N.I. kaebus Tallinna Vanglalt väljamõistmiseks, ja viivisenõudes
Menetlusosalised
Kaebaja — N.I., esindaja v.adv Denis Piskunov
mittevaralise
kahju
Vastustaja — Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen Asja läbivaatamise vorm Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Kirjalik menetlus
1.Rahuldada N.I. kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt N.I. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas
(üheksa sada kaheksakümmend kaks) eurot. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa N.I. vanglasisesele isikukontole.
2.Mõista Tallinna Vanglalt N.I. kasuks välja menetluskulud summas 33,12 eurot õigusabikulud ja 15 eurot riigilõiv. Kohustada Tallinna Vanglat kandma välja mõistetud menetluskulud Advokaadibüroo Magnusson arvelduskontole nr EE287700771001196543.
3.Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 19.04.2017. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul
apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse.
1.N.I.t hoiti Tallinna Vanglas 18.04.2011-27.09.2012 vahistatu režiimil ja 28.09.2012-10.10.2012 süüdimõistetuna vastuvõturežiimil. Sel ajal viibis ta lukustatud kambrites ja sai kasutada ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Tema kasutuses oli kambris (sh WC) isiklikku ruumi 321 päeval alla 3 m2 ning 221 päeval 3 m2 või enam. 11.10.2012-04.12.2014 viibis N.I. avatud eluosakonnas, kus kambri uks oli lukustatud öörahu ajaks. Kambris ei olnud WC-d. Ta sai kasutada igapäevast jalutuskäiku värskes õhus ja külastada kord nädalas spordisaali. Tema kasutuses oli kambris isiklikku ruumi 132 päeval 2,65 m2 ja 653 päeval üle 3 m2.
2.N.I. esitas 04.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 43 kuu jooksul Tallinna Vangla ebainimlikes kinnipidamistingimustes viibimisega.
3.Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 otsusega taotluse 04.12.2011 eelnenud perioodi osas, leides, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenev 3-aastane taotluse esitamise tähtaeg on möödunud. Sama vastusega jättis vangla N.I. taotluse perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas rahuldamata.
4.N.I. esitas 16.03.2015 Tallinna Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse, milles taotles 13.04.2011-04.12.2014 nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 13 320 eurot, millele lisandub viivis seaduses ettenähtud määras.
5.Tallinna Halduskohus tagastas 19.11.2015 määrusega kaebuse ajavahemikku 13.04.201103.12.2011 puudutavas osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, leides, et kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.03.2016 määrusega halduskohtu määruse ja edastas asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei ole õige jagada perioodi 13.04.2011-04.12.2014 osadeks. Põhjendatud ei ole vaadelda eraldi perioode, mil kaebaja viibis katkematult Tallinna Vangla kambrites, mis tema hinnangul ei olnud nõuetekohased. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja kinnipidamistingimused oleks nimetatud perioodil oluliselt muutunud. Kuivõrd praegusel juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest teada saama juba varem, siis tuleb Riigikohtu lahendeid (3-3-1- 93-13, 3-3-1-20-15) silmas pidades
kahjunõude esitamise 3-aastast tähtaega hakata arvestama alates 04.12.2014, mil lõppes periood, mille eest isik kahju hüvitamist nõuab. Jätkuva toiminguga tekitatav mittevaraline kahju on muu hulgas seotud inimväärikust alandava kohtlemise kestusega (põhjenduste p 8). Tallinna Halduskohus võttis 25.04.2016 määrusega kaebuse menetlusse.
6.Tallinna Vangla palus 18.05.2016 vastuses jätta kaebus perioodi 13.04.2011- 17.04.2011 osas läbi vaatamata, sest kaebus on esitatud vale vastustaja vastu – kaebaja oli sel ajal Põhja Prefektuuri kambris ja Tallinna Vangla tingimused ei saanud talle kahju põhjustada. Perioodi 18.04.2011-03.12.2011 osas palus vangla jätta kaebus kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata ning perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas rahuldamata.
7.Tallinna Halduskohus jättis 29.07.2016 otsusega kaebuse perioodide 13.04.2011- 17.04.2011 ja 18.04.2011-03.12.2011 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), muus osas rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3).
8.Tallinna Ringkonnakohtu 29.08.2016 otsusega nr 3-15-652 otsustas kohus: 1. Võtta menetlusse N.I. apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 29.07.2016 otsuse peale haldusasjas nr 3-15-652. 2. Rahuldada N.I. apellatsioonkaebus osaliselt. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29.07.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-652 ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Riigikohus keeldus oma 28.11.2016 määrusega Tallinna Vangla kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
10.14.12.2016 kohtule esitatud kaebuse täpsustuses teatas kaebaja, et loobub hüvitisnõudest perioodi 13.04.2011-17.04.2011 osas, mil kaebuse esitaja ei viibinud Tallinna Vanglas.
11.20.12.2016 määrusega võttis kohus N.I. kaebuse Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingimustega perioodil 18.04.2011-04.12.2014 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 12 280 eurot ja viivise nõudes menetlusse. Sama määrusega määras kohus asja lahendamisele kirjalikus menetluses, ning andis menetlusosalistele tähtaja asjas täiendavate taotluste ja tõendite esitamiseks.
KAEBAJA SEISUKOHT
12.Kaebaja palub hüvitada kahju, mille on tekitanud vastustaja kaebaja kinnipidamisega inimväärikust alandavates kambri tingimustes, summas 12 280 Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 18.04.2011–04.12.2014. Kaebaja väidab, et tundis ennast nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimisel alandatuna ja allasurutuna. Teda vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne.
13.Kaebaja toob välja, et Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on ühe inimese kohta vaba pinda enamasti umbes 2,5m2 või natuke vähem. Vaba pinda, kust on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum on aga vähem kui 1,5m2 inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületa üldpind 4m2 inimese kohta. Ka Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud nn vanas osas, kus on erineva suurusega toad, on isiklik ruum alla 3m2 inimese kohta.
14.Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud nn vanas osas asuvad tualetid koridoris ja on üldkasutatavad ning sel ajal, kui uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla üks tund või rohkemgi.
15.Kaebaja väidab, et vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi
ööpäevas. Kõigile on päevas ette nähtud ühe tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega.
16.Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu on seal pidevalt niiske ja rõske. Paljude kambrite seintel võib seetõttu kohata hallitust. Sellest võib järeldada, et ka ventilatsioon on puudulik.
17.Kaebaja toob välja,et Tallinna Halduskohus on varem leidnud, et kambrite kunstlik valgustus Tallinna Vanglas ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lõikes 1 sätestatud nõuetele, vähene valgustus kurnas kaebaja silmi. Kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75W elektripirni. Arvestades seda, et inimesed peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, siis selliseks tegevuseks on vajalik valgustus vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et 150W elektripirni kasutamisel on keskmine valgustus umbes 100 luksi (vt Tallinna Halduskohtu lahend asjas nr 3-06-204).
18.Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab Tallinna Vangla ühte 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistikuga (EVR) nähakse ette vähemalt kahte dušikorda nädalas.
19.Kaebaja leiab, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) artikliga 3 sätestatakse keeld kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15.06.2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 01.01.2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Euroopa inimõiguste kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK artikli 32.1 kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK artikli 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kkaebaja rõhutab, et kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK artikli 3 rikkumist. 3–4m2 põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid (vt EIK lahendeid Modarca v Moldova nr 14437/05; Olariu v Rumeenia nr 12845/08; Fehér v Ungari nr 69095/10; Ciolan v Rumeenia nr 24378/04; Iacov Stancin v Rumeenia nr 35972/05; Tunis v Eesti nr 429/12; Cojocaca v Rumeenia nr 19548/04; Gurenko v Venemaa nr 41828/10). EIK on korranud oma seisukohta asjas Tunis v Eesti (punktid 43–49) hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK lahendis Feher v Ungari on põrandapinnast tulenev rikkumine tuvastatud vaatamata sellele, et kambrite uksed olid 4 tundi päevas avatud. Eesti Valitsusele 05.03.2004 esitatud Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raporti Tallinna Vanglat puudutavas osas soovitab CPT Eesti ametivõimudel kiiresti kavandada ja jõuliselt ellu viia strateegia kohtade arvu vähendamiseks Tallinna
Vangla eelvangistusosakonnas, nii et kambrisse paigutatakse mitte rohkem kui neli inimest. Selle soovituse eiramine Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla poolt võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse (tegevusetusega) panna toime tegusid, mille tõkestamiseks CPT on ellu kutsutud.
20.Kaebaja, olles heausksena eksitusse viidud Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist, arvas kuni Tunis v Eesti kohtulahendist teadlikuks saamiseni, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said, ongi need, mida VangS § 41 lõikes 1 käsitletakse paratamatult vangistuse või arestiga kaasnevatena.
21.Hüvitise suuruse hindamisel tuleks kaebaja arvates lähtuda eelpool mainitud EIK praktikast ja Riigikohtu asjakohastest lahendist, eelkõige lahendist asjas nr 3-3-1-10-14. Viiviste nõudmisel lähtub kaebaja mh Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja lahendis asjas nr 3-3-1-83-10 (p 22) esitatud seisukohtadest. Vastustaja kohustus hüvitada kaebajale mittevaralise kahju muutus vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lõigetele 3 ja 7 sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel kahju tekitamisest. Soovides vältida tarbetuid vaidlusi hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise üle, loeb kaebaja, et nõue muutus sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast. Pidades mh silmas HKMS § 38 lõiget 3 ja § 167 lõiget 3 taotleb kaebaja viiviste väljamõistmist täielikult protsendina põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Viiviste protsendi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lõikest 1 ning § 94 lõikest 1, viiviste määr (alates 01.01.2015) on 8,05 % aastas.
22.Lisaks juhib kaebuse esitaja tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohale kambripinna arvestamise kohta. Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt Jevšnik v. Sloveenia 5747/10, Tunis v Eesti 429/12) on põhjendatult tõdenud, et kambris asuva WC pindala ei ole arvestatav kambri põrandapinna suuruse arvestamisel. Ka Tartu Halduskohus on mitmetes oma seni jõustumata ja jõustunud otsustes jõudnud samale järeldusele (vt nt Tartu Halduskohtu 16.02.2015 otsus asjas nr 3-14-51791, Tartu Halduskohtu 14.01.2015 otsus asjas nr 3-14-52357, Tartu Halduskohtu 02.10.2014 otsus asjas nr 3-1451258). Tualettruumi pindala mittearvestamist kambri pindala hulka on EIK rõhutanud ka oma hiljutises Suurkoja lahendis Mursic vs Horvaatia (7334/13).Tuleb lisaks arvestada, et tualettruum on muust kambrist seintega eraldatud. Samuti on sanitaarruumi näol tegemist eriotstarbelise ruumiga, mida ei ole võimalik muul viisil kasutada. Üldiste kinnipidamistingimuste koha pealt on EIK asunud seisukohale, et ühetunnine jalutuskäik jalutusboksis, milles isiklikku ruumi ei ole üle 3 m2, ei leevenda ruumikitsikusest tulenevaid kannatusi. EIK on nentinud, et liikumisvõimalus on sisuliselt olematu või leidnud, et see pigem suurendas probleemi, mitte ei toonud leevendust. Ka vaid üks kord nädalas dušši kasutamise võimalust on EIK pidanud mittenõuetekohastest kinnipidamistingimustest tulenevaid kannatusi raskendavaks asjaoluks.
23.Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja välja mõista hüvitise 10 eurot iga inimväärikust alandavates tingimustes viibitud päeva eest.
24.20.02.2017 esitas kaebaja kohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse märkides, et tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-18-16 ja teistest sama küsimust lahendavatest lahenditest tuleb asuda seisukohale, et kaebetähtaja mittejärgimiseks esines mõjuv põhjus ning kaebetähtaeg tuleb ennistada.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
25.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta.
26.Vastustaja märgib, et Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 asunud seisukohale, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkti 4 kohaselt mõiste põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ja ka Riigikohus oma lahendis asjas nr 3-3-1-42-15. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see kambris liikumist oluliselt takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3m2 kuni 3,3m2, oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014). Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lõikes 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 21). Ka tsiviilelus ei arvestata eluruumide pinnast maha selles asuvat eluks vajalikku mööblit.
27.Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja perioodil 18.04.2011–19.09.2012 vahistatu staatuses ja ta viibis seetõttu suletud eluosakonnas. Sel ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 19.09.2012. Jõustunud otsusest teada saades rakendati ajaperioodil 28.09.2012–10.10.2012 kaebaja suhtes VangS § 14 lõiget 3 ja kinnipeetav viibis VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud sektsioonis, kus talle oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Alates 11.10.2012 paigutati kaebaja avatud eluosakonna kambrisse, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks ning lisaks igapäevasele jalutuskäigule sai kaebaja iganädalaselt spordisaali kasutada.
28.Vastustaja selgitab, et kaebaja liikumispiirang tulenes ajavahemikul 18.04.2011– 9.09.2012 sellest, et ta oli Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga — tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks.
VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Kuna kaebaja liikumispiirang tulenes õigusaktidest, siis tuleb kohtul nimetatud asjaoluga arvestada ka kaebaja liikumisvõimaluste hindamisel. Täiendavaid liikumisvõimalusi andis kaebajale erinevates hõivetegevustes osalemine, sest sel ajal ei pidanud ta oma kambris viibima. Kinnipeeturegistri andmetel osales või oli kaebajal võimalus osaleda järgmistes tegevustes: perioodil 14.01.2013–03.04.2013 riigikeele õpe A1 tasemel, tunnid toimusid 3 x nädalas kestvusega ca 45min; perioodil 02.09.2013–18.06.2015 kutseharidussüsteemis õppimine, lõpetas elektriku eriala. Kaebajale on täiendavaid liikumisvõimalusi andnud lühiajalistel kokkusaamistel käimine perekonnaliikmete ja ametnikega. Kokkusaamistele ja sealt tagasi saadetakse kinnipeetav vanglaametniku poolt ja selleks kõnnitakse läbi õue. Lisaks ei pidanud kaebaja kokkusaamiste ajal kambris viibima. Kaebajal on kokkusaamised toimunud järgmistel aegadel ja isikutega: 01.06.2011 (politseiametnikuga), 30.06.2011 (psühhiaatriga), 18.07.2011 (advokaadiga), 31.01.2012 (advokaadiga), 06.03.2012 (advokaadiga), 07.03.2012 (rahvaloendajaga), 18.05.2012 (advokaadiga). Alates 2012. aasta suvest on Tallinna Vangla kehtestanud esimese ja teise üksuse kambrites suveaja režiimi, et vähendada kinnipeetavate poolt akende lõhkumiste arvu. Kaebaja viibis 2012. aasta suvel teise üksuse kambrites 434, 424 ja esimese üksuse kambris 136. Seoses sellega oli kaebajale tagatud järgmised hüved: 21.05–15.09. anti üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaator; 01.06–31.08 võimaldati kambrile üks kord nädalas hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik; 01.06–31.08 oli lubatud võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett; 25.06–22.08 anti üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett.
29.Kaebajale oli perioodil, mille osas on ta tähtaegselt vangla poole pöördunud, lukustatud kambrites tagatud väiksem põrandapind kui 3m2 163-l päeval. Nimetatutest 161-l oli kaebajale tagatud põrandapind 2,8m2, mis erineb alla 3m2 põrandapinnast sedavõrd vähe, et seda on raske tajudagi.
30.Tartu Ringkonnakohus on 12.01.2016 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51155 leidnud, et kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli tegelikkuses väga väike, vaid 0,38–0,33 ruutmeetrit (vastavalt 2,62m2 ja 2,67m2 puhul). Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist, vaid pisut enam kui 10% kõikumist tänaseks kehtestatud 3m2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, oli suhteliselt pikk, peaaegu aasta, eeltoodut ei muuda. Arvestades perioodi lühiajalisust, lühemate ajavahemike kaupa ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3m2 (kuni 9,2m2), ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Seda enam, et ka kaebaja ise, tema jaoks väidetavalt selliseid kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal, ei ole mitte mingilgi moel andnud märku, et Tallinna Vangla vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel kuidagi tema õigusi rikuvad või, et need üldse teda kuidagi häiriks.
31.Vastustaja leiab, et ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalusel perioodil olnud tagatud 3m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks
saanud olla eelnimetatud 3m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.
32.Tallinna Vangla märgib, et ta tagas kaebajale muud kambri olmetingimustele esitatavad nõuded ning tagas vaba aja veetmise võimalused. Seega hoiti kaebajat alla 3m2 põrandapinnaga oluliselt lühemat aega, kui nt kinnipeetavat asjas Tunis vs Eesti.
33.Avatud eluosakondades oli kaebajale väiksem kui 3m2 põrandapind tagatud 132-l päeval. Kokku viibis kaebaja avatud eluosakonnas 781 päeva. Samas, üksnes kambripinna ebapiisavus ei tähenda alati, et tegemist oleks kinnipidamistingimuste õigusvastasusega ning et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lõike 1 tähenduses.
34.Vastustaja toob välja, et kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Samas ei ole tegemist absoluutsete seisukohtadega. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks EIK ei ole pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu lahendis asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36)) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5m2-ga (p 41).
35.VSkE § 8 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-68-15 märkinud, et väiksemast kui 3m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-42-15, p 15). EIK on muu hulgas selgitanud, et ülerahvastatusest
tulenevaid negatiivseid tagajärgi võib piisavalt kompenseerida isikule tagatud laialdane võimalus viibida päeval pikka aega väljaspool kambrit (vt EIK 08.12.2015 otsus asjades nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13: Mironovas jt vs. Leedu, p 139 (käesoleval ajal veel jõustumata); 28.02.2012 otsus asjas nr 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka, p 63; 28.02.2014 otsus asjas nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51, 24.10.2001 otsus asjas nr 44558/98: Valašinas vs. Leedu, p-d 103 ja 107). Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused, kusjuures hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Eelviidatud otsuses märkis Riigikohus, et vaidlust ei ole aga selle üle, et kaebajale oli vangla kodukorrast lähtuvalt tagatud võimalus viibida päevasel ajal vähemalt 4 tundi, tavapäraselt aga äratusest kuni kambrite lukustamiseni väljaspool kambrit ning tegeleda spordi ja muude resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevustega, sh sai ta töötada väljaspool kambrit majandustöödel. Ka ei esinenud kambri olmetingimustes muid minetusi kui põrandapinna vähesus ning isikule oli tagatud seaduses ettenähtud võimalus viibida päevas 1 tund vabas õhus. Kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed tagajärjed said avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju, sest magamistingimused olid nõuetekohased. Kolleegiumi hinnangul kompenseerisid kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana.
36.Vastustaja leiab, et väljatoodud Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka käesoleva haldusasjas puhul. Neljandas üksuses on kambrite uksed (kaebaja viibis kambris nr 38) lukustatud üksnes öörahu ajaks, seega sai kaebaja viibida väljaspool kambrite ajavahemikul kell 06.00–22.00. Sektsiooni 4-2, kus kamber 38 paikneb, koridori suuruseks on 56,4m2. Kaebajal oli võimalus lisaks enda kambrile viibida ka teistes sektsiooni 4-2 kambrites, mida on koridoris kokku 14. Neljanda üksuse sektsiooni 42 kinnipeetavad saavad jalutuskäigul kasutada jalutusala suurusega 169,8m2. Kuigi kambris 38 ei olnud kaebajale 132-l päeval tagatud 3m2 põrandapinda, oli ta paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks, samuti sai kaebaja kasutada võimalust igapäevaseks ühetunniseks jalutuskäiguks värskes õhus ning kord nädalas spordisaali külastada. Kaebaja ei eita, et ta sai neid võimalusi kasutada. Seega on kaebajal olnud täiendavaid liikumis- ja suhtlemisvõimalusi ulatuses, mis leevendab ebapiisavast kambripinnast tulenevaid võimalikke ebamugavusi. Vastustaja rõhutab, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul ei ole kaebaja päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks olnud alla kehtivas õiguses (VSkE v.r § 6 lg 6) kehtestatud määra.
37.Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (lahend asjas nr 3-3-1-24-09, p 9). Kaebaja ei viibinud sellistes tingimustes, kus kambripind ei vastanud siseriikliku kehtiva õiguse normile.
38.Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega ning seetõttu saab kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Eeltoodut toetab ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt vangla poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles vanglale kahjunõude esitamisel ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti, mitte isiklikust kogemusest.
39.VangS § 50 lõikega 2 sätestatakse, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Lukustatud kambrites, s.h kartserikambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Kaebaja on suurema osa vaidlusalusest perioodist viibinud Tallinna Vangla neljandas üksuses, kus WC juures on ka pesuruum, milles on kraanikausid koos voolava veega, seega saab isik ennast ka avatud eluosakonnas elementaarses määras pesta muul ajal kui graafikujärgselt. Ei VangS-st ega ka VSkE-st tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud soetada endale veekeedukann vangla kauplusest, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013 aasta veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Korra muutmisel pidid kinnipeetavad pöörduma valvurite poole, et veekeedukann saada, mõne kuu möödudes tagati veekeedukannu kättesaadavus selliselt, et see oli paigutatud pesuruumi, kus kõik kinnipeetavad seda kasutada said. Alates 2014. aasta suve lõpust on neljanda üksuse pesuruumidesse paigutatud ka soojaveeboilerid, seega sellest ajast alates on kaebajale olnud kraanidest kättesaadav ka soe vesi. Kartseris on kinnipeetavatele pesemiseks eraldi pesuruum, mida kinnipeetavad saavad kasutada graafikujärgi. Kartserikambrites asub kraanikauss koos voolava (külma) veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Vastavalt VangS § 31 lõikele 2 võimaldatakse kinnipeetavatele isiklike elektriseadmete, sh veekeetjate, kasutamine. Eelnevaga on loodud võimalused sooja vee saamiseks, kuna kinnipeetavatele on tagatud juurdepääs voolavale veele. Kui kaebaja seda võimalust ei kasutanud, siis on tegemist tema enda subjektiivse valikuga. Tartu Halduskohus on 01.11.2012 otsuses nr 3-12-1775 märkinud, et kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. Ka Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-57-11 leidnud, et igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust vanglal ei ole. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saanud ettenähtud ajal vähemalt kord nädalas pesema, seega pole vangla tema suhtes õigusvastaselt käitunud. Kuivõrd kaebaja ei ole vaidlusalusel ajal pöördunud vangla poole seoses ebapiisavate pesemisvõimalustega, võib järeldada, et tegelikkuses kaebajal hügieeni tagamisega probleeme olnud ei ole. Seoses kaebaja viitega Euroopa Vanglareeglistikule, mille soovituse kohaselt tuleb kinnipeetavatele tagada vähemalt kaks korda nädalas pesemine, märgime, et Euroopa Vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu soovituslik instrument, selle normid ei ole siduvad ning tegemist ei ole otsekohalduva dokumendiga, mistõttu Vanglareeglistikus sätestatu eiramine ei pruugi tähendada õigusvastast käitumist. Euroopa Vanglareeglistiku näol ei ole tegemist vanglale kohustusi ja kinnipeetavale õigusi loova aktiga. Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv ei saa muuta Eestis kehtiva VangS normide sisu ning ei saa kohustada VangS norme tõlgendama vastavalt Euroopa Vanglareeglistikule. Seda, et Euroopa Vanglareeglistiku soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme, on leidnud ka Riigikohus lahendis asjas nr 3-3-1-95-08 (p 8), mille kohaselt soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja
põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel.
40.Vastustaja selgitab, et kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja/või loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka lukustatud kambrites, s.h kartserikambrites reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Avatud eluosakonna aknad on avatavad. Vastustaja määnab, et Tallinn Vangla esimese ja teise üksuse kambrite, samuti kartserikambri akende ees on metallplaadid, seoses millega peab vastustaja vajalikuks selgitada järgmist. Vangistuse täideviimise eesmärgi (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks ja julgeoleku kaalutlustel (VangS § 66 lg 1) on kinnises vanglas kehtestatud ranged kinnipidamistingimused. Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 1 lõike 1 kohaselt on Tallinna Vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis viib täide vabadusekaotust ja eelvangistust ning korraldab kriminaalhooldust. VangS § 6 lõikest 1 tulenevalt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangla ülesanne korraldada vangistuse täideviimist. Tulenevalt VangS § 66 lõikest 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeoleku tagamise kohustus sätestatakse VangS mitmetes paragrahvides, nt § 41 lõikes 2, § 19 lõikes 1, § 24 lg 11 punktis 2, § 25 lg 11 punktis 2, § 251 lõikes 1, § 28 lõikes 3, § 30 lõikes 2, § 38 lõikes 22 jne. VangS kommenteeritud väljaande § 66 kommentaaride kohaselt tähendab julgeolek ehk turvalisus kaitstust ohtude eest. Järelevalve on kontroll kinnipeetava üle, mis peab tagama vangla kui süsteemi normaalse toimimise, kinnipeetava õiguste ja kohustuste täitmise, kinnipeetavate ja vanglapersonali ohutuse, välistama kinnipeetava põgenemise, kõrvaliste isikute pääsemise vangla territooriumile ning kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise mitteettenähtud isikutega. Järelevalve kujutab endast toimingute kogumit, millega tagatakse muuhulgas ka kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist. Tallinna Vangla kambrites on sund- ja/või loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev selliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida.
41.Ventilatsiooni kontrollitakse regulaarselt. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja/või loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu, avatud eluosakonnas aknaid avades. Lisaks on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Nimetatud põhjustel ei ole kaebaja väited väidetava niiskuse ja rõskuse kohta kambris usutavad. Samas, kui kaebaja ning temaga samas kambris olnud teised kinnipeetavad tundsid, et kambris pesu pesemisest tekib niiskus, siis oli neil võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise eest hoolitses vangla. Seega oli kaebajal võimalus hoida ära enda väidetavalt puudulikes tingimustes kinnipidamist. Tallinna Vangla pakub kinnipeetavatele võimalust kasutada mõistliku tasu eest vangla pesumaja teenust. Pesumajas pestakse ja kuivatatakse kinnipeetavate riided, st kinnipeetavatele tagastatakse puhtad ja kuivad riided. Kaebaja subjektiivne valik on pesumaja teenuse mittekasutamine. Pesumaja teenuse näol on Tallinna Vangla loodud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool kambrit. Isegi juhul, kui kaebaja peseb ja kuivatab riideid kambris, siis ei ole tegemist sellise ebamugavusega, mis annaks aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas.
Kuna hallitus tekib niiskuse mõjul, kuid kambrites on piisav ventilatsioon ning ka vangla poolt erinevates kambrites pisteliselt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ei ole kambrites ülemäärase õhuniiskuse taset näidanud, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole olnud selline, mis põhjustaks hallituse teket. Seega ei ole usutavad ka kaebaja väited hallituse kohta kambrites. Kuna kaebaja ei ole kordagi varasemalt vangla poole pöördunud väitega, et kambrites on hallitus, on Tallinna Vangla seisukohal, et väited kambriseinte hallitamisest on tagantjärgi esitatud ja paljasõnalised. Kaebaja on suurema osa vaidlusalusest ajast olnud paigutatud sektsiooni 4-2, mille jalutushoovi suurus on 26,7x6,36m. Vastustaja selgitab, et avatud eluosakondades on suured jalutushoovid, milles on spetsiaalselt loodud koht pesu kuivatamiseks. Lisaks on avatud eluosakondade kambrites võimalik pesu kuivatada radiaatoritel ja voodiotstel. Tallinna Vangla kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, seega on pesu kuivatamine võimalik ka kambrites.
42.Vastustaja toob välja, et kaebaja on Tallinna Vangla nn vanas osas viibinud kokku 781 päeva (Tallinna Vangla neljanda üksuse sektsiooni 4-2 kambrid nr 33, 36 ja 39). Kambris 38 ei asu tualett tõepoolest kambris, kuid kaebaja väited öisel ajal tualetijärjekordade kohta ei ole tõesed. Öisel ajal tualeti kasutamise soovist annavad avatud eluosakondadesse paigutatud kinnipeetavad valvuritele märku vastava lambi süütamisega. Valvurid lasevad peale soovi avaldamist kinnipeetava esimesel võimalusel tualetti. Õiguskantsler on oma 26.03.2009 ettepanekus nr 7-7/081380/0901979 leidnud, et lühiajaliselt kinni peetud isikule peab olema tagatud võimalus igal ajal kasutada tualetti. Loomulikult tuleb selle juures arvestada kinnipidamiskoha iseärasusi, sh valve korraldamise aspekte. Üldreegliks võiks olla, et kinni peetud isik saab tualetti esimesel võimalusel ja ilma liigse viivituseta, kuid kindlasti mitte hiljem kui 30 minutit peale vastava soovi esitamist. Erisusi tuleb teha isikutele, kelle terviseseisund seda nõuab. Tallinna Vangla märgib, et on õiguskantsleri soovitusel analüüsinud 2011. aasta vangistussektsiooni hoonetes öisel ajal, mil kambrite uksed on lukustatud, WC kasutamise võimalusi ja tegelikku praktikat tagamaks, et kinnipeetav ei peaks tualeti kasutamiseks pärast vastava soovi esitamist ootama enam kui 30 minutit. Kaardistamise tulemusel selgus, et ka kõige sagedamini öisel WC külastamise soovi avaldamiste ajal (kella 11.15 ja 00.19 vahel) jäi WC kasutamise ooteaeg alla 30 minuti. Seega on kaebaja väide WC kasutamise ooteaja kohta alusetu. Kinnipeetavatel on võimalik tualetti kasutada mõistliku aja jooksul pärast sellekohase soovi avaldamist. Kui aga vaadata kaardistamise tulemusi, siis algas WC-sse soovijate nn tipptund kell 22.15 ja kestis kuni 00.19 ehk peale öörahu algust kahe tunni vältel. Esimesed kinnipeetavad, kes peale öörahu algust avaldasid soovi WC kasutamiseks, tegid seda 15 minutit peale öörahu algust, mis ei ole mõistlik aeg, kui arvestada sellega, et enne öörahu algust ja uste lukustamist on kinnipeetaval võimalik WC-d vabalt kasutada. Vanglal on kindel päevakava, mis on kinnipeetavatele teada ning kinnipeetav saab oma vajadusi selle järgi planeerida. Kinnipeetavad on teadlikud, et öörahu algab kell 22.00 ning kambrite uksed lukustatakse samal ajal. WC kasutamise kaardistamine näitas pigem kinnipeetavate soovimatust oma vajadusi planeerida.
43.Vastustaja toob välja, et kaebaja ei väida, et kunstlik valgus oli ainus valgustus kambris ja loomulik valgustus puudus. Silmade kurnatus, mida kaebaja välja tõi, võib tekkida ka pikka aega teleri vaatamisest või mittesobivas asendis lugemisest ning see ei pea olema põhjustatud ainuüksi sellest, milline on kambris kunstlik valgustatuse aste. Kuna kaebaja ei ole ise olukorra parandamiseks või muutmiseks midagi ette võtnud (kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal selle probleemiga vangla poole pöördunud), saab asuda seisukohale, et kambri väidetav vähene kunstlik valgustatus tegelikult probleemiks ei olnud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on 11.01.2012 soovinud lugemisprille ja tal diagnoositi presbüoopia ehk vanaeanägevus. Silmade kontrolli tulemused
olid järgmised: OD=1,0; OS=1,0, add+1,25sph. 12.03.2014 vastuvõtul on kaebaja nägemist taas kontrollitud ning tulemused olid täpselt samad, mis ca 2 aastat varem (OD=1,0; OS=1,0, add+1,25sph). Seega ei saa kaebaja terviseandmetest järeldada kambrite valgustuse ebapiisavust. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ punkti 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Määruse nr 38 selles osas täpseid norme ei kehtesta. Seega vastas kunstlik valgustus VangS § 45 lõikes 1 sätestatule. Kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik endale vangla kaupluse vahendusel näpitslamp soetada.
44.Eeltoodust nähtuvalt on vangla lähtunud kaebaja paigutamisel õigusaktides sätestatust ning vangla tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kaebajale on olnud tagatud pesuruumi kasutamise võimalus, lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.
45.Vastustaja märgib, et vanglas viibivatele isikutele, s.h kaebajale, on tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised). Ca iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastab vangla ajalehti. Loa alusel väljastatakse kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldatakse vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks on võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
46.Vastustaja toob eraldi esile, et kuigi kaebaja väidab endale Tallinna Vangla vangistustingimuste tõttu kahju tekkimist, ei ole kaebaja vangla poole pöördunud kaebustega seoses käesolevas kahjunõudes väidetud väidetavate puudustega kinnipidamistingimustes. Kaebaja oli Tallinna Vanglas viibinud ligi 2,5 aastat, enne kui pöördus 02.01.2014, s.o vahetult peale EIK lahendit Tunis vs Eesti esmakordselt vangla poole teemal, mis puudutas põrandapinda — nimelt soovis kaebaja teada, kuhu kambritesse ja kui mitme kinnipeetavaga koos ta on olnud paigutatud. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega enne, kui EIK tegi 19.12.2013 Terki Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise. Alles pärast seda esitas kaebaja 04.12.2014 Tallinna Vanglale kahjunõude. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuid hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati
tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus on 17.12.2015 kohtuotsuses nr 3-14-196 märkinud, et jagab vangla seisukohta, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Eelviidatud otsuses on ringkonnakohus möönnud, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 24) on Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida, kuid ei nõustu Riigikohtuga. /.../ Ringkonnakohus leiab, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Samale seisukohale asub Tartu Ringkonnakohus ka 12.01.2016 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51155. Kinnipeetaval ei ole küll õigust valida vanglat, milles ta karistust peab kandma, kuid arvestades, et kaebaja on esile toonud mitmeid asjaolusid, mis teda häirisid, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega (vajadusel kohtusse pöördudes). Riigikohus on leidnud, et analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla ka muud taotlused ja kaebused, mis aitavad sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-47-08, p 22).
47.Vastustaja leiab, et jätkuvalt peaks vahistatu ja kinnipeetava jaoks siiski primaarne nõue olema haldusakti andmise, toimingu sooritamise või toimingu lõpetamise nõue. Ka EIK arvates ei ole rahaline hüvitis piisavalt tõhus õiguskaitsevahend ebakohaste kinnipidamistingimuste vastu siis, kui isik on jätkuvalt kinnipeetav, kuna sellisel nõudel ei ole preventiivset toimet selles mõttes, et see ei hoia ära väidetava rikkumise jätkumist ega taga kinnipeetavatele paremaid tingimusi. Sellisel juhul tuleb õiguskaitsevahendi kaudu tagada isiku olukorra parandamine (vt Kanakis vs Kreeka (nr 2), kohtuotsus 12.12.2013, avaldus nr 40146/11). Ainult juhul, kui on ilmne, et kahju ei oleks olnud sellisel moel võimalik ära hoida, on põhjendatud kohe kahju hüvitamise nõude esitamine. Vastustaja rõhutab, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist ligi 3 aastat. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastaid. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud apellandi õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud tulemuseni. Seetõttu ei kohaldu vastustaja arvates siin Riikohtu poolt lahendis asjas nr 3-3-1-90-11 (p 19) väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lõike 1 eesmärgiga. Vastustaja leiab, et küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lõikes 1 nõutakse isikult vaid selliste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud,
mitte leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida, kuidas oleks selline kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses, on võimalik, et ka siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda positiivselt. Eeltoodust tulenevalt kuulub hüvitise nõue rahuldamata jätmisele ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
48.Tallinna Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitise nõudelt viivise nõue ei ole põhjendatud. Riigikohus on 27.11.2014 kohtuotsuse nr 3-3-1-66-14 punktis 19 sedastanud, et viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium on seisukohal, et avalikõiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Ehkki haldusasjas nr 3-3-1-81-13 tehtud otsuse punktis 13 on kolleegium nentinud, et riigivastutuse seadus ei näe õiguskaitsevahendina ette viivise tasumist, ei ole need seisukohad omavahel vastuolus, sest viidatud asjas ei pidanud kolleegium otsustama, kas viivis on avalik-õiguslikus suhtes võimalik olukorras, kus riigivastutuse seadus ega eriseadus seda ette ei näe. Sellise seisukoha võtmine ei olnud asja lahendamiseks vajalik, sest selles asjas vastustaja toetuse maksmisega ei viivitanud. Vastustaja leiab, et viivise nõue oleks seega põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole. Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.
49.Tallinna Vangla hinnangul on kaebaja poolt esitatud taotlus tähtaja ennistamiseks esitatud põhjendamatult, kuna käesoleval juhul ei ole kohtul tekkinud kahtlust kaebuse tähtaegsuses, samuti ei ole vastustaja ühena vastuväidetest leidnud, et kaebus ei oleks kohtule esitatud tähtaegselt. Vastustaja on teadlik kaebaja poolt viidatud kohtulahenditest ning seisukohast, et ka vandeadvokaadist esindajalt ei saa eeldada kohtusse pöördumise tähtaegadest arusaamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
50.Kohus märgib kaebust lahendama asudes, et kuivõrd kaebuse esitaja on esitanud kohtule lõplike seisukohtade esitamise tähtaja jooksul kaebetähtaja ennistamise taotluse, siis tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht kaebuse esitaja taotluse suhtes. Vastustaja on märkinud, et taotlus on põhjendamatu, kuivõrd käesolevas asjas ei ole kaebuse tähtaegsus vaidluse all. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud kaebuse menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu ning kohus võttis kaebuse menetlusse leides, et kaebus on tähtaegne (20.12.2016 määrus), siis puudub vajadus kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks eraldi määrusega. Kohus leiab jätkuvalt, et kaebus on tähtaegne, millest tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tähelepanuta.
51.Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 18.04.2011 kuni 04.12.2014 tekitatud mittevaraline kahju, on põhjendatud. Kaebus on menetluses seoses kambripinna väiksust, ventilatsiooni ja sellega seotult niiskust (riiete pesemise ja kuivatamise vajadusest tingituna), valgustust ning tualeti kasutamist, jalutuskäiku (pisikeses jalutusboksis) ja hügieeni puudutavate väidetega.
52.Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat Tallinna Vanglas ajavahemikul 18.04.2011 kuni 04.12.2014 kokku 1228 päeva. Vangla kinnitusel hoiti kaebajat 18.04.2011–27.09.2012 vahistatu režiimil, 28.09.2011–10.10.2012 hoiti kaebajat vastuvõturežiimil ning 11.10.2012–04.12.2014 hoiti kaebajat süüdimõistetuna vangla avatud osakonnas (tl 161 ja pöördel, I kd). Avatud osakonnas oli kaebajal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul 06.00-22.00 viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevase aja jooksul olid kambrite uksed avatud.
53.Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu vahistatu režiimil hoidmise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi mõõtmete üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega.
54.RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lõike 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebaja vanglasisesel paigutamisel elukambrites oli õigusvastane, kas selle tegevusega alandati süüliselt kaebaja inimväärikust ning kas see vangla õigusvastane tegevus sai kaebajale väärikuse alandamise läbi tekitada mittevaralist kahju. Samuti see, kas selline kahju tuleb hüvitada rahas.
55.EIÕK artikli 3 ning PS § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. VangS § 41 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36), et riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise
käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-1-50-14, p 33).
56.Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79). [...] EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK artikli 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3m2 kuni 4m2, saab EIÕK artikli 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák vs Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et ka 3m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 56). VangS § 45 lõike 1 (kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister VSkE-s. VSkE § 6 „Kinnipeetava vanglasisene paigutamine“ lõikes 6 sätestati kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik 18.04.2011–04.12.2014 jääb nii kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega kui alates 01.01.2014 jõustunud redaktsiooni kehtivusaega.
Kohus märgib, et Riigikohus asus lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 38) seisukohale, et kambri põrandapind 2,5m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5m2 (samas, p 37). Riigikohus on ka asjas nr 3-3-1-42-15 (p 18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3m2 suuruse isikliku ruumi puhul. Asja nr 3-3-1-16-16 lahendis (p 11) täpsustas Riigikohus, et kui kinni peetava isiku käsutuses ei ole vähemalt 3m2 põrandapinda, loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Väiksemast kui 3m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga leevendada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus (vt Riigikohtu lahendeid asjades 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 3-3-1-68-15, p 18). Isiku olukorda raskendavad muud puudused on olulised siis, kui isikut on hoitud kambris, milles ühe isiku kohta on isiklikku ruumi 3–4 m2 (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-42-15, p 14).
57.VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks arvestada ilma mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, kogu põranda pinda s.o põranda pinda seinast seinani. Küll aga tuleb kambri põrandapinnast välja arvata WC alune põrandapindala ning seda nii juhul kui WC asus kambris kui ka juhul kui see asus kambrist väljas pool (7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 114 suurkoja otsus 20.10.2016).
58.Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 49-60, II kd). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.
59.Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on perioode, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Arvestades otsuse punktis 54 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 49-60, II kd), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemiku 18.04.2011 kuni 04.12.2014 kohta. Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem (133 päeva suletud lukustatud kambris ja 652 päeva avatud osakonnas so kokku 785 päeva). Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2 (239 päeva suletud lukustatud kambris ja 132 päeva avatud sektsioonis). Kaebaja viibis kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m2 st isegi alla enne 01.01.2014 kehtinud miinimumtaset 168 päeva (suletud lukustatud kambris) jooksul.
60.EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK on ka leidnud, et juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
60.1.Kohus leiab poolte seisukohti ja tõendeid analüüsides, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et 18.04.2011-27.09.2012 oli kaebaja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Tallinna Vangla on kohtule selgitanud, et erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt lukustatud kambris pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega. Lisaks viibis kaebaja alates 28.09.2012 kuni 10.10.2012 Tallinna Vanglas küll süüdimõistetuna, kuid kinnisel režiimil vastuvõtuosakonnas ehk tegu oli tema jaoks eelkirjeldatuga sarnase olukorraga.
60.2.Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 (so kokku 407 päeva osas). Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1. Kohus märgib veelkord, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10.09.2009 otsus, p 9). Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud kohtu arvates vähemalt osal kaebuses käsitletud ajavahemikul vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Kohus märgib ka, et EIK on järjepidevalt alates 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Kohus märgib, et peab loomulikuks ja vältimatuks, et Eesti Vabariigi riigivõimu teostavad
asutused (käesoleval juhul siis eelkõige vanglate tegevuse eest üldiselt vastutav Justiitsministeerium ja vanglad ise) hoiavad end jooksvalt kursis neid puudutava EIK kohtupraktikaga ja võtavad vajadusel viivitamatult tarvitusele meetmed Eestis selles väljendatud siduvate seisukohtade järgimiseks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud riigiorganite teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 18.04.2011-04.12.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 selle aja eest, kus kaebaja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 so 407 päeva osas. 60.3 Ajavahemikul 11.10.2012–04.12.2014 viibis kaebaja vangla avatud osakonnas. Kaebaja viibis sel ajavahemikul kambrites nr 38 ja 82 (kartserikamber). Sel ajavahemikul oli kaebajale igal päeval tagatud küll vähemalt 2,5 m2 isiklikku ruumi, kuid 132-l päeval jagus kambrites viibinud isikute kohta kambripinda vähem kui 3 m2 (tl 174 pöördel kuni tl 181, I kd). Kaebajal tuli 132-l päeval viibida oludes, kus põrandapind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Vastustaja kinnitusel viibis kaebaja süüdimõistetuna avatud eluosakonnas (tl 161 pöördel, I kd). Kartserikambris nr 82 viibides oli kaebajale tagatud isiklikku ruumi igal päeval 9,2 m2 ning seetõttu ei pea kohus isikliku ruumi vähesust kartserikambri nr 82 puhul kõne alla tulevaks. Kaebaja avatud eluosakonnas viibimise ajavahemiku osas tuleb siin Riigikohtu lahendi asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) järgi hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused ebapiisava pinnaga kambrites hoidmise perioodil. Olgugi, et kaebajal oli vaadeldavast perioodist 132-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3m2, oli kaebajale avatud eluosakonnas viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning kogu päeva kuni öörahuni (VSkE § 8 lg 1) eluosakonnas. Lisaks osales kaebaja hõivetegevustes: 14.01.2013–03.04.2013 osales kaebaja riigikeele õppel (3x nädalas kestvusega 45 minutit) ning 02.09.2013–04.12.2014 oli kaebaja omandamas elektriku eriala (tl 161 pöördel, I kd). Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus kambripinda puutuvalt jätta rahuldamata kogu perioodi osas, mil kaebaja viibis süüdimõistetuna avatud sektsiooni kambris ning tal oli selles kambris viibimise ajal isiklikku ruumi üle 2,5m2, kuivõrd asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud kambris viibimise ajal raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kaebajale oli avatud kambris viibimise ajal tagatud võimalus viibida ka väljaspool kambrit, samuti võimaldati kaebajale ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.
61.Lisaks napile kambripinnale on kaebaja kaebuse nõude põhjendamisel viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja kuivatatakse samas elukambris); vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all; tualetid koridoris ja ebapiisav jalutusaeg pisikesel pinnal.
61.1.Kohus märgib, et vastustaja on vastuses kaebusele (tl 162 pöördel, I kd) selgitanud, et kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega (mh kartserikambrites) ning kambris on lubatud seep. Seega sai isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. VangS § 50 lõikega 2 sätestatakse, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama.
Vastustaja on märkinud, et kinnipeetavatele on vangla kauplusest kambrisse lubatud soetada veekeedukann, lisaks annavad valvurid vastava soovi avaldamisel alates 2013. aasta veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu vangla poolt. Samuti on üksuse, milles kaebaja viibis, pesuruumi 2014. aasta suve lõpust alates olnud paigutatud soojaveeboilerid ning seega on kaebajal alates sellest ajast olnud võimalik kasutada sooja vett igapäevaselt otse kraanist. Kohtu hinnangul olid kaebajal isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks olemas inimväärikusele vastavad piisavad võimalused.
61.2.Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (tl 163, I kd), et lisaks Tallinna Vangla kambrites (sh ka kartserikambrites) toimivale sund- ja /või loomulikule ventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kinniste kambrite ja kartserikambrite akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Käesolevas asjas nende väidete üle vaidlust ei ole. Õhupuuduse korral olnuks kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häiriva olmeprobleemi korvamine või leevendamine. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks seoses väidetava puuduliku ventilatsiooni probleemiga kunagi varem vangla poole pöördunud ning ka vastustaja poolt esitatud tõenditest ei ilmne, et kaebaja seda teinud oleks (tl 196–198, I kd). Ventilatsiooni puudulikkust puudutavad väited on kaebuses väga üldsõnalised. Vastustaja kinnitusel kontrollitakse ventilatsiooni toimivust vanglas regulaarselt ning seda on kinnitanud ka Riigi Kinnisvara AS (tl 185, I kd). Kaebaja ei ole määratlenud, millistes kambrites oli ventilatsioon ebapiisav. Kohus leiab, et arvestades Tallinna Vangla praktikat kasutada kambrites nii loomulikku ventilatsiooni kui sundventilatsiooni, lisaks tagada kinnipeetavatele võimalus reguleerida õhuhulka akna küljes asuva õhutusava kaudu, ei ole kaebaja üldsõnalised väited ventilatsiooni ebapiisavuse osas põhjendatud. Vastustaja on märkinud, et vanglariietuse pesemise ja kuivatamise eest hoolitseb vangla ning vangla pakub kinnipeetavatele ka pesumajateenuse kasutamise võimalust, mõistliku tasu eest. Pesumajast tagastatakse aga puhtad ja kuivatatud riided. Seega on vangla pesumaja teenuse kasutamise võimaluse näol loonud kaebajale võimaluse pesta ja kuivatada riideid väljaspool kambrit. Kütteperioodil tagab vastustaja kinnitusel kambrites olev keskküte ühtlase temperatuuri ning kuivatab õhku (tl 163 pöördel, I kd,), vajadusel ka pesu. Valdava osa vaadeldavast ajast viibis kaebaja sektsioonis 4-2, kus tal oli võimalik kuivatada pesu ka jalutushoovis selleks loodud kohas. Kohus leiab, et isegi kui kaebaja pesi ja kuivatas riideid kambris, ei ole sellest tingitud kambri niiskuse suurenemise näol tegemist seesuguse ebamugavusega, mis ületaks väärikuse alandamise künnise. Lisaks on vanglas vastustaja kinnitusel teostatud pisteliselt niiskusmõõtmisi ning mõõtetulemused ei ole ülemäärase niiskuse taset näidanud. Kaebaja üldsõnalised väited niiskuse tõttu tingitud hallituse kohta kambrites ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud.
61.3.Vastustaja on selgitanud, et kambrites asus aken, mis tagas kambri loomuliku valgustatuse ning ka kunstlik valgustatus tagas kambri piisava valgustatuse (tl 164, I kd). VangS § 45 lõikest 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes. Kaebaja ei ole kambrite kehva valgustatuse teemal varasemalt vangla poole pöördunud (tl 196–198, I kd) ning ka tervisekaardi väljavõte kaebaja terviseandmete kohta lubab järeldada, et kaebaja nägemine ei ole Tallinna vanglas viibides halvenenud (tl 188 pöördel ja tl 191, I kd). Seega ei saa kaebaja terviseandmetest järeldada kambrite valgustatuse ebapiisavusest tingitud nägemise kurnatust või tervise halvenemist.
61.4.Kohus leiab, et ka kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle kasutamise kohta on üldsõnaline. Kuna kaebaja ei ole pidanud vajalikuks välja tuua, kuidas ja milles jalutusboksi suurus ja selle kasutamine on seotud talle mittevaralise kahju tekkimisega, jätab kohus selles osas kaebaja väited
tähelepanuta. Sellised üldised loeteluna esitatud etteheited jätavad kahtluse, et kaebaja ei ole tegelikult tema poolt loetletud kinnipidamistingimusi erilisi kannatusi põhjustatavatena tajunud ning on esitanud võimalikke puudusi ainult kahjuhüvitise põhjendamise ja suurendamise eesmärgil. Eelnevast tulenevalt ei anna kaebaja tõendamata väited alust lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks nendes käsitletud osas. Liiatigi on vastustaja kinnitanud, et kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest ajast sektsioonis 4-2, ning sai jalutuskäikudel käia jalutushoovi, mille suuruseks on 26,7 m x 36 m.
61.5.Vaadeldaval perioodil viibis kaebaja vastustaja kinnitusel vaid ühes tualetita kambris (kamber nr 38). Õiguskantsler on oma 26.03.2009 ettepanekus nr 7-7/081380/0901979 leidnud, et lühiajaliselt kinni peetud isikule peab olema tagatud võimalus igal ajal kasutada tualetti. Loomulikult tuleb selle juures arvestada kinnipidamiskoha iseärasusi, sh valve korraldamise aspekte. Üldreegliks võiks olla, et kinni peetud isik saab tualetti esimesel võimalusel ja ilma liigse viivituseta, kuid kindlasti mitte hiljem kui 30 minutit peale vastava soovi esitamist. Erisusi tuleb teha isikutele, kelle terviseseisund seda nõuab. Vastustaja kinnitusel on kinnipeetavatel võimalik tualetti kasutada mõistliku aja jooksul pärast sellekohase soovi avaldamist, kusjuures analüüsinud tualeti kasutamise sagedust ja võimalusi, selgus vastustaja kinnitusel, et tualeti kasutamise ooteaeg jäi alla 30 minuti. Arvestades, et kamber nr 38 on avatud eluosakonna kamber, viibis kaebaja tualetita kambris lukustatult üksnes öörahu ajal, seega 22.00–06.00. Muul ajal ei ole kaebaja puhul põhjust rääkida tualetti pääsemise ooteajast, kuivõrd avatud kambris viibides oli kaebajal väljaspool öörahu võimalik kasutada tualetti vahetult vastavalt vajadusele. Kaebaja terviseandmetest (I kd, tl 187–193) ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks nõudnud kaebajale erisuste tegemist. Kohus leiab, et kaebaja väited pikkadest tualeti ooteaegadest on tõendamata ja need tuleb lahendi tegevusel arvestamata jätta.
61.6.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud tõendada ja kohut veenda, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis ebapiisava põrandapinna mõju kaebajale oleks suurendanud.
62.Kohus leidis otsuses juba eespool (p 60.3), et kaebaja hoidmine mitmel perioodil avatud sektsioonis kambrites, kus kaebajal oli ruumi vähem kui 3m2, ei ületanud inimväärikuse alandamise künnist määral, mis tingiks selles osas kaebuse rahuldamise ja kahju rahalise hüvitamise. Küll aga leidis kohus, et kaebajale tuleb välja mõista hüvitis aja eest, kus kaebaja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2.
63.Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013 otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31). Kohus leiab, et hüvitise suuruse määramisel kohtu arvates eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Antud
juhul pidi kaebaja viibima alla 2,5 m2 põrandapinnaga isiku kohta lukustatud kambris kokku 168 päeva ja üle 2,5 m2 kuid alla 3 m2 kambris 239 päeva. Lisaks tuleb käesoleval juhul hüvitise välja mõistmisel silmas pidada järgmisi tegureid: - Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud alates 11.10.2012 – 04.12.2014 võimalus päevakava järgselt liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga. - Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Kambris oli olemas osaliselt avatav aken mis tagas ka kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes valgustid. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Samuti oli kambrites olemas kraanikauss ja tagatud pidevalt külm vesi ning vee soojendamiseks oli isikutel õigus taotleda kambrisse veekeetjaid. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele dušši kasutamist 1 kord nädalas, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida regulaarselt vahetati. Kinnipeetavatele oli tagatud mõningane meelelahutus (ajalehed, raamatute laenutamise võimalus, televiisorid ja raadiod kambrites vastavate lubade alusel, suhtlemispiirangute puudumisel ka kirjavahetus ja kokkusaamised). - Kaebaja ei ole viibinud lukustatud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi väga pikki ajavahemikke järjest; - Kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, võrdlemisi pikka aega. Samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi alates 05.08.2012.
64.Arvestades kõike eelpooltoodut peab kohus põhjendatuks rahaline hüvitis välja mõista summas 982 eurot. Väljamõistetav summa tuleb kanda kaebaja vanglasisesele isikuarvele.
65.Kaebaja palus hüvitiselt välja mõista ka viivised protsendina põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kaebaja leidis, et viiviste protsendi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lõikest 1 ning § 94 lõikest 1, viiviste määr (alates 01.01.2015) on 8,05 % aastas. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebuse esitaja taotlus viiviste väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna viivise tasumist õiguskaitsevahendina mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt riigivastutuse seadus ette ei näe. Viivise nõue oleks seega põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole.
66.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt so 8% ulatuses. Kaebuse esitaja on palunud vastustajalt välja mõista kantud menetluskulud summas 414 eurot (vt tl 203-204, I kd) ja 15 eurot riigilõiv (ülejäänud riigilõivu osas oli kaebaja selle tasumisest menetlusabi korras vabastatud). Kaebuse esitaja palub õigusabikulud kanda arvelduskontole nr EE287700771001196543 Advokaadibüroo Magnusson. Arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 108 lg 2 leiab kohus, et Tallinna Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista õigusabikulud summas 33,12 eurot ja riigilõiv summas 15 eurot. Nimetatud osas
on õigusabikulud ka põhjendatud ja vastavad asjas tehtud tööle. Vastustaja ei ole õigusabikulude suurusele sisuliselt ka vastu vaielnud. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.