Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. aprill 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-14-52321
Haldusasi
XX ja YY kaebused järgmistes nõuetes: 1) tühistada Harju maavanema 13. augusti 2014. a korraldus nr 1-1/1521-k Mikupõllu I kinnistu omandamise hinna osas ja kohustada vastustajat tegema selles osas kahe kuu jooksul uue otsuse, milles arvestatakse lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahju ning määratakse hüvitise suuruseks 291 177,16 eurot (sh XX-le 177 938,23 eurot ja YY-le 111 988,52 eurot); 2) hüvitada XX-le Mikupõllu I kinnistu sundvõõrandamismenetluses tekitatud otsene varaline kahju 40 599 eurot, seisuga 5. oktoober 2016 saamata jäänud tulu 227 789,38 eurot ning mittevaraline kahju kohtu äranägemisel, kuid mitte vähem kui 25 000 eurot; 3) mõista YY kasuks välja viivitusest tingitud otsene varaline kahju 20 299,50 eurot ning tema poolt nõutavalt põhisummalt (117 238,52 eurot) viivised 8,15% ning mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – XX, esindaja Pille Isabella Vojčik YY Vastustajad – Kaitseministeerium, esindajad Ele-Liis Jõgi ja Vahur Fuks Vabariigi Valitsus, esindaja Ele-Liis Jõgi
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
3-14-52321
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata Kaitseministeeriumi ja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
Vabariigi
Valitsuse
taotlused
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2017. a otsus haldusasjas nr 3-14-52321 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 14. mail 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX ja YY kaasomandis (võrdsetes mõttelistes osades) oli Harju maakonnas Kuusalu vallas Suru külas asuv 2,1 ha suurune Mikupõllu I kinnistu (registriosa nr 1381502, katastritunnus 35206:002:0610, sihtotstarve maatulundusmaa).
2.Vabariigi Valitsus moodustas 29.04.1997 korralduse nr 316 p-ga 1.6 alates 15.05.1997 Kaitsejõudude keskpolügooni (Lääne-Viru maakonnas Tapal). Vabariigi Valitsus asutas 23.10.2001 korraldusega nr 713 Kaitseväe keskpolügooni ja kinnitas selle esialgse asukoha Harju maakonnas Kuusalu vallas vastavalt korralduse lisas toodud välispiiri kirjeldusele, mis hõlmas ka Mikupõllu I kinnistut. Ühtlasi kohustati Kaitseministeeriumi teostama seadusega ettenähtud läbirääkimised ja toimingud keskpolügooni kasutusele võtmiseks. Kuusalu Vallavolikogu kehtestas 31.08.2004 otsusega nr 45 Suru, Pala, Tõreska ja Kolgu küladesse rajatava Kaitseväe keskpolügooni detailplaneeringu.
3.Kaitseministeerium tegi 28.04.2006 pakkumise Mikupõllu I kinnistu omandamiseks hinnaga 480 000 krooni vastavalt OÜ Baltic Real Estate 21.03.2006 eksperthinnangule nr
2(14)
3-14-52321 406 HS. Läbirääkimiste käigus suurendati pakutavat summat 550 000 kroonini, kuid XX ja YY ei nõustunud kinnistut selle hinnaga müüma. Kaitseministeerium tegi 07.07.2008 pakkumise Mikupõllu I kinnistu omandamiseks hinnaga 220 000 krooni vastavalt Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ 04.07.2008 eksperthinnangule nr 1358/078. XX ja YY pakkumisega ei nõustunud. Kaitseministeerium tegi 18.06.2010 pakkumise Mikupõllu I kinnistu omandamiseks hinnaga 115 000 krooni vastavalt 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ 2010. a mai eksperthinnangule nr 0921/0510H. Ühtlasi märgiti, et kokkuleppele mittejõudmisel algatab Kaitseministeerium kinnistu sundvõõrandamise protsessi. XX ja YY pakkumisega ei nõustunud.
4.Kaitseministeerium teavitas 05.10.2010 kirjaga nr 12.5-3/4100 XX ja YY Mikupõllu I kinnistu sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsusest vastavalt kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 10 lg-le 3. Kaitseministeerium edastas 25.04.2012 kirjaga nr 12.5-3/12/1659 Mikupõllu I kinnistu kaasomanikele arvamuse avaldamiseks kinnistu sundvõõrandamiseks koostatud Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu.
5.Vabariigi Valitsus otsustas 13.12.2012 korraldusega nr 515 sundvõõrandada Mikupõllu I ja Pikakäänu kinnisasjad KASVS § 2 lg 2, § 3 lg 1 p 153 ja § 12 lg 2 alusel. Korralduse põhjenduste kohaselt asus rajatava Kaitseväe keskpolügooni maa-alal 135 erakinnistut, mille omanikega peeti läbirääkimisi alates 2001. a-st ning Kaitseministeerium on omandanud 124 kinnistut. Korralduse andmise ajaks on selgunud, et 9 kinnistu sundvõõrandamiseks puudub vajadus, kuna need asuvad harjutusvälja suletavast alast väljaspool. Ülejäänud kahe kinnistu (Mikupõllu I ja Pikakäänu) omanikega ei ole läbirääkimiste tulemusel õnnestunud kokkulepet sõlmida ja nimetatud kinnistud sundvõõrandatakse Eesti Vabariigile riigikaitseliste objektide rajamiseks.
6.Kaitseminister esitas 02.05.2013 Harju maavanemale avalduse sundvõõranditasu suuruse määramiseks. Harju maavanem tegi 08.05.2013 korraldusega nr 8-3/2013/2212 KASVS § 16 lg 6 alusel kohtutäiturile ülesandeks korraldada Mikupõllu I kinnisasja erakorraline hindamine vastavalt KASVS nõuetele. Kohtutäitur Kaja Lilloja tellitud hinnangu alusel loeti 30.08.2013 kinnisasja erakorralise hindamise aktis Mikupõllu I kinnistu hinnaks 6400 eurot. XX ja YY vaidlustasid määratud hinna ning kohtutäitur taotles kohtult uueks hindamiseks eksperdi määramist. Harju Maakohtu 19.11.2013 määruse nr 2-13-44287 alusel koostatud Ühinenud Kinnisvarakonsultandid OÜ 03.12.2013 eksperthinnangu nr 59-13 HS kohaselt on Mikupõllu I kinnistu turuväärtus 9700 eurot.
7.Harju maavanem määras 13.08.2014 korraldusega nr 1-1/1521-k Mikupõllu I kinnisasja sundvõõranditasu ja hüvitise suuruseks 10 500 eurot. Sundvõõranditasu ja hüvitise läbirääkimistel esitasid sundvõõrandiandjad erinevaid dokumente ning selgitusi. XX ja YY taotlesid muu hulgas Mikupõllu I kinnistul filmivõtetega põhjustatud kahju kõrvaldamist ning ehitiste ja õueala taastamiseks vajalike kulutuste väljamaksmist summas 29 200 eurot. Eeltoodud nõuet ei saa esitada sundvõõrandisaaja vastu, sest võlaõiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamise nõue tuleb esitada selle isiku vastu, kes kahju tekitas. XX nõudis metsa- ja puidutöötlemismasinate soetus- ja utiliseerimishindade vahe hüvitamist summas 61 554,85 eurot, kuid kuna XX ei ole esitanud ühtki ostudokumenti ja vanametalli kokkuostu aktidelt ei nähtu, millised ja kellele kuuluvad esemed konkreetselt kokkuostu viidi, siis ei ole tõendatud masinate ostmisega seonduvate kulutuste kandmine ja nende utiliseerimine just sundvõõrandamismenetluse tõttu. XX palus hüvitada OÜ-ga Mentonix 02.01.1999 sõlmitud Mikupõllu I kinnistu kasutusrendi lepingust perioodil 2013–2029 arvestuslikult saamata jäänud tulu 127 986,88 eurot. Lepingu kehtivus oli märgitud kuni 01.01.2029 ja lepingu sisuks oli 3(14)
3-14-52321 renditud vara tasu eest kasutamine OÜ Mentonix poolt tootmis- ja ärieesmärkidel. Mikupõllu I kinnistul tegelikku majandustegevust ei toimunud ning kuna lepingu sõlmimise eesmärk ja tegelik eesmärk ei lange kokku, siis ei ole võimalik lepingut sundvõõrandamismenetluses hüvitise määramisel arvestada. Lisaks on tegemist näiliku tehinguga. YY leidis 18.04.2014 kirjas, et sundvõõranditasule tuleb juurde arvata kinnistule rajatud kaevu maksumus (Amendero OÜ hinnapakkumine 7 meetri sügavuse salvkaevu rajamiseks Mikupõllu I kinnistule oli kogumaksumusega 2037,85 eurot). Harju Maavalitsus palus korraldada uue hindamise, milles kajastuks ka kaevu väärtus, ning 14.05.2014 parandatud hindamisakti kohaselt on Mikupõllu I kinnistu turuväärtus 10 500 eurot. Menetluse käigus ei ole esitatud muid dokumente, millest tuleks sundvõõrandamishüvitise määramisel lähtuda, mistõttu tuleb lähtuda eksperthinnangus nr 59-13 HS toodud turuhinnast.
8.XX ja YY esitasid 04.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebused (täiendatud 13.02.2015, 17.04.2015 ja 05.10.2016), mille lõplikeks nõueteks jäid tühistada Harju maavanema 13.08.2014 korraldus nr 1-1/1521-k Mikupõllu I kinnistu omandamise hinna osas ja kohustada Harju maavanemat tegema selles osas kahe kuu jooksul uus otsus, milles arvestatakse lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahjusid ning määratakse kinnistu väärtuseks 291 177,16 eurot, millest 177 938,23 eurot tuleks hüvitada XX-le ja 111 988,52 eurot YY-le. XX palus hüvitada talle Mikupõllu I kinnistu sundvõõrandamismenetluses tekitatud otsene varaline kahju 20 299,50 eurot, seisuga 05.10.2016 saamata jäänud tulu 227 789,38 eurot ning mittevaraline kahju kohtu äranägemisel, kuid mitte vähem kui 25 000 eurot. YY palus mõista tema kasuks välja viivitusest tingitud otsene varaline kahju 20 299,50 eurot ja tema poolt nõutavalt põhisummalt (117 238,52 eurot) viivised 8,15%, samuti mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Mikupõllu I kinnistu sundvõõrandamise eest määratud hüvitis ei ole õiglane ja riivab kaebajate omandiõigust (põhiseaduse (PS) § 32). Kinnistu omandamisega on viivitatud üle 14 aasta ning kaebajatele selgitati alles Harju Maavalitsuse 07.03.2014 teates, et neil tuleb teatada ka sundvõõrandamismenetluse alustamisest tingitud kahjudest. Sellel põhjusel ei ole kaebajatel esitada ka kahju suurust tõendavaid dokumente. Sundvõõrandamismenetlus algas KASVS § 5 lg-s 1 sätestatu kohaselt 2000. a-l teostatud eeltöödega (mõõdistamised, vaatlused, kaardistamised), milleks kaebajad andsid nõusoleku. KASVS § 10 lg-st 1 tulenevalt oleks sundvõõrandamisotsus pidanud tehtama 2001. a novembris, kuid see tehti alles 13.12.2012. Kinnisvarafirma 2001. a suusõnalises hinnangus määrati maatüki harilikuks väärtuseks 51 099 eurot (800 000 krooni). Haldusorgan on rikkunud KASVS § 16 lg-s 8 sätestatud kahekuulist tähtaega sundvõõrandatava kinnisasja üleskirjutamise ja hindamise teostamiseks. Hindamise läbiviimise tähtaeg pidanuks olema 23.01.2001 ja kokkuleppemenetlus tulnuks lõpetada hiljemalt 24.02.2002. Sundvõõranditasu ja hüvitis ei arvesta kaebajate poolt Mikupõllu I kinnistu sundvõõrandamise tõttu kantud kahjusid (kinnistul metsa- ja puidutöötlemise ning tisleritoodete valmistamise äriplaani realiseerumata jäämine; äritegevuseks soetatud seadmete ja masinate mahakandmisest tulenev kahjum 61 554,85 eurot; kulutused alajaama rajamiseks soetatud elektriliinide postidele 3144,45 eurot; OÜ-ga Mentonix perioodiks 01.01.1999– 01.01.2029 sõlmitud rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu ajavahemikul 2001. a detsembrist kuni 2029. a-ni saamata jäänud renditulu 223 977,04 eurot). Kohene ja õiglane hüvitis oleks kokku 291 177,16 eurot. Kaitseministeerium kasutas maid aktiivselt juba 2001. al, mistõttu ei ole sundvõõrandiandjad juba alates 23.10.2001 saanud Mikupõllu I kinnistut vabalt kasutada ja käsutada. See tähendab, et omandiõiguse teostamine oli sundvõõranditasu ja hüvitise määramise seisuga piiratud juba üle 13 aasta ning selle aja jooksul kinnistu hind langes. Õigusvastase viivitusega on kaebajatele tekkinud otsene varaline kahju kinnistu 2001. a väärtuse vähenemise ehk 40 599 euro ulatuses (s.o 51 099 – 10 500). Haldustegevus (sh Mikupõllu I kinnistu hoonete ja õueala hävitamine) on põhjustanud kaebajatele stressi ja 4(14)
3-14-52321 närvipinget, millega põhjustatud mittevaraline kahju tuleb samuti hüvitada. Tasumisele kuuluvalt õiglaselt sundvõõrandamishüvitiselt tuleb alates 24.02.2002 kuni 13.08.2014 arvestada viivist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatule. Kaebajad ei ole vastu kinnistu sundvõõrandamisele, kuid ei nõustu pakutud hüvitisega.
9.Harju maavanem palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Harju Maavalitsus ei ole KASVS § 7 alusel väljastanud ühtki eeltööde luba, mistõttu ei saanud sundvõõrandamismenetlus KASVS § 5 lg 1 alusel alata juba 2000. a-l. Mikupõllu I kinnisasja sundvõõrandamise menetlus algas Kaitseministeeriumi 05.10.2010 teatisega. Harju Maavalitsusele laekus taotlus Kaitseministeeriumi 02.05.2013 kirjaga nr 12.4-1/13/1868 ning lõplik haldusakt menetluses anti 13.08.2014, mistõttu ei ole sundvõõrandamisotsuse tegemine ebamõistlikult viibinud. Kaebajate väited ärakuulamiskohustuse rikkumisest on asjakohatud. Kaebajad ei esitanud tekkinud kahju kohta menetluse käigus ühtegi tõendusväärtusega dokumenti ja hüvitise nõue on ilmselgelt ülepaisutatud.
10.Vabariigi Valitsus palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuivõrd sundvõõrandamismenetlus algas 05.10.2010, siis on arusaamatu kaebajate väide, et sundvõõrandamisotsus tulnuks teha 2001. a novembris. Kaitseministeerium lähtus eelnevate läbirääkimiste käigus hinnapakkumiste tegemisel õiguspäraselt kinnistu harilikust väärtusest ning viivituse on hinnapakkumiste tagasilükkamisega põhjustanud kaebajad ise. Kaebajate poolt kinnistule kahju põhjustanud toimingute tegemine enne sundvõõrandamisotsust on arusaamatu. Kaebajad on kuni sundvõõrandamismenetluse alustamiseni saanud oma kinnistut vabalt käsutada ja kasutada. KASVS ei näe ette tähtaega, mille jooksul peab Vabariigi Valitsus sundvõõrandamise otsuse tegema, mistõttu on korraldus antud mõistliku aja jooksul ja Vabariigi Valitsus ei ole otsuse tegemisega viivitanud.
11.Kaitseministeerium palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaitseväe keskpolügooni rajamiseks 2001. a-l detailplaneeringu tellimist ja sellega seonduvaid eeltöid ei saa pidada KASVS § 5 lg 1 tähenduses eeltööde tegemiseks. Detailplaneeringualasse jäävate kinnistute omanikega (kokku 135 kinnistut) alustati KASVS § 2 lg 1 ja § 3 lg 31 alusel läbirääkimisi 2005. a-l. Kaitseministeerium teavitas kaebajaid 18.06.2010 hinnapakkumises, et Mikupõllu I kinnistu müügihinnas kokkuleppele mittejõudmisel algatatakse sundvõõrandamise menetlus. Kuna kokkulepet ei saavutatud, teavitas Kaitseministeerium 05.10.2010 kaebajaid sundvõõrandamise taotluse esitamisest. Sundvõõrandamine otsustati Vabariigi Valitsuse 13.12.2012 korraldusega nr 515, mis edastati kaebajatele 11.01.2013. Sundvõõrandamiseelsete läbirääkimiste ja sundvõõranditasu kindlaksmääramisel ei oleks olnud võimalik arvestada kaebajate viidatud suusõnalise hinnanguga (51 099 eurot). Sundvõõranditasu peab arvestama võõrandatava objekti turuväärtusega ja selles ei kajastu emotsionaalsed väärtused. Kaebuses nõutud väidetavad sundvõõrandamismenetlusega seotud kahjud (äriplaani mitterealiseerumine, elektriliini postide mahakandmine, seadmete ja masinate mahakandmine, renditulu kaotamine) ei kuulu KASVS ja PS alusel hüvitamisele. Kaitseministeeriumil puudus kokkupuude Mikupõllu I kinnistul toimunud filmivõtetega, mille käigus põletati maha kinnistul asunud hooned, mistõttu ei saa ta vastutada võtete käigus toimunu eest.
12.Tallinna Halduskohus jättis 17.03.2017 otsusega XX ja YY kaebused rahuldamata. Kaebajad ei ole vaidlustanud Vabariigi Valitsuse 13.12.2012 korraldust nr 515, millega otsustati mh Mikupõllu I kinnisasja sundvõõrandamine ning sundvõõrandamise otsuse sisulise õiguspärasuse osas puudub vaidlus. Kuna pärast sundvõõrandamise otsust toimunud kokkuleppemenetlus ebaõnnestus, siis määras Harju maavanem 13.08.2014 korraldusega nr 11/1521-k vastavalt seaduses sätestatud korrale kindlaks sundvõõranditasu ja hüvitise 10 500 eurot. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et Kaitseministeerium teavitas Mikupõllu I kinnistu 5(14)
3-14-52321 sundvõõrandamise kavatsusest kaebajaid 05.10.2010 kirjadega nr 12.5-3/4100 ja nr 12.5/4101 kooskõlas KASVS § 10 lg-ga 3. Samuti puudub vaidlus, et enne sundvõõrandamise menetluse algatamist toimusid (alates Kaitseväe keskpolügooni asutamisest Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korraldusega nr 713 ja selles antud volitustest lähtudes) Kaitseministeeriumi ja kaebajate vahel läbirääkimised kinnistu tavakorras ostmiseks ja müümiseks, mille käigus teostati asjaosaliste poolt mitmeid ekspertiise ja tehti korduvalt erinevaid pakkumisi, kuid hinnas kokkuleppele ei saadud. Vaidlust ei ole ka selles, et Kaitseministeerium edastas 25.04.2012 kaebajatele sundvõõrandamisotsuse eelnõu, millele kaebajad said vastata. Samuti ei ole vaidlust, et Kaitsevägi on keskpolügooni kasutamisega seoses palunud kinnistuomanikel (sh kaebajatel) kooskõlastada kinnistul viibimine ja seal teostatavad tööd Kaitseväe keskpolügooniga, tagamaks kinnistul viibivate inimeste ohutus ja vältida võimaliku materiaalse kahju tekkimist. Samas ei ole kaebajad sisuliselt vaidlustanud väidet, et neil oli võimalik kuni sundvõõrandamiseni kasutada oma kinnistut metsamajanduslikul või muul eesmärgil ilma õiguslike piiranguteta. Kaebajad väidavad, et Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korralduse nr 713 vastuvõtmisega olid lõpule viidud KASVS-s ettenähtud eeltööd ja vastustajad pidanuks hiljemalt 6 kuu jooksul teatama kinnisasja sundvõõrandamise taotluse esitamisest, kuid kuna seda tähtaegselt ei tehtud, siis on vastustajad olnud õigusvastases viivituses ja põhjustanud seeläbi kaebajatele mitmesugust kahju. Kaebajad on ajanud segi sundvõõrandamismenetluse kui seadusega rangelt formaliseeritud menetluse ning sellele vastavalt KASVS-s sätestatule eelnevad haldus- ja tsiviilõiguslikud läbirääkimised. Sundvõõrandamise menetlus ei saa loogiliselt alata enne, kui on põhimõtteliselt välja selgitatud sundvõõrandamise vajadus. Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korraldust nr 713 ei saa kuidagi tõlgendada sundvõõrandamise menetluse algatamisena või sundvõõrandamismenetluse eeltööde lõpetamist tähistava aktina, sest sellest nähtuvalt tuli vajadus sundvõõrandamiste teostamiseks alles välja selgitada. Kaitseministeerium asuski välja selgitama võimalust keskpolügooni kasutusele võtmiseks Vabariigi Valitsuse määratud esialgsetes piirides. See hõlmas detailplaneeringu koostamise kõrval ka läbirääkimisi võimaliku keskpolügooni maa-alale jäävate kinnistuomanikega nende kinnistute omandamiseks tavalise tsiviilõigusliku lepingumenetluse käigus, nagu näeb ette ka KASVS, pidamata neid läbirääkimisi sundvõõrandamise eelmenetluseks. KASVS § 7 lg-tes 11 ja 13 sätestatust lähtudes on seadusandja pidanud eeltööde all silmas näiteks mõõtmisi, vaatlusi, puurimist, kaevamist ja raiumisi, mis on vajalikud, selgitamaks kinnisasja sobivust sundvõõrandamise eesmärgile. Kaitseministeerium on kinnitanud, et selliseid eeltöid ei ole kaebajate kinnisasjal tehtud ja see on ka eluliselt usutav, sest Mikupõllu I kinnistul puuduvad sellised eripärad, mis takistaksid selle kasutamist polügooni osana. Mitte ükski seadus ei piira täitevvõimu tegevuse kestust vajalike läbirääkimiste pidamisel, vaid nimetatud menetluste pikkus sõltub eelkõige täitevvõimu võimalustest ja ka otstarbekusest. Praegusel juhul kulus enne sundvõõrandamismenetluse algatamist ümardatult 9 aastat, mille jooksul pidas täitevvõim kinnistuomanikega läbirääkimisi (valdava osa maaomanikega ka kokkuleppele jõuti), saavutas detailplaneeringu kehtestamise ja tegi muid keskpolügooni kasutamiseks vajalikke töid. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et vastustajad oleksid läbiviidud tegevustega õigusvastaselt viivitanud eesmärgiga takistada kaebajatel oma kinnistu kasutamist või pidanud läbirääkimisi pahauskselt eesmärgiga venitada kaebajate kinnistu sundvõõrandamist. Kaitseministeerium on pidanud kaebajatega alates 2006. a-st läbirääkimisi, tellinud ekspertiise ja teinud pakkumisi, kuid kaebajad ei ole ühegi kokkuleppega nõustunud. Olukorras, kus kaebajad asusid tagantjärele nõudma hinda, mis vastas neile 2006. a-l kinnisvaraturu kõrgpunktis tehtud pakkumises toodule (millega nad sel ajal ei nõustunud), järeldas Kaitseministeerium 2010. a-l õigesti, et kokkulepet ei õnnestu sõlmida ja esineb vajadus kinnistu sundvõõrandada. Kuivõrd haldusorganite tegevus ajavahemikul 6(14)
3-14-52321 23.10.2001−05.10.2010 ei olnud õigusvastane, siis jäävad rahuldamata kõik kaebajate esitatud varalise ja mittevaralise kahju ning saamata jäänud tulu hüvitamise nõuded. Tegelikult puudub väidetud kahju tekkimise ja riigiorganite tegevuse vahel ka põhjuslik seos, sest kaebajatel ei olnud kuni sundvõõrandamise menetluse algatamiseni mingeid õiguslikke takistusi oma kinnistu majandamisel ja kasutamisel. Kaebajate poolt välja toodud nõuetest (äriplaani mitterealiseerumine, elektriliini postide mahakandmine, masinate ja seadmete mahakandmine, renditulu kaotamine) ei nähtu reaalset varalist kaotust, mille oleks põhjustanud sundvõõrandamine. Näiteks jääb arusaamatuks väide, et sundvõõrandamismenetluse alustamise tõttu tuli metsa töötlemiseks omandatud seadmed utiliseerida vanarauana ning lõpetada ka sõlmitud rendileping. Seejuures lõpetati rendileping juba 2001. a-l ning vanametalli kokkuostu aktid pärinevad 2006. ja 2010. a-st. Lisaks ei ole üldse tõendatud, et vanametalliks on müüdud väidetavad seadmed, nende seadmete algse soetamise fakti ega soetamise algset väärtust. Kohtuistungil antud seletuste kohaselt põhjustas seadmete töökõlbmatuks muutumise ja utiliseerimise vajaduse mh asjaolu, et kaebajad ei valvanud seadmeid ja hoidsid neid lahtise taeva all, mis ei ole heaperemehelik viis väidetavalt kallite ja töökorras seadmete hoidmiseks, mistõttu ei saaks riik olla kaebajate elementaarse hoolsuskohustuse rikkumise tõttu seadmete kasutamiskõlbmatuks muutumise eest vastutav isegi siis, kui oleks tuvastatud õigusvastane viivitus sundvõõrandamise teostamisel, sest puuduks põhjuslik seos riigi tegevuse ja seadmete kasutamiskõlbmatuks muutumise vahel. Lisaks üritaks iga majanduslikult mõtlev isik sellises olukorras tema ärile mittevajalikke, kuid töökorras seadmeid mõnele valdkonnas tegutsevale ettevõttele maha müüa. Kuna vähemalt ühel esitatud vanametalli kokkuostu aktil on müüjaks märgitud TT, ei olnud tegemist XX isikliku varaga ja kahju võis olla tekkinud hoopis ettevõttele. Viited äriplaani mitterealiseerumisele ja elektriliini postide mahakandmisele on vastuolulised. Harju maavanema 13.08.2014 korralduses on põhjendatult märgitud, et väidetav rendileping oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 järgi tühine (st näilik tehing). Ühestki tõendist ei nähtu, et tegemist oleks olnud kaebajate kinnistul reaalselt rentnikuna tegutsenud ettevõttega, mis omas reaalset majandustegevust kaebajate märgitud valdkonnas ja kohas. OÜ Mentonix asutajateks olid XX ja tema poeg TT, mistõttu on sisuliselt tegemist iseendaga sõlmitud tehinguga. Lepingu kahel leheküljel on vaid üks allkiri ning teine allkiri on vaid lepingu viimasel lehel. Väidetav TT allkiri rendilepingul ei sarnane tema allkirjaga notariaalselt tõestatud lepingul (I kd, tl 31), mistõttu on rendilepingu ärakirja usaldusväärsus madal. Lepingust ei selgu ka asjaolu, kas selle sõlmimiseks on olemas teise kaasomaniku luba ja millise konkreetse osa kinnistust rentnik rendile võtab. See vähendab veelgi lepingu usaldusväärsust. Rendilepingu p-st 1.6 nähtuvalt kohustub rentniku äritegevuseks vajalikud metsatöömasinad, saekaatri, kuivati ja tõstemasinad hankima rendileandja, kuid jääb arusaamatuks, miks peaks kindla suunitlusega äriettevõte laskma oma seadmeid ja tehnikat hankida kinnistu omanikul ja neid temalt rentima, kui nimetatud isik on ka ise ettevõtte asutaja ja oleks igati loogiline, et seadmed hangiks neid igapäevaselt kasutav ettevõte ise. Paljasõnalised on ka väited potentsiaalsete äripartnerite ja teenindava personali olemasolust. Rendilepingu lõpetamisel ei ole põhjuslikku seost sundvõõrandamismenetlusega, mis ei olnud lõpetamise ajal veel alanud. Elektriliini postide olemasolu ja nende utiliseerimise kohta ei ole tõendusmaterjale esitatud. Harju maavanema 13.08.2014 korraldus on antud sundvõõrandamismenetluse raames pärast eelnevalt läbi viidud kokkuleppemenetlust vastavalt KASVS § 27 lg-le 1. Kaebajate väited ärakuulamata jätmisest on alusetud. Asjaolu, et maavanem kaebajate ettepanekutega ei nõustunud, ei tähenda, et neid ei ole ära kuulatud. Kuna ükski kaebajate esitatud täiendava hüvitise määramise nõue ei ole põhjendatud, siis on maavanema korraldus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 7(14)
3-14-52321
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.XX palub 17.04.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 15.03.2018) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega tuvastada haldusorgani õigusvastane tegevus ning põhjusliku seose olemasolu kahju tekkimise ja haldusorgani tegevuse vahel. Harju maavanema 13.08.2014 korralduses ei ole lisaks Mikupõllu I kinnistu väärtusele arvestatud kaebaja kantud kahjusid. Haldusorgani õigusvastane tegevusetus sundvõõrandamisvajaduse väljaselgitamisel ja läbirääkimiste pidamisel tekitas kaebajale otsest varalist ja mittevaralist kahju. Esimeste eeltöödega (mõõtmised, vaatlused ja kaardistamised) alustati 2000. a märtsis ja eeltööd (reaalsed kohalviibimised ja mõõdistamised) lõpetati 30.04.2000. Läbirääkimised kinnistu vabatahtlikuks võõrandamiseks algasid 2001. a oktoobris. Haldusorgan on hinnanud Mikupõllu I kinnistu väärtust järjest alla. Kaitseministeerium teatas sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsusest alles 05.10.2010 ja Vabariigi Valitsus tegi sundvõõrandamise otsuse 13.12.2012 ehk vastavalt 10 ja 12 aastat pärast eeltööde tegemist, mistõttu ei ole järgitud seaduses sätestatud tähtaegu, hea halduse tava ega õiguse üldpõhimõtteid. Sundvõõrandamise vajaduse väljaselgitamine ja tsiviilõiguslike läbirääkimiste pidamine 9 aasta jooksul ei ole mõistlik. Haldusmenetlust ei ole viidud läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, sundvõõrandamise otsuse tegemisega on omavoliliselt venitatud. Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 korraldus nr 316 ja 23.10.2001 korraldus nr 713, millega määratleti Kaitseväe keskpolügooni piirid, vähendasid Mikupõllu I kinnistu hinda, sest keegi ei taha osta maatükki, millega kaasneb sundvõõrandamismenetlus. Haldusorgani pahatahtliku viivituse tõttu on inflatsioon ja majanduslangus maatüki väärtust oluliselt langetanud. Haldusorgani viivituse tõttu on kaebaja kaotanud reaalse võimaluse kaitsta oma õigusi. Sundvõõrandiandjad on haldusorganile selgelt öelnud, et hinnapakkumistes toodud hind ei sobi, mistõttu oleks haldusorgan pidanud sundvõõrandamise otsuse tegema koheselt. Haldusorgani poolne viivitus ja tegevusetus põhjustas ebaselguse, millega kaasnesid kaebajale kulutused ja mittevaraline kahju (stress ja kurnatus). Lisaks on haldusorgan sponsoreerinud mängufilmi, mille raames filmiti Mikupõllu I kinnistul sõjastseene, põletati maha kinnistul asuvad majad ning kaevati kinnistu õueala kaevikuid täis. Sundvõõrandiandjad on nõustunud menetluses kõigega peale hüvitise suuruse. Määratud sundvõõranditasu ei kata kahjusid, mida apellant on pidanud sundvõõrandamise tõttu kandma (seadmete ja masinate mahakandmisega kaasnenud kulu, kulutused elektriliini postidele, renditulu kaotamine). Kaebaja ei osanud 2001. a-l arvata, et haldusmenetlus venib ja tekkinud kahjude kohta on vaja koguda tõendeid. Halduskohus võiks uurimisprintsiibist lähtudes küsitleda tunnistajaid, kes on asjaoludest teadlikud. Elektriliini postidega seonduvaid kuludokumente ei ole enam alles, kuid kulude kandmise kohta saaksid ütlusi anda Läsna küla inimesed. Ajastu spetsiifikast tulenevalt ei ole kaebajal tõendeid masinate ja seadmete soetamise kohta, sest ta ei osanud arvata, et peab neid kunagi kohtule esitama. Halduskohus peab tõendeid igakülgselt hindama ja arvestama, et Mikupõllu I kinnistu äriplaani realiseerimiseks planeeritud seadmeid ei olnud võimalik kinnistu sundvõõrandamismenetluse alustamisest tingituna kasutada, seadmed jäid seisma ja need utiliseeriti. OÜ-ga Mentonix sõlmitud rendileping ei ole tühine, sest kaasomanik YY on tehingu hiljem heaks kiitnud. Kaebaja teenis igapäevaselt elatist Mikupõllu I kinnistul tegutsedes. Rentnikul on õigus nõuda lepingu lõppemisega kaasnenud kahju hüvitamist. Sundvõõranditasu kindlaksmääramise hetkest sõltumata on see määratud valesti, sest arvestatud ei ole sarnaste kinnisasjade hindu ja sundvõõranditasu ei kata omanike poolt kantud kahjusid. Haldusorgani venitamis- ja hävitamistaktika tulemusena põhjustatud mittevaralist kahju ei ole samuti hüvitatud. 8(14)
3-14-52321 Mikupõllu I kinnistu on XX silmis väärtuslik, sest tegemist on sundvõõrandiandjate kodupaigaga, palju nende sugulasi elab lähedalasuvas Läsna külas ja sundvõõrandiandjate kogu elatise teenimine sõltus kinnistul tegutseva OÜ Mentonix tegevusest. Mikupõllu I kinnistust pidi saama metsa- ja puidutöötlemise ning tisleritoodete valmistamise keskus. Kui tähtaega pole määratud, siis tuleb toiming teha mõistliku aja jooksul. Kaitseministeeriumil oli õiguslik alus selgitada välja sundvõõrandamise vajadus ning pidada läbirääkimisi. Harju maavanem on Mikupõllu I kinnistu omandamisnõude menetlemisega ebamõistlikult viivitanud ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb hüvitada otsene varaline kahju 40 599 eurot, millele lisandub RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 alusel viivis perioodi 24.02.2002– 13.08.2014 eest. RVastS § 9 lg 1 alusel tuleb hüvitada kinnisasja omandamise venimisest tingitud mittevaraline kahju ja segadus, kinnistu kasutamise piirangud, kinnistul filmides põhjustatud rüüstamine ja tekitatud närvipinge kohtu diskretsiooni alusel, kuid mitte vähem kui 25 000 euro ulatuses. Kui sundvõõrandamine oleks tehtud 2001. a seisuga, siis ei oleks apellandile tekkinud otsest varalist kahju ja saamata jäänud tulu. Kaebajad said 17.03.2015 Mikupõllu I kinnistule minnes teada, et tekitatud on täiendav kahju – tee oli tõkkepuuga kinni pandud, kinnistul teostati lahingtegevuse õpet. Kaitseministeerium kuritarvitab oma võimupositsiooni ja omavolitseb kaebaja kinnistul. Kõik esmased õiguskaitsevahendid on enam kui 10 aasta jooksul ammendavalt ära kasutatud, haldusorgani hinnapakkumised on tagasi lükatud, kuid sundvõõrandamise otsust ei tehtud.
14.Harju maavanem vaidleb 19.05.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Apellant ei ole haldus- ega kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mida saaks tõsikindlalt pidada hüvitise suurendamise aluseks. Apellatsioonkaebus tuleks HKMS § 182 lg 3 ja § 187 lg 3 p 7 alusel tagastada, sest haldusorgani õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose tuvastamise nõudeid ei ole halduskohtus menetletud.
15.Vabariigi Valitsus vaidleb 18.05.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 22.03.2018) apellatsioonkaebusele vastu, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebus tuleks HKMS § 182 lg 3 ja § 187 lg 3 p 7 alusel tagastada, sest haldusorgani õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose tuvastamise nõudeid ei ole halduskohtus menetletud ning XX on apellatsioonkaebuses suurendanud otsese varalise kahju nõuet 20 299,50 euro võrra (halduskohtus taotles 20 299,50 eurot, kuid apellatsioonkaebuses 40 599 eurot).
16.Kaitseministeerium vaidleb 18.05.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 22.03.2018) apellatsioonkaebusele vastu, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebus tuleks HKMS § 182 lg 3 ja § 187 lg 3 p 7 alusel tagastada, sest haldusorgani õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose tuvastamise nõudeid ei ole halduskohtus menetletud ning XX on apellatsioonkaebuses suurendanud otsese varalise kahju nõuet 20 299,50 euro võrra (halduskohtus taotles 20 299,50 eurot, kuid apellatsioonkaebuses 40 599 eurot). Kaitseministeerium ei tegelenud 2000. a-l sundvõõrandamise eeltöödega, vaid selgitas üksnes välja võimalusi keskpolügooni kasutusele võtmiseks kavandatud kujul. Läbirääkimised Mikupõllu I kinnistu omandamiseks ei alanud 2001. a-l, vaid Kaitseministeeriumi 28.04.2006 kirjaga nr 12.1.-1./3063. Sundvõõrandamise vajadus selgus pärast detailplaneeringu kehtestamist ja kinnistuomanikega läbirääkimiste pidamist ning menetluse läbiviimisega ei ole õigusvastaselt viivitatud. Kaitseministeerium ei oma mingit puutumust Mikupõllu I kinnistul toimunud filmivõtetega ega saa olla kuidagi vastutav filmivõtete käigus toimunu eest. Apellandil ei olnud kuni 05.10.2010 mingeid õiguslikke takistusi oma kinnistu majandamiseks ja kasutamiseks. Kui piirinaabrite tegevuse tõttu oleks apellandile tegelikult kahju põhjustatud, oleks ta saanud kasutada nii tsiviil- kui ka avalik-õiguslikke õiguskaitsevahendeid. Kaitseministeerium pidi kaebajatele hinnapakkumiste 9(14)
3-14-52321 tegemisel lähtuma pakkumise tegemise hetkel kehtinud asja harilikust turuhinnast. Samuti pidid haldusorganid sundvõõrandamise menetluses lähtuma KASVS § 16 lg-tes 1 ja 3 sätestatust (s.o erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja turuhinnast / harilikust väärtusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga). Mikupõllu I kinnistu hinna määramisel ei pidanud lähtuma segamaa turuhinnast, sest kinnistu sihtotstarbeks oli varem 100% maatulundusmaa ning hiljem 75% riigikaitsemaa ja 25% maatulundusmaa. Tegemist on ka uue väitega, mida ei saa apellatsiooniastmes arvestada.
17.Seoses maavalitsuste tegevuse lõpetamisega alates 01.01.2018 on ringkonnakohtu 08.03.2018 määrusega loetud Vabariigi Valitsuse seaduse § 10512 lg-s 2 ja Vabariigi Valitsuse 13.12.2012 korralduse nr 515 p-s 5 sätestatut arvestades Harju maavanema asemel vastustajaks Kaitseministeerium kui sundvõõrandisaaja, kelle halduskohus oli kaasanud menetlusse kolmanda isikuna.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus märgib esmalt, et apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust. XX on vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsuse kõigi tema kaebuse nõuete rahuldamata jätmist puudutavas osas. Ehkki apellatsioonkaebuses on formuleeritud eraldi taotlused tuvastada haldusorgani tegevuse õigusvastasus ning põhjuslik seos kahju tekkimise ja haldusorgani tegevuse vahel, tuleb need lugeda hõlmatuks juba halduskohtule esitatud tühistamis-, kohustamis- ja hüvitamisnõuetega. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et XX oleks mõnest oma senisest nõudest loobunud. Kuigi apellatsioonkaebuse lk-l 16 on apellant märkinud otsese varalise kahju suuruseks 40 599 eurot, mida taotleti esimese astme kohtus kahe kaasomaniku peale kokku (s.o kummalegi 20 299,50 eurot), ei anna seegi alust jätta apellatsioonkaebust vastavas osas läbi vaatamata, sest rahalise nõude suurendamist ei loeta HKMS § 49 lg 3 p 2 kohaselt kaebuse muutmiseks, mille puhul esineks HKMS § 49 lg-s 2 sätestatud piirang. Ringkonnakohtu hinnangul on seejuures tõenäoliselt tegemist ka pelgalt apellatsioonkaebuses sisalduva eksimusega, sest väidetava kahjusumma kujunemise arvutuskäik on identne esimese astme kohtus väljatooduga.
19.Asjas on vaidlus selle üle, kas Harju maavanema 13.08.2014 korraldusega nr 1-1/1521-k (I kd, tl 78-80; II kd, tl 132-134p) on määratud Mikupõllu I kinnisasja sundvõõranditasu ja hüvitise suurus (kokku 10 500 eurot) õigesti. Samuti on XX taotlenud temale sundvõõrandamismenetluse ja selles esinenud väidetavate viivituste tõttu tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebajad ei ole vaidlustanud Vabariigi Valitsuse 13.12.2012 korraldust nr 515 (I kd, tl 74-76), millega otsustati Mikupõllu I kinnistu sundvõõrandada. Samuti ei ole kaebajad esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et Harju maavanema 13.08.2014 korralduses määrati Mikupõllu I kinnistu harilikuks väärtuseks kohtutäituri koostatud kinnisasja erakorralise hindamise akti ja riiklikult tunnustatud eksperdi HS 14.05.2014 korrigeeritud eksperthinnangu nr 59-13 HS (II kd, tl 135-143p) alusel 10 500 eurot. Vaidlus on olnud üksnes selles, et kaebajate hinnangul ei arvesta sundvõõranditasu ja hüvitise suurus kõigi neile tegelikult tekkinud kahjudega (st lisaks kinnisasja harilikule väärtusele). Mikupõllu I kinnistu turuväärtuse ebaõiget määramist on XX hakanud väitma alles apellatsioonimenetluses 15.03.2018 esitatud täiendavates seisukohtades (III kd, tl 47-51).
20.Vaidlust ei ole selles, et KASVS §-de 22−26 alusel 13.03.2014−02.05.2014 läbi viidud kokkuleppemenetlus ei olnud praegusel juhul edukas, mistõttu tuli Harju maavanemal teha vastavalt KASVS § 27 lg-le 1 otsus sundvõõranditasu ja hüvitise määramise kohta. Seejuures ei anna KASVS § 27 lg 2 esimene lause pädevale isikule kaalutlusõigust, vaid kohustab teda 10(14)
3-14-52321 määrama sundvõõranditasuks KASVS § 16 lg-s 9 nimetatud hindamisaktis märgitud kinnisasja kõrgeima väärtuse (st lähtuma sundvõõrandatava kinnistu erakorralise hindamise tulemusest). Kuna kohtutäituri hindamisakti vaidlustamiseks on KASVS § 16 lg-tes 6 ja 9 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 74 lg-tes 5−8 ja §-des 217−218 sätestatud erikord (mida kaebajad on ka kasutanud, vaidlustades määratud hinna, millest tulenevalt määrati uueks hindamiseks ekspert Harju Maakohtu 19.11.2013 määrusega nr 2-13-44287), siis ei ole hiljem sundvõõranditasu otsuse vaidlustamisel enam võimalik esitada vastuväiteid hindamisaktile (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.05.2015 otsus nr 3-13-105, p 10; 07.05.2013 otsus nr 3-12-92). Seda piirangut arvestades ei mõjuta vaidluse lahendamist ka asjaolu, et hindamisakti aluseks olnud eksperthinnangust nähtuvalt on kinnistu turuväärtuse kuupäevaks märgitud 03.12.2013, kuigi KASVS § 16 lg-test 1 ja 3 tulenevalt pidanuks hindama kinnistu harilikku väärtust sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke (13.12.2012) seisuga. Samuti ei ole praeguses vaidluses enam võimalik esitada vastuväiteid küsimuses, millise maakasutuse sihtotstarbega kinnisasjadega oleks tulnud Mikupõllu I kinnistut võrrelda, et määrata selle harilik väärtus (vt XX apellatsioonkaebuse 15.03.2018 täiendused). Küll aga saab ja tuleb praeguses asjas hinnata, kas Harju maavanem on lahendanud õigesti KASVS § 27 lg 2 teises lauses ja lg-s 3 nimetatud muud nõuded.
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sundvõõrandamismenetluse alguseks tuleb praegusel juhul lugeda Kaitseministeeriumi 05.10.2010 teadet nr 12.5-3/4100 (II kd, tl 70) vastavalt KASVS § 10 lg-le 3 ning 2000. a märtsis-aprillis teostatud kavandatava Kaitseväe keskpolügooni esialgsete välispiiride mõõdistustöid või ka 2003. a-l detailplaneeringu menetluses tehtud töid ei ole alust pidada Mikupõllu I kinnistu sundvõõrandamise eeltöödeks KASVS § 7 lg 1 tähenduses, millega oleks sundvõõrandamismenetlus KASVS § 5 lg 1 järgi juba alanud. Sundvõõrandamismenetlust ei saa lugeda alanuks pelgalt mõne KASVS § 3 lg-s 1 nimetatud tegevuse kavandamisega konkreetsesse asupaika, millega võib põhimõtteliselt edaspidi kaasneda vajadus kinnisasjade sundvõõrandamiseks ja milleks sundvõõrandamine oleks iseenesest lubatud. Muu hulgas tuleb arvestada, et kuni 20.07.2005 kehtinud redaktsioonis sätestas KASVS § 3 lg 3, et kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav muul lubataval viisil, ei ole sundvõõrandamine lubatud, millest lähtudes püüti kinnisasjade omandamiseks jõuda alati omanikega kokkuleppele. Riigikogu X koosseisu 647 SE eelnõu seletuskirjast nähtuvalt ei olnud kuni 2005. a keskpaigani ühtegi sundvõõrandamismenetlust reaalselt läbi viidud ja KASVS polnud praktikas rakendamist leidnud. Lisaks nõudis KASVS § 7 lg 1 kuni 20.07.2005 kehtinud redaktsioonis eeltööde tegemiseks igal juhul kas kinnisasja omaniku nõusolekut või maavanema luba, kuid praegusel juhul puuduvad nende olemasolu kohta igasugused andmed (v.a apellandi paljasõnaline väide, et tema andis eeltöödeks oma nõusoleku). Sellises olukorras ei ole ka mingit mõistlikku põhjust kvalifitseerida Kaitseväe keskpolügooni rajamise ettevalmistamisega seotud tegevusi eeltöödeks KASVS tähenduses (sh pole võimalik tuvastada ainsatki eeltööd, mida oleks tehtud konkreetselt Mikupõllu I kinnistul) ning seega ei saanud Kaitseministeeriumil olla ka KASVS §-st 10 (praegune § 10 lg 1) tulenevat kohustust esitada kuue kuu jooksul (st hiljemalt 24.02.2002) sundvõõrandamise taotlus (või teatada selle esitamise kavatsusest) või teatada sundvõõrandamisest loobumisest.
22.Ajavahemikul 21.07.2005–27.03.2009 kehtinud redaktsioonis nägi KASVS § 3 lg 31 omakorda ette hoopis keelu kinnisasja omandamiseks mh riigikaitselise objekti rajamiseks või laiendamiseks (KASVS § 3 lg 1 p 153) muul viisil kui sundvõõrandamismenetluse kaudu. Alates 28.03.2009 kehtiva KASVS § 3 lg 31 sõnastusest lähtuvalt on riik kohustatud selgitama enne sundvõõrandamise menetluse alustamist välja kinnisasja omaniku nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks, tehes selleks omanikule pakkumuse, milles märgitud hind ei või olla väiksem kinnisasja harilikust väärtusest. Kui omanik nõustub pakkumusega, on riigil õigus sõlmida kinnisasja omandamiseks tsiviilõiguslik leping. Kui omanik pakkumusega tähtajaks ei nõustu, 11(14)
3-14-52321 on riigil õigus kinnisasi sundvõõrandada. Nimetatud muudatuse sisseviimisel on samas selgitatud, et kuna KASVS § 2 lg 1 kohaselt on kinnisasja sundvõõrandamine igal juhul ja algusest peale eeldanud kinnisasja omaniku nõusoleku puudumist, siis on kinnisasja tehinguline omandamine olnud tegelikkuses kogu aeg lubatud (sh perioodil 21.07.2005–27.03.2009). Kuna KASVS § 3 lg 31 sõnastus tekitas praktikas segadust, muudeti sätet viisil, et tsiviilõiguslike tehingute lubatavus oleks selles selgelt sätestatud (vt Riigikogu XI koosseisu 400 SE eelnõu seletuskiri). Kuivõrd kinnisasja tehinguline omandamine on KASVS § 3 lg 31 vahepealse redaktsiooni ebaõnnestunud sõnastusele olnud siiski jätkuvalt lubatud ja võimalik, ei ole kohtul alust heita Kaitseministeeriumile ette pikaajalisi püüdlusi saavutada Mikupõllu I kinnisasja riigile omandamiseks kokkulepet kinnistu omanikega. Seejuures on kõik kaebajatele alates 2006. a-st tehtud pakkumised põhinenud asjakohastel hindamisaktidel, nagu seda nõuab alates 28.03.2009 kehtiv KASVS § 3 lg 31. Pidades silmas, et sundvõõrandamise menetlus algas alles 05.10.2010 teatega, ei ole alust arvestada Mikupõllu I kinnistu eest hüvitise määramisel sellele eelnenud perioodil väidetavalt tekkinud kahjudega (st seoses elektriliini postide ja puidutöötlemise seadmete utiliseerimisega ning saamata jäänud rendituluga).
23.Õigusaktid ei näe ette tähtaega, mille saabumisel tuleb kinnistuomanikega läbirääkimised lõpetada ja alustada sundvõõrandamise menetlust. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et kaebajad ei ole Kaitseministeeriumiga aastatel 2006–2010 peetud läbirääkimiste käigus (II kd, tl 99-112) kordagi välistanud kokkuleppele jõudmist (kuigi pooled on olnud eri meelt õiglase hinna osas) ega nõudnud ka ise sundvõõrandamismenetluse alustamist. Kaitseministeerium on halduskohtus lisaks selgitanud (vt 07.09.2016 istungi protokoll, kell 12:23:29–12:24:24), et kaebajad võõrandasid varasemalt riigile Mikupõllu II kinnistu (vt ka Kaitseministeeriumi 09.11.2005 hinnapakkumine nr 12.1-1./8350 – II kd, tl 98-98p), millest tulenevalt ei saanud ringkonnakohtu hinnangul vastustajal olla ka selget põhjust arvata, et kaebajatega kokkuleppe saavutamine ei osutu ühelgi juhul võimalikuks. Seega puudub alus väita, et Kaitseministeerium oleks osalenud läbirääkimistes pahatahtlikult või põhjendamatult viivitanud sundvõõrandamise menetluse alustamisega. Läbirääkimiste kestel aset leidnud kinnisvarahindade langust ei saa heita ette Kaitseministeeriumile ega nõuda sellele tuginedes sundvõõrandisaajalt tagantjärele suuremat summat kui kinnisasja harilik väärtus sundvõõrandamise hetkel. Seejuures on täiesti alusetu kaebaja nõue, mis seondub Mikupõllu I kinnistu turuväärtuse väidetava lahknevusega 2001. ja 2014. a-l (s.o vastavalt 51 099 eurot ja 10 500 eurot), sest see ei seondu üldse sundvõõrandamise menetluse ega ka pooltevaheliste läbirääkimiste toimumise ajaga. Lisaks ei saa kinnistu turuväärtuse määramise aluseks olla kinnisvarabüroo väidetav suuline hinnang.
24.Kuigi asjas ei ole olnud vaidlust, et Kaitsevägi on palunud Mikupõllu I kinnistul viibimised ja seal tehtavad tööd kooskõlastada Kaitseväe keskpolügooniga, et tagada kinnistul viibivate inimeste ohutus ja vältida võimaliku materiaalse kahju tekkimist, ei saa sellest järeldada, et kinnistu kasutamine poleks olnud võimalik metsamajanduslikul või muul tema poolt kavandatud eesmärgil. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et väidetav äriplaani realiseerumata jäämine, elektriliini postide mahakandmine, soetatud seadmete ja masinate utiliseerimine ning renditulu kaotamine olnuks põhjuslikus seoses Kaitseministeeriumi või Kaitseväe tegevusega. Seda, et kaebajatel puudusid tegelikud takistused omandi kasutamiseks ja käsutamiseks, kinnitab muu hulgas asjaolu, et XX ja YY sõlmisid Taska Film OÜ-ga 11.07.2013 lepingu Mikupõllu I kinnistu kasutamiseks mängufilmi „1944“ võttepaigana (vt ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri 10.03.2014 määrus – I kd, tl 71-73). Praeguse vaidluse seisukohalt ei oma lisaks tähtsust, et 17.03.2015 tehtud fotode (II kd, tl 3536; II kd, tl 44) kohaselt oli Mikupõllu I kinnistule sisenemine tõkkepuuga takistatud, sest selleks ajaks oli nimetatud kinnisasja valdus kohtutäitur K. Lilloja 28.10.2014 täitmisteate (II kd, tl 20) alusel juba Kaitseministeeriumile üle läinud. KASVS § 5 lg 3 kohaselt ei takista sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuse vaidlustamine sundvõõrandatava kinnisasja 12(14)
3-14-52321 valduse üleandmist ega omandiõiguse ülekandmist sundvõõrandisaajale. Täitmisteate järgi on Kaitseministeerium kandnud sundvõõranditasu 12.09.2014 kohtutäituri deposiitkontole, mistõttu olid täidetud ka KASVS § 36 lg-s 1 märgitud tingimused kinnisasja valduse ülevõtmiseks.
25.Apellandi nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole samuti põhjendatud. XX on mittevaralise kahju tekkimist seostanud eelkõige väidetava viivitusega sundvõõrandamise menetluse läbiviimisel ja Mikupõllu I kinnistul toimunud filmivõtete tagajärgedega. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustajad olnud sundvõõrandamismenetluse läbiviimisel õigusvastases viivituses, siis puudub haldusorgani õigusvastane tegevus, millega saaks seostada kaebajale väidetavalt tekkinud tervisekahju. Kinnistu seisundi halvendamine filmivõtete tagajärjel ei ole samuti seostatav Kaitseministeeriumi tegevusega, vaid nimetatud kahju võib kaebajatel olla õigus nõuda üksnes Taska Film OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel tsiviilõiguse sätete järgi. Pelgalt asjaolu, et Kaitseministeerium on toetanud mängufilmi „1944“ valmimist ja kooskõlastas Mikupõllu I kinnistul filmivõtete toimumise, ei anna alust nõuda filmitegijate tekitatud kahju hüvitamist Kaitseministeeriumilt, kes ei ole olnud 11.07.2013 sõlmitud lepingu pooleks.
26.Ringkonnakohus nõustub ka muude XX nõuete osas halduskohtu järeldustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata. XX kaebuse 05.10.2016 täpsustuste (II kd, tl 169-177) kohaselt on tema nõuete kogusummaks 451 027,11 eurot, mis hõlmab järgmist: – 5250 eurot – 50% Mikupõllu I kinnistu harilikust väärtusest; – 3144,45 eurot – 100% kahju seoses elektriliini postide mahakandmisega; – 61 554,85 eurot – 100% kahju seoses seadmete ja masinate mahakandmisega; – 107 988,93 eurot – 50% kahju seoses renditulu kaotamisega; – 20 299,50 eurot – 50% kahju seoses kinnistu turuväärtuse vähenemisega 2001–2014; – 227 789,23 eurot – viivitusintress alates 24.02.2002 kuni 05.10.2016; – 25 000 eurot (vähemalt) – hüvitis mittevaralise kahju eest.
27.Mikupõllu I äriplaani (I kd, tl 25-30), 02.01.1999 sõlmitud kasutusrendilepingu (I kd, tl 32-34) ega OÜ Mentonix poolt 1999. a-l XX-le ebakorrapäraselt ja erinevates summades tehtud ülekannete (selgitusega „Vastavalt kokkuleppele“ või „Ülekanne“ – I kd, tl 35-37) põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et kinnistu oleks ka tegelikkuses rendile antud ja ülekandeid tehtud 02.01.1999 lepingu täitmiseks. Halduskohus on juhtinud lisaks põhjendatult tähelepanu, et esitatud lepingul ja selle lõpetamise kokkuleppel (I kd, tl 45) olevad väidetavalt TT allkirjad ei sarnane tema allkirjaga notariaalselt tõestatud 16.06.1998 lepingul (I kd, tl 31) ning kuna tegemist on XX poolt sisuliselt iseendaga tehtud tehinguga (sh puudus selleks kinnistu kaasomaniku YY eelnev nõusolek), siis tuleb kõnealuse dokumendi tõendusväärtust hinnata madalaks. Seejuures nähtub OÜ Mentonix 2000. a ja ka hilisematest majandusaasta aruannetest (1998. ja 1999. a kohta aruanded puuduvad), et äriühingu põhitegevusalaks on olnud metallkonstruktsioonide valmistamine ning aruannetes puuduvad igasugused viited, et äriühing oleks plaaninud tegeleda metsa- ja puidutööstuse valdkonnas. Rendilepingu p-s 1.6 nimetatud masinate ja seadmete soetamise kohta puuduvad samuti igasugused tõendid ning olukorras, kus leping lõpetati väidetavalt seoses oodatava sundvõõrandamisega 2001. a detsembris ning apellant pidi järelikult juba siis mõistma renditulu edasist kaotamist ja selle seost võimaliku sundvõõrandamismenetlusega, ei saa tõsiseltvõetavaks pidada argumenti, et ta ei osanud ette näha vajadust säilitada masinate ja seadmete soetusdokumente. Kaebaja esitatud 2006. ja 2010. a vanametalli kokkuostu aktidest (I kd, tl 51-59) ei ole võimalik teha järeldust, et tegemist oleks väidetavalt puidutöötlemiseks soetatud masinate ja seadmete utiliseerimisega, sest neist nähtub kauba nimetusena üksnes „vanametall“ või on märgitud 13(14)
3-14-52321 üksnes kaubakood / jäätmekood (17 04 05 – s.o raud ja teras). Pidades silmas, et OÜ Mentonix tegeles metallkonstruktsioonide valmistamisega ja ühel aktil on vanametalli üleandjaks märgitud TT, on halduskohus põhjendatult leidnud, et esitatud aktid seonduvad ilmselt OÜ Mentonix majandustegevusega, mitte väidetavate kaebaja soetatud masinate ja seadmete mahakandmisega. Vastupidist ei saa tõendada ka kaebajate esitatud tabel (I kd, tl 52), milles on väidetavalt mahakantud seadmeid seostatud konkreetsete aktidega. Halduskohtuga tuleb nõustuda ka selles, et väidetavalt soetatud seadmete (langetaja, vedaja, generaator, saag, laadija, traktor, kuivati, tõstuk) mõne aastaga täielikult kasutuskõlbmatuks muutumine ja ainsa võimalusena nende utiliseerimine ei ole eluliselt usutav ja mõistlikult käituv isik oleks püüdnud pärast äriplaani luhtumist masinad ja seadmed võõrandada. Kokkuvõtlikult ei võimalda asja materjalid järeldada, et pooled oleksid täitnud 02.10.1999 lepingust tulenevaid kohustusi ja püüdnud saavutada lepingu eesmärke.
28.Kuna kõik kaebaja põhinõuded on alusetud, jääb rahuldamata ka XX nõue viivitusintressi väljamõistmiseks.
29.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsus muutmata.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 750 eurot (III kd, tl 17) ja taotlenud apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist summas 1250 eurot (III kd, tl 54). Õigusabikulude kandmise kohta puuduvad samas nõuetekohased kuludokumendid (nt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 33-1-78-16, p 30.4). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad XX apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vabariigi Valitsus ja Kaitseministeerium ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.