Peeter Jereti kaebus advokaadilt saabunud kirja avamise läbi Viru Vangla poolt tekitatud 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 29.06.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Peeter Jereti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Peeter Jeret Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.06.2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 08.02.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Peeter Jeret esitas 20.02.2017 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 3000 eurot sõnumisaladuse rikkumise eest. Viru Vangla registreeris kahju hüvitamise taotluse 22.02.2017. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt oli Viru
Vangla valvur 20.02.2017 avanud P. Jeretile advokaadibüroolt saabunud maksikirja, millega rikkus sõnumisaladust.
2.Viru Vangla jättis 24.04.2017. a otsusega nr 6-16/28-2 P. Jereti kahju hüvitamise taotluse rahaliseks hüvitamiseks rahuldamata.
3.P. Jeret esitas 05.05.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus Viru Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 3000 eurot sõnumisaladuse rikkumise eest. Kaebuse kohaselt oli 20.02.2017 valvur posti jagamise ajal avanud kaebajale adresseeritud advokaadibüroolt saadetud kirja ja tutvunud kirja sisuga, rikkudes sellega sõnumisaladust ning alandades oma käitumisega kaebaja väärikust.
4.Tartu Halduskohus jättis 29.06.2017. a otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus märkis, et põhiseaduse §-st 43 ja vangistusseaduse (VangS) § 29 lg-test 1 ja 4 ning justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 50 lg-st 2 tuleneb keeld avada ja kontrollida neid kirju, mis saabuvad kinnipeetavale kaitsjalt ning kohustus anda niisugused kirjad kätte suletud ümbrikus. Halduskohus tõi välja, et vastustaja ei eita seda, et vanglaametnik avas kaebajale advokaadibüroost saabunud ümbriku ja rikkus sellega VangS § 29 lg-test 1 ja 4 tulenevat keeldu. Halduskohus möönis, et advokaadibüroost saadetud kirja avamine ametniku poolt ja seal olevate paberite sõrmitsemine rikub kinnipeetavale seadusandja poolt antud õigusi, kuid halduskohtu hinnangul ei nähtu antud juhtumi puhul, et ümbriku avanud ametnik oleks tutvunud ka selles olevate dokumentidega ja saanud seeläbi teada saadetise sisu. Kaebuses väidab kaebaja küll vastupidist, kuid asjaolu, et kohtueelses nõudes piirdus ta üksnes väitega ümbrikus olnud paberite sõrmitsemise kohta, lubab selles halduskohtu arvates kahelda. Ametnik ise eitab toimunu kohta koostatud õiendis ümbrikus olnud paberite sisuga tutvumist. Vastustajalt välja nõutud salvestisel olev ei võimalda näha ametniku ja kaebaja konkreetseid tegevusi, kuid asjaolu, et kambri uks polnud avatud enam kui 38 sekundit, lubab järeldada, et saadetise sisuga tutvumist siiski ei toimunud. Halduskohus leidis, et Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-3-1-43-11, kus oli arutlusel juhtum, kus ametnik luges kinnipeetavale saadetud õnnitluskaartidel olnud teksti ette ja Riigikohus leidis, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas ning kohaseks hüvitamise viisiks võib rahas kompenseerimise asemel olla ka toimingu õigusvastasuse tuvastamine, on vaatamata vaidluse sisu mõningale erinevusele kohaldatav ka käesolevas asjas. Halduskohus asus seisukohale, et kuna antud juhtumil ei ole advokaadibüroost kaebajale saabunud kirja sisuga tutvumine tõendatud, ei kinnita miski ka rahalise hüvitise saamist õigustava ulatusega kahju tekkimist. Vastustaja on vaidlusaluse tegevuse õigusvastasust ise tunnistanud ning kaebaja ees toimunud pärast ka vabandanud. Seda on võimalik pidada igati kohaseks ja piisavaks hüvitiseks ning sellega ka piirduda. Kaebaja oli kaebuses viidanud lisaks sõnumisaladuse rikkumisele ka enda väärikuse alandamisele ametniku käitumise tõttu. Halduskohus leidis, et kuna kohtueelses nõudes ta sellekohaseid väiteid ei esitanud, ei saa nõue väärikuse alandamisega tekkinud kahju osas olla lubatav. Halduskohus märkis, et advokaadibüroost saabunud kirja avamine ja isiku sinatamine võib küll põhjustada ebamugavusi ja nördimust, kuid ilmselgelt ei ületa sellest tulenevad kannatused kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset ega täida seetõttu väärikuse alandamise koosseisu riigivastutuse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.P. Jeret esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 29.06.2017. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tema hüvitamiskaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on moonutanud kaebaja ütlusi, jätnud arvestamata asitõenditega ning teinud menetluslikke ning kaalutlusvigu. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kaebaja kunagi väitnud, et ametnik „sõrmitses“ ümbrikus olnud pabereid. Kaebuses ütles kaebaja, et ametnik tutvus kirja sisuga. Sellega on halduskohus moonutades kaebaja ütlusi loonud ise uusi asitõendeid. Kaebaja on seisukohal, et 38 sekundit on piisav aeg 3-lehekülje pikkuse tekstiga tutvumiseks. Halduskohtu väide, et saadetise sisuga tutvumist ei toimunud, ei vasta tõele, sest valvur on oma seletuskirjas öelnud, et ta nägi kirja sisuks olevaid kohtu pabereid vms. Kaebaja leiab, et tegemist on tahtliku õigusrikkumisega. Samuti on süüteo raskus seotud demokraatlikus õigusriigis tagatud põhiõiguse ja –vabaduse, milleks on isiku- ja eraelu puutumatuse printsiip, räige rikkumisega isiku poolt, kes on seatud nende põhimõtete kaitsmist jälgima. Kirja avamisega valvuri poolt võeti kaebajalt võimalus veenduda, et saadetise sisu on olnud puutumatu. EIK praktika kohaselt on kirja avamise fakt iseenesest piisavaks aluseks, et tuvastada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 rikkumine. Seega on halduskohtu väide, nagu ei oleks kaebajale saabunud kirja sisuga tutvumine tõendatud, ühtlasi nii vale kui ka ebaoluline ning ei saa olla kaebaja hüvitamisnõude rahuldamata jätmise aluseks.
6.Viru Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus on moonutanud kaebaja ütlusi. Vastustaja möönab, et põhjendatuks võib lugeda kaebaja väidet selle kohta, et kaebaja ei ole kohtueelses menetluses esitatud kahjunõudes kasutanud mitte sõna „sõrmitses“, vaid „silmitses“. Samas ei muuda selline eksimus vastustaja hinnangul vangla kahjunõude otsuses või kohtuotsuses antud lõppjäreldust. Tegemist ei ole asja lahendamise seisukohalt põhiküsimusega, kuna muudest uuritud tõenditest nähtub, et ametnik ei tutvunud dokumendi sisuga. Ametnik andis saadetise kaebajale üle, kui nägi, et tegu on kohtudokumentidega. Kohtudokumendid on oma kujunduselt kergesti äratuntavad kasutatavate rekvisiitide järgi ning nende äratundmiseks piisab pelgalt põgusast pilgust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kaebaja taotles esitatud kaebuse kohaselt mittevaralise kahju rahalist hüvitamist seoses Viru Vangla valvuri poolt temale advokaadibüroost 20.02.2017 saabunud kirja avamisega. Asjaolus, et kiri anti kaebajale üle avatuna, vaidlust ei ole. Iseenesest ei ole vaidluse all ka küsimus, et vastustaja tegevus kaebajale saadetud maksikirja avamisel oli õigusvastane. Vastustaja on oma eksimust ka tunnistanud ning kahjunõude otsuses kaebaja ees vabandanud. Vaidluse all on jätkuvalt eelkõige see, kas valvur tutvus ka kirjas olnud dokumentide sisuga, s. o kas rikuti kaebaja õigust sõnumi saladusele.
9.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on eeltoodust tulenevalt asja lahendamisel õigesti lähtunud ka sellest, kas sõnumisaladust faktiliselt rikuti või mitte. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole sõnumisaladuse rikkumisega tegemist näiteks siis, kui kinnipeetava kiri avatakse tema juuresolekul, vanglaametnik selle sisuga ei tutvunud ning edastab kirja kohe kinnipeetavale (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr nr 3-4-1-3-09, p 16). Asjas kogutud tõendeid hinnates on halduskohus jõudnud õigele järeldusele, et käesoleval juhul pole tõendatud, nagu oleks ümbriku avanud ametnik tutvunud selles olevate dokumentidega ja saanud seeläbi teada saadetise sisu. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks halduskohus moonutanud kaebaja ütlusi ja loonud sellega uusi tõendeid. Põhjendatuks võib küll lugeda kaebaja väidet selle kohta, et ta ei ole vanglale esitatud kahjunõudes valvuri tegevuse kirjeldamisel kasutanud mitte sõna „sõrmitses“, nagu on kirjas kohtuotsuse p-s 5, vaid sõna „silmitses“ (tl 19p). Samas ei muuda selline eksimus kohtuotsuses ebaõigeks vaidlusaluse otsuse lõppjäreldust, kuna muudest uuritud tõenditest nähtub, et valvur, nähes ümbrikus olnud dokumentide vormistusest, et tegemist on kohtudokumentidega, ulatas ta need koheselt kinnipeetavale ja ei tutvunud dokumentide sisuga. Eeltoodut kinnitab ka kaebaja enda kirjeldus vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes, milles kaebaja märgib, et: „Järv võttis ümbrikust välja seal olnud paberid, silmitses neid ja ulatas avaldajale. Paberite järel ulatas Järv avaldajale ka kirjaümbriku, milles kiri oli saabunud.“ Kaebaja viide sellele, et ta ise ütles kohtule esitatud kaebuses, et ametnik tutvus kirja sisuga, ei tõenda samuti veel sõnumisaladuse rikkumist. Halduskohus viitas õigustatult asjaolule, et vanglale esitatud kahjunõudes väitis kaebaja üksnes seda, et valvur silmitses ümbrikus olnud pabereid ning ei väitnud, et valvur tutvus ka ümbrikus olnud dokumentide sisuga. Dokumentide sisuga tutvumise väite esitas kaebaja alles kaebuses, mis lubab selle õigsuses põhjendatult kahelda. Ka vanglaametnik ise eitab toimunu kohta koostatud õiendis ümbrikus olnud dokumentide sisuga tutvumist.
10.Põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukoht, nagu oleks 38 sekundit, mille jooksul kaebaja kambri uks oli maksikirja üleandmiseks avatud, olnud valvurile täiesti piisav aeg saabunud materjalide tekstiga sisuliseks tutvumiseks. Kaebaja jätab tähelepanuta, et selle aja sisse pidid mahtuma ka muud toimingud, sh need, mida kaebaja ise kirjeldas – ametnik luges ette ümbrikul olnud teksti, pidas kaebajaga maha lühikese diskussiooni ümbriku avamise lubatavuse üle, ümbriku avamine ise jne. Lisaks pidi samasse aega mahtuma ilmselt ka kaebajalt allkirja võtmine saadetise kättesaamise kohta. Kõik need toimingud jätsid valvurile kokkuvõttes minimaalselt aega kaebaja kirjeldatud „ paberite silmitsemiseks“ ning selle ajaga ei olnud kindlasti võimalik dokumentide sisuga tutvuda. Nagu juba märgitud, andis vanglaametnik saadetise kohe kaebajale üle, kui nägi, et tegu on kohtu dokumentidega.
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt viidatud EIK lahendid ei ole käesolevas asjas üks-ühele kohaldatavad. Nii oli näiteks kohtuasjas Slavgorodski vs. Eesti probleemiks asjaolu, et korrespondentsi läbivaatus oli pidev, kuid käesoleval juhul sellist olukorda ei esine.
12.Kaebaja ei nõudnud esitatud kaebusest nähtuvalt kirja avamise õigusvastasuse tuvastamist, vaid mittevaralise kahju hüvitamist väidetava sõnumi saladuse rikkumise eest. Kaebusest ega muudest asja materjalidest ei nähtu ka täiendavat põhjendatud huvi vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kuigi vastustaja tegevus kaebajale advokaadibüroost saadetud maksikirja avamisel oli õigusvastane, jättis halduskohus hüvitamiskaebuse ringkonnakohtu
hinnangul õigesti rahuldamata, sest mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik vaid RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud juhtudel ning ainuüksi haldusorgani toimingu õigusvastasus selleks alust ei anna. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning VÕS § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. Kuna tegemist ei olnud sõnumi saladuse rikkumise juhtumiga, ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud. Asjas, kus kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses advokaadilt saabunud kirja avamisega, on ka Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et kui sõnumisaladuse rikkumine pole leidnud tõendamist, pole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2014. a otsus asjas nr 3-13-641). Rahalise hüvitise väljamõistmine üksnes seetõttu, et kaebaja ei saanud oma sõnul olla kindel, et sõnumisaladus on kaitstud, ei ole käesolevas vaidluses põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja võis olla toimunu pärast nördinud, kuid vangla vabandas kaebaja ees ning usutav ei ole, et vangla eesmärgiks oli kaebajat talle kirja avatuna üleandmisel veel mingil viisil solvata või alandada. Kaebaja enda selline emotsioon või arvamus ei ole piisav hüvitise maksmiseks. Kaebaja ei ole ka näidanud, et kõnealune intsident oleks talle mingisuguseid muid raskeid tagajärgi kaasa toonud.
13.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.06.2017. a otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.