Vitaly Komarovi kaebus Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirja nr 6-1/398-KP õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 07.06.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Viru Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Vitaly Komarov, volitatud esindaja Natalja Janis-Komarov Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 07.06.2017. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta Vitaly Komarovi tuvastamiskaebus rahuldamata ja tema poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 08.03.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Viru Vangla kinnipeetav Vitaly Komarov esitas 01.04.2015. a Viru Vanglale taotluse (tl 31), milles palus luba lühiajaliseks väljasõiduks vanglast 19.-20.05.2015 seoses vajadusega vahetada passi, mille kehtivusaeg lõppes 2014. a, samuti perekondlikel põhjustel, kuna taotluse esitaja abikaasa on lapseootel ja tal on ägenenud krooniline haigus ning on vaja teha remonti, millega abikaasa ei tule toime, samuti seoses sellega, et kaebajal on 19.05 sünnipäev, mida ta tahaks koos perega veeta.
2.Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirjaga nr 6-1/398-KP jäeti taotlus rahuldamata (tl 5-7). Käskkirja põhjenduste kohaselt viibib kaebaja Viru Vanglas alates 21.01.2010 ning karistuse lõpp on 17.01.2017. Kinnipeetavat on vangistuse jooksul distsiplinaarkorras karistatud 31 korda, alates 26.11.2014 viibib kinnipeetav lukustatud kambris seoses kaaskinnipeetava ründamisega. Kuna kinnipeetavat on karistatud seitsme aasta ja nelja päeva pikkuse vanglakaristusega, saab karistuse pikkusest järeldada tema ohtlikkust ühiskonnale. Kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud 5-l korral. 13.10.2014 leidis kohus, et kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole õigustatud isegi elektroonilise järelevalve alla. Vangla märkis, et pereliikmetega kohtumine on positiivse loomuga ning aitab kaasa kinnipeetava suhete hoidmisele vangistuse ajal, kuid kinnipeetaval on võimalik lähedastega suhelda ka kirja või telefoni teel, samuti lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. Kinnipeetava abikaasa on käinud kokkusaamistel aastatel 2011-2015. Kinnipeetavale on võimaldatud abikaasaga suhtlemist tihemini kui seaduses on ette nähtud. Kinnipeetaval on abikaasa tervisliku seisundi paranedes võimalik suhelda uuesti ka kokkusaamiste teel. Seega ei ole vangla arvates kinnipeetava väljasõidule lubamine seoses abikaasa töövõimetuse ja rasedusega põhjendatud. Kuna kinnipeetav ei ole vanglas käitunud õiguskuulekalt, ei ole kinnipeetava väljasõidule lubamine eesmärgipärane. Kinnipeetava soov tähistada oma sünnipäeva koos lähedastega võib olla ohuks ühiskonnale, kuna kinnipeetav võib sünnipäeval tarvitada alkohoolseid jooke. Taotletud ühe ööpäevaga ei ole võimalik teostada korralikku remonti. Passi saab kinnipeetav taotleda ka vanglast vabanedes. Arvestades asjaolu, et kinnipeetava väljasõidutaotluses toodud eesmärki on võimalik saavutada ka vangla poolt pakutud alternatiive kasutades ning lähtudes kinnipeetava toimepandud kuriteost ja käitumisest vanglas, ei kaalu vangla hinnangul kinnipeetava väljasõidu eesmärk üles väljasõiduga kaasnevaid riske.
3.V. Komarov esitas Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirja peale vaide (tl 30), mille Viru Vangla jättis 02.06.2015. a vaideotsusega rahuldamata (tl 28-29).
4.V. Komarov esitas 02.07.2015. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirja tühistada. Kaebaja leiab, et vangla on otsustuse vastuvõtmisel tuginenud mitteeksisteerivatele asjaoludele – kaaskinnipeetava ründamine, korduvalt karistatus joobes toime pandud avaliku korra raske rikkumise eest vägivallaga – ning on seega teostanud ebaõigesti kaalutlusõigust. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri põhineb oletustel, mis ei vasta tõele ega ole tõendatud (alkoholi kuritarvitamise oht). Kaebaja leiab, et käskkirjas sisalduvad järeldused ei vasta vastustaja poolt välja antud iseloomustuses sisalduvatele järeldustele, milles vastustaja toetas kaebaja ennetähtaegset vabastamist. Alates novembrist 2014 ei ole kaebajal ühtegi rikkumist vanglas. Kaebaja oli vastustajale esitanud dokumendid selle kohta, et kaebaja vanemad ei saa osutada abi remondi tegemisel oma terviseseisundi tõttu. Kaebaja viitas oma taotluses, et abikaasa seisundi tõttu ei saa ta enam käia pikaajalistel kokkusaamistel vanglas, seega ei ole kaebajal enam võimalust isiklikuks suhtlemiseks nii abikaasa kui ka pojaga, keda abikaasa võttis kokkusaamistele kaasa. Kaebajale arusaamatutel põhjustel viitas vastustaja sellele, et abikaasal esinev haigus ei takistanud tal käia kokkusaamistel aastatel 2011-2015. Kaebaja selgitas vastustajale, et rasedus on raskendatud seoses abikaasal esineva haigusega ning abikaasa ei käi pika- ega lühiajalistel kokkusaamistel alates aprillist 2015. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei
arvestanud kõiki vangistusseaduse (VangS) § 32 lg-s 4, justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 82 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Vastustaja ei arvestanud seda, et kaebaja väljasõidule koju avalduv mõju saab olla vaid positiivne, et tal säiliks soov osaleda perekonnaelus. Kaebaja leiab, et loa andmisest keeldumisega rikuti põhiseaduse §-s 26 ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 25.11.2015. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirja nr 6-1/398-KP.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 18.05.2016. a otsusega Viru Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tartu Halduskohtu 25.11.2015. a otsuse ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et tühistamiskaebus ei ole käesolevas asjas kohane õiguskaitsevahend, kuna vaidlustatud otsuse mõju oli halduskohtule kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Halduskohus ei ole kontrollinud, kas kaebaja on esitanud oma eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning on lahendanud nõude, mis oleks ilmselt kaebaja õiguste kaitseks tõhus.
7.Tartu Halduskohus lubas 04.04.2017. a määrusega kaebuse nõude muutmist ning võttis kaebuse menetlusse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 07.06.2017. a otsusega kaebuse ja tunnistas Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirja nr 6-1/398-KP õigusvastaseks. Halduskohus märkis, et vastustaja on vaidlusaluse käskkirja andmisel tuginenud VangS § 31 lg-tele 1 ja 4 ning VSKE §-dele 82 ja 83 p 4. VSKE § 83 p 4 kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui muul põhjusel on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt on vastustaja arvestanud kaebaja toimepandud kuritegu ja käitumist vanglas ning leidnud, et käesoleval juhul ei kaalu kinnipeetava väljasõidu eesmärk üles väljasõiduga kaasnevaid riske ning peresidemete säilitamine ja isikut tõendava dokumendi taotlemine on saavutatav muid võimalusi kasutades. Halduskohus märkis, et kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine perekondliku sündmuse (kaebaja sünnipäev) puhul riivab nii põhiseaduse (PS) §-s 26 kui ka EIÕK art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Vangistusõiguse normide kohaselt peab vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Halduskohtu hinnangul oli teataval määral põhjendatud vangla kartus, et kaebaja võib oma sünnipäeval väljasõidu ajal tarbida alkoholi ja see on ohuks ühiskonnale, kuna kinnipeetav on varem korduvalt pannud toime kuritegusid joobeseisundis. Siiski ei saanud halduskohtu arvates lugeda kõnealust ohtu piisavaks selleks, et väljasõidust keelduda. Kaebaja abikaasa tervislikku seisundit arvestades kujutas loa andmisest keeldumine endast perekonnaellu sekkumist. Vastustaja on halduskohtu hinnangul ebaõigesti leidnud, et abikaasa töövõimetus ja tervislik seisund ei tinginud lühiajalisele väljasõidule lubamist. Lisaks abikaasale ei saanud kaebaja kohtuda ka oma pojaga. Halduskohtu arvates võis väljasõidu keelamist õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Ainuüksi käskkirjas ja kohtumenetluses kirjeldatud asjaoludel ei saanud vangla lugeda ohustsenaariumi realiseerumist tõenäolisemaks kui kaebaja õiguskuulekat käitumist väljasõidul. Halduskohus asus seisukohale, et väljasõidu võimaldamisest ei saa keelduda nende samade süütegude toimepanemise pinnalt, mille eest kaebaja juba vanglakaristust kannab. Halduskohus leidis, et kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Viru Vangla esitas Tartu Halduskohtu 07.06.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul on halduskohus rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust ning kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust. Vangla leiab, et tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 tuleb lühiajalisele väljasõidule loa andmisel kaaluda ka toime pandud kuriteo asjaolusid, kuid halduskohus on leidnud, et see on lubamatu kaalutlusargument. Samuti ei ole halduskohus põhjendanud, miks ei tohtinud vangla võtta keelduva otsuse tegemisel arvesse Viru Maakohtu 13.10.2014. a määrust kriminaalasjas nr 1-10-8497. Vastustaja on seisukohal, et ta ei saanud kaaluda alkoholi tarvitamist keelava kõrvaltingimuse seadmist, sest VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetava poolt alkoholi tarvitamine keelatud. Ka lühiajalisel väljasõidul viibiv kinnipeetav on kinnipeetav. Sellises kontekstis on selgusetu ka halduskohtu viide elektroonilise valve võimalusele. Eelnevalt oli halduskohus sedastanud, et vangla kartus kaebaja poolt alkoholi tarvitamise võimalusele ja sellele, et viimane on ohuks ühiskonnale, oli teataval määral põhjendatud. Halduskohus püstitas hüpoteesi, et kuivõrd keeldumine oli käsitletav perekonnaellu sekkumisena, sai keeldumist õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile, samas ei nähtu kohtuotsusest erinevate ohtude ja riivete intensiivsuse kaalumist. Halduskohus on jätnud arvestamata asjaoluga, et vabaduskaotusliku karistuse kandmisel on kinnipeetava perekonnaelu õiguste riive vältimatu. Halduskohus on jätnud tähelepanuta vaidlustatud otsuses toodud vangla kaalutlused, kuidas kinnipeetav saab suhteid lähedastega hoida. Halduskohus on vastustaja arvates asunud hindama kaalutlusõiguse otstarbekust, näitamata ära vangla seisukohtade õigusvastasust.
10.Kaebaja apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 07.06.2017. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab V. Komarovi kaebuse rahuldamata ja tema poolt kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
12.Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga, et halduskohus on vaidlusaluse otsuse puhul otsuse põhjendamiskohustusele lähenenud vastuoluliselt, pealiskaudselt ja loosunglikult ning otsuse lõppjärelduse kujunemine ei ole selles loogiliselt jälgitav. Selline põhjendamiskohustuse rikkumine on kaasa toonud ka materiaalõiguse (VangS § 32) ebaõige kohaldamise.
13.Lühiajalise väljasõiduga seonduv on reguleeritud VangS §-s 32. Selle lõigetes üks ja kaks kehtestatu kohaselt võib vanglateenistuse ametnik anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas, kui karistusest on ära kantud vähemalt üks aasta või esimese astme kuriteo puhul vähemalt pool mõistetud karistusajast. Sama paragrahvi lõikest neli tulenevalt peab vanglateenistuse ametnik väljasõidu lubamise otsustamisel arvestama kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise täpsem kord sisaldub VSKE-s ja selle § 82 lg-st 1 ja § 83 p-dest 1-4 tulenevalt arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, tema isikuomadusi või kriminogeenseid riske, käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, individuaalse täitmiskava järgimist, väljasõidu eesmärki ja eeldatavat mõju kinnipeetavale ning loa andmisest võib keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides esitanud teadlikult valeandmeid, on alust arvata, et lähedalasuvatesse
piirkondadesse samal ajal väljasõiduks taotluse esitanud mitu kinnipeetavat võivad hakata omavahel suhtlema, kinnipeetava väljasõiduplaanis kajastatu ei ole piisav, talle kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib või on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.
14.Viru Vangla 17.04.2015. a käskkirjaga nr 6-1/398-KP jäeti kaebaja taotlus rahuldamata ning selle põhjenduste kohaselt on kinnipeetavat vangistuse jooksul distsiplinaarkorras karistatud 31 korda ja alates 26.11.2014 viibib kinnipeetav lukustatud kambris seoses kaaskinnipeetava ründamisega. Kuna kaebajat on karistatud seitsme aasta ja nelja päeva pikkuse vanglakaristusega, saab karistuse pikkusest järeldada ka tema ohtlikkust ühiskonnale. Kinnipeetavat on kokku kriminaalkorras karistatud 5-l korral. 13.10.2014 leidis ka maakohus, et kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole õigustatud isegi elektroonilise järelevalve all. Vangla märkis, et pereliikmetega kohtumine on küll positiivse loomuga ning aitab kaasa kinnipeetava suhete hoidmisele vangistuse ajal, kuid kinnipeetaval on võimalik lähedastega suhelda ka kirja või telefoni teel, samuti lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. Kinnipeetava abikaasa on käinud kokkusaamistel aastatel 2011-2015 ja kaebajale on võimaldatud abikaasaga suhtlemist isegi tihedamalt, kui seaduses on ette nähtud. Kinnipeetaval on abikaasa tervisliku seisundi paranedes võimalik suhelda uuesti kokkusaamiste teel, mistõttu ei ole kinnipeetava väljasõidule lubamine seoses abikaasa töövõimetuse ja rasedusega põhjendatud. Kuna kinnipeetav ei ole vanglas käitunud õiguskuulekalt, ei ole kinnipeetava väljasõidule lubamine ka eesmärgipärane. Kinnipeetava soov tähistada lühiajalisel väljasõidul oma sünnipäeva koos lähedastega võib olla ohuks ühiskonnale, kuna ta võib sünnipäeval tarvitada alkoholi, mis on varasemalt olnud üheks kuritegude toimepanemise põhjuseks. Taotletud ühe ööpäevaga ei ole samuti võimalik teostada toas korralikku remonti. Passi saab kinnipeetav taotleda ka vanglast vabanedes. Arvestades asjaolu, et kinnipeetava väljasõidutaotluses toodud eesmärki on võimalik saavutada ka vangla poolt pakutud alternatiive kasutades ning lähtudes kinnipeetava toimepandud kuriteost ja tema käitumisest vanglas, ei kaalunud vangla hinnangul kinnipeetava väljasõidu eesmärk üles väljasõiduga kaasnevaid riske.
15.Vastustaja keeldus seega 17.04.2015. a käskkirjaga andmast kaebajale luba lühiajaliseks väljasõiduks, viidates muuhulgas kinnipeetavast endast tulenevale ohule. Sealjuures viitas vangla VangS § 32 lg-le 4, mis näeb kaalumisargumendina muuhulgas ette taotleja poolt toime pandud kuriteo asjaolusid. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud viis korda ja ta kandis 2015. a liitkaristust I astme rahvatervisevastaste kuritegude e. raskete narkokuritegude toimepanemise eest katseajal. Kaebajat oli varem kriminaalkorras karistatud ka avaliku korra rikkumise eest vägivallaga, nendest ühel korral grupis ning vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Vaidlustatud kohtuotsuse p-s 23 asus halduskohus aga seisukohale, et: „Väljasõidu võimaldamisest ei saa keelduda nendesamade süütegude toimepanemise pinnalt, mille eest kaebaja juba vanglakaristust kannab, st et kaebajat on karistatud kriminaalkorras viis korda.“ Sellisest sõnastusest saab järeldada, et halduskohus ei heitnud vanglale ette mitte kaalumisel arvesse võetud argumendi faktilist ebaõigust, vaid seda, et tegemist on üldse lubamatu kaalutlusargumendiga. Selline halduskohtu seisukoht on aga selges vastuolus juba viidatud VangS § 32 lg-ga 4 ja ei anna kuidagi alust pidada vastustaja 17.04.2015. a käskkirja õigusvastaseks põhjusel, et selle andmisel arvestati ka kaebaja poolt kuritegude toimepanemise asjaolusid.
16.Halduskohus heidab vaidlusaluses otsuse vanglale ette ka seda, et vangla võttis keelduva otsuse tegemisel ühe kaalutlusargumendina arvesse Viru Maakohtu 13.10.2014. a määrust
kriminaalasjas nr 1-10-8497, millega kaebaja jäeti vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Samas ei ole halduskohus põhjendanud, miks selline kinnipeetava poolt avalikkusele kujutavat ohtu iseloomustav argument ei ole lühiajalise väljasõidu kaalumisel lubatav. Ringkonnakohtu hinnangul on selliste põhjenduste puudumine käsitletav otsuse põhjendamiskohustuse rikkumisena. Nagu juba märgitud, tuleb VangS § 32 lg 4 ja VSKE § 82 järgi väljasõidu lubamise otsustamisel arvestada taotleja poolt kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega ning ka kinnipeetava isikuomadusi või kriminogeenseid riske, s. h käitumist vanglas. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärkideks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Lühiajaline väljasõit aitab iseenesest küll vältida kinnipeetavale oluliste sotsiaalsete sidemete katkemist ning on oluline selleks, et täita tema õiguskuulekale käitumisele suunamises seisnevat vangistuse eesmärki, kuid vangistuse täideviimise teine eesmärk, õiguskorra kaitse eeldab, et kinnipeetavaid ei lubataks ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse. Kriminaalasjas nr 1-10-8497 13.10.2014 tehtud kohtumääruses pidas maakohus kaebajat jätkuvalt ohtlikuks ega rahuldanud taotlust tema elektroonilise valve alla tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Viimatinimetatu näitab, et Viru Vangla vastav taotlus ja selle aluseks olnud kaebaja iseloomustuse järeldused olid maakohtu hinnangul põhjendamatud. Seega on igati mõistetav, et vangla on oma edaspidises tegevuses varasema arvamuse kaebajast tulenevate riskide suhtes ümber hinnanud ja asunud seisukohale, et need on olulised ega võimalda teda ka lühiajalisele väljasõidule lubada. Kuna sisuliselt on tegemist jõustunud kohtulahendi järgimisega, pole vangla vastavat käitumist lühiajalise väljasõidu taotluse üle otsustamisel kuidagi võimalik pidada põhjendamatuks ega vastuoluliseks.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on arusaamatu ja sisuliselt põhjendamata ka halduskohtu vaidlustatud otsuse p-s 24 väljendatud seisukoht, nagu oleks vangla pidanud kõigepealt kaaluma lühiajaliseks väljasõiduks loa andmist koos alkoholi tarvitamist keelava kõrvaltingimuse seadmisega. Kinnipeetava poolt alkoholi tarvitamine on sõnaselgelt keelatud VangS § 67 lg-s 1. Seega ei saa üldse tegemist olla võimalusega, mida vangla saaks kaaluda lühiajalise väljasõidu taotluse osas otsuse tegemisel. Vangla leidis 17.04.2015. a otsustust tehes, et asjaolusid arvestades võib pidada kaebaja poolt alkoholi tarvitamise riski realiseeruvaks ning halduskohus on seda otsuse p-s 21 ka usutavaks pidanud, leides, et teataval määral on põhjendatud vangla kartus, et kaebaja võib oma sünnipäeval väljasõidu ajal tarbida alkoholi ja see on ohuks ühiskonnale, kuna ta on varem korduvalt pannud toime kuritegusid joobeseisundis. Kaebaja väide, et risk väljasõidul viibimise ajal kuriteo toimepanemiseks seonduvalt võimaliku alkoholitarbimisega puudub, on samuti oletuslik, sest vanglal on lühiajalisel väljasõidul viibivat kinnipeetavat sisuliselt võimatu takistada alkoholi tarbimast. Selle asetleidmine ei ole kaebaja varasemat käitumist arvestades sugugi välistatud. Seega oli igati asjakohane vangla kaalutlus, et alkoholi tarvitamise võimalus suurendab riski kaebaja poolt kuriteo toimepanemiseks väljasõidu ajal.
18.Halduskohus on otsuse p-des 21 ja 22 leidnud, et kaebaja mittelubamine lühiajalisele väljasõidule perekondliku sündmuse (kaebaja enda sünnipäev) puhul ja ka seonduvalt kaebaja abikaasa tervisliku seisundiga, rikub kinnipeetava õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid on halduskohus jätnud arvestamata esmalt sellega, et vabaduskaotusliku karistuse kandmisel on juba karistuse olemusest tulenevalt kinnipeetava perekonnaelu õiguste riive vältimatu. Lisaks sellele kaalus vangla 17.04.2015. a käskkirjas erinevaid viise, kuidas kaebaja saab suhteid
lähedastega hoida ja miks taotluses välja toodu ei ole käesoleval juhul asjakohane väitmaks, et ainus perekonnasidemete säilitamise viis kaebaja jaoks on taotletud lühiajaline väljasõit. PS § 11 ja VangS § 41 sätestavad, et isikute, s. h kinnipeetavate õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja seadustega ning piirangud peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. PS § 26 kohaselt igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid PS §-st 26 tulenev õigus ei ole absoluutne. Isiku paigutamine vanglasse karistusena kuriteo toimepanemise eest riivab tema ja tema perekonnaliikmete perekonnaelu puutumatust, kuid on õigustatud PS § 26 teise lausega. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Kuna kaebaja kandis 2015. a vabadusekaotuslikku karistust, on kinnipeetava põhiõiguse riive kooskõlas PS §-ga 26 ja muude seadustega. Peresidemete säilitamine on kahtlemata oluline, kuid soov kohtuda oma lähedastega väljaspool vanglat ei kaalu antud juhul üles väljasõiduga kaasnevat julgeolekuriski. Lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel arvesse võetavaid asjaolusid tuli vanglal kaaluda kogumis ja nende hindamine peab toimuma kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Seega pidi vangla arvestama ka ühiskonna üldise turvalisusega, mis ühtlasi on üheks põhjuseks, mistõttu ei tohi kergekäeliselt väljasõiduluba anda. Vangla pidi kaaluma ka võimalikku varianti, et väljasõidul olev isik võib toime panna uue kuriteo, sest väljasõidul olevate kinnipeetavate eest kannab vastutust samuti vangla. Lühiajalisele väljasõidule minekuks loa andmisest keeldumisel arvestati käesoleval juhul igati põhjendatult kinnipeetava toimepandud kuritegudega, karistusega ja käitumisega vanglas, samuti arvestati asjaoluga, et kinnipeetava väljasõidutaotluses välja toodud eesmärki oli võimalik saavutada ka vangla poolt pakutavaid muid võimalusi kasutades. Vastustaja leidis põhjendatult, et kaebajal on võimalik lähedastega suhelda ka kirja või telefoni teel, samuti lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. Samuti võeti arvesse asjaolu, et kaebaja abikaasa käis vanglas kokkusaamistel aastatel 2011-2015 ning seega ei takistanud ka 2013. a kaebaja abikaasale määratud X ulatuses töövõime kaotus, s. o kaebaja abikaasa tervislik seisund teda tulemast vanglasse kokkusaamisele. Kuna viimane pikaajaline kokkusaamine abikaasade vahel toimus vanglas 11.04.2015, siis leidis vastustaja põhjendatult, et ka kaebaja abikaasa rasedus ei takistanud ja ei takista ka 17.04.2015. a käskkirja andmise seisuga kaebajal oma lähedastega vanglas kokkusaamist, mistõttu ei ole väljasõidu mittelubamisel antud juhul tegemist ka kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisega. Eeltoodust tulenevalt leidis vastustaja õigesti, et kaebaja üheks ööpäevaks väljasõidule lubamine seoses abikaasa töövõimetuse ja rasedusega ning kaebaja sooviga tähistada väljaspool vanglat oma sünnipäeva, ei ole põhjendatud.
19.Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Kohus võib hinnata üksnes seda, kas vastava otsustuse tegemisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud. Vastavad eeldused sisalduvad HMS §-s 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Seaduseandja pole andnud halduskohtule õigust hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud otsuse sisulist otstarbekust ning kohus ei saa asuda vanglateenistuse asemele ega ise kaaluda otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ning peab piirduma üksnes selle kontrollimisega, kas haldusorgan on välja toonud ja
kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kas kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Selles kontekstis on selgusetu ka halduskohtu otsuses tehtud viide elektroonilise valve võimalusele.
20.Vaidlusalune käskkiri on ringkonnakohtu hinnangul igati kooskõlas ka HMS §-des 55, 56 ja 57 kehtestatud vorminõuetega ja on antud vangla sisekorraeeskirja § 12 lg-st 1 üksuse juhile tuleneva otsustuspädevuse piirides. Lühiajalise väljasõidu loa andmisest keeldumine tugineb igati põhjendatult VSKE § 83 p-le 4, milles sätestatu annab vanglateenistuse ametnikule vastava õiguse, kui tal on põhjust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Nagu juba märgitud, nähtub vaidlusalusest käskkirjast, et vanglateenistuse ametnik on arvestanud nii kaebaja poolt toime pandud kuritegude asjaolusid, tema korduvat kriminaalkorras karistamist, vanglas toimunud korduvaid korrarikkumisi ja seda, et kehtivad distsiplinaarkaristused on suures osas seotud kaebaja allumatu käitumisega vanglas. Kuna kaebaja on ka vanglas jätkanud rikkumiste toimepanemist, märkis vastustaja põhjendatult, et ta ei ole veendunud, et kaebaja ei pane toime uut süütegu väljasõidu ajal. Vastustaja on keelduva otsustuse tegemisel õigesti tuginenud ka sellele, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud korduvalt ning osade kaebaja tegude puhul on raskendavaks teguriks olnud ka alkohol. Lisaks sellele kaaluti lühiajalise väljasõidu plaanis toodud väljasõidu eesmärke ja väljasõidust tulenevaid riske ning leiti põhjendatult, et kinnipeetava soov suhelda oma lähedastega on küll positiivne, kuid saavutatav ka muid võimalusi kasutades ega kaalu üles väljasõiduga kaasnevaid riske. Niisugused seisukohad on igati arvestatavad ja neid ei saa kuidagi pidada otsituteks. Olukorras, kus raske tahtliku kuriteo eest karistust kandval kinnipeetaval puudub tegelikkuses vajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid samas võib tema võimalikust õigusvastasest käitumisest tuleneda suur risk ühiskonnale ja õiguskorrale, oleks väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kuna õiguskorra tagamise vajadus kaalub oluliselt üles kaebaja isiklikest huvidest ja vajadustest lähtuva, on keeldumine olnud saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalne ning otsustust mõjutada võinud kaalutlusvigu ringkonnakohtu hinnangul 17.04.2015. a käskkirjast ei nähtu. Kuna lühiajaliseks väljasõiduks loa andmine on VangS §-st 32 nähtuvalt kaalutlusotsus, siis on selge ka see, et kaebajal ei olnud absoluutset subjektiivset õigust sellisele väljasõidule.
21.Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu 07.06.2017. a otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab V. Komarovi kaebuse rahuldamata ning menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.