Osaühing Diivaniparadiis kaebus Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 02.11.2016.a korralduse nr 6-12.2/18943 tühistamiseks.
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Diivaniparadiis Vastustaja – Tartu linn
Resolutsioon Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 5. juuni 2017.a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle arutamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Linnavalitsuse rahandusosakond andis 02.11.2016 välja korralduse, millega kohustas Osaühing Diivaniparadiisi (edaspidi OÜ Diivaniparadiis) esitama 5 tööpäeva jooksul arvates korralduse saamisest reklaamimaksualase maksudeklaratsiooni Riia 136a hoonel oleva reklaami kohta, millel on kiri „Diivaniparadiis“. Korralduse kohaselt kujutab nimetatud silt reklaami reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 3 tähenduses.
2.OÜ Diivaniparadiis esitas 18.11.2016 kaebuse Tartu Halduskohtusse, taotledes Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 02.11.2016 korralduse nr 6-12.2/18943 tühistamist.
3.Ajavahemikul 05.02.2017 kuni 22.02.2017 oli menetlus asjas halduskohtu 05.02.2017 määruse alusel peatatud. Kaebuse põhjendused
4.Ettevõtja ärinime avalikustamine ei kujuta endast reklaami, sest ärinimes endas puudub RekS § 2 lg3. 1 p-s 3 nimetatud teave. Ainuüksi ärinime põhjal ei ole võimalik otsustada, milliseid
kaupu (ning millistel tingimustel) ettevõtja pakub ja loomulikult ei suurenda ka pelgalt ärinime avalikustamine läbimüüki ega mõjuta veel kedagi midagi tarbima. Sildi „DIIVANIPARADIIS“ avalikustamine Riia mnt 136a hoonel ei täida antud juhul mitte kauba müügi suurendamise funktsiooni, vaid on mõeldud tähistama sissepääsu avalikult kasutatavalt teelt kaebuse esitaja kinnistule (Riia mnt 136). Antud piirkonna liikluslahendus ja sissepääs kaebuse esitaja kinnistule on küllaltki keeruline ning toimub läbi kõrvalkinnistu (Riia mnt 136a). Kuigi ka kaebuse esitaja kinnistu piirneb avalikult kasutatava teega (Riia maantega), ei ole mahapööre sellelt otse kaebuse esitaja kinnistule siiski võimalik. Mahapööre on küll võimalik, kuid seda saavad ohutult kasutada vaid sõiduautod. Veoautod kasutavad teist sissepääsu, millel asub ka vaidlusalune silt „DIIVANIPARADIIS“. Veoautode juurdepääs kaebuse esitaja kinnistule on kaebuse esitaja majandustegevuse spetsiifikat (mööbli müük) silmas pidades aga igapäevane ja täiesti möödapääsmatu vajadus. Kõnealuse sildi paigutuse ja suuruse juures ongi kaebuse esitaja juhindunud sellest, kellele see on adresseeritud. Sissepääsu tähistamata jätmine tooks endaga kaasa äärmiselt negatiivse tulemuse: veoautode juhid, kes ei suudaks kaebuse esitaja sissepääsu leida, hakkaksid tegema ohtlikke mahapöördeid kas otse Riia maanteelt või manööverdaksid kaebuse esitaja tähistamata sissepääsu otsides Riia maanteel või ümberkaudsetel tänavatel edasi-tagasi. Seega on kaebuse esitaja poolt tema sissepääsu tähistamine avalikes huvides.
5.Kuigi silt „DIIVANIPARADIIS“ asub Riia mnt 136a kinnistul ning kaebuse esitaja majandustegevus toimub Riia mnt 136 kinnistul, ei tähenda see siiski seda, et silt ei asuks kaebuse esitaja majandustegevuse koha sissepääsu juures, sest sissepääs Riia mnt 136 kinnistule toimubki läbi Riia mnt 136a kinnistu. Nõuet, et majandustegevuse koha sissepääsu tähistus peaks ilmtingimata asuma samal kinnistul, kus majandustegevuse koht ise, RekS § 2 lg 2 p 2 ei sätesta. Sissepääs toimub majandustegevuse kohale antud juhul läbi Riia mnt 136a kinnistu, mistõttu võib ja peabki silt paiknema just nimelt seal.
6.Sissepääs Riia mnt 136 kinnistule ei toimu mitte üksnes faktiliselt läbi Riia mnt 136a kinnistu, vaid et viimasena nimetatud kinnistu on esimesena nimetatud kinnistu kasuks koormatud ka vastava servituudiga, mis on kantud kinnistusraamatusse. Seega on Riia mnt 136 kinnistul õigus kasutada Riia mnt 136a kinnistut sissepääsuna enda kinnistule; kõnealune silt asubki aga just nimelt eelnimetatud servituudialas. Kaebuse esitaja hinnangul peaks olema üheselt arusaadav, et kinnistusraamatusse kantud servituudiala kujutabki endast sissepääsu ühelt kinnistult teisele kinnistule, sellise sissepääsu tähistus ei saa aga olla reklaam RekS § 2 lg 2 p 2 alusel. Kaebuse esitajal on täiesti seaduslik õigus kasutada oma majandustegevuse läbiviimiseks kogu Riia mnt 136 kinnistut (mitte üksnes hoonet), mis seisneb muuhulgas ka mööbli transpordis, peale- ja mahalaadimises või – kasvõi – selle välimüügis..
7.Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja-poolne tõlgendus reklaamiseadusest on väär ning et vaidlustatud haldusakt kohustab kaebuse esitajat esitama reklaamimaksualast maksudeklaratsiooni (ja seejärel tasuma reklaamimaksu) teabelt, mis tegelikult reklaam ei ole. Seega rikub vaidlustatud haldusakt kaebuse esitaja õigusi. Vastustaja vastuväited
8.Tartu linn vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu.
Tartu linn nõustub asjaoluga, et Diivaniparadiis on kaebaja ärinimi, kuid ei saa nõustuda asjaoluga, et ärinimi ei saa olla samal ajal ka reklaam, kui see on avalikustatud hoonel või hoone läheduses, kus ettevõtja tegutseb. Samuti ei saa Tartu linn nõustuda väitega, et ärinimest Diivaniparadiis ei ole võimalik aru saada, millises valdkonnas ettevõtja tegutseb, ilmselgelt viitab ärinimi Diivaniparadiis mööblivaldkonnas tegutsemisele. Ärinime avalikustamine silmapaistvas suuruses täidab ilmselgelt reklaami eesmärki ning seetõttu ei ole usutav kaebaja väide, et ka Riia 136a hoonel paiknev silt "Diivaniparadiis" (valged tähed punasel taustal) täidab üksnes sissepääsu funktsiooni ega ole samal ajal ka reklaam. Reklaamiseaduse§ 2 lõike 2 punktist 2 saab selgelt järeldada, et majandus- või kutsetegevuse koha nimi või seda pidava isiku nimi on üldjuhul reklaam, reklaamina ei käsitleta neid üksnes juhul, kui vastav tähistus asub majandus- ja kutsetegevuskoha sissepääsu juures.
9.Veoautode liiklemine toimub liiklusmärkide kohaselt, mis on oluliselt väiksemad, kui kaebaja paigaldatud silt "Diivaniparadiis". Seega ei ole usutav kaebaja väide, et kaebajapaigaldatud silt on ainuvõimalik lahendus veoautodele kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koha leidmiseks. Igapäevaselt kaebajaga koostööd tegevad professionaalsed veoteenuse pakkujad võivad küll leida oma partnerile juurdepääsu lihtsamalt, kui sellele viitab suur puna-valge silt, kuid ei ole usutav, et see on hädavajalik. Riia 136a hoonele paigaldatud silt "Diivaniparadiis" täidab Tartu linna hinnangul reklaami eesmärki, suunates kliente mööblikauplusesse kõige lihtsamat teed mööda ka juhul, kui nad ei lähene hoonele Riia tänava kesklinnapoolsest küljest, millel on ilmselgelt reklaami eesmärke täitvad kirjad. Samuti on oluline, et Riia 136 hoone laouksel puuduvad viited Diivaniparadiisi laole, uksel on üksnes silt ladu, mis viitab asjaolule, et veokijuhid tegelikult teavad, kus asub Diivaniparadiisi ladu. Sildid kirjadega "Diivaniparadiis" on ukse juures, mida kasutavad tavakliendid.
10.Tartu linn ei nõustu kaebaja käsitlusega "majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures" kohta. Kaebaja käsitluse kohaselt muutuks mõiste "sissepääsu juures" hoomamatuks ning seda võiks äärmuslikult laiendada. Tartu linn on määrust nr 1 kehtestades vaidluste vältimiseks laiendanud võimalust paigaldada reklaami maksuvabalt kogu kinnistule, kus ettevõte majandus- ja kutsetegevuse koht asub (määrus nr 1 § 3 punkt 6). Seega on Tartu linn seisukohal, et majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures olevaks tuleb lugeda silti, mis on paigaldatud samale kinnistule, kus vastav tegevuskoht asub, laiem käsitlus, eelkõige linnaruumis, kus on väga tihedalt erinevaid ettevõtteid, ei ole põhjendatud. Teeservituut annab küll õiguse läbisõiduks oma kinnistule, kuid ei ole seetõttu automaatselt selline sissepääs, millest räägib reklaamiseadus. Tõlgenduse kujundamisel on Tartu linn muuhulgas lähtunud Eesti keele seletava sõnaraamatu selgitustest, mis ütleb, et "juures" tähendab kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal. Kui majandus- ja kutsetegevuse koht tõesti asub keeruliselt juurdepääsetavas asukohas, on maksuvabalt väiksemate reklaamtahvlite või liiklusmärgi standardi kohaste viitade paigaldamisega võimalik enda asukohale viidata.
11.Osaühingu Diivaniparadiis majandus- ja kutsetegevuse koht on hoone Riia nt 136, mitte hoonest väljapoole jääv ala. Tartu linna hinnangul ei peeta reklaamiseaduses majandus- ja kutsetegevuse kohana ja selle sissepääsuna silmas mitte kinnistut ja kinnistu piiri, vaid pigem hoonet ja hoonesse sissepääsu ehk ust. Reklaamiseadus kasutab sõnaühendit "majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures". Seega ei saa sissepääsu juures olla miski, mis on naaberkinnistu teises ääres. Kohtuse otsus, põhjendused
12.Vaidlust ei ole asjaoludes, et kaebaja majandus- ja kutsetegevus toimub Tartus Riia 136 kinnistul, samuti puudub vaidlus selles, et vaidlusalune silt „Diivaniparadiis“ asub Riia 136a kinnistul, mis kaeajale ei kuulu. Pooled vaidlevad selle üle, kas Tartu Linnavolikogu 5. detsembri 2013 määruse nr 1 „reklaamimaks“ (määrus) ja reklaamiseaduse (RekS) järgi on kaebaja kohustatud deklareerima Tartus Riia 132a hoonele paigaldatud teabe reklaamine ning tasuma sellelt reklaamimaksu.
13.RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt loetakse reklaamiks teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Kuna Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määruses nr 1 „Reklaamimaks“ (reklaamimaksu määrus) ei ole reklaami mõistet sisustatud, tuleb lähtuda reklaamiseaduses toodud määratlusest. Nimetatud linnavolikogu määruses on sätestatud, et maksustamisele kuulub Tartu linna territooriumil asuv reklaam, tuues samas välja 7 olukorda, millal ei ole reklaam maksustatav.
14.Kaebaja on seisukohal, et silt „Diivaniparadiis“ ei kujuta endast reklaami, ei kutsu kedagi midagi tarbima, on kaebaja ärinimi ja on mõeldud ainult sissepääsu tähistamiseks. Kohus kaebaja seisukohaga, et nimetatud silt ei ole reklaam, ei nõustu. Seda, kas tegemist on reklaamiga või mitte, tuleb igal konkreetsel juhul hinnata lähtudes faktilistest asjaoludest. Ka ainuüksi pilt, kaubamärk, ärinimi jms võib olla reklaam, kui selle eksponeerimise eesmärk on teenuse osutamine või kauba müügi suurendamine. Kohus on seisukohal, et arvestades sildi suurust, mille kohta on nii kaebaja kui vastustaja esitanud fotod (tlk.8, 28) ja silmapaistvust (valged tähed punasel taustal), saab järeldada, et tegemist on reklaamiga. Ei saa olla kahtlust, et ärinimi on avalikustatud üldtajutaval kujul ning mille eesmärgiks saab olla kaupluse nähtavaks tegemine, mis omakorda teenib paratamatult kauba müügi suurendamise eesmärki. Lisaks saab sildist aru, millise kaubaga on tegemist, ehk millise kauba müüki reklaamitakse.
15.Kaebaja väitel tingib sildi panekut Riia 136a hoonele kaebaja kinnistule sissepääsu tähistamise vajadus ning et see silt on adresseeritud just veoautode juhtidele. Kohus ei saa kaebaja seisukohaga nõustuda. Ühtki sellist märget, et vaidlusaluse sildi osas oleks tegemist suunava märgiga või ainult sissepääsu osundava viidaga, sildist välja lugeda ei ole võimalik. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et veoauto juhtide juhendamiseks piisab ka väiksematest, liiklusmärkide suuruste viitade panekust. Samuti on vastustaja välja toonud, et samas puuduvad Riia 136 hoone laouksel viited Diivaniparadiisi laoukse kohta, mis viitab asjaolule, et veoautode juhid üldiselt teavad, kus asub Diivaniparadiis ja tema ladu. Asjaolu, et vaidlusalune silt võib lihtsustada kaubaautodele kaebaja majandustegevuse koha ehk kaupluse leidmist, ei välista selle sildi peamist, so reklaamialast eesmärki. Kohtupraktika kohaselt käsitletakse reklaamina reklaamiseaduse tähenduses sellist teavet, milles sisu, kuju või esitlusviisi näol sisaldub äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks. Äratuntavus tähendab muu hulgas seda, et reklaami kaudu peab olema identifitseeritav, millist konkreetset kaupa ostma või millist teenust tarbima kutsutakse. Vaidlusaluse sildi asukoha, suuruse ja silmapaistvuse alusel ei saa järeldada, et tegemist on neutraalse teabega, vaid vastupidi, et kõnealuse teabe eesmärgiks on klientide arvu ja kauba müügi suurendamine, ehk et tegemist on reklaamiga. Sildist tulenevat teavet saavad lugeda ja näha kõik nii suure liiklusega Riia maanteel liiklejad, kui Riia 136a hoonest ja sellest sildist vahetult mööduvad liiklejad. Selle sildiga on kõikidele möödujatele teavitatud, millist kaupa müüv kauplus seal asub. Puudub kahtlus, et teabe eesmärgiks on suurendada kaupade müüki kaebaja kaupluses, mistõttu tuleb Riia 136a hoonele paigutatud teavet käsitada reklaamina.
16.Reklaamiseaduse § 2 lg 2 p 2 järgi ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Seega RekS § 2 lg 2 p-st 2 tuleneb, et reklaamina ei käsitata konkreetses kohas toimuvat majandustegevust puudutavat tähistust. Olukorras, kus kaebaja Riia 136a hoones kaupu ei müü, ei vasta teave kaupade müügi kohta RekS § 2 lg 2 p 2 tunnustele juba ainuüksi teabe avalikustamise koha tõttu. Määravaks on, et hoonele paigutatud teave ei puuduta kaebaja majandustegevust (mööbli müük) selles hoones.
17.Kaebaja on seejuures seisukohal, et antud juhul on tegemist siiski RekS § 2 lg 2 punktis 2 nimetatud olukorraga, kus ta on paigaldanud oma ärinime majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juurde. Kaebaja väidab, et sissepääs tema majandus-ja kutsetegevuse kohale asubki Riia 136a kinnistul, kuna sellele on seatud teeservituut kaebaja kasuks. Kaebaja tõlgendusega siiski nõustuda ei saa. Asjaolu, et kaebajal on Riia 136 osas teeservituut, ei muuda RekS § 2 lg 2 p 2 põhimõtteid. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et teeservituut annab õiguse läbisõiduks kaebaja kinnistule, kuid ei muutu seetõttu selliseks sissepääsuks, mida saaks lugeda majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsuks. Vastustaja on seejuures määruses andnud õiguse maksuvabalt paigaldada reklaami kogu kinnistu osas, kus ettevõtte majandusvõi kutsetegevus toimub (määruse § 3 p 6). Määruse nr 1 § 3 p 6 sätestab reklaamimaksuga maksustamisele mittekuuluva erandina majandustegevuskoha tähistuse mõnevõrra erinevalt RekS § 2 lg 2 p-st 2. Määrus nr 1 ei nõua, et reklaamimaksu tasumise kohustusest vabanemiseks oleks majandustegevuse koha tähistus paigutatud vahetult sellele hoonele, milles isiku majandustegevus toimub. Samas ei saa määruse nr 1 regulatsioonist järeldada, et majandustegevuse koha tähistusena saaks reklaamimaksu kohustuseta avaldada teavet kohas ehk kinnistul, kus vastavat liiki majandustegevust ei toimu. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 2. novembri 2016 korraldusega on Osaühingult Diivaniparadiis põhjendatult nõutud reklaamimaksualase maksudeklaratsiooni esitamist. Korraldus on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata.
18.Kaebaja on palunud jätta menetluskulud vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.