3-16-2521 M.L.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 07.11.2016 käskkirja nr 1.3-3/66d alusel M.L.i teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Haldusasi
Menetlusosalised
Kaebaja – M.L., esindajad vandeadvokaat Vahur Kivistik ja vandeadvokaat Janar Urres; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.L. kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09. oktoobril 2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektori 21.04.2016 käskkirjaga 27d algatati M.L.i (edaspidi kaebaja) suhtes distsiplinaarmenetlus ja talle esitati kahtlustus 21.-22.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08.-09.03.2016, 09.-10.03.2016 töövahetuses kindla elukohata/sotsiaalselt kindlustamata isikutega (n.ö kodutute/asotsiaalsete eluviisidega inimeste) inimväärikust alandaval või muul lubamatul viisil käitumises: väljakutset/juhtumit lahendades ülemäärase füüsilise jõu kasutamine või sellekohase soovi avaldamine; isikutele või nende riietusele mistahes vedeliku peale valamine; isikutelt kaasas olnud raha ära võtmine või sellekohase soovi avaldamine.
2.Kaebaja esitas 27.04.2016 arvamuse talle esitatud kahtlustuse kohta ning andis 18.08.2016 menetlejale kahtlustatavana ülekuulamisel omapoolsed selgitused.
3.17.10.2016 koostati distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (tl 15-35), mille kohta kaebaja esitas 01.11.2016 arvamuse ja vastuväited. Kaebaja selgitas, et ei ole toime pannud talle ette heidetud rikkumisi ning hinnates tõendeid objektiivselt ja kogumis (mida distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole tehtud) selgub, et kahe tunnistaja poolt (A. T. ja K.R.) talle ette heidetud teod ei vasta tegelikkusele.
4.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor määras 07.11.2016 käskkirjaga nr 1.3-3/66d (07.11.2016 käskkiri) PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna partrullitalituse politseinik, vaneminspektor M.L.ile ( edaspidi kaebaja) politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p 3 järgi toime pandud distsiplinaarsüüteo- vääritu tegu, s.o. teenistuses toime pandud süüline tegu, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, eest distsiplinaarkaristuseks politseiteenistusest vabastamise avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel ( tl 11-14) .
5.Kaebaja esitas 07.12.2016.a Tallinna Halduskohtule kaebuse 07.11.2016 käskkirjaga kaebaja teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja kaebajale kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
6.Menetleja on elimineerinud otsitud põhjendustel suure hulga tõendeid. Kõigil neil tõenditel on üks iseloomustav joon- nad toetavad kaebaja poolt selgitatud versiooni aset leidnust. 6.1 ATS § 73 lg 9 ja PPA distsiplinaarmenetluse juhendi p 33 lg 7 kohaselt on kahtlustataval õigus tutvuda distsiplinaarasja toimikuga. Selle võimaluse kasutamine iseenesest ei saa mõjutada kaebaja ütluste usaldusväärsusele antavat hinnangut. PPA on jätnud kaebaja ütlused täielikult kõrvale, põhjendades seda väitega, et kahtlustatav sai tutvuda toimiku materjalidega, mis võimaldas tal ette valmistuda ning see muudab tema ütlused ebausaldusväärseks. Selline PPA põhjendus on selgelt otsitud. Menetleja on hakanud kaebaja ütlusi faktiliselt analüüsima ja hindama alles kohtumenetluses. 6.2 Kannatanute J.P., A. K. ütlusi üldsõnaliselt kokku võttes nähtub, et neil ei ole ühtegi konkreetset etteheidet kaebaja vastu. Need ütlused on menetleja kõrvale jätnud. M.K. ja K.K. on kaebaja töökaaslased, kellega kaebajal on normaalne läbisaamine. Kokkuvõttest ei nähtu, milliste tõendite pinnalt on PPA lugenud tunnistajad „headeks tuttavateks“, kes pelgalt selle tutvuse tõttu on asunud tõendeid varjama. Ausa haldusmenetluse puhul ei ole õiguspärane sedavõrd hõlpsasti ja valikuliselt ebasobivate tõendite nö elimineerimine.
7.Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole sõnanagi mainitud T.P., M.P. ega E.I. ütlusi ja kaebajale ei ole teada ega arusaadav, kas üldse ja milliseid järeldusi PPA on nimetatud isikute ütlustest teinud või miks need on kõrvale jäetud. M.P. ja T.P. ütlused ei käinud üksnes nende juhtumite kohta, mille osas menetlus lõpetati vaid puudtavad ka K.R. ütluste usaldusväärsust. PPA on seega jätnud hindamata mitmed olulised aspektid
8.Otsus rajaneb peamisel K. R. ja A.T. tunnistajatena antud ütlustel, mis ei ole usaldusväärsed ja ei lähe kokku teiste tõenditega. Lisaks kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse episoodidele (21.02.2016, 07.03.2016 ja 15.03.2016) on A.T. ja K.R.t esitanud mitmeid teisigi etteheiteid, mis ei leidnud kontrollimise käigus tuvastamist ning olid selges vastuolus teiste kogutud tõenditega. K. R. ja A.T. ütlused viitavad kaebaja suhtes vaenulikkusele ja liialdamisele. Ametnikud täidavad tööl olles patrullilehe, kuhu kannavad väljakutsete sisud ja lahendused. Nendelt nähtuvalt on neisse märgitud, et füüsilist jõudu ei kasutatud.
9.PPA on rikkunud motiveerimiskohustust. Sellest tulenevalt on kaebajal järgnevalt keeruline ka iga episoodi osas oma vastuväiteid esitada, kuna ei ole tuvastatav PPA poolne tõendite omavaheline sidumine. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, millele on haldusaktis viidatud, ei selgu, millistest osadest distsiplinaarsüüteo sajaolud nähtuvad, haldusaktis ei ole viidatud konkreetsele tõendile või tõendi osale.
10.21.04.2016 algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus ja talle esitati kahtlustus 2122.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08-09.03.2016, 09-10.03.2016 töövahetuses kindla elukohata/sotsiaalselt kindlustamata isikutega inimväärikust alandaval või muul lubamatul viisil käitumise kahtlustuse pinnal. Nimetatud episoodide osas on distsiplinaarmenetluse algatamise p-s
4 määratud menetlus läbi viima distsiplinaarmenetleja Lauri Loodaslu. Kaebaja suhtes ei ole pädeva isiku poolt algatatud distsiplinaarmenetlust 15.03.2016 alaealise H.T. seotud juhtumi raames. Lauri Loodsalu on täiesti omaalgatuslikult asunud menetlema nimetatud episoodi.
11.21.02.2016 episood. 11.1 Mitte ükski tõend ei viita J.P. jalaga löömisele, v.a A. T. 29.03.2016 esialgselt öeldu, mida ta hiljem ise muutis. A.T. ütlused on ajas muutuvad, kuid temagi väidab lõpp-kokkuvõttes, vaid jalaga toksamist tähelepanu äratamiseks. Turvatöötajad A.K. ning A.G. ja kannatanu J.P. väidetavat löömist ei väida. Samuti lükkab sellised väited ümber kaebaja ise. Seega on igal juhul tõendamata kaebaja poolne väidetav jalaga löömine. On eraldi vaidlusküsimus, kas maas lamava alkoholijoobes isiku jalaga toksamine on eetiline või mitte ning kas selline tegu väärib distsiplinaarkaristust. Praegusel juhul ei ole see aga asjakohane, sest kaebajat on karistatud maas lamanud vanema meesterahva (J.P) jalaga löömise eest. 11.2 Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt on tundmatu vedeliku J.P. peale valamine tõendatud A.G., A.K. ja A.T. ütlustega. Kaebaja kavatsus oli vedelik maha valada, kuid möönab, et pudeli sisu tühjaks valades võis mingi osa sellest sattuda maas lamava alkoholijoobes isiku peale. Kui see nii oli, siis kaebaja kahetseb oma hooletut käitumist ja on valmis isiku ees vabandama. 11.3 Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt on J.P. põhjendamatu politseikongi lükkamine tõendatud A.K. ja A.T. ütlustega. Kaebaja avaldab veendumust, et ta ei kasutanud J.P. suhtes ülemäärast jõudu ning kindlasti ei olnud see tema eesmärgiks.
12.07.03.2016 episood. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt on kinnitust leidnud kaebaja kavatsus S.H. peksta ja võtta temalt ära kaasas olev raha. Puudub vaidlus, et S.H. 07.03.2016 peksa ei antud ja raha ära ei võetud. Kehtiv õigus ei võimalda distsiplinaarkaristust teo eest, mida isik toime ei pannud. Vääritu tegu peab olema toime pandud. Tegu on sõna-sõna vastu olukorraga. S.H. ei ole seletusi võetud. PPA viitab tõendite juures patrullsõiduki seiremooduli logile. Kaebaja on Sõudebaasi teele keeramist selgitanud sooviga minna häda kergendama. Seda põhjendust kinnitab ka K.R. Sõiduk jäi aga lumme kinni ja seda kinnitab ka K.R. Eelnevast tingituna ei õnnestunud kaebajal liikuda varjatult kohta, kus WC peatust teostada ja see jäi tegemata. Asjaoludest nähtuvalt ei ole kaebaja midagi K.R. poolt väidetut korda saatnud.
13.15.03.2016 episood. Esinevad ülekaalukad tõendid, et H.T. seisis, kui kaebaja tema kõrvale sõitis. Jääb selgusetuks, miks ei peeta usaldusväärseks kaebaja ja H.T. enda ütlusi selle kohta, et poiss seisis ning need ütlused lähevad vastuollu K.R. ütlustega nimetatud küsimuses. Politseiauto seiremooduli logidest ei ole võimalik aru saada, millisel hetkel kaebaja oma sõidukiirusega H. T. väidetavalt ohtu seadis.
14.Kaebaja ei ole talle etteheidetud distsiplinaarrikkumisi toime pannud, kuid möönab samas, et 21.02.2016 episoodi puhul võis J.P. saada vedelikuga pihta. Teised etteheited rajanevad K.R. ja A.T. ütlustel, mis ei vasta tõele ega ole ka tõendatud. Isegi kui oletada, et kaebajale etteheidetu vastaks tõele, on PPA kaalutlusotsus ebamõistlikult range. Pädeval ametiisikul on distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul väga ulatuslik kaalutlusruum. Isegi kui nõustuda, et süüteo toimepanemine on tõendatud, ei vasta karistus süüteo raskusele. Vastustaja seisukoht
15.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.
16.Põhjusel, et kaebajal oli selgitusi andes teave, on usutavad need kaebaja ütlused, mis oma sisus lähevad kokku kas varasemalt antud tunnistustega või muude kogutud tõenditega. Kaebaja teadis distsiplinaartoimiku, s.h tunnistajate ütluse sisu ja sai kujundada oma ütlusi lähtuvalt sellest
teabest, mitte faktilistest asjaoludest. Kaebaja ütlusi on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes võrreldud ja hinnatud koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega.
17.Menetleja on kaebaja 18.08.2016 selgitustele hinnangu andnud. Kaebaja 14.04.2016 ütlusi ja 01.11.2016 arvamuses toodud selgitusi peab vastustaja usutavaks, sest need ei ole vastuolus teiste kogutud tõenditega. 18.08.2016 ütlustest on vastustaja hinnangul usutav H.T. selgituste osa. Vastustaja ei ole kaebaja seletusi kõrvale jätnud.
18.Kaebaja PPA poolne ärakuulamine ei olnud kunstlik ja vastustaja on haldusakti andmisel võtnud arvesse kaebaja 01.11.2016 esitatud arvamust. PPA peadirektori 07.11.2016 käskkirjas on esitatud põhjendused ligi poolteist lehekülge kaebaja 01.11.2016 arvamuse osas.
19.Vastustaja on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele hinnangu andnud, lähtunud ütluste sisust ja leidnud, et kainenema toimetatud isikute ( J.P. ja A.K.) seletused ei ole usaldusväärsed, sest isikud ei olnud võimelised sündmusi adekvaatselt tajuma ja neil puudus mälu anda ütlusi ja võime sündmusi eristada. A. K. juhtumi osas on distsiplinaarmenetlus lõpetatud tõendamatuse tõttu, mistõttu on kaebaja väited nimetatud osas asjakohatud. Põhjusel, et M.K. ja K.K. on andnud ütlused juhtumite osas, millistes vastustaja on distsiplinaarmenetluse lõpetanud tõendamatuse tõttu, ei oma antud asjas tähtsust kaebaja väited seoses nimetatud isikute ütluste hindamisega. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadunud T.P., M.P. ja E.I. seletusi. E. I. on andnud üldised seletused, mida ei seosta ühegi konkreetse juhtumiga, mistõttu ei ole vaja hinnata tõendit seoses konkreetse juhtumiga. T. P. 06.10.2016 seletuse kohaselt oli ta kaebaja praktika juhendaja ning tema selgitust, et kaebaja oma nooruse tõttu võis olla kärsitum, on vastustaja arvesse võtnud kaebaja süüd kergendava asjaoluna (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 7.1, lk 40). P. P. 02.08.2016 seletused kinnitavad K.R. seletusi kaebaja väära käitumise osas joobes isikutega. M. P. ei pole ise osalenud sündmustes, mille suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus ning ta sai arvamust avaldada vaid selle teabe põhjal, mida K.R. ja A.T. talle andsid. Samas on A.T. ja erapooletute tunnistajate ütlustega tõendatud J.P. löömine lisaks tõukamisele ning vedeliku tema näo peale valamine. Väitega, et kaebaja on kärsitu, on vastustaja menetluses arvestanud.
20.K.R. on kaebajaga koos tööl olnud pikka aega ja nn paariline toimkonnas ja on isikuks, kes teab kaebaja kohta asjaolusid, mida teised kolleegid ei pruugi teada. A. T. ütlused ei viita kaebaja suhtes vaenulikkusele ja liialdusele. Vastustaja on arvesse võtnud vaid neid A.T. ütlusi, mida on kinnitanud ka teised isikud. Ka K.K. seletused ei kinnita ega lükka ümber K.R. ja A.T. seletusi ning viimase ütlusi ei saa pidada kaebaja suhtes vaenulikeks. M.P. kinnitas, et rikkujatelt on temani jõudnud teave, et kaebaja ja K.R. on kärsitud ning kinnitab, et 2016 märtsis K.R.ütles, et ei taha enam kaebajaga koos toimkonnas olla, sest kaebaja tahab kinnipeetutelt raha ära võtta. Samuti kinnitab, et A.T. rääkis talle, et kaebaja kallas joodikutele alkoholi või midagi näkku. 07.03.2016 sündmusi läbi elades võttis K.R. julguse kokku ning andis kaebaja käitumisest väljakutsete teenindamisel teada oma otsesele juhile, millest tulenevalt ei saanud. M.P. enne sellest teada. K.K. ja M.P. ütlustest nähtub, et kaebajal ja K.R. oli häid ja halbu iseloomuomadusi, kuid nimetatu ei lükka ümber K.R. ja A.T. poolt selgitatut kaebaja käitumise ja tegevuse kohta. Ka M.K. 07.04.2016 ja 28.09.2016 seletus ei lükka ümber K.R. ja A.T. poolt selgitatut. Eluliselt on pigem usutav, et M.K. ei soovi kaebaja kohta talle teatavaks saanud asjaolusid meenutada, sest tal olid kaebajaga sõbralikud suhted ja ta oli huvitatud nende jätkamisest.
21.Vastustaja möönab, et patrullilehe ja joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollide detailsuse aste ei ole piisav toimkonna liikmete endi tegevuste suhtes. Samas ei saa sellest tulenevalt seada kahtluse alla K.R. ja A.T. ütlusi.
22.Rikutud ei ole motiveerimiskohustust. Vastustaja on 07.11.2016 haldusaktis alusena viidanud mh distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, milles on üksikasjalikult sündmuste kaupa välja toodud, milliste tõenditega milline asjaolu on tõendatud ning haldusakt kajastab juba konkreetselt
kokkuvõttes tuvastatud etteheidetava teo kirjeldust, kaebajale etteheidetavad teod on toodud välja p-s 5 episoodide kaupa.
23.Distsiplinaarmenetluse on algatanud pädev isik ning PPVS § 92 lg 1 koosseis distsiplinaarmenetluse alustamiseks on vastustaja poolt täidetud. Ka kaebaja ei esitanud koheselt vastuväited 15.03.2016 episoodi suhtes ning on seda väitnud alles kaebuses kohtule.
24.21.02.2016 episood. 29.09.2016 on A.T. täpsustanud, et korrektne on ilmselt öelda, et lõi kergelt jalaga. Asjaolu, kas kaebaja toksas või lõi jalaga ning millisel eesmärgil, ei muuda tegevuse sisu ega õigusta kaebaja tegu. Igal juhul on tegu vääritu teoga. Asjaolu, et A.K. ei näinud, kannatanu J.P. ei mäletanud ja A.G. ei mäletanud kaebaja poolt löömise fakti, ei lükka ümber A.T. algset seletust selle kohta, et kaebaja lõi jalaga kannatanut. Kaebaja väited lahtise odekolonni pudeli avamise kohta ei ole tõsiseltvõetavad ning lähevad vastuollu A.T. seletustega, kes kinnitab et tegu oli kinnise pudeliga. Isegi kui tegu oli lahtise pudeliga, puudus mõistlik põhjendus pudeli sisu tühjendamiseks, kui kaebaja eesmärk oli pudeli ära viskamine. Kaebaja käitumist ei saa pidada hooletuks vaid tahtlikuks ja eesmärgipäraseks, et alandada teise inimese väärikust. Seoses J.P. tõukamisega ei nõustu vastustaja samuti kaebaja väidetuga ning leiab, et asjakohane oleks olnud toetamine, mitte jõu kasutamine tõukamiseks.
25.07.03.2016 episood. Vastustaja hinnangul puudub mõistlik põhjus seada kahtluse alla nn toimkonna paarilise K. R. 01.04.2016, 16.05.2016 ja 16.10.2016 seletusi sündmuse kohta, mida toetavad politseisõiduki seiremooduli logi 07.03.2016 ja 06.03.2016 patrulltoimkonna 3477 patrullileht ja S.H. 06.03.2016 kainenema toimetamise protokoll. K.R. on kinnitanud, et kaebaja tahe oli S. H. raha ära võtta ja teda peksta ning oma tahet väljendas kaebaja suuliselt korduvalt. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oma nn „kusehäda“ oleks realiseerinud, küll aga on kinnitust leidnud, et politseibuss kl 18:07:50-18:08:30 ajal liikus väga väikese kiirusega, mis viitab manööverdamisele ning mis omakorda viitab K.R. ütlustele, et jäädi kinni. Tõendeid kogumis hinnates on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kavatsus jäi ellu viimata sõiduki lumme kinni jäämise ja K.R. osalemast keeldumise tõttu. Vastustaja sisustab PPVS § 86 p 3 sätteid kitsalt. Tegu kui akt on üks eetilise hinnangu sfääridest. Tegu kui mõistet ei saa sisustada karistusõiguslikus mõistes.
26.15.03.2016 episood. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kaebaja 18.08.2017 ja H.T. selgitused viitavad üheselt, et poiss jäi seisma enne politseibussi kõrvale jõudmist. Isiku selgitustest ei tulene, et poiss hetkel, kui kaebaja teda rabas, seisis. Kuna nii kaebaja kui poiss olid sel hetkel liikumises/tegevuses, siis peab vastustaja usutavaks kõrvalvaataja poolt nähtut ja selgitatut, ehk K..R seletusi sündmustest. Lisaks oli täiendava ohu allikaks liikuv politseibuss.
27.Haldusaktis on piisavalt põhjendatud karistuse määramist kaebajale. Kaalutud on karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise ajaoludele ning kaebaja eelnevale käitumisele ning rakendatud põhjendatult rangeimat karistust, seda piisavalt motiveerides. Tõendamist on leidnud, et kaebaja käitumist tajusid vääritu teona ka teised PPA liikmed ja kolmandand isikud. Vastustaja jääb distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 5 ning haldusaktis toodud asjaolude, väidete ja põhjenduste juurde. Antud juhul esinevad just rikkumise laadist tulenevad asjaolud, mis annavad alust arvata, et kaebaja ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist.
28.Vastustaja leiab, et juhul, kui kohus rahuldab kaebaja kaebuses esitatud taotlused, siis on kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise nõudmine põhjendamatu ning piisav on ühe kuu hüvitise nõue.
KOHTU PÕHJENDUSED
29.Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja on toime pannud 07.11.2016 käskkirjas kirjeldatud rikkumised, kas rikkumised on käsitletavad PPVS § 86 p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteona ja kas kaebajale süüks arvatud rikkumiste toimepanemine on tõendatud. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et distsiplinaarkaristus on määratud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja piires.
30.Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt kaebaja a) 21.02.2016 kella 23:36-23:52 vahelisel ajal Tallinnas Kadaka tee 62a juures lõi jalaga väljakutse subjektiks olevat ning maas lamanud J.P., valas samas tema näole/peale ja riietele tema juures olnud pudelist vedelikku, milleks oli hambaloputusvedelik või kosmeetiline piiritus (60%), n.ö odekolonn ning tõukas politseisõiduki kongi toimetamisel/paigutamisel samas rahumeelselt liikunud J.P. põhjendamatult; b) 07.03.2016 kella 18:07-18:09 vahelisel ajal liikudes Paldiski mnt-l, Harku järve ja Haabersi ringristmiku vahelisel teelõigul Kesklinna suunas, keeras kl 18:07 politseisõiduki Paldiski mnt-lt vasakule Sõudebaasi teele ja sõitis sealt edasi Pikaliiva tn-le, ca 350 meetri kaugusele Paldiski mnt-st ning avaldas selle kestel K.R. soovi peksta politseisõiduki kongis olevat kainestusmajja toimetatavat joobeseisundis S.H. ja võtta temalt ära kaasas olev raha (detailsem kirjeldus distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte alajaotuses 2.2 lk-d 10-14). Kaebaja soov jäi realiseerimata K.R. keeldumise ning politseisõiduki Pikaliiva tn-l lumme kinni jäämise tõttu; c) 15.03.2016, olles patrulltoimkonnas 3477 koos patrullpolitseinik K.R., kella 14:04-14:08 vahelisel ajal E.Vilde tee 79 juures ning E.Vilde tee 64, 77, 75 ja 73 läheduses sõitis politseisõidukiga järgi E.Vilde tee 79 juures olnud ja jooksma hakanud 14-aastasele poisile H.T., kelle pidas E.Vilde tee 67 juures kinni, haarates politseisõiduki avatud aknast tema üleriietest/koolikotist, millega seadis oma sõidukiiruse jastiiliga ohtu H.T., kes polnud väljakutsega seotud, tekitades oma tegevuse ja käitumisega politseisõiduki juhina ja patrullpolitseinikuna ja sellest väljaspool alaealisele põhjendamatu hirmutunde ning seades ohtu tema elu ja tervise. Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale PPVS § 86 p 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest ATS § 94 alusel distsiplinaarkaristusena politseiteenistusest vabastamine.
31.Halduskohtu hinnangul on vaidlustatud käskkiri nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning on antud HKMS § 77 lg 1 sätestatud tähtaja piires. Muuhulgas ei ole selle andmisel tehtud kaalutlusvigu. Vaidlustatud käskkiri ei sisalda küll täpset analüüsi kaebajale ette heidetud süütegude asjas kogutud tõenditest, kuid kohtule nähtub vaidlustatud käskkirjast, et vastustaja ei pidanud otstarbekaks korrata käskkirjas juba distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes toodud asjas kogutud tõendite täpsemat analüüsi, vaid on selles osas viidanud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele (tl 15-35). Selline viide on haldusakti motiveerimisel lubatav. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 võimaldab haldusakti motivatsiooni esitada kas haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kohus nõustub 07.11.2016 käskkirja põhjendustega ning ei pea käskkirjas juba toodud põhjenduste kordamist otsuses vajalikuks (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebuse põhjendustele selgitab kohus järgnevat.
32.Kaebaja väidab, et ta ei ole toime pannud talle süüks arvatavaid väärituid tegusid ning tegude toime panemine ei ole ka tõendatud. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.
32.1 21.02.2016 juhtumi puhul vaidleb kaebaja vastu J.P.i jalaga löömisele ning leiab, et see on tõendamata. Samuti eitab kaebaja tundmatu vedeliku J.P. peale valamist ning isiku kallal põhjendamatu jõu kasutamist tema politseibussi toimetamisel. Kohus vastustaja väidetega ei nõustu. Kohus nõustub, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega (G4S turvatöötajate A.G.i (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 3), A.K.i (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 4), ja politseinik A.T. ütlused (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisad 5,14,31), on kinnitust leidnud, et kaebaja valas J.P.ile peale tema juures olnud pudelist tundmatut vedelikku. Vedeliku kannatanu peale valamist kinnitasid menetluses nii A.T. kui ka juhtunu juures viibinud menetlusvälised isikud A.G. ja A.K., kellest mõlemad olid kaebaja käitumisest üllatunud. Nimetatud olukorras on menetleja põhjendatult leidnud, et kaebaja väited, mille kohaselt ta kannatanule vedelikku peale ei valanud, ei ole usutavad. Õige on, et oma esialgsetes ütlustes (29.09.2016) tunnistaja A.T. väitis, et kaebaja lõi maas lamavat isikut jalaga, kuid hiljem on väitnud, et kaebaja toksas isikut jalaga. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, kas kaebaja lõi või nn toksas (st Eesti keele seletava sõnaR.u vaste -lõi kergelt) isikut jalaga ning millisel eesmärgil see toimus, ei muuda kaebaja tegevuse sisu teenistusülesannete täitmisel. Igal juhul on tegu sellise teoga, mis ei ole väärikas ning selline käitumine ei ole politseinikule kohane. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on teo tõendatuks lugemisel põhjendatult viidatud A.T. ütlustele. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega ka selles, mis puudutavad J.P.i tõukamist. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on põhjendatult viidatud A.K. ja A.T. ütlustele, mille kohaselt kaebaja tõukas J.P.i politseisõiduki kongi, konkreetne olukord sellist jõu kasutamist ei tinginudisik oli rahumeelne ja liikus ise, kuid aeglaselt. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et ka nimetatud juhtumi aset leidmine on tõendatud. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas 21.02.2016 juhtumina kirjeldatud tegu ja selle toime panemine kaebaja poolt leidis distsiplinaarmenetluses tõendamist.
32.2.07.03.2016 juhtumi puhul väidab kaebaja, et ta ei avaldanud tahet anda S.H.ile peksa ja/või võtta temalt ära raha. Kohus ei pea kaebaja väiteid usutavaks, sest puudub mõistlik alus kahelda kaebaja paarilise K.R.u ütlustes (01.04.2016, 16.05.2016 ja 16.10.2016) (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisad 6, 15, 33) sündmuse kohta. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et K.R. on viidatud sündmustest rääkinud ka välijuht M.P.le (16.05.2016 seletus) ning puudub mõistlik põhjus arvata, et tunnistaja oleks seda teinud, kui juhtumit ei oleks toimunud. Menetluses ei ole tuvastatud, et K.R.ul oleks olnud motiiv kaebaja tegude osas valetada. Seevastu jäävad kaebaja väited sündmuse kirjelduse ja plaanitud marssruudist Sõudebaasi teele kõrvale kaldumise vajaduse kohta paljasõnaliseks. Samas on K.R. menetluses kinnitanud, et kaebaja tahe oli, et S.H.ilt raha ära võtta ja teda peksta ning seda avaldas kaebaja K.R.ule suuliselt korduvalt. Samuti on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (lk 14) viidatud politseisõiduki seiremooduli logidele kl 18:07:50-18:08:30, mis kajastab väga väikese kiirusega liikumist, mis viitab manööverdamisele ja viitab omakorda K.R.u ütlustele, et jäädi lumme kinni. Vaidlus puudub selles, et kaebaja sõidukist ei väljunud (K.R.u 01.04.2016 ütlus). Seega peab kohus usutavaks K.R.u poolt menetluses antud ütlusi toimunu asjaolude kohta. Kohus loeb ka usutavaks distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 2.2.7 toodut, et teave, et S.H.il oli 06.03.2016 kaasas 90 eurot, mille ära võtmise kavatsusele K.R. oma ütlustes 07.03.2016 kell 18:07 Sõudebaasi teele pööramise ja selle raames kainenema toimetatavalt raha ära võtmise osas viitab, sai tulla üksnes kaebaja enda jutust, kes toimetas sama isiku kainenema ka 06.03.2016 ehk vähem kui ööpäev varem ning kelle kaebaja 07.03.2016 väljakutsel ilmselt ära tundis. Kohus leiab, et ka 07.03.2016 juhtumina kirjeldatud tegu ja selle toime panemine kaebaja poolt leidis distsiplinaarmenetluses
tõendamist. Kaebaja vastupidised väited ei ole kohtu hinnangul usutavad, sest mõistetavalt kaebaja eitab teo toime panemist, mille eest võib järgneda distsiplinaarvastutus. 32.3 15.03.2016 juhtumi puhul leiab kaebaja, et vastustaja poolt on tõendamata, kuidas kaebaja poolt juhitud politseisõiduki kiirus ja sõidustiil seadsid ohtu H.T.u elu ja tervise ning vastustaja ei ole seda ohtu sisustanud. Vastustaja on juhtumi tõendatuks lugemisel tuginenud K.R. (16.05.2016) ja H.T.u ütlustele, politseisõiduki seiremooduli logidele, 15.03.2016 patrulltoimkonna 3477 patrullilehele. Vastustaja tuvastas menetluses, et kaebaja on õuealal põhjendamatult ületanud sõidukiirust (48 km/h), (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 2.3.6 lk 19) ning seda ka vahetult enne peatumist (25 km/h) (distsiplinaarkokkuvõtte p 2.3.6 lk 18). Lisaks eelnimetatule tuginedes K.R.u ja H.T.u selgitustele on vastustaja tuvastanud seiremooduli logide kaudu (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 38, et kaebaja oli politseisõiduki juhina täiendavaks ohuallikaks ning rikkus LS § 16 lg 1 p 6 sätteid. K.R. on 16.05.2016 juhtunut kirjeldades (distsiplinaarmenetluse kokkuvõte p 2.3.3. lk 16) väitnud, et „M. hakkas poisse kiiresti autoga taga ajama. Vanem poiss oli teistest veidi paksem ja jäi neist maha. M. sõitis tal järel nii lähedalt, et kui poiss oleks vähegi komistanud, oleks ta juhi ratta alla jäänud. Ma korduvalt karjusin ta peale. Kui M. tema kõrvale jõudis, siis ta võttis lahtisest aknast poisi jopest või koolikotist kinni ja tõmbas ta vastu veel sõitvat autot. M. vajutas järsku pidurit“. H.T. on 08.08.2016 ütlustes (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 22) selgitanud, et politsei hakkas neid autoga taga ajama kui nad jooksma hakkasid. 09.08.2016 selgitab H.T., et politsei oleks talle peaaegu otsa sõitnud ja ta tundis ohtu (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 2.3.5 lk 17). Nimetatud tõenditest tulenevalt ei ole vastustaja põhjendatult pidanud usutavaks kaebaja 18.08.2016 (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 26) selgitusi sellest, et politseisõiduk ei liikunud enam, kui ta poisist kinni võttis. Asja materjalidest tuleneb pigem, et hetkel, kui kaebaja poisist lahtise auto aknast kinni haaras, auto pigem sõitis kui seisis. Seega kohus leiab, et distsiplinaarmenetluses on piisavalt tõendatud, kuidas kaebaja poolt juhitud politseisõiduki kiirus ja juhtimisstiil seadsid ohtu H. T.u elu ja tervise ning vastustaja on seda ohtu ka sisustanud. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja võttis vastu otsuse ajada politseisõidukiga taga õuealal alaealist poissi, kellel on seljas veel ka koolikott ega hinnanud seejuures objektiivselt tegelikku olukorda. Nimetatud käitumine ei ole politseinikule kohane.
32.4.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et distsiplinaarmenetluses leidis tõendamist kaebajale süüks arvatavate distsiplinaarsüütegude toime panemine kõigi kolme (21.02.2016, 07.03.2016, 15.03.2016) juhtumi osas.
33.Puudub iseenesest vaidlus selles, et 07.03.2017 S.H.ile peksa ei antud ja temalt raha ära ei võetud. Samas ei nõustu kohus kaebajaga, et teo eest ei ole võimalik määrata distsiplinaarkaristust põhjusel, et tegu jäi toime panemata. Kohus leiab, et kaebaja tõlgendab PPS § 86 p-s 3 toodut vääralt. PPVS § 86 p 3 kohaselt on sättes toodud teokoosseis realiseerunud, kui politseiametnik on pannud toime mistahes vääritu teo, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. See ei tähenda käesoleva juhtumi mõttes S.H.ile peksa andmist ja temalt raha ära võtmist, mida kaebajale ka ette ei heideta. Vääritu tegu PPVS § 86 p 3 mõttes on mistahes tegu, mis võib isikut politseiametnikuna diskrediteerida mh kolleegide või ülemuste silmis. Kaebaja poolt toime pandud tegu, mis seisnes kolleegile väljendatud kavatsuses S.H.ile peksa anda ja temalt raha ära võtta, on vastuolus nii ATS § 50, 51 lg 4 sätetega kui ka politseiametnikule esitatavate ja ühiskonna ootustele vastavate eetiliste nõuetega. Seega pani kaebaja toime PPVS § 86 p 3 sätestatud süüteo sõltumata sellest, et tema lõppeesmärgiks olev tegu S.H. suhtes jäi toime panemata.
34.Kohus leiab, et alusetud on kaebaja etteheited, mille kohaselt on menetluses elimineeritud oluline osa kaebaja väiteid kinnitavaid tõendeid. Kohus nõustub kaebajaga, et ATS § 73 lg-st 9 tuleneva õiguse kasutamine tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, mida kaebaja on ka kasutanud, ei välista kaebaja selgitustele hinnangu andmist distsiplinaarmenetluses. Käesoleval juhul on vastustaja kaebaja ütlustele (sh kaebaja 18.08.2016 ütlustele) hinnangu andnud ning on hinnanud kaebaja ütlusi koosmõjus asjas esitatud teiste tõenditega. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 4 ( lk 32) on küll viidatud asjaolule, et kaebaja 18.08.2016 ütlusi (v.a H.T.u omad) ei peeta usaldusväärseks põhjusel, et kaebaja sai eelnevalt tutvuda toimiku materjalidega, kuid distsiplinaarkokkuvõtte sisust tulenevalt ei ole ütlusi peetud pigem usaldusväärseteks põhjusel, et need on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Nimetatu nähtub ka vaidlustatud haldusaktist. Asjaolu, et vastustaja ei pidanud kaebaja ütlusi usaldusväärseteks (kaebaja ütlused olid vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, kaebaja puhul on mõistetav, et ta ei soovi anda ennast süüstavaid ütlusi, kaebaja sai enne ütluste andmist tutvuda toimiku materjalidega), ei tähenda iseenesest, et kaebaja ütlusi ei ole arvesse võetud.
35.Menetluses on põhjendatult leitud, et kannatanu J.P.i ütlused (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 2) ei ole usaldusväärsed, sest isik ei olnud võimeline sündmusi tajuma ja ta ei mäletanud toimunut. Juhtumite osas, milles menetlus lõpetati tõendamatuse tõttu, ei ole kaebaja etteheited seonduvalt tõendite hindamisega enam asjakohased (A.K., M.K. ja K.K.), sest need ei seondu tegudega, mille eest kaebajat karistati. Vastustaja ei ole samas seadnud menetluses kahtluse alla T.P. (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 32), M.P. (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 21) ja E.I. (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 16) seletusi ning on neid hinnanud lähtuvalt ütlustes sisalduvast teabest koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega, sh tunnistajate K.R. ja A.T. ütlustega. Isikud andsid menetluses üldisi ütlusi ning M.P. ja T.P. iseloomustasid kaebajat kui kärsitut. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 7.1 (lk 40) on nimetatud osas ütlustega ka arvestatud. Samuti ei nähtu kohtule asja materjalidest, et distsiplinaarmenetluses ei oleks hinnatud K.R. ja A.T. ütlusi objektiivselt ja koosmõjus teiste esitatud tõenditega. Menetleja on põhjendatult leidnud (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte lk 35), et K.R. ja A.T. on andnud selgeid ja detailseid ütlusi kaebaja tegevusest ja käitumisest, mida kahel juhul kolmest (21.02.2016 ja 15.03.2016) kinnitavad kõrvalised isikud ning kahel juhul kolmest (07.03.2016 ja 15.03.2016) kinnitavad seda muud dokumentaalsed tõendid. Kohus nõustub, et menetluses ei tuvastatud selliseid motiive, mis oleksid kallutanud A.T.t ja K.R.ut andma põhjendamatult süüstavaid ütlusi oma paarilise või vahetuse kolleegi kohta. Kohus leiab, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tehtud järeldus, mille kohaselt on nimetatud isikute ütlused usaldusväärsed, on põhjendatud. Samas, ehkki nimetatud isikute ütlused olid distsiplinaarasja menetluses olulise tähendusega, ei ole distsiplinaarsüüdistus rajatud üksnes nimetatud isikute ütlustele, nagu püüab väita kaebaja. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-des 4-6 toonud välja need tõendid, mille põhjal on jõutud järeldusele, et kaebaja on pannud toime distsiplinaarrikkumised (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 5). Seega on kaebaja väited, mis seonduvad etteheidetega tõendite hindamisel, alusetud.
36.Kaebaja leiab, et PPA on rikkunud motiveerimiskohustust, ei ole tuvastatav PPA poolne tõendite omavaheline sidumine ja ei nähtu, millistest osadest distsiplinaarsüüteo asjaolud nähtuvad. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Vaidlustatud haldusaktis on alusena viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele ning vajadusel ka kokkuvõtte konkreetsele osale. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte sisaldab iga juhtumi kirjeldust ning juhtumi toimumist sisaldavate tõendite analüüsi. Samuti on antud hinnang tõenditele kogumis, toodud välja konkreetne distsiplinaarsüüdistus ( p 5), esitatud kaebajat iseloomustavad andmed (p 6) ning tehtud ettepanek kaebaja distsiplinaarvastutusele võtmiseks. Kuivõrd 07.11.2016 käskkiri sisaldab selget viidet distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, ei pidanudki vaidlustatud haldusaktist endast nähtuma kõik haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud ja motiivid (HMS § 56 lg 1).
37.Kaebaja väidab, et tema suhtes ei ole pädeva ametniku poolt algatatud distsiplinaarmenetlust 15.03.2016 juhtumi raames. ATS § 72 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse algatada ametisse
nimetamise õigust omav isik käskkirjaga või korraldusega, kui teada on piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. PPVS § 91 lg 1 p 1 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse algatada, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta ning sama paragrahvi lõige 2 p 2 järgi on distsiplinaarmenetluse algatamise õigus alluvate politseiametnike suhtes Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoril. PPA peadirektori 21.04.2016 distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja nr 27d (vastustaja 20.02.2017 dokumendi lisa 11) kohaselt algatati distsiplinaarmenetlus põhjusel, et kaebaja võis teenistuskohustuste täitmisel 2015 ja 2016 esialgsetel andmetel vähemalt 21-22.02.2016, 06.03.2016, 07.03.2016, 08-09.03.2016, 0910.03.2016 juhtumite osas seoses kaebaja käitumisega kindla elukohata ja sotsiaalselt kindlustamata isikutega. Käskkirja sõnastus ei välistanud mitte mingil moel distsiplinaarmenetluse läbiviimist ka muude 2015 ja 2016 aset leidnud juhtumite osas, mis võisidki alles selguda distsiplinaarmenetluse käigus. Seega on distsiplinaarmenetlus ka 15.03.2016 juhtumi osas algatatud pädeva isiku otsusega.
38.Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbi viimisel ei ole rikutud menetlusnõudeid, otsus rajaneb asjakohastel tõenditel ning tõendeid on hinnatud objektiivselt ja koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega.
39.ATS § 75 lg 2 kohaselt tuleb ametnikule distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võtta järgmisi asjaolusid: süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist, rikutud teenistuskohustuste eesmärki, sh kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuste rikkumisel. ATS § 75 lg 4 kohaselt võib ametniku distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada, kui rikkumine on oluline, lg 5 kohaselt on teenistuskohustuste rikkumine oluline, kui see toob kaasa usalduse kaotuse ametniku suhtes põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. ATS § 75 lg 6 järgi eeldatakse olulisust, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult (p 1); kui rikkumine on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (p 4). Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjas on piisaval määral kirjeldatud politseiametniku usaldusväärsusele esitatavate nõuete taset ja põhjendatud politseiametnikult ühiskonna poolt oodatavat ning toodud välja, miks kaebaja käitumine nimetatud nõuetele ja ootustele ei vasta. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-29-16 p-s 15 koos viitega oma varasemale praktikale leidnud, et politsei ees seisvate ülesannete iseloomust tulenevalt on õigustatud kohtute seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras (otsus asjas nr 3-3-1-38-02 p 14). Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjas on asjakohaselt märgitud, et distsiplinaarmenetluses on tuvastatud, et kaebaja tegevus näitab üles sügavat lugupidamatust abitus seisundis inimeste vastu ning viitab üldisele moraalitusele, kalduvust vägivaldusele ning on sügavas vastuolus politseiametniku suhtes ühiskondlikult, kuid ka asutusesiseselt väljakujunenud rolliootuse ja kuvandiga, kaebaja tegevus läheb aga vastuollu ainuüksi keskmise inimese poolt aktsepteeritavast eetilisest ja kõlbelisest käitumisest. Samuti viidatakse põhjendatult asjaolule, et distsiplinaarmenetluses tuvastatu järel eksisteerib tehtu tõttu suur oht, et samalaadsete rikkumiste toimepanemine võib jätkuda -tegemist oli 3-s eri vahetuses 3,5 nädala kestel aset leidnud juhtumitega, mitte üksikjuhtumiga. Samas oli kaebaja poolt rikutud teenistuskohustuste eesmärk vahetult tagada, et politseinik käitub teenistusülesannete täitmisel korrektselt, ausalt ja inimlikult ning rakendab talle ametnikuna antud võimu õiglaselt, kaalutletult ja proportsionaalselt. Kaebaja on oma rikkumistega kahandanud ja kahjustanud usaldust politsei vastu. Õigesti on tuvastatud, et kaebaja pani teod toime tahtlikult. Nimetatut kokku võttes on vastustaja käsitlenud põhjendatult kaebaja käitumist väga raske rikkumisena, st olulise rikkumisena ATS § 75 lg 5 ja 6 mõttes.
40.Distsiplinaarkaristuse määramine ja karistuse valik on vastavat pädevust omava isiku diskretsiooniline otsus. Teenistusest vabastamine ei ole automaatne ka juhtudel, mil seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse vabastada isik distsiplinaarkaristusena teenistusest. Kohus nõustub vastustajaga, et haldusaktis on piisavalt põhjendatud karistuse määramist kaebajale ning antud juhul on karistuse määramiseks pädev isik võimalike karistuste hulgast valiku tegemisel kaalunud karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning kaebaja eelnevale käitumisele ning rakendanud põhjendatult ja motiveeritult raskeimat distsiplinaarkaristust.
41.Eeltoodut kokku võttes ei ole vaidlustatud käskkiri kaebaja poolt välja toodud põhjustel õigusvastane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
42.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule seaduses sätestatud tähtajaks menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, millest tulenevalt jäävad ka kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.