Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

3-16-496 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-16-496 kohtuasutusele) üksnes avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust, andes kohtumõistmiseks vajaliku hoone ja ruumid üürilepingu alusel kohtuasutuse kasutusse ning tagades üüritavate ruumidega seoses kokkulepitud kõrvalteenuste osutamise (nimetatud olukord on sisuliselt samastatav Riigikohtu poolt kirjeldatud olukorraga, kus hankelepingu alusel osutatakse kohalikule omavalitsusele või riigile avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust). Oluline on märkida, et Riigi Kinnisvara AS ei täida seejuures üürisuhtes mistahes avalikku ülesannet enda nimel ning Riigi Kinnisvara AS-il puudub teenuse osutamisel ulatuslik otsustusõigus (sh sekkuda kohtumõistmisse või kohtuhaldusse ning kohtute majandustegevusse). Samuti puuduvad Riigi Kinnisvara AS-il Liivalaia 24 kohtumaja üürileandjana ja sellest tulenevate lepinguliste kõrvalteenuste osutajana igasugused õigussuhted kolmandate isikutega (kellel on õigus nõuda vastava ülesande täitmist riigilt). Pelgalt üürilepingus kokku lepitud hooldus-, haldus-, remondi- või koristusteenuste osutamine üürnikule ei muuda vastavat üürilepinguga kokkulepitud kõrvalteenust, mida osutab faktiliselt omakorda Riigi Kinnisvara AS-i poolt läbi riigihankemenetluse välja valitud ettevõtja, avalikuks teenuseks, sest kõnealused teenused jäävad ikkagi oma olemuselt üksnes avaliku ülesande täitmist abistavateks teenusteks. Riigikohtu 19.06.2014 otsuse nr 3-3-1-19-14 p-s 13 sisalduvaid suuniseid arvestades ei oma avaliku ülesande täitmiseks vajaliku abistava teenuse osutamise kontekstis tähtsust, kas vastavat teenust finantseeritakse riigieelarvelistest vahenditest või mitte, sest avaliku ülesande täitmiseks abistava teenuse osutamine ei muutu ka seetõttu avaliku ülesande täitmiseks. Praegusel juhul ei ole teabenõudja nõudnud teavet rahaliste vahendite kasumise kohta (makstava tasu suurus, teenuse lepingu väljanõudmine vms) ning ka Andmekaitse Inspektsioon on oma ettekirjutuse p-s 2 leidnud, et AvTS § 5 lg 3 p 2 ei ole avaliku teabe nõudmise alusena asjassepuutuv. Andmekaitse Inspektsiooni viidet RVS § 90 lg-st 5 tuleneva riigivara valitseja ülesande (korraldada hoonestatud kinnisasja korrashoidu) Riigi Kinnisvara AS-ile üleandmise kohta ei saa pidada asjakohaseks. RVS § 90 lg 5 reguleerib riigivara valitseja kohustusi riigi omanduses ja riigivara valitseja valitseda oleva kinnisaja korrashoiul. Teoreetiliselt võiks viide olla asjakohane, kui riik oleks Liivaia 24 kohtuhoone omanik, kuid ostaks sisse üksnes vastava hoone korrashoiu tagamise teenust. Praegusel juhul puudub vaidlus, et Liivalaia 24 kohtuhoone on Riigi Kinnisvara AS-i omanduses ja riik valdab vastavat kohtuhoonet üürisuhte alusel. Riigile üürilepingu alusel hoonestatud kinnistu kasutusse andmist ei reguleeri RVS § 90, vaid RVS § 91. Oluline on viidata seadusandja tahtele ja arusaamale, et ka riigile kinnisvarateenuse osutaja kindlaksmääramise korral (RVS § 92 lg-d 1 ja 2) ei täidaks vastav isik haldusülesannet (avalikku ülesannet). RVS eelnõu seletuskirja lk-l 34 on märgitud: „Kinnisvarateenuste osutamine riigile ei ole ka antud kinnisvarateenuse osutaja haldusülesandeks. Suhted riigi ja äriühingu vahel korraldatakse võlaõiguslike lepingute alusel“. Ettekirjutuse põhjenduses viidatud õigusteadlaste seisukohad, M. Kulbi (Kulp) magistritöö jms üldised viited ei oma konkreetsete asjaolude kontekstis olulist tähendust.

3-16-496 otsustusõiguse, mistõttu eraisiku tegevus ei ole pelgalt abistav. Vastustaja tugineb Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-64-03. Vastustaja ei ole kahelnud selles, et Riigi Kinnisvara AS-i ja kohtu vahel on sõlmitud tsiviilõiguslik rendileping. Aga õiguskirjandus (nii Saksa kui Eesti õiguskirjandus) käsitab ka haldusorgani omavajaduste rahuldamist haldusülesandena (see võrdub avaliku ülesandena), lihthaldusena. HKTS võimaldabki haldusülesande täitmiseks sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui ei anta üle võimuvolitusi ega reguleerita teenuse kasutaja või muu isiku õigusi ega kohustusi. Sarnaselt Riigikohtu lahendis nr 3-3-4-1-10 sedastatuga on kaebaja teabevaldaja AvTS tähenduses. Kaebaja soovib Andmekaitse Inspektsiooni hinnangul järeldada Riigikohtu 2014. a lahendis toodust, et eraõigusliku lepinguga delegeeritud lihthalduse ülesanded ei ole AvTS mõttes avalikud ülesanded. AvTS ei erista §-des 3 ja 5 lihthalduse ülesandeid. Kaebaja väitest järelduvalt tekiks olukord, kus lihthalduse ülesannete täitmise läbipaistvus sõltuks täitjast: kui lihthalduse ülesannet (arestikambri remondi tellimine) oleks täitnud riigi- või omavalitsuse asutus ise (kohus või Justiitsministeerium), oleks tegemist olnud avaliku teabega, kuid kui ülesande täitmine on delegeeritud eraõiguslikule isikule, siis läbipaistvus kaoks. Selline järeldus ei ole kooskõlas ka Riigi Kinnisvara AS-i asutamise eesmärkidega, millele vaideotsuses on ka viidatud. Võttes arvesse, et valdava osa riigile varem kuulunud kinnisvarast on riik üle andnud Riigi Kinnisvara AS-le mitterahalise sissemaksena ning suur osa riigiasutustest üürib oma ruume Riigi Kinnisvara AS-lt, tähendaks eeltoodud kaebaja seisukoht seda, et riigi kinnisvara ning ruumihaldus oleks suures osas läbipaistmatu. RVS § 90 lg 5 reguleerib riigivara valitseja kohustusi riigi omanduses ja riigivara valitseja valitseda oleva kinnisasja korrashoiul. Käesolevas asjas toimunud vaidemenetluse raames palus vastustaja Rahandusministeeriumil selgitada (AKI 17.02.2016 kiri 2.1.-3/16/110), mida tuleb lugeda RVS mõttes riigivaraks olukorras, kus Riigi Kinnisvara AS on kinnistu omanik ning Harju Maakohus üürib kinnistul olevat hoonet ning riigivararegistris on valitsejana märgitud Justiitsministeerium. Rahandusministeerium vastas (04.03.2016 kiri nr 2.1.3/16/110) järgmiselt: „Olukorras, kus Riigi Kinnisvara AS on kinnistu omanik ning Harju Maakohus üürib kinnistul olevat hoonet, on riigivaraks üürileping. RVS § 90 rakendub ka üürilepingu alusel kasutatavale hoonestatud kinnisvarale. Seetõttu on antud juhul riigivara, st üürilepingu valitsejaks riigi kinnisvararegistris märgitud Justiitsministeerium. AvTS-le ei saa ühe Riigikohtu lahendis sisalduva pikemalt lahti seletamata lause alusel anda tõlgendust, mis viiks Riigi Kinnisvara AS-i asutamise eesmärkidega (ja ka avaliku teabe regulatsiooni eesmärkidega üldiselt) otseselt vastuolus oleva tulemuseni ning muudaks riigi ja omavalitsuste (liht)halduse läbipaistvuse otseselt sõltuvaks sellest, kes ülesannet täidab.

3-16-496 otsustusõigus, mis võiks puudutada avalike ülesannete täitmist. Seega on kaebaja tegevuse näol tegemist abistava tegevusega. Seda ei muuda asjaolu, et tegemist on 100% riigile kuuluva aktsiaseltsiga või kuidas on kaebaja oma vara saanud. Samuti ei oma mingit tähendust antud vaidluse seisukohalt see, kellele kaebaja oma kinnisvara välja üürib ja kas ta tegutseb vabaturumajanduse tingimustes või mitte. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt on oluline üksnes see, kas kaebaja täidab AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes avalikku ülesannet ning seda saab hinnata üksnes konkreetsete ülesannete täitmise pinnalt. Vastustaja ei ole suutnud veenvalt ära näidata, et kaebaja täidaks mõnda avalikku ülesannet. Kaebaja on eraõiguslik juriidiline isik, kellele ei saa laiendada AvTS § 5 lg-t 2. Järelikult ei ole ta teabevaldajaks ning tal oli õigus keelduda teabenõude täitmisest AvTS § 23 lg 2 p 2 alusel. Vastustaja viited sellele, et kaebaja täidab lihthalduse ülesandeid, ei ole asjakohased. Avalikuks ülesandeks või avalikuks teenuseks ei ole avalikõiguslikele asutustele kinnisvara rentimine/üürimine. Vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-4-1-10 ei ole samuti kohane, kuna tegemist ei ole sarnase olukorraga ‒ vangla kauplus osutab teenust kolmandatele isikutele riigile seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks (vt VangS § 48). Kohus nõustub vastustajaga selles, et kohtumaja seisukord võib olla iseenesest avalikuks teabeks, mille kohta võivad isikud nõuda teabe väljastamist. Küll aga ei saa teabenõude adressaadiks olla kaebaja, vaid konkreetse kohtumaja valdaja ehk rentnik, s.o isik, kes avalikõiguslikku ülesannet täites kasutab kohtumaja ning ühtlasi peab vastutama avalikkuse ees selle nõutelevastavuse eest olenemata sellest, kuidas on reguleeritud rentniku ja rendile andja omavahelised suhted. Vastustaja esitatud Rahandusministeeriumi seisukohast järeldub kohtu arvates üheselt, et antud juhul on teabevaldajaks Justiitsministeerium, kes on vastava vara valitseja ja kelle volituse alusel on ka vastav rendileping sõlmitud (tl 14‒17p). Sel põhjusel ei nõustu kohus vastustajaga ka selles, nagu oleks riigi ja kohaliku omavalitsuse lihthalduse läbipaistvus otseselt sõltuv sellest, kes ülesannet täidab. Ka lihthalduse ülesannete täitmise eest vastutab sisuliselt ikka vastav riigi- või kohaliku omavalitsuse astus sõltumata sellest, kas ta tellib lihthalduse teenust eraõiguslikult juriidiliselt isikult või mitte. Mis puudutab vastustaja viidet vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud RVS § 90 lgle 5, siis praegusel juhul on riigivara valitsejaks rentnik, mitte aga rendile andja (vt RVS § 1 lg-d 1 ja 2). Antud juhul on tegemist vara, mis kuulub Riigi Kinnisvara AS-le, Eesti riigile kasutamiseks võtmisega (ehk rentimisega). Seega vastutab vastava kinnisvara korrashoiu eest ka seoses selle kasutamisega kohtu töö ajal kolmanda isiku ees seaduse mõttes kasutaja, mitte omanik. Vastustaja viide RVS § 92 lg-le 1 ei ole põhjendatud, kuna vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja seisukohta sellest, et Riigi Kinnisvara AS ei ole Vabariigi Valitsuse määrusega määratud äriühinguks, kes osutab riigile kinnisvarateenuseid. Järelikult ei saa kaebaja suhtes vastavat sätet kohaldada. Vastustaja ei ole suutnud kohtule veenvalt ja usutavalt põhjendada, mismoodi muutub Riigi Kinnisvara AS avaliku teabe valdajaks tunnistamata jätmisel suures osas läbipaistmatuks riigi ruumihaldus. Riigiasutus, kellele rendib ruume ja teostab nende korrashoidu ja ruumihaldust eraõigusliku lepingu alusel eraõiguslik isik, on endiselt kohustatud avaldama kõik need andmed, mis tal on olemas ja mille väljanõudmine on tagatud AvTS alusel. Samuti on riigiasutusel kohustus vajadusel tõendada, et tema hoolde usaldatud riigi rahaliste vahendite kasutus oli ratsionaalne ja õiguspärane. Riigi Kinnisvara AS-lt küsitud teabe väljastamise kohustus on kohtu veendumusel riigiasutusel (Harju Maakohtul) juhul, kui tal on see teave olemas või ta on kohustatud seda omama.

5(8)

3-16-496 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-496 Kinnisvara AS ei vaidle vastu, et kohtuhoonet kasutatakse avalike ülesannete täitmiseks, kuid avalikke ülesandeid kohtuhoones ei täida mitte Riigi Kinnisvara AS, vaid riik läbi üürnikust kohtuasutuse. Mis aga puudutab viiteid AvTS § 36 lg 1 p 11 ja lg 2 sätetele, siis ei oma kõnealused sätted käimasoleva vaidlusega üldse mingit puutumust. Riigi Kinnisvara AS ei keeldunud andmete avaldamisest mitte seetõttu, et nõutavad andmed oleksid kuulutatud asutusesiseseks kasutamiseks, vaid seetõttu, et ta ei täida vastavas kontekstis avalikke ülesandeid ning keeldumise aluseks oli AvTS § 23 lg 2 p 2. Halduskohus on järginud otsuse põhjendamisel HKMS §-des 157 ja 158 sätestatut ning on selgitanud, mis on kohtu arvates konkreetse vaidluse lahendamise seisukohalt oluline ning miks Riigi Kinnisvara AS-i n-ö kujunemislugu ei ole antud ajas oluline. Täielikult arusaamatuks jääb apellandi väide, mille kohaselt on halduskohus jätnud väidetavalt kohtuotsuse koostamisel välja ühe lõike apellandi 02.05.2016 seisukohast (Riigikohtu Halduskolleegiumi 19.06.2014 lahendi nr 3-3-1-19-14 p 11). Nimelt ei ole apellandi poolt tsiteeritu näol tegemist apellandi enda seisukohaga, mis vajaks vastamist, vaid üksnes refereeringuga Riigikohtu 19.06.2014 lahendi nr 3-3-1-19-14 p-st 11, mille väidetavat seost või olulisust käesoleva kaasusega ei ole apellant lähemalt esile toonud ega põhistanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-496 Viidatud punktis märkis Riigikohus, et AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes ei täida äriühing või muu eraisik avalikku ülesannet, kui eraisik osutab riigile või kohalikule omavalitsusele hankelepingu alusel avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust ilma, et sellest tekiks õigussuhteid isikutega, kellel on õigus nõuda ülesande täitmist riigilt või kohalikult omavalitsuselt. Sellest selgitusest saab samuti järeldada, et teenus, mis on suunatud kohtumaja korrashoiule ning mille nõudmiseks Riigi Kinnisvara AS-lt puudub kolmandatel isikutel õiguslik alus, ei ole avaliku ülesande täitmine. Seevastu ei ole asjakohane Andmekaitse Inspektsiooni viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-4-1-10, sest erinevalt praegusest vaidlusest oli viidatud haldusasjas eraõiguslikule isikule üle antud seadusest tuleneva avaliku ülesande (vangla poe pidamine) täitmine.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.