Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.03.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2521
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 07.11.2016 käskkirja nr 1.3-3/66d alusel XX teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Janar Urres Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Heli Insler
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.09.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.09.2017 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2018. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 21.04.2016 käskkirjaga nr 1.3-3/27d algatati PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna partrullitalituse politseiniku, vaneminspektor XX suhtes distsiplinaarmenetlus seoses asjaoluga, et ta võib olla teenistuskohustuste täitmisel 2015. ja 2016. aastal, esialgsetel andmetel vähemalt 21.– 22.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08.–09.03.2016 ja 09.–10.03.2016 töövahetustes käitunud kindla elukohata ja sotsiaalselt kindlustamata isikutega (n-ö kodutute või asotsiaalsete eluviisidega inimeste) inimväärikust alandaval ja lubamatul viisil: kasutanud väljakutset või juhtumit lahendades ülemäärast füüsilist jõudu ja/või avaldanud sellekohast soovi; valanud isikutele või nende riietusele vedelikku; võtnud isikutelt ära neil kaasas olnud raha või avaldanud sellekohast soovi.
2.Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor määras 07.11.2016 käskkirjaga nr 1.3-3/66d XX-le politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 3 järgi toime pandud distsiplinaarsüüteo (vääritu tegu) eest distsiplinaarkaristuseks politseiteenistusest vabastamise avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel. 1) XX-le heideti ette järgmisi tegusid. XX, olles 21.02.2016 patrulltoimkonnas koos patrullpolitseinik YY-ga, lõi joobeseisundis meesterahvast J. P-d jalaga ning valas tema näole ja riietele isiku juures olnud vedelikku (kosmeetiline piiritus). Lisaks tõukas XX rahumeelselt liikunud J. P-d politseisõiduki kongi paigutamisel põhjendamatult. 07.03.2016, olles patrulltoimkonnas koos patrullpolitseinik KK-ga, avaldas XX KK-le sõidu ajal soovi peksta politseisõiduki kongis kainestusmajja toimetatavat joobeseisundis vanemat meesterahvast S. H-d ning võtta ära tal kaasas olev raha. Selleks juhtis XX sõiduki väljakutse kohalt sihtkohta liikumise trajektoorilt selgelt kõrvale. XX soov jäi realiseerumata KK keeldumise ning politseisõiduki lumehange kinni jäämise tõttu. 15.03.2016, olles patrulltoimkonnas koos KK-ga, sõitis XX järele jooksma hakanud 14aastasele poisile H. T-le ning pidas ta kinni, haarates politseisõiduki avatud aknast tema üleriietest või koolikotist. Oma valitud sõidukiiruse ja -stiili ning käitumisega seadis XX ohtu väljakutsega mitteseotud alaealise isiku elu ja tervise ning tekitas temas põhjendamatult hirmutunde. Ülejäänud kahtlustuses nimetatud juhtumite osas lõpetati menetlus seoses tõendite puudumisega, kuna kannatanud ei mäletanud tugeva alkoholijoobe tõttu juhtumi üksikasju. 2) XX-le etteheidetav rikkumine on oluline (ATS § 75 lg 6 p-d 1 ja 4). PPA peadirektori 15.02.2015 käskkirjaga nr 73 kinnitatud PPA töökorra p-de 71.1 ja 71.3 kohaselt loetakse väärituks teoks muu hulgas teise isiku löömist ja võõra asja ebaseaduslikku omastamist. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud XX tegevus näitab üles sügavat lugupidamatust abitus seisundis inimeste vastu, viitab üldisele moraalitusele ja vägivaldsusele kaldumisele ning on sügavas vastuolus politseiametniku suhtes nii ühiskondlikult kui ka asutusesiseselt välja kujunenud rolliootuse kuvandiga. XX-l puudub kehtiv distsiplinaarkaristus ning teda ei ole teenistuse ajal ergutatud. XX vahetu juhi hinnangu järgi on XX võimeline ennast muutma ja edasi arenema. Distsiplinaarmenetluse läbiviija ei nõustu talituse juhi arvamusega: võimu kuritarvitamise mõttemaailmaga XX võib hakata otsima veelgi keerulisemalt tõendatavaid situatsioone, milles samalaadsete rikkumiste toimepanemist jätkata. XX 27.04.2016 arvamuses ja 01.11.2016 vastuväidetes esitatud väited on vastuolus distsiplinaarmenetluses tuvastatuga. XX tegevusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et tegemist on kolmes eri vahetuses mõne nädala jooksul aset leidnud juhtumitega, mitte üksikjuhtumiga. Süütegude raskus kaalub üles vahetu juhi positiivse hinnangu ning varasemate distsiplinaarkaristuste puudumise. 2(13)
3-16-2521 Patrullpolitseinik, kes ei suuda lahendada igapäevast joobes isikuga seotud väljakutset vägivalda kasutamata, isikut muul moel väärkohtlemata või ise ohtu loomata, omades seejuures värsket politseilist haridust (XX lõpetas Sisekaitseakadeemia politseikolledži politseikooli 2014. aastal), ei sobi politseiteenistusse. Oma rikkumistega kahjustas XX usaldust politsei vastu ning kahjustas politsei mainet G4S turvatöötajate, J. P., S. H. ja H. T. silmis. Arvestades XX suhtumist rikkumistesse, rikkumiste iseloomu ja kordumist lühikese aja jooksul, ei ole kohane ega sobiv teenistusest vabastamisest kergema distsiplinaarkaristuse kohaldamine. Juba üksnes 21.02.2016 juhtumi puhul oleks teenistusest vabastamine põhjendatud.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles 07.11.2016 käskkirja (teenistusest vabastamise) õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmist. 1) Menetleja kõrvaldas otsitud põhjustel hulga tõendeid, mis toetavad kaebaja kirjeldatud versiooni sündmustest. PPA luges kaebaja 18.08.2016 antud ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need täielikult kõrvale motiivil, et kaebaja sai tutvuda distsiplinaarasja toimiku materjalidega ning end ette valmistada. ATS § 73 lg 9 ja PPA distsiplinaarmenetluse juhendi p 33 lg 7 kohaselt on kahtlustataval õigus tutvuda distsiplinaarasja toimikuga. Selle võimaluse kasutamine ei saa mõjutada kaebaja ütluste usaldusväärsusele antavat hinnangut. Kaebaja 18.08.2016 ütlused on kooskõlas tema 27.04.2016 selgitustega. Kaebaja ärakuulamine oli vaid formaalne; tõe väljaselgitamine menetlejat ei huvitanud. 2) Kannatanute ütlustest järeldub, et neil ei olnud kaebaja vastu ühtegi konkreetset etteheidet. Need ütlused on menetleja kõrvale jätnud. MM ja CC on kaebaja töökaaslased, kellega kaebajal on normaalne läbisaamine. Kokkuvõttest ei nähtu, milliste tõendite pinnalt on PPA lugenud need tunnistajad „headeks tuttavateks“, kes pelgalt tutvuse tõttu on asunud tõendeid varjama. Ausa haldusmenetluse puhul ei ole õiguspärane tõendite kõrvale jätmine sedavõrd hõlpsasti ja valikuliselt. Otsus rajaneb peamiselt KK ja YY tunnistajatena antud ütlustel, mis ei ole usaldusväärsed ega lähe kokku teiste tõenditega. Lisaks distsiplinaarsüüteo episoodidele (21.02.2016, 07.03.2016 ja 15.03.2016) on YY ja KK esitanud mitmeid teisigi etteheiteid, mis ei leidnud kontrollimise käigus tuvastamist ning olid selges vastuolus teiste kogutud tõenditega. KK ja YY ütlused viitavad liialdamisele ja vaenulikkusele kaebaja suhtes. Ametnikud täidavad tööl olles patrullilehe, kuhu kannavad väljakutsete sisud ja lahendused. KK ega YY ei märkinud patrullilehtedele füüsilise jõu kasutamist. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole mainitud TP, MP ega EI ütlusi ning kaebajale ei ole teada ega arusaadav, kas üldse ja milliseid järeldusi PPA on nimetatud isikute ütlustest teinud või miks need on kõrvale jäetud. MP ja TP ütlused puudutavad muu hulgas ka KK ütluste usaldusväärsust. 3) 21.02.2016 episood. Mitte ükski tõend ei viita J. P. jalaga löömisele, v.a YY 29.03.2016 esialgselt öeldu, mida ta hiljem ise muutis. YY ütlused on ajas muutuvad, kuid temagi väidab kokkuvõttes vaid jalaga toksamist tähelepanu äratamiseks. Turvatöötajad AK ja AG J. P. löömist ei väida ning seda ei väida ka kannatanu ise. Seega pole jalaga löömine tõendatud. AGi, AK ja YY ütluste kohaselt valas kaebaja J. P. peale tundmatut vedelikku. Kaebaja kavatsus oli valada vedelik maha, kuid pudeli sisu tühjaks valades võis osa vedelikust sattuda maas lamava alkoholijoobes isiku peale. Kui see nii oli, siis kahetseb kaebaja oma hooletut käitumist ja on valmis isiku ees vabandama. Kaebaja ei kasutanud J. P. politseisõiduki kongi toimetamisel ülemäärast jõudu. 4) 07.03.2016 episood. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt on kinnitust leidnud kaebaja kavatsus S. H-d peksta ja võtta temalt ära kaasas olev raha. Puudub vaidlus, et kaebaja ei löönud S. H-d ega võtnud temalt raha ära. Kehtiv õigus ei võimalda määrata distsiplinaarkaristust teo eest, mida isik toime ei pannud. KK väited kaebaja plaani kohta S. Hlt raha ära võtta on ebausaldusväärsed. Kaebaja keeras Paldiski maanteelt Sõudebaasi teele, et 3(13)
3-16-2521 end väljas kergendada. Ka KK ütluste kohaselt põhjendas kaebaja teelt kõrvale pööramist just selle sooviga. Kaebaja ja KK ei olnud teel mitte kainestusmajja, vaid Rocca al Mare keskusesse, et võtta peale teine joobes isik. Seega on asjakohatu vastustaja väide, et kainestusmaja asus vaid kolme minuti sõidu kaugusel. 5) 15.03.2016 episood. KK ütlused on vastuolus kaebaja ja H. T. ütlustega, mis kinnitavad, et H. T. seisis, kui kaebaja tema kõrvale sõitis. Politseiauto seiremooduli logidest ei ole võimalik aru saada, millisel hetkel kaebaja oma sõidukiirusega H. T. väidetavalt ohtu seadis. Selle juhtumi suhtes ei ole pädev isik distsiplinaarmenetlust algatanud. Distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik on 15.03.2016 episoodi asunud omaalgatuslikult menetlema. 6) PPA on rikkunud motiveerimiskohustust. Käskkirjast ei nähtu, et menetleja oleks kõrvaldanud vasturääkivused isikute ütlustes. Mitmed etteheited on sedavõrd üldsõnalised, et jääb selgusetuks, mida kaebaja väidetavalt valesti tegi. Kuna kaebajale pole arusaadav, mida talle täpselt ette heidetakse, on kaebajal keeruline end kaitsta. Isegi kui lugeda süütegude toimepanemine tõendatuks, on kaebajale määratud karistus ülemäära range, arvestades, et kaebajal polnud varasemaid distsiplinaarrikkumisi ning vahetu juht andis kaebaja tööle positiivse hinnangu, leides, et kaebaja on võimeline ennast muutma. Käskkirjas pole põhjendatud, miks ei nõustuta kaebaja vahetu juhi arvamusega. Kaebaja hakkas 18.03.2016 vabatahtlikult rinnakaamera testkasutajaks. Sellest saab järeldada, et kaebaja ei pannud toime rikkumisi ning tal polnud ka edaspidi kavatsust seda teha.
4.Politsei- ja Piirivalveameti vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Usutavad on need kaebaja ütlused, mis on kooskõlas varasemalt antud tunnistustega või muude kogutud tõenditega. Pärast distsiplinaartoimikuga tutvumist sai kaebaja kujundada oma ütlusi lähtuvalt talle teadaolevast teabest, mitte faktilistest asjaoludest. Kaebaja ütlusi võrreldi distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ning hinnati koosmõjus teiste asjas kogutud tõenditega. Kaebaja 01.11.2016 arvamusele on vastustaja vaidlustatud käskkirjas oma seisukohad esitanud. Kainenema viidud isikute selgitusi ei peetud usaldusväärseks, kuna nad ei olnud võimelised ümbritsevat adekvaatselt tajuma ega mäletanud vaidlusaluseid sündmusi. MK ja CC ütlusi puudutavatel kaebaja väidetel pole asjas tähtsust, kuna need isikud andsid ütlusi juhtumite kohta, milles vastustaja lõpetas distsiplinaarmenetluse tõendamatuse tõttu. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadunud TP, MP ja EI seletusi, kuid need isikud ei viibinud ise ühegi käskkirjas kirjeldatud juhtumi juures, vaid andsid üldisemat laadi seletusi või kirjeldasid seda, mida teine isik oli neile rääkinud. KK ja YY ütlusi saab pidada usaldusväärseks. KK teadis kaebaja pikaajalise paarilisena kaebaja kohta asjaolusid, mida teised kolleegid ei pruukinud teada. YY ütlused ei viita liialdusele ega vaenulikkusele kaebaja suhtes ning YY ütlusi kinnitavad ka kaks erapooletut tunnistajat. MP väitel rääkis KK talle, et ta ei soovi enam koos kaebajaga toimkonnas olla, kuna kaebaja tahab kinnipeetutelt raha ära võtta. Samuti rääkis MP kinnitusel YY talle, et kaebaja valas väljakutse subjektidele vedelikku näkku. MK seletused ei kummuta KK ja YY tunnistusi. Eluliselt on usutav, et MM ei soovi talle kaebaja kohta teatavaks saanud asjaolusid meenutada, sest tal olid kaebajaga sõbralikud suhted. Patrullilehtede ja joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollide detailsuse aste ei ole toimkonna liikmete endi tegevuste suhtes piisav, kuid see asjaolu ei ole aluseks KK ja YY ütluste kahtluse alla seadmiseks. 2) Vastustaja ei rikkunud motiveerimiskohustust. Vastustaja on 07.11.2016 käskkirja alusena viidanud mh distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, milles on üksikasjalikult sündmuste kaupa välja toodud, milliste tõenditega milline asjaolu on tõendatud. Distsiplinaarmenetluse algatas pädev isik. Vastuväited 15.03.2016 episoodi menetlemise suhtes on kaebaja esitanud alles kohtumenetluses. 4(13)
3-16-2521 3) 21.02.2016 episood. See, kas kaebaja toksas J. P-d või lõi teda jalaga, ei muuda kaebaja tegevuse sisu ega õigusta tema tegu. Nii ühel kui teisel juhul on tegemist vääritu teoga. Kui kaebaja eesmärk oli pudel ära visata, puudus mõistlik põhjendus selle tühjendamiseks. Kaebaja tegevus ei olnud mitte hooletu, vaid tahtlik tegevus eesmärgiga alandada teise inimese väärikust. J. P. toimetamisel politseisõiduki kongi oleks asjakohane olnud toetamine, mitte jõu kasutamine isiku tõukamiseks. 4) 07.03.2016 episood. Puudub mõistlik põhjus kahelda KK 01.04.2016, 16.05.2016 ja 16.10.2016 seletustes, mida toetavad politseisõiduki seiremooduli 07.03.2016 logi, 06.03.2016 patrulltoimkonna 3477 patrullileht ja S. H. 06.03.2016 kainenema toimetamise protokoll. KK kinnitas, et kaebaja väljendas korduvalt tahet võtta S. H-lt raha ära. Tõendeid kogumis hinnates on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kavatsus jäi ellu viimata sõiduki lumme kinni jäämise ja KK osalemast keeldumise tõttu. Vastustaja sisustab PPVS § 86 p 3 sätteid kitsalt. Tegu kui mõistet ei saa sisustada karistusõiguslikus mõistes. 5) 15.03.2016 episood. H. T. selgitustest ei järeldu, et poiss seisis hetkel, kui kaebaja temast kinni rabas. Kuna kaebaja ja H. T. olid kõnealusel hetkel liikumises, siis peab vastustaja usutavaks KK seletusi sündmustest. 6) Haldusaktis on piisavalt põhjendatud karistuse valikut. Kaalutud on karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise ajaoludele ning kaebaja eelnevale käitumisele. Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebaja käitumist tajusid vääritu teona ka teised PPA ametnikud ja kolmandad isikud. Rikkumise laadi arvestades on vastustajal alust arvata, et kaebaja ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist.
5.Tallinna Halduskohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
08.09.2017
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ning
1) Vaidlustatud käskkiri on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning on antud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid on kajastatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, millele on käskkirjas viidatud. Selline viide on haldusakti motiveerimisel lubatav (haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1). 2) Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja sõnastus ei välistanud distsiplinaarmenetluse läbiviimist muude 2015. ja 2016. aastal aset leidnud juhtumite osas, mis võivad selguda alles menetluse käigus. Seega on distsiplinaarmenetlus ka 15.03.2016 juhtumi suhtes algatatud pädeva isiku otsusega. 3) 21.02.2016 juhtumi puhul on tunnistajate ütlustega tõendatud, et kaebaja valas J. P-le peale J. P. juurest leitud pudelist tundmatut vedelikku. Tunnistaja YY väitis oma esialgsetes ütlustes (29.09.2016), et kaebaja lõi maas lamavat isikut jalaga. YY hilisemate ütluste järgi toksas kaebaja isikut jalaga. See, kas kaebaja lõi või toksas (s.o lõi kergelt) isikut jalaga ning mis oli kaebaja eesmärk, ei muuda kaebaja tegevuse sisu teenistusülesannete täitmisel. Igal juhul on tegu ebaväärika teoga ning selline käitumine ei ole politseiametnikule kohane. Ka J. P. tõukamist puudutavas osas ei ole kaebaja väited usutavad. Põhjendamatut tõukamist kinnitasid nii AK kui ka YY. 4) Puudub mõistlik põhjus kahelda kaebaja paarilise KK 01.04.2016, 16.05.2016 ja 16.10.2016 ütlustes, mille kohaselt avaldas kaebaja 07.03.2016 korduvalt tahet anda S. H-le peksa ja võtta temalt raha ära. KK rääkis sellest sündmusest ka välijuht MP-le. Kui sellist sündmust poleks tegelikult aset leidnud, poleks KK-l olnud ka mingit põhjust sellest MP-le rääkida. Menetluses pole tuvastatud, et KK-l oleks olnud motiiv kaebaja kohta valetada. KK väiteid kinnitab politseisõiduki seiremooduli logi. Teave, et S. H-l oli 06.03.2016 kaasas 90 eurot, mille äravõtmisele KK oma ütlustes viitab, sai tulla üksnes kaebaja jutust, kuna just 5(13)
3-16-2521 kaebaja toimetas sama isiku 06.03.2016 kainenema. Kaebaja väited juhtumi kohta pole usutavad – mõistetavalt eitab kaebaja sellise teo toimepanemist, mille eest võidakse ta distsiplinaarkorras vastutusele võtta. Ehkki vaidlust pole selles, et kaebaja ei andnud S. H-le peksa ega võtnud temalt raha ära, pole õige kaebaja seisukoht, et teda pole võimalik selle juhtumi eest karistada, kuna (kavatsetud) tegu toime ei pandud. PPVS § 86 p-s 3 sätestatud teokoosseis on realiseerunud, kui politseiametnik on pannud toime mistahes vääritu teo, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Kaebaja tegu, mis seisnes kolleegile väljendatud kavatsuses S. H-le peksa anda ja temalt raha ära võtta, on vastuolus nii ATS § 50 ja § 51 lg-ga 4 kui ka politseiametnikule esitatavate ja ühiskonna ootustele vastavate eetiliste nõuetega. Seega pani kaebaja toime PPVS § 86 p-s 3 sätestatud süüteo sõltumata sellest, et tema eesmärgiks olnud tegu S. H. suhtes jäi toime panemata. 5) Asja materjalidest nähtub, et hetkel, kui kaebaja H. T-st kinni rabas, politseisõiduk pigem sõitis kui seisis. Distsiplinaarmenetluses on piisavalt tõendatud, kuidas kaebaja valitud sõidukiirus ja juhtimisstiil seadsid ohtu H. T. elu ja tervise. Kaebaja võttis vastu otsuse ajada õuealal politseisõidukiga taga alaealist poissi ega hinnanud seejuures objektiivselt tegelikku olukorda. Selline käitumine ei ole politseiametnikule kohane. 6) Alusetud on kaebaja väited, et distsiplinaarmenetluses jäeti kõrvale oluline osa kaebaja väiteid kinnitavatest tõenditest. Vastustaja on kaebaja ütlusi hinnanud koosmõjus muude asjas kogutud tõenditega. Asjaolu, et vastustaja ei pidanud kaebaja ütlusi usaldusväärseks, ei tähenda, et kaebaja ütlusi ei ole arvesse võetud. Vastustaja on YY ja KK ütlusi põhjendatult usaldusväärseks pidanud. Seejuures ei tugine vastustaja vaid YY ja KK ütlustele, vaid ka teiste tunnistajate ütlustele ning dokumentaalsetele tõenditele. 7) Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-29-16 p-s 15 koos viitega oma varasemale praktikale leidnud, et politsei ees seisvate ülesannete iseloomust tulenevalt on õigustatud kohtute seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatult leitud, et kaebaja tegevus näitab üles sügavat lugupidamatust abitus seisundis inimeste vastu ning viitab üldisele moraalitusele, kalduvust vägivaldusele ning on sügavas vastuolus politseiametniku suhtes ühiskondlikult ja asutusesiseselt väljakujunenud rolliootuse ja kuvandiga. Vastustajaga tuleb nõustuda, et distsiplinaarmenetluses tuvastatut arvestades eksisteerib suur oht, et samalaadsete rikkumiste toimepanemine võib jätkuda. Kaebaja on oma rikkumistega kahjustanud usaldust politsei vastu. Õigesti on tuvastatud, et kaebaja pani teod toime tahtlikult. Vastustaja on põhjendatult käsitlenud kaebaja käitumist olulise rikkumisena ATS § 75 lg-te 5 ja 6 mõttes. Raskeima karistuse ehk teenistusest vabastamise kohaldamist on vaidlustatud käskkirjas piisavalt motiveeritud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Mitte ükski tõend ei viita sellele, et kaebaja oleks J. P-d jalaga löönud. Arvestades, et kaebajale on karistuseks määratud teenistusest vabastamine, on suur vahe selles, kas kaebaja lõi maas lamavat inimest või üksnes toksas teda kergelt, et inimest äratada. Kohtumenetluses ei saa anda distsiplinaarsüüdistusele uut sisu. 2) Vastustaja 07.03.2016 juhtumit puudutavad etteheited on konkretiseerimata – jääb selgusetuks, millise konkreetse teo eest on kaebajat karistatud. Vääritu tegu ei saa seisneda 6(13)
3-16-2521 pelgalt kavatsuse väljendamises. Väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine. Kuna distsiplinaarmenetlus on olemuselt süüteomenetlus, on asjakohane analoogia korras lähtuda karistusõiguse põhimõtetest. See, et kaebaja keeras Paldiski maanteelt Sõudebaasi teele, on seletatav tema sooviga teha WC peatus. Kuna vahetult enne seda oli tulnud teade uue väljakutse kohta, s.o enne kainestusmajja pöördumist sõideti teist isikut peale võtma, on kaebaja tegevus igati loogiline. KK võis S. H-l eelmisel päeval kaasas olnud 90 eurost teada saada ka vestlusest kolleegi AS-ga, keda kaebaja ja KK 07.03.2016 tööpostilt koju sõidutasid ning kes sellele eelneval päeval oli osalenud S. H. kainenema toimetamisel. 3) 15.03.2016 juhtumit pole distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas nimetatud ning selle juhtumi suhtes ei algatanud distsiplinaarmenetlust pädev isik. ATS § 72 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse algatada siis, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. Distsiplinaarmenetluse algatamise ajal ei olnud 15.03.2016 juhtum PPA peadirektorile ega menetluse läbi viinud ametnikule teada. Käskkirjast ei nähtu, kuidas ohustas kaebaja valitud sõidukiirus ja -stiil H. T-d. Kohtuotsuses heidetakse kaebajale ette H. T-st kinni haaramist hetkel, kui sõiduk veel liikus, kuid sellist tegu ei pandud kaebajale süüks ei distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega ka vaidlustatud käskkirjas. 4) Halduskohus on pidanud kaebaja ütlusi ebausutavaks põhjendusega, et kaebaja valetab karistuse vältimiseks. Halduskohus jättis seejuures arvestamata kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtetega. Kohus jättis sisuliselt hindamata kaebaja esile toodud asjaolud, mis seavad kahtluse alla KK ja YY ütluste usaldusväärsuse. 5) PPA on rikkunud põhjendamiskohustust. Käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes puuduvad täpsed põhjendused, milliste ütluste millistest osadest distsiplinaarsüüteo asjaolud nähtuvad. Teenistusest vabastamine on ebamõistlikult range karistus, arvestades muu hulgas seda, et kaebajat iseloomustati hea töötajana ning tal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused.
7.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega ning ühtlasi jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde. 1) Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebaja lõi J. P-d jalaga. Isiku löömine jalaga ei ole kohane meede temaga kontakti saamiseks. Pole tähtis, kas kaebaja toksas või lõi J. P-d jalaga, kuna mõlemad teod on ebakohased. Ka toksamine on löömine, mistõttu ei muuda sõnakasutus asja sisu. 2) Karistusõiguse kohaselt loetakse tegu kavatsetusega toimepanduks ka juhul, kui isik seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja peab seda vähemalt võimalikuks. 07.03.2016 juhtumi puhul oli tegemist just sellise olukorraga. Kuna kaebaja kavatsus jäi realiseerumata, saigi see väljenduda vaid kolleegile kavatsuse väljendamise kaudu. 3) Kaebaja tegevus 15.03.2016 juhtumis on käsitatav ühtse teona ning kogu sündmuste jada on kaebajale etteheidetav. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on esitatud politseisõiduki seiremooduli logi andmed, mille kohaselt oli sõiduki kiirus vahetult enne peatumist 25 km/h. Õuealas piirkiiruse 20 km/h sätestamise eesmärk on jalakäijate ohutuse tagamine. Kaebaja kui politseibussi juht oli suurema ohuallika valdaja. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et sõites kiirusega 25 km/h ei ohustanud ta H. T-d. Kui lähtuda kaebaja väidetest, et nii H. T. kui ka politseibuss olid seisma jäänud, poleks millegagi põhjendatud vajadus H. T-st sõiduki aknast kinni krabada. Kõnealuse episoodi asjaolud on tuvastatavad ka ilma pardakaamera salvestiseta.
7(13)
3-16-2521
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
9.PPA peadirektori 07.11.2016 käskkirja kohaselt olid kaebaja distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise aluseks kokku kolme PPVS § 86 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo toimepanemine, millest vähemalt ühe (21.02.2016 juhtumi) kohta on käskkirjas leitud, et see oleks ka eraldi toonud kaasa kaebaja teenistusest vabastamise. PPVS § 86 p 3 sätestab, et politseiametniku distsiplinaarsüüteoks on muu hulgas vääritu tegu ehk süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.
10.21.02.2016 juhtum
10.1.Ehkki J. P. jalaga löömise/toksamise osas on tõendiks vaid YY tunnistused (lisad 5, 14 ja 31 – siin ja edaspidi viidatud vastustaja 20.02.2017 vastuse lisadele), ei ole mõistlikku põhjust neis kahelda. AG (lisa 3) ja AK tunnistused (lisa 4), mille kohaselt nad kas ei näinud löömist või ei mäletanud seda, ei kummuta YY väiteid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sõltumata löögi tugevusest ei ole kaebaja teguviis politseiametnikule kohane. Ekslik on kaebaja arusaam, justkui oleks kohtumenetluses muutunud talle etteheidetav tegu. Distsiplinaarkaristuse käskkirjas ei ole täpsustatud, kui tugevalt kaebaja J. P-d lõi. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on sõna „toksama“ vasteteks „kergelt lööma, koksama, müksama“. Seega on etteheidetava teo sisu jäänud samaks.
10.2.Seda, et kaebaja leidis J. P-d läbi otsides tema taskust korgiga suletud pudeli, mille sisu valas kaebaja maas lamava J. P. peale, kelle nägu ja jope esine said märjaks, kinnitasid nii YY kui ka turvatöötajad AG ja AK. Lisaks väitsid YY ja AK, et kaebaja tõukas J. P. politseibussi kongi. Kaebaja selgitas 14.04.2016 tunnistuses (lisa 9) ja 01.11.2016 arvamuses (lisa 36), et pudeli sisu tühjaks valades võis vedelikku sattuda ka maas lamavale alkoholijoobes isikule ning politseisõiduki kongi toimetamisel „võis olla vajadus isikut veidi tõugata, kuna ta ei suutnud ise bussikongi minna“. Usutavaks ei saa pidada kaebaja väidet, et pudeli tühjendamisel võis kogemata sattuda vedelikku ka J. P. peale – YY, AK ja AG tunnistuste põhjal oli kaebaja tegevus sihilik, väljendades tema halvakspanevat suhtumist J. P. sugustesse isikutesse. Kui kaebaja soovis pudelist vabaneda, oleks ta võinud selle koos sisuga ära visata. Samas ei ole politseiametnikul kohustust ega ka õigust visata ära kainenema viidavate isikute juurest leitud esemeid, vaid need võetakse kainestusmajas hoiule ning antakse üldjuhul vabastamisel isikule tagasi (korrakaitseseaduse § 42 lg 4; siseministri 22.06.2014 määruse nr 26 „Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokolli vorm“ § 2 p-d 8 ja 13).
10.3.YY ja AK kinnitusel ei osutanud J. P. sõidukisse sisenemisel vastupanu ning tema jõuline tõukamine, mille tulemusel kukkus J. P. kongi põrandale, oli selgelt ebavajalik. AK väitel andis XX seejuures mõista, et „tal on kõrini nendest joodikutest“. J. P. enda ütlused ei kinnita kaebaja ega teiste tunnistajate väiteid, kuna joobeseisundi ja kehva mälu tõttu ei olnud J. P. enda sõnul võimeline kõnealust sündmust mäletama (lisa 2). Seega poleks ka J. P. ütluste arvestamine saanud kuidagi mõjutada asja otsustamist. J. P. kainenema toimetamise protokolli (lisa 53) märgitu põhjal pole alust seada YY ütlusi kahtluse alla. Kui isiku suhtes kasutati vahetut sundi, tuleb protokolli märkida vahetu sunni vahend ja selle kasutamise põhjus. Praegusel juhul ei olnud politseiametnikel vaja isiku suhtes vahetut sundi kasutada, vaid üksnes kaebaja kasutas J. P. suhtes põhjendamatult füüsilist jõudu. Samale protokollile kirjutas alla ka kaebaja. Seetõttu on mõistetav, miks YY ei märkinud protokolli, et kaebaja kasutas J. P. suhtes füüsilist jõudu. 8(13)
3-16-2521 Kaebaja heidab halduskohtule ette YY pimesi usaldamist, kuid jätab arvestamata AG ja AK tunnistused, mis kinnitavad YY väiteid J. P. peale vedeliku valamise ja tema tõukamise kohta. Asjaolu, et YY ei rääkinud mingil põhjusel kohe välijuht MP-le 21.02.2016 juhtumist, ei muuda YY ütlusi ebausaldusväärseks.
10.4.Kaebaja käitumine J. P. suhtes oli vastuolus nii üldtunnustatud kõlblusnormidega kui ka ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning kujutas seega endast vääritut tegu PPVS § 86 p 3 mõttes.
11.07.03.2016 juhtum
11.1.Vaidlustatud käskkirja kohaselt sõitis kaebaja S. H-d kainenema toimetades Paldiski maanteelt kõrvale ning avaldas samal ajal sõidukis viibivale teisele politseiametnikule KK-le soovi peksta S. H-d ning võtta temalt raha ära. Selle juhtumi puhul on vääritu teona käsitatud süüteo toimepanemise kavatsuste väljendamist.
11.2.PPA peadirektori 15.02.2015 käskkirjaga nr 1.1-1/73 kinnitatud PPA töökorra p 69 kohaselt peab teenistuja käituma väärikalt nii teenistuses või tööl olles kui ka väljaspool seda, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana või kahjustaks politsei mainet. Sarnased kohustused sätestab ka ATS § 51 lg 4. PPA töökorra p-de 71.1 ja 71.3 järgi loetakse PPA-s väärituks teoks muu hulgas teise isiku löömist ja võõra asja ebaseaduslikku omastamist. Ringkonnakohus leiab, et vääritu tegu võib seisneda ka süüteo toimepanemise kavatsuse väljendamises, kui selline kavatsus on tõsiseltvõetav, sest juba sellist kavatsust väljendades diskrediteerib ametnik end kolleegide ja ülemuse silmis. Teise isiku kehaline väärkohtlemine ja temalt raha äravõtmine ehk röövimine on tõsine süütegu ning sellise teo toimepanemise kavatsuse väljendamine politseiametniku poolt on ka erapooletu ja mõistliku kõrvalseisja vaatepunktist sobimatu ja laiduväärne.
11.3.KK väitel (lisad 6 ja 15) avaldas kaebaja S. H-d kainestusmajja transportides talle korduvalt tahet peksta S. H. läbi ja temalt raha ära võtta – esmakordselt juba tänaval, kui kaebaja S. H-ga taarapunktist väljus. Kui kaebaja pööras Paldiski maanteelt Sõudebaasi teele, tekkis KK-l kartus, et kaebaja asubki kavatsetut ellu viima. KK ütluste kohaselt rääkis kaebaja talle, et eelmisel päeval toimetas kaebaja sama isikut kainestusmajja ning siis oli S. H-l olnud kaasas 90 eurot. 06.03.2016 joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollist (lisa 43) nähtub, et S. H-lt võeti hoiule just selline kogus sularaha. Selle teabe pidi KK saama kaebajalt, kuna ta ise ei puutunud eelmisel päeval S. H-ga kokku. Väite, et KK võis rahast teada saada vestlusest kolleeg AS-ga, keda kaebaja ja KK enne S. H-ga seotud väljakutset tööpostilt koju transportisid, esitas kaebaja alles kohtumenetluses ning selle võimalusega ei saanud vastustaja distsiplinaarmenetluses arvestada. 06.03.2016 kainenema toimetamise protokolli kohaselt toimetasid S. H. sel päeval kainenema XX ja MM. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui AS osales 06.03.2016 S. H. kainenema toimetamisel ning kaebaja väidetud vestlus AS-ga KK kuuldes toimus, ei saaks esimese ütlused kummutada KK väiteid, kuna AS ei viibinud vaidlusaluse sündmuse ajal enam sõidukis.
11.4.Politseisõiduki seiremooduli logist nähtub, et kaebaja juhitud politseisõiduk pööras Paldiski maanteelt Sõudebaasi teele ja sealt Pikaliiva teele. Tegemist oli täiesti ebavajaliku kõrvalepõikega, sest sõiduk liikus Kesklinna suunas (sihtpunktid Rocca al Mare, kust nad pidid peale võtma teise kainenemisele toimetamist vajava isiku, ning seejärel Paldiski mnt 62 asuv kainestusmaja). Kaebaja põhjendas Paldiski maanteelt kõrvale pööramist vajadusega teha WC peatus. Ka KK kinnitas, et kaebaja tõi Sõudebaasi teele keeramise põhjuseks selle asjaolu, kuid ta ei pidanud seda tõsiseltvõetavaks, sest enne teelt kõrvale keeramist kaebaja ei öelnud talle, et ta soovib teha „metsapeatust“, kuigi ta tavaliselt teatas sellest ette, ning läheduses oli mitu tanklat. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda KK väidetes, mida toetavad teised tõendid ja 9(13)
3-16-2521 mis on kogumis usutavad. Kaebaja põhjendus WC peatuse tegemise kohta pole veenev, kuna Paldiski maantee äärde jäi lühikese sõidu kaugusele mitmeid kohti (sh tanklad), kus kaebaja oleks saanud tualetti kasutada. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kavatsuste elluviimine oleks olnud ebaloogiline, kuna järgmisele väljakutsele oleks sel juhul jõutud olulise hilinemisega. S. H-lt, kes kainenema toimetamise protokolli järgi (lisa 43) polnud isegi võimeline indikaatorvahendisse puhuma, raha äravõtmine poleks eeldatavasti võtnud kaebajal rohkem aega kui enda kergendamine. Samuti tuleb märkida, et ehkki sõiduk jõudis enne lumme kinni jäämist suurelt teelt ja majadest piisavalt kaugele (lisa 28), ei kasutanud kaebaja enne Paldiski maanteele tagasi pöördumist võimalust end kergendada. Sellest saab järeldada, et vastav vajadus kaebajal tegelikult puudus.
11.5.Kaebaja väitis 14.04.2016 ütlusi andes, et ta „ei ole kunagi rääkinud midagi sellist, et kodututelt võiks raha ära võtta“ (lisa 9). Samas YY ütluste (lisa 14) järgi ütles kaebaja talle 21.02.2016 kainestusmajja sõites, et „järgmine kord kui on samalaadne väljakutse ja isikul on rohkem raha kaasas, siis selle võib ära võtta, kuna tunnistajaid pole ja videokaameraid samuti“. YY ütlused toetavad KK ütluste usutavust. Juba 21.02.2016 väljakutsel väljendus kaebaja käitumises selgelt tema negatiivne suhtumine kainestusmajja toimetatavatesse joobes kodututesse.
11.6.Ringkonnakohus märgib, et teiste asutuse ametnike väidete kohaselt sobisid XX ja KK tööstiili poolest hästi kokku ning nende varasem koostöö sujus edukalt. Sama kinnitas ka kaebaja oma 27.04.2016 vastuväites (lisa 12). Kaebaja viitab TP 06.10.2016 ütlustele (lisa 32), mille kohaselt läks KK oma nõudlikkuse ja soovi tõttu ennast kehtestada paljude paarilistega konflikti ning võis kolleege taga rääkida. Ka MP väidetel ei sobinud KK paljude teiste politseiametnikega kokku (lisa 21). Samas ei väitnud TP, et KK oleks kolleegide kohta valetanud või tal oleks olnud XX vastu mingi isiklik vimm. TP ja MP iseloomustused ei anna põhjust kahelda KK usaldusväärsuses. Pigem nähtub, et XX oli üks väheseid paarilisi, kellega KK kokku sobis. KK-l polnud seega põhjust hea partneri suhtes alusetuid etteheiteid teha.
11.7.Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, justkui oleksid distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja 07.11.2016 käskkirjas esitatud etteheited erinevad – esimeses heidetakse ette soovi S. H-d peksta ja raha ära võtta ning teises selle soovi väljendamist KK-le. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja käskkirjas kirjeldatakse sama tegu ning nende põhjal ei saa mõistlikult jääda ebaselgeks, milles seisneb kaebajale süüks pandav vääritu tegu.
12.15.03.2016 juhtum
12.1.Kaebaja arvates pole 15.03.2016 juhtumi suhtes distsiplinaarmenetlust algatanud pädev isik. PPA peadirektori 21.04.2016 käskkirjaga nr 1.3-3/27d (lisa 11) algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus seoses sellega, et ta teenistuskohustuste täitmisel 2015. ja 2016. aastal, esialgsetel andmetel vähemalt 21.–22.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08.–09.03.2016 09.– 10.03.2016 töövahetustes käitus kindla elukohata ja sotsiaalselt kindlustamata isikutega inimväärikust alandaval ja lubamatul viisil. Käskkirja sõnastusest („vähemalt“) järeldub, et distsiplinaarmenetlus ei pruugi piirduda üksnes selles nimetatud kuupäevadel aset leidnud juhtumitega. PPVS § 91 lg 1 p 1 kohaselt võib algatada distsiplinaarmenetluse, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. PPA peadirektori 28.03.2013 käskkirjaga nr 95 kinnitatud distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendi p 19 järgi on menetluse algatamise aluseks esimene dokument, milles distsiplinaarsüüteo tunnustega tegu kirjeldatakse. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus alluvate politseiametnike suhtes on muu hulgas PPA peadirektoril (PPVS § 91 lg 2 p 2). Distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg (PPVS § 92 lg 1) ning 10(13)
3-16-2521 kirjeldatakse teadaolevaid asjaolusid ja nimetatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatav ametnik (PPA distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendi p 20). Seadusest ja PPA distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendist ei tulene nõuet, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas oleks distsiplinaarsüüteo tunnustega tegu või teod täpselt määratletud. Küll aga peaks menetluse läbipaistvuse huvides algatamise käskkirjast selguma asjaolud, mille pinnalt distsiplinaarmenetluse algatamine otsustati (K. Lang jt. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat (seisuga 03.05.2013)1, lk 230). Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati (PPVS § 92 lg 1 teine lause). Menetluse algatamisest teavitamise nõude eesmärk on kaitsta ametnikku tagaselja tehtavate otsuste eest, anda võimalus esitada omalt poolt asja lahendamiseks tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, selgitusi, tõendeid ja põhjendusi, kaitsta oma õigusi, tutvuda enda kohta kogutud ja väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga ning avaldada arvamust kavandatava haldusaktiga süüksarvatava teo kvalifikatsiooni ja määratava karistuse kohta (Riigikohtu 22.10.2012 otsus asjas nr 3-3-1-4612, p 23). Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga (Riigikohtu 17.11.2003 otsus asjas nr 3-3-1-74-03, p 20). Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja ning 27.04.2016 esitas kaebaja sellele oma vastuväited (lisa 12). Menetleja edastas 16.08.2016 kaebaja palvel tema esindajale koopia distsiplinaarmenetluse toimikust (lisa 25). Menetleja selgitas kaebajale 18.08.2016 toimunud ülekuulamise alguses, et talle esitatakse täiendavalt kahtlustus 14-aastase H. T. suhtes ülemäärase jõu kasutamise ning tervist ohtu seadva tegevuse osas 15.03.2016 väljakutse teenindamisel E. Vilde tee 79 juures (lisa 26). Kaebaja kinnitas, et ta saab aru, milles teda kahtlustatakse (v.a 09.–10.03.2016 episood, mida vaidlustatud käskkirjas ei käsitata). Kaebaja ega ülekuulamisel viibinud kaebaja vandeadvokaadist esindaja ei esitanud vastuväiteid seoses sellega, et 15.03.2016 juhtumit polnud 21.04.2016 käskkirjas nimetatud. Asjaolu, et 15.03.2016 juhtumit ei nimetatud distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas konkreetselt ära ja selle kohta ei antud eraldi algatamise käskkirja, ei saanud ringkonnakohtu arvates olla kõnealuse juhtumi menetlemist välistavaks asjaoluks, kuna kaebaja oli 15.03.2016 juhtumi menetlemisest teadlik, tal oli võimalik selle kohta juba enne distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamist (17.10.2016) selgitusi anda ning oma õigusi kaitsta. Kahtlustuse täiendamine 15.03.2016 juhtumiga on ära märgitud ka PPA peadirektori 13.09.2016 käskkirjas nr 1.3-3/51-d (lisa 29), millega muudeti 21.04.2016 käskkirja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise tähtaja osas. Eelnevat arvestades ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et 15.03.2016 juhtumi suhtes algatas distsiplinaarmenetluse ebapädev isik.
12.2.Kaebaja 18.08.2016 selgitused (lisa 26) kinnitavad KK väiteid (lisa 15), et kaebaja asus sõidukiga taga ajama alaealisi suitsetamist proovivaid poisse, kes talle teadaolevalt ei olnud seotud väljakutsega, ning võttis sõiduki aknast teistest maha jäänud H. T-l jopest või seljakotist kinni. Kaebaja lisas, et pärast juhtunut ütles KK talle sõidukis, et ta oleks võinud poisid alla ajada ning tema sõitmine oli ohtlik. Ringkonnakohus märgib, et just sõidukis viibinud teine kogenud politseiametnik oli vahetu pealtnägijana praegusel juhul kõige adekvaatsem kaebaja
3-16-2521 tegevusele hinnangut andma. Juba asjaolust, et KK pidas kaebaja tegevust teistele isikutele ohtlikuks, järeldub, et kaebaja teguviis polnud kohane.
12.3.Halduskohus ei ole kaebajale ette heitnud tegu, mida kaebajale pole vaidlustatud käskkirjas süüks pandud. Halduskohus leidis, et ajal, mil kaebaja H. T-st kinni haaras, sõiduk pigem sõitis kui seisis. Ka ringkonnakohus peab tõenäoliseks, et selle toimingu ajal ei olnud sõiduk veel päris peatunud. Politseisõiduki seiremooduli logi (lisa 38) järgi oli sõiduki kiirus vahetult enne peatumist 25 km/h (enne seda 48 km/h ja 37 km/h), mis ületab õuealal lubatud sõidukiirust (liiklusseaduse § 15 lg 1 p 6 järgi 20 km/h või jalakäija vahetus läheduses jalakäija kiirusega). Kaebajale etteheidetav tegu ei seisnenud aga mitte lihtsalt suure kiirusega sõitmises, vaid oma tegevusega H. T. ohtu seadmises. KK selgituste kohaselt tõmbas kaebaja H. T. vastu sõitvat autot. Asjaolust, et kaebajal oli võimalik H. T. jopest või koolikotist sõiduki aknast kinni rabada, järeldub, et sõiduk oli poisile väga lähedal. Kui nii sõiduk kui ka H. T. oleks kinnikrabamise ajal seisnud, nagu väidab kaebaja, polnuks kaebajal sellisel juhul olnud mingit vajadust H. T-st sõiduki aknast kinni haarata, vaid ta oleks saanud rahulikult sõidukist väljuda. Seejuures puudus igasugune vajadus ajada H. T-d sõidukiga taga, arvestades, et kaebaja, keda on kirjeldatud noore pikka kasvu heas füüsilises vormis meesterahvana, oleks tüsedusele kalduvale ja seljakotti kandvale H. T-le järele jõudnud ka jalgsi. H. T. ütluste järgi tundis ta tagaajamise ajal suurt hirmu, sest politseisõiduk oleks talle peaaegu otsa sõitnud ning kinnipidamisel rääkis ja käitus kaebaja temaga agressiivselt (hoidis poisi jopest tugevalt kinni ning raputas teda), mis hirmutas poissi veelgi enam (H. T. 08.08.2016, 09.08.2016 ja 05.09.2016 kirjalikud seletused – lisa 22). Kaebaja reageering väljakutsega mitteseotud alaealiste poiste suhtes oli selgelt ülemäärane, ta seadis oma käitumisega ohtu H. T. elu ja tervise ning hirmutas poissi põhjendamatult. KK ja H. T. ütluste ning sõiduki seiremooduli logi abil on kaebaja tegevus piisavalt tõendatud, mistõttu on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et sõiduki pardakaamera salvestise säilitamata jätmine on oluline menetlusviga, mis takistab tagantjärele tegeliku olukorra tuvastamist.
13.Kaebaja õigust ärakuulamisele pole rikutud. Kaebaja sai menetluse jooksul korduvalt selgitusi anda ja vastuväiteid esitada, sh pärast distsiplinaarmenetluses kogutud materjalide ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumist. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et ka juhul, kui vastustaja oleks kaebaja ütlusi vaidlustatud käskkirjas põhjalikumalt kajastanud ja nendega rohkem arvestanud, poleks vastustaja hinnang vaidlusaluste juhtumite asjaoludele kokkuvõttes praegusest erinenud. Kaebajal kui distsiplinaarsüütegudes kahtlustataval oli põhjust eitada süüks pandavaid tegevusi, samas kui pole tuvastatud mingeid asjaolusid, mis viitaks, et sündmuste juures viibinud teistel politseiametnikel ja kolmandatel isikutel esines huvi omistada kaebajale tegusid, mida ta tegelikkuses toime ei pannud, või sõnu, mida ta tegelikult ei öelnud. Kaebaja arvates annavad MP (lisa 21), MK (lisad 8 ja 30) ja CC selgitused (lisa 20) aluse seada KK ja YY väited kahtluse alla. Ringkonnakohus märgib, et MP, MM ega CC ei viibinud vaidlusaluste sündmuste juures ning nende ütlused ei saa seetõttu kahtluse alla seada KK ja YY väiteid.
14.PPA pole põhjendamiskohustust rikkunud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on esitatud kõik tunnistused ja muud tõendid, millele vaidlustatud käskkirjas tuginetakse. Kaebaja paneb liialt suurt rõhku käskkirjas kasutatud konkreetsetele sõnadele ja väljenditele, mis kokkuvõttes ei mõjuta kaebaja tegudele antud hinnangut ega haldusakti selgust ja arusaadavust.
15.ATS § 75 lg 4 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Rikkumise olulisust eeldatakse ATS § 75 lg 6 kohaselt muu hulgas juhul, kui rikkumine on toime pandud 12(13)
3-16-2521 tahtlikult (p 1) ning on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (p 4). Eelnevast järeldub, et kaebaja rikkumised olid tahtlikud. Samuti tuleb nõustuda vastustajaga, et sellised teod kahjustavad ametiasutuse mainet. Kõigi kolme juhtumi juures viibis teine politseiametnik, kes tajus kaebaja käitumist sobimatuna. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud vastustaja arvamus, et kaebaja võib ka edaspidi talle ette heidetavate tegudega sarnaseid rikkumisi toime panna. Sellele viitab muu hulgas asjaolu, et kaebaja teod olid suunatud abitute või kaebajast nõrgemate isikute vastu, sh puudutasid isikuid, kes oma seisundi tõttu ei olnud võimelised vastupanu osutama ja hiljem toimunut mäletama. Sellistel juhtudel on rikkumiste avastamata ja/või tõendamata jäämise risk suur ning rikkuja võib vabalt tegutseda teadmises, et tema tegudele mingeid tagajärgi ei kaasne. Lisaks leiab kaebaja, et ta ei ole midagi valesti teinud. Seetõttu ei saa olla kindlust selles, et kaebaja käitub edaspidi ametikohustuste täitmisel politseiametnikule kohaselt. Rikkumiste olulisuse tõttu ei saanud teenistusest vabastamist välistada ka asjaolud, et kaebajal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused ning vahetu juhi K. Talalaeva iseloomustuse (lisa 46) järgi on kaebaja võimeline ennast muutma ja edasi arenema.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna XX apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. PPA pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.