Christian Eric Smithi kaebus Viru Vangla 04.05.2016. a käskkirja nr 6-1/389, 03.08.2016. a käskkirja nr 6-10/19701-2, 30.06.2016. a vaideotsuse nr 6-12/137-2 ja 03.10.2016. a vaideotsuse nr 6-12/222-2 tühistamiseks ning lühiajalise väljasõidu taotluste uueks läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 29.11.2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-1526 ja 22.12.2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-2127
Menetluse alus ringkonnakohtus
Christian Eric Smithi apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Christian Erik Smith, esindaja volikirja alusel Monica Meristo-Dmitrijev Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Christian Eric Smithi vastuväide Viru Vanglalt lühiajaliste väljasõitude statistika väljanõudmise taotluse lahendamise kohta.
2.Jätta läbi vaatamata Christian Eric Smithi taotlus tunnistada mõlemad kohtueelsed menetlused ja halduskohtu otsused põhiseadusvastaseks.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.11.2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-1526 ja 22.12.2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-2127. Saata haldusasi nr 3-16-2127 halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 22.06.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Haldusasi nr 3-16-1526
1.Christian Erik Smith esitas 05.04.2016 Viru Vanglale taotluse loa saamiseks lühiajaliseks väljasõiduks vanglast ajavahemikul 23.05.2016–27.05.2016, et juhendada ehitajaid talle kuuluva maja ehitusega seotud küsimustes ja osaleda oma ristitütre sünnipäeval.
2.Viru Vangla jättis 04.05.2016. a käskkirjaga nr 6-1/389 C. E. Smithi lühiajalisele väljasõidule lubamise taotluse rahuldamata. C. E. Smith esitas 03.06.2016 vaide Viru Vangla 04.05.2016. a käskkirja peale, millega taotles ka edaspidiseks väljasõiduplaani koostamist, sest taotluses märgitud tähtaeg on möödunud. Viru Vangla jättis C. E. Smithi vaide 30.06.2016. a vaideotsusega nr 6-12/137-2 rahuldamata.
3.Christian Erik Smith esitas 28.07.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 04.05.2016. a käskkirja nr 6-1/389 ja 30.06.2016. a vaideotsuse nr 6-12/137-2 tühistamiseks ja lühiajalise väljasõidu loa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Tartu Halduskohus võttis 29.07.2016. a määrusega kaebuse menetlusse haldusasjana nr 3-16-1526.
4.Tartu Halduskohus jättis 29.11.2016. a otsusega asjas nr 3-16-1526 C. E. Smithi 28.07.2016 esitatud kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et lahendamist vajab küsimus, kas vastustajal olid olemas õiguspärased alused selleks, et keelduda kaebajale lühiajalise väljasõidu võimaldamisest või keelduti õigusvastaselt ning vanglale saab teha ettekirjutuse väljasõidu taotluse uueks läbivaatamiseks. Halduskohus rõhutas, et kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on vanglal lai kaalutlusruum. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda väljasõidule lubamist. Kohtuliku kontrolli võimalused kaalutlusotsuste puhul on tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud. Halduskohus leidis, et vaidlusalune käskkiri vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele. Vastustaja on kaebaja distsiplinaarkaristuste puudumist ära märkides küll tunnustanud kaebaja püüdu õiguskuulekalt käituda, kuid on pidanud riskiks tema poolt toime pandud kuritegu ja asjaolu, et ta on hinnatud kõrgohtlikuks. Käskkirjas on käsitletud ka väljasõidu eesmärke ja väljasõidust tulenevaid riske ning leitud, et kuna ristitütrega saab suhelda ka lühiajalise kokkusaamise raames, samuti seda, et kuna kaebaja vabaneb vanglast alles aastal 2021, siis ei ole maja ehitamine tema taasühiskonnastamise seisukohalt hädavajalik ning ehitajatega on võimalik suhelda ka telefoni teel. Seetõttu ei kaalu väljasõidu eesmärk üles sellega kaasnevaid riske. Halduskohus leidis, et olukorras, kus narkootiliste ainetega seotud
kuriteo eest pikaajalist karistust kandval kinnipeetaval puudub hädavajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid on olemas võimalus ühiskonnale ja õiguskorrale riski kujutavaks õigusvastaseks käitumiseks, on halduskohtu hinnangul lühiajaline väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kuivõrd õiguskorra tagamise vajadus kaalub oluliselt üles kaebaja isiklikest huvidest ja vajadustest lähtuva, ei ole põhjust pidada keeldumist saavutatava eesmärgi suhtes ka ebaproportsionaalseks. Kaebaja taotluse nõuda vanglalt välja statistika viima viie aasta lühiajaliste väljasõitude kohta, samuti dokumendid Soome Vabariigi ametiasutustelt, jättis halduskohus rahuldamata, kuna leidis, et tegemist on asjakohatute tõenditega, sest see, kuidas on toimitud teiste kinnipeetavatega, ei saa käesolevas asjas tähendust omada. Haldusasi nr 3-16-2127
5.C. E. Smith esitas 04.07.2016 Viru Vanglale taotluse lühiajalise väljasõidu loa saamiseks ajavahemikul 08.08.2016–12.08.2016, kuna ta soovib teha videokõnet tütrega, kes elab Uus-Meremaal.
6.Viru Vangla jättis 03.08.2016 käskkirjaga nr 6-10/19701-2 C. E. Smithi 04.07.2016. a taotluse rahuldamata. C. E. Smith esitas 01.09.2016 vaide, millega taotles Viru Vangla 03.08.2016. a käskkirja tühistamist ja asja uut otsustamist. Viru Vangla jättis 03.10.2016. a vaideotsusega nr 6-12/222-2 C. E. Smithi vaide rahuldamata.
7.C. E. Smith esitas 24.10.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 03.08.2016. a haldusakti nr 6-10/19701-2 ja 03.10.2016. a vaideotsuse nr 6-12/222-2 tühistamiseks ja lühiajalise väljasõidu loa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Tartu Halduskohus võttis 26.10.2016. a määrusega kaebuse menetlusse haldusasjana nr 3-16-2127.
8.Tartu Halduskohus jättis 22.12.2016. a otsusega asjas nr 3-16-2127 C. E Smithi 24.10.2016 esitatud kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kas vastustajal olid olemas õiguspärased alused selleks, et keelduda kaebajale lühiajalise väljasõidu võimaldamisest või oli keeldumine õigusvastane ning kohus saab teha ettekirjutuse väljasõidu taotluse uueks läbivaatamiseks. Halduskohus rõhutas, et tulenevalt vangistusõiguse regulatsioonist on kinnipeetava lubamine lühiajalisele väljasõidule kaalutlusotsus, mille tegemisel on vanglal laia ulatusega kaalutlusruum. Asjaolu, et seadusandja on ette näinud vastava võimaluse, pole käsitletav tema subjektiivse õiguse nõuda väljasõidu lubamist ega tähenda, et iga vastav avaldus peab saama positiivse otsuse. Kohtuliku kontrolli võimalused selliste kaalutlusõiguse alusel langetatud otsuste puhul on tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 piiratud. Kohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusorgan on arvestanud ja kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ja kas kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Halduskohus leidis, et vaidlustatud haldusakt vastab kõigile nõuetele. Vastustaja on ära märkinud kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumise, kuid pidanud riskiks kaebaja poolt toime pandud kuritegu ja asjaolu, et ta on hinnatud kõrgohtlikuks. Vastustaja on käsitlenud lühiajalise väljasõidu plaanis toodud väljasõidu eesmärki ja väljasõidust tulenevaid riske ning leidnud, et vanglaväliseks suhtlemiseks on kinnipeetavale ette nähtud lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned. Vastustaja on jõudnud järelduseni, et väljasõidu eesmärk ei kaalu üles sellega kaasnevaid riske. Halduskohus leidis, et selline lähenemine on asjakohane ja põhjendatud. Asjaolu, et keeldumine ei ole vormistatud justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 82 lg-s 2 nõutu kohaselt käskkirjana, on halduskohtu hinnangul küll
rikkumine, kuid ei saanud kuidagi viia vale otsustuseni ega anda seetõttu alust tühistamisnõude rahuldamiseks. Halduskohus nõustus vangla kaalutluste ning kaalutud asjaolude alusel tehtud järeldustega. Halduskohus märkis, et vangistusalased õigusaktid ei näe lühiajalise väljasõidu puhul ette elektroonilise järelevalve kohaldamist, seega polnud vastustajal vaja kaaluda sellega seonduvat. Asjakohatud on kaebaja need väited, mis puudutavad Soome karistust kandma jäänud teise isiku suhtes kohaldunud soodsamaid tingimusi. Asjakohatu on ka kaebaja väide, et vaidlustatud otsus ei paku reaalselt toimivat alternatiivset lahendust, sest kinnipeetava lühiajalise väljasõidu taotluse üle otsustamisel ei peagi niisugust lahendust pakkuma. Kaebaja nõude osas vaadata kohtu poolt lühiajaliste väljasõitude ning kinnipeetavate sotsiaalsete sidemete säilitamise küsimusi laiemalt, leidis halduskohus, et tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1 ja 2 ei ole kaebaja sellist nõuet võimalik kohtul lahendada. Kaebaja kohustamisnõude osas teha vanglale ettekirjutus taotluse uueks läbivaatamiseks märkis halduskohus, et kuna kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda lühiajalise väljasõidu võimaldamist ning taotlusesse märgitud väljasõidu aeg on tänaseks möödunud, siis ei ole kohustamisnõuet võimalik rahuldada.
9.Kaebaja esitas 29.12.2016 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused Tartu Halduskohtu 29.11.2016. a otsuse peale haldusasjas nr 3-16-1526 ja 22.12.2016. a otsuse peale haldusasjas nr 3-16-2127. Kaebaja taotles apellatsioonkaebuses ka haldusasjade nr 3-16-1526 ja 3-16-2127 liitmist.
10.Tartu Ringkonnakohus liitis 26.04.2017. a määrusega haldusasjad nr 3-16-1526 ja 3-16-2127 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-16-2127.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebaja palub apellatsioonkaebustes Tartu Halduskohtu 29.11.2016. a otsuse asjas nr 3-16-1526 ja 22.12.2016. a otsuse asjas nr 3-16-2127 tühistamist ning kaebuste rahuldamist, mõlema kohtueelse menetluse ja halduskohtu otsuse põhiseadusvastaseks tunnistamist ning vangistusseaduse (VangS) § 32 lg-tega 1 ja 2 ning VangS § 22 lg-tega 1 ja 2 paljude aastate jooksul rakendamata jätmiseks vanglale antud kaalutlusõiguse põhiseaduspärasuse kontrollimist. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole kummaski otsuses, kui ta leidis, et kaebajal on muud seadusest tulenevad võimalused lähedaste inimestega sidemete säilimise tagamiseks, arvestanud asjaoluga, et kaebajal on side tütrega tänaseks katkenud, sest laps keeldub tavakõnedest. Õe- ja ristilastega suhtlemisel ei taga telefonikõne samasugust kontakti, nagu isikliku kokkusaamise puhul. Kaebaja leiab, et talle ei ole antud võimalust piisava usalduse väljateenimiseks ning ei arvestata Soome vanglates välja teenitud usaldust. Vangla on arvestanud ainult kaebaja poolt toime pandud kuriteo laadi, kuid jätnud muud asjaolud tähelepanuta. Kaebaja leiab, et kinnipeetavate taasühiskonnastamise, progressiivse integreerimise ja vabanemiseks ettevalmistamiseks ette nähtud lühiajalised väljasõidud on vaikimisi keelatud olnud juba üheksa aastat. Kaebaja märgib, et käskkirja ega otsust ei ole koostanud üksuse juht, vaid kontaktisik. Sama kontaktisik on kaebaja poolt toime pandud kuriteo raskuse osas avaldanud varem vastuolulisi seisukohti, samuti ei ole Viru Vangla välja selgitanud kuriteo käigus saadud tulu suurust. Kuna individuaalset täitmiskava ja riskihindamist ei saa vaidlustada, siis saab vangla paljasõnaliselt tugineda toimepandud kuriteo asjaoludele ükskõik kuidas, hinnata isiku kõrgohtlikuks ja tunnistada seega avavangla ja lühiajalise väljasõidu jaoks kõlbmatuks. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole kaalutlusõiguse reeglite
rikkumise kontrollimisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja on vanglavälistes tegevustes õiguskorda rikkumata osalenud. Kaebaja leiab, et halduskohus on otsuses asjas nr 3-16-1526 jätnud tähelepanuta vaideotsuse põhjenduse, mis erineb käskkirja omast. Kaebaja väitel on halduskohus jätnud kontrollimata Viru Vangla väidete tõepärasuse. Kaebaja arvates ei nähtu halduskohtu otsusest asjas nr 3-16-2127, kas halduskohus on arvestanud lapse ema avaldusega ning lapse põhiõiguste rikkumisega. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et elektroonilist valvet ei saa lühiajalise väljasõidu ajal kohaldada. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vanglal on kohustus tagada kaebajale toimiv suhtluskanal tütrega. Kaebaja arvates on taotluse uueks lahendamiseks kohustamisel võimalik arvestada vahepeal muutunud asjaoludega. Kaebaja arvates rikuvad vangla keeldumised lühiajalisele väljasõidule lubamiseks kaebaja tütre ja risti- ning õelaste õigust perekonna puutumatusele. Kaebaja arvates rikub tema tütre, risti- ja õelaste õigust võrdsele kohtlemisele ka see, et isik, kellega koos kaebaja arreteeriti, kannab karistust Soomes, ning tema lähedastel on rohkem võimalusi oma vangis viibiva perekonnaliikmega kokku saada. Kaebaja esitab apellatsioonkaebuses ka taotluse kontrollida VangS § 32 lg-te 1 ja 2 ning VangS § 22 lg-te 1 ja 2 paljude aastate jooksul rakendamata jätmiseks vanglale antud kaalutlusõiguse põhiseaduspärasust. Kaebaja leiab, et nimetatud paragrahvidega vanglale antud kaalutlusõiguse kasutamise kontrollimise ja järelevalve puudumine rikub põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Soodustused peaksid teenima kinnipeetavate vanglaväliste sotsiaalsete kontaktide loomise ja tugevdamise eesmärki. Käesolev kaasus näitab, et soodustusi ei kohaldata ka esmakordsele kinnipeetavale, kellel ei ole üle nelja aasta kestnud karistuse vältel ühtegi distsiplinaarrikkumist ja kes on kümnel korral tõestanud, et ta ei riku vanglavälistes tegevustes õiguskorda.
12.Vastustaja palub vastustes apellatsioonkaebustele jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebustes ei ole välja toodud uusi asjaolusid võrreldes kaebustega ning vangla jääb oma eelnevalt väljendatud seisukohtade juurde. Samuti märgib vastustaja, et ta jääb oma seisukoha juurde, et tühistamiskaebus ei olnud kummaski asjas kohane õiguskaitsevahend. Kaebaja taotlus lühiajaliseks väljasõiduks oli seotud konkreetsete kuupäevadega, mis olid kohtumenetluse ajaks möödunud. Seetõttu võib haldusasjas nr 3-16-1526 osutuda põhjendatuks asja uueks lahendamiseks saatmine halduskohtule sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Haldusasjas nr 3-16-2127 on halduskohus 24.11.2016. a määruse p-s 4 viidanud kaebuse muutmise võimalusele, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Vastustaja leiab, et seetõttu on ringkonnakohtul võimalik nimetatud asjas rikkumine ise kõrvaldada ja jätta kaebus läbi vaatamata. Taotlus tunnistada kohtueelne menetlus ja halduskohtu otsus põhiseaduse vastaseks leiab vastustaja, et sellist võimalust kohtumenetluse seadustikud ette ei näe ja palub jätta selle taotluse läbi vaatamata. Vastustaja märgib, et kaebaja soov peresidemete säilitamiseks ei saa asetseda muudest asjaoludest, mh ühiskonna turvalisusest ja eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest kõrgemal. Vastustajale jääb arusaamatuks etteheide, et otsuse on koostanud inspektor-kontaktisik. Vaidlust ei ole, et haldusakti on allkirjastatud pädev isik.
13.Kaebaja esitas 02.05.2017 täiendava seisukoha ja taotlused. Kaebaja leiab, et vastustaja peab tõendama, et kinnipeetaval on võimalik saada Viru Vanglalt luba lühiajaliseks
väljasõiduks. Samuti palub kaebaja ringkonnakohtul üle vaadata rõhuasetus/põhjendus statistika väljanõudmisest keeldumisest ja otsustada selle üle uuesti. Kaebaja arvates peab vastustaja tõendama, et ta ei ole diskrimineerinud Viru Vangla kinnisesse osakonda paigutatud isikuid. Kaebaja palub ringkonnakohtul ka tuvastada diskrimineerimine tulenevalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 13 ja selgitada välja vastutavad isikud. Kaebaja märgib, et kui praegune nõudeliik ei võimalda lahendada esitatud taotlusi, siis palub kaebaja seda muuta või lisada nõudeid nii, et asi saaks lahendatud eesmärgipäraselt. Kaebaja jääb endiselt seisukohale, et vastustaja on diskretsiooni kuritarvitanud. Kaebaja märgib, et lühiajalisele väljasõidule mittelubamisega rikutakse EIÕK art-s 8 sätestatud era- ja perekonnaelu kaitset. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus peab tuvastama ja fikseerima kinnises vanglas viibivate kinnipeetavate diskrimineerimise fakti ja isikute hulga.
14.Kaebaja esitas 10.05.2017 täiendavad seisukohad. Kaebaja selgitab, et ta on viimase aasta jooksul pöördunud erinevate institutsioonide poole (vangla komisjon, Andmekaitse Inspektsioon, õiguskantsler, justiitsministeeriumi taasühiskonnastamise talituse vanglate osakonna juhataja, kontaktisik) küsimuses, et kaebajal puudub tõhus õiguste kaitse, kui ta on hinnatud kõrgohtlikuks. Kaebaja leiab, et käesoleva asja raames on asjakohane kohtulikult kontrollida ka kaebajale antud hinnangu kõrgohtlik õiguspärasust. Selle hinnangu alusel paigutatakse kaebaja kinnisesse vanglasse, kus viibimise ajal ei võimaldata talle lühiajalisi väljasõite. Kaebaja ohtlikkuse tase määratakse riskihindamise alusel. Keegi ei teosta järelevalvet riskihindamise õiguspärasuse üle. Ka programmides osalemise järel kinnipeetava ohutase ei lange. Kaebaja märgib, et ta vabaneb vanglast alles aastal 2021. Seega on vaja tema edasiste õiguste kaitseks tuvastada fakt diskrimineerimisest eri inimgruppide vahel Viru Vanglas. Kaebaja esitas ringkonnakohtule kirjavahetuse vanglakomisjoniga, Andmekaitse Inspektsiooniga, Justiisministeeriumi taasühiskonnastamise talituse vanglate osakonna juhatajaga ja vangla direkotriga, dokumendid riskihindamise ja individuaalse täitmiskava vaidluse ja kambrivahetuse kohta ning 10.08.2016. a vaide.
15.Kaebaja esitas 14.05.2017 taotluse nõuda vastustajalt välja TEV raames koostatud iseloomustus. Kaebaja hinnangul nähtub sellest, et kuigi kaebaja on osalenud majandustöödel ning omandanud üle aasta kutseharidust, on ta muutunud kõrgohtlikuks ühiskonnale ning tõenäosus, et ta võib järgmise kahe aasta jooksul sooritada uue kuriteo, on kahekordistunud. Kaebaja märgib, et kui tema uue kuriteo sooritamise tõenäosus on 1,5 aastaga kahekordistunud, siis jätkates vanglas eeskujulikku individuaalse täitmiskava järgimist, võib tema karistuse kandmise lõpuks tema poolt uue kuriteo sooritamise tõenäosus ületada 100%. Kaebaja arvates vajab vanglas riskihindamise läbiviimine Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha kaebaja vastuväite ning kohtueelsete menetluste ja halduskohtu otsuste põhiseadusvastaseks tunnistamise taotluse osas (I) ning lahendab seejärel apellatsioonkaebused (II). I
17.Kaebaja on palunud ringkonnakohtul 02.05.2017 esitatud avalduses üle vaadata põhjendus statistika väljanõudmisest keeldumise kohta ja otsustada selle üle uuesti. Ringkonnakohtu
hinnangul on nimetatud väite puhul tegemist vastuväitega kohtu tegevusele HKMS § 90 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus jättis 26.04.2017. a määrusega kaebaja taotluse nõuda välja Viru Vanglalt lühiajaliste väljasõitude statistika alates 2008. aastast rahuldamata. Ringkonnakohus leidis nimetatud määruse põhjenduses, et käesoleva haldusasja vaidluse esemeks on kaebaja suhtes Viru Vangla poolt 04.05.2016 ja 03.08.2016 tehtud lühiajalisteks väljasõitudeks loa andmisest keeldumine ning asjaolu, kas Viru Vangla on alates aastast 2008 teistele kinnipeetavatele lühiajalisteks väljasõitudeks luba andnud või mitte, ei ole käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavaks asjaoluks. Kaebaja märgib 02.05.2017. a avalduses, et kaebaja sooviks on statistika abil tõendada vastustaja poolt kaalutlusõiguse kuritarvitamist. Kaebaja leiab, et vastustaja ülesanne on tõendada lühiajalise väljasõidu taotluse positiivse otsuse võimalikkust kinnises vanglas. Kaebaja arvates on vanglal võimalik vangla kinnises ja avaosakonnas viibivate kinnipeetavate mittediskrimineerimist tõendada sellega, kui ta näitab ära kinnises ja avavanglas viibivate kinnipeetavate lühiajaliste väljasõitude rahuldatud taotluste osakaalu kõigist taotlustest.
18.Ringkonnakohus jääb endiselt 26.04.2017. a määruses toodud seisukoha juurde, et statistika selle kohta, kui palju lühiajalise väljasõidu taotlusi on alates aastast 2008 Viru Vangla rahuldanud ja kui palju jätnud rahuldamata ei ole asjaolu, millel oleks käesoleva asja lahendamisel tähtsust. VangS § 32 lg-te 1 ja 4 kohaselt on vanglateenistusel kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamisel ulatuslik kaalutlusõigus ning otsuse tegemisel tuleb arvestada konkreetse kinnipeetavaga seotud asjaolusid. Seega ei saa vangla üldist statistikat lühiajaliste väljasõitude taotluste kohta konkreetse taotluse rahuldamata jätmise otsuse õiguspärasuse hindamisel arvestada. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et Viru Vanglal tuleb tõendada, et ta ei diskrimineeri kinnises vanglas viibivaid kinnipeetavaid neid lühiajalisele väljasõidule mitte lubades. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 59 lg 3 kohaselt saab kohus ka ise tõendeid koguda, kuid tulenevalt HKMS § 62 lg-st 2 korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. Kuna ringkonnakohtu hinnangul Viru Vangla statistika lühiajaliste väljasõitude kohta ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, siis ei ole põhjendatud kaebaja taotluse statistika vanglalt välja nõudmiseks rahuldamine. Kuna HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt saab kaebaja esitada kaebuse halduskohtule üksnes enda subjektiivsete õiguste kaitseks, siis ei saa ringkonnakohus käesoleva asja lahendamisel tuvastada ka seda, kas üleüldiselt on kinnises vanglas viibivatel isikutel võimalik lühiajaliseks väljasõiduks luba saada, nagu kaebaja palub. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja vastuväite rahuldamata.
19.Kaebaja apellatsioonkaebustes esitatud taotlus tunnistada mõlemad kohtueelsed menetlused ja halduskohtu otsused põhiseadusvastaseks jätab ringkonnakohus läbi vaatamata, sest halduskohtumenetluse seadustik ei anna ringkonnakohtule selliseid volitusi. Vastavalt HKMS § 197 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ning vastavalt HKMS §-le 200 võib muuhulgas tühistada halduskohtu otsuse osaliselt või täielikult ja saata asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas ise uue otsuse. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 4 koostoimes § 185 lg-ga 1 võib ringkonnakohus jätta asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 3 kohaselt algatab kohus sellega Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse. Seega on haldusasja lahendaval kohtul võimalik
kontrollida üksnes põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuva normi põhiseaduspärasust ning tunnistada vastav norm, mitte kohtueelne menetlus või halduskohtu otsus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui ringkonnakohus tuvastab kohtueelse menetluse või halduskohtu otsuse õigusvastasuse, on tal õigus kohtueelses menetluses antud haldusakt või halduskohtu otsus tühistada. II
20.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt. Kaebaja on taotlenud Tartu Halduskohtu 29.11.2016. a otsuse asjas nr 3-16-1526 ja 22.12.2016. a otsuse asjas nr 3-16-2127 tühistamist ning kaebuste rahuldamist. Ringkonnakohus tühistab nimetatud halduskohtu otsused menetlusnormi olulise rikkumise tõttu, kuid ei tee asjas ise uut otsust, vaid saadab asja halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
21.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tühistamiskaebus ei ole käesolevas asjas kohane õiguskaitsevahend, kuna vaidlustatud otsuste mõju oli halduskohtule kaebuste esitamise ajaks lõppenud. Seega on halduskohus menetlenud nõudeid, mis ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele.
22.Kaebaja on haldusasjades nr 3-16-1526 ja 3-16-2127 esitanud tühistamis- ja kohustamiskaebused. Kaebaja taotles Viru Vangla 04.05.2016. a käskkirja nr 6-1/389 ja 03.08.2016. a käskkirja nr 6-10/19701-2, millega jäeti rahuldamata tema taotlused loa saamiseks lühiajaliseks väljasõiduks vanglast, ning vastavate vaideotsuste tühistamist ja vangla kohustamist kaebaja lühiajaliste väljasõitude taotluste uueks läbivaatamiseks. Halduskohus võttis mõlemad kaebused menetlusse (29.07.2016. a määrus haldusasjas nr 3-16-1526, I kd, tl 14-15p ja 26.10.2016. a määrus haldusasjas nr 3-16-2127, II kd, tl 21-21p) ning tegi otsused tühistamis- ja kohustamisnõuete osas (29.11.2016. a otsus asjas nr 3-16-1526, I kd, tl 59-61 ja 22.12.2016. a otsus asjas nr 3-16-2127, II kd, tl 79-81).
23.Haldusasjas nr 3-16-1526 on kaebaja vaidlustanud Viru Vangla otsuse, millega on jäetud rahuldamata tema lühiajalise väljasõidu taotlus kuupäevadeks 23.05.2016–27.05.2016. Kaebaja esitas kaebuse 28.07.2016. Samuti on haldusasjas nr 3-16-2127, kus kaebaja on vaidlustanud Viru Vangla otsuse, millega on jäetud rahuldamata tema lühiajalise väljasõidu taotlus kuupäevadeks 08.08.2016–12.08.2016, esitanud kaebuse halduskohtule 24.10.2016. Seega olid mõlemas haldusasjas kaebuse esitamise hetkeks soovitud lühiajalise väljasõidu kuupäevad möödunud.
24.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlustatud otsused, millega keelduti kaebajale lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest, olid seega kaebuse esitamise ajaks muutunud kehtetuks, sest kuupäevad, milleks kaebaja lühiajalist väljasõitu taotles, olid möödunud.
25.Riigikohus on määruses asjas nr 3-3-1-12-14 selgitanud, et kuna tühistamiskaebus on suunatud haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu haldusakti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Tühistamiskaebus võib olla kehtetu akti puhul tõhus üksnes erandlikel asjaoludel. Riigikohus on pidanud
tühistamiskaebust võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju, näiteks distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 9).
26.C. E Smithi kaebus ei ole käesolevas asjas suunatud vangla otsuse, mille kehtivus on lõppenud, jätkuva negatiivse mõju kõrvaldamisele. Isegi, kui kohus rahuldaks kaebaja tühistamis- ja kohustamiskaebused, ei saavutaks kaebaja oma eesmärki, sest kohus saaks kohustada vastustajat läbi vaatama vaid neidsamu lühiajalise väljasõidu loa saamise taotlusi. Nendes taotletud kuupäevade möödumise tõttu ei saaks aga kaebaja isegi taotluste rahuldamise korral lühiajalisele väljasõidule minna. Kaebaja on märkinud, et ta saaks enne taotluste uut läbivaatamist taotlusi muuta ja märkida sinna uued kuupäevad. Ringkonnakohtu hinnangul oleks sellisel juhul tegemist uute taotlustega, mille esitamiseks vanglale ei ole kaebajal ka praegu takistust.
27.Samuti ei nähtu asja materjalidest, et vaidlusalustel käskkirjadel oleks vaatamata nende kehtivuse lõppemisele kaebaja õigustele jätkuv negatiivne mõju. Kaebaja väide, et vastustaja ei ole rahuldanud üheksa aasta jooksul ühtegi vangla kinnises osakonnas viibiva kinnipeetava lühiajalise väljasõidu taotlust, ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohane. VangS § 32 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisel ulatuslik kaalutlusõigus. Seega on iga otsustus ainulaadne ning otsuse õiguspärasuse kontrollimisel saab lähtuda üksnes selle konkreetse otsuse aluseks olevatest asjaoludest.
28.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Muuhulgas tähendab see seda, et kaebus peab olema isiku õiguste kaitseks sobiv (E. Vene. Kaebus. - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 180). Tühistamiskaebus sellise kehtetu haldusakti peale, mille täiendavast tühistamisest ei saa kaebajale enam mingisugust tulu tõusta, ei täida enam õiguste kaitse funktsiooni (K. Merusk, I. Pilving. Kohus. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 53).
29.Halduskohus ei ole sõnagagi peatunud küsimusel, kas tühistamis- ja kohustamisnõuded on käesoleva vaidluse raames õiged nõudeliigid kaebaja õiguste kaitseks. Vastustaja on haldusasjas nr 3-16-2127 vastuses kaebusele (II kd, tl 25) ja täiendavates seisukohtades (II kd, tl 77) märkinud, et ta palub kohtul kaaluda, kas menetluslikult õigem ei oleks asendada tühistamiskaebus tuvastamiskaebusega. Asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks seda teinud. Halduskohus on üksnes 24.11.2016. a määruse, millega ta määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, põhjendustes märkinud, et menetlusosalistele saab anda lisaaja täiendavate selgituste, tõendite või muude dokumentide, sealhulgas ka vastustaja poolt viidatud kaebuse nõude muutmise taotluse esitamiseks. Samas ei ole halduskohus võtnud seisukohta küsimuses, kas tühistamis- ja kohustamisnõue on lubatavad ega teinud kaebajale ettepanekut kaebuse muutmiseks. Halduskohus ei ole tühistamis- ja kohustamisnõude lubatavust käsitlenud ka kohtuotsustes.
30.HKMS § 120 lg 1 p 3 kohaselt peab halduskohus pärast kaebuse saamist kontrollima, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning tegema vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks. HKMS § 2 lg 4 teise
lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 kohaselt peab kohus tagama igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosaliste huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Eelnimetatud sätete koosmõjust koos HKMS § 44 lg-ga 1 tulenevalt ei tohi halduskohus teha otsust nõude osas, mida protsessuaalselt ei ole võimalik menetleda, kuna see ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18.05.2016. a otsus asjas nr 3-15-1688 ja 07.03.2017. a otsus asjas nr 3-15-1781). Ka Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui kaebusega taotletav eesmärk ei ole saavutatav, on kohtul uurimispõhimõttest tulenev kohustus juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma nõude esitamise võimalusele (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-35-12, p 18 ja seal viidatud varasem Riigikohtu praktika).
31.Kaebaja 02.05.2017 ringkonnakohtule esitatud avalduses on märgitud, et kui praegune kaebuse nõudeliik ei võimalda lahendada esitatud taotlusi, siis palub kaebaja seda muuta või liita lisanõudeid nii, et asi saaks lahendatud eesmärgipäraselt. 02.05.2017. a avaldus on esitatud kaebaja lepingulise esindaja poolt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda käsitleda taotlusena nõude muutmiseks, kuna kaebaja ei ole märkinud, millist nõuet ta esitada soovib. HKMS § 41 lg 1 kohaselt määravad halduskohtumenetluses vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus ning kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud. Seega peab kaebaja ise nimetama, millise HKMS § 37 lg-s 2 nimetatud nõude ta esitada soovib. Kohtul on seejuures selgitamiskohustus, et suunata kaebajat kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobiva nõude esitamisele (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-4-10, p 15 ja seal viidatud varasem Riigikohtu praktika).
32.Ringkonnakohtu arvates on halduskohus rikkunud oluliselt menetlusnormi sellega, et ta ei ole kontrollinud, kas kaebaja on esitanud kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning menetlenud nõudeid, mis ringkonnakohtu hinnangul ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-16-1526 ja 3-16-2127 ning saadab asja liidetuna halduskohtule tagasi uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et tal ei ole võimalik ise asuda halduskohtu asemel teostama toiminguid, mida halduskohtul oleks tulnud HKMS § 120 lg 1 kohaselt teha pärast kaebuse saamist või HKMS § 122 kohaselt eelmenetluses. Tehes halduskohtu asemel ise kaebajale ettepaneku nõude muutmiseks, ning arvestades seda, et nõude muutmise vajadus ei ole tekkinud kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu, asuks ringkonnakohus ise lahendama kaebust esimese astme kohtuna apellatsioonimenetluses ning piiraks sellega omakorda oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2017. a otsus asjas nr 3-15-1781, 14, 18.05.2016. a otsus asjas nr 3-15-1688, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Riigikohus on küll selgitanud, et tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek on võimalik ka apellatsioonimenetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.12.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 10), kuid ringkonnakohtu hinnangul on olukorras, kus halduskohus on ebaõige nõudeliigiga kaebust menetledes rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, põhjendatud asja uuesti läbivaatamiseks saatmine halduskohtule.
33.Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul kaebajale selgitada, et tühistamis- ja kohustamiskaebus ei ole käesolevas asjas kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Halduskohtul
tuleb anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks ning selgitada kaebajale, milliseid nõudeid kaebajal on esitada võimalik. Kuna tühistamis- ja kohustamisnõuetega ei ole kaebajal enam võimalik oma eesmärki saavutada, tuleb halduskohtul juhtida kaebaja tähelepanu võimalusele esitada vaidlustatud käskkirjade osas hüvitamisnõue (HKMS § 37 lg 2 p 4) või õigusvastasuse tuvastamise nõue (HKMS § 37 lg 2 p 6). Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise puhul tuleb halduskohtul kontrollida sellise nõude lubatavuse eeldusi vastavalt HKMS § 45 lg-le 2.
34.Kuna ringkonnakohus ei lahenda kaebusi sisuliselt, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta ka kaebaja taotluse osas kontrollida VangS § 32 lg-tega 1 ja 2 ning VangS § 22 lg-tega 1 ja 2 vanglale antud kaalutlusõiguse põhiseaduspärasust. Samuti ei võta ringkonnakohus seisukohta muude apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas.
35.Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal õigus pöörduda halduskohtu poole kaebusega üksnes oma õiguste kaitseks. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks halduskohtu poole pöördunud mõnel muul seaduses sätestatud alusel, mis annaks talle õiguse esitada kaebus teiste isikute õiguste või avaliku huvi kaitseks. Seega kõik kaebaja väited, mis puudutavad teiste kinnipeetavate või pereliikmete õiguste rikkumist, ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohased. Kaebaja saab tugineda üksnes enda väidetavate õiguste rikkumisele.
36.Kaebaja on apellatsioonimenetluse ajal esitanud ringkonnakohtule kaebaja poolt 15.11.2016 Viru Vanglale esitatud selgitustaotluse ja Viru Vangla 16.12.2016. a vastuse sellele, kaebaja poolt 21.10.2016 Viru Vanglale esitatud teabenõude ning Viru Vangla 27.10.2016. a vastuse sellele. Samuti on kaebaja esitanud oma kirjavahetuse vanglakomisjoniga, Andmekaitse Inspektsiooniga, Justiitsministeeriumi taasühiskonnastamise talituse vanglate osakonnaga, kambrivahetuse avalduse ja vangla vastuse sellele, 10.08.2016 esitatud vaide ja selle puuduste kõrvaldamise avalduse ning kaebaja ema kirjavahetuse Viru Vanglaga. Kuna ringkonnakohus ei lahenda kaebust sisuliselt, tuleb halduskohtul võtta asja uuel läbivaatamisel seisukoht ka küsimuses, kas tegemist on tõenditega, mis omavad käesoleva asja lahendamisel tähtsust ning vastavalt sellele teha otsustus, kas ja millised dokumendid nendest tuleb võtta asja materjalide juurde. Samuti tuleb halduskohtul võtta seisukoht kaebaja taotluse kohta nõuda vastustajalt välja talle 12.05.2017 väljastatud iseloomustus.
37.Kuna kumbki menetlusosaline ei ole apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda. Tiina Pappel
Agu Timmi
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.