Osaühingu Diivaniparadiis kaebus Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 02.11.2016. a korralduse nr 6-12.2/18943 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 05.05.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Osaühingu Diivaniparadiis apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Osaühing Diivaniparadiis, esindaja juhatuse liige Ahti Rattasep Vastustaja – Tartu linn Tartu Linnavalitsuse kaudu, esindaja linnasekretär Jüri Mölder
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.05.2017. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 31.01.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tartu Linnavalitsus kohustas 02.11.2016. a korraldusega nr 6-12.2/18943 osaühingut (edaspidi OÜ) Diivaniparadiis esitama 5 tööpäeva jooksul korralduse saamise päevast arvates reklaamimaksualast maksudeklaratsiooni Riia tn 136a hoonel oleva reklaami kohta, mille on kiri „DIIVANIPARADIIS“. Korralduse kohaselt kujutab nimetatud silt reklaami reklaamiseaduse (edaspidi RekS) § 2 lg 1 p 3 tähenduses.
2.OÜ Diivaniparadiis esitas 21.11.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Linnavalitsuse 02.11.2016. a korraldus tühistada. Kaebaja on seisukohal, et RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaamiks teave, mis on avalikustatud kauba müügi suurendamise eesmärgil. Vaidlusalune silt „Diivaniparadiis“ ei kujuta endast mitte reklaami, vaid kaebuse esitaja ärinime. Sildi „Diivaniparadiis“ avalikustamine Riia tn 136a hoonel ei täida mitte kauba müügi suurendamise funktsiooni, vaid on mõeldud tähistama sissepääsu avalikult kasutatavalt teelt kaebuse esitaja kinnistule (Riia tn 136). Kuigi kaebuse esitaja kinnistu piirneb ka avalikult kasutatava teega (Riia maanteega), saavad sellelt mahapööret kasutada vaid sõiduautod. Veoautod kasutavad juurdepääsu üle Riia tn 136a kinnistu, kuhu on paigutatud ka vaidlusalune silt. Sildi paigutuse ja suuruse juures ongi kaebaja juhindunud sellest, kellele see on adresseeritud. Veoauto kabiinis oleva juhi jaoks peab silt olema silmatorkav, suures kirjas ja paiknema tavalistest siltidest mõnevõrra kõrgemal. Seega ei ole sildi adressaatideks mitte kliendid, vaid veoautojuhid, kes toovad kaebajale tema poolt tellitud kaupa. Kuna sissepääs Riia tn 136 kinnistule toimub läbi Riia tn 136a kinnistu, siis ei saa seda silti käsitada reklaamina ka vastavalt RekS § 2 lg 2 p-le 2. Riia tn 136a kinnistu on koormatud Riia tn 136 kinnistu kasuks servituudiga. Kinnistusraamatusse kantud servituudiala kujutabki endast sissepääsu ühelt kinnistult teisele kinnistule ning sellise sissepääsu tähistus ei saa olla reklaam RekS § 2 lg 2 p 2 alusel.
3.Tartu Halduskohus jättis 05.05.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja majandus- ja kutsetegevus toimub Tartus Riia tn 136 kinnistul ning vaidlusalune silt „Diivaniparadiis“ asub Riia tn 136a kinnistul, mis kaebajale ei kuulu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja on kohustatud deklareerima Tartus Riia tn 136a hoonele paigaldatud teabe reklaamina ning tasuma sellelt reklaamimaksu. Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määruses nr 1 „Reklaamimaks“ (edaspidi reklaamimaksu määrus) tuleb reklaami mõiste sisustamisel lähtuda reklaamiseaduses toodud määratlusest. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et silt „Diivaniparadiis“ ei ole reklaam. Halduskohus leidis, et ka ainuüksi pilt, kaubamärk, ärinimi jms võib olla reklaam, kui selle eksponeerimise eesmärk on teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine. Halduskohus asus seisukohale, et arvestades sildi suurust ja silmapaistvust saab järeldada, et tegemist on reklaamiga. Selle eesmärgiks saab olla kaupluse nähtavaks tegemine, mis omakorda teenib paratamatult kauba müügi suurendamise eesmärki. Lisaks saab sildist aru, millise kaubaga on tegemist ehk millise kauba müüki reklaamitakse. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et sildi paneku Riia 136a hoonele on tinginud kaebaja kinnistule juurdepääsu tähistamise vajadus ning et see silt on adresseeritud just veoautode juhtidele. Ühtki sellist märget, et vaidlusaluse sildi osas oleks tegemist suunava märgiga või ainult sissepääsu osundava viidaga sildist välja lugeda ei ole võimalik. Asjaolu, et vaidlusalune silt võib lihtsustada kaubaautodele kaebaja kaupluse leidmist, ei välista selle sildi peamist, s. o reklaamialast eesmärki.
Halduskohus asus seisukohale, et vaidlusaluse sildi asukoha, suuruse ja silmapaistvuse alusel ei saa järeldada, et tegemist on neutraalse teabega, vaid vastupidi. Kõnealuse teabe eesmärgiks on klientide arvu ja kauba müügi suurendamine ehk tegemist on reklaamiga. Sildist tulenevat teavet saavad lugeda kõik nii suure liiklusega Riia maanteel liiklejad kui Riia tn 136a hoonest ja selle sildist vahetult mööduvad liiklejad. Halduskohtu arvates puudub kahtlus, et teabe eesmärgiks on suurendada kaupade müüki kaebaja kaupluses, mistõttu tuleb Riia tn 136a hoonele paigutatud teavet käsitada reklaamina. RekS § 2 lg 2 p 2 järgi ei käsitata reklaamina majandus- ja kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Kuna kaebaja Riia 136a hoones kaupu ei müü, ei vasta teave ka RekS § 2 lg 2 p 2 tunnustele juba ainuüksi teabe avalikustamise koha tõttu. Halduskohus ei nõustunud kaebaja tõlgendusega, et tegemist on RekS § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud olukorraga, sest sissepääs tema majandus- ja kutsetegevuse kohale asubki Riia tn 136a kinnistul, kuna sellele on seatud teeservituut kaebaja kasuks. Halduskohus nõustus vastustajaga, et teeservituut annab õiguse läbisõiduks kaebaja kinnistule, kuid ei muutu seetõttu selliseks sissepääsuks, mida saaks lugeda majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsuks. Halduskohus märkis, et reklaamimaksu määruse regulatsioonist ei saa järeldada, et majandustegevuse koha tähistusena saaks reklaamimaksu kohustuseta avaldada teavet kohas ehk kinnistul, kus vastavat liiki majandustegevust ei toimu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 05.05.2017. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on seisukohal, et sildi ja sissepääsutee vahel on ruumiline seos, sest silt asub otse sissepääsu võimaldava teeservituudi alas (sissepääsutee kohal), mistõttu on täidetud RekS § 2 lg 2 p 2 nõue. Ka teeservituut, mis koormab Riia tn 136a kinnisasja kaebajale kuuluva kinnisasja (Riia tn 136) kasuks, kuulub kaebaja kinnistu koosseisu. Reklaamimaksu määruse § 3 p 6 vabastab reklaamimaksust majandus- ja kutsetegevuse koha tähistuse, mis on paigaldatud kinnistule, kus majandus- ja kutsetegevuse koht asub. Kaebaja on seisukohal, et servituudialasse paigaldatud majandus- ja kutsetegevuse koha tähistust tuleb käsitada kinnistule paigaldatud majandus- ja kutsetegevuse koha tähistusena. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalusel sildil esitatu kujutab endast neutraalse sisuga, kuju ja esitusviisiga lakoonilist sõnumit. Vaidlusalune silt on vajalik selleks, et kaebajale kaupa transportivate veoautode juhid leiaksid ilma raskusteta kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu. Silt asub veoautojuhi kabiini nägemisulatuses. Halduskohus ei ole analüüsinud ühtegi kaebaja poolt esitatud ja sildi vajadust põhjendavat väidet. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud RekS § 2 lg 2 p 2 ja reklaamimaksu määruse nr 1 § 3 p-i 6. Halduskohus on kaebaja arvates hinnanud ebaõigesti esitatud tõendeid, juhindunud üksnes vastustaja paljasõnalistest väidetest ning jätnud kaebaja väited tähelepanuta.
5.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et vaidlusalune silt ei ole olemuslikult viit ega suunanäitaja kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsule. Vastustaja palub mitte arvestada kaebaja väitega, mis puudutab vaidlusaluse sildi ja kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu ruumilist seost, sest kaebaja on nimetatud argumendi esitanud esmakordselt alles apellatsioonkaebuses. Vastustaja on seisukohal, et sissepääs OÜ Diivaniparadiis majandus- ja kutsetegevuse kohta hoones Riia tn 136 ei saa asuda kinnistul Riia tn 136a. Samuti ei saa lugeda
vaidlusaluse reklaami asukohta Riia tn 136a kinnistul Riia tn 136 hoonesse sissepääsu juures asuvaks. Seda ei mõjuta asjaolu, et kinnistu Riia tn 136a on koormatud kinnistu Riia tn 136 kasuks teeservituudiga. Servituudi olemasolu ei anna alust reklaamimaksu määruse § 3 p 6 tõlgendamiseks selliselt, et kinnistu piirid laienevad ka servituudi alale. Teeservituut annab õiguse läbipääsuks, mitte muid kinnisasjaga seonduvaid õigusi. Vastustaja arvates ei ole usutav kaebaja väide, et Riia tn 136a kinnistule paigaldatud silt ei täida reklaami eesmärki. Vastustaja on seisukohal, et arvestades vaidlusaluse sildi suurust ja nähtavust saab järeldada, et tegemist on reklaamiga. Vastustaja ei käsita liiklusmärgi standardi kohaseid viitasid reklaamina ning alla 0,5 m2 suurused reklaamid on Tartu linnas maksuvabad. Kaebaja seisukoht, et olemasolev lahendus on ainuvõimalik viis suurtele kaubaautodele sissesõidu nähtavaks tegemiseks ei ole usutav, kuna olemasolevas asukohas on reklaam jälgitav üksnes nendele sõidukitele, mis lähenevad Riia tn lõpus asuvalt ringristmikult. Maksuvabalt väikeste ja linnaruumi vähem risustavate viitade paigaldamine on Tartu linnas võimalik. Liiklusmärgi standardi kohane viit täidaks veoautodele vajaliku viida rolli ega saaks jääda märkamatuks, kuna üldine liiklemine toimub liiklusmärkide kohaselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas Tartus Riia tn 136a kinnistul asuva hoone seinale paigaldatud sildi puhul, millele on märgitud kiri „Diivaniparadiis“, on tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes, mille kohta on kaebajal tulenevalt reklaamimaksu määruse § 6 lg-st 1 maksudeklaratsiooni esitamise kohustus, või on see hõlmatud mõne RekS § 2 lg-s 2 või reklaamimaksu määruse §-s 3 sätestatud erandiga.
8.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on vaidlusaluse sildi reklaamina määratlemisel õigesti lähtunud RekS § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud reklaami legaaldefinitsioonist (Riigikohtu üldkogu 21.02.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-48-16, p 54). RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil.
9.Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kuna vaidlusalusel sildil on kujutatud üksnes kaebaja ärinime, siis on tegemist neutraalse sisu, kuju ja esitusviisiga lakoonilise sõnumiga, mida ei saa reklaamina käsitada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vaidlusalune silt on avalikustatud üldtajutaval kujul. Sildil kujutatud teave annab mõista, et sildi all paikneva läbikäigu kaudu on võimalik jõuda kaupluseni „Diivaniparadiis“. Ringkonnakohus on seisukohal, et niisugusel kujul kaupluse märgistamisel ei saa olla muud eesmärki, kui kaupluse nähtavaks tegemine, mis omakorda teenib jaekaubanduses kauba müügi suurendamise eesmärki.
10.Kaebaja väide, et vaidlusalune silt on seal üksnes selleks, et kaebajale kaupa transportivate veoautode juhid leiaksid ilma raskusteta kaebaja majandus- ja kutstegevuse koha sissepääsu, ei
ole usutav. Miski vaidlusalusel sildil ei viita sellele, et sildil olev teave oleks suunatud üksnes kaebajale kaupa tarnivate veoautojuhtide jaoks. Vaidlusalusel sildil olev info on samasugune võrreldes sellega, mille kaebaja on avalikustanud kinnistul Riia tn 136 asuval kaupluse hoonel, kus on kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koht (tl-d 30-31). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kui Riia tn 136a asuval hoonel paiknev vaidlusalune silt oleks mõeldud üksnes kaebajale kaupa tarnivate veoautojuhtide suunamiseks, siis piisaks selleks asjakohasest liiklusmärgi standardi kohasest viidast, mida vastustaja väitel ta reklaamina ei käsitaks. Vaidlusaluse sildi suurus ja selle värvivalik (valged tähed punasel taustal) ning esitusviis osundavad sellele, et sildi eesmärgiks on kaupluse „Diivaniparadiis“ nähtavaks tegemine inimeste jaoks, kes ilma vaidlusaluse sildita selle kaupluse külastamisest huvitatud ei pruugi olla.
11.Arvestades vaidlusaluse sildi suurust, paigutust ja värvivalikut ning asjaolu, et miski vaidlusalusel sildil ei viita sellele, et see oleks suunatud üksnes kaebajale kaupa tarnivate veoautojuhtide jaoks, on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlusalune silt vastab reklaami tunnustele. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebaja on oma majandus- ja kutsetegevuse koha kinnistul Riia tn 136 samasisuliste kirjadega märgistanud, mis ei ole Riia tänava lõpus asuva ringristmiku poolsest küljest nähtavad, siis on mõistetav kaebaja soov avalikustada samasugune info ka Riia tn 136a hoonel, et tema kauplus oleks tarbijatele nähtav ka kolmandast suunast lähenejatele. Isegi juhul, kui kaebaja on vaidlusaluse sildi paigutanud sinna mitte reklaami eesmärgil, vaid veoautojuhtide jaoks, vastab see silt reklaami tunnustele.
12.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vaidlusalusel sildil kujutatud teabe puhul on tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes.
13.Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalusele sildile kohalduvad RekS § 2 lg 2 p-s 2 ning reklaamimaksu määruse § 3 p-s 6 sätestatud erandid. RekS § 2 lg 2 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- ja kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Reklaamimaksu määruse § 3 p 6 kohaselt ei kuulu maksustamisele reklaamiseaduse kohaselt reklaamina mittekäsitatav majandus- ja kutsetegevuse koha tähistus, mis on paigaldatud kinnistule, kus majandus- ja kutsetegevuse koht asub. Seega RekS § 2 lg 2 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina selles sättes nimetatud teavet, kui see paikneb ehitisel, kus majandus- ja kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Reklaamimaksu määrus on laiendanud nimetatud erandi kogu kinnistule, kus majandus- ja kutsetegevuse koht asub.
14.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et Riia tn 136a kinnistule Riia tn 136 kinnistu kasuks seatud teeservituudi alasse paigaldatud reklaamile kohaldub RekS § 2 lg 2 p 2 ja reklaamimaksu määruse § 3 p-s 6 sätestatud erand. Asja materjalidest nähtub, et notariaalse lepinguga on Riia tn 136a kinnistu koormatud teeservituudiga Riia tn 136 kinnistu kasuks, et tagada juurde- ja väljapääs Riia tn 136 kinnistult (tl 26p-27). Asjaõigusseaduse § 172 lg 1 kohaselt koormab reaalservituut teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et teeservituut
annab õiguse üksnes läbipääsuks, mitte muudeks kinnisasjaga seonduvateks õigusteks. Seega ei muuda kinnistule Riia tn 136a kaebaja kinnistu kasuks seatud teeservituut Riia tn 136a kinnistut kinnistuks, kus asub kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koht.
15.Kaebaja on apellatsioonkaebuses ka seisukohal, et vaidlusalust silti ei saa käsitada RekS § 2 lg 2 p 2 alusel reklaamina seetõttu, et see paikneb kaebaja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, kuna olemas on ruumiline seos kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsuga. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele palunud nimetatud argumendiga mitte arvestada, kuna kaebaja on selle esmakordselt esitanud alles apellatsioonkaebuses. HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole uue nõudega, vaid põhjendusega, miks kaebaja arvates kohaldub käesolevas asjas RekS § 2 lg 2 p-s 2 sätestatud erand. Seega ei ole ringkonnakohtul alust jätta nimetatud kaebaja argument tähelepanuta.
16.Kohtupraktikas on rõhutatud, et määratlemata õigusmõistet „majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ tuleb nii haldusorganil kui kohtul sisustada konkreetsetest asjaoludest lähtudes igal üksikjuhtumil eraldi (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2012. a otsust asjas nr 3-11-377, p 15). Ringkonnakohus selgitas viimati viidatud lahendis, et kuivõrd vastavale fraasile ei ole asjakohastes õigusaktides omistatud kindlat eritähendust, tuleb juhinduda sõnade üldkeelelisest tähendusest. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab sõna „sissepääs“ sissepääsemist võimaldavat kohta või käiku, sissekäiku ning sõna „juures“ tähendab „kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal“. Kaebaja on ka ise märkinud halduskohtule esitatud täiendavas seisukohas, et sissepääs kinnistule on faktiküsimus, mida kohus peab hindama. Ringkonnakohus iseenesest nõustub kaebaja seisukohaga, et vaidlusalust silti võib pidada Riia tn 136a kinnistu kaudu Riia tn 136 kinnistule lähenevate inimeste jaoks sissepääsu tähistavaks, sest neil tuleb Riia tn 136 kinnistule jõudmiseks liikuda läbi vaidlusaluse sildi all paikneva avause. Samas tuleb arvestada ka asjaoluga, et nimetatud juurdepääs ei ole ainuke juurdepääs kaebaja kinnistule ning sellel asuvale kauplusele. Asja materjalide kohaselt pääseb kaebaja kinnistule ka otse Riia tänavalt. Kaebaja väitel on Riia tänavalt pööre kaebaja kinnistule küll liiga terava nurga all selleks, et seda oleks võimalik veoautodel liiklusohutult kasutada, kuid see on kasutatav sõiduautode jaoks. Kaebaja on Riia tänavalt tema kinnistule juurdepääsemise koha ka tähistanud sildiga „Diivaniparadiis. Pööra siit“ (tl 31). Seega ei ole Riia tn 136a kinnistu ainuke juurdepääsutee kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohale ning arvestades kaebaja väiteid, et Riia tn 136a kinnistule paigaldatud sildi eesmärk on vaid teavitada veoautojuhte, milleks ringkonnakohtu hinnangul piisaks ka liiklusmärgi standardile vastavast viidast, ei saa käesoleva asja asjaolusid arvestades pidada vaidlusalust silti RekS § 2 lg 2 p-s 2 sätestatud erandi alla kuuluvaks.
17.Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on ka muus osas õiguspärane. Kohalike maksude seaduse § 10 lg 5 kohaselt on reklaamimaksu maksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, mille vormi ja esitamise tähtpäeva kehtestab volikogu. Reklaamimaksu määruse § 6 lg 1 kohaselt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni reklaami paigaldamisele järgneval esimesel tööpäeval. Maksukorralduse seaduse § 91 lg-s 1 on sätestatud, et kui deklaratsiooni ei ole esitatud seadusega sätestatud tähtpäevaks, võib maksuhaldur määrata deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse, et maksuhalduri määratud tähtajal deklaratsiooni esitamata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Reklaamimaksu määruse § 8 lg 1 kohaselt on reklaamimaksu maksuhalduriks Tartu
Linnavalitsus rahandusosakonna kaudu. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on Riia 136a hoonel paikneva sildi puhul, millel on kiri „Diivaniparadiis“, tegemist reklaamiga, millele kohaldub reklaamimaksu maksmise kohustus, siis on Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 02.11.2016. a korraldus reklaamimaksualase maksudeklaratsiooni esitamiseks õiguspärane.
18.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.05.2017. a otsuse muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetluskulud, s. h kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv, poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.