Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 30.01.2025, Jõhvi 3-23-313
Haldusasi
H. D kaebus Viru Vangla 12.01.2023 otsuse nr 610/71-2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: H. D , esindaja: Raiko Paas Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Ülo Anijalg
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsusele võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 3.03.2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja esitas 2.01.2023 Viru Vanglale taotluse, milles taotles vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 1 alusel lühiajalist väljasõitu 7 päevaks koju abikaasa ja laste juurde. Kodus soovis kaebaja tegeleda laste kasvatamisega ja remonditöödega. Kaebaja esitas taotluses ka
3-23-313 väljasõiduplaani ja märkis, et on nõus elektroonilise valve kohaldamisega väljasõidu ajal. Kaebaja märkis, et väljasõit on vajalik selleks, et külastada oma abikaasat ja kolme poega, sest vangla ei võimalda mitu kuud järjest pikaajalisi kokkusaamisi kodus, et seeläbi tugevdada ja säilitada perekonnasidemeid, mis on ohuks, kuna vangla teeb kaebajale takistusi perega kohtumiseks, sest võimaldab kokkusaamisi aegadel, mil perele ei sobi ning ei võimalda üldse.
2.Viru Vangla 12.01.2023 otsusega nr 6-10/71-2 jäeti kaebaja väljasõidu taotlus rahuldamata. Keeldumist põhjendati asjaoluga, et kaebajal on üks distsiplinaarkaristus ning see näitab, et kaebaja ei ole suutnud ka vangistuses olles õiguskuulekalt käituda ning jätkab rikkumiste toimepanemist. Samuti on kaebaja hinnatud riskihindamise kohaselt üliohtlikuks ja vanglal puudub arvestades kaebaja poolt toime pandud kuritegude laadi kindlustunne, et väljasõidu ajal käitub kaebaja õiguskuulekalt.
3.Kaebaja esitas 13.01.2023 Viru Vanglale vaide, milles vaidlustas 12.01.2023 otsust nr 610/71-2.
4.Viru Vangla jättis 14.02.2023 vaideotsusega nr 6-12/32-2 kaebaja vaide rahuldamata. Vangla jäi 12.01.2023 otsuses nr 6-10/71-2 esitatud põhjenduste juurde.
5.Tartu Halduskohtusse laekus 15.02.2023 kaebaja poolt esitatud kaebus, milles ta taotles Viru Vangla 12.01.2023 otsuse nr 6-10/71-2 tühistamist ning kohustava ettekirjutuse tegemist anda väljasõidu loa või alternatiivselt ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks.
6.Tartu Halduskohus võttis 31.03.2023 määrusega kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
7.Viru Vangla vastus kaebusele laekus kohtusse 24.04.2023.
8.Kaebaja esitas 2.05.2024 kohtule taotluse, milles palus üle minna Viru Vangla 12.01.2023 otsuse nr 6-10/71-2 tühistamisnõudelt ja kohustamisnõudelt õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele. Kaebaja põhjendas taotlust nii, kuna väljasõidu taotluses märgitud kuupäevad on möödunud, siis ei oma vaidlusalune õigus enam mõju kaebaja õigustele. Seega on kaebaja arvates kohaseks õiguskaitsevahendiks just tuvastamisnõue. Kaebaja põhjendatud huviks on see, et vastustaja ei saaks enam edaspidi samas olukorras ja samadel põhjustel väljasõidu lubamisest keelduda.
9.Tartu Halduskohus rahuldas 10.05.2024 määrusega kaebaja taotluse ja lubas muuta kaebust – üle minna tühistamisnõudelt ja kohustamisnõudelt Viru Vangla 12.01.2023 otsuse nr 6-10/71-2 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele.
10.Viru Vangla esitas 30.05.2024 kohtule seisukoha, milles palus jätta kaebus rahuldamata.
11.Tartu Halduskohus jättis 31.07.2024 määrusega kaebuse läbi vaatamata. Kohus leidis, et kaebajal on olemas tõhusad õiguskaitsevahendid, mistõttu ei ole tuvastamisnõude esitamine kohtule lubatav.
12.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21.10.2024 määrusega kaebaja määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 31.07.2024 määruse ning saatis haldusasja tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
3-23-313
13.Tartu Halduskohus otsustas 20.11.2024 määrusega läbi vaadata haldusasja kirjalikus menetluses.
14.Kaebaja esitas 16.01.2025 kohtule täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja.
15.Viru Vangla esitas 23.1.2025 kohtule vastuväited kaebaja seisukohale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
16.Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) Kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele tähendab karistuse sellist täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See tähendab karistatu taaslõimumist ühiskonda vähemalt sel määral, et ta ei pane toime uusi kuritegusid. Suunamine õiguskuulekale käitumisele tähendab vastavate tingimuste loomist. 2) Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas rõhutanud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetava sotsialiseerumist eesmärgiga tema naasmiseks ühiskonda. 3) Seadusandja on VangS § 32 näol sätestanud ühe sotsialiseerumise ja ühtlasi vanglavälise suhtluse vormina lühiajalise väljasõidu võimaluse 21 päevaks aastas, mida vanglateenistus on kohustatud VangS § 23 lg 2 alusel soodustama. Arvestades asjaolu, et VangS § 32 lg-s 1 sätestatud sotsialiseerumise ja suhtlemise vorm on kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatuse ja austamise kaitsealas (põhiseaduse (PS) § 26 ja Euroopa inimõiguste ja vabaduste konventsiooni (EIÕK) art 8 lg 1 kaitsealas, siis selle õiguse kasutamise piiramine saab toimuda üksnes nimetatud õigusaktides rangetel kriteeriumitel, mida käesoleval juhul ei esine, mistõttu on ka vaidlusalane haldusakt õigusvastane. 4) Kaebaja leiab, et tema varasema karistusega arvestamine ei ole asjakohane, sest seadusandja ongi väljasõiduna vanglavälise suhtlemise vormina sätestatud kuriteos süüdimõistetud isikule, aga mitte vabaduses viibivale isikule, mistõttu on sellele põhjendustele tuginemine kaalutlusviga. 5) Kaebajale aasta tagasi määratud distsiplinaarkaristust ei saa kaebaja arvates pidada sedavõrd tõsiseks asjaoluks, et põhjendada keeldumist. Vastustaja ei ole piisavalt arvestanud sellega, et kaebaja on kaheksa aastat käitunud õiguskuulekalt. Järelikult pole õige vangla väide, et kaebaja ei suuda väljasõidul käituda õiguskuulekalt, mis tähendab keelduvas otsuses diskretsioonivea esinemist. Kaebaja arvates ei saanud vangla ainuüksi vaidlusaluses haldusaktis lugeda tõenäoliseks ohustsenaariumi realiseerumist, kuna kaebaja on õiguskuulekalt käitunud vangistuse ajal kaheksa aasta jooksul, seda enam, et kaebaja poolt esitatud väljasõiduplaan ei näe ette kodust lahkumist. 6) Riigikohus on otsuse nr 1-09-14104 p-s 27 öelnud, et vangla poolt väljatoodud riskihinnanguid ei saa üldse arvestada, sest pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missugused asjaolusid arvesse võttis. Seega on ka selles osas vaidlusalune haldusakt põhjendamatu ja kaalutlusvigane ning kuulub tühistamisele, sest tegemist on õigusvastase haldusaktiga, millega riivatakse ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust. 7) Kaebaja arvates ei ole vaidlusaluses haldusaktis kehtestatud keeld demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuivõrd seadusandja on ette näinud väljasõidu näol kinnipeetava ühe vanglavälise suhtlemise ja ühiskonna integreerumise vormina ning vanglal lasub kohustus tegeleda kaebaja rehabiliteerimise, sotsialiseerumise ja integreerumisega ühiskonda. 8) Kaebaja arvates ei ole vangla alates selle avanemist 2008. a võimaldanud väljasõite mitte ühelgi kinnipeetavale, mida ei saa pidada seaduslikuks.
3-23-313 9) Euroopa Vanglareeglistiku p-i 24.7 kohaselt, kui asjaolud seda võimaldavad, tuleb vangil lubada vanglast lahkuda kas koos saatjatega või üksi inimlikel põhjustel ning p-i 34.5 sätestab, et vanglaasutused aitavad vangidel säilitada küllaldast sidet välismaailmaga ning tagavad selleks asjakohase toetuse. Analoogne kohustus on sätestatud VangS §-s 23 lg-s 2. Seega on väljasõidu keelamine õigusvastane, millega riivatakse kaebaja õigust era- ja perekonnapuutumatusele, alandatakse inimväärikust ja tekitatakse kaebajale ja tema perele ebameeldivusi, mis ei ole vangistuse täideviimiseks vajalikud. Vastustaja tegevus väljasõidu keelamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega ja kommetega, millega riivatakse kaebaja õiguspärast ootust (kaebajal on õigus eeldada, et kui seadusega on midagi lubatud, siis see jääb kehtima ja seda tagatakse vähemalt seaduse kehtimise aja jooksul). 10) Vaidlusalusest otsusest on näha, et selle andmise on põhjustanud nii kuriteo laad, mille alusel kaebaja karistust kannab kui ka otsuse tegemise ajal kehtinud distsiplinaarkaristus. Kuriteo laadi puudutavate põhjenduste puhul on vastustaja otsuses piirdunud üksnes kunagi toimepandud kuritegude asjaolude kirjeldamisega, kuid seonduvalt kaebajaga pole välja toodud, kuidas need andmed iseloomustavad kaebajat täna pärast aastatepikkust vangistust. Kaebaja viibib vangistuses alates 2015. a. Seonduvalt kaebaja distsiplinaarkaristusega on vastustaja otsuses jäänud täielikult analüüsimata see, kas ja mil määral on kaebaja distsiplinaarrikkumine seotud tema kuriteoriskidega ning just see rikkumine teeb võimatuks temale väljasõidu võimaldamise. Eelnev ei võimalda veenduda selles, et vastustaja on kaalutlusotsuse tegemisel kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutlemine on toimunud ratsionaalselt. Lisaks ei võimalda veenduda selles, kas vastustaja otsusega kaasnev põhiõiguse piirang (PS § 26) on proportsionaalne. Viimaste andmete kohaselt on kaebaja suhtumine õigusrikkumisse olnud negatiivne.
17.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja esitas kokkuvõtlikult järgmised vastuväited: 1) VangS § 34 lg 1, lg 2 ja lg 4 koostoimes on väljasõiduloa andmine vangla kaalutlusotsus, mida võib, kuid ei pea andma. Seejuures arvestatakse otsustamisel vanglas viibimise aluseks oleva toime pandud kuriteo iseloomu, asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Väljaviimist ja väljasõitu reguleerib ka justiitsministri määrus nr 44 „vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE), mille § 82 lg 1 p 1-7 sätestavad, et taotluse rahuldamise otsustades arvestatakse kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, kinnipeetava isiksuseomadusi või kriminogeenseid riske, kinnipeetava käitumist vanglas; väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal; individuaalse täitmiskava järgimist, väljasõidu eesmärki; väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. VSKE sätestab, et väljasõidu loa andmisest võib keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid; kui lähendalasuvasse piirkonda samal ajal on väljasõiduks esitatud taotlusi rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu omavahel suhtlema, kui kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib, kui muul põhjusel on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. 2) Viru Vangla 12.01.2023 otsusest nähtub, et taotluse lahendamisel on lähtutud seadusandja poolt kehtestatud nõuetest ja tingimustest ning vangla on kaalutluse langetanud vastavalt tuvastatud asjaoludele ja tõenditele. Muuhulgas on kohtupraktikas leitud, et lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamine on vangla kaalutlusotsus, mistõttu ei saa eeldata taotluse rahuldamist. Ühtlasi puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu korraldamist vastavalt enda soovile Objektiivseks eelduseks lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks on VangS § 32 nõuete täitmine. Lühiajalisele väljasõidule mitte lubamisest
3-23-313 kinnipeetavale ühegi olulise õigushüve, sh vabadusõiguse olulist riivet ei tulene. Täiendavalt juhib vastustaja tähelepanu ka 12.01.2023 otsuses väljatoodud viitele Tartu Ringkonnakohtu määrusele, milles märgiti, et: „arvestades seda, et kaebajast tulenev oht on just kuritegude toimepanemise organiseerimine, millega on võimalik tegeleda ka elukohast väljumata, ei ole võimalik ühegi kriminaalhooldusliku meetmega, sh elektroonilise valvega, seda ära hoida“. Viru Vangla 12.01.2023 otsuses nr 6-10/71-2 on ammenduvalt ja ühetimõistetavalt välja toodud, miks ja millistel kaalutlustel keelati kaebajale lühiajalisele väljasõiduloa andmisest. Vastustaja on seisukohal, et HMS § 54 mõttes on Viru Vangla 12.01.2023 otsus nr 6-10/71-2 õiguspärane ja proportsionaalne ja palub kohtul arvestada sealsete seisukohtadega ja põhjendustega. 3) Vanglaregistri andmetel on kaebajale võimaldatud oma lähedastega (laste ja elukaaslastega) korduvalt pikaajalisi kokkusaamisi. Inspektor-kontaktisiku Tiia Tiivase õiendi kohaselt käis 2022. a kaebaja neljal korral pikaajalistel kokkusaamistel (19.03.2022, 26.04.2022, 18.08.2022, 29.09.2022). Täiendavalt olid planeeritud pikaajalised kokkusaamised ka 30.07.2022 ja 13.12.2022, kuid kokkusaajad ei tulnud kohale. Viimati toimus kaebajal pikaajaline kokkusaamine 25.03.2023. VSKE § 45 mõttes on kaebajat koheldud oluliselt soodsamalt, kui seaduses sätestatud miinimum seda ette näeb. Seega on ebaõiged kaebaja väited, et talle ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi. Lisaks on kaebajal võimaldatud sisuliselt igapäevaselt helistada oma elukaaslasele ja lastele, mida on ta ka teinud. Viru Vangla märgib 23.1.2025 vastuväites kaebaja 16.1.2025 seisukohale järgmist: Kaebaja esitas 16.01.2025 seisukoha, milles väidab, et vastustaja pole selgitanud ega kaalunud, kuidas ja miks olid erinvad kaebajast tulenevad asjaolud asjakohased otsuse langetamisel. Kaebaja on esitanud tõendi individuaalses täitmiskavas (ITK) programmi „Õige hetk“ ja agressiooni asendamise treeningu (AAT) läbimise kohta. Vastustaja hinnangul on kaebaja seisukoht põhjendamatu. Nii nagu vastustaja on varasemalt korduvalt märkinud, siis hinnati kaebajaga seonduvaid asjaolusid terviklikult, võttes arvesse nii positiivseid kui negatiivseid kaebajaga seonduvaid aspekte. Seda, et kaebaja on läbinud mitmeid ITK-s planeeritud tegevusi, märgiti ka vangla 12.01.2023 otsuses. Vastustaja märgib, et kuigi ITK-s planeeritud tegevuste läbimist saab käsitada positiivse argumendina, ei olnud see ainuke määrav asjaolu väljasõiduloa otsustamisel. VangS § 32 lg 4 kohaselt arvestatakse lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. VSKE § 83 sätestatust tuleneb mitmeid aluseid väljasõiduloa andmisest keeldumiseks, sh distsiplinaarkaristuse kehtivus või muu põhjus, kui on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Antud juhul on vastustaja igakülgselt ja piisavalt hinnanud kaebajaga seonduvaid asjaolusid loa andmise otsustamisel ning kaalutletult leidnud, et väljasõiduloa andmine ei olnud põhjendatud. Loa andmisest keeldumist põhjendati. Seetõttu on kaebaja väiteid kaalutlusõiguse väärast teostamisest ja põhjendamiskohustuse rikkumisest asjakohatud. Vastustaja märgib ka seda, et AAT läbimine oli ettenähtud alates 08.12.2022 ITK-ga ajavahemikuks 2023-2024. Kaebaja esitatud tõendist nähtuvalt osales kaebaja AAT teemalistel vestlustel 2024. aastal. Seetõttu ei ole põhjendatud nimetatud tõendiga arvestamine, arvestades asjaolu, et taotluse lahendamise ajal 12.01.2023 ei olnud nimetatud tegevust läbitud. Lisaks rõhutab vastustaja, et ITK-st nähtuvalt on lisaks kaebaja poolt valikuliselt väljatoodud tegevustele ette nähtud ka muud tegevused kaebaja riskitegurite maandamiseks, mis taotluse lahendamise ajal olid aktuaalsed ja mida polnud veel läbitud. Vastustaja edastab enda väidete tõendamiseks 08.12.2022 koostatud ITK (vt lisa 1).
3-23-313
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
18.Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
18.1.Haldusasja materjalide kohaselt jättis vastustaja 12.01.2023 otsusega nr 6-10/71-2 rahuldamata kaebaja väljasõidu taotluse põhjusel, et kaebaja on tunnistatud tehtud riskihindamise tulemusena avalikkusele üliohtlikuks kinnipeetavaks, kes kannab karistust (12. a vangistus) tugevdatud järelevalvega osakonnas alates 9.04.2021 karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1 järgi kuritegeliku ühenduse organiseerimise eest. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kolmel korral ja tal on üks kehtiv kriminaalkaristus ja vangistust kannab kaebaja kolmandat korda. Kaebajal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus (VSKE § 83 p 31). Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu näitab, et kaebaja ei suutnud vangistuses olles õiguskuulekalt käituda ja jätkab rikkumiste toimepanemist. Seega puudub vastustajal kindlustunne, et kaebaja käituks ka väljasõiduajal õiguskuulekalt. Vastustaja on kokkuvõtvalt leidnud, et käesoleval juhul kaaluvad avalikud huvid (kaebaja hoidmine kinnipidamistingimustes) üle kaebaja soovi osaleda lapse kasvatamises ja tegeleda remonditöödega perekonna elukohas.
18.2.Kohus märgib, et eelpoolkirjeldatud faktiliste asjaolude üle, millele vastustaja tugines väljasõidu lubamise osas keelduva otsuse langetamisel, ei ole poolte vahel vaidlust. Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja on omistanud tuvastatud faktilistele asjaoludele õige kaalu diskretsiooni teostades ega teinud muid kaalutlus- ja põhjendamise vigu vaidlusaluses kohtuotsuses.
18.3.VangS § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. VangS § 32 lg 4 sätestab, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. VSKE § 82 lg 1 sätestab, et taotluse rahuldamist otsustades arvestatakse järgnevaid asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6) väljasõidu eesmärk; 7) väljasõidu eeldatav mõju kinnipeetavale. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et väljasõidule lubamise või väljasõidutaotluse rahuldamata jätmise otsus vormistatakse käskkirjana ja otsus peab olema põhjendatud. Täiendavad kriteeriumid lühiajalisele väljasõidule on sätestatud 12.01.2023 seisuga kehtinud VSKE § 83, mille kohaselt võib vastustaja keelduda väljasõiduloa andmisest, muu hulgas kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib. Järelikult on luba lühiajaline väljasõidule või sellest keeldumine väljastatakse vastustaja kaalutlusotsuse alusel.
18.4.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.
3-23-313
18.5.Esmalt märgib kohus, et kaebajal on tekkinud vale ettekujutus, et justkui vastustaja on kohustatud võimaldama talle VangS § 32 lg 1 alusel lühiajalist väljasõitu kuni 21 päevani aastas. Sellist kohustust ei tulene ka EIK ja siseriikliku kohtupraktikast ega Euroopa Ministrite Komitee soovitustest liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta (Rec(2006)). Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on leitud kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust väljasõitu nõuda.1 Kinnipeetav peab arvestama, et vabaduskaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kogu temale määratud karistuse aja, ilma et võimaldatakse lühiajalist väljasõitu. Kinnipeetaval on õigus väljasõitu küll taotleda, kuid vanglal ei ole kohustust väljasõitu kindlasti võimaldada. Kinnipeetaval on õigus õiguspärasele menetlusele, sh ilma vigadeta diskretsiooniotsusele. Kohus märgib täiendavalt, kuna kaebaja taotluses kirjeldatud asjaolude näol ei olnud tegemist erakorralise perekondliku sündmusega VangS § 32 lg 5 tähenduses, tuli vastustajal kaebaja taotluse lahendamisel arvestada küll tema väljasõidu eesmärki (VSKE § 82 lg 1 p 6), kuid tegemist ei olnud erandliku olukorraga, mille puhul oleks väljasõidu eesmärk omandanud erinevate asjaolude omavahelisel kaalumisel suurema tähtsuse.2
18.6.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud ja vastustaja ei ole teinud kaebaja taotluse sisulisel läbivaatamisel kaalutlusvigu. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks arvestanud faktilise asjaoluga, mis pole sätestatud VangS § 32 lg-tes 1 ja 4 ning VSKE § 82 lg-s 1 ja §-s 83 või jätnud mõne kohustusliku kaalule võetava asjaoluga arvestamata võik oleks omistanud tuvastatud asjaoludele ebaõige kaalu.
18.7.Kaebaja väljasõidutaotluses kirjeldatud asjaolusid ning tegevusi ei saa kohtu hinnangul pidada sellisteks, mis oleksid pidanud praegusel juhul tingimata õigustama kaebajale VangS § 32 lg 1 alusel vanglast lühiajalise väljasõidu võimaldamist. Esiteks ei ole need tegevused kaebajale vajalikud vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluasemevõi muude asjade korraldamiseks. Teiseks, asjaolu, et kaebaja ei saa kodus viibimisega osaleda laste kasvatamises ja teha seal remonditöid, kaasneb paratamatult talle määratud vangistusega. Tegemist on õiguspärase riivega kaebajale PS §-st 26 tulenevale õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26 lg 2). Samas on kaebaja põhjendus kodus remonditööde teostamise vajaduse osas väljasõidu ajal vastuolus kaebaja vanglas tuvastatud töövõimetusega, mille järgi on ta vanglas terviseseisundist tulenevalt töökohustusest vabastatud. Kaebajal on vangistuse ajal võimalik suhelda perekonnalikmetega kirja ja telefoni teel, kohtuda lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel ja seeläbi osaleda lapse kasvatamises. Vastustaja selgituste kohaselt on kaebajale võimaldatud oma lähedastega (laste ja elukaaslastega) korduvalt pikaajalisi kokkusaamisi. Inspektor-kontaktisiku Tiia Tiivase õiendi kohaselt käis 2022. a kaebaja neljal korral pikaajalistel kokkusaamistel (19.03.2022, 26.04.2022, 18.08.2022, 29.09.2022). Täiendavalt olid planeeritud pikaajalised kokkusaamised ka 30.07.2022 ja 13.12.2022, kuid kokku saajad ei tulnud kohale. Viimati toimus kaebajal pikaajaline kokkusaamine 25.03.2023. Seega nõustub kohus vastustajaga, et avalik huvi (kaebaja kannab kurjategijana karistust kinnises vanglas) kaalub antud juhul üles kaebaja soovi lühiajalisele väljasõidule lapse kasvatamise ja kodus remondi tegemise eesmärgil.
18.8.Kohus on seisukohal, et vastustaja on võtnud kaebaja taotluse lahendamisel asjakohaselt arvesse ka tema toime pandud kuritegude laadi ja kaebaja kriminogeenseid riske ning käitumist vanglas (VangS § 32 lg 4, VSkE § 82 lg 1 p-d 1-3).3 Puudub vaidlus selle üle, et kaebajat on karistatud KarS § 256 lg 1 järgi kuritegeliku ühenduse organiseerimise eest. Arvestades kaebaja käitumist nii väljaspool vanglat kui ka vanglas (kehtiv distsiplinaarkaristus), ei saa pidada asjakohatuks vastustaja hinnangut, et kaebaja ei ole vangistuse jooksul oma ebaõigest käitumisest aru saanud ning tema puhul esineb endiselt uue süüteo toimepanemise või selle kavandamise oht. Seda kajastab muu hulgas kaebaja suhtes koostatud kriminogeensete riskide hinnang, mille järgi on ta tunnistatud avalikkusele üliohtlikuks. Kaebaja väide, et vastustaja poolt kinnipeetavate kriminogeensete riskide hindamise otsuseid ei tohi arvesse võtta on ilmselgelt põhjendamata. Selline nõue tuleneb otseselt VSKE § 82 lg 1 p-st 2. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa olla määravat tähtsust asjaolul, et kaebaja ei ole vangistuse ajal kaheksa aasta jooksul distsiplinaarrikkumisi toime pannud, kuna vaidlusaluse otsuse langetamise ajal oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus. Vastustaja on õigustatult märkinud, viidates asjakohasele kohtupraktikale, et sellist laadi kuritegusid on võimalik toime panna kodust lahkumata. Seega uue kuriteo toimepanemise ohtu ei oleks võimalik vältida ka kaebaja suhtes elektroonilise jälgimisseadme kasutamisel väljasõidu ajal (VangS § 32 lg 41 teine lause). Kohus leiab, et olukorras, kus raske tahtliku kuriteo eest karistust kandval kinnipeetaval puudub tegelikkuses vajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid samas võib tema võimalikust õigusvastasest käitumisest tuleneda suur risk ühiskonnale ja õiguskorrale, mille olemasolu signaliseerib kaebaja käitumine vanglas, oleks väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga.4 Kohtu hinnangul on antud juhul täiesti piisav, pidades silmas kaebaja tausta ja taotleva väljasõidu eesmärki, kaebajal ühest kehtivast distsiplinaarkaristusest vastustajaga nõustumiseks kaebaja suhtes kindlustunde puudumise osas. Seega, arvestades kaebaja 2.01.2023 taotluses kirjeldatud väljasõidu eesmärke ning vastustaja antud ohuhinnangut, puudub kohtul alus arvata, et vastustaja oleks jätnud arvesse võtmata selliseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis oleksid toonud kaasa taotluse rahuldamise.
18.9.Halduskohtumenetluses esitatud kaebaja väited selle kohta, et ta osales individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevusena programmis „Õige hetk“ aastal 2021 ning programmi jätkutegevustes 28.05.2024 (eesmärk tuleta meelde programmis käsitletud teemasid ning kinnista programmis omandatud teadmisi ja oskusi), ei ole kohtu arvates määrava tähendusega, kuna kriminogeensete riskide hindamise tulemusena on kaebaja siiski tunnistatud avalikkusele üliohtlikuks kinnipeetavaks. Kaebaja esitas 16.01.2025 kohtule seisukoha, milles väidab, et vastustaja pole selgitanud ega kaalunud, kuidas ja miks olid erinvad kaebajast tulenevad asjaolud asjakohased otsuse langetamisel. Kaebaja on esitanud tõendi individuaalses täitmiskavas (ITK) programmi „Õige hetk“ ja agressiooni asendamise treeningu (AAT) läbimise kohta. Halduskohus nõustub vastustaja 23.1.2025 vastuväidetes märgituga ja leiab, et kaebaja seisukoht on põhjendamatu. Vastustaja on kaebajaga seonduvaid asjaolusid hinnanud terviklikult, võttes arvesse nii positiivseid kui negatiivseid kaebajaga seonduvaid aspekte. Seda, et kaebaja on läbinud mitmeid ITK-s planeeritud tegevusi, märgiti ka vangla 12.01.2023 otsuses jj.
TrtRK 08.03.2018 otsus nr 3-15-1688, p 15. TrtRK 08.03.2018 otsus nr 3-15-1688, p 20.
3-23-313
18.10.Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et Viru Vangla 12.01.2023 otsus nr 6-10/71-2 vastab VSKE § 82 lg-s 4, HMS § 4 lg-s 2 ja HMS §-s 54 ning § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele ning tegemist on õiguspärase haldusaktiga. Sel põhjusel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
19.Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1). Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud kohtult halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 109 lg-st 1 ja § 118 lg-st 2 jätab võimalikud vastustaja menetlusekulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Lõppkokkuvõttes jätab kohus poole menetluskulud nende endi kanda.
20.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.