Keskkonnaõigus › Jahindus

3-16-2255

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.05.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-16-2255 punktide 4 ja 8 õigusvastasus; tuvastada 31.08.2016 käskkirja punkti 11 õigusvastasus osas, milles punktides 4 ja 8 nimetatud kohustused loeti jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks. 1) Käskkirjas nimetatud kohustuste panemiseks ei olnud seaduslikku alust. Punktides 3, 4 ja 10 nimetatud kohustused on sisuliselt seirekohustused JahiS § 21 tähenduses. Seireandmete loetelu ja kogumise korra kehtestab JahiS § 21 lg 3 alusel valdkonna eest vastutav minister määrusega. Keskkonnaministri 23.05.2013 määruse nr 27 „Jahiulukite seireandmete loetelu ja kogumise kord ning seiret korraldama volitatud asutus“ § 1 järgi korraldab jahiulukite seiret ja analüüsib seireandmeid Keskkonnaagentuur. JahiS § 23 lg 4 p 5 annab Keskkonnaametile pädevuse jahipidamise korraldamiseks eesmärgiga tõkestada uluki kaudu levivat haigust, kuid ei anna pädevust seireandmete kogumise korra kehtestamiseks või ministri kehtestatud korra muutmiseks. Käskkirjaga on laiendatud määrusest nr 27 tulenevaid kohustusi. Määruse nr 27 järgi tuleb andmeid esitada kord aastas, kuid 31.08.2016 käskkirja kohaselt kord kuus. Määruse nr 27 järgi kogutakse alalõualuid üksnes põdralt ja hallhülgelt ning sigimiselundkondi vaid suurkiskjatelt, šaakalilt, põdralt ja hallhülgelt, kuid 31.08.2016 käskkirja kohaselt ka emastelt metssigadelt. Rajakaamerate paigaldamist ei näe ette JahiS ega ka määrus nr 27. Keskkonnaametil ei olnud kõnealuste seirekohustuste kehtestamiseks ka volitust, sest minister on selleks määruses nr 27 volitanud Keskkonnaagentuuri. Samuti ei olnud Keskkonnaametil õigust anda käskkirja punktis 4 Keskkonnaagentuurile edasivolitust emaste metssigade sigimiselundkondade ja lõualuude kogumise juhendi kehtestamiseks. Keskkonnaameti seisukoht, et JahiS § 23 lg 4 p 5 on samaaegselt nii pädevus- kui ka volitusnorm, on ekslik. Käskkirja punktides 8 ja 9 nimetatud lisasöötmiskohtadega seonduvate andmete kogumine ja Keskkonnaametile edastamine ei kuulu jahipidamise mõiste alla ja seega ei ole vastustajal JahiS § 23 lg 4 p-st 5 tulenevat pädevust ega volitust selliste kohustuste seadmiseks. 2) Käskkirjaga kehtestatud nõuete muutmine jahipiirkonna kasutusõiguse loa kohustusteks on õigusvastane. JahiS § 19 loetleb ammendavalt jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmise alused. Käesolevas asjas ei esine ühtki seaduses nimetatud alust. Kui kohtu arvates on käskkirjaga kehtestatud kohustused õiguspärased, oleks tulnud jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmisel hinnata, kas avalik huvi kaalub üles kaebaja usalduse loa endisel viisil kehtima jäämise vastu. Seda ei ole Keskkonnaamet teinud. 3) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmine on ebaproportsionaalne. Sellega kaasnevad loa omanikule täiendavad kulutused. Käskkirja punktis 4 sätestatud organite kogumise kohustus ei ole vajalik, sest SAK-i analüüsimiseks piisas üksnes kütitud loomadelt vereproovi võtmisest. Ka punktides 3 ja 10 seatud kohustused ei ole seotud SAK-i analüüsimisega.

Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Keskkonnaamet ei ole tegutsenud JahiS § 21 lg 3 ega määruse nr 27 alusel. Täiendavate seirekohustuste kehtestamine on hõlmatud JahiS § 23 lg 4 p-s 5 Keskkonnaametile antud pädevuse ja volitusega korraldada erakorralises olukorras jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks. Nimetatud säte hõlmab ka tegevusi, ilma milleta ei saaks efektiivselt ja eesmärgipäraselt korraldada jahipidamist (uluki jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist). Loomataudi leviku tõkestamiseks on küttimiskohustuse korrigeerimine vajalik ning see saab tugineda vaid perioodilistele ja adekvaatsetele andmetele, mida saab anda isik, kes korraldab konkreetses jahipiirkonnas jahipidamist. Kui jahipiirkonna kasutajad peaksid SAK-i leviku korral täitma vaid määruses nr 27 sätestatud seirekohustust, puuduks vajalik teave, et korraldada erandlikus olukorras jahipidamist ja reageerida tõhusalt haiguse levikule. See, et kütitud emasloomade elundite kogumisel tuli lähtuda Keskkonnaagentuuri juhistest, ei tähenda, et Keskkonnaamet andis edasivolituse täiendavate kohustuste kehtestamiseks. JahiS § 23 lg 4 p 5 eesmärgiga on hõlmatud ka lisasöötmiskohtadega seotud kohustused. Haiguse leviku 3(8)

3-16-2255 tõkestamine peab olema paindlik ja selleks ei saa seadusega kehtestada väga üksikasjalikke reegleid. 2) Käskkirjaga kehtestatud kohustuste lugemine jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks on õiguspärane. Luba ei pea kehtima 10 aastat muutumatult. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, millised faktilised asjaolud ja oluline avalik huvi loa muutmiseks kaalub üles kaebaja usalduse loa muutumatul kujul kehtima jäämise vastu – selleks on SAK-i levik ja vajadus seda tõkestada. 3) Kaebaja ei ole tõendanud, et talle tekib kasutusõiguse loa muutmisest 31.08.2016 käskkirjas ettenähtud viisil olulisi kulutusi. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemine ja sellega seonduvate kohustuste enda kanda võtmine on vabatahtlik, kuid loa olemasolu korral tuleb täita kõiki loaga kaasnevaid kohustusi. JahiS § 20 lg 1 p 2 alusel on võimalik jahipiirkonna kasutusõigusest igal ajal loobuda.

Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) JahiS § 23 lg 4 p 5 alusel oli Keskkonnaametil õigus kehtestada käskkirja vaidlustatud punktides ettenähtud kohustusi. Nimetatud säte hõlmab ka tegevusi, ilma milleta ei saaks efektiivselt ja eesmärgipäraselt korraldada jahipidamist. Vastasel korral ei oleks võimalik adekvaatselt reageerida uluki kaudu leviva haiguse tõttu tekkinud erandolukorrale. 2) JahiS §-s 19 nimetatud jahipiirkonna kasutusloa muutmise alused ei ole ammendavad. JahiS § 13 järgi hõlmab jahipiirkonna kasutusõigus kohustust järgida vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud õigusi ja kohustusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 ja § 66 lg 2 alusel oli loa muutmine SAK-i puhkemise tõttu lubatud. SAK-i tõkestamise eesmärk on kaalukam kui kaebaja usalduse kaitse. Keskkonnaamet oli juba 2015. aastal kehtestanud sarnased kohustused ja kaebaja sai nendega arvestada. 3) Kaebaja ei ole tõendanud, et kohustuste täitmine tekitab talle ülemäära koormavaid tagajärgi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-2255 3) Käskkirjaga pandud kohustused koosmõjus on ebaproportsionaalsed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-2255 metssigade arvukust ja tõkestada SAK-i levikut. JahiS § 23 lg 4 p-i 5 ei muudetud ja selle sätte kohaldamist SAK-i leviku tingimustes ei ole mainitud ka 77 SE seletuskirjas. SAK-i leviku tõkestamise eesmärki silmas pidades muudeti seejärel ka keskkonnaministri 28.05.2013 määrust nr 32 „Jahieeskiri“ ning jahiulukite seirekohustusi puudutavat määrust nr 27 (muudatused jõustusid 16.01.2016). Määrus nr 27 hõlmab ka metssigade seiret, kuid selles osas ei tehtud määruses mingeid muudatusi.

3-16-2255 77 SE seletuskirja järgi on SAK-i leviku aeglustamise kõige olulisem meede metssigade arvukuse kiire vähendamine tõhusama jahipidamise kaudu. Käskkirja vaidlustatud punktides sätestatud andmete kogumise ja edastamise kohustused seonduvad SAK-i leviku tõkestamisega kaudselt ja nende kohustuste peamine eesmärk on jahiulukiasurkonna arvukuse ja seisundi jälgimine. Jahiulukite seiret nende asurkonna seisundi jälgimise eesmärgil on aga reguleeritud JahiS §-s 21 ja keskkonnaministri määruses nr 27. JahiS § 23 lg 4 sõnastusest ja jahiseaduse seletuskirjas märgitust saab järeldada, et JahiS § 23 lg 4 p-des 1–5 on silmas peetud erandlikke olukordi, mil Keskkonnaametil on neis punktides loetletud eesmärkidel vaja sekkuda tavapärasesse jahipidamisse. Vastustaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et Keskkonnaamet on kehtestanud SAK-i leviku tõkestamiseks vaidlustatud käskkirjaga sarnase käskkirja igal aastal alates 2015. aastast ja plaanib seda teha ka käesoleval aastal. Samas näitab JahiS ja selle alusel kehtestatud määruste muutmine 2015. aastal, et seadusandjal ja keskkonnaministril oli võimalik SAK-i levikule operatiivselt reageerida ja seda ka tehti (jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt diagnoositi SAK Eestis esmakordselt 08.09.2014). Muu hulgas täpsustati õigusakte muutes Keskkonnaameti volitusi seoses SAK-i leviku tõkestamisega (nt JahiS § 24 lg 7, § 28 lg 3 ja § 40 lg 4). Eelnevat arvestades ei saa JahiS § 23 lg 4 p 5 laia tõlgendust ja vaidlustatud kohustuste kehtestamist Keskkonnaameti käskkirjaga õigustada asjaoluga, et SAK-i leviku tõkestamiseks oli vajalik reageerida väga kiiresti. Vastustaja väidab iseenesest õigesti, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa saanud isik peab korraldama jahti ja tegema jahiulukite seiret seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras (JahiS § 13). Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab see ka kohustusi, mis on õiguspäraselt kehtestatud JahiS § 23 lg 4 p 5 alusel. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlustatud käskkirjaga temale pandud kohustuste täitmine iseenesest on tema jaoks ülemäära koormav. Kohustuste olemust arvestades võib siiski eeldada, et andmete kogumise ja edastamisega kaasneb vähemalt ajakulu ning bioproovide kogumine nõuab tõenäoliselt ressurssi ka sigimiselundkonna ja alalõua ulukist eemaldamisele, töötlemisele, säilitamisele ning füüsiliselt Keskkonnaagentuuri toimetamisele (vt sigimiselundkondade kogumise juhend, tl 91). Olulisem on aga see, et Keskkonnaamet on lugenud käskkirja vaidlustatud punktides kehtestatud seirekohustused jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevateks kohustusteks, mille täitmata jätmine võib tuua kaasa loa kehtetuks tunnistamise või väärteomenetluse. Seega võivad vaidlustatud käskkirja täitmata jätmisega kaebajale kaasneda piisavalt tõsised tagajärjed, mis omakorda toetab lähenemist, et JahiS § 23 lg 4 p-i 5 tuleb SAK-i leviku tõkestamisega kaudselt seotud kohustuste kehtestamisel tõlgendada kitsendavalt.

3-16-2255 Halduskohtus olid kaebaja kantud menetluskulud kokku 3177 eurot (riigilõiv 15+15 eurot ja õigusabi kulud 3147 eurot ilma käibemaksuta). Õigusabi osutati kokku ca 26 tundi. Ringkonnakohus loeb asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 2000 eurot, mis sisaldab õigusabikulu ilma käibemaksuta ja riigilõivu. Kohus arvestab menetluskulude vähendamisel mh asjaoluga, et kaebuse koostamisele kulunud ligi 9 tundi on ülepaisutatud, sest kaebus kordab suures osas vaides esitatud seisukohti (vrd vaide koostamisele kulunud aeg ca 2,5 tundi, mille hüvitamist kaebaja ei taotlenud) ning kaebaja on oma kaebuse põhiseisukohti seejärel korranud mitmetes kirjalikes dokumentides. Teisalt tuleb arvestada, et asjaolude muutumise tõttu (Keskkonnaameti 29.08.2017 käskkirja vastuvõtmine) oli kaebajal vajalik kaebust muuta, asjas toimus kohtuistung ning istungil selgunud faktilistest asjaoludest lähtuvalt täpsustasid pooled oma seisukohti veel kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluses olid kaebaja kantud menetluskuluks apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 1646 eurot, mis hõlmab ka osalemist kohtuistungil ja istungiks valmistumist. Õigusabi osutati kokku ca 14 tundi. Ringkonnakohus peab neid kulusid (kokku 1661 eurot) asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku arvestades vajalikuks ja põhjendatuks. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks seega välja mõista 2000+1661=3661 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.