Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks (menetlusdokumendi õigeaegselt kätte andmata jätmine)
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Juri Kolesnikov esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Kolesnikovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulu (riigilõiv 15 eurot), mille tasumisest kohus on kaebaja menetlusabi korras vabastanud, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. märtsil 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Halduskohtule saabus 02.11.2017 Juri Kolesnikovi kaebus, milles kaebaja soovib tunnistada õigusvastaseks, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale õigeaegselt kätte Riigikohtu 15.12.2016 määrust asjas nr 3-7-1-3-856-16, mistõttu ei saanud kaebaja pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Kaebaja väidab, et vangla andis kõnealuse Riigikohtu määruse talle alles 01.09.2017. Kaebaja taotleb ka Tartu Vangla kohustamist andma kaebajale juristi või advokaati.
3-17-2260
Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla jätnud rahuldamata kaebaja sellekohase taotluse ning leidnud 25.10.2017 vaideotsuses nr 1-11/519-2, et kaebaja vastav vaie tuleb jätta rahuldamata (tl 4).
2.Kohus tagastas kaebuse mõlema nõude osas 22.11.2017 määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel (kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki).
3.Kohus rahuldas 08.12.2017 määrusega Juri Kolesnikovi määruskaebus osaliselt ja tühistada halduskohtu 22.11.2017 määruse haldusasjas nr 3-17-2260 osas, milles oli tagastanud kaebuse Tartu Vangla tegevuse (menetlusdokumendi õigeaegselt kätte andmata jätmine) õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kohus võttis kaebuse sama määrusega tuvastamisnõude osas menetlusse. Halduskohus jättis sama määrusega määruskaebus rahuldamata osas, milles tagastas kaebuse nõudes kohustada vanglat andma kaebajale advokaat või jurist, ning edastada määruskaebuse selles osas lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kohtumäärus on selles osas jõustunud (Riigikohtu 12.02.2018 määrusega ei võetud määruskaebust menetlusse).
4.Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 03.01.2018 (II kd, tl 19-20) ja täiendava seisukoha 21.02.2018 (II kd, tl 40).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja väidab, et Tartu Vangla ei andnud talle õigeaegselt kätte Riigikohtu 15.12.2016 määrust asjas nr 3-7-1-3-856-16, mistõttu ei saanud kaebaja pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Kaebaja väidab, et vangla andis kõnealuse Riigikohtu määruse talle alles 01.09.2017. Tartu Vangla ei ole kaebaja väitel talle üle andnud ei kirja teel ega e-kirja lisana saadetud määrust.
Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
6.1.Tartu Vangla on 30.08.2017 vastuses nr 2-32505-2 kaebajale selgitanud, et Riigikohus saatis kohtuasjas nr 3-15-2376 määruse 16.12.2016 paberkandjal. Dokumendiregistrist nähtuvalt saabusid kaebajale adresseerituna Riigikohtust kinnised ümbrikud 19.12.2016, 22.12.2016 ning 27.12.2016. Vanglale ei ole aga teada, kas nimetatud ümbrikes oli ka kohtumäärus asjas 3-15-2376.
6.2.Nii vastuses kaebaja pöördumisele kui kohtunõuetele vastates lähtus vangla temal olemasolevast teabest. Kuna kohtumääruse saatjaks oli Riigikohus, pöördus vangla Riigikohtu poole selgitamaks välja, kuidas kohtumäärus kaebajale saadeti. Riigikohus kinnitas kohtumääruse saatmist kirjaga ning sama nähtub ka Riigikohtu sekretäri 29.08.2017 e-kirjast.
6.3.Kuna ainult dokumendi saatja saab öelda, mil viisil ja kuidas ta menetlusdokumendi edastas, saab vangla kontrollida menetlusdokumendi kätteandmist lähtuvalt selle saatmisviisist. Tartu Vangla ei ole jätnud kaebajale Riigikohtust kirja teel saadetud menetlusposti kätte andmata. Riigikohtust on kaebajale saabunud kinnised ümbrikud 19.12.2016, 22.12.2016 ning 27.12.2016. Kaebaja kirjavahetuse kaardilt nähtuvalt anti kaebajale Riigikohtust saabunud kirjad kätte 20.12.206, 22.12.2016 ning 27.12.2016. Millised menetlusdokumendid olid ümbrikes, ei ole vanglale teada, kuna kohtust saabunud kiri antakse kätte suletud ümbrikus. Vangla on Riigikohtust saabunud kirjad kaebajale üle andnud, seega määruse lihtkirjaga saatmise korral on kaebaja selle kätte saanud ning puudub vangla õigusvastane tegevus.
6.4.Vangla dokumendihaldusprogrammis ei ole registreeritud Riigikohtu määruse elektroonilist saabumist. Sellist saatmisviisi ei ole kinnitanud ka Riigikohus kui dokumendi saatja ise. Kuna Riigikohus on kinnitanud kohtumääruse saatmist kirjaga ning kaebajale Riigikohtust saabunud kirjad on vangla kätte toimetanud, siis isegi juhul kui Riigikohus on 2(6)
3-17-2260
saatnud kohtumääruse lisaks ka elektrooniliselt, kirja teel saadetud menetlusdokumendi on vangla kaebajale kätte andnud.
6.5.Vastuseks kohtu esitatud küsimustele selgitas vastustaja, et kinnipeetavatel (s.h kaebajal) on võimalik kasutada internetti üksnes õigusaktide andmebaasi ja kohtulahenditega tutvumiseks, kuid puudub juurdepääs menetlustaotluste lahendamise tulemustele. Inspektorkontaktisiku kinnitusel ei ole kaebaja ka perioodil 15.12.2016 – 15.01.2017 end interneti kasutamiseks registreerinud.
6.6.Täiendavates seisukohtades, lähtudes Riigikohtu 13.02.2018 vastusest kohtunõudele, leiab vastustaja, et kõnealune määrus saadeti 16.12.2016 Tartu Vanglasse kaebajale kätte toimetamiseks lihtkiri, mis sisaldas 15.12.2016 määrust ja mis registreeriti numbriga 7-1-3856-16. Kõik Riigikohtust kaebajale saabunud lihtkirjad on kaebajale ka kätte toimetatud. 16.12.2016 saadetud lihtkiri toimetati kaebajale kätte 20.12.2016. Nimetatut kinnitab ka halduskohtule edastatud kirjavahetuse kaart.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus lahendab käesoleva otsusega kaebaja nõuet menetlusdokumendi õigeaegselt kätte andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus on eelnevalt tagastanud kaebuse nõudes kohustada vanglat andma kaebajale advokaat või jurist (vaidlus selles osas on lõppenud ning halduskohtu määrus kaebuse osaliseks tagastamiseks jõustunud, Riigikohtu 12.02.2018 määrus). Kohus jättis 03.01.2018 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse täiendamiseks kahju hüvitamise ja Tartu Vangla trahvimise nõudega (määrus on jõustunud edasi kaebamata).
8.Kaebaja väitel ei ole Tartu Vangla talle õigeaegselt edastanud Riigikohtu 15.12.2016 määrust asjas nr 3-7-1-3-856-16. Nimetatud määrus on tehtud haldusasjas, mis esimese ja teise astme kohtus kannab numbrit 3-15-2376. Riigikohtu määrus kassatsioon- või määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta jõustub nende avalikult teatavakstegemise päeval ja on lõplik (HKMS § 232 lg 2, § 234). Seadusest ei tulene kohustust nende määruste kättetoimetamiseks. Samas on kinnipeetaval õigus ka selline kohtumäärus mõistliku aja jooksul kätte saada. Mõnel juhul omab menetlusse võtmisest keeldumise määruse jõustumisest teadasaamine kaebajate jaoks ka otsest menetluslikku tähendust. Näiteks kui esimese astme kohus on jätnud rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse ja kohustanud kaebajat tasuma riigilõivu tähtajal, mis hakkab kulgema sellise kohtumääruse jõustumisest, on kaebajal kohustus tasuda riigilõiv kohtu antud tähtajal. Halduskohtu määrus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta võib seega jõustuda ka Riigikohtu määruse avalikult teatavaks tegemisel ning sellest hetkest hakkab kulgema kaebuse puuduste kõrvaldamise tähtaeg (nt riigilõivu tasumiseks). Praeguse vaidluse kaebaja jaoks ei olnud Riigikohtu 15.12.2016 määrusel küll sellist tähendust. Kaebaja oli esitanud kassatsioonkaebuse vaidlust sisuliselt lahendanud kohtulahendi peale. Isegi kui jätta kõrvale kaebaja enda väited tuvastamisnõude esitamisel praeguses asjas – kohtumääruse hilinenud kättesaamine on väidetavalt nurjanud võimaluse oma õiguste kaitseks EIK-s – on kaebajal õigus saada võimalikult vähese viivitusega, mis pole tingitud tema enda käitumisest, teada tema kohtuasja lõpplahendus.
9.Vaidlust pole selle üle, et Tartu Vangla on kõnealuse kohtumääruse ärakirja pärast vanglale järelepärimise tegemist saanud kätte hiljemalt 01.09.2017. Tartu Vangla on 30.08.2017 vastuses nr 2-32505-2 kaebajale selgitanud, et Riigikohus saatis kaebajale kohtuasjas nr 3-15-2376 määruse 16.12.2016 paberkandjal (I kd, tl 30).
3(6)
3-17-2260
10.Riigikohus on vastuseks kohtunõudele esitanud väljatrükid Riigikohtu infosüsteemist ja kohtute infosüsteemist (I kd, tl 19-23), millest selgub, et Riigikohus on 15. detsembri 2016. a määruse asjas nr 3-7-1-3-856-16 (loamenetluse number Riigikohtus) saatnud kaebajale Tartu Vanglasse lihtkirjaga 16.12.2016. Tartu Vangla on 08.11.2017 vastuses 03.11.2017 kohtunõudele teatanud, et Riigikohtust on kaebajale saabunud kinnised ümbrikud 19.12.2016, 22.12.2016 ja 27.12.2016, kuid vanglal ei ole teavet nende sisu kohta (I kd, tl 11). Tartu Vangla on vastuseks 17.11.2017 kohtunõudele esitanud kohtule väljavõtte kaebaja kirjavahetuse kaardist (I kd, tl 35-36p), millelt nähtub, et talle on allkirja vastu isiklikult kätte toimetatud järgmised Riigikohtust saabunud kirjad 20.12.2016, 22.12.2016 (märkus „6-1/16-1074; 6-1/16, 1078“) ja 27.12.2016 (märkus „21136“). Seega ei ole 20.12.2016 üle antud kirja kohta kirjavahetuse kaardil märgitud muud, kui üksnes Riigikohus selle saatjana ja Riigikohtu aadress (mitte aga selles sisalduvat kirja numbrit).
11.Riigikohus on vastuseks halduskohtu 13.02.2018 täiendavale kohtunõudele 13.02.2018 (II kd, tl 34) teatanud, et Riigikohtus kasutatud infosüsteemide andmetel saadeti ajavahemikus 15.12.2016 - 27.12.2016 Riigikohtust Tartu Vanglasse kaebajale kätte andmiseks 3 (kolm) lihtkirja: 1) 16.12.2016 saadetis nr 7-1-3-856-16 (sisaldas 15.12.2016 määrust); 2) 20.12.2016 kirjavahetus asjades 6-1/16-1074 ja 6-1/16-1078; 3) 20.12.2016 saadetis tsiviilasjas nr 2-1612972. Riigikohtu vastuses on ka selgitatud, et nähtuvalt Riigikohtu infosüsteemist on 16.12.2016 registreeritud väljaminev kiri blanketi tüübiga "resolutsiooni kaaskiri halduses V", mis sisaldab 15.12.2016 kohtumäärust asjas nr 7-1-3-856-16 (vt ka I kd, tl 20). Pärast väljuva dokumendi registreerimist antakse lihtkiri üle postiasutusele.
12.Eelnevat arvestades on tõendatud, et Riigikohtust on ajavahemikus 15.12.201627.12.2016 kaebajale saabunud kolm erinevat saadetist lihtkirjana. Tartu Vangla on kaebaja kirjavahetuse kaardil registreerinud kolm kaebajale saabunud lihtkirja ja kirjavahetuse kaardilt ilmneb, et kaebajale on need üle antud. Kaebaja on ka kirjavahetuse kaartidel seda oma allkirjadega kinnitanud.
13.Vangistusseaduse § 29 lg-test 1 ja 4 tulenevalt on vanglal keelatud kontrollida kinnipeetava kirjavahetust kohtutega. Seega ei saanud Tartu Vangla teada, millised dokumendid kaebajale neil kuupäevadel kinnises ümbrikus saadeti ja üle anti. Samuti pole tagantjärele kuidagi kontrollitav, kas 20.12.2016 üle antud kinnises ümbrikus oli kõnealune määrus. Vastustajal puudus kehtivast õigusest tulenevalt võimalus teada kirjade sisu ning ka selgesõnaline kohustus pidada arvestust vanglasse saabunud kirjade ümbrikutele märgitud teabe üle. Tartu Vangla on 08.11.2017 vastuses kohtunõudele selgitanud, kuidas saabuvad kohtudokumendid kinnipeetavatele ja kuidas vanglas nendega toimitakse. Vastustaja selgituste kohaselt saabuvad nii Riigikohtust kui ka teistelt kohtuastmetelt kinnipeetavatele kohtudokumendid kahel erineval moel. Need kas saadetakse elektroonselt Tartu Vangla e-posti aadressile eesmärgiga edastada need kinnipeetavale või saabuvad postiga kinnistes ümbrikutes, kus on peal kinnipeetava nimi. Mõlemal juhul registreeritakse kirjad Tartu Vangla dokumendiregistris. Teisel juhul (kinnised ümbrikud) pole Tartu Vanglal võimalik tuvastada kinnipeetavale saadetud ümbriku sisu ega selle vastavust ümbrikul märgitud numbritele (I kd, tl 11-12).
4(6)
3-17-2260
Riigikohus on vastuseks kohtunõudele selgitanud, et Riigikohtu halduskolleegium märgib kõikide väljasaadetavate lihtkirjade ümbrikele kohtuasja numbri, mille kohta dokumendid saadetakse (II kd, tl 29). Kuigi Riigikohus kinnitab, et tavapärase praktika kohaselt on välja saadetud ümbrikel märgitud haldusasja number, ei ole välistatud näiteks infotehnoloogiline tõrge vms põhjus, mis võib välistada üksikjuhtudel numbri märkimise ümbrikul. Olukorras, kus Tartu Vangla ei ole kirjavahetuse kaartidel märkinud kõikide kinnises ümbrikus saabuvate ja kinnipeetavatele edastatavate kirjade ümbrikutele märgitud kohtuasjade numbreid (ega muud teavet), ei ole võimlik tõsikindlalt järeldada, et Riigikohtu 15.12.2016 määrus asjas nr 3-7-1-3856-16 (kohtuasi nr 3-15-2376) saabus lihtkirjaga Tartu Vanglasse ja jõudis kaebajani. Samas kummutab selle kahtluse eelnevalt tõendatud asjaolu – kolme lihtkirja saatmine Riigikohtust, kolme lihtkirja registreerimine kirjavahetuskaardil ja sama arvu lihtkirjade üleandmine kaebajale. Seega puudub alus kahelda, et Riigikohtu 15.12.2016 määrus asjas nr 3-7-1-3-856-16 saadeti kaebajale lihtkirjaga, mis kaebajale ka üle anti.
14.Kaebaja esitas koos 22.11.2017 määruse peale esitatud määruskaebusega kohtule ka koopia Riigikohtu sekretäri 16.12.2016 e-kirjast asjas nr 7-1-3-856-16 (I kd, tl 45). Kiri on saadetud Tartu Vangla e-posti aadressile [email protected] ning selle päisest nähtub, et kirja teema on „Määrus“ ning manuseks „856-16.pdf“. Kirja adressaadina on märgitud Juri Kolesnikov, kirja pealkirjaks „Kohtumääruse saatmine“ ning kirja sisu on järgmine: „Saadan teadmiseks Riigikohtu 15.12.2016 määruse. KIS-i vea tõttu edastan määruse e-kirjaga. Palun edastada määrus kinnipeetavale“.
15.Pärast eelnimetatud tõendi saamist tühistas halduskohus enda 22.11.2017 määruse tuvastamisnõude tagastamise osas, võttis kaebuse selles osas menetlusse, küsis seisukoha vastustajalt (08.12.2017 kohtumäärus) ja täiendavad tõendid Riigikohtult. Kaebaja poolt tõendina esitatud e-kirja saatmist kinnitab Riigikohus vastuseks 11.01.2018 kohtunõudele (II kd, tl 28 ja 29). Samasugune kiri asub ka haldusasja nr 3-15-2376 toimikus (tl 201), mille kohus on võtnud 08.12.2017 määrusega praeguse haldusasja juurde. Riigikohus selgitas 13.02.2018 vastuses (II kd, tl 34) täiendavalt, et kõnealune kaaskiri kannab numbrit 7-1-3-856-16 ja sellega saadeti e-kiri Tartu Vangla üldmeili aadressile. E-kirja sisu on Riigikohtu 15.12.2016 määruse edastamine kinnipeetav J. Kolesnikovile. Kaaskirjas märgiti, et KIS-i (Kohtute infosüsteem) vea tõttu edastatakse määrus e-kirjaga. Praegusel juhul kasutati KIS2 rikke tõttu Riigikohtu selgituste kohaselt väljuva kirja registreerimiseks Riigikohtu infosüsteemi, sest kaaskiri kannab Riigikohtu infosüsteemi antavat numbrit 7-1-3-856-16. Kui kiri oleks registreeritud KIS2-s, kannaks see numbrit 3-15-2376/dokumendi number.
16.Eelnevalt on kohus jõudnud veendumusele, et Riigikohus on kõnealuse kohtumääruse saatnud lihtkirjaga ning kaebajale Riigikohtust saabunud kirjad on vangla üle andnud. Isegi kui Riigikohus on saatnud kohtumääruse lisaks ka elektrooniliselt, ei väära see järeldust, et lihtkirjaga saadetud määrus on kaebajale üle antud. Kuna Riigikohtust saadetud lihtkirjade arv ja J. Kolesnikovile üle antud kirjade arv on sama, ei saa ka viidatud e-kirjas esitatud teave, et infosüsteemi tõrke tõttu ei pruugi lihtkirjaga määruse koopia saatmine olla õnnestunud, viia järeldusele, et lihtkirjaga pole määrust saadetud.
5(6)
3-17-2260
Seega ei ole ka määrav vastustaja tõdemus, et Tartu Vangla dokumendihaldusprogrammis pole registreeritud Riigikohtu määruse elektroonilist saabumist Riigikohtu sekretäri 16.12.2016 ekirjaga (29.12.2017 vastuse p 4; II kd, tl 19p). Kuigi saabuva kirja registreerimata jätmist asutuse infosüsteemis võib pidada põhimõtteliselt õigusvastaseks, ei saa selle e-kirja registreerimata jätmine ega kirja manusena saadetud kohtumääruse ärakirja kaebajale edastamata jätmine rikkuda kaebaja õigusi olukorras, kus talle juba on teda puudutava kohtumääruse ärakiri üle antud.
17.Vastustaja oli sisse seadnud saabuvate kirjade ja kinnipeetavatele üleandmise registreerimise süsteemi, millest ilmneb nii kohtutest saabuvate kirjade laekumine, kui ka üleandmine, mida kinnipeetavad oma allkirjaga kinnitavad. Kui ka vastustaja saaks saabuvaid lihtkirju registreerida neid puudutavat infot kirjade registreerimiskaardil täpsemalt kajastades, ei ole praegusel juhul alust järelduseks, et olemasolev kirjade registreerimise korraldus poleks taganud kaebajale saadetud lihtkirja kättesaamist.
18.Kohus on eelnevat arvestades seisukohal, et tõendatud pole vastustaja õigusvastane tegevus, mille tulemusena jäänuks kaebajal Riigikohtu 15.12.2016 määrus asjas nr 3-7-1-3856-16 kätte saamata mõistliku aja jooksul selle tegemisest. Samas ei saa välistada, et kaebaja rohkete kohtuasjade tõttu on tal kadunud kontroll saabunud kohtudokumentide üle. Näiteks väidab kaebaja 05.01.2018 Riigikohtule koostatud määruskaebuses: „Terviseseisundi ja ravimite tõttu on mul raske toimuvat meelde jätta ja sellest aru saada“ ning „Mul on raske kirjutada, käed värisevad ja ma oskan kuidagi ära unustada, mida ma olen juba kirjutanud, ning ma kirjutan üht ja sama asja mitu korda. Ja ka vastupidi, kui olen veendunud, et olen juba kirjutanud, aga pärast selgub, et ma pole midagi kirjutanud [---] (II kd, tl 69).
Eeltoodu tõttu jääb kaebus rahuldamata.
MENETLUSKULUD
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kohus on rahuldanud kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastanud ta 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.