Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 14.03.2018, Tartu 3-17-742 H.S. kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu määratud summas seoses 21.01.2017 jalutuskäigu ajal kukkumisel tekkinud kehavigastusega Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsus H.S. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja H.S. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde H.S. 14.11.2017. a seisukoht koos lisaga 1-l lehel ja 15.02.2018. a seisukoht.
2.Jätta H.S. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.04.2018 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla registreeris 31.01.2017 H.S. taotluse, milles kinnipeetav palus endale määrata kompensatsioon füüsiliste vaevuste ja valude eest, mis olid tingitud sellest, et H.S. kukkus Tartu Vangla jalutushoovis jalutuskäigul 21.01.2017 kella 15.30 ajal. Kukkumise tagajärjel sai H.S. viga (käe kodarluu murd). H.S. väitel oli jalutusväljak liivatamata ja kaetud jääga ning ta on varasemalt juhtinud ametnike tähelepanu jalutusväljaku halvale hooldusele.
Tartu Vangla jättis 17.03.2017. a otsusega nr 1-13/19-2 H.S. kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla selgitas, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei sätesta täpsemaid
nõudeid jalutuskoha tingimustele ega kohusta vanglat libeduse tõrjumiseks, mistõttu tuleb jalutuskohas libeduse tõrjumist hinnata mõistlikkuse kriteeriumist lähtuvalt. Vangla hinnangul ei ole eluliselt usutav H.S. väide, et kogu jalutusala oli libe, arvestades, et jalutusala ei ole sile, vaid konarlik ja selle pinnasekatteks on kergkruusa-liiva segu, mida kasutatakse libeduse tõrjeks. Olukorras, kus mõningane libedus on talvetingimustes tavaline ja jalutusala tingimusi pidas H.S. vastuvõetavateks ja jalutamist võimalikuks, ei ole alust pidada jalutusala tingimusi ja vangla tegevusetust libeduse tõrjumisel õigusvastaseks.
3.04.04.2017 saabus Tartu Halduskohtusse H.S. kaebus, milles ta nõudis kahju hüvitamist kohtu äranägemisel seoses 21.01.2017 jalutuskäigu ajal kukkumisel tekkinud kehavigastusega. H.S. esitas 12.07.2017 täiendava seisukoha. Kaebaja põhjendused: H.S. jalutas 21.01.2017 kella 15.30 ajal aeglaselt ja ettevaatlikult kõndides Tartu Vangla jalutushoovis, kus kukkus libeduse tõttu ja sai vigastada. TÜ Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas tuvastati parema käe kodarluu murd. Jalutusväljak oli liivatamata ja kaetud jääga, seega on tegemist Tartu Vangla poolt hooldamata alaga. Kaebaja on ka varasemalt juhtinud vangla tähelepanu hooldamata jalutusväljakule ja on ka kukkunud. Kaebajale tekitas kukkumine valu ja ta oli sunnitud võtma valuvaigisteid. Vangla peab tagama kinnipeetavatele jalutamisvõimaluse, mitte andma valida, kas kasutada oma õigust viibida värskes õhus või mitte. Kaebaja on liikumispuudega, ta kasutab tugikeppi, mistõttu on ta eriti ettevaatlik liikudes. Vanglale ei ole ette nähtud erandeid vanglasiseste teede hoolduskohustuse täitmisel. 21.01.2017 kukkus ka vangla töötaja (väljaspool jalutusaeda). Hommikul toimus järsk külmenemine, seega oli vanglal piisavalt aega reageerida ilmastikuoludele, kuid vangla ei soovi hoolduskohustuse täitmata jätmist tunnistada.
4.Tartu Halduskohus jättis 29.09.2017. a otsusega H.S. kaebuse rahuldamata ja H.S. menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Vangla jalutushoovis jalutades pidid H.S. le olema jalutushoovi tingimused nähtavad ning see oli H.S. otsus minna jalutama. Vangla ei andnud kaebajale kohustust valida, kas minna jalutama ühetunnisel väljas viibimise ajal või istuda pingil. Jalutamise valiku tegi kaebaja ise. Arvestades talviseid tingimusi, võib maapind kohati olla libe, isegi kui seda nõuetekohaselt liivatada. Seletuskirjast vangla territooriumi hooldamise kohta selgub, et kinnipeetavast majandusabitöölise poolt hooldatakse korraliselt igapäevaselt vangla siseõue, muruplatse ja jalutusruumi ning hooajaliste ilmaolude tõttu kasutatakse lisatööjõudu. Esmalt hooldatavad pinnad on eluhoonete ja meditsiiniosakonna vahelised kõnniteed ja toitlustamise läbiviimiseks kasutatavad teed. Libedaperioodil kasutatakse lume lükkamiseks traktorit ning teede hooldamisel liiva, soola segu ja killustikku. Vangla välikoristuse tööd on korraldatud igapäevaselt ja korraliselt. Tööd tegevaid kinnipeetavaid on juhendatud. Territooriumi korrashoiu ja hooldamise eest vastutab vangla majandusosakonna töötaja. Vangla täidab oma kohustust territooriumi hooldamiseks vajalikul viisil ning isegi parimal viisil teostatud libedustõrje ei saa täielikult välistada, et mõni koht jääb libedamaks. 2) Kuna liikumisala on piisavalt suur, saab iga kinnipeetav valida endale sobiva koha liikumiseks. Samuti on iga liikuja hoolsuskohustus olla jalutamisel ettevaatlik oma turvalisuse huvides. Jalutushoovis on pingid, millel võib istet võtta, kui ei soovita liikuda. Usutav ei ole kaebaja väide, et terve jalutushoov on libe ja ei saanud üldse liikuda. H.S. kukkumine jalutuskäigu ajal oli tavapärastest talvistest ilmastikuoludest põhjustatud õnnetusjuhtum, aga mitte Tartu Vangla õigusvastane tegevus või tegevusetus ja süülise tegevuse tagajärg. Ükski 21.01.2017 tööl olnud ametnikest ei ole teiste isikute kukkumisest teada andnud. Asjaolu, et kaebaja on ka varem kukkunud, on pigem viide sellele, et kaebajal on soodumus kukkuda ning mitte libeduse ja hooldamata väljaku tõttu, vaid mõnel muul tervislikul põhjusel. Vanglas on määratud vastutav isik, kes planeerib territooriumi hooldamise töid ja jälgib tööde läbiviimist igapäevaselt, mispärast ei pea vangla hakkama korrastustöid läbi viima pärast kinnipeetava
poolt märkuse tegemist. 21.01.2017 hommikul oli temperatuur -1,50C ja päeva peale ilm soojenes. Seega oli ilm tavapärane ega vajanud erakorralist reageerimist. Ootamatut olukorda ilmastikunähtustes ei ole võimalik vanglal ette näha ega prognoosida. 3) Vangla ei vastuta tervisekahjustuste eest, mis on põhjustatud õnnetusjuhtumi läbi. Kaebajale on õnnetusjuhtumi tagajärjel esmaabi osutatud ja puudub alus mittevaralise kahju nõudeks. Samas ei ole kaebaja tervis kahjustunud sellisel määral, et oleks tekkinud niisuguseid kannatusi, mida on põhjust rahaliselt hüvitada. Kaebaja rahalise nõude hüvitis jääb rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.H.S. esitas 21.10.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on rikkunud kaebaja õigust objektiivse tõendusmaterjali (videosalvestis) uurimisest keeldumisega. 2) 21.01.2017 ei liivatatud jalutusväljakut. Mujal vangla territooriumil tehtud hooldustööd ei oma tähtsust. Vangla töögraafikute esitamine ei tõenda midagi. Samal platsil kukkus 22.01.2017 libeduse tõttu kinnipeetav A. Mitt. Vangla pidi läbi viima juurdluse ja võtma valvuritelt seletused, samuti hooldustöötajatelt. Neid materjale kohtule ei esitatud. Ebaõiged on järeldused, et oli tavaline talveilm. Temperatuur muutus järsult, tõustes plusskraadidesse ja siis langedes miinus poolele. Kogu väljak oli väga libe. Seega ei ole õiged kohtu ja vangla järeldused ainult kohatisest libedusest. 3) Ebakohane on meditsiinilise kinnituseta kohtu etteheide, et kaebajal on meditsiinilistel põhjustel soodumus kukkuda. 4) Arusaamatu on kohtu märkus, et vangla ei pea midagi tegema kinnipeetava märkuse peale. Kui on tegemist rikkumisega, millel võivad olla rasked tagajärjed, on märkuse tegemine igati õigustatud. 5) Kohtu seisukoht täieliku tervenemise osas ja vähesest kannatamisest ei ole õige. Parema käe õla- ja käevarres on artroosid, mis on väga valulikud. 6) Seisukoht, et vanglal puudub kohustus hooldustööde tegemiseks, on vastuolus Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohaga, et värskes õhus viibimiseks mõeldud paik peab pakkuma puhkamisvõimalust ja kaitset ilmastiku eest, milleks peab vanglateenistus tarvitusele võtma vastavad abinõud. Seda nõudis ka õiguskantsler (nr 7-4/151202/1504484). Asutuse juhile on kohustuslikud Tartu linnas kehtivad heakorranõuded, kus on määratud ajad, millal peavad teed talvisel ajal olema puhastatud ja liivatatud.
6.Tartu Vangla esitas 13.11.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta H.S. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Kinnipeetava A. M. tervisekaardis puuduvad märked, et ta oleks 22.01.2017 jalutuskäigul libeduse tõttu kukkunud ja vigastada saanud. Vangla territooriumi hooldamine toimub regulaarselt, aga vastavalt vajadusele. Selleks on rakendatud majandustöölistest kinnipeetavad, kellele on tagatud vajalikud vahendid nii hooldustööde kui libedusetõrje tegemiseks. Vastustajalt ei saa oodata garantiid, et ükski koht jalutusaias talvisel ajal kunagi libe ei ole ja ükski kinnipeetav ei kuku.
7.H.S. esitas 14.11.2017 seisukoha, milles ta ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebaja tervis ei ole sellisel määral kahjustatud, et oleks tekkinud mingisuguseid kannatusi, mida on põhjust rahaliselt hüvitada. Kaebaja lisas seisukohale Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 09.10.2017. a otsuse, millega palus arvestada.
8.H.S. väitis 15.02.2018. a seisukohas, et vaidlust ei ole vigastuste üle, vaid vangla poolt hoolduskohustuse mittetäitmise üle jalutusväljaku liivatamisel. Kaebaja väitel kukkus teine kinnipeetav 22.01.2017, kelle paistetanud jalga ta nägi. Kaebaja teatas, et tema ravi jätkub ka käesoleval ajal ning tema taotlusele lubada soetada erivahendid taldade külge kinnitamiseks vastati eitavalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et H.S. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud otsuses omapoolse seisukoha ja uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid. Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Ebaõige on kaebaja arusaam, et halduskohus asus otsuses seisukohale täieliku tervenemise ja vähese kannatamise kohta. Halduskohus asus otsuses (otsuse p-d 8 ja 14) kokkuvõttes seisukohale, et vastustajal ei lasu süüd selles, et H.S. jalutushoovis 21.01.2017 jalutades kukkus ning seega ei ole põhjuslikku seost vangla tegevuse (tegevusetuse) ja H.S. kukkumisel saadud vigastustest põhjustatud kannatuste vahel. Lisaks märkis halduskohus, et kaebaja tervis ei ole kahjustunud sellisel määral, et oleks tekkinud niisuguseid kannatusi, mida on põhjust rahas hüvitada. Kuna kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks on kaebajale tervisekahju tekitamine, siis vastav nõudeõigus tuleneb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 koosmõjus § 9 lg-ga 1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peab mittevaralise kahju nõudmiseks esinema lisaks kahjule ka haldusorgani õigusvastane tegu, süü teo toimepanemises ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel. Käesolevas asjas ei ole leidnud tuvastamist vastustaja tegevuse (tegevusetuse) õigusvastasus, seega ei ole kahju hüvitamise nõude esmane obligatoorne eeldus täidetud.
11.Kaebaja esitas ringkonnakohtule 14.11.2017. a seisukoha lisana SKA 09.10.2017. a otsuse nr P26O-2017-128627, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 2 p 3, lg 3). Eelnimetatud SKA otsuse kohaselt tuvastati kaebajal puude raskusaste ja määrati talle puuetega inimeste sotsiaaltoetus. Sotsiaaltoetuste määramise aluste alajaotuses märkis SKA muuhulgas, et taotlejal on keskmine piirang pikema maa läbimisel kõndides, treppidest ja eri tasapindadel liikumisel, põhjuseks on tugev hingeldus astmast ja südamekahjustusest tingitud koormustaluvuse langus. Kodarluumurru järgselt on jäänud labakäe funktsioonihäire, olukorrast sõltuvalt keskmine kuni mõõdukas haaramisdefitsiit, vajab tugiortoosi. Esineb keskmine liikumis- ja muude funktsioonide puue. Eelnevast nähtuvalt on kaebajal tuvastatud keskmine puue. Puudega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 11 kohaselt käesoleva seaduse alusel tuvastatakse kuni 16-aastasel lapsel ning vanaduspensioniealisel inimesel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest sügav, raske või keskmine puude
raskusaste. PISTS § 2 lg 11 p-des 1- 3 sätestatust lähtuvalt eristatakse puudel kolme raskusastet: sügav, raske ja keskmine puue. Kaebajal tuvastatud keskmine puue on kõige kergem puude aste. Samas ei olnud kaebaja puude määramisel aluseks üksnes käelaba funktsioonihäire, nagu kaebaja näib rõhutavat, vaid, nagu SKA otsusest nähtub, keskmine piirang pikema maa läbimisel kõndides, treppidest ja eri tasapindadel liikumisel, mille põhjuseks on tugev hingeldus astmast ja südamekahjustusest tingitud koormustaluvuse langus. Ringkonnakohtu hinnangul ei väära eeltoodud SKA otsus kuidagi halduskohtu seisukohta, et vastustaja on tegutsenud õiguspäraselt, kaebajale on õnnetusjuhtumi tagajärjel esmaabi osutatud ja puudub alus mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Nimelt ei ole vaidlust jalutusväljakul kukkumisel saadud kaebaja vigastuste üle, nagu kaebaja ka ise 15.02.2018. a seisukohas märgib. Ringkonnakohus võtab kaebaja eelviidatud seisukoha haldusasja materjalide juurde. Kaebaja väited ravi jätkumise ja eitava vastuse saamise kohta taotlusele lubada soetada erivahendid taldade külge kinnitamiseks, ei ole käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutuvad.
12.Ebaõige on kaebaja väide, nagu oleks halduskohus otsuses leidnud, et vanglal puudub kohustus hooldustööde tegemiseks. Halduskohus leidis otsuse p-s 9, et vangla selgitus territooriumi hooldamise kohta on usaldusväärne, mistõttu halduskohus järeldas, et vangla täidab oma kohustust territooriumi hooldamiseks vajalikul viisil ning isegi parimal viisil teostatud libedusetõrje ei saa täielikult välistada, et mõni koht jääb libedaks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega. Apellatsioonkaebuses osundab kaebaja õiguskantsleri 16.10.2015. a seisukohale nr 7-4/151202/15044841, milles on viidatud õiguskantsleri 2013. a kontrollkäigul Harku ja Murru Vanglasse antud soovitustele jalutusaedikute osas, milles omakorda viidatakse ka CPT selgitustele. Ringkonnakohus selgitab, et käesolevas asjas ei toimu vaidlust õiguskantsleri seisukohas nimetatud jalutushoovide tingimuste (s.o osaline katus ja lahendus tuule eest varju pakkumiseks ning pinkide või muude puhkamisvõimalusi pakkuvate vahenditega varustamine) üle. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vastustaja kinnitusel on vangla jalutusväljakutele paigaldatud varjualused ja pingid ning kinnipeetavate füüsise parandamiseks ka treenimisvahendid (13.11.2017. a vastuse p 13, tl 95p).
13.Kaebaja väitel on asutuse juhile kohustuslikud Tartu linnas kehtivad heakorranõuded, kus on määratud ajad, millal peavad teed talvisel ajal olema puhastatud ja liivatatud. Kaebaja nimetatud Tartu linna heakorranõuete puhul on ringkonnakohtu arusaamist mööda kaebaja silmas pidanud Tartu Linnavolikogu 14.03.2013. a määrust nr 87, millega võeti vastu „Heakorraeeskiri ja koormise kehtestamine“2. Nimetatud määruses sisaldus § 4, milles olid kehtestatud nõuded kõnnitee heakorrale, kuid viidatud säte on juba alates 27.09.2015 kehtetu. Tee korrashoiunõuded on sätestatud ehitusseadustiku (EhS) §-s 97, mille lg 4 kohaselt on linnas, alevis ja alevikus teega külgneva maatüki omanik kohustatud korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuval kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje, tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda. Kuna vangla jalutusväljaku puhul ei ole tegemist kõnniteega ega ka muud liiki teega, siis eelmärgitud EhS § 97 lg-s 4 sätestatud nõuded vangla suhtes ei kohaldu. Seega on vangla asjakohaselt märkinud 24.08.2017. a seisukohas (tl 66), et vangla jalutusväljakutele ei ole kehtestatud regulatsiooni, millest vangla peab libedusetõrjet tehes lähtuma. Nõustudes vangla väidetuga tuleb vanglal libedusetõrje tegemisel lähtuda mõistlikkuse kriteeriumist. Vastustaja selgitused (tl 41-42, 53-53p, 66-66p) jalutusväljaku hooldamise kohta on ka ringkonnakohtu hinnangul usutavad. Ringkonnakohtu arvates saab tõdeda, et keskmine mõistlik inimene (kindlasti liikumispuudega inimene, nagu kaebaja enda kohta kaebuse p-s 3.3 märgib, tl 3), kes asub talvel libedal väljakul kõndima, peab endale
sealjuures aru andma, et sellega võib kaasneda risk libastuda ja kukkuda ning ka viga saada. Kaebajal puudus kohustus jalutada väljakul, vaid tal oli võimalus ka pingil värskes õhus istuda, kui ta enda väitel nägi, et kogu jalutusväljak on libe. Kaebaja ei väida, et ta oleks 21.01.2017 enne jalutama asumist vanglaametnikele teada andnud, et kogu jalutusväljak on tema arvates libe, vaid haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja pidanud võimalikuks jalutama minna. Ringkonnakohus peab usutavaks, et ka parimal viisil teostatud libedusetõrje ei pruugi täielikult välistada, et mõni koht väljakul jääb libedaks.
14.Vastustaja kinnitusel (13.11.2017. a vastuse p 12, tl 95p) ei vasta tõele kaebaja väide kinnipeetava A. Mitti kukkumise kohta. Selle kohta puudub A. Mitti tervisekaardil vastav märge. Ringkonnakohtul ei ole alust eeldada, et vastustaja esitatud teave on ebaõige. Kaebaja väite, et vangla pidi läbi viima juurdluse ja võtma seletused valvuritelt ja hooldustöötajatelt, kuid neid materjale ei ole kohtule esitatud, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna taolise menetluse läbiviimise kohustust ükski õigusakt vastustajale ette ei näe. Halduskohus leidis otsuse p-s 11, et asjaolu, et kaebaja on ka varem kukkunud, on pigem viide sellele, et kaebajal on soodumus kukkuda ning mitte libeduse ja hooldamata väljaku tõttu, vaid mõnel muul tervislikul põhjusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene eelnevast kaebajale mingit etteheidet, nagu kaebaja enda apellatsioonkaebuses väidab. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses halduskohtu poolt märgitut, et kaebaja on ka varem kukkunud, kahtluse alla seadnud. Seega ei saa ka halduskohtu järeldust alusetuks pidada.
15.Põhjendamatu on kaebaja väide halduskohtu otsuse ebaõigsuse osas sel alusel, et halduskohus ei nõudnud välja videosalvestist. HKMS § 62 lg 2 ls 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Halduskohus on 01.06.2017. a määruses (tl 45-46p) põhjendanud, miks ta jätab rahuldamata kaebaja taotluse tõendi (21.01.2017. a videosalvestis) kogumiseks. Asjas esitatud muude tõenditega on piisavalt tõendatud, et kaebaja kukkus 21.01.2017 jalutusväljakul ja murdis kukkumise tagajärjel parema käe kodarluu. Seega on vastustaja kaebaja kukkumist tunnistanud ning vaidluse all oli üksnes küsimus, kas vastustaja vastutab kaebajale tekitatud tervisekahju eest, nagu halduskohus asjakohaselt otsuse p-s 5 märkis. Eelnevat arvestades ei oleks videosalvestise väljanõudmine käesoleva asja lahendamisele kuidagi kaasa aidanud. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vastustaja kinnitusel (13.11.2017. a vastuse p-d 7 ja 8, tl 95) juhul, kui halduskohus oleks kaebaja taotluse rahuldanud, ei oleks vastustaja saanud salvestist selle puudumise tõttu kohtule esitada, kuna salvestatu säilib üksnes paari kuu jooksul. Kohtueelses menetluses kaebaja videosalvestise vaatlust ega selle säilitamist ei taotlenud, millele kaebaja ei ole ka vastu vaielnud, ning vastustaja omal algatusel videosalvestise säilitamist vajalikuks ei pidanud.
16.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus H.S. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.09.2017. a otsuse muutmata.
17.Kuna H.S. oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 alusel ning vastustaja ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.