Otsuse avalikult teatavaks 28. juuni 2017, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-16-496
Haldusasi
Riigi Kinnisvara AS kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 29.02.2016 vaideotsus ettekirjutushoiatuse tühistamiseks avaliku teabe asjas nr 2.13/16/110
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – Riigi Kinnisvara AS, esindaja Kaido Tori Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, esindaja Maris Juha Kolmas isik – A.E.
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 29.02.2016 vaideotsus ettekirjutushoiatus avaliku teabe asjas nr 2.1-3/16/110.
3.Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt Riigi Kinnisvara AS kasuks välja riigilõiv summas 30 eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
4.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. juuli 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse
esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.14.12.2015 esitas A.E. Riigi Kinnisvara AS-le teabenõude, milles soovis teavet Harju Maakohtu Liivalaia tn 24 kohtumajas asuvate kinnipeetute ootebokside remonditööde kohta (st paluti väljastada fotod ja/või protokollid vms fikseeringud Liivalaia tänava kohtumaja keldris asuvate ootebokside seisukorrast enne planeeritud värvimistööde teostamist ning selgitust selle kohta, millal tekkis Riigi Kinnisvara AS-il plaan ootebokside värvimistöödeks). (tl 7 ja selle pöördel, edaspidi ka teabenõue) 11.01.2016 vastuskirjas nr 11 selgitas Riigi Kinnisvara AS, et ei ole teabevaldaja Avaliku teabe seaduse (AvTS) mõistes st Riigi Kinnisvara AS-i hinnangul ei olnud kohtumaja ootebokside remondi näol tegemist avaliku ülesande täitmisega.
2.A.E. esitas Andmekaitse Inspektsioonile vaide, milles leidis, et Riigi Kinnisvara AS kui 100 % riigile kuuluv äriühing on teabevaldaja AvTS § 5 mõistes ning taotles Riigi Kinnisvara ASile ettekirjutuse tegemist, millega kohustada teabenõudele korrektselt vastata.
3.28.01.2016 kirjaga nr 2.1-3/16/110 pöördus Andmekaitse Inspektsioon Riigi Kinnisvara ASi poole seoses vaide läbivaatamisega selgituste ja vastuste saamiseks. 04.02.2016 esitas Riigi Kinnisvara AS Andmekaitse Inspektsioonile omapoolsed kirjalikud selgitused ja vastused. Riigi Kinnisvara AS selgitas muuhulgas, et talle kuuluva kinnisvara säilitamiseks vajalike tööde teostamine ei ole avalike ülesannete täitmine, vaid 22.03.2002 sõlmitud rendilepingust (üürileping) tulenevalt lepingulise kohustuse täitmine kohtuasutuse kui üürniku ees.
4.Andmekaitse Inspektsioon tegi 29.02.2016 vaideotsuse ja ettekirjutus-hoiatuse avaliku teabe asjas nr 2.1-3/16/110 (Ettekirjutus), millega rahuldas teabenõudja A.E.u vaide ja tegi Riigi Kinnisvara AS-ile ettekirjutuse väljastada A.E.ule tema poolt 14.12.2015 esitatud teabenõudes küsitud teave (fotod ja/või protokollid vms fikseeringud Liivalaia tänava kohtumaja keldris asuvate ootebokside seisukorrast enne plaanitud värvimistööde teostamist), määrati ettekirjutuse täitmise tähtajaks 14.03.2016.
5.Riigi Kinnisvara AS esitas 10.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus eeltoodud haldusakt tühistada. Lisaks esitati kaebuses esialgse õiguskaitse taotlus 29.02.2016 ettekirjutus-hoiatuse täitmise peatamiseks kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. 08.04.2016 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Ühtlasi rahuldas kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (vt ka 11.03.2016 esialgse õiguskaitse määrus). 19.05.2017 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
6.Kaebaja leiab, et Andmekaitse Inspektsiooni 29.02.2016 vaideotsus ja ettekirjutus-hoiatus avaliku teabe asjas nr 2.1-3/16/110 tuleb tühistada alljärgnevatel põhjustel.
6.1.Riigi Kinnisvara AS on seisukohal, et Andmekaitse Inspektsioon on Riigi Kinnisvara ASi käsitlenud õigusvastaselt ja põhjendamatult (sh selgelt ebaasjakohaseid põhjendusi ja kaalutlusi aluseks võttes) AvTS § 5 lg 2 mõistes avaliku ülesande täitjana ja teabevaldajana ning ettekirjutuse tegemiseks puudus seetõttu igasugune seaduslik alus. Riigi Kinnisvara AS-il oli seaduslik õigus AvTS § 23 lg 2 p 2 alusel keelduda teabe väljastamisest, mistõttu Andmekaitse Inspektsioonil puudus õigus AvTS § 51 lg 1 p 1 alusel ettekirjutuse tegemiseks. Ettekirjutus rikub Riigi Kinnisvara AS-i subjektiivseid õigusi (piiratakse põhjendamatult Riigi
Kinnisvara AS-i ettevõtlusvabadust, seades äriühingule seadusest mittetulenevaid ja halduskoormust suurendavaid kohustusi avaliku informatsiooni hulka mitte kuuluva informatsiooni avaldamiseks ning piiratakse õigust AvTS § 23 lg 2 p 2 alusel teabe andmisest keelduda).
6.2.Riigi Kinnisvara AS ei täida talle kuuluva kinnisvara korrashoiu ja remonditööde näol AvTS § 5 lg 2 mõistes seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid. Riigi Kinnisvara AS-i kui äriühingu põhitegevuseks on kinnisvara üürimine ja haldamine ning oma põhitegevuse kaudu on äriühingu eesmärk teenida tulu (sh üüritulu). Põhitegevusega seotud kohustute täitmine sh talle kuuluva vara korrashoiuks ja säilitamiseks plaanitavate remontööde ajakava ning sellega seotud dokumendid (kliendikohtumiste protokollid jms) ei ole seetõttu avalik teave. Kaebaja toob välja, et Riigikohtu halduskolleegium on oma 19.06.2014 otsuse nr 3-3-1-19-14 punktis 13 märkinud järgmist (ref): „Avaliku ülesande täitmisega AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes võib olla tegemist ka siis, kui eraisik ei täida avalikku ülesannet küll enda nimel, kuid avaliku võimu kandja on ta kaasanud haldusülesande vahetusse täitmisse, jättes eraisikule seejuures ulatusliku otsustusõiguse, mistõttu eraisiku tegevus ei ole pelgalt abistav. AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõistes ei täida äriühing või muu eraisik avalikku ülesannet, kui eraisik osutab riigile või kohalikule omavalitsusele hankelepingu alusel avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust ilma, et sellest tekiks õigussuhteid isikutega, kellel on õigus nõuda ülesande täitmist riigilt või kohalikult omavalitsuselt“. Käesoleval juhul on Andmekaitse Inspektsioon jätnud täielikult tähelepanuta, et Riigi Kinnisvara AS osutabki vaadeldavas kontekstis riigile (justiitsministeeriumi valitsemis- ja haldusalas olevale kohtuasutusele) üksnes avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust, andes kohtumõistmiseks vajaliku hoone ja ruumid üürilepingu alusel kohtuasutuse kasutusse ning tagades üüritavate ruumidega seoses kokkulepitud kõrvalteenuste osutamise (nimetatud olukord on sisuliselt samastatav Riigikohtu poolt kirjeldatud olukorraga, kus hankelepingu alusel osutatakse kohalikule omavalitsusele või riigile avaliku üleseande täitmiseks vajalikku abistavat teenust). Oluline on märkida, et Riigi Kinnisvara AS ei täida seejuures üürisuhtes mistahes avalikku ülesannet enda nimel ning Riigi Kinnisvara AS-il puudub teenuse osutamisel ulatuslik otsustusõigus (sh sekkuda kohtumõistmisse või kohtuhaldusse ning kohtute majandustegevusse, mille teostamist reguleerib Eesti Vabariigi Põhiseadus, Kohtute seadus ja Kohtute seaduse alusel välja antud õigusaktid – muuseas üürilepingu p 3.2.6, mille kohaselt on üürileandjal keelatud sekkuda rentniku tegevusse). Samuti puuduvad Riigi Kinnisvara AS-il Liivalaia 24 kohtumaja üürileandjana ja sellest tulenevate lepinguliste kõrvalteenuste osutajana igasugused õigussuhted kolmandate isikutega (kellel on õigus nõuda vastava ülesande täitmist riigilt). Üürilepinguga on kohtuasutus võtnud üle vastava kinnistu otsese valduse ja tagab enda nimel vastavalt seaduses fikseeritud ulatusele hoones asuvate kohturuumide avaliku kasutuse - sh kohtuasutuse lahtioleku, kohtuasutuse avatuse kindlaksmääratud osas ja korras kolmandatele isikutele jne. Pelgalt üürilepingus kokkulepitud hooldus-, haldus-, remondi- või koristusteenuste osutamine üürnikule (üürilepingu p 3.2.3 ja 4.5) ei muuda vastavat üürilepinguga kokkulepitud kõrvalteenust, mida osutab faktiliselt omakorda Riigi Kinnisvara AS-i poolt läbi riigihankemenetluse välja valitud ettevõtja, avalikuks teenuseks, sest kõnealused teenused jäävad ikkagi oma olemuselt üksnes avaliku ülesande täitmist abistavateks teenusteks. Võttes arvesse fakti, et Riigi Kinnisvara AS osutab üksnes avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust, keeldus Riigi Kinnisvara AS AvTS § 23 lg 2 p 2 kohaselt A.E. teabenõude täitmisest ja Andmekaitse Inspektsioonil puudus AvTS § 51 lg 1 p-st 1 tulenev alus ettekirjutuse koostamiseks. Kaebaja leiab, et Riigikohtu 19.06.2014 otsuse nr 3-3-1-19-14 p-s 13 sisalduvaid suuniseid arvestades ei oma avaliku ülesande täitmiseks vajaliku abistava teenuse osutamise kontekstis tähtsust, kas vastavat teenust finantseeritakse riigieelarvelistest vahenditest või mitte, sest
avaliku ülesande täitmiseks abistava teenuse osutamine ei muutu ka seetõttu avaliku ülesande täitmiseks. Kaebaja selgitab, et käesoleval juhul ei ole teabenõudja nõudnud teavet rahaliste vahendite kasumise kohta (makstava tasu suurus, teenuse lepingu väljanõudmine vms) ning ka Andmekaitse Inspektsioon on oma Ettekirjutuse p 2 leidnud, et AvTS § 5 lg 3 p 2 ei ole käesoleval juhul avalikul teabe nõudmise alusena üldse asjassepuutuv ja Riigi Kinnisvara AS nõustub vastava seisukohaga. Kaebaja leiab, et Andmekaitse Inspektsiooni viidet RVS § 90 lg 5 tuleneva riigivara valitseja ülesande (korraldada hoonestatud kinnisasja korrashoidu) Riigi Kinnisvara AS-ile üleandmise kohta ei saa pidada asjakohaseks ja õiguspäraseks. Nimelt reguleerib RVS § 90 lg 5 oma olemuselt riigivara valitseja kohustusi riigi omanduses ja riigivara valitseja valitseda oleva kinnisaja korrashoiul. Seega teoreetiliselt võiks viide olla asjakohane, kui riik oleks Liivaia 24 kohtuhoone omanik, kuid ostaks sisse üksnes vastava hoone korrashoiu tagamise teenust. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et Liivalaia 24 kohtuhoone on Riigi Kinnisvara AS-i omanduses ja riik valdab vastavat kohtuhoonet üürisuhte alusel. Riigile üürilepingu alusel hoonestatud kinnistu kasutusse andmist ei reguleeri RVS § 90, vaid RVS § 91.
6.3.Täiendavalt märgib kaebaja, et RVS § 92 lg 1 määratleb, et Vabariigi Valitsusel on õigus määrata riigi äriühing, kes osutab riigile kinnisvarateenuseid ja nõustab riiki kinnisvaraga seotud küsimustes (edaspidi kinnisvarateenuste osutaja). Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et lg-s 1 nimetatud kinnisvarateenusteks on kinnisvara riigile kasutamiseks andmine ning riigi kinnisvara haldamine, arendamine, kasutamiseks andmine, võõrandamine ja omandamine. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et Riigi Kinnisvara AS küll osutab riigile kinnisvarateenust ehk annab riigile kinnisvara kasutada ja hooldab ning remondib kokkulepitud ulatuses vastavat kinnisvara, kuid samas ei ole Riigi Kinnisvara AS-i määratud keskseks riigi kinnisvarateenuse osutajaks, sest puudub Vabariigi Valitsuse asjakohane määrus. Oluline on siinkohal aga viidata seadusandja tahtele ja arusaamale, et ka riigile kinnisvarateenuse osutaja kindlaksmääramise korral ei täidaks vastav isik haldusülesannet (avalikku ülesannet). RVS eelnõu seletuskirja lk 34 on märgitud: „Kinnisvarateenuste osutamine riigile ei ole ka antud kinnisvarateenuse osutaja haldusülesandeks. Suhted riigi ja äriühingu vahel korraldatakse võlaõiguslike lepingute alusel“. Faktile, et mõisted „haldusülesanne“ ja „avalik ülesanne“ on sünonüümid viidatakse ühemõtteliselt õiguskirjanduses. Nii leiab õiguskirjanduses märkimist, et: „Avalik ülesanne ehk haldusülesanne on kokkuvõtlikult igasugune riigi või kohaliku omavalitsuse ülesanne, mis tuleneb otse seadusest või mis on tuletatud tõlgendamise teel vastavast õigusnormist“. (AB Tark Grunte Sutkiene 2011. a Äripäeva kirjastuse väljaanne „Avaliku ja erasektori koostöö“ lk 12 p 11 vt http://raamatupood.aripaev.ee/images/publicationimages/1c8f39d6-ae14-48b5-8761c75a9cbf444a.pdf) Eelnevat arvestades on Andmekaitse Inspektsioon jõudnud Riigi Kinnisvara AS-i hinnangul ilmselgelt kaalutlemata, põhjendamatule ja õigusvastasele seisukohale, et Riigi Kinnisvara ASil ei olnud AvTS § 23 lg 2 p 2 alusel õigus keelduda teabenõude täitmisest, vaid üürilepinguga seonduv kõrvalteenuste osutamine (ruumide korrashoid) on vaadeldav riigivara valitsejale RVS § 90 lg 5 alusel pandud avaliku ülesande täitmisena ja vastava ülesande täitmisega seonduv teave on AvTS mõistes avalik teave. Andmekaitse Inspektsioon on vääralt tõlgendatud ja kohaldanud AvTS § 5 lg 1 p 3, § 5 lg 2, § 23 lg 2 p 2, § 51 lg 1 p 1 ning RVS § 90 lg 5 sätteid, tehtud ettekirjutus ei ole antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning vastustaja on jätnud tähelepanuta ajakohased Riigikohtu halduskolleegiumi suunised asjas nr 3-3-1-19-14 p 13 õiguse tõlgendamise osas. Kaebaja märgib, et ettekirjutuse põhjenduses viidatud õigusteadlaste seisukohad, M. Kulp magistritöö jms üldised viited ei oma tema arvates seevastu konkreetsete asjaolude kontekstis olulist tähendust. Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud asjaolusid arvestades jätma kolmanda isiku A.E. vaide rahuldamata ning mitte tegema Riigi Kinnisvara AS-ile, kui AvTS mõistes avalikke ülesandeid mittetäitvale ja teabenõude täitmisest õiguspäraselt keeldunud isikule, ettekirjutust kolmanda isiku A.E. teabenõude täitmiseks.
6.4.Kaebuse esitaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses. Vastustaja jääb vaideotsuses ja ettekirjutuses toodud seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt vastuseks kaebaja argumentidele järgmist.
7.1.Kaebaja viitab Riigikohtu 19.06.2014. a asjas 3-3-1-19-14 tehtud lahendi punktile 13, ning järeldab sellest, et haldusülesannete täitmiseks nt kontoriruumide üürimine, hooldus- või koristusteenuse osutamine, tööks vajaliku arvutipargi liisimine on avaliku ülesande täitmiseks osutatavad abistavad teenused. Vastustaja leiab, et AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes täidab äriühing avalikku ülesannet mh ka siis, kui äriühingut on halduskoostöö seaduse (HKTS) § 1 lg 1 mõttes volitatud iseseisvalt täitma riigi või kohaliku omavalitsuse avaliku halduse ülesannet. HKTS § 3 lg 3 sätestab: "Haldusülesande täitmine käesoleva seaduse tähenduses seisneb haldusülesannete täitmises väljaspool töö-, teenistus- või muud alluvussuhet riigi või kohaliku omavalitsusega ning valitsusasutuse või valla või linna ametiasutuse või organi teostatavat teenistuslikku järelevalvet." Avaliku ülesande täitmisega AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes võib olla tegemist ka siis, kui eraisik ei täida avalikku ülesannet küll enda nimel, kuid avaliku võimu kandja on ta kaasanud haldusülesande vahetusse täitmisse, jättes eraisikule seejuures ulatusliku otsustusõiguse, mistõttu eraisiku tegevus ei ole pelgalt abistav. AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes ei täida äriühing või muu eraisik avalikku ülesannet, kui eraisik osutab riigile või kohalikule omavalitsusele hankelepingu alusel avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust ilma, et sellest tekiks õigussuhteid isikutega, kellel on õigus nõuda ülesande täitmist riigilt või kohalikult omavalitsuselt.“ Vastustaja toob välja, et varasemalt on Riigikohus selgitanud oma 2003. a lahendis 3-3-1-6403: „Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida aga nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid. Halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Seevastu võib tsiviilõigusliku lepinguga olla tegemist juhul, kui eraisik üksnes kaasatakse teenuse tellimise korras avaliku ülesande täitmisele, ilma et talle oleks üle antud võimuvolitusi või lepinguga reguleeritaks kolmandate isikute õigusi.“ Vastustaja märgib, et ta ei ole kahelnud selles, et RKASi ja kohtu vahel on sõlmitud tsiviilõiguslik rendileping. Aga õiguskirjandus (nii Saksa kui Eesti õiguskirjandus) käsitleb ka haldusorgani omavajaduste rahuldamist haldusülesandena (see võrdub avaliku ülesandena), lihthaldusena. Halduskoostöö seadus võimaldabki haldusülesande täitmiseks sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui ei anta üle võimuvolitusi ega reguleerita teenuse kasutaja või muu isiku õigusi ega kohustusi. Ja nende eraõiguslike lepingute täitmine käibki eraõiguse normide järgi. Seejuures on Riigikohus ise ka öelnud, et „avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega ning avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik. Erikogu leiab, et HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on OÜ VT Marketing AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja.“ (Riigikohtu lahend nr 3-3-4-1-10) Kaebaja soovib Andmekaitse Inspektsiooni hinnangul järeldada Riigikohtu 2014. a lahendis toodust, et eraõigusliku lepinguga delegeeritud lihthalduse ülesanded ei ole AvTS mõttes avalikud ülesanded. Avaliku teabe seadus ei erista §-s 3 ja 5 lihthalduse ülesandeid. Kaebaja
väitest järelduvalt tekiks olukord, kus lihthalduse ülesannete täitmise läbipaistvus sõltuks täitjast. Ehk et kui lihthalduse ülesannet (antud juhul siis arestikambri remondi tellimine) oleks täitnud riigi- või omavalitsuse asutus ise (antud juhul kohus või Justiitsministeerium), oleks tegemist olnud avaliku teabega, kuid kui ülesande täitmine on delegeeritud eraõiguslikule isikule, siis läbipaistvus kaoks. Selline järeldus ei ole aga kooskõlas ka RKASi asutamise eesmärkidega (millele vaideotsuses on ka viidatud). Võttes arvesse, et valdava osa riigile kuuluvast (õigemini varem kuulunud) kinnisvarast on riik üle andnud RKASile mitterahalise sissemaksena ning et suur osa riigiasutustest üürib oma ruume RKASilt, tähendaks eelpooltoodud kaebaja seisukoht seda, et riigi kinnisvara ning ruumihaldus oleks suures osas läbipaistmatu. Veel märgime, et RKAS ei tegutse siiski päris vaba turumajanduse tingimustes. Asutustel on küll võimalus valida, kellelt nad ruume rendivad, kuid ei ole kohustust viia läbi ruumide rentimiseks riigihange (RHS § 14 lg 1 p 6). RKAS ongi loodud eesmärgiga pakkuda riigiasutustele kinnisvarateenuseid ning riigieelarve kaudu tagatakse asutustele RKASilt ruumide rendiks vajalikud eelarvevahendid sõltumata rendisummast.
7.2.RVS § 90 lg 5 reguleerib riigivara valitseja kohustusi riigi omanduses ja riigivara valitseja valitseda oleva kinnisasja korrashoiul. Käesolevas asjas toimunud vaidemenetluse raames palus vastustaja Rahandusministeeriumil selgitada (AKI 17.02.2016 kiri 2.1.-3/16/110), mida tuleb lugeda riigivaraseaduse mõttes riigivaraks olukorras, kus RKAS on kinnistu omanik ning Harju Maakohus üürib RKAS-lt kinnistul olevat hoonet ning riigivararegistris on valitsejana märgitud Justiitsministeerium; mis selles olukorras on see riigivara, mille valitseja on Justiitsministeerium ning kas sellises olukorras kohaldub Justiitsministeeriumile riigivaraseaduse paragrahv 90. Rahandusministeerium vastas (04.03.2016 kiri nr 2.1.-3/16/110) järgmiselt: „Olukorras, kus RKAS on kinnistu omanik ning Harju Maakohus üürib RKASilt kinnistul olevat hoonet, on riigivaraks üürileping. Riigivaraseaduse § 90 rakendub ka üürilepingu alusel kasutatavale hoonestatud kinnisvarale. Seetõttu on antud juhul riigivara, st üürilepingu valitsejaks riigi kinnisvararegistris märgitud Justiitsministeerium.“ Vastustaja meenutab, et Harju Maakohtu kasutuses olev kinnistu kuulus varem Eesti Vabariigile, kuid anti mitterahalise sissemaksena üle RKASile, kes nüüd rendib seda tagasi Harju Maakohtule. Kui kõnealune kinnisasi oleks edasi Eesti Vabariigi omanduses (samamoodi Justiitsministeeriumi valitsemisel), oleks sellega seotud tegevus avalik. Veelkord - kinnisvara RKASi koondamise eesmärgiks oli kinnisvara halduse efektiivsemaks ja läbipaistvamaks muutmine. Ilma läbipaistvuseta ei saa aga veenduda ka toimingute efektiivsuses.
7.3.RVS seletuskirjas olev lause „Kinnisvarateenuste osutamine riigile ei ole ka antud kinnisvarateenuse osutaja haldusülesandeks. Suhted riigi ja äriühingu vahel korraldatakse võlaõiguslike lepingute alusel. Nagu eespool märgitud, saabki haldusülesandeid täita ka tsiviilõigusliku lepingu alusel ja et see ei muuda haldusülesande olemust. Lisaks märgib vastustaja, et see lause seletuskirjas käib RVS § 92 lõike 1 kohta, mille osas kaebaja ise on välja toonud, et see ei kohaldu RKASile. Täiendavalt märgib vastustaja, et esialgse õiguskaitse seadmine oli ses mõttes asjakohane, et pärast dokumentide väljaandmist poleks mõtet enam vaielda ettekirjutuse täitmise üle; seetõttu ka Andmekaitse Inspektsioon esialgsele õiguskaitsele vastu ei vaielnud. Küll aga ei saa vastustaja aru, mismoodi RKASi tegevust kahjustaks küsitud info väljaandmine. Ilmselgelt ei ole avaliku ülesande täitmiseks kasutatavate kohtumaja ruumide remondieelne olukord mingi ärisaladus või RKASi tulu teenivat majandustegevust (ehk ettevõtlusvabadust) kahjustav info. Oma olemuselt võibki kohtumaja seisukorda iseloomustav info olla avaliku diskussiooni objektiks ning seega avaliku huvi orbiidis. Sellisele infole hoonetega seotud, mis vajab tõesti
kaitset, saabki seada AvTS § 35 lg 1 alustel juurdepääsupiirangu (näiteks turvasüsteemid, riigikaitse objekt, mobilisatsioonivaru). Jaatades RKASi õigust tuluteenimisele (mis vastavalt riigivaraseadusele on üks riigi osalusega äriühingu asutamise neljast võimalikust eesmärgist), on RKASil võimalik seada sellele osale infost, mis tõepoolest moodustab ärisaladuse, ka juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 17 alusel. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et AvTSile ei saa ühe Riigikohtu lahendis sisalduva pikemalt lahti seletamata lause alusel anda tõlgendust, mis viiks RKASi asutamise eesmärkidega (ja ka avaliku teabe regulatsiooni eesmärkidega üldiselt) otseselt vastuolus oleva tulemuseni ning mis muudaks riigi ja omavalitsuste (liht)halduse läbipaistvuse otseselt sõltuvaks sellest, kes ülesannet täidab. See looks võimaluse avalikustamise vältimise kaudu korruptsiooniks (ja seda eriti arvestades, et ruumide rentimisele riigihanke nõue ei kohaldu ning ehitustöödel on ka lihthanke piirmäär 30 000 eurot, teenustel 10 000 eurot). RKAS on küll aktsiaselts, kuid 100%lise osalusega ja asutatud riigi poolt avalikes huvides. RKASi kinnisvara moodustub suures osas riigi poolt RKASile üle antud kinnisvarast ning seda vara kasutavad suuremalt jaolt asutused oma avalike ülesannete täitmiseks. Selles olukorras öelda, et kohtumaja seisukorda kajastav info on RKASi kui eraettevõtte ettevõtlusvabaduse osa ja peab avalikkuse eest olema varjatud, on põhjendamatu. Andmekaitse Inspektsioon jääb seisukohale, et ettekirjutus-vaideotsus on seaduslik ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.4.Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
8.Kolmas isik leiab, et ettekirjutus-vaideotsus on seaduslik ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusalune haldusakt on nõuetekohaselt põhjendatud ning ei ole kontrollimatu ega õigusvastane.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab pärast kõigi menetluse käigus kogutud seisukohtade ja tõendite uurimist ja kaalumist, et kaebus tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
10.Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud:
10.1.Riigi Kinnisvara AS on 100% riigi osalusega äriühing, mille põhiliseks eesmärgiks on vastavalt põhikirja p 3.1. peamiselt riigile kui ainuaktsionärile kinnisvarateenuste osutamine ja riigi nõustamine kinnisvaraga seotud küsimustes. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et Riigi Kinnisvara AS küll osutab riigile kinnisvarateenust ehk annab riigile kinnisvara kasutada ja hooldab ning remondib kokkulepitud ulatuses vastavat kinnisvara, kuid samas ei ole Riigi Kinnisvara AS-i määratud keskseks riigi kinnisvarateenuse osutajaks (RVS § 92 lg 1), sest puudub Vabariigi Valitsuse asjakohane määrus. Vaidlust ei ole selles, et Riigi Kinnisvara AS ja Tallinna Linnakohus on sõlminud 22.03.2002 aastal rendilepingu nr 3/4-02 rendipinna asukohaga Liivalaia 24, Tallinn suhtes (tl 14-17p).
10.2.14.12.2015 esitas A.E. Riigi Kinnisvara AS-le teabenõude, milles soovis teavet Harju Maakohtu Liivalaia tn 24 kohtumajas asuvate kinnipeetute ootebokside remonditööde kohta st paluti väljastada fotod ja/või protokollid vms fikseeringud Liivalaia tänava kohtumaja keldris asuvate ootebokside seisukorrast enne planeeritud värvimistööde teostamist ning selgitust selle kohta, millal tekkis Riigi Kinnisvara AS-il plaan ootebokside värvimistöödeks (tl 7 ja selle pöördel, teabenõue).
10.3.11.01.2016 vastuskirjas nr 11 A.E.ule selgitas Riigi Kinnisvara AS, et ei ole teabevaldaja avaliku teabe seaduse (AvTS) mõistes st Riigi Kinnisvara AS-i hinnangul ei olnud kohtumaja ootebokside remondi näol tegemist avaliku ülesande täitmisega (tl 9).
10.4.A.E. esitas Andmekaitse Inspektsioonile vaide, milles leidis, et Riigi Kinnisvara AS kui 100 % riigile kuuluv äriühing on teabevaldaja AvTS § 5 mõistes ning taotles Riigi Kinnisvara AS-ile ettekirjutuse tegemist, millega kohustada teabenõudele korrektselt vastata.
10.5.Andmekaitse Inspektsioon tegi 29.02.2016 vaideotsuse ja ettekirjutus-hoiatuse avaliku teabe asjas nr 2.1-3/16/110, millega rahuldas teabenõudja A.E.u vaide ja tegi Riigi Kinnisvara AS-ile ettekirjutuse väljastada A.E.ule tema poolt 14.12.2015 esitatud teabenõudes küsitud teave (fotod ja/või protokollid vms fikseeringud Liivalaia tänava kohtumaja keldris asuvate ootebokside seisukorrast enne plaanitud värvimistööde teostamist) ja määrati ettekirjutuse täitmise tähtajaks 14.03.2016 (tl 18-23).
10.6.Pooled ei vaidle ka selle üle, et AvTS § 5 lg 3 p 2 ei ole käesoleval juhul avalikul teabe nõudmise alusena asjassepuutuv (vt Ettekirjutuse p 2 ning poolte seisukohad).
11.AvTS eesmärk (§ 1) on tagada üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele avalikkuse ja igaühe juurdepääsu võimalus, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest, ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle. Põhiseaduse § 44 kaitseb infovabadust, sätestades igaühe õiguse saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Sama sätte kohaselt on kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, va andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed. Kohus märgib eraldi, et Põhiseaduse § 44 sõnastusest ei tulene järelikult avalike asutuste või ametiisikute piiramatut kohustust avalikustada või tagada juurdepääs põhimõtteliselt kogu informatsioonile, mis nende tegevusega kaasneb. Samas rajaneb AvTS põhimõttel, et kogu avaliku võimu tegevuses sh ka juhul kui see on üle antud eraõiguslikule isikule tekkiv informatsioon on olemuslikult avalik, ning et üldtunnustatud reeglina peab avaliku halduse tegevus olema läbipaistev ja avatud.
12.Kohus leiab, et antud asjas on peamiseks vaidlusküsimuseks asjaolu, kas kaebaja Riigi Kinnisvara AS, kui 100 % riigile kuuluv äriühing ja Liivalaia tänav 24, Tallinn kohtumaja kinnistu ja hoone omanik (so objekt, mille suhtes teavet küsiti), on teabevaldaja AvTS § 5 tähenduses või mitte ja kas tal oli õigus keelduda teabenõudmise täitmisest AvTS § 23 lg 2 p 2 alusel. Nimetatud küsimusele vastamiseks tuleb otsustada, kas kaebaja täitis avalikke ülesandeid või osutas teenuseid või mitte. AvTS § 23 lg 2 p 2 sätestab, et teabevaldaja võib teabenõude täitmisest keelduda, kui füüsiliselt isikult ja eraõiguslikult juriidiliselt isikult taotletav teave ei käsitle avalike ülesannete täitmist. Kohus leiab kaebajaga nõustudes, et kaebaja ei ole AvTS § 5 lg 2 tulenevalt teabevaldaja, kuna ta ei täida avalikke ülesandeid, vaid osutab üksnes teenust tsiviilõigusliku kohustuse, mis tuleneb antud juhul rendilepingust nr 3/4-02 täitmiseks. Kohus leiab, et kaebaja viitab põhjendatult Riigikohtu 19.06.2014 lahendile nr 3-3-1-19-14 p 13 ning leiab, et ta osutab riigile üksnes avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust. Samuti puuduvad kaebajal õiguslikud suhted kolmandate isikutega, millest tulenevalt oli kaebajal õigus keelduda teabenõude täitmisest. Viidatud lahendis märgitakse järgmist: AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes täidab äriühing avalikku ülesannet mh ka siis, kui äriühingut on halduskoostöö seaduse (HKTS) § 1 lg 1 mõttes volitatud iseseisvalt täitma riigi või kohaliku omavalitsuse avaliku halduse ülesannet. HKTS § 3 lg 3 sätestab: "Haldusülesande täitmine käesoleva seaduse tähenduses seisneb haldusülesannete täitmises väljaspool töö-, teenistus- või muud alluvussuhet riigi või kohaliku omavalitsusega ning valitsusasutuse või valla või linna ametiasutuse või organi teostatavat teenistuslikku järelevalvet." Avaliku ülesande täitmisega AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes võib olla tegemist
ka siis, kui eraisik ei täida avalikku ülesannet küll enda nimel, kuid avaliku võimu kandja on ta kaasanud haldusülesande vahetusse täitmisse, jättes eraisikule seejuures ulatusliku otsustusõiguse, mistõttu eraisiku tegevus ei ole pelgalt abistav. AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes ei täida äriühing või muu eraisik avalikku ülesannet, kui eraisik osutab riigile või kohalikule omavalitsusele hankelepingu alusel avaliku ülesande täitmiseks vajalikku abistavat teenust ilma, et sellest tekiks õigussuhteid isikutega, kellel on õigus nõuda ülesande täitmist riigilt või kohalikult omavalitsuselt. Käesoleval juhul ei täida kaebaja avalikku ülesannet, samuti ei ole kaebaja kaasatud haldusülesande vahetusse täimisse. Samuti puudub kaebajal igasugune otsustusõigus, mis võiks puudata avalike ülesannete täitmist. Seega on kaebaja tegevuse näol tegemist abistava tegevusega. Seda ei muuda asjaolu, et tegemist on 100% riigile kuuluva aktsiaseltsiga või kuidas on kaebaja oma vara saanud. Vastavad vastustaja poolt välja toodud asjaolud ei oma antud juhul mingit tähtsust. Samuti ei oma mingit tähendust antud vaidluse seisukohalt see, kellele kaebaja oma kinnisvara välja üürib ja kas ta tegutseb vabaturumajanduse tingimustes või mitte. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt on oluline üksnes see, kas kaebaja täidab AvTS § 5 lg 2 ja lg 3 p 2 mõttes avalikku ülesannet või mitte ning seda ei saa hinnata lähtuvalt sellest, milline on kaebaja kujunemislugu, vaid üksnes konkreetsete ülesannete täitmise pinnalt. Vastustaja ei ole suutnud veenvalt ära näidata, et kaebaja täidaks mõnda avalikku ülesannet, mida on eelpool viidatud sätetes silmas peetud. Kaebaja on eraõiguslik juriidiline isik, kellele ei saa laiendada AvTS § 5 lg 2. Järelikult ei ole ta teabevaldajaks ning tal oli õigus keelduda teabenõude täitmisest AvTS § 23 lg 2 p 2 alusel. Vastustaja viited sellele, et kaebaja täidab lihthalduse ülesandeid ja kuna AvTS § 5 lg 2 ei erista lihthalduse ja muu halduse ülesandeid, siis on säte kohaldatav, ei ole antud juhul asjakohane ega põhjendatud. Avalikuks ülesandeks või avalikuks teenuseks ei ole avalikõiguslikele asutustele kinnisvara rentimine/üürimine. Kaebaja on põhjendatult välja toonud, et kaebaja ei täida üürisuhtes mistahes avalikku ülesannet enda nimel ning kaebajal puudub ka ulatuslik otsustusõigus. Samuti puuduvad kaebajal üürilepingu alusel igasugused suhted kolmandate isikutega. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-4-1-10, mis puudutas vangla kauplust ei ole samuti kohane, kuna tegemist ei ole sarnase olukorraga - vangla kauplus osutab teenust kolmandatele isikutele riigile seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks (vt VangS § 48). Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et kohtumaja seisukord võib olla iseenesest avalikuks teabeks, mille kohta võivad isikuid nõuda teabe väljastamist. Küll aga ei saa teabenõude adressaadiks olla kaebaja, vaid konkreetse kohtumaja valdaja ehk rentnik so isik, kes avalik-õiguslikku ülesannet täites kasutab kohtumaja ning ühtlasi peab vastutama avalikkuse ees selle nõutelevastavuse eest olenemata sellest, kuidas on reguleeritud rentniku ja rendile andja omavahelised suhted. Vastustaja esitatud Rahandusministeeriumi seisukohast järeldub kohtu arvates üheselt, et antud juhul on teabevaldajaks Justiitsministeerium, kes on vastava vara valitseja ja kelle volituse alusel on ka vastav rendileping sõlmitud (vt tl 14-17p). Sel põhjusel ei nõustu kohus vastustajaga ka selles, et nagu oleks riigi ja kohaliku omavalitsuse lihthalduse läbipaistvus otseselt sõltuv sellest, kes ülesannet täidab. Nagu kohus juba eelpool selgitas, siis ka lihthalduse ülesannete täitmise eest vastutab sisuliselt ikka vastav riigi- või kohaliku omavalitsuse astus sõltumata sellest, kas ta tellib nö lihthalduse teenust eraõiguslikult juriidiliselt isikult või mitte v.a siis konkreetselt seaduses sätestatud juhud, kui eraõiguslikule isik täidab avalikke ülesandeid või osutab avalikke teenuseid. Käesoleval juhul viimati kirjeldatud olukorraga tegemist ei olnud.
13.Mis puudutab vastustaja viidet vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud riigivaraseaduse (RVS) § 90 lg 5, mis sätestas, et riigivara valitseja korraldab hoonestatud kinnisasja korrashoidu, lähtudes üldtunnustatud kinnisvara korrashoiu põhimõtetest, siis kohus
leiab, et antud juhul on seadusest tulenevalt õiguslikus mõttes riigi vara valitsejaks rentnik, mitte aga rendile andjat. RVS reguleerib riigivara valitsemist. Riigivara valitsemine on muuhulgas vara Eesti Vabariigi (edaspidi riik) nimel omandamine, kasutamiseks võtmine, valdamine, kasutamine ja käsutamine ning riigi osalemine aktsionäri, osaniku, asutaja või liikmena Eestis registrisse kantud aktsiaseltsis, osaühingus, sihtasutuses, mittetulundusühingus, hooneühistus, korteriomanike ühisuses, kaaspärijate ühisuses ja välisriigis registreeritud piiratud vastutusega eraõiguslikus juriidilises isikus (RVS § 1 lg 1 ja 2). Antud juhul on tegemist vara, mis kuulub Riigi Kinnisvara AS-le, Eesti riigile kasutamiseks võtmisega (ehk rentimisega). Seega vastutab vastava kinnisvara korrashoiu eest ka seoses selle kasutamisega kohtu töö ajal kolmanda isiku ees seaduse mõttes kasutaja, mitte aga omanik. Järelikult on vastava teabe (millises seisus on kinnisvara) valdajaks riigiasutusest rentnik, mitte aga Riigi Kinnisvara AS. Vastustaja viide RVS § 92 lg 1, mis sätestab, et Vabariigi Valitsusel on õigus määrata riigi äriühing, kes osutab riigile kinnisvarateenuseid ja nõustab riiki kinnisvaraga seotud küsimustes (edaspidi kinnisvarateenuste osutaja), ei ole samuti põhjendatud, kuna vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja seisukohta selles, et Riigi Kinnisvara AS ei ole Vabariigi Valitsuse määrusega määratud äriühinguks, kes osutab riigile kinnisvarateenuseid. Järelikult ei saa kaebaja suhtes vastavat sätet kohaldada.
14.Kohus peab vajalikuks eraldi märkida, et käesoleval juhul ei ole vastustaja suutnud kohtule veenvalt ja usutavalt põhjendada, mismoodi muutub Riigi Kinnisvara AS avaliku teabe valdajaks tunnistamata jätmisel suures osas läbipaistmatuks riigi ruumihaldus. Kohus märgib, et riigiasutus, kellele rendib ruume ja teostab nende korrashoidu ja ruumihaldust eraõigusliku lepingu alusel eraõiguslik isik, on endiselt kohustatud avaldama kõik need andmed, mis tal on olemas ja mille väljanõudmine on tagatud AvTS alusel. Samuti on riigiasutusel kohustus vajadusel tõendada, et tema hoolde usaldatud riigi rahaliste vahendite kasutus oli ratsionaalne ja õiguspärane. Kohus märgib, et eraõiguslikul isikul ei ole siinkohas kohustust esitada kolmandale isikule AvTS-e korras esitatud teabenõudele vastuseks tõendeid, mis näitavad, et riigiasutuse tehtud kulutused on õigustatud, kui seda ei näe ette leping riigiasutusega või seadus. Kaebaja märgib õigesti, et erinevus olukorras on selles, et vastava teabenõude esitamisel riigiasutusele (mitte nagu käesoleval juhul eraõiguslikule isikule), tuleb riigiasutusel, juhul, kui seadus kohustab vastavat teavet väljastama avaliku teabena teabenõude alusel, see teave kokku koguda ja teabenõude esitajale edastada. Kohus märgib siinkohal eraldi, et AvTS ei sisaldu kohustust riigiasutustele koguda ja eraldi talletada teavet, mis puudutab neile renditud ruumide seisukorda enne neis remonditööde teostamist. Kui nimetatud informatsioon on kogutud riigiasutuse lepingupartneri poolt eraõiguslikus suhtes (mitte riigihalduse teostamisel) ärilise kohustuse täitmiseks ja see on eraõigusliku lepingupartneri, mitte riigiasutuse, käes, siis ei ole tegemist avaliku teabe seaduse mõistes avaliku teabega. Juhul, kui tekib kahtlus, et riigivara on raisatud näiteks põhjendamatute kulutuste tegemise tõttu, viiakse läbi vastav kontrollmenetlus ja kogutakse vastav info tõendina menetlusnormide alusel, aga mitte avaliku teabena. Kohus märgib, et vastava teabe kogumist ja säilitamist kaebaja poolt ei näe ette ka käesolevas asjas oluline Riigi Kinnisvara AS ja Tallinna Linnakohtu (Harju Maakohtu) vahel 22.märtsil 2002 sõlmitud rendileping nr 3/4-02. Rendilepingu punkti 3.2.3. kohaselt rendileandja (kaebaja) kohustatud tegema õigeaegselt omal kulul ruumide säilitamiseks ja selle täieliku või osalise hävimise eest kaitsmiseks vajalikku remonti (sh. sanitaarremonti mitte harvemini, kui üks kord 4 aasta jooksul) ning hoidma omal kulul töökorras, vajalikus sanitaarses ja tuleohutusseisundis Hoone konstruktsioonid, veevarustuse, kanalisatsiooni ja elektrisüsteemi kuni rentniku seadmeteni, sisenevad sidekommunikatsioonid ning tuletõrje-, valve- ja signalisatsiooniseaded. Samuti on rendilepingu punkt 3.2.8 kohaselt kaebajal kohustus tagada hoone renoveerimine vastavalt poolte vahel sõlmitud investeerimislepingule selles ettenähtud ulatuses ja tähtaja jooksul. Kõik renoveerimiseks sõlmitavad lepingud, projektid ja lepingute
sõlmimise aluseks olevad hanketingimused kooskõlastab rendile andja kirjalikult eelnevalt rentnikuga. Kohus on seisukohal, et nähtuvalt nendest lepingu sätetest ja asjaolust, et üheski muus lepingu sättes ei ole kaebajale ette nähtud ruumide olukorda puudutava teabe kogumist ja talletamist ning selle esitamist AvTS ettenähtud teabenõude esitamise korral viimase esitajale riigiasutuse nimel, puudub kaebajal kohustus nii vastavat teavet koguda kui ka selle olemasolul seda teabenõude esitanud eraisikutele AvTS sätestatud korras väljastada. Lisaks ei ole nimetatud teave, isegi, kui see on RKAS-l olemas, kogutud mitte avalike ülesannete, vaid oma võlaõiguslikust rendilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ehk eraõigusliku äritegevuse raames. Vastava teabe väljastamise kohustus on kohtu veendumusel riigiasutusel (antud juhul Harju Maakohtul) juhul, kui tal see teave olemas on või on ta kohustatud seda omama. RKASilt, kui eraõiguslikult isikult, saaks vastavat teavet nõuda ainult siis, kui talle laieneks kasvõi üks AvTS § 5 toodu alustest. Käesoleval juhul ei ole kohtu arvates ükski nendest tingimustest täidetud ja seetõttu ei ole ka RKAS-l AV TS § 3 lg 1 nimetatud avalikku teavet. Kohus märgib, et juhul, kui kellelgi on kahtlus, et RKAS on raisanud riigieelarvest või muudest avalikest allikatest saadud vahendeid ja näidanud kulusid suuremana, kui need olid vajalikud, on vastava informatsiooni (tõendite) kogumine reguleeritud kas kohtumenetluse seadustes või vastavat haldusmenetlust reguleerivates seaduses. Lisaks märgib kohus, et juhul, kui riigiasutus ei ole taganud näiteks ruumide piisvat korrasolekut ja kolmas isik soovib nende sisukorra kohta koguda tõendeid näiteks kahjunõude esitamiseks, siis tuleb seda teha haldusmenetluse kaudu esitades kõigepealt vastava teabenõude vastava riigiasutusele ja vajadusel hiljem kohtumenetluses tõendite kogumise taotluse kohtule.
15.Kokkuvõtvalt leiabki kohus, et kaebaja keeldus õiguspäraselt teabenõude täitmisest AvTS § 23 lg 2 p 2 alusel. Seega tuleb Andmekaitse Inspektsiooni 29.02.2016 vaideotsus ettekirjutushoiatus avaliku teabe asjas nr 2.1-3/16/110 tühistada.
16.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud v.a riigilõivu osas. Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuselt tasutud riigilõivu. Muus osas jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kolmas isik oli vastustaja poolel, seega jäävad ka tema menetluskulud tema enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.