K. V. (V.), R. V. (V.), M. L. (L.), V. T.i (T.), L. P. ja E. S. (S.) kaebus Harku Vallavalitsuse 20.11.2014 ehitusloa nr 84 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – K. V., R. V., M. L., V. T., L. P. ja E. S. Kaebajate esindaja - vandeadvokaat Margus Reiland Kolmas isik – Kaitseliit, Kolmas isik - MTÜ ProTarget, seaduslikud esindajad Indrek Varba ja Ago Ahu Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, esindaja Maiu Paloots Vastustaja – Harku vald, volitatud esindaja Hannes Raudleht
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord ja tähtaeg
Kirjalikus menetluses
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
31.03.2014 esitas Harku vallas, Humala külas asuva Humala linnaku kinnistu (katastriüksuse tunnus 19801:011:0840) omanik Kaitseliit Harku Vallavalitsusele ehitusloa taotluse kinnistul asuva lahtise lasketiiru konstrueerimiseks ja laiendamiseks poolkinniseks lasketiiruks koos selle lisaks oleva ehitusprojektiga (III kd, tl 30-33).
2.4.04.2013 esitas MTÜ Pro Target Harku vallavalitsusele projekteerimistingimuste taotluse lahtise lasketiiru rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks poolkinniseks lasketiiruks kinnistul Harku vald, Humala küla, Humala linnak (katastriüksuse tunnus 19801:011:0840). Humala linnak kuulub Kaitseliidu omandisse, kuid lasketiiru hakkab opereerima ja kasutama MTÜ Pro Target oma erahuvides.
3.6.05.2013 esitas Humala ja naaberkülade elanikud, sh R. V. ja K. V. avalduse (I kd, tl 28-29) planeeritava lasketiiru rajamisega mittenõustumise kohta. Avalduse kohaselt on jäetud tegemata arvutused laskemüra kohta lasketiiru vahetus läheduses ja elamute piirkonnas ning planeeritav rekonstrueerimine toob kaasa olulise mürareostuse lasketiiru läheduses elavatele elanikele. Avalduses on esitatud ettepanek kinnise lasketiiru rajamiseks sobitamaks lasketiir elukeskkonda.
4.24.05.2013 kirjaga nr HJR 14-4/13/12149-2 kooskõlastas Keskkonnaamet Humala lasketiiru poolkinniseks renoveerimise projektlahenduse (II kd, tl 195). Keskkonnaameti hinnangul ei kahjusta projektis planeeritud tööde maht ja ulatusVääna hoiuala kaitse-eesmärke.
5.25.06.2013 andis Harku Vallavalitsus korralduse nr 468 „Projekteerimistingimuste määramine Humala külas Humala linnak kinnistule lahtise lasketiiru rekonstrueerimiseks poolkinniseks lasketiiruks“ (I kd tl 30-33).
6.10.07.2013 nõustus E. S. ehitusprojektiga (II kd, tl 193) ning annulleeris sama nõusoleku 12.07.2013 avaldusega (II kd, tl 194).
7.25.07.2013 esitasid planeeritava lasketiiru vahetus läheduses elavad isikud vaide (I kd, tl 35-67) projekteerimistingimuste määramise korralduse nr 468 kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt nõuetekohase müra mõõtmise aruande koostamiseks (lähtudesnii poollahtise kui kinnise lasketiiru eeldustest ning teostades mõõtmistulemused tavapärastes ilmastikuoludes vähemalt kõigi lasketiiru asukohast 1 km raadiusesse jäävate elamute läheduses), keskkonnamõju hindamise läbiviimise nõudmiseks ja müra mõõtmise tulemuste ning keskkonnamõju hindamise tulemuste arvestamiseks ja kõigi huvitatud isikute huvide ja võimalike alternatiivlahenduste kaalumiseks.
8.6.09.2013 kirjaga nr FL6/4-1285 (II kd, tl 196) selgitas Terviseameti kesklabori füüsikalabor müra mõõtmiste aruandega nr 6/4-6-2/765 seonduvat, märkides, et Humala lasketiiru müramõõdistuse aruandele lisatud mürakaardid iseloomustavad laskemüra levikut ka Humala küla suunas, et ekslikult on mõõtearuandesse kantud tuulesuund W (ei mõjuta mõõtmistulemusi), et müramõõdikute salvestised on müra mõõtmise päeval tehtud 12:20-13:47, samuti et mõõtmisel kasutatud mõõdik SVAN 948 on kalibreeritud OÜ Tehnokontrollikeskuses 13.04.2011, füüsikalaboris võrdlusmeetodil 26.04.2013 ning Poola Mõõtekeskbüroos 17.07.2013.
9.30.09.2013 kirjaga nr 11.3-2.1/4659 pöördus Harku vallavalitsus lasketiiru ehitamist ja kasutamist puudutavate küsimustega OÜ Est Inseneribüroo poole (II kd, tl 198-201), kes vastas valla päringule 21.10.2013 kirjaga (III kd, tl 2).
3-15-499
10.7.10.2013 vaideotsusega nr 681 (I kd, tl 68-75) jättis Harku Vallavalitsus 25.06.2013 korralduse nr 468 peale esitatud vaide rahuldamata.
11.09.01.2014 pöördus Harku Vallavalitsus Keskkonnaameti, Muinsuskaitseameti, Terviseameti ning Kaitseliidu poole, paludes seisukohta keskkonnamõju hindamise algatamata jätmist ettenägeva korralduse eelnõu kohta (III kd, tl 4-9). Kaitseliit vastas nimetatud kirjale 5.02.2014 (III kd, tl 11), Keskkonnaamet 13.02.2014 (III kd, tl 13).
12.28.04.2014 korraldusega nr 332 (I kd, tl 77-82) jättis Harku Vallavalitsus Humala linnaku kinnistule planeeritud lasketiiru osas keskkonnamõju hindamise algatamata.
13.29.05.2014 kirjaga nr 11.3-2.1/2309 küsis Harku Vallavalitsus R. A. ja E. S.lt seisukohta lasketiiru ehitamise kohta (II kd, tl 67).
14.16.06.2014 kirjaga nr 11.3-2.1/84 jrk. Nr 2 teavitas Harku Vallavalitsus R. V.u lasketiiru ehitusloa menetluses toimunust ja teavitas ehitusprojektiga tutvumise võimalusest (II kd, tl 69).
15.20.06.2014 vastusega (II kd, tl 65) ei kooskõlastanud planeeritava lasketiiru vahetus läheduses oleva Lepiku kinnistu (katastriüksuse tunnus XXXXX:XXX:XXXX) omanik E. S. lasketiiru rekonstrueerimise ja laiendamise ehitusprojekti.
16.25.06.2014 saatsid R. V. ja K. V. Harku Vallavalitsusele kirjad, paludes neid kaasata Humala linnaku kinnistule planeeritava lasketiiru rekonstrueerimise ja laiendamise ehitusloa andmise menetlusse ning määrata tähtaeg seisukohtade esitamiseks (I kd, tl 84-86).
17.28.06.2014 toimunud MTÜ Vääna Külakoda üldkoosolekul otsustati, et ühing on nõus vaid kinnise lasketiiru rajamisega (I kd, tl 87-90).
18.13.08.14 kaasas vallavalitsus R.V. ja K.V. kinnistule planeeritava lasketiiru rekonstrueerimise ja laiendamise ehitusloa andmise menetlusse ning määrati tähtaeg seisukohtade esitamiseks (I kd, tl 91).
19.13.08.2014 kirjaga nr 11.3-2.1/3194 palus Harku vald kirjalikku seisukohta poolkinnise lasketiiru ehitamise ehitusloa küsimuses L. P.lt, M. L.ilt ja V. T.ilt (II kd, tl 70).
20.21.08.2014 esitasid R. V. ja K. V. Harku Vallavalitsusele oma seisukohad, milles nad ei nõustunud ehitusloa andmisega (I kd, tl 93).
21.30.08.2014 esitasid Humala küla elanikud L. P., M. L. ja V. T. Harku Vallavalitsusele oma seisukohad, milles nad keeldusid Humala linnaku kinnistule planeeritava ehitise ehitusprojekti kooskõlastamisest ja palusid mitte väljastada ehitusluba (II kd, tl 66).
22.08.10.2014 küsis Harku Vallavalitsus Terviseameti selgitusi laskmisest tekkiva müra mõõtmise ja prognoositava müra modelleerimise tulemuste kohta. Terviseamet vastas vallavalitsusele 16.10.2014 (II kd, tl 71-72).
23.8.10.2014 Harku Vallavalitsusele esitatud seisukohas ei nõustunud MTÜ Vääna Külakoda Humala linnaku kinnistule planeeritavale ehitisele ehitusloa andmisega (I kd, tl 95).
24.21.10.2014 kirjaga nr 11.3-2.1/4696 (III kd, tl 24) küsis Harku Vallavalitsus Keskkonnaametilt seisukohta Humala linnaku maaüksusele planeeritava poolkinnise lasketiiru ehitusloa väljastamise otsuse eelnõule (III kd, tl 24). Keskkonnaamet andis oma seisukoha 13.11.2014 kirjaga nr 66/14/23147-2 (III kd, tl 26) ning leidis, et lasketiiru rekonstrueerimine ja laiendamine projektis toodud ulatuses ning selle edaspidine kasutamine ei kahjusta Vääna hoiuala kaitseeesmärke. Keskkonnaamet nõustus ehitusloa otsuse eelnõu alusel ehitusloa väljastamisega.
3-15-499
25.20.11.2014 otsusega nr 84 andis Harku Vallavalitsus ehitusloa Humala külas Humala linnaku kinnistul asuva lahtise lasketiiru rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks poolkinniseks lasketiiruks järgmistel kõrvaltingimustel (I kd, tl 97-105): 1) lasketiiru ehitustöid tohib teostada väljaspool nahkhiirte talvitumise perioodi 01.05.-30.09.; 2) lasketiiru ehitustööde lõppedes, kuid enne kasutusloa taotlemist, viia kasutusloa taotlejal läbi laskemüra mõõtmine Vääna külas Lepiku maaüksusel asuva elamu ning Humala külas Ristallika, Risthallika ja Karli maaüksustel asuvate elamute juures; 3) eelnevalt toodud tingimuste järgimata jätmisel on vallavalitsusel õigus ehitusluba tühistada.
26.20.12.2014 esitasid Humala külas Humala linnaku läheduses elavad isikud (K. V., R. V., P. V., M. L., V. T., A. K., M. K., K. M. K., S. L., K. M., A. V., A. V., K. K., M. P., T. L., G. L., M. P., H. M., L. P., E. S., L. V., J. V.,H. S., M. S., H. P., K. P., H. P., K. N., E. M., H. S., T. M., H. P. ja MTÜ Vääna Külakoda) vaide Humala linnaku kinnistul asuva lahtise lasketiiru rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks antud ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks (I kd, tl 107115). 8.01.2015 on esitatud vaide puuduste kõrvaldamise dokument (I kd, tl 117-118).
27.26.01.2015 korraldusega nr 56 jättis Harku Vallavalitsus Humala linnaku kinnistul asuva lahtise lasketiiru rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks antud ehitusloa peale esitatud vaide osaliselt läbi vaatamata (S. L.i, K. M., K. K., M. P., H. M., H. S., M.S., H. P., K. P., H. P., K. N., E. M., H. S., T. M. ja H. P. vaie vaide esitamise õiguse puudumise tõttu) ning ülejäänud vaide esitajate osas rahuldamata (I kd, tl 119).
28.27.02.2015 esitasid K. V., R. V., P. V., M. L., V. T., M. P. , A. K., M. K., A. V., A. V., K. K., G. L., L. P., E. S. ja L. V. Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavalitsuse 20.11.2014 väljastatud ehitusloa nr 84 tühistamiseks. 1.04.2015 on esitatud kohtule kaebuse täienduse, mille kohaselt jäid kaebajateks K. V., R. V., E. S., M. L., V. T. ja L. P. (I kd, tl 171-186).1.04.2015 ja 29.05.2015 on esitatud kaebuse täiendused (I kd, tl 171-186 ja II kd, tl 7-12). 4.12.2015 on kaebaja esitanud vastuväited vastustaja seisukohtadele (III kd, tl 132-137)
29.29.04.2015 määrusega tagastas Tallinna Halduskohus kaebuse osas, milles selle olid esitanud P. V., MA. P. r, A. K., M. K., A. V., A. V., K. K., G. L. ja L. V. poolt.
30.10.06.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning kaasas menetlusse kolmanda isikuna Kaitseliidu. 3.08.2015 esitas vastustaja kaebusele kirjaliku vastuse (II kd, tl 50-64) ning täiendavad vastused ja teabe 11.08.2015 (III kd, tl 66-73) ja 7.09.2015 (III kd, tl 116-118). Kaitseliit kaebusele seisukohta ei esitanud.
31.10.06.2015 on Mittetulundusühing ProTarget esitanud Harku Vallavalitusele ehitamise alustamise teatise (III kd, tl 193).
32.14.01.2016 määrusega kaasas kohus kolmanda isikuna menetlusse Mittetulundusühingu ProTarget. Mittetulundusühing ProTarget ei ole seisukohta kaebusele esitanud.
33.25.01.2016 kaasas kohus menetlusse arvamuse andmiseks Keskkonnaameti, kes esitas seisukoha kaebusele 28.03.2016 (IV kd, tl 9-10).
34.17.03.2016 määrusega jättis kohus kaebuse läbi vaatamata osas, milles see oli esitatud puutumuse motiivil. Kaebajad esitasid nimetatud määruse peale määruskaebuse.
35.Seotult kaebaja M. L.i surmaga on 20.07.2017 kaebajate esindaja teatanud, et M. L. pärijad on M. L. ja V. T.. M. L. ja V. T. kinnitaid, et isikud soovivad kohtumenetluses osaleda ning elavad ja kasutavad Risthallika kinnistut. 18.11.2017 määrusega lubas kohus seoses kaebaja M. L. surmaga üldõigusjärgluse korras astuda kaebaja M. L. asemel menetlusse V. T.il (T.) ja M. L.l (L.) ning kohustas V. T.i ja M. L. esitama kohtule hiljemalt 15.12.2017 pärimistunnistus, millelt nähtub V. T.i ja M. L. pärimisõigus ja selle ulatus M. L.i vara suhtes. Sama määrusega rahuldas
3-15-499
kohus kaebajate 01.04.2016 määruskaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu 17.03.2016 kohtumäärus tervikuna, kuna kaebajad esitasid subjektiivsete õiguste kaitse kaebuse. Kohus määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks (sh taotlus ja dokumendid menetluskulude väljamõistmiseks) ning otsuse teatavaks tegemise aja.
KAEBAJATE NÕUE JA SEISUKOHAD
36.Kaebajad taotlevad Harku Vallavalitsuse 20.11.2014 korralduse nr 84 tühistamist.
37.Ehitusluba rikub kaebajate omandipõhiõigust (mh väheneb kaebajate kinnistute väärtus ja kasutamisvõimalused) (mh PS § 32), õigust tervisele, tervise- ja heaoluvajadust (mh PS § 28, RTerS § 4 lg 1 p 1 ja 9, § 6 lg 5, KeÜS § 23), mõnel juhul (nt K. V. puhul) ka ettevõtlusvabadust (mh PS § 31). Seega rikub Ehitusluba kaebajate subjektiivseid õigusi ja riivab põhiõigusi. 10.05.16 tlk 60 selgitas kaebajate esindaja, et puutumuskaebust ei saa nad esitada ja arvestada tuleb Riigikohtu praktika muutust (enne oli puutumuskaebus eraldiseisev kaebuse liik). Kaebajad esitavad subjektiivsete õiguste kaitse kaebuse.
38.K. V.le kuulub Uue-Toa kinnistu (XXXXX:XXX:XXXX) ja Ristallika I (XXXXX:XXX:XXXX) kinnistu (uue nimega Allikmetsa kinnistu), mis asub projekteeritava Humala lasketiiru vahetus läheduses. Uue-Toa kinnistu sihtotstarve on ärimaa ja elamumaa ning kinnistule on kehtestatud detailplaneering ja väljastatud ehitusluba. K.V. on asunud väljastatud ehitusluba realiseerima, s.o faktiliselt ehitama nimetatud kinnistule puhkekompleksi. Uue-Toa ja Allikmetsa kinnistu jäävad laskekohast ca 915 m kaugusele ning asuvad lasketiiru laskesuunas. K.V.l on kaebeõigus nii müra küsimuses kui heaolu languse küsimustes, sest müra riivab tema õigust tervisele ning tervise- ja heaoluvajadusele. Laskemüra häirib igapäevast elu kodus ning vähendab tema heaolu. Samuti riivab laskemüra omandipõhiõigust (kinnisvara väärtuse vähenemine) ja ettevõtlusvabadust (laskemüra nurjab puhkekompleksi äriplaani, sest keegi ei taha tulla puhkekompleksi, millesse kostub laskemüra). K. V.l on kaebeõigus ka keskkonnamõjude küsimuses (nahkhiirte populatsioon levib lisaks Humala kinnistule ka K. V. kinnistul). R. V.le kuulub Ristallika kinnistu (19801:012:0522), mis asub projekteeritava Humala lasketiiru vahetus läheduses. Ristallika kinnistul asub R.V. majapidamine, mida ta kasutab alaliseks elamiseks. Ristallika kinnistu jääb laskekohast ca 660 m kaugusele ning asub lasketiiru laskesuunas. R.V.l on kaebeõigus müra küsimuses ja heaolu languse küsimustes, samuti keskkonnamõjude küsimuses. Samuti riivab laskemüra tema omandipõhiõigust. R.V. käib tihti Humala linnaku ümbruses ning ka rattaga sõitmas, sh Humala kinnistul olevatel radadel. E. S.le kuulub Lepiku kinnistu (XXXXX:XXX:XXXX), mis jääb laskekohast ca 265 m kaugusele ning M. L.le, L. P.le ja V. T.ile Risthallika kinnistu (XXXXX:XXX:XXXX), mis jääb laskekohast ca 412 m kaugusele. E.S.l, M. L.il, V.T.il ja L. P.l on kaebeõigus müra küsimuses ja heaolu languse küsimustes, samuti keskkonnamõjude küsimuses. Samuti riivab laskemüra nende omandipõhiõigust.
39.Müra teke ja mõõtmine. Vahekaugusi tuleb mõõta kinnistu piiridest, mitte eluhoonest, mis tähendab, et vahekaugused on ebaõiged. Seni teostatud müramõõtmist, st TA 31.05.2013 müra mõõtmise aruA.t nr 6/4-6-2/ ei saa lugeda usaldusväärseks ning nende alusel ehitusloas esitatud kaalutlusi põhjendatuks. TA aruandes on märgitud vale tuule suund (mida on möönnud ka TA ning vastustaja) ning mõõtmine toimus nõuetekohaselt kalibreerimata seadmetega. TA aruanne on puudulik, mistõttu ei ole sellest võimalik teha järeldusi pikaajalise müraolukorra kohta ega müra mõjule teistele lähedal asuvatele kinnistutele. Müra normtasemed on ühtlaselt kohaldatavad kogu kinnistul. Kuna Ristallika ja Lepiku kinnistutel asuvad elamud, tuleks need
3-15-499 kinnistud lugeda tervikuna elamualadeks. Lisaks ei saa õiguspäraseks lugeda ka ehitusloas esitatud tingimust, mille kohaselt tuleb enne kasutusloa taotlemist viia laskemüra mõõtmine läbi Lepiku, Ristallika, Risthallika ja Karli maaüksustel asuvate elamute juures. Kuivõrd lasketiiru näol on tegemist uue planeeritava objektiga (tegemist on uue lasketiiru, uue tegevuse ja uue müraliigiga), tuleks müra piirnormiks lugeda taotlustase, mis elamualadel on tööstusmüra puhul päevasel ajal 50 dB, puhkealadel 45 dB. Viimasel puhul oleks juhul, kui mõõtmisi oleks teostatud kinnistu piiril, ilmselt tegemist juba müra normtaseme ületamisega (nagu ehitusloa andmise otsusest nähtub, ületas olemasoleva lasketiiru müra Lepiku maaüksusel juba elamu juures 45 dB piiri). Vastustaja väide, et lasketiir ei ole uus objektiks, vaid olemasolevaks objekt, on ebaõige. Muuhulgas on tõendamata vastustaja väide, et lasketiir on olnud kasutusel kuni 2008. aastani. Kaitseliidu Harju maleva 25.05.2009 vastusest selgub, et laskeharjutuste läbiviimine keelati 2009. a. maleva pealiku käsul, kuid see ei tähenda, et Humala linnakus oleks 2008. aastal reaalselt laskeharjutusi läbi viidud. Ehitisregistri andmetel on Humala kinnistu hoonest on säilinud üksnes varemed. 6 – 7 aastane paus lasketiiru kasutamisel on piisavalt pikk ajavahemik, et lugeda, et tegemist on uue müraliigiga. Poolkinnist tsiviillasketiiru, milles kasutatakse tsiviilkasutuses olevaid relvi, ei ole Humala linnakus kunagi olnud. PT-de andmise otsuse kohaselt oleks pidanud ehitusprojekti koosseisu kuuluma veel üks mürauuring, sest projekteerimistingimustest tuleneb, et ehitusprojekti koosseisu tuleb lisada „mürauuring (müra modelleerimine) projekti staadiumis. Käesoleval juhul koostati enne TA aruanne. (31.05.2013) ning siis alles PT-d (25.06.2013). Antud juhul ei ole ka aru saada, mille alusel on müra hindamise tulemustele lisatud impulssmüra koefitsient just 5 dB. Relvade laskmisest tuleneva müra puhul peaks arvestama suurema parandusteguriga. Kaebajad tellisid TA aruande usaldusväärsuse hindamiseks eksperthinnangu Akukon Oy Eesti filiaal, millest järeldub, et TA aruandes on mitmeid olulisi puudusi – arvestatud on ebaõiget tuule suunda; tuule suunale on antud ebaõige kaal; mõõtmisel on kasutatud kalibreerimata seadet; TA aruande lähteandmed ja mõõtmistulemused on puudulikud. Nõnda ei ole vastustaja ehitusloa menetluses korrektselt tuvastanud müra mõju ümberkaudsetele elanikele ja on ehitusloa andmise aluseks võtnud ebaõige kaalutluse, seetõttu tuleb läbi viia uus müra mõõtmine.
40.Kinnistute väärtuse vähenemine. Harku vallavalitsus ei ole ehitusloa andmisel piisavat kaalunud kaebajate huvide ja heaolu kaitsmise vajadust. Isegi kui lasketiiru tekitatav müra jääb alla piirnormi, kahjustab see kõrvalasuvate kinnistute väärtust. Mürataseme erinevus varasemaga võrreldes on oluline ja kinnistute väärtuse langust tuleb antud olukorras eeldada. Kinnistul elamine ei tähenda vaid hoonesisest elamist, vaid elamist kogu kinnistu piires. Vastustaja väide, justkui viibiksid kaebajad oma kinnistutel vähest aega, on arusaamatu. Vastustajal puudub õigus ette kirjutada, kui suurt osa oma kinnistutest võivad kaebajad kasutada elamiseks.
41.Kaebajatel on lisaks õiguste rikkumisele kaebeõigus ka KeÜS § 23 lg 1 alusel, sest kaebajad kasutavad ja külastavad Humala linnaku keskkonda, s.o viibivad selles keskkonnas ja selle vahetus läheduses tihti, seal levib loomastik, mis mõjutab kaebajate elukeskkonda. Lasketiiru rajamine mõjutab omakorda kaebajate omandit, elukohta ja selle lähiümbrust. Humala linnakus paikneb kaebajate jaoks oluline kinnismälestis Peeter Suure Merekindluse Humala positsiooni varjendite vaheline tunnelisüsteem, mille külastamise, tutvumise ja säilimise vastu on kaebajatel (ja avalikkusel) suur huvi. Seega on kaebajatel puutumus kolmel erineval põhjusel: 1) kaebajad külastavad tihti Humala linnakut, mille keskkonnaressurssi nad kasutavad (viibivad linnakul viibides nahkhiirte keskel ja soovivad nende säilimist), 2) nahkhiired levivad ka Humala linnaku lähipiirkonnas (st kaebajate kodu piirkonnas ja kaebajate kinnistute läheduses); 3) Nahkhiired levivad Humala linnakust kaebajate kinnistutele, mida kaebajad igapäevaselt kasutavad. K.V. ja R.V. on ka MTÜ Vääna Külakoda liikmed ning osalevad nimetatud MTÜ töös ja tegemistes. MTÜ kasutusvaldusesse on Kaitseliidu poolt antud Humala linnaku kinnistul asuv maa-ala,
3-15-499
millele MTÜ on plaaninud rajada teemapargi ning mis jääb planeeritud lasketiirust ainult 60 m kaugusele, ka neil on territooriumiga eriline side, mis seondub kogukondlike tegevuste ja plaanidega. Juhul kui mõjutatud keskkonnaosa on osa isiku elukoha lähedusse jäävast ruumist, on kohtupraktikas puutumust eeldatud. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebajad peaks küsima kinnistu omanikult nõusolekut kinnistul viibimist. Kaebajatel on õigus kinnisasjal jalutada, jalgrattaga sõita, korjata seeni, marju, pähkleid jne (KeÜS § 34). Kaebajatel ja avalikkusel on vaba juurdepääs Merekindlusele MuKS § 26 lg 1 alusel. LKS kohaselt on hoiuala teed ja rajad päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning kinnisasja valdajal tuleb tagada nimetatud ajal juurdepääs kaitstavale loodusobjektile. Ükski allikas ei välista nahkhiirte liikumist päeval, mistõttu on vale seisukoht, et neid päeval liikumas märgata ei ole võimalik. Samuti ei ole asjakohased väited selle kohta, justkui nahkhiirte vaatlemine ei oleks paeluv.
42.Ehitusloaga on rikutud kaebajate õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. KeÜS §-s 23 lg 4 sätestatud eeldus ei tähenda, et kui keskkonna kvaliteedi piirväärtust ei ole ületatud, siis vastab keskkond igal juhul tervise- ja heaoluvajadustele. Vastupidi, KeÜS §-st 23 lg 4 järeldub, et keskkonna mittevastavus on võimalik ka muudel juhtudel. Uue lasketiiru rajamisest tekkiv müra ning lisanduvad ohud kahjustavad selgelt naaberkinnistute omanike heaolu, mida vastustaja oleks pidanud uurima ja ehitusloa andmisel arvestama. Kuna lasketiiru ei ole Humala linnakus pikka aega kasutatud ning planeeritud lasketiir on oma olemuselt uut tüüpi lasketiir ja mõjudelt uut tüüpi mõjuallikas, tulnuks kaebajate heaolule avalduva mõju hindamisel arvestada ka selle asjaoluga.
43.Vastustaja pidanuks läbi viima keskkonnamõjude hindamise. Ehitusloa andmisel ei ole antud piisavat kaalu looduskeskkonnaga seotud huvidele. Humala linnaku kinnistu jääb Vääna hoiualale, mis on Natura 2000 võrgustiku ala ning mille eesmärgiks on tiigilendlase elupaikade kaitse. Igasuguse tiigilendlastele avalduva mõju kahtluse puhul esineb kohustus viia läbi KMH menetlus. Kohtupraktikast järeldub range kriteerium, millal KMH-d ei tule Natura alal läbi viia, so juhul, kui objektiivse, teaduslikult kindlaks tehtud teabe põhjal on välistatud, et tegevus võib eraldi või koos muude tegevustega kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki ning millal KMH läbiviimine on kohustuslik. Ehitusloaga on küll piiratud lasketiiru ehitustööde tegemine oktoobrist mai alguseni (nn talveperioodil), samuti lasketiiru hilisem opereerimine, ent see meede ei välista nahkhiirte, kui kaitstava liigi seisundi kahjustamist, arvestades, et nimetatud tegevused on lubatud 1.05 kuni 30.09, kuid alal elutsevad tiigilendlased, kes elutsevad Humala kinnistul ka suveperioodil. Aprilli lõpust oktoobri alguseni pole nahkhiirte loendusi kinnistul tehtud ning tiigilendlaste talvitusperiood võib alata juba varem kui oktoobris. Lisaks ei mõjuta nahkhiiri ainult ehitustööd (mille mõjusid ei ole eksperdi poolt uuritud) ega isegi üksnes lasketiiru müra (mille mõjusid ei ole eksperdi poolt uuritud), vaid ka nt objektil kasutatav tehisvalgustus, piirded (võrkaiad), muud hooned ja rajatised ning pinnavormi muutmine. Nahkhiiri mõjutab inimtegevuse hoogustumine. Nahkhiirte ekspert on avaldanud, et igasugune pinnavormi muutus on nahkhiirte elutegevuseks oluline. Isegi kui mürahäiring hüpoteetiliselt kõrvale jätta, tuleneks nahkhiirtele negatiivne mõju mh nii valgustusest, piiretest, hoonetest ja rajatistest kui ka pinnavormi muutustest. Lasketiiru rajamine mõjutaks negatiivselt mitte ainult Humala kinnistul asuvaid nahkhiiri, vaid tõenäoliselt ka Humala kinnistu läheduses asuvat nahkhiirte populatsiooni, mis levib kaebajate kinnistutel ja läheduses. Vastustaja on ehitusloas viidanud, et tiigilendlase talvitumisperiood oktoobrist aprillini on aktsepteeritud KKA poolt. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-56-12 rõhutanud, et keskkonnateenistuse kooskõlastuse olemasolu ei saa põhjendada KMH algatamata jätmist, kuna vastutus haldusakti õiguspärasuse
3-15-499 eest lasub haldusakti andjal. Ehitusloas viidatud KKA kirjast ei nähtu, et amet oleks jõudnud järeldusele, et nahkhiirte mõjutamine väljaspool perioodi oktoobrist aprillini on välistatud. KKA leiab üksnes, et nahkhiirte mõjutamine on „vähetõenäoline“. Otsusest ei nähtu, et valla või KKA poolt oleks konsulteeritud nahkhiireeksperdiga. Samas on vastustaja ehitusloa lk 13 kinnitanud, et „Tõenäoliseks võib pidada, et külmematel aastatel võib mai alguspoolel nahkhiiri talvituspaikadest ka leida“. Seega möönab vastustaja, et isegi ehitusloas sätestatud piirang ehitamiseks oktoobrist mai alguseni ei välista Natura ala kahjustamist. Vastustaja on vaideotsuses möönnud, et kaitsealused nahkhiired on tõenäoliselt Humala linnakus ka suveperioodil, millal ehitustegevus ja laskmine on lubatud, samuti, et loomastiku elutsemist kinnistul võib kaudselt mõjutada inimtegevuse hoogustumine. Lasketiiru rajamine ei ole kindlasti „loomulik kinnistu kasutamine“. Kaebajad tellisid Humala linnaku olukorra kohta nahkhiireeksperdi L.Lutsari ekspertarvamuse, millest järeldub üheselt, et lasketiiruga ehituse ja opereerimisega kaasneks tõenäoliselt oluline negatiivne mõju kaitsealuste nahkhiirtele. KMH pidanuks käsitlema nt talvituspaiga avade ning ehitiste, parkla, valgustuse, pinnamoe muutuste, piirdeaedade omavahelisi mõjusid ja riske. Keskkonnaagentuur on kinnitanud, et riikliku keskkonnaseire raames pole Humala piirkonnas suveperioodil nahkhiirte seiret tehtud. Talveperioodil on seiret tehtud, kuid ressursside puudumise tõttu tehakse seda ainult jaanuari lõpust märtsi alguseni, viimati tehti seda 2008. aastal. Vastustaja tugineb 2014. märtsis M.Masingu ja L.Lutsari tehtud seire järeldustele, et kaitsealuseid nahkhiiri lasketiiru läheduses ei ole, kuid jätab tähelepanuta, et sama ekspert L.Lutsar on kaebajatele esitatud hilisemas hinnangus kinnitanud nahkhiirte Humala linnaku kinnistul esinemise tõenäosust suveperioodil, et talvitusperiood võib alata juba augusti lõpus või septembris, et Humala talvituspaigas võib oletada nahkhiirte leidumist ka suveperioodil, samuti, et lasketiir jääb parvlevate nahkhiirte tegutsemispiirkonda. 2014. a seire dokumenteerib nahkhiirte olemasolu vaid ühes ajahetkes ega ole mõeldud pikemate järelduste tegemiseks, seire ei hinda lasketiiru ehituse ja opereerimise mõjusid nahkhiirte populatsioonile ega kajasta tiigilendlaste harilikke lennutrajektoore, parvlemise aega ja kohta, elutsemist suveperioodil ja talveperioodil, laskemüra võimendumist käikudes, laskemüra mõju. Ka ei tähenda 2014 a läbi viidud seire, et tulevikus ei võiks käigus nr 2 olla tiigilendlasi. Seire kinnitab, et kaebaja E. S. Lepiku kinnistul asuvad ja elavad kaitsealused tiigilendlased. Lepiku kinnistu elamule kanduv helireostus on 47,2 dB, mis on kahtlemata märkimisväärne mürahäiring nii inimestele kui loomadele. Tiigilendlaste parvlemise ajal on tiigilendlased kaitse all, mis tähendab, et tiigilendlane ei vaja kaitset üksnes talvitusperioodil. KKA vastuse kohaselt asuvad nii lasketiir kui ka Lepiku kinnistu elukohta ümbritsev ala Vääna hoiualas ja tiigilendlaste leiukohas. Põhjendamatu on võrrelda üksikelamust johtuvaid mõjusid lasketiirust tekkiva müra ja mõjudega. Lisaks ei saa vastustaja olla pädev väitma, et inimtegevusega harjunud tiigilendlane harjub laskemüraga. Alusetu on vastustaja väide, et lasketegevus ei saa tiigilendlase talveks valmistumist häirida põhjusel, et talvise seire käigus ei leitud tiigilendlasi käigust nr 2. KKA vastusega on tõendatud, et lasketiir asub tiigilendlaste leiukohas, samuti, et tiigilendlaste leiukohas asuvad käigud nr 1, 2, 3 ja nr 4. Seega elutsevad tiigilendlased kõikide käikude sees ja ümbruses. Asjaolu, et tiigilendlast ei leitud käigust nr 2 aastal 2014, ei tähenda, et teda poleks seal muul ajaperioodil, sh tulevikus. Lasketiiru tegevus mõjutab käike nr 1 ja nr 3, sest kahjuliku impulssmüra jõudmine käikudesse nr 1 ja nr 3 on tuvastatud. Asjakohatu on vastustaja viide nahkhiirte marutaudi edasikandmise kohta. Vastustaja viidatud turbatootmise keskkonnamõju hindamise dokument ei ole lasketiiru mõjude hindamiseks piisav. KMH puudutab turba tootmise mõjusid, mitte lasketiiru ehitamise ja opereerimise või laskemüra mõjusid. KMH-st pole äratuntav, kas ja milliseid nahkhiirte elupaikasid uuriti. Vääna turbatootmis ala ja Humala linnaku vahele jääb mitu suure pindalaga kinnistut, mistõttu on turbatootmise KMH-s käsitletud nahkhiirte temaatikat põgusalt, kusjuures nahkhiirte eksperte ei ole kaasatud ning vaatlusi ei ole läbi viidud. KMH on ajaliselt vananenud.
3-15-499
KMH läbiviimine on vajalik, seda kinnitab ka vastustaja viide „Nahkhiirte uuringule VäänaPosti elupaigas seoses Paldiski mnt rekonstrueerimisega“, kuna uuringust nähtub, et lasketiiru mõju nahkhiirtele tuleb uurida, arvestades valgusreostuse ja mürareostuse mõju.
44.Ehitusluba ei ole kooskõlas katastriüksuse sihtotstarbega (riigikaitsemaa). Kord asub vallavalitsus positsioonile, et tegemist on puhtalt tsiviilotstarbel kasutatava lasketiiru rajatisega ja seetõttu on ehitusprojektist nähtuvalt lasketiir projekteeritud põhinedes tsiviillasketiiru nõuetele. Ehitusloas on aga kinnitatud, et tegemist on siiski ka „riigikaitse otstarbel kasutatava harjutusväljaku maaga“, seega on lasketiir projekteeritud valesti ning uuel projekteerimisel tuleb aluseks võtta Kaitseliidu harjutusväljaku nõuded (st Kaitseministri 28.12.2010 määrus nr 26) nagu nõuavad ka PT-d. Katastriüksuse sihtotstarvete määruse termin „harjutusväljaku maa“, ei hõlma tsiviillasketiire. Isegi kui vallavalitsuse sihtotstarvete proportsiooni arvutused oleks õiged, ei ole vallavalitsus arvestanud, et Humala kinnistu on 2009. a koormatud MTÜ Vääna Külakoda kasuks kasutusvaldusega teemapargi rajamiseks 4 ha suurusel alal. Vastustaja on kohustatud arvestama MTÜ õigustega.
45.Antud juhul on jäänud ka detailplaneeringumenetlus õigusvastaselt algatamata, sest ehitusloa aluseks pidi olema käesolevalt DP. Kuna ehitusloal puudub õiguslik alus, on see materiaalselt õigusvastane. ÜP p 2.18.2 kohaselt pidi Humala linnaku kinnistul arendustegevuseks olema kehtestatud DP. Asjakohatu on viidata asjaolule, et ÜP kehtestati 17.10.2013, PT-d aga 25.06.2013. Harku valla ÜP rohevõrgustike ala määrati „Harku valla rohevõrgustiku tuumaladele ja koridoride uuringu“ alusel, mis teostati juba 2007 a. Harku valla ÜP võeti vastu 27.08.2009 otsusega nr 71 – juba vastuvõetud ÜP-s sisaldus punkt 2.18.2, mille kohaselt tuleb rohevõrgustiku tuumalal (sh Humala linnaku kinnistul) arendamiseks kehtestada DP. KKA kiitis vastu võetud ÜP heaks
13.01.2011. 2012. a. esitati korrigeeritud ÜP Maavanema järelevalvesse ning ka selles ÜP versioonis sisaldus p 2.18.2, mille kohaselt tuleb rohevõrgustiku tuumalal (sh Humala linnaku kinnistul) arendamiseks kehtestada DP. Harku vallavalitsusele oli PT-de kehtestamisel juunis 2013 (ja oluliselt varem enne seda) ilmselgelt teada ja arusaadav, et vastu võetud ÜP alusel kuulub Humala linnaku kinnistu rohevõrgustiku tuumalasse, mistõttu tuleb algatada DP menetlus. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kuigi ÜP tööversioon ei ole õigusakt, peab kohalik omavalitsus järgima ka kohaseid mittesiduvaid dokumente, avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (HMS § 4 lg 2). Ka PT-de määramise otsuses nr 468 on vald kinnitanud, et valla poolt 27.08.2009 vastu võetud ÜPd tuleb Humala lasketiiru arendusel arvestada, samuti asjaolu, et ÜP kohaselt kuulub kinnistu rohevõrgustiku tuumaalasse. Isegi kui asuda põhjendamatule seisukohale, et ÜP-d ei tulnud arvestada, pidanuks vallavalitsus PT-de menetluse (või sõltuvalt olukorrast, kehtivuse) peatama asjaolude selgitamiseks kuni ÜP on kehtestatud. Efektiivsuse või kiiruse poole püüdlemise eesmärgil ei saa vastustaja kõrvale hiilida DP, KMH läbiviimise kohuslikkusest. Vallavalitsus pidi igal juhul lähtuma Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringust "Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused (roheline võrgustik)“ (Rohevõrgustiku Teemaplaneering), kuna Harku valla vana ÜP on iganenud (kehtestatud 1996 a.) ning rohelist võrgustikku see ei käsitlenud (PlanS § 7 lg 4). Rohevõrgustiku TP-st tulenevalt pidi vallavalitsus algatama DP menetluse (PlanS § 7 lg 4). Lisaks ei vasta vaidlusaluse ehitusloa aluseks olev ehitusprojekt projekteerimistingimustele ning vastustaja pidanuks keelduma seetõttu ehitusloa andmisest. Ehitusprojekt võib erineda projekteerimistingimustest ning projekteerimistingimustega ei määrata vältimatult kindlaks ehitusloa sisu. Ehitusprojektis ei ole aga arvestatud Harku valla 27.08.2009 vastu võetud ÜP-ga,
3-15-499 mille kohaselt jääb kinnistu rohevõrgustiku alale (projekteerimistingimuste lk 2 punktid 4 ja 5). Projekti koostamisel ei lähtutud Kaitseministri 28.12.2010 määrusest nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“, kuigi sellega arvestamine on kohustuslik (projekteerimistingimuste lk 3 „Ehitusõigus“ p 1 alapunkt 1). Projekteerimise raames ei viidud läbi mürauuringut (müra modelleerimist, kuigi selle läbiviimine oli kohustuslik (projekteerimistingimuste lk 3 „Nõuded projektide koostamiseks“ p 3 alapunkt 3). Ehitusprojekt on koostatud 15.03.2013, seega enne projekteerimistingimuste väljastamist (25.06.2013), mis viitab, et ehitusprojektis ei ole PT nõuetest ja erisustest üldse lähtutud.
46.Harku vallavalitsus on rikkunud mitmeid haldusmenetluse nõudeid, mis on eraldiseisev alus ehitusloa kehtetuks tunnistamisel, so rikuti uurimispõhimõtet (HMS § 6), sest Harku vallavalitsus ei ole uurinud, millised on puudutatud isikute õiguspärased huvid, õiguspärane ootus elukeskkonna säilimisele jne; millised on mõjud kolmandate isikute elukeskkonnale ja varale; millised on mõjud kolmandate isikute omandile; milline on lasketiiru mõju rohevõrgustikule ja looduskeskkonnale; milline on lasketiiru ja selle ehitamise mõju loomastikule (sh nahkhiirtele); milline on mürahäiring (läbiviidud TA aruanne. on puudustega ja seda ei saa arvestada); kui kaua on lasketiir tegelikkuses kasutusest väljas olnud; kas tegemist on sisulises mõttes uue lasketiiru rajamisega, mis põhjustab uut sorti keskkonnahäiringut, jne. Ehitusloa menetluses on oluliselt rikkunud kaalumisreegleid (HMS § 40), sest Harku vallavalitsus on kaalunud ja arvestanud ainult neid asjaolusid, mis toetavad lasketiiru rajamist, jättes ülejäänud olulised asjaolud (vt ülal kaebuses) tähelepanuta.
VASTUSTAJA (HARKU VALD) SEISUKOHT
47.Vastustaja hinnangul tuleb kaebus jätta rahuldamata.
48.Rahvastikuregistri andmetel on kaebajate M. L.i ja L. P. elukohaks Tallinna linn. Asjaolust, et keegi on Kaitseliidu omandis oleval kinnisasjal aeg-ajalt viibinud, ei saa tuletada õigust kinnisasjal viibimiseks või lugeda seda enda elukeskkonnaks. Maaüksuse sihtotstarve riigikaitsemaa viitab asjaolule, et ala on ettenähtud kasutamiseks riigikaitselisel eesmärgil, sh lasketegevuseks. KeÜS §st 34 tulenev igaüheõigus seeni, pähkleid ja marju korjata sõltub maaomaniku seisukohast, kes võib sellise tegevuse igal ajal lõpetada. Seente, pähklite ja marjade korjamise, nagu ka kinnisasjal jalutamise ja jalgrattaga sõitmise võimalikkus ei sõltu olemasoleva lasketiiru rekonstrueerimisest. Antud kinnisasi ei ole puhkeala ega ka maatulundusmaa sihtotstarbega metsaala. Vastustaja ei pea ka usutavaks, et kaebajad Humala linnaku kinnisasja alaliselt kasutavad. Tõendamata on väide, et tegemist on kaebajate kodupiirkonnaga ning seondub kaebajate omandi väärtuse, kasutamisvõimaluste ja elukvaliteedi säilitamisega. Kinnistu pindala on 62,41 ha ja lasketiir paikneb selle keskel. Kaebajate K.V., R.V., V.T.i ja E. S. elukohaks olevad kinnisasjad on piisavalt suured, tagamaks liikumisruumi ja privaatsust. Tegemist on kinnisasjadega, mille piiresse jääb nii metsaalasid kui rohumaad. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et Humala linnaks kinnisasja ühendavad kaebajate kinnisasjadega muud teed ja rajad. Neid ei nähtu ortofotolt ning vastustaja töötajad ei ole neid kinnisasjal viibides tuvastanud. Enne Humala linnak kinnisasja kagupiiri lõppesid võimalikud teed ja rajad kõrge rohuga alaga või metsaga. Seetõttu ei ole usutav, et ka R.V. käib Humala linnak ümbruses tihti ja aastaringselt koos perega jalutamas, puudub ka usutav põhjendus, miks peaks kaebaja R. V. lähenema Humala linnak kinnisasjale mööda ebamäärast metsa- ja rohuala ja sõitma seal rattaga, kus on võimalik ratast vaid käekõrval lükata. Puudub ka vajadus selliste ühendusteede ja –radade järele. Usutav ei ole, et R.V. käib Humala linnak kinnisasjal marju, pähkleid ja seeni korjamas. Humala linnak kinnisasja näol ei ole tegemist mitte hooldatud üldkasutatava puhkealaga nagu kaebajad püüavad sellest muljet jätta, vaid
3-15-499
hooldamata alaga, kus paiknevad lagunenud sõjalised ehitised. Humala linnak hoonete eripära seisneb selles, et mõned lagunenud ehitised (Peeter Suure merekindlus) on pärit I maailmasõja eelsest ajast. Kinnisasja keskosa hoonestuse lähedal paikneb massiivne süvend ligikaudsetega mõõtmetega 210 x 15 m. Süvendi sügavus algusosas on ~7 m. Süvend ei ole eemalt nähtav, olles seetõttu kinnisasjal viibijatele ohtlik. Mitmete ehitiste juures esineb varingu eest hoiatav silt. Ala ei ole sobilik perega (lastega) viibimiseks, seda ei päevasel ega öisel ajal, mil võiks teoreetiliselt seal kohata lendamas nahkhiiri. Erinevalt tiheasustusest (linnad, alevikud) ei esine haja- asustuses üldjuhul elukohast piki teed paar kilomeetrit eemal asuva ala kasutamise tava. Looduse tunnetamise ja liikumisvõimaluse tagab perele juba elamu juures olev õueala koos seda ümbritseva metsa- või rohumaaga.
49.Humala linnak kinnisasi ei ole maastikukaitseala või looduskaitseala, mille üheks eesmärgiks on LKS § 27 lg 1 ja § 28 lg 1 kohaselt looduse või maastiku tutvustamine. Hoiuala eesmärgiks on LKS § 32 lg 1 kohaselt loomastiku, taimestiku ja seenestiku soodsa seisundi tagamine. Hoiuala ei hõlma kogu Humala linnak maaüksusust, sellest jääb välja suhteliselt suur maaüksuse lõunaosa pindalaga ca 16,8 ha, millel paikneb üks kaitstavasse ossa suunduvatest teedest. Kaebajate poolt on Humala linnaku kinnisasjal nahkhiirtele, kui vaadeldavatele objektidele, omistatud tähendus on otsitud. Nahkhiired, sh tiigilendlane, lendavad öösel, mistõttu ei ole võimalik neid päeval liikumas märgata. Nende varjepaikade päeval leidmine ei ole lihtne ning isegi kui see õnnestuks, ei ole õõnsusse või prakku varjuv (magav) osaliselt nähtav nahkhiir tõenäoliselt eriliselt paeluv atraktsioonin. Vastustaja kahtleb sügavalt, et kõik kaebajad on nahkhiirehuvilised, omades nt nahkhiiredetektorit, mis võimaldab nahkhiire poolt väljutatava heli põhjal kindlaks teha, mis liiki nahkhiirega on tegemist. Öösel võib nahkhiiri Humala linnak kinnisasjal liikuda, kuid tõenäoliselt mitte tiigilendlast, kes putukate otsinguil lendavad madalal veepinna kohal. Humala linnak kinnisasjal veekogud puuduvad, seega ei ole tõenäoline seal toituvat tiigilendlast kohata. Arvestades asjaoluga, et kaebajate selgitusel elutsevad nahkhiired ka nende kinnisasjadel, tekib küsimus, miks peaks kaebajad kõndima ööpimeduses hulga maad selleks, et vaadelda loomi mujal, kui enda elamu verandalt. Lisaks tuleb Humala linnak kinnisasjal nahkhiirte vaatlemisel arvestada ka asjaoluga, et hoiuala eesmärgiks on vaid tiigilendlase soodsa seisundi tagamine, mitte tiigilendlase tutvustamine ning ilma omaniku nõusolekuta ei tohi kinnisasjale pärast päikeseloojangut siseneda.
50.MuKS § 26 lg 3 kohaselt pääseb mälestiseks olevasse ehitisse või selle õue omaniku või valdaja lubatud ajal ja korras. Sj ei ole mõistlik eeldada, et soov kinnismälestisega tutvuda on pidev. Lasketiiru rajamine ja kasutamine kinnismälestisega tutvumist ei takista. Kaebajate poolt käikude (tunneli avauste) kohta esitatud fotodest 6 ja 7 ei saa järeldada, et nimetatud ehitised võiksid olla objektid, mille külastamise vastu on kaebajatel pidev huvi. Mis puudutab tunnelitega lähemat tutvumist, siis vastav tegevus on vastassuunaline kaebajate poolt väljatoodud teise olulise argumendiga, milleks on -vajadus tagada nahkhiirte kaitse ja säilimine. Loomastiku kaitseks peaksid nad sellisest käitumisest hoiduma. Tunnelites toimunud inimtegevuse (püstšurfide avamise) negatiivseid tagajärgi nahkhiirtele on käsitletud ka 2014 a. veebruaris ja märtsis M.Masingu ja L.Lutsari poolt läbiviidud nahkhiirte talvise seire kokkuvõttes (koostajateks O.K. ja R.K.). Humala talvituspaiga kõikides süsteemides olid avatud seni suletud püstšurfe (püstšahte), mille tagajärjel on ligipääsetavaks muutunud suletud käiguosad, talvituspaiga kliima on oluliselt muutunud; šurfide avamine on tõenäoliselt nahkhiirte talvitumistingimusi Humalas halvendanud, kuna sellel aastal leiti käikudest 10 surnud looma, mis on tavatult palju. Seire kokkuvõttes sisalduvatest joonistest saab ülevaate Humala linnak kinnisasjal nahkhiirte poolt kasutatavate käikude, šurfide ja varjendite
3-15-499 paiknemisest. Humala linnak kinnisasjal paiknevad surfid ja varjendid jäävad alale, mis on 2009. a. antud MTÜ Vääna Külakoda kasutusse. Šurfide avamise lubamatust käsitletakse ka KKA 03.11.2014 vastuskirjas Harku Vallavalitsusele.
51.2014. a. veebruaris ja märtsis M.Masingu ja L.Lutsari poolt Humala talvituspaigas läbiviidud nahkhiirte seire kokkuvõttest nähtub, et Humala talvituspaik moodustub maa-alustest käikudest 13, käigud 1 ja 3 paiknevad osaliselt Humala linnak kinnisasja loodepiiril, kulgedes riigimaantee alt edelasse, käik 2 paikneb Humala linnak kinnisasja hoonestatud keskosas, kulgedes edelasse, käikudes 1 ja 3 loendati kokku 315 nahkhiirt, kelle hulgas 28 tiigilendlast, käigus 2 loendati 15 nahkhiirt, kelle hulgas mitte ühtki tiigilendlast. Seega järeldub, et lasketiirust ca 100 m kaugusel algavas käigus nr 2 tuvastatud nahkhiirte arv oli vaid ca 5 % Humala talvituspaiga nahkhiirte koguarvust, sealhulgas ei tuvastatud mitte ühtegi Natura 2000 raames kaitstavat tiigilendlast. 95% Humala talvituspaiga nahkhiirte koguarvust talvitus käikudes nr 1 ja 3, mis jäävad lasketiirust ca 440 m kaugusele. Käike eraldab lasketiirust kõrghaljastus. Enamike kaebajate (välja arvatud E.S.) kinnisasjad jäävad Humala linnak kinnisasjast kagusse. Seega on neile oluliselt lähemal Humala linnak kinnisasja hoonestatud keskosas paiknev käik nr 2, mitte kinnisasja loodepiiri ääres olev käik nr 1. Käigus nr 2 tuvastatud nahkhiirte suhteliselt väike arv (eeldusel, et mõni nahkhiir ka suvel talvituspaiga läheduses viibib) ei toeta kaebajate „julget“ seisukohavõttu nahkhiirte, kui kaebajate poolt igapäevaselt kasutatava keskkonnaressursi osas. Isegi kui mõni nahkhiir käigus nr 2 suvel viibiks, on äärmiselt vähetõenäoline, et sel juhul oleks tegemist kaitstava tiigilendlasega, keda talvel käigus nr 2 ei tuvastatud. Vastustaja peab usutavaks, et nahkhiired elavad kaebaja E.S. omandis oleval Lepiku kinnisasjal põhjustel, et Vääna hoiuala ulatub Lepiku kinnisasjale, nahkhiirte elutegevus Lepiku kinnisasjal on ekspertide poolt tuvastatud, käik nr 1 avaneb Lepiku maaüksusel ca 35 m kaugusel Lepiku hoonestusest. Käikudes nr 1 ja 3 talvitub 95 % Humala talvituspaiga nahkhiirtest, mil nad on nn kaebaja elukeskkonna osa. Samas ei too nahkhiirte lähedus kaasa E.S. olulist puutumust lasketiiru alaga, kuna viimane jääb käikudest nr 1 ja 3 ca 440 m kaugusele, lasketiiru käikude vahele jääb kõrghaljastus. Seega ei saaks lasketiiru ehitus ja kasutus nahkhiirte E.S. kinnisasjal elamist üldjuhul mõjutada; puudub põhjus, miks peaks E.S. nahkhiirte vaatlemiseks kuhugi suunduma, kui ta saab seda oletatavasti ööpimeduses enda õuel teha. Ülejäänud kaebajad ei ole esitanud tõendeid, et nahkhiired nende kinnisasjadel elaksid ja seda ei ole siiani tuvastanud ka eksperdid. Seetõttu on oletuslik ja tõendamata kaebajate väide, et kõigilt kaebajate kinnistutelt kaovad nahkhiired. Teatavasti elavad nahkhiired ka inimtegevuse poolt selgelt mõjutatud keskkonnas. Kõrgete (4,5 m küljel ja 6,5 m taga) vallidega piiratud lasketiirus, st suletud territooriumil toimuv laskmine, ei saaks nahkhiirte elutsemist sel määral häirida. Lasketiiru juurde suunduv tee paikneb käigust nr 2 ca 65 m kaugusel, olles eraldatud käigu avausest kõrghaljastusega. Vääna hoiualaga (Natura 2000 ala) kaitstakse mitmest nahkhiirte liigist vaid tiigilendlase elupaika.
Tiigilendlast lasketiirule lähemal olevas käigus nr 2 talvise seire käigus ei leitud. Tõendamata ja paljasõnaline on kaebajate väide, et nahkhiired levivad iga kaebaja kogu kinnistul (st terve kinnistu piires) aastaringselt. Juhul kui see nii oleks, puuduks ühtlasi nö vundament kaebajate loodud konstruktsioonil- Humala kinnisasja kui nahkhiirte elupaiga ja kaebajate kinnisasja vaheline kindel seos. Juhul kui nahkhiirte elutsemine kaebajate kinnistutel on kaebajate väitel liikuv ja juhuslik, ei saaks väidetavat nahkhiirte kaebajate kinnisasjadel elutsemist nende kinnisasjadega seotud asjaoluks pidada, vaid looduses esinevaks loomulikus muutumises olevaks ning kinnisasja kasutamist ja väärtust mittemõjutavaks asjaoluks.
52.Natura 2000 raames kaitstakse konkreetse liigi elupaika ja kaitse all on üks nahkhiire liik viiest Humala talvituspaigas elutsevast liigist. Humala talvituspaiga käikudes nr 1, 2 ja 3 talvitus 2014.
3-15-499
a. kokku 28 tiigilendlast, mis moodustab ca 8 % talvituspaigas tuvastatud nahkhiirte koguarvust (330). Termini „leviala“ puudub looduskaitseseaduses, selles esineb termin „elupaik“. Termin „leviala“ puudub ka asjakohases Euroopa Nõukogu direktiivis 92/43/EMÜ. Kaebajate poolt tiigilendlase elupaiga tõendamisel „Vääna maastikukaitseala ja hoiuala kaitsekorralduskavale 2015-2024“ tuginemine on ekslik. Kava olemus ja selles käsitletav on määratud LKS § 25 lõikega 1 (oluline abisäte LKS § 4 lg 1 p 2) ning VV määrusega „Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning kaitsekorralduskava kinnitaja määramine“ § 3 lõikega 1. Kava eesmärgiks ei ole selgitada ja tõendada uusi loodusväärtuseid väljaspool kaitstavat loodusobjekti, vaid näha ette tegevused kaitstaval loodusobjektil kaitse korraldamiseks. Kava 2015-2024 p-s 2.1.3. viidatud Vääna hoiualast ja Vääna maastikukaitsealast väljaspool jääv tiigilendlase elupaik (47,3 ha) ulatub kaebajate kinnisasjadest vaid E.S.le kuuluvale Lepiku kinnisasjale. Humala linnak kinnisasjast kagusse, st kaebajatele kuuluvate Risthallika, Ristallika ning Uue-Toa kinnisasjade elupaik ei laiene. Kontrollides lisaks 23a oleval skeemil kajastatud nahkhiirte leiukoha pindala, ühtis see 47,3 hektariga. Seega ei ole ka seetõttu alust oletada, et kavas viidatud alad paikneksid kusagil mujal, kui skeemil näidatud Humala nahkhiirte leiukoht.
53.Vastustaja ei nõustu, et ehitusluba võib rikkuda K.V. PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust. Ehitusluba ei keela K.V.u ettevõtlusega tegelemast ega kehtesta selleks tingimusi. Uue-Toa katastriüksus pindalaga 3001 m2 sihtotstarve on ärimaa 60% ja elamumaa 40%. Vaatamata 2010. a. maaüksusele elamu-majutushoone, mõttekoja, teenindushoone osas ehituslubade väljastamisele ja samal aastal ka ehitamise alustamise teatiste esitamisele ei nähtu Maa-ameti kaardirakenduses kättesaadavatelt ortofotodelt, et maaüksusel 25.04.2013 või 09.07.2014 hooned paikneksid. K.V. ettevõtlustegevuse pidurdumise on põhjustanud ehitusloast sõltumatud asjaolud, nt MTÜ Vääna Külakoda kasutuses oleval alal arenduse puudumine.
54.Oletuslikud ja tõendamata on kaebajate seisukohad nende kinnisasjade väärtuste vähenemise kohta. Vastustajal puudub teave, et kaebajate kinnisasjade objektiivne väärtus oleks sõltuvuses sellest, kas kinnisasjadel võiks aeg-ajalt öösel tuvastada nahkhiiri ja muid loomi või mitte. Kinnisasjade väärtuse turul määravad elutegevuse seisukohalt olulised asjaolud. Kaebajad ei saa väärtuse hindamisel ülemääraselt tugineda subjektiivsetele asjaoludele. Märkimata ei saa jätta, et muude loomaliikide kõrval nakatuvad nahkhiired marutaudi, olles nakkuse edasikandjaks. Marutaudi on võimalik nakatuda ka nahkhiirte koopas viiruse osakesi sisse hingates. Puutuvalt laskmisega kaasneva müraga on ilmselge, et laskekohast 560 m kuni 4400 m kaugusel elavate või tegutsevate isikute subjektiivsete õiguste rikkumine saaks üldjuhul põhineda vaid laskude heli ehk laskemüra häirivusel. Ehitusloa p 1 ap 2 kõrvaltingimuse kohaselt "lasketiiru ehitustööde lõppedes, kuid enne kasutusloa taotlemist, viia kasutusloa taotlejal läbi laskemüra mõõtmine Vääna külas Lepiku maaüksusel asuva elamu ning Humala külas Ristallika. Risthallika ja Karli maaüksustel asuvate elamute juures. Müra mõõta perioodil, mil lehtpuudel on lehemass väiksem (mai algus). Müra mõõtmise tulemused (aruanne) esitada hiljemalt kasutusloa taotlemisel Harku Vallavalitsusele." Seega toimub kasutusloa andmise eelselt täiendav müra mõõtmine, mille käigus selgub müra normidega ettenähtud piiridesse jäämine. Akukon OY Eesti filiaali eksperthinnang ei vähenda TA uuringu väärtust laskemüra tekkimist ja tugevust käsitleva tõendina. Eksperthinnangu kokkuvõttes tõdetakse, et „helirõhutasemete mõõtmistel ja modelleerimisel on kasutatud korrektseid mõõtmis- ja arvutusmeetodeid“. Olemasolev teave, ka juhul kui eeldada, et tekkiv müra oleks mõnevõrra suurem, annab piisava toe
3-15-499 lasketiiru ehitusloa väljastamisele. Võrreldes hinnatud tasemeid määruse normtasemetega, nähtub et prognoositav laskemüra jääb ca 5 dB võrra alla normtasemest 45 dB, ca 10 dB võrra alla normtasemest 50 dB ning ca 15 dB võrra alla normtasemest 55 dB. Asjaolust, et eksperthinnangu koostaja arvates ei ole võimalik müraaruande ja muu hinnangu koostaja käsutuses olnud dokumentatsiooni põhjal anda hinnangut mürakaardil esitatud tulemuste õigsuse osas või et ei selgu aruandest muud asjaolud, ei tulene, et mürauuringu tulemused oleksid ebaõiged. Vastustaja järeldusi toetavad TA poolt eksperthinnangule antud kommentaarid, millised on esitatud ka kohtule. Turbatootmise KMH käigus Humala linnak kinnisasjal nahkhiirte käitumise osas tuvastatud asjaolud esinevad sõltumata nende kasutamise kontekstist.
55.Puutuvalt kaebajate väidetega, et vastustaja on lähtunud osade kinnistute ja lasketiiru vahelist kaugust mõõtes ebaõigest loogikast, märgib vastustaja, et erinevused vaideotsuses esitatud vahekaugustest võivad tuleneda asjaolust, et vaideotsuses on antud kaugused laskekohast, milleks on laskemaja. Kaebuse koostamisel on tõenäoliselt võetud lähtekohaks lasketiiru muu punkt. Kuna lasketiir on ca 100 m pikk, siis võivad just kagu suunal esineda suuremad erinevused. Vastustaja ei nõustu seisukohtadega, et samaväärselt tuleks arvestada müraga kaebajate kogu kinnisasja piires, mitte vaid eluhoonestuse juures ning, et müra normtasemed kohalduvad kogu kinnistu ulatuses. Kaebajate elukohtadeks olevate kinnisasjade (Lepiku, Risthallika, Ristallika) sihtotstarve on maatulundusmaa, mis tähendab põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatavat maad või maad, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna tagamise kohustuse osas saab lähtuda siiski hoonestuse juures olevast alast. Sotsiaalministri 4. märtsi 2002 määrusest nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" ei tulene, et müra normid kehtiksid maatulundusmaa osas, kus viibitakse vaid vähest aega või siis sihtotstarbelise kasutamise eesmärgil (näiteks metsakasvatus või põllupidamine). Määrus kehtestab müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamute ning ühiskasutusega hoonete sees ja nende hoonete välisterritooriumil ning mürataseme mõõtmise meetodid. Määruse §-s 3 on antud hoonestatud või hoonestamata alade jaotus. Vastustaja nõustub, et kaebajate teatud õigused ulatuvad kogu kinnisasjale, kuid sel juhul tuleks neid kajastada õuealast eraldiolevalt. Kaebajate kinnisasjad on suhteliselt suured ja nende piiresse jääb nii metsaalasid kui rohumaad. Mõistlik ei ole eeldada, et lühiajaline müra (või ka loomade puudumine) võiks takistada metsamajandamist või põllupidamist, vähendades kinnisasja väärtust.
56.Lahtises lasketiirus laskmine oli eeldatavalt kaebajate kinnisasjadele kosta. Asjaolul, kas lasketiirus lasti viimati 2008. a. või 2006. a. ehitusloa andmise seisukohalt ei ole tähtsust. Vastustaja käsutuses oleva K.V.le 17.07.2008 Kaitseministeeriumi poolt antud kirjavastuse kohaselt pöördus K.V. 2008. a. ministeeriumi poole lasketiiru tegevuse lõpetamiseks või peatamiseks, olles enne 2007. a. kevadel kogunud selleks ümberkaudsete elanike allkirju. Pöördumises avaldatu kohaselt toimusid lasketiirus 2007 ja 2008 practical shooting võistlused. 2007. a. avaldusele alla kirjutanutest olid mitmed varem lasketiiru kasutamiseks kirjalikult nõusoleku andnud, Kaitseministeerium vastas, et Humala lasktiir ei vasta täielikult nendele kehtestatud ametlikele nõuetele; töö esinevate puuduste kõrvaldamiseks ja nõuetele vastavate lasketiirude rajamiseks on alanud, kuid võtab aega ning et laskeharjutusi viiakse läbi siiski nõnda, et need ei kujuta ohtu lähipiirkonnas elavatele inimestele. Seega oli tiiru edasine tegevuse jätkumine teada. Kaitseministeeriumi ja ühe kaebaja vaheline kirjavahetus on nö märgiline ning annab vajalikku taustateavet mõistmaks toimuva vaidluse lähtekohti. Endale sobiva tulemuse saavutamiseks on nad olnud aktiivsed teiste Humala küla elanike kaasamisel, vajadusel neid ümber veendes. Käsitletavas asjas esines olukord, et Lepiku kinnisasja omanik
3-15-499
E.S. esialgu 10.07.2013 ehitusprojektiga kirjalikult nõustus, kuid 2 päeva hiljem annulleeris antud nõusoleku. Vastustaja ei nõustu, et paus lasketiiru tegevuses tooks kaasa asjaolu, et tegemist on uue müraliigiga. Kaebajate öeldust ilmneb teatud pahas usus tegutsemine. Tegemist on lahtise lasketiiru rekonstrueerimise ja laiendamisega poolkinniseks lasketiiruks samas kohas. Relvade kasutus oleks piiratud tsiviilkäibes olevate tulirelvadega. Väide, et lasketiirus ei ole kunagi tsiviilkasutuses olevaid relvi kasutatud, on vähetähtis. Majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisas esineb kood 12656 all „Lasketiiru hoone“. Seal ei esine näiteks lahtise lasketiiru hoonet ja poolkinnise lasketiiru hoonet või kinnise lasketiiru hoonet.
57.Kaebajate lähenemine, et ehitusprojekti koostamise staadiumis oleks pidanud läbi viidama veel üks mürauuring, on eksitav. Kaebajad ei saa samastada nõuet lisada mürauuring eelprojekti koosseisu, kohustusega teostada uus mürauuring. Harku Vallavalitsuse 25. 06. 2013 korraldusest nr 468 nähtub kohustus teostada uus uuring pärast ehitise valmimist, milline kohustus on ülevõetud ehitusloasse.
58.Kaebajate järeldus, et vastustajal oli seadusest tulenev kohustus ehitusloa menetluses läbi viia KMH, on ekslik. Vastustajal oli õigus keskkonnamõju hindamist mitte läbi viia. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus selleks imperatiivselt ei kohusta. Keskkonnamõju hindamise algatamata jätmist käsitletakse ehitusloa lk.13-14 ja vallavalitsuse 28. aprilli 2014 korralduses nr 332. Vastustaja ei ole tuvastanud, et kavandataval tegevusel on Natura 2000 alale oluline mõju. Kaebaja viidatud „teaduslikult kindlaks tehtud teave“ ei tähenda, et vastav teave tuleb tingimata hankida formaalselt keskkonnamõju hindamise algatamise järgselt ja raames. Vastav teave võib olla olemas varasemate, antud asukohas või ka muus asukohas tehtud uuringute-seirete, keskkonnahindamiste põhjal. Ka kirjanduse põhjal saab järeldada, et nahkhiirte mais talvituspaigas viibimine sõltub asjaolust, kas on tegemist külma kevadega või mitte. Kuna mujal Eestis lahkuvad nahkhiired talvituspaikadest aprilli keskel või lõpus, üksikud isendid võivad olla talvituspaikades mais, harva hiljem, siis ei ole alust eeldada, miks peaksid samad nahkhiireliigid Humala talvituspaigas teisiti käituma. Seetõttu ei alust eeldada, et tiigilendlane, kelle päevasteks varjepaikadeks on vanemate majade katusealused ja seinapraod, puuõõnsused ning kes öösel otsib toitu lennates aeglase vooluga või seisva veega veekogude kohal, esineks suvel lasketiiru lähialas. Teatavasti Humala linnak kinnisasjal veekogud puuduvad. 2014. a. seire andmetel ei tuvastatud talvituspaiga käigus nr 2, mis on lasketiirule oluliselt lähemal, kui käigud 1 ja 3, mitte ühtki kaitse all olevat tiigilendlast. Seoses kaebajate väitega, et nahkhiiri mõjutavad ka pinnavormi muutumine, objektil kasutatav valgustus, piirded ja muud hooned ning inimtegevuse hoogustumine ja et vastustaja pidanuks neid mõjusid uurima, jääb ebaselgeks, milles saaksid kaebaja arvates vajalikud uuringud täpselt seisneda. Praktikas oleks võimalik parimal juhul tuvastada vaid tiigilendlase lasketiiru lähialas esinemise või puudumise fakti. Talvise seire andmetel ja tiigilendlase toitumisharjumust arvestades ei ole seda asjaolu põhjust eeldada. Pinnavormi lasketiiru alas oluliselt ei muudeta. Ka antud hetkel esinevad lasketiiru alas oluliselt inimese kõrgust ületavad külgvallid ja otsavall, samuti esineb parkimisala. Lasketiiru juurde suunduv tee paikneb käigust nr 2 ca 65 m kaugusel, olles eraldatud käigu avausest kõrghaljastusega. Rajatav võrkpiire on 1,9 m kõrgune (st ca inimese kõrgune) jäädes sellega oluliselt alla olemasolevatele vallide kõrgusele. Ehitustööd ja lasketiiru kasutamine toimuvad päevasel ajal, mil nahkhiired, olles öise eluviisiga, ei liigu. Lasketiiru kasutatakse 01. maist kuni
30.septembrini ligikaudselt ajavahemikus 17:00-20:00, mil on valge (välja arvatud septembris,
3-15-499 mil päike loojub näiteks 15.09 19:43). Pärast kasutamise aega lasketiiru ei valgustata, välja arvatud käiguavast ca 150 m kaugusele jäävat laskemaja, mis valgustatakse katuse räästa alla paigaldatavate valgustitega (500-luumeline LED lamp, mis vastab 54-vatisele hõõglambile).Vastustajale jääb jätkuvalt ebaselgeks, milles saaksid kaebaja arvates vajalikud uuringud täpselt seisneda. Praktikas oleks võimalik püüda tuvastada tiigilendlaste arvu talvituspaigas enne ja pärast lasketiiru valmis ehitamist ja kasutama hakkamist. Samas olukorras, kus juba praegu ei ole Humala talvituspaiga käigus nr 2 kaitstavat tiigilendlast tuvastatud, ei oleks uuring mõttekas. Lisaks on pikaajaliselt nahkhiiri uurinud M. Masing käsitlenud enda avaldatud artiklis valguse mõju nahkhiire tegevusele ning leidnud, et öine valgus on halb, kui see on liiga tugev. Käesolevalt ei saa laskemaja seinte valgustamist pidada nahkhiiri häirivaks valguseks. Kaebajad ei ole asjaolu, et tiigilendlase talvitumisperiood on oktoobrist aprillini ümber lükanud. Eksperthinnangus (kaebuse lisa 20) on märgitud (lk. 2), et Lätis saadud andmete järgi algab tiigilendlase parvlemine talvituspaikade juures augusti esimesel poolel ja kestab oktoobri lõpuni. Selle põhjal saab järeldada, et tiigilendlane asub püsivalt talvituma alles novembris. Vastustajal oli ehitusloa andmiseks piisavalt teavet. Ehitusloa andmisel tutvuti erinevate nahkhiirte elu käsitlevate allikatega. Ehitusloa andmise otsuses (lk. 12) on põhjalikumalt kirjeldatud OÜ Inseneribüroo Steiger tööst nr 12/1023 „Harku valla Vahi küla Vääna turbamaardla Vääna turbatootmisala mäeeraldise kavandatava laiendamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruanne“ sisalduvat. Ehitusloa lk. 12-13 käsitletakse ka 2014. a. talvel Riikliku Keskkonnaseire Programmi raames Humal talvituspaigas nahkhiirte loendamise ja talvituspaiga seisundi hindamise tulemusi. Mitmekordselt konsulteeriti KKA-ga ja ameti koosseisus on erialaspetsialistid, kes on võimelised nahkhiirte elutegevusega seonduvalt põhjendatud seisukohti väljendama. Nt on ameti töötajate poolt koostatud „Nahkhiirte uuringu Vääna-Posti püsielupaigas seoses Paldiski mnt. rekonstrueerimisega“. Kaebajate poolt on meelevaldne asjaolust, et külmematel aastatel võib mai alguspoolel nahkhiiri talvituspaikadest ka leida, järeldada, et selle asjaolu tõttu võidakse kahjustada Natura 2000 ala eesmärke sel määral, et tegevusloa andmise eelselt tuleks algatada keskkonnamõju hindamine. Teatavasti kahjustab nahkhiiri see, kui nad talvisel ajal üles aetakse, sest see kulutab suurel hulgal energiat ja puudub toit (putukad), mistõttu ei ela nad ülejäänud talve üle. Juhul, kui nad kevadel (mais) kui putukad juba lendavad üles aetakse, siis ei ole see olulise tähtsusega ellujäämise seisukohast.
59.Ehitusloa eesmärk ei ole kasutamise piirangute sätestamine, vaid ehitustegevuseks loa andmine. Teatud piirangud ehitise kasutamisele tulenevad Harku Vallavalitsuse 28. aprill 2014 korralduse nr 332 p 4, mis näeb ette, et „lasketiiru kasutusloa andmisel kehtestada kõrvaltingimus, et lasketiiru tohib kasutada väljaspool nahkhiirte talvitumise perioodi 01. maist kuni 30. septembrini. Tagamaks eeltoodud tingimuse järgimist kehtestada kasutusloa andmisel tingimus, et tingimuse järgimata jätmisel on vallavalitsusel õigus kasutusluba kehtetuks tunnistada.“. Asjaolu, et kinnisasjal, kus inimtegevus on vahepeal soikunud, võib võimaliku loomastiku elutsemist kaudselt mõjutada kinnistul inimtegevuse hoogustumine, ei saa tuletada vajadust keskkonnamõju hindamise algatamiseks lasketiiru ehitamisel ja kasutamisel, mis sõltub konkreetsematest eeldustest. Erinevalt kaebajatest leiab vastustaja, et riigikaitselisel maal on olemasoleva lasketiiru reokonstrueerimine ja laiendamine kinnisasja loomulik kasutamine.
60.Kaebajate esitatud ekspertarvamuse (kaebuse lisa 20) põhjal nõustub vastustaja arvamusega, et Humala linnak kinnisasjal võib ka suvel nahkhiiri esineda. Ei ole põhjust spekuleerida, et kui alal paikneb Humala talvituspaik nr 2, siis kasutavad nahkhiired talvituspaika kogu suve jooksul varjepaigana. Kaebajad on eksperdile esitanud küsimusi nahkhiirte elutegevuse kohta; loodusdirektiivi elluviimiseks moodustatud Vääna hoiuala eesmärgiks on aga tiigilendlase
3-15-499
elutegevuse elupaikade kaitse ja soodustamine; teiste nahkhiirte liikide kaitseks ei ole Humalas LKS § 4 lg 1 loetletud kaitstavaid loodusobjekte moodustatud. Eksperdi eeldused maastiku muudatuste ja ehitamisega kaasneva valgustuse kohta ei ole täidetud. Pinnavormi lasketiiru alas oluliselt ei muudeta. Seal on juba parkimisala. Isegi kui ehitusobjekt jääb nahkhiirte parvlemise alale käigus nr 2, ei ole põhjust teadaoleva põhjal eeldada, et ehitusobjekt jääb parvleva tiigilendlase alale. Tuleb arvestada, et ehitustöödest tulenev potentsiaalne häiring on ühekordne ja ei saaks seetõttu omada püsivat mõju. Puudub alus eeldada, et lasketiiru ala valgustatakse pärast laskmise lõppu; laskmine lõpeb ca 20:00, st üldjuhul valgel ajal. Ekspert on leidnud, et välistada ei saa, et lasketiiru kasutamisest tekib negatiivne mõju nahkhiirtele ka siis, kui seal laskeharjutusi parajasti ei toimu. Vastustaja nõustub, et looduses ei saa peaaegu mitte midagi 100%-lise tõenäosusega välistada. Siiski on näiteks keskkonnamõju hindamise algatamise vaatekohalt määrav see, kas objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Ekspert on eeldanud, et ehitustöödega rajatakse uued teed ja parklad, mis ei vasta tõele. Lasketiiru juurde suunduv tee paikneb käigust nr 2 ca 65 m kaugusel, olles eraldatud käigu nr 2 avausest kõrghaljastusega. Vastustaja nõustub eksperdiga selles, et talvituspaiga avast lähtuv süvend, mis on tõenäoliselt nahkhiirtele lennukoridoriks ja parvlemise paigaks, jääb vahetult kavandatava lasketiiru kõrvale. Süvend on ca 210 m pikk, 15 m lai ning algusosas ~7 m sügavune. Seega liiguksid nahkhiired maapinnast sügavamal piisavalt isoleeritud koridoris, mis ei puutu kokku lasketiirus toimuvaga. Ekspert on leidnud, et koopa-tüüpi talvituspaiga juures peab nahkhiirtele jääma sobiv lennupaik talvituspaiga ümbruses, mis käesolevalt jääbki alles. Laskemaja jääb käiguavast ca 150 m kaugusele.
61.Vastupidiselt kaebajate väidetele, ei ole vastustaja väitnud, et tegemist on militaarlasketiiruga. Et tegemist on tsiviillasketiiruga, nähtub ka Kaitseliidu kirjas esitatud kinnistusest. Ehitusluba on katastriüksuse sihtotstarbega kooskõlas. Et lasketiiru kasutavad ka Kaitseliidu liikmed, ei väära selle ehitamist ja tegutsemist tsiviillasketiiruna. Vastustaja ei näe ka vajadusel takistust sihtotstarbe osaliseks muutmiseks. Käesoleval juhul oleks võimalik määrata Humala linnak katastriüksuse sihtotstarbeks ka ühiskondlike ehitiste maa. Vastustaja peab siiski tugevaks lasketiiru riigikaitselist aspekti, seda nii üldise laskeoskuse parandamisel kui ka Kaitseliidu maaomaniku staatusest tulenevalt. MTÜ peaks oma õigusi kaitsma iseseisvalt, mitte käesoleva kaebuse raames. MTÜ kasuks seatud tähtajalise kasutusvalduse faktil ei ole olukorras, kus väidetakse, et lasketiiru Humala linnak maaüksusele ehitamine on ebakõlas olemasoleva katastriüksuse sihtotstarbega, tähtsust. Vastustaja arvates viitab kaebajate poolt MaaKatS § 18 lg 5 kohaldamise võimalikkuse kohta avaldatud arvamus asjaolule, et katastriüksuse sihtotstarbe muutmine ei ole vajalik, kuna katastriüksusele rajatava ehitise kasutamise otstarve ühtib senise ehitise kasutamise otstarbega.
62.Vastustaja on ehitusloa lk. 11 selgitanud, miks ta leiab, et Humala linnak maaüksuse osas lasketiiru rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks ehitusprojekti koostamisel detailplaneeringu koostamise kohustus puudus. Ehitusloa andmisel ei pea arvestama ÜP koostamise kohustusega, mida projekteerimistingimuste andmisel ei esinenud. Koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärkidega teatud määral arvestamist kannab ka 25.06.2013 a korraldusega nr 468 väljastatud projekteerimistingimuste lk. 2 esinev punkt 4. EhS § 23 lõike 2 p 2, mis kohustab esitama ehitusloa saamiseks nõuetele vastava ehitusprojekti, ei tulene, et vastustaja peaks ehitusprojekti aluseks olevaid, kehtivaid projekteerimistingimusi kehtetuks tunnistama või tühiseks pidama. Vastustaja on PT-de kehtetuks tunnistamise võimalikkust käsitlenud ehitusloa lk.11-12. PT-d, kui haldusakt on õiguspärane, kui see vastab selle andmisel kehtivale
3-15-499 õigusele (HMS § 54). See, et vastustajal oli PT-de andmisel koostatava ÜP sisu teada, ei tähenda, et vastustaja pidi projekteerimistingimuste väljastamise või mitteväljastamise osas koostatavast ÜP-st lähtuma. PT-de kui ka ÜP näol on tegemist kohaliku omavalitsuse haldusaktidega, mistõttu ei saa võtta seisukohta, et uue haldusakti kehtima hakkamisel teise õigusjõud kaob. Asjaolust, et vallavalitsus on 25. juuni 2013 korralduse nr 468 põhjendavas osas on viidanud ühe kitsenduse allikana Harku Vallavolikogu 27. augusti 2009 otsusega nr 71 vastu võetud Harku valla ÜP-le, mille kohaselt jääb Humala linnak kinnistu rohevõrgustiku tuumalasse ja on maakasutuselt range režiimiga looduslik haljasmaa, ei saa tuletada, et vallavalitsus oleks sellega pidanud vajalikuks lasketiiru ehitusprojekti koostamisele eelnevalt DP koostamist. DP ja PT-d on formaalselt samaväärsed ehitusprojekti koostamise alused ning ühe olemasolul ei saa teise koostamise kohustust tekkida (vt EhS § 19 lg 1). PT-des on kõnealuse kitsenduse all mõeldud vajadust teostada arendust loodust säästvalt. Kaebajad leiavad ekslikult, et vastustaja pidanuks PT-de menetluse kuni ÜP kehtestamiseni peatama. PT-de väljastamise menetluse peatamist seadus ette ei näe. PlanS § 15 lg 1 kohaselt oli võimalik ajutise ehituskeelu kehtestamine, mis tähendas keeldu väljastada ehitusluba. Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-62-08 ja nr 3-3-1-56-08 on peetud võimalikuks planeerimismenetluse peatamist. Humala lasketiiru asjas Riigikohtu otsustes käsitletule sarnast olukorda ei esine. Humala lasketiiru rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks projekteerimistingimuste väljastamise menetluse peatamine kuni ÜP kehtestamiseni oleks olnud põhjendamatu ning ühtlasi EhS § 19 lg 3 sätestatu tõttu õigusvastane. Vastustaja ei nõustu kaebajate hinnanguga, et ÜP kehtestamine T.us vahetult pärast projekteerimistingimuste väljastamist. Nimetatud haldusaktide andmise vahele jäi neli kuud. Taotlus PT-de väljastamiseks esitati 4. 04. 2013 ning 25. 06. 2013 taotluse alusel otsust tehes ületas vastustaja EhS-s sätestatud tähtaega. ÜP kehtestamise otsuses on kirjeldatud ÜP menetluse ebaühtlast käiku, sealhulgas Harju maavanema ja Harku vallavalitsuse vahel esinenud lahkarvamust, mis viis Siseministeeriumi poolt olukorra lahendamiseni. Maavanema heakskiit anti alles 14. 10. 2013, st kolm päeva enne üldplaneeringu kehtestamist. Vallavalitsus ei ole ÜP kehtima hakkamisel näinud avalikku huvi PT-de kehtetuks tunnistamiseks, mis kaaluks üle taotleja usalduse, et PT-d jäävad kehtima. Ekslik on kaebajate järeldus, et vastustaja pidi maakonnaplaneeringust tulenevalt algatama DP menetluse ja enne ehitusloa menetlust kehtestama Humala linnak kinnistu DP. MK planeeringus puudub punkt, mida vallavalitsus oleks rikkunud. ÜP kehtima hakkamist esineva DP koostamise kohustuse kohta esitatud põhjendused tuleks jätta kõigi kaebajate, välja arvatud L. P., osas tähelepanuta, kuna nad ei pöördunud kaebusega kohtusse Harku Vallavalitsuse 7. oktoober 2013 korralduse nr 681 (edaspidi vaideotsus I -kaebuse lisa 4.1) andmise järgselt. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-25-02 järeldub, et PT-sid on võimalik ehitusõiguse andmise menetluse hilisemates staadiumites, nt ehitusloa taotlemisel, muuta ning kolmandate isikute õigusi ei saa rikkuda ainuüksi PT-dest erinevale projektile ehitusloa andmine, kui projekt ise on kooskõlas õigusaktidega, sealhulgas ehitusnõuetega. Viimasest saab omakorda järeldada, et juhul kui esineb ka ehitusprojekti vastuolu PT-dega, ei saa see ehitusloa andmisel kaebajate õigusi rikkuda, kui projekt (kui ehitusloa osa) ise on kooskõlas üldaktidega, sealhulgas ehitusnõuetega. On selge, et PTdest ei nähtu täpne ehitusloa sisu, sest PT-d ei kajasta ega hõlma kõike ehitusloaga, sh ehitusprojektiga määratavat. Nende alusel alles alustatakse ehitatava kujundamisega ehk ehitusloa sisu loomisega. Hilisemad muudatused on seda tõenäolisemad, mida enam võib ehitamisega kaasneda keskkonnamõju. On selge, et PT-de väljastamisel üldjuhul enam sama objekti osas DP koostamist ei algatata. Kummastav on kaebajate poolt ehitusprojekti ja projekteerimistingimuste vahelise vastuolu väljatoomine olukorras, kus kaebajad on eelnevalt järeldanud, et „ehitusprojekt võib erineda projekteerimistingimustest ning projekteerimistingimustega ei määrata vältimatult kindlaks Ehitusloa sisu.“.
3-15-499
Ehitusprojekti koostamisel ei lähtutud Kaitseministri 28.12.2010 määrusest nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“, vaid Siseministri 25. märtsi 2002 määrusest nr 56 „Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded”. Vastav asjaolu nähtub ka ehitusprojekti seletuskirja lk. 6. Asjaolu, et rajatava näol on tegemist tsiviillasketiiruga, kinnitab 05.02.2014 kirjas ka Kaitseliit. Samas on võimalik, et lisaks vastamisele Siseministri 25. märtsi 2002 määrusest nr 56 tulenevatele nõuetele vastab lasketiir ühtlasi ka Kaitseministri 28.12.2010 määrusest nr 26 tulenevatele nõuetele. Viide Kaitseministri 28.12.2010 määrusele nr 26 on PT-de p 1 alap 1 ekslik. Samas on tehtud viide Siseministri 25. märtsi 2002 määrusele nr 56. Viimasest on käesoleval juhul lähtutud. Vastustaja arvates ei muuda ekslik lisaviide korraldust tühiseks. Samuti ei ole tegelikkuses Siseministri 25. märtsi 2002 määrusest nr 56 juhindumine mõjunud kolmandete isikute õigusi kitsendavalt. Juhul kui rajatava lasketiiru näol oleks tegemist Kaitseväe ja Kaitseliidu lasketiiruga RelvS § 85 lõike 2 tähenduses, siis võib eeldada erinevate sõjaväerelvade kasutamist (vt RelvS § 3 lg 1 p 1), so suuremat laskekaugust, suuremat kuuli löögijõudu ning tugevamat laskemüra, mis võiks olukorda halvendada. Ehitusprojekt saab vastata PT-dele ka siis, kui on osaliselt või tervikuna koostatud enne PT-de väljastamist. Ehitusprojekti enne PT-de väljastamist koostamise näol on tegemist projekti tellija majandusliku riskiga. Lasketiir on olemuselt eriotstarbeline ehitis ning selles osas valdab asjakohast teavet ja nõudeid kõige paremini arhitekt ja tellija, kes on selliste ehitistega varem kokku puutunud, valla praktikas sellised kokkupuuted puudusid. Koostatud ja kooskõlastatud ehitusprojektist ning teostatud mürauuringust oli kahtlemata abi PT-de väljastamisel. Selliste eraldatud kohas asuvate eriotstarbeliste ehitiste puhul ei tõusetu küsimust arhitektuurilisest ümbruskonda sobivusest, mille osas võiks vastustaja nt tiheasustusalal tugevalt kaasa rääkida.
63.Kaebajate etteheited uurimispõhimõtte rikkumise kohta on paljasõnalised ja ekslikud. Vastustajal oli ehitusloa andmiseks piisavalt teavet. Ehitusloa 17. lk-l on käsitletud erinevaid ehitusloa andmisega seonduvaid asjaolusid. Neid on käsitletud ka ehitusloa andmisele eelnevalt antud korralduses nr 332. Keskkonnamõju on võimalik hinnata ka kasutusloa kui keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse kohase tegevusloa taotlemisel (vt KeHJS § 3 ning § 7 p 1). KeHJS § 11 lg 2 kohaselt peab vastustaja ka lasketiiru kasutusloa taotluse laekumisel tegema otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. KeHJS § 11 lg 10 kohaselt tuleks juhul, kui vastustaja jätab keskkonnamõju hindamise algatamata, vastava otsuse eelnõu kooskõlastada KKA-iga, kui Vääna hoiuala valitsejaga. Keskkonnamõju taotletavast tegevusest (kas ehitamine või kasutamine) tulenevalt ning hindamise tulemust kajastatakse vajadusel tegevusloas (vt KeHJS § 24 lg 1). Seetõttu seondub kasutusloa taotlemisel ehitise kasutamisest tuleneva keskkonnamõju hindamine tegevusloa olemusega. Ainuüksi kasutusloa taotlemisel keskkonnamõju hindamise algatamise otsustamine oleks hilinenud, sest maaomanik/ehitaja peaks saama esmase teabe ehitise kasutamise tingimuste kohta juba enne kulukat ehitustegevust. Teisisõnu tuleb saada suurem selgus küsimuses, kas ehitamine võiks olla majanduslikult tasuv määratavate kasutamise tingimuste korral. Korralduse nr 332 p 4 näeb ette, et „lasketiiru kasutusloa andmisel kehtestada kõrvaltingimus, et lasketiiru tohib kasutada väljaspool nahkhiirte talvitumise perioodi 01. maist kuni 30. septembrini. Tagamaks eeltoodud tingimuse järgimist kehtestada kasutusloa andmisel tingimus, et tingimuse järgimata jätmisel on vallavalitsusel õigus kasutusluba kehtetuks tunnistada.“. Tuleb arvestada, et ehitusseaduses iseenesest ei sisaldu(nud) õigust ehitusloa või kasutusloa andmisel kõrvaltingimusi kehtestada nagu sisaldub ehitusseadustiku § 42 lõikes 3 (ehitusluba) või § 54 lõikes 3 (kasutusluba). On loogiline, et ehitus- või kasutusloaga kehtestatav kõrvaltingimus lähtub antava loa olemusest
3-15-499 ehk omab mõju asjaoludele, milleks luba antakse. Selline lähenemine vastab ka HMS § 53 lg
regulatsioonile, mille kohaselt täiendab lisatingimus või- kohustus haldusakti põhiregulatsiooni. Lisaks vastustaja poolt lasketiirule antavale kasutusloale seondub lasketiiru kasutamisega veel üks luba, nimelt relvaseaduse (RelvS ) §-de 66-72 alusel ettevõtjale väljastatav tegevusluba. RelvS § 66 lg 1 p 3 ja § 67 p 4 annavad võimaluse lasketiiru kasutamisega kaasneva keskkonnamõju hindamiseks ka lasketiiru tasulise teenuse osutamiseks kasutamiseks tegevusloa taotlemisel. RelvS § 67 p 4 kohaselt antakse ettevõtjale tegevusluba muuhulgas juhul kui lasketiir vastab tegevusloa taotlemisel tervisekaitse-, keskkonnakaitse- ja tuleohutusnõuetele.
KESKKONNAAMETI SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
64.Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
65.Humala linnaku kinnistu suurus on 62, 41 ha ning kinnistu asub Natura 2000 võrgustiku arvatud Vääna hoiuala ja vääna loodusala koosseisus. Vastavalt VV 16.06.2005 määrusele nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ kaitstakse Vääna hoiualal tiigilendlase (Myotis dasycneme) elupaiku ning kadastike (5130), alvarite (6280*) ning soostuvate ja soolehtmetsade (9080) elupaigatüüpe. Tiigilendlane on nii Vääna hoiuala kui ka loodusala kaitseeesmärgiks.
Kinnistu on inventeeritud II kaitsekategooriasse arvatud loomaliikide pruun-suurkõrva, veelendlase, tiigilendlase, tõmmulendlase ja põhja-nahkhiire elupaigaks.
66.KKA-ilt on LKS § 14 lg 1 alusel taotletud nõusolekut PT-de väljastamiseks ja ehitusloa andmiseks. KKA andis 24.05.2013 kirjaga nr HJR 14-4/13/12149-2 projekteerijale nõusoleku projekteerimistingimustele. 13.11.2014 kirjaga nr HJR 6-6/14/23147-2 andis KKA Harku Vallavalitusele nõusoleku ehitusloa väljastamiseks. Seega on saanud Harku Vallavalitsus õigusaktidega nõutud nõusoleku ehitusloale ja ehitusluba on selles osas õiguspärane.
67.Tegemist on Humala nahkhiirte talvise varjepaigaga/talvituskohaga. Nahkhiirte talvitumiskohad ja suveperioodi elupaigad on erinevad. Humala nahkhiirte talvitumiseks sobilik tehiskoobas (blindaaž) asub endisest Humala lasketiirust ca 500 m kaugusel. Humala lasketiiruks määratud ala ei ole nahkhiirtele sobilik suvise varjealana, endise lasketiiru alal on juba maastik rikutud. Maapind on kooritud kuni paeplaadini, ala on ümbritsetud mullavalliga, mis on tekitatud sinna kooritud pinnase kuhjamise teel. Alal ei ole veekogusid (tiigid, järved, tasase vooluga veekogud) ega olulisi vanu põlispuid (vanad looduslikult tekkinud õõnsustega puud, mille on tekitanud tormikahjustus, kõdunemine, rähnide tegevus), mis on vajalikud elemendid, et nahkhiired neid alasid suvisel perioodil kasutaksid. Seega ei leidu alal nahkhiirtele sobivaid varjepuid ega toidu hankimiseks vajalikke veekogusid. Enamiku suvest nahkhiired, välja arvatud mõned üksikud isasloomad, Humala talvituspaika ei kasuta. Nahkhiirte talveuni kestab üldjuhul oktoobrist aprillini, ehk ajal, mil neil ei ole võimalik toituda lendavatest putukatest. Tõenäoliseks võib pidada, et külmematel aastatel võib nahkhiiri talvituspaikades leida ka mai alguspoolel. Enamikel aastatel on ööpäeva keskmine temperatuur mais siiski juba nii kõrge, et võimaldab nahkhiirtel talvituspaigast eemalduda, ilma, et see viiks nahkhiire hukkumiseni. Eeltoodust tulenevalt on peetud põhjendatuks ehitustööde kavandamist 01. maist kuni 30. septembrini. Humala nahkhiirte talvituspaik on riikliku keskkonnaseire objekt, kus teostatakse regulaarselt nahkhiirte seiret. Tiigilendlase seiret on alal tehtud erinevate vahesammudega juba alates 1978. aastast. Viimati T.us seire 2014 a, mil tuvastati blindaaži käikudes 36 tiigilendlase isendit. Seireandmed on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri seireveebis. Seega on tiigilendlased talvise varjepaigana Humala blindaaži käike kasutanud juba
3-15-499
pikemat aega ning ka siis, kui oli varasemas kasutuses Humala lahtine lasketiir. Poolkinnisest lasketiirust tulenev mõju peaks eeldatavalt olema väiksem, kui lahtisel lasketiirul. KKA 13.11.2014 otsuse tegemise ajal koostati Vääna loodusala kaitsekorralduskava aastateks 20152024 (mis kinnitati Keskkonnaameti peadirektori 18.12.2014 käskkirjaga nr 1-4.2/14/527). Kaitsekorralduskava käsitleb nii Vääna hoiuala kui ka Vääna maastikukaitseala kaitseväärtusi ning muuhulgas on kavas käsitletud Humalas asuvaid nahkhiiri. Kaitsekorralduskava tegevuskavas on järgmiseks seireaastaks märgitud 2018.
68.Hinnang, et poolkinnise lasketiiru kasutuselevõtust tingitud mürahäiringud kaitstavatele loomaliikidele ei ole olulised, tugineb ka varasematele mürauuringutele, mis on tehtud konkreetselt Kaitseväe laskeväljade asutamisega seoses (vt nt Männiku harjutusvälja mürauuring, Klooga harjutusvälja KSH aruanne, Nursipalu harjutusvälja mürauuring, leitav http://harjutusvali.mil.ee/client/default.asp?wa_id=722&wa_object_id=1&wa_id_key=jms).Ka itse väe laskeväljade mürauuringud kinnitavad, et poolkinnistes lasketiirudes kasutatavad käsitulirelvad ei tekita suuremat mürataset, kui seda on nt normidega lubatud tööstusmüratasemed eluhoonete juures pideva müra puhul (LAeq): 60 dB päeval ja 45 dB öösel, jäädes ca 200 – 400 m kaugusel asuvate ehitiste juures ekvivalentse müratasemena vahemikku 50 – 55 dB. Puuduvad konkreetsed ja mõõdetud seireandmed Humala blindaažide siseruumidesse ulatuvalt, kuid arvestades eeltoodut, on põhjendatud eeldada, et ca 500 m kaugusel lasketiirust ja maa-alustes siseruumides on see müratase madalam kõigist ülal nimetatud näitajatest, mistõttu ülima tõenäosusega ei ole oluline tegur käsitiivaliste talvituspaiga eelistuste jm liigile omastest bioloogilistest aspektidest lähtuvalt. Olemasolev lahtine lasketiir (kavandatakse poolkinnist lasketiiru) oli kasutuses kuni 2008 ja see ei ole toonud kaasa nahkhiirte poolt talvituspaikade hülgamist.
69.KKA hindas kogutud teavet ja leidis, et lahtise lasketiiru asemele poolkinnise lasketiiru rajamine ja selle hilisem kasutamine elupaikade hävimist ja kahjustamist ning kaitstavate liikide olulist häirimist kaasa ei too. Samuti ei sea kavandatav tegevus ohtu elupaikade soodsat seisundit. Kooskõlas KKA 13.02.2014 kirjaga nr HJR 6-7/14/680-2 täiendati kohaliku omavalitsuse poolt keskkonnamõju eelhinnangut. Eelhinnangut ja keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise korralduse eelnõud täiendati tingimusega, et lasketiiru ehitustöid tohib teostada ja lasketiiru tohib kasutada ainult väljaspool nahkhiirte talvitumise perioodi 01. maist kuni 30.septembrini, mööndusega, et lasketiiru nahkhiirte talvitumisperioodil kasutamiseks on vajalik seda võimalikuks pidav tiigilendlase rahvusvaheliselt tunnustatud liigieksperdi ekspertarvamus koos täiendavate müramõõtmistega nahkhiirte talvituspaigas.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
70.Kohus, analüüsinud poolte esitatud seisukohti ning uurinud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
71.K.V., R.V., M. L., V.T., L. P. ja E.S. kaebuse kohaselt on Harku Vallavalitsuse 20.11.2014 väljastatud ehitusloaga rikutud nende subjektiivseid õigusi, mistõttu nad esitavad ehitusloa nr 84 tühistamisnõude. Kaebajad väidavad, et vaidlustatud ehitusluba rikub kaebajate subjektiivseid õigusi- kaebajate omandipõhiõigust (mh väheneb kaebajate kinnistute väärtus ja kasutamisvõimalused, mh PS § 32), õigust tervisele, tervise- ja heaoluvajadust (mh PS § 28, RTerS § 4 lg 1 p 1 ja 9, § 6 lg 5, KeÜS § 23), mõnel juhul (nt K.V. puhul) ka ettevõtlusvabadust. Seega nähtub kaebusest, et kaebajate eesmärk on suunatud lasketiiru mitteavamisele ja rajamisele, selline tahe saaks tugineda üksnes asjaoludele, mis lasketiiru rajamise välistavad. Subjektiivsete õiguste
3-15-499 riive võib anda isikule kohtuliku kaebeõiguse (RKHK lahend asjas nr 3-3-1-69-16, p 26), kuid riive ei tähenda veel rikkumist ning subjektiivse õiguse rikkumine ehitusloa või projekteerimistingimustega tuleb kohtumenetluses tõendada vastavalt HKMS § 59 lg-le 1. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-12-16, p 8 ja seal viidatud lahendid). Ka väheintensiivsed õiguste riived on HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt halduskohtus vaidlustatavad (Riigikohtu 16.12.2016 määrus haldusasjas nr 3-3-1-87-16, p 8 ).
72.Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et kinnistul asuvaid hooneid ei rekonstrueeritaks, kuid kaebajatel on õigus sellele, et ehitustegevusest tulenevad mõjud ei oleks ülemäärased ning et ehitusluba vastaks selles osas loa andmise aluseks olevatele õigusaktidele (üldplaneering, projekteerimistingimused). Antud juhul on kaebajad leidnud, et ehitusluba väljub selle andmise aluseks olnud õigusaktidega sätestatud tingimustest ja kavandatud tegevusega kaasnevad senisest suuremad mõjutused (nt müra jms). Ehitusloa andmine, kui diskretsiooniotsus, ei tohi kahjustada teiste omandiõigust. Ehitusluba on haldusakt, mille eesmärk on kontrollida projekteeritava ehitise ja kavandatavate ehitustööde vastavust ehitusnormidele, planeeringutele, tervisekaitse-, tuleohutus- ja keskkonnanõuetele ning muudele nõuetele juba enne ehitustööde alustamist; eelkontroll on vajalik, et vältida asjaolude pöördumatut muutumist seoses võimaliku õigusvastase ehitustegevusega või mittenõuetekohase ehitise valmimisega (Riigikohtu HK 14.05.2002 otsus nr 3-3-1-25-02, p 12). Kaebajad on viidanud ka terviseriskidele. Tugev, kauakestev soovimatu heli võib mõjuda inimese heaolu, selle kaudu tervist (RK HK lahend nr 3-31-17-14).
73.Esmalt märgib kohus, et omavalitsusorgan ei saa antud juhul otsustada, et omanik asuks kavandama oma tegevust mujal kinnistul, kuna talle kuulub omand antud konkreetsel kinnistul. Kohus leiab, et Humala linnak kinnistul ei ole planeeringuga välistatud lasketiiru tegevuse jätkumine. Vastustajal puudus võimalus leida sobivaimad või siis otstarbekamaid lahendusi, kuna ta saab arvestada arendaja võimalustega ja tema taotlusega. Kuigi nii ehitis kui ka ehitamine peab tuginema planeeringulahendustele, ei ole antud juhul tiiru taastamisel tema senises asukohas keelatud. Omanikul/arendajal on õigus oma huvisid kinnisasjal realiseerida (vt RK otsus nr 3-2133-05). Kinnistu on pikka aega olnud kasutusel lasketiiruna, selle tegevuse jätkamiseks on püsivalt needsamad mõjud, mida tegevus eeldab ja mida tavapäraselt hinnatakse ja kaalutakse. Senisest kaasaegsem lahendus leevendaks olnud olukorda ja ei nähtu asjaolusid, et see nii ei T.iks. Asjaolu, et vahepeal ei ole lasketiiru kasutatud, ei tähenda selle kasutamisele asumisel uut müra allikat. Vastustaja on selgitanud, et lisaks kontrollitakse kavandatud tegevuse lubatavust kasutusloa andmisel ning soov tegutseda edasi, ei ole keelatav. EhS § 2 lg 8 lähtudes on ehitise rekonstrueerimine ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine. EhS §-s 2 eristas ehitamise liikidena ehitise püstitamist ja rekonstrueerimist, seega on seadusandja eristanud nimetatud ehitamise liike juba formaalselt. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni soovitakse jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada/laiendada olemasolevat. Tegemaks vahet, kas on tegemist uue hoone püstitamise või olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamisega, tuleb hinnata faktilist olukorda. Vaidlust ei ole selles, et kinnistul asus lasketiir. Rekonstrueerimine ja laiendamine saab erinevalt uue ehitise püstitamisest toimuda olemasoleva hoone suhtes. Tegemaks vahet, kas tegemist on uue hoone püstitamise või olemasoleva hoone rekonstrueerimise ja laiendamisega, tuleb hinnata ka ehitustööde eesmärki. Kehtiva ehitusseadustiku kohaselt käsitletakse ehitise püstitamisena olemasoleva ehitise ümberehitamist olemuslikult teiseks ehitiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et rekonstrueerimise tulemusena ehitise kasutusostarve ei muutu. Antud kohas asub lasketiir 1950-ndatest aastatest, lasketiir säilitab sama asukoha, needsamad juba rajatud külgvallid ehk selliselt ei toimu olulisi muutusi ka looduses võrreldes endisega ja kaebajate
3-15-499
ehitiste suhtes. Asjakohatud on siinkohal kaebajate erinevad arutlused, kas tegemist on militaar-või tsiviilotstarbelise lasketiiruga sõltuvalt maa sihtotstarbest, kui ehitusluba märgib selgelt tsiviillasketiiru rajamist. Kaitseliit on seda kinnitanud (tlk 11 III kd) ning arvestab lasketiiru tsiviilotstarbelise kasutusega. Isegi kui seal võiksid laskmist harjutada Kaitseliidu liikmed, ei oma see määravat tähendust, kuna kasutusele on lubatud relvad, mis ei ole keelatud tsiviilkäibes. Tegemist on riigikaitselise maaga, ent see ei kohusta ega takista tsiviilotstarbelise lasketiiru rajamist samas asukohas. Oluline on, missuguseid relvi hakatakse tiirus kasutama, sest sellest sõltub laskemüra olemus ja sellest tulenevad ohud, vastavalt on selle ehitusluba ära nimetanud. Tsiviilotstarbeliste relvade kasutamine tiirus on müra seisukohalt ümbritsevale soodsam, sest eeldatav müra oleks suurem, kui tiirus kasutataks lahingurelvi. Arvestades, et kinnistu oli juba hoonestatud, seal asus lasketiir, pidid kaebajad olema arvestanud sellega, et kinnistut ka edaspidi samal otstarbel kasutatakse. Viga viitamisel Kaitseministri 28.12.2010 määrusele nr 26 PT-de p 1 alap 1 oli tehtud, ent kaebajatele juba varem selgitatud; ekslik viide ei mõjuta vaidlusalust luba.
74.Kuivõrd rekonstrueeritava ehitise näol ei ole tegemist olemuslikult teise (nt erineva kasutusotstarbega) hoonega, siis ei saanud vastustaja lugeda ehitise rekonstrueerimist uue ehitise püstitamiseks, mis oleks võinud kaasa tuua DP koostamise vajaduse. Vastustaja on põhjendanud juba ehituslubade komisjoni otsuses nr 84, et PlanS § lg 2 tulenevalt puudub DP planeeringu koostamise kohustus haja-asustuses olemasoleva ehitise rekonstrueerimisel ja laiendamisel. Vaidlus selle üle, kas vastustaja oleks pidanud PT-de väljastamisel peatama menetluse ja jääma ootele, mil kehtestatakse Harku Vallavolikogu 17.10.13 otsus nr 138 (ÜP), on vastustaja õigesti jäänud seisukohale, et seda teha ei saanud. PT-d olid määratud Harku Vallavalitsuse korraldusega nr 468 25.06.13.a. ning ÜP kehtestamine oli takerdunud. ÜP koostamine ei tähenda veel, et see ilmtingimata realiseerub. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja positsiooniga, et hilisem planeering ei saakski varasemat haldusakti enam mõjutada. Samas rõhutab kohus, et kui igal üksikjuhul tuleb hinnata, millise tulemuseni soovitakse jõuda (parendada/laiendada olemasolevat), ei saa mõista ÜP-s või TP -s sätestatut nii, et alati tuleb koostada DP. Omavalitsusel on laiaulatuslik diskretsioon ning tal on õigus põhistatud juhtudel jätta DP nõue ära, samas õigus nõuda DP ka siis, kui sellist nõuet planeeringust ei tulene. Rekonstrueeritava objekti puhul ei hakata enam määrama selle lubatavat asukohta jms planeeringust sõltuvaid tingimusi ehk nagu kohus märkis, on see fakti küsimus, mis oleneb planeeritava tegevuse ja objekti sisust. Vajalik on, et tagatud oleks huvitatud isikute juurdepääs planeerimismenetlusele, mis antud juhul tagati ka siis, kui kaebajad kuulati ära läbiviidud menetlustes, mil kohtule ei nähtu, et probleemid oleks jäänud vastusteta. Ehitusluba antakse välja kaalutlusõiguse alusel ning sellise haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38 ja nr 3-3-1-87-13, p 17). Kohtupraktika kohaselt ei saa arvestada kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendusi, kui pole võimalik tõendada, kas need on samad, millest tegelikult akti andmise ajal lähtuti (Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-61-07) ning hilisemate põhjenduste arvesse võtmine on lubatav, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-46-14, p 15 ja seal viidatud praktika). Käesolevalt ei ole vastustaja asunud ehitusluba motiveerima täiendavate asjaoludega, mille suhtes saaks esineda etteheiteid, et akti andmine või selle kaalutlused pole kontrollitavad. Kohus nõustub vastustajaga, et töös olnud ÜP-ga ei tekkinud menetluse kestel vastuolu, kuivõrd töös olnud ja nüüdseks kehtestatud ÜP (tlk 74 III kd, seletuskiri) p 2.18 ja p 2.18.2. annavad diskretsioonivõimaluse. ÜP-ga nähti ette seejärel maakonnaplaneeringusse muutuste kandmine (tlk 101 III kd p 3.2) ehk DP kohustust ei saaks tuletada ka maakonnaplaneeringust ( tlk 70 selgitused). Vald järgis sj keskkonnanõudeid. Vastustaja
3-15-499 on neid küsimusi piisavalt selgitanud ning hinnati seda, kas arendust on võimalik läbi viia keskkonda säästvalt. Looduskeskkonnaga seotud huvi ÜP p 2.18.2 mõttes vastustaja ei rikkunud ja diskretsiooni ei ole teostatud meelevaldselt.
75.Kohus märgib koheselt, et kaebuse esitajad ei ole olnud faktiväidetes korrektsed. Nimelt nähtub ehitusloast selgelt, et kinnistu on koormatud kasutusvaldusega MTÜ Külakoda kasuks, sellega on arvestatud, kasutusvalduse ala jääb lasketiirust 60 m kaugusele ja MTÜ ei nõustunud ehitamisega. MTÜ Külakoda ei ole kohtusse pöördunud ja MTÜ ja selle liikmed on saanud ehitusloas vajalikud vastused enda küsimustele. Lasketiiru rajamine oli teada ja tegevus sõltub sõlmitud lepingust kinnistu omanikuga. Kogukondlik ja ettevõtlustegevus on soikunud pigem projekti sobimatusest antud kohta.
76.Nahkhiirte mürauuring, mis puudutab Vääna-Posti püsielupaigaga seotud uuringut, on teostatud KKA töötajate poolt ja osalusel, seetõttu selgitab vastustaja KKA töötajate kompetentsi andmaks eelhinnangut kavandatud tegevuse suhtes. Tulenevalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest on Harku vallavalitsus vastu võtnud korralduse 28.04.14.a. nr 332, mille p 1 leiti, et Humala linnak maaüksusel lahtise lasketiiru rekonstrueerimine poolkinniseks ei vaja rekonstrueeritavas osas keskkonnamõju hindamise algatamist. Seega on tegevuse mõju hinnatud ja teemat on käsitletud ehitusloas ja KKA arvamusi arvestavalt. Nii KKA kui ka vastustaja näevad ette uue mürauuringu tegemise ning kaebajatel puudub vajadus seda kohtu kaudu nõuda. Kinnistul arendatav tegevus on seotud tiigilendlase talvise elupaiga soodsa seisundi tagamise aspektist tulenevaga ja puudutab müra küsimust. PT-dest tulenevalt on kohustus teha mürauuring ja selle tegemine on ette nähtud veel ka peale lasketiiru valmimist. Kaebajad on selle olulise asjaolu pidevalt jätnud tähelepanuta. Selgitatud on müra mõõtmist ja selle tulemusi ning kui kaebajad viitasid vajakajäämisele, siis vald tegi täpsustavad päringud. KKA oli esitanud vallale täpsustava nõude (tlk 16 IV), milles palus seada tingimused ehitamise aegade suhtes nii, et nahkhiirte tegevust ei häiritaks ja see tingimus täideti (tlk 18). Ehitamise osalisest alustamisest teatati 10.06.15 (tlk 166 (III kd) ja tõendatud on külgvallide korrastustööde tegemine lubatud ajal, so 25.09.15-30.09.15 (tlk 195 III kd).
77.Vald ei ole ignoreerinud Rahvatervise seaduse § 4 nõudeid ja on arvestanud, et müratase ei tohi halvendada tervist. Vastavalt viitab vald, et ta arvestab Sotsiaalministri 04.03.2002 Määruse nr 42 nõudeid. Tellitud on Terviseameti Kesklabori Füüsikalaborilt vajalik mürauuring; 31.05.13 oli esitatud aruanne 6/4-6-2/765, selle töötaja J.M. on täpsustanud 06.09.2013.a.,et mõõtearuandesse on ekslikult märgitud tuulesuund, õige on „NE“, kuid see ei mõjuta tulemuste õigsust, kuna tulemuste vastavus olukorrale on tagatud. Seda on selgitatud kaebajatele ka vaideotsuses (tlk 72 I kd pöördel). 08.10.14 on vald veelkord palunud täpsustada andmeid, millele sai vastuse 16.10.14.a. kirjaga 11.3-2.1/4668, et laskeharjutuse käigus tekkiva müra hindamisel on mõistlik lähtuda ka tööstusmüra normidest ning täiendavalt on mõistlik rakendada parandustegurit impulssmüraga eeldatavalt kaasneva suurema häirivuse tõttu. Selgitati, et laskerelvade ja lasuseeriate arv ei ole tähtis. Ehk kohtule nähtub, et esitatud andmetel on täpsustatud Mõõteseaduse § 7 lg 1 nõuete täitmist, tõendatud on seaduse § 5 lg 1 kohane jälgitavuse nõue. Kuigi kaebajad tellisid omakorda spetsialisti Akukon OY Eesti filiaali eksperthinnangu/arvamuse, ei nähtu kohtule tehtud kriitika põhjal, et saadud tulemustega ei olnud võimalik vallal arvestada; kohtule nähtub kokkuvõttest, et TA töö (tlk 133 I kd) on teostanud akrediteeritud asutus (tunnistus nr 128); kaebajate spetsialist möönab (tlk 141 töös I kd), et akrediteeritud on mõõtmistegevus ja mürakaardi koostamine ei ole akrediteerimise alla kuuluv tegevus, kasutatud on korrektseid mõõtmis- ja arvestusmeetodeid. Kuigi spetsialist leiab, et SoM määrus nr 42 annab impulsi parandusteguriks 5 dB, siis ta märgib, et otsest etteheidet tulemustele teha aga ei saaks. Ekspert lisab, mis oleks tema meelest soovituslik ja milline kogemus on tal normide kasutamisega ning ta selgitab, miks ta ei saa võtta seisukohta mürakaardi andmetes. Katsetused tehti hetkel olukorras, mil lasketiiru pole rajatud, seega poolkinnise tiiru
3-15-499
rajamise eeldused on olemas. Kaebajad võrdlevad seda aega, mil vahepealsel ajal laskemüra puudus aega, mis on tulemas, ent selline võrdlus on asjakohatu ega arvesta vastustaja esitatud andmetega.
78.Kohus ei nõustu kaebajatega, et neil on õigus nõuda teise isiku kinnistul müra puudumist, DP algatamist ja KMH läbiviimist. DP küsimuses jääb kohus kohtuotsuse p-s 74 märgitud selgituste juurde. Lisaks täpsustab kohus järgmist.
79.Kaebajad ei pea liikuma ilmtingimata teise isiku kinnistul, milles on lasketiir. Ka ei ole kaebajatel õigust nõuda avalikes huvides, kuidas kavandatakse nahkhiirte kaitset, kui see on juba kavandatud. Kaebajad viitasid tööle tlk 160 I kd, milles esitatakse ekspertarvamus nahkhiirte kohta, ent kohus tutvunud tööga märgib, et ka selles töös on viidatud mitmetele allikatele, mis ei ole seotud samuti konkreetse koha uuringutega ning kasutatakse neidsamu teadmisi ja allikmaterjale, mida vastustajale ette heidetakse. Erinevates arvamustes kirjeldatakse erinevate nahkhiire liikide tegevust, ent nagu selgub, siis tiigilendlase käitumise osas valitseb üksmeel, so et nad talvitumisel vajavad Humalas koopaid, ent suvisel ajal looduskeskkonda, mis võimaldab toitumise ja see on seotud veekogudega, mis Humala kinnistult ja lähialal puuduvad. Tiigilendlaste talvitumist ei ole varasem lasketegevus häirinud, sest kui neid on, siis pesitsevad nad sügaval koobastes, mis on kaitseks inimtegevuse ja müra eest. Kahtlusteta avaldas nahkhiirtele juba oma mõju varasem tiiru tegevus, mis ei ole mõjutanud koobaste kasutust. Kui kaebajad väidetult viibivad kinnistutel igapäevaselt, oleks nad pidanud nahkhiirte kaitsmise soovist koobaste oskamatut ja kontrollimatut avamist märkama, sellist tegevust saanuks takistada. Olulist negatiivset mõju talvituspaikade kasutamisel tulenes faktist, et inimtegevuse tulemusel avati koopad nii, et kliima nendes muutus. Kuigi kaebajate spetsialist märgib nahkhiirte osas välitööde tegemise võimalust, on see ilmselt seotud ehitamise aegse küsimusega, sest muud kriitilised märkused on seotud justnimelt ehitamise ja selle kohaga. Nagu nähtub, siis on arvamus esitatud selle kohta, kas ehitustööd mõjutavad nahkhiirte tegevust. Ehitustöödena saab antud juhul mõista ajutist tegevust konkreetses kohas. Vastavalt ongi töö autor arvanud, et ehitamise käigus võib olla tegevus häiritud parvlemise korral jms. Isegi, kui seal oletada tiigilendlase parvlemist, ei ole tulenevalt looduslikest tingimustest võimalik nende tegevust takistada. Ehitamine on ühekordne tegevus ja spetsialist viitab küll negatiivsetele mõjudele, ent jätab tähelepanuta, et ehitamisega kaasnevad alati teatud mõjud ( nt transpordi liikumise müra, tolm jms), mis antud juhul ei mõjuta kuidagi kaebajate kinnistuid ning ka ehitusplatsil ei ole tiigilendlasi võimalik nende tegevuses takistada, kui nad seal läheduses oleksid. Ekslik on arusaam, justkui ehitamisel või siis tiiru opereerimisel saaks öise eluviisiga nahkhiiri häirida inimtegevus. Öösel tavapäraselt ei ehitata ja ka tiir ei tööta öisel ajal. Tiiru valmimisel ei hakata seda valgustama ereda valgusega, sest tegelikult on valgustus reguleeritud nii, et see ei takista ega eksita nahkhiirte tegevust (tlk 123-126 III kd). Muul kinnistu osadel valgustust ei planeerita. Ka ei hakata rajama juurde uusi teid, parklaid, kuna need on juba olemas, samuti on olemas vallid, need tuleb korrastada, looduskeskkonda enam antud kohas ei muudeta. Valgustite küsimuses saab märkida, et valmiv ehitis jääb valgustatuks nii, et kasutusele võetakse sellistel puhkudel ohutut tüüpi valgustid ( nt tlk 123-126 III kd), et liigne valgus nahkhiiri ei häiriks. Ilmselt pidas seotult ehitamisega spetsialist silmas siiski ehitamise aegset olukorda ja mõju ning võimalust teha vaatlust antud konkreetses kohas, mitte seda, et suvisel ajal oleks võimalik kindlaks teha kogu kinnistul liikuv nahkhiirte või neist tiigilendlaste hulk. Arvestades nende vähest arvukust lähemas koopas või nende puudumist, puuduks ehitusplatsi alas sellise uuringu vajadus, sest nende eristamine ja avastamine on keerukas, ent ei viiks ühegi mõistliku tulemuseni. Kuna kaitstakse tiigilendlase talvitumispaika ja muul ajal toitub tiigilendlane looduslikult kohasemates paikades, siis ei saa kaebajad teha olukorra suhtes meelevaldseid järeldusi. Tööst nähtub, et lennukoridorid lähima koopa osas on olemas, seega saab kohus järeldada, et isegi kui parvlemine toimuks teoreetiliselt
3-15-499 ehitamise ajal (kuigi öisel ajal keegi ei ehitaks), on tiiru kõrval vajalik lennukoridor olemas ja see võimaldab ehitustegevuse. Samasugused tingimused säiliksid ka siis, kui ei ehitata. Vastustaja on põhjendatult nõustunud spetsialisti arvamusega, et antud kohas on ohutu sisenemine ja väljumine koopast tagatud looduslikult kujunenud tingimustega, mida keegi ei kavanda muuta.
80.Vald käsitles ka KeÜS § 23 lg 4 nõuete täitmist ja ehitusloas märgiti, et puudub alus arvata, et ei täideta Sotsiaalministri määruse nr 42 nõudeid, mis kohtul nähtuvalt on seletuv juba sellega, et müra mõõtmisel on arvestatakse rangemaid nõuded. Kuna aga ehitusluba kohustab müra edasiselt mõõtma, so ka kasutusloa andmiseks, siis oli piisavalt andmeid, mis andsid kinnituse, et projektiga saab edasi liikuda. Elukeskkonna eripärana käsitleti asjaolu, et lasketiir on antud kohas olnud pikka aega, sj ka 2001 aastast, mil kinnistu omandas Kaitseliit. Kaebajatel ei saanud olla ootust, et kinnistut ei asuta kasutama, kuna vald on esitanud kirjavahetuse, milles kinnitatakse tiiru tegevuse parandamisele asumist, mitte vastupidist. Kinnistut kasutatakse edasi senisel otstarbel ja lasketegevus kuulub selle juurde. Tegevuse kooskõla osas katastriüksuse sihtotstarbega märgitakse, et tegemist on 100% riigikaitsemaaga, ala väiksus (1 ha) ei too kaasa katastriüksuse sihtotstarbe muutmist. Seega ei nähtu, et kaebajaid oleks eksitatud ning et märgitud küsimustes oleks vald jätnud lahendused ja selgitused andmata või et vald lähtus valeandmetest, kaebajad on ise tõlgendanud olemasolevaid dokumente ekslikult. Kuna kaebajad väidavad, et nahkhiired on kogu aeg nende kinnistutel olnud, siis on võimalik usutavalt järeldada, et tiiru tegevus ei ole seda olukorda kunagi muutnud. Lasketiiruna oli tegevus lakanud alles 2008 a ja enne seda oli tiiru tegevuses puudujääke, ent ka see pole nahkhiiri eemale peletanud. Kahjustused talvitumiseks koobastes kaasnesid inimeste tegevusega, mis ei ole seotud lasketiiru olemasoluga. Samuti nähtub, et tegevust loomastikule hinnati aspektist, et Humala linnaku kinnistu jääb Vääna hoiualale, mis on kaitstavate loodusobjektide nimistus ja mille eesmärk on EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liigi, so tiigilendlase kaitse ehk Vääna hoiuala kaitse eesmärk on nahkhiirte talvituspaiga kaitse. Hoiuala valitsejaks on KKA, kes on ehitusprojekti kooskõlastanud tingimusteta, kuid kes on kaalunud erinevaid asjaolusid ja kohtule ei nähtu, et kaalutlused oleksid asjakohatud või meelevaldsed ning et vald poleks saanud neid arvestada. Seega ei puudu pädeva isiku luba ehitamiseks ning oluline on, et kasutusloa saamisel on KKA-il õigus teha täiendav kontroll ja selle tegemist kinnitatakse. Asjaolus, et korralduse nr 332 lisaks olevas eelhinnangus kasutati OÜ Inseneribüroo Steiger tööd 12/1023, so turbamaardla kohta koostatud tööd, ei ole kohtu arvates midagi taunitavat. Aruande p 6.9.3.2 on uuritud justnimelt Humala linnak maaüksusel asuva nahkhiirte talvituspaikade küsimust. Töös märgitakse, et nahkhiired kasutavad talvitumisel ja suveperioodil elupaiku erinevalt. Talvitumiseks kasutatakse maa-aluseid ruume, maja seinte vahesid ja puuõõnsusi. Kevadel, suvel ja sügisel kasutatakse erinevaid varjepaiku ehk nagu nähtub, siis vajavad nad talvitumiseks maa-aluseid ruume, milleks võivad olla Humala linnaku koopad. Tiiru ehitustöid on ajaliselt piiratud, samuti on määratud lasketiiru kasutuskord. Sellega on välditud tiigilendlase talvituspaiga ohustamine ehk kohtule nähtub, et vaatamata sellele, et tiigilendlaste osakaal koobastes on vähene või ajuti puudub, ei ole jäetud ettevaatusprintsiibist lähtumata. Muudel aegadel, sj talvisel lasketiiru kasutuse soovil, on nõutav kaaluda teaduspõhisema nahkhiirte elutegevuse uurimine. Lisaks on Riikliku Keskkonnaseire Programmi raames teostatud lähim uuring talvel 2014.a. Kohtule ei nähtu, et uuringu andmete kasutamine oleks asjakohatu. Andmed kinnitasid, et Humala süsteemis nr 2 oli talvitumas 15 elusat nahkhiirt kolmest liigist (4,5 % Humala talvituspaigast). Hoiuala kaitse-eesmärgist tulenevalt kaitset vajavat tiigilendlast aga ei leitud. Süsteem nr 2 paikneb lasketiirust 150 m kaugusel, ülejäänud süsteemid jäävad ca 500 m raadiusesse. Kuna talvituspaigad on jätkuvalt kasutuses, siis välistati senisest tegevusest tulenevalt mõjud talvituspaigale. Keskkonnaametilt on LKS § 14 lg 1 alusel taotletud nõusolek projekteerimistingimuste väljastamiseks ja ehitusloa andmiseks ehk KKA andis kahel korral oma seisukohad, so 24.05.2013 kirjaga nr HJR 14-4/13/12149-2 projekteerijale nõusoleku
3-15-499
projekteerimistingimustele ja 13.11.2014 kirjaga nr HJR 6-6/14/23147-2 Harku Vallavalitusele ehitusloa väljastamiseks. Seega on saanud Vallavalitsus KKA õigusaktidega nõutud nõusoleku. KKA piiritles 13.02.14 ajavahemiku, mil suure tõenäosusega vajavad nahkhiired enam kaitset. Kohus rõhutab, et Humala nahkhiirte talvituspaik on riikliku keskkonnaseire objekt, seega ei ole olukord kontrollimatu; teostatakse regulaarselt nahkhiirte seiret ja see on toimunud pikaajaliselt, vastavalt on alal tehtud seiret erinevatel vahemikel alates 1978. aastast. 2014 a tuvastati blindaaži käikudes 36 tiigilendlase isendit (andmed on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri seireveebis). Seega on tiigilendlased tõepoolest talvise varjepaigana Humala blindaaži käike kasutanud pikemat aega ning nagu saab järeldada, tegid nad seda lasketiiru avamisest kuni aktiivse kasutuse lõppemiseni 2008, mil tingimused seotult laskmisega pidid olema nahkhiirtele ebasobivamad. KKA arvestas, et poolkinnisest lasketiirust tulenev mõju peaks eeldatavalt olema väiksem kui lahtisel lasketiirul. KKA 13.11.2014 otsuse tegemise ajal koostati Vääna loodusala kaitsekorralduskava aastateks 20152024 (mis kinnitati Keskkonnaameti peadirektori 18.12.2014 käskkirjaga nr 14.2/14/527) ja see käsitleb nii Vääna hoiuala kui ka Vääna maastikukaitseala kaitseväärtusi, sj on kavas käsitletud Humalas asuvaid nahkhiiri. Kaitsekorralduskava tegevuskavas on järgmiseks seireaastaks märgitud 2018. Ehkki seiret ei ole teostatud suvisel ajal, nõustub kohus vastustaja ja KKA selgitustega, mille kohaselt suvine seire ei annaks piisavat teavet kaitsealuse talvituspaiga kohta. Meelevaldseks ei saa pidada seda, kui lisaks on uuritud teaduslikke artikleid nahkhiirte tegevuse ja käitumise kohta, vastavalt on talitatud ka kaebajate tellitud töö puhul. KKA omab pädevaid spetsialiste selliste hinnangute andmiseks, seega ei saa kohus asendada oma subjektiivse arvamusega seisukohta, mis kinnitab, et edasine tegevus on võimalik. Kuivõrd laskemüra ja senine lasketiiru tegevus pole nahkhiirte hävingut kinnitanud, siis arvestati põhjendatult, et isegi juhul, kui nad lahkuvad koobastest varem, ei saaks õhutemperatuurid nende eemaldumisel koobastest muul ajal mõjutada nende elutegevust nii, et see viiks nende hukkumiseni. Kui aga lähtuda kaebajate spetsialisti arvamusest, et talvitumine võib toimuda ka alles novembris, ka siis ei saa tegevuse ajalised piirid takistada nahkhiiri sinna talvituma asumast. Kuna nahkhiirte tegevus on seotud klimaatiliste tingimustega ja kui neil on tarvidus liikuda, siis ei takistaks rännet päevane inimtegevus. Antud kohas on kasutusel varjepaigana koobastik, mis kaitseb piisavalt nahkhiiri tekkiva müra eest, antud juhul jäävad koopad ohutusse kaugusesse tiiru tegevusest. Sj on tiirule lähima koopa ümbrus selline, mis pakub kaitset ja varju koopast turvaliselt lahkumiseks (parvlemine) või sinna sisenemiseks. Seda olukorda kirjeldab kaebajatele nende enda tellitud spetsialisti töö ehk kui eesmärk pole uute loodusväärtuse avastamine, siis olemasoleva kaitse korraldamine on antud viisil tagatud ning vastavad kaalutlused esitatud. Kuivõrd kaebajad kahtlevad hinnangus, on KKA lisaks märkinud, et nende teadmised põhinevad poolkinnise lasketiiru varasematele mürauuringutele, mis on tehtud konkreetselt Kaitseväe laskeväljade asutamisega seoses (viide Männiku harjutusvälja mürauuring, Klooga harjutusvälja KSH aruanne, Nursipalu harjutusvälja mürauuring, leitav http://harjutusvali.mil.ee/client/default.asp?wa_id=722&wa_object_id=1&wa_id_key=jms). Ka kaitseväe laskeväljade mürauuringud kinnitavad, et poolkinnistes lasketiirudes kasutatavad käsitulirelvad ei tekita suuremat mürataset, kui seda on normidega lubatud tööstusmüratasemed eluhoonete juures pideva müra puhul (LAeq): 60 dB päeval,45 dB öösel, jäädes ca 200 – 400 m kaugusel asuvate ehitiste juures ekvivalentse müratasemena vahemikku 50 – 55 dB, mistõttu on põhjendatud eeldada, et ca 500 m kaugusel lasketiirust ja maa-alustes siseruumides on müratase madalam kõigist ülal nimetatud näitajatest, ülima tõenäosusega ei ole oluline tegur ka käsitiivaliste talvituspaiga eelistuste jm liigile omastest bioloogilistest aspektidest lähtuvalt. Kuna LKS § 32 kohaselt on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi, siis KKA hindas olukorda nii, et
3-15-499 kahjustamist ning kaitstavate liikide olulist häirimist kavandatud tegevus kaasa ei too, samuti ei sea kavandatav tegevus ohtu elupaikade soodsat seisundit. Kohus nõustub kokkuvõttes, et kavandatava tegevuse kahjustamise üle võib kasutada kõiki olemasolevaid andmeid ning kui hetkel kahjulikke mõjutusi ei tuvastatud, siis kaitsealuste elupaigatüüpide säilimiseks KMH algatamine või kordamine poleks põhjendatud. KMH algatamata jätmine ei tähenda, et mõjutusi poleks piisavalt uuritud. Vastustaja sai sellest kohtu arvates lähtuda ja ei ole õige väita, et vajalikud eelhinnangud tegevuse üle otsustamiseks puudusid. KKA on piisavalt selgitanud asjaolusid, vastustaja ei ole jätnud neid arvamusi kogumata ja hindamata. Kohus ei pea vajalikuks rohkem peatuda müra mõõtmise ja nahkhiirte uurimise teemal, kuna lasketegevuse alustamine on rangelt seotud loa kohaselt uue mürauuringu tegemisega ja puudutab nii keskkonnakaitselisi huvisid kui ka kaebajate huvisid. Seega tuleneb loast, et enne kasutusloa andmist tehakse mürauuring ning kaebajate jätkuvalt vastupidised seisukohad ei arvesta tegelikkust. Ehitustegevus, mis seondub tiiru taastamisega, on ajutine, selle käigus ei rajata uusi teid, parkplatse, olemas on külgvallid, mis on juba loodust muutnud ning aastate pikkuselt on nahkhiired ja teised loomad oma käitumisharjumustes olemasolevaga harjunud. Ehitamise ajal ei saa tekkida kumulatiivseid mõjusid seotult laskemüraga, kuna tiiru laskmiseks sel ajal objektiivselt kasutada ei saa. Müraküsimus ei ole selliselt jäänud objekti ehitamisel ja edasisel opereerimisel piisava tähelepanuta.
81.Haldusakt vastab põhjendamisele ettenähtud nõuetele vähemalt miinimummääral ning on kohtulikult kontrollitav. Kohtule nähtub, et haldusakt oli kaebajate jaoks piisavalt arusaadav ning võimaldas kaebeõiguse teostamist. Vastustaja on asja otsustamisel käsitlenud erinevaid huve, vastuväiteid ning esitanud haldusakti põhimotiivid. Olemas on asja otsustamiseks vajalik alusmaterjal, mis kajastab ehitamise üksikasju täpsemalt ning vastupidised seisukohad on põhjendamatud. Kohus saab eeldada esitatud tõendite ja materjalide valguses, et menetluses on kõigi asjassepuutuvate avalike huvide ja erahuvide väljaselgitamisega tegeletud ning oluliste asjas väljatoodud kaebajate või siis ka avalike huvidega mittearvestamist ei nähtu. Kaebajatel on olnud võimalik menetluses osaleda, sh tuua välja muuhulgas ka avalikke huve. Ärakuulamisõigus ei ole absoluutne ega hõlma haldusorgani kohustust iga muudatuse korral anda menetlusosalisele võimalust oma seisukohta avaldada. Haldusorganil tuleb leida mõistlik tasakaal ärakuulamisõiguse, haldusmenetluse efektiivsuse ja kiiruse vahel. Kohus on lahendanud EÕK taotlusi, ent ka nende lahendamise tulemus kinnitas, et kaebajate erinevatel kahtlusi ei ole alust, kaebajate probleeme on järjepidevalt lahendatud. Kaebajad on jätnud mingil põhjusel tähelepanuta tulevikku suunatud tegevused.
82.Kohus käesolevalt saab lähtuda kaebajate selgitusest, et rikutakse nende subjektiivseid õigusi ja nad on vaidlustanud konkreetse ehitusloa, millega kavandatud tegevusel võib olla reaalne mõju kaebajate huvidele. Seega saab kohus lahendada loast tulenevate mõjude küsimuse, kuna kaebajad on näidanud asjaolud, et just tulenevalt nende elukohaga kaasnevad negatiivsed tagajärjed. Kohtupraktikas (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-64-02) on rõhutatud, et ehitusloa andmine on diskretsiooniotsus, mille langetamisel tuleb muuhulgas arvestada naabri õigusi ja huve, kusjuures need õigused ja huvid ei piirdu AÕS §-des 143 kuni 154 sätestatuga. Otseselt riivab isiku omandiõigust temale kuuluva ehitise turuväärtuse vähenemine või ehitise kasutamise osaline takistamine naabri ehitustegevuse tagajärjel. Ehitamisega kaasneb paratamatult teiste isikute õiguste riive. See riive võib väljenduda ehitamisega kaasnevas müras, vibratsioonis, vaatevälja vähenemises ja muus häiringus. Kohus saab kontrollida, kas kavandatud haldusaktist tulenev tegevus võib rikkuda kaebajate subjektiivseid õigusi ja vabadusi, see on fakti küsimus, mil vastavaid asjaolude tuvastamiseks peab igal üksikul juhul eraldi vaatlema, milline oli olukord enne haldusakti andmist ja peale seda, milline on haldusaktiga kaasnevad negatiivsete mõjude olemus ja intensiivsus ja kas kehtivad õigusnormid ja planeeringud kaitsevad kaebajate omandiõigust (28.03.12 nr 3-3-1-4-12 p
3-15-499
12).
83.Lisaks eelnevale täpsustab kohus, et kuigi kaebajad väidavad, et tegevus rajaneb õigusvastasele PT-dele ja ehitusprojektile, on selline väide on antud juhul alusetu ja tõendamata. Riigikohus on 11.12.2013 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-13 (p 19) rõhutanud, et EhS § 24 lg 1 p 2 kohaselt peab pädev asutus ehitusloa väljastamisest keelduma, kui ehitusprojektis ei ole arvestatud ehitisele esitatavaid nõudeid. Ehitusloa väljaandmise aluseks olev ehitusprojekt peab olema koostatud selliselt, et selle järgi ehitatav ehitis vastaks EhS §-le 3 (EhS § 18 lg 2 esimene lause). Seejuures tuleb ehitusprojekt koostada niisuguse detailsuse ja ulatusega, mis võimaldab kontrollida ehitise vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele (EhS § 18 lg 3 p 4). Sellisteks nõueteks on iseäranis nõuded ehitise ohutusele ja püsivusele. Ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste elu, tervist või vara ega keskkonda (EhS § 3 lg 1, lg 4 esimene lause). Ehitisele mõjuvad koormused ja muud mõjud ei või põhjustada ehitise või selle osa varisemist ning vastuvõetamatult suuri deformatsioone (EhS § 3 lg 4). Ehitusluba ei tohi hoone ümberehitamiseks anda, kui see tekitaks hoones varisemisohu (21.detsembri 2001. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01, p 2). Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kasutusloaga antakse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlemisel esitatud ehitusprojektile. Kasutusluba väljastatakse, kui ehitis vastab õigusaktidega ettenähtud nõuetele, sh müra puudutavatele nõuetele ja keelule, et ehitis ei või seada ohtu inimese elu ja tervist (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2016 otsuse nr 3-3-1-15-16 p 31).
84.Vaidlust ei ole selles, et kaebajate kinnistutele ei kavandata ehitamist ning lasketiir jääb kaebajatest ohutusse kaugusesse. Kaebajad ei ole välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks ehitise ohutuses või püsivuses kahelda. PT-de ja ehitusprojekti osas ei ole kaebajad välja toonud nende mittevastavust nõuetele. Kaebajad tuginesid ebaõigetele asjaoludele, mis tegelikult ehitusprojekti ja PT- de puudustega ei seondu. Kui lasketiir rajatakse naaberkinnistule, ei saa kõnelda ka nn visuaalsest reostusest, mis kohtupraktikast tulenevalt võiks olla seotud subjektiivsete õigust rikkumisega. Lasketiiru koht on muust keskkonnast ümbritsetud vallide ja taimedega, olemasolev kõrghaljastus suurel kinnistul ei kao. Vallidel puudub selline taimestik, mis nahkhiirte tegevuses oleks vajalik ning ei ole selles mõttes eeldatav, et nad seal oma elutegevusega oleks enam häiritud, kui seni. Tegemist on endise lasketiiruga, mille ümbrus ja rajatised on olnud pikemat aega räämas, seda olukorda aitab parandada ala ning lasketiiru korrastamine, mis ei kõnele avalike huvide ega naabrite huvide rikkumisest. Kaebajad viitavad vara väärtuse vähenemisele. Korrastatud lasketiir teise isiku kinnistul ei saa aga kuidagi mõjutada ühegi inimese kinnistu olukorda negatiivses suunas, kuna korrastatud teise isiku kinnistu lisab ümbruskonnale väärtust. Isegi kui naaberkinnistu väärtus sõltuks otseselt teise kinnistu seisukorrast, oleks korrastatus lisaväärtuseks. Samas asukohas olev objekt saab olla nähtav samades loodulikes tingimustes, mis ta oli seni, kuid nüüdselt korrastatult. Kaebajate kinnistud on asunud kogu aeg lasketiiru naabruses, seega saab järeldada, et kinnistute väärtus on sõltunud pikki aastaid lasketiiru tegevusest. Kaebajate kinnistu läheduses asub merekindlus, ent ka selle külastatavus ei sõltu tiiru olemasolust. Ehitusluba ei reguleeri tegevust, kuidas kaebajad võiksid vaadelda koopaid, loodust või nahkhiiri, see pole ehitusloa küsimus. Isegi juhul, kui kaebajate kinnistutele avaldaks lisaväärtust naaberkinnistul asuvate I Maailmasõja aegsete ehitiste olemasolu, ei takista nende uurimist ja vaatlemist tiiru olemasolu või ehitamine. Kaebajad peavad hoiduma ise aga tegevusest, mis võiks häirida eluslooduse toimimist, sh ei tohi keegi oma käitumisharjumustega häirida eelkõige nahkhiiri. Kaebajad viitavad liikumisvajadusele teise isiku kinnistul, ent nagu nähtub, siis on Humala linnak maaüksuse näol tegemist riigikaitselise maaga, millel liikumine sõltub maaomaniku nõusolekust. Tegemist ei ole nt maastikukaitsealaga või looduskaitsealaga, mille üheks eesmärgiks LKS § 27 lg
3-15-499 1 ja § 28 lg 1 kohaselt on looduse või maastiku tutvustamine. Humala linnak kinnisasja hõlmaval hoiualal on teed ja rajad avalikult kasututavad (vaid päikesetõusust päikeseloojanguni), ent kui omanik reguleerib korra, mil teised isikud võiksid kinnistul viibida, siis ei ole see naaberkinnistu omanike õiguste rikkumine ega piiramine. Naaber ei saa nõuda teiselt naabrilt piiramatut liikumisõigust teise kinnistul, sellist õigust ei olnud ühelgi kaebajal ka varem ning igaüks kasutab oma kinnistut samamoodi, kui seda tehti enne lasketiiru taastamist. Midagi ei muutu ka selles, et kinnistutel on väidetult olnud kogu aeg nahkhiired, st ka siis, kui töötas vana lasketiir, mille tegevuses esines vigu ja avatud lasketiirust kostuv müra võis olla häiriv, kuid seotult nahkhiirtega nähtub, et nad ei lahkunud. Kaebajaid saaks puudutada küsimus sedavõrd, kuivõrd nad on sidunud 3.isiku kinnistul nahkhiirte olemasolu enda kinnistu väärtusega. Kohus eelnevalt märkis, et KKA ja vastustaja on hinnanud olukorda ning on vähetõenäoline, et looduskeskkonnas toimuks olulisi muutusi. Kaebajate spetsialistid on selgelt ignoreerinud fakti, et inimtegevuse tulemusel lasketiiru juures on looduslik maastikupilt ammusest ajast muudetud, lasketiiru ümbritsevad kõrged 4,5 m küljel ja 6,5 m taga olevad vallid. Kahtlusteta on piiratud lasketiirus suletud territooriumil T.uv laskmine nahkhiirte elutsemisele soodsam. Lasketiiru ja selle parkla tegevus kaebajate kinnistuid aga ei puuduta, lasketiiru juurde suunduv tee paikneb käigust nr 2 ca 65 m kaugusel, olles eraldatud käigu avausest kõrghaljastusega, kuid kaebajate kinnistute juures transpordist tulenev müra ei saa neid mõjutada ülemääraselt, kuna lasketiir jääb suure Humala linnak maa-alal kohta, mis on ümbritsetud rohealaga. Vääna hoiualaga (Natura 2000 ala) kaitstakse mitmest nahkhiirte liigist tiigilendlase elupaika. Tiigilendlast lasketiirule lähemal olevas käigus nr 2 talvise seire käigus ei leitud, ent vastustaja on õigustatult selgitanud, et nahkhiirte elutegevus toimub öösel ja nad veedavad päevase aja varjulistes kohtades puhates, mis ei takista nende lendlemist kinnistute vahel. Kohtule ei nähtu, et kavandatud tegevusega maastikupilt ja sellega seotud elukeskkond muutuks nii, et see tooks kaasa kaebajate senise elukeskkonnas kahjulikke muutusi või lõppeks muuta kinnistute väärtust. Lepiku kinnistul on nahkhiirte tegevus seotud koobastega nii, et ei ilmne ohtu muutusteks. Kui kaebajad ka kinnitavad, et nende kinnistutel on nahkhiiri, saavad nad neid jälgida oma kinnistutel ning ka vara väärtus ei muutuks. Isegi juhul, kui nahkhiired liiguvad inimtegevusega seotud paikadesse ja hakkavad pesitsema inimeste elukohtade lähedal, ei saa sellest tuletada kinnistu väärtuse suurenemist, kaebajad ei ole esitanud andmeid, mis vähimalgi määral viitaks, et nahkhiirtega kinnistu oleks turul hinnalisem, kui muud kinnistud. Samas saab arvestada, et pigem võib nahkhiirte kogunemisel kaasneda mitmeid piiranguid, nt valgustuse kasutamises jms (vt nt Nahkhiirte Vääna-Viti, Vääna-Posti ja Laagri püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri; RTL 2006,59,1057), mis pigeb subjektiivsetel ajenditel võib paljudes isikutes tekitada kartust piirangute seadmise ees (nt valgustuse küsimus jms). Objektiivselt suureneb oht inimese tervisele seal, kus loomad levitavad ohtlikke viiruseid. Kohus leiab, et õigusnormidega ei ole tagatud metsloomade elutsemine inimese elukohas. Elusloodus oma erinevates vormides toimib ka nt relvajõudude polügoonide juures, lennuväljade olemasolu ja tegevus eluslooduses toimuvat tegevust ei katkesta, sj nt Kadrioru pargis, kus on tihe inimeste liikumine, ka seal elutsevad ja tegutsevad nahkhiired edasi. Isegi kui kaebajate kinnistutel esineb erinevaid loomi ja nad on pidevas liikuvuses, puuduvad tõendid, et loomade liikumine ja nende olemasolu mõjutab kinnistu väärtust, mida reguleerivad turureeglid. Kaebajatel on alternatiivsed võimalused jälgida metsloomade tegevust mujal kinnistutel ja seda ei pea tegema justnimelt ka Humala linnaku kinnistul. Et kõigi kaebajate kogu kinnistul asuksid nahkhiired, on ilmne liialdus, sest toitumiseks vajalikud alad asuvad mujal ja kui väidetult häirib nahkhiiri inimtegevus, siis võivad nad liikuda sinna, kus neil on ohutum. Kohtule ei nähtu, et kaebajate elukeskkond peaks muutuma ja seda ka siis, kui müra vastaks normtasemetele, tõendatud ei ole kinnistute /vara väärtuse vähenemine.
85.Müra saab pidada selliseks mõjuks, mis annab isikule kaebeõiguse. Üks kaebajate põhiväidetest puudutas tekkiva müra küsimusi ja kaebajad leiavad endiselt, et seda mõju antud koha
3-15-499
elanikele ei ole piisavalt uuritud. Negatiivsete ja lubamatute mõjude võimalikkust ei pea aga vald usutavaks, kuna ta on kontrollinud olukorda ning teostanud vajalikud uuringud. Kohus on varasemalt selgitanud, et ehitamise käigus tekkiv lühiajaline müra liiklusest või ehitustöödest ei saa tekitada eraldiseisvalt kaebeõigust ja kuna kaebajad sellise müra tekkimist ka ei tõendanud, siis leiab kohus, et ajutised ehitustööd ei saa kaebajate õigusi rikkuda. Töid tehakse suurel kinnistul, mis juba iseenesest takistab kahjulike mõjutuste levikut kaebajate kinnistutele, mis asuvad eemal ja tagavad oma suurusega kahjulike mõjutuste leevenduse. Vastustaja ei nõustunud seisukohtadega, et samaväärselt tuleks arvestada müraga seotud norme kaebajate kogu kinnisasja piires, mitte vaid eluhoonestuse juures ning, et müra normtasemed kohalduvad kogu kinnistu ulatuses. Kohus nõustub, et kui kaebajate elukohtadeks olevate kinnisasjade (Lepiku, Risthallika, Ristallika) sihtotstarve on maatulundusmaa, siis lubatud senist tegevust kinnistutel ei takista tiiru rajamine ja sellest tulenev müra. Tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna tagab, kui hoonestuse juures oleval alal müranorme ei ületata. Sotsiaalministri 4. märtsi 2002 määrusest nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" ei tulene, et müra normid kehtiksid maatulundusmaa osas, kus viibitakse vähest aega või sihtotstarbelise kasutamise eesmärgil (nt põllupidamine). Määrus kehtestab müra normtasemed eluja puhkealal, elamute ning ühiskasutusega hoonete sees ja nende hoonete välisterritooriumil ning mürataseme mõõtmise meetodid. Määruse §-s 3 on antud hoonestatud või hoonestamata alade jaotus. Kavandatud tiiru mõjutused pole aga veel lõplikult selged, kuna läbi tuleb viia täiendav mürauuring. See puudutab eelkõige kaebajate heaolu ja terviseriskide küsimust nende kinnistutel. Vastustaja on küsimust asjakohaselt käsitlenud ja nõustub, et laskemüra võib olla häiriv. Ehitusloas on selgelt seatud tingimus, mis kaebajate huve kaitseb. Vastavalt on ehitusloa p 1 ap 2 kohaselt seatud tingimuseks, et enne kasutusloa andmist tuleb läbi viia laskemüra muutmine. Arendaja ei ole seda tingimust vaidlustanud ning arvestab sellega. Kohus peab asjakohaseks seni tehtud uuringuid ja ei näe, et selle tulemused juba saaksid rikkuda kaebajate õigusi. Kuna kasutusluba ei ole veel antud, siis loast tuleneb kohustus mõõta laskemüra enne kasutusloa andmist. Seega kontrollitakse helireostust nii nahkhiirte kui ka elanike aspekti käsitledes. Prognoosimine võimaldas nii vallal kui ka arendajal lahendada edasised tegevused, senine teave ei väära edasise tegevuse võimalikkust. Seega nõustub kohus seisukohaga, et Akukon OY Eesti filiaali spetsialisti hinnang ei saa lükata ümber tulevaste uuringute tulemusi. Laskemüra hinnati tingimustes, mis arvestasid halvimate mürasituatsioonide võimalikkust. Vald on asjakohaselt arvestanud, et kasutusele tulevad tsiviilkäibes lubatud relvad, mitte militaarseks otstarbeks mõeldud relvad, mille laskemüra on suurem. Edasiseks tegevuseks on siinkohal asjakohane viidata RK HK lahendile nr 3-3-1-15-16, milles märgitakse, et elamumaaks sotsiaalministri määruse mõistes tuleb lugeda maatulundusmaa õueala kõlvik. Kui ehituslike võtetega saab parandada olukorda, siis saab seda teha kasutusloa menetluses, välistada ei saa seda, et objekti tuleb paremaks muuta. Kohus veelkord rõhutab ka seda, et ei saa nõustuda sellega, justkui hilisemalt poleks võimalik keskkonnale ja ümbritsevatele elanikele olulisi kaitseabinõusid tarvitusele võtta. Kasutusloa väljastamise korral on kaebajatel võimalik nõuda selle tühistamist, lisaks ehitusloa õigusvastasuse tuvastamist (Tallinna Ringkonnakohtu 13.01.2017 määrus asjas nr 3-16-2561, p 16). Pärast kasutusloa väljastamist saab riiklikku järeleV.t teostada, kuna KorS § 28 lg-ga 1 võimaldatakse korrakaitseorganil teha ettekirjutus ohu tõrjumiseks igal ajal vastava ohu esinemise korral. Kontrolli tegemine ei ole piiratud pärast kasutusloa väljastamist ka haldusorganil endal. Vastustaja on asjakohaselt viidanud, et tegevuseks on vajalik väljastada mitmeid lubasid ehk kohus nõustub, et ehitise vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele tuleb ja saab hinnata nii ehitusloa kui kasutusloa väljastamisel. Lisaks kaasneb lasketiiru kasutamisega RelvS §-de 66-72 alusel ettevõtjale väljastatav tegevusluba. RelvS § 66 lg 1 p 3 ja § 67 p 4 annavad võimaluse lasketiiru
3-15-499 kasutamisega kaasneva keskkonnamõju hindamiseks lasketiiru tasulise teenuse osutamiseks kasutamiseks tegevusloa taotlemisel. RelvS § 67 p 4 kohaselt antakse ettevõtjale tegevusluba juhul kui lasketiir vastab tegevusloa taotlemisel tervisekaitse-, keskkonnakaitse- ja tuleohutusnõuetele. Tegevusloa andjaks ja seega ka otsustajaks KeHJS § 9 tähenduses on RelvS § 68 lg 1 kohaselt Politsei- ja Piirivalveamet. RelvS § 72 lg 1 kohaselt kontrollib amet vähemalt kaks korda aastas tegevusloa omaja relvade ja laskemoonaga seonduva tegevuse seaduslikkust. Vajaduse korral võidakse kontrollimisele kaasata ka teisi ametkondi või asutusi. Kohus ei nõustu seetõttu seisukohaga, et peale ehitusloa väljastamist muutub õiguste tõhus kaitse võimatuks. Kohaliku omavalitsuse üksus saab panna isikule ettekirjutusega korrarikkumise kõrvaldamise kohustusi, sj saab kitsendada isiku õigust tegeleda ettevõtlusega. Ka KorS § 55 ja § 56 lg 1 kohaselt on keelatud teisi isikuid häirida, sh on keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra.
86.Kehtivast õigusest ja Riigikohtu praktikast ei saa järeldada, et iseseisvalt kaitstavaks subjektiivseks õiguseks on õigus puhtale keskkonnale. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb PS §-st 53. Kehtivas õiguses ei ole sätestatud iseseisvat kaitstavat subjektiivset õigust puhtale looduskeskkonnale ning selline õigus ei ole vahetult tuletatav ka põhiseaduse sätetest. Samuti ei saa õigust puhtale keskkonnale tuletada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 37. Õigus puhtale looduskeskkonnale saab iseseisva subjektiivse õigusena kujuneda siis, kui õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühe talumiskohustus keskkonnamõjurite suhtes ( RK HK nr 3-3-1-101-09). Eelnev ei tähenda, et isikul puuduks õiguslik võimalus kaitsta end tegevuse eest, millega õigusvastaselt mõjutatakse looduskeskkonda ning seeläbi kahjustatakse isiku tervist ja tema varalisi õigusi, millele kokkuvõtvalt kaebajad samuti viitavad. Kuna ehitusloa andmisel järgitakse samuti keskkonnalaseid põhimõtteid, siis õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühte puutuvalt talumistingimused sellise loaga ja selle menetluses.
Kavandatud tegevus ei mõjuta kogutud andmetel senist elukeskkonda, mis mõjutaks lubamatult kaebajate tervist ja vara (Vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-8-15). PlanS § 1 lg 5 alusel korraldatakse planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilist hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Kehtiva õiguse kohaselt võib tegevusluba eeldavate projektide keskkonnamõju hindamine toimuda erinevatel menetlusetappidel: nii planeerimismenetluses, ehitusloa taotlemise kui ka kasutusloa taotlemise menetluses. Keskkonnamõju hindamine (KMH) on kohustuslik kahel alternatiivsel juhul: kui tegevus, mille jaoks luba taotletakse, toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju ning teiseks, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koosT.es teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Olulise mõju avaldamine Natura 2000 võrgustiku alale on KMH kohustuslikkuse iseseisvaks aluseks, seetõttu ei saa selle hindamisel lähtuda samadest kriteeriumeist, kui üldise olulise keskkonnamõju esinemise võimaluse väljaselgitamisel. Hindamise kohustust ei ole kava või projekti puhul, mis küll mõjutab Natura ala, kuid ei ohusta ala kaitseeesmärke. Kohus juba ei nõustunud kaebajatega, et KKA ei omanud piisavat pädevust hindamaks olukorda ja et vastustajal puudus kaalutlusõigus keskkonnamõju hindamise algatamise osas. Kohtumaterjal kinnitab kohtule, et Natura 2000 raames kaitstakse konkreetse liigi talvist elupaika ja selle kaitsevajaduse ning ulatuse otsustavad pädevad organid. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele suunatud haldusmenetlused on reeglina ressursimahukad ning ajaliselt kestvad ning neid ei pea kordama, kui nad juba on tehtud. Paljudel juhtudel on olulise keskkonnamõjuga otsustuste tegemiseks nähtud ette avatud menetluse läbiviimine Haldusmenetluse seaduse 3. peatüki (§-d 46-50) tähenduses. Olulise keskkonnamõjuga tegevuse kavandamisel ja otsustamisel tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine, keskkonnaasjades otsuste vastuvõtmist käsitlevad Euroopa Liidu õigusaktid sätestavad samuti eeskätt menetluslikke nõudeid. KeHJS § 6 lg 3 p 4 alusel võib avariiolukordade esinemise objektiivne võimalikkus olla iseseisvaks aluseks
3-15-499
KMH algatamiseks, kuid käesolevalt niisuguse objektiga tegemist ei ole, nt mil saaks eeldada avariiohtlikku olukorda keskkonnale või mil esineks erinevate tegevuste kumulatiivne mõju. Hindamise ülesandeks oli muuhulgas välja selgitada, kuidas võimalikke mõjusid välistada ja neid veelkord kontrollida. Kuna valdkonna spetsialistid on toetunud piisavalt usaldusväärsetele andmetele ja nahkhiirte talvitumispaik on kaitstud, siis ei saa eeldada ka seotult juba sisseseatud kaitsekorraldusega, et looduses midagi oluliselt muutub, sellest tulenevalt ei nähtu muutumist omakorda kaebajate elukeskkonnale. Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda KMH algatamist. Isegi kui nahkhiired talvituksid mujal, ei mõjuta see vahetult kaebajate kinnistute väärtust ega tervist. Keskkond ise tagab vajaliku privaatsuse, mis seondub tervisega või siis kinnistute väärtusega. Humala linnaku ehk kinnisasja pindala on 62,41 ha, lasketiir paikneb kinnisasja keskja idaosas, vastavalt tähistavad selle asukohta valla andmed, mil tiir asub idapiirist ca 290 m; kagupiirist ca 266 m ; lõunapiirist ca 830 m; läänepiirist ca 470 m; loodepiirist ca 230 m; põhjapiirist ca 300 m; kirdepiirist ca 160 m kaugusel. Kaebajatest K.V., R.V., V.T., E.S. elukohaks olevad kinnisasjad on piisavalt suured, mis tagavad neile iseseisvalt vajaliku privaatsuse. Vastustaja esitas andmed, et Lepiku kinnistu suurus on -11,6 ha, Risthallika -11,98 ha, Ristallika -8,00 ha, kinnisasjade piiresse jääb metsaalasid ja rohumaad, mil looduslikud tingimused leevendavad teisi taamal toimuvaid tegevusi. Lisaks nähtus, et Humala kinnistu on metsastunud, lasketiir asub ise vallidest ümbritsetud paigas. Tavapärane ehitustegevuse oma ulatuselt on vähene, sellest tulenevat tegevuse mõju teistele kinnisasjale tuleb taluda. Kaebajate kinnistute kasutus ja sealne tegevus ei ole takistatud, vaid jätkub kinnisasjade sihtotstarbeline kasutamine, lasketiiru tegevusest ei sõltu kellegi ettevõtlus. Kavandatud lasketegevuse faktiline toime pole veel teada, kuivõrd kasutusloa andmisel teostatakse lõplik mürauuring ehk tegemist on lubatava olukorraga.
87.Lasketiiru rajamine on omaniku ja arendaja legaalne huvi, selline huvi võib üles kaaluda ka teiste isikute omandiga seonduvate õiguste mõningase kitsendamise (RK lahend nr 3-3-1-56-12). Nagu märgitud, siis saab isik tugineda oma kaebeõiguse põhistamisel omandiõiguse riivele või rikkumisele üksnes siis, kui ta suudab näidata, millist omandiõigusel rajanevat konkreetset subjektiivset õigust on haldusakti või toiminguga riivatud või rikutud. On ilmne, et kuivõrd ehituslike võttetega saab parandada olukorda, kui tõepoolest ilmneks oluline muutus, mis vajaks korrigeerimist, siis saavad kaebajad kasutusloa menetluses kontrollida kujunenud tegelikku olukorda. Välistada ei saa võimalust, et objekti tuleb paremaks muuta. Vältimaks teiste omanike omandiõiguse kahjustamist oletatavalt selle turuväärtuse langemise tõttu, saab edaspidi, kasutusotstarbe kontrollimenetluses seada teatud nõudeid ja piirangud ka kinnistu kasutamiseks nii, et sellest tingitud mõju oleks võimalikult väike. Kinnisasja ehitusliku muudatuse olulisuse juures saab arvesse võtta muudatuse mõju asjale tervikuna (sh ehitamise ulatus ning tulemuse avaldumine asja välimuses ja kasutusvõimalustes) ja muudatusest tingitud tagajärgi. K.V. väitis ka PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabaduse piirangut, ent sellist vabadust ei piiraks teise isiku kinnistu kasutamisele asumine. K.V. ettevõtlustegevuse pidurdumise on põhjustanud ehitusloast sõltumatud asjaolud, so arenduse puudumine jms.
88.Olukorda ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et ehitusprojekt oli valminud enne PT-de väljastamist. Põhimõtteliselt vajas vald informatsiooni kavandatud tegevuse kohta ja tal on õigus nõuda nt ka üksnes eskiisi; samas, kui arendajal on valminud projekt, on selle alusel tingimuste määramine oluliselt täpsem. Projekti olemasolu ei välista vallal enda õigusi maksma panna ning läbi viia vajalikku kontrolli. Missuguses järjestuses koostatakse dokumente, ei ole kaebajate õiguste seisukohalt oluline. Tähendust omab, et PT-de kohane projekt on olemas ning selle puudumist arendajale ette heita ei saa. Kulutused, mis tekkinuks arendajale, kui projekt ei oleks koheselt realiseerunud, ei puuduta teiste isikute õigusi ja huvisid.
3-15-499 Kuna kaebajatel on HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebeõigus üksnes oma õiguste rikkumise korral, mitte aga abstraktsel tasandil, siis märgib kohus siinkohal lisaks, et maa sihtostarvete osas ei saaks kaebajatel mingit õigustatud huvi olla. Kohus ei tuvastanud ka menetluse läbiviimise nõuete rikkumist. Menetlusnormide rikkumine võib kaasa tuua kaebaja õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse. Ehitusloa küsimuseks ei ole otsustada tööde vajalikkuse üle ning seetõttu ehitusloa menetluses ega haldusaktis ei anta vastuseid ega andmeid selle kohta, kas töö ise on vajalik. Tööde vajalikkuse otsustab loa taotleja. Eeltooduga aga ei ole haldusorgan vabastatud ehitusloa väljaandmise menetluses kontrollist, kas loa väljaandmine kahjustab teiste isikute omandiõigust või muid (ka tsiviilõiguslikest aktidest tulenevaid) õigusi. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et PT-des või ehitusprojektis peaks kajastuma või selle andmiseks olema vajalik kaebajate nõusolek. Ehitusloa taotluse menetlust reguleerivad ammendavalt EhS normid, mis on HMS § 15 lg 2 suhtes erinormid. HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 5 lõike 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. PT-d ja ehitusprojekt kooskõlastatakse isikute ja asutustega, kellega kooskõlastamise vajalikkus on kindlaks määratud detailplaneeringu, projekteerimistingimuste, arhitektuur-ehituslike tingimuste või õigusaktiga. Olukorras, kus kaebajad olid esitanud enda vastuväited seoses kavandatava tegevusega PT-de kohta algatatud menetluses ning need väited kattuvad põhilises osas praegustega, et saa väita, et PT-sid mittevaidlustanud isik pole saanud oma arvamust esitada. Isegi juhul, kui kaasamata oli L. P., ei too see kaasa HMS § 58 kohaselt haldusakti tühistamist. PT-de kehtestamine on ehitusloa andmisel eelhaldusaktiks (Riigikohtu 14.05.2002 otsus nr 3-3-1-25-02, p 16), seega on menetlusnõuete järgimise osas põhjendatud käsitada haldusmenetlust projekteerimistingimuste väljastamisest kuni ehitusloa andmiseni ühtse haldusmenetlusena. Kaebajad ei ole küll PT-sid kohtus vaidlustanud, vastavat kohtukaebust ja nõuet ei ole esitatud, ent kohus saab kontrollida kaebajate väiteid õigusvastasuse kohta. Käesolevalt esitatud ehitusloa taotlusega esitati ka ehitusprojekt ja ehitusloa taotluse menetlemisel tehti kindlaks, et esitatud ehitusprojekt vastab nõuetele, see on nõutud ametite poolt kooskõlastatud ning ei esine ehitusloa andmisest keeldumise aluseid. Kaebajad on küll oma kaebuses esitanud väiteid ka seonduvalt avalike huvidega, kolmandate isikute õigustega ehk väiteid seotult teiste isikute õiguste kaitsega, kuid kohus jätab need käsitlemata, kuna kehtiv õigus (sh HKMS § 44 lg 1 ja 2) ei võimalda vaidlustada ehitusluba või PT-sid populaarkaebusega ja teiste isikute huvides. Juhul, kui ehitamise käigus kahjustuks loodust mõne puu/taime juurestiku vigastamisega, ka siis saab kohus märkida, et see ei tuleneks ehitusloast, vaid selle realiseerimisest ja saab olla ehitusjärelevalve. objektiks. Kui ehitusluba ja selle aluseks olnud ehitusprojekt on kooskõlas kõigi asjakohaste seaduste, määruste ja ehitusstandarditega, ei saa ehitusloa väljastamisest keeldumise või ehitusloa tühistamise aluseks olla ka äriühingute ja eraisiku vastandlike huvide ja arusaamade põrkumine. Ehitusloa väljastamise menetluses puudub õiguslik alus eraisiku huvide eelistamiseks. Kaebajad on küll nimetanud mitmesuguseid probleeme, ent kohus jääb seisukohale, et kaebajate õigusi ei ole rikutud. Olukorras, mil kohus tuvastab, et haldusaktiga ei rikuta kaebajate subjektiivseid õigusi, ei ole kohtul vaja käsitleda neid küsimusi, mis kaebajate õigusi ei puuduta. Peamine küsimus, so müra küsimus, ei ole leidnud lõplikku lahendust, eelhinnang andis piisava teabe, et ehitamisega alustada ja edasi liikuda, kaebajatel säilib õigus kontrollida kasutusloa andmist. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata
89.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ega kolmas isik pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
3-15-499
Karin Kalmiste Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.