Keskkonnaõigus › Muu

ASJAOLUD

POOLTE SEISUKOHAD

Kaebaja leiab, et tal on kaebeõigus HKMS § 44 lg 4 kui ka lg 5 alusel.

Loomade matmine toimus vallaga konsulteerimata ja ilma vallalt nõusolekut küsimata ja vajalike planeeringute ja ehituslubadeta. Torma valla kehtivate planeeringute kohaselt ei ole selle maatüki ja lähiala ümbruse ruumilise planeerimise kavandamisel arvestatud matmispaiga rajamisega. Loomsete jäätmete matmine on Eestis üldjuhul keelatud ning seda on õigus teha vaid väga erandlikel juhtudel VTA nõusolekul. Ükski akt ei reguleeri täpsemalt seda, millised on matmispaiga ohutus-, keskkonna-ja tervisenõuded, samuti seda, kes teostab matmispaiga üle järelevalvet. Tulenevalt KOKS § 6 lg 3 p-st 2 tuleb järeldada, et loomsete jäätmete matmisega Torma valda, on Torma vald saanud juurde täiendava kohustuse. Kaebaja tugineb õiguste rikkumisel HKMS § 44 lg-le 4, kuid täpsustas, et ei väida omandiõiguse rikkumist. Riigikohtu praktika kohaselt ei välista planeeritava maa-ala kuulumine kolmandatele isikutele planeerimismenetluse korraldamise ja planeeringu kehtestamise seost kohalikule omavalitsusele põhiseadusega ja seadustega pandud või tema põhiülesannetega kooskõlas olevate ülesannete täitmisega. Matmiskoha katastriüksuse sihtotstarve on jäätmehoidla maa, mis tähendab tootmis- ja olmejäätmete prügila maad, nakkusohtlikke ja töötlemata loomseid jäätmeid ei tohi ladestada prügilasse. Seega on eiratud valla üld- ja detailplaneeringut. Jättes arvestamata vallas kehtivate planeeringutega on vastustaja rikkunud PS § 154 sätestatud kaebaja õigust otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi iseseisvalt. Matmispaiga rajamine Torma valla territooriumile takistab ja raskendab oluliselt Torma valla ülesannete täitmist. Torma vald ei ole saanud kohaliku elu juhtimisel ja korraldamisel mingil viisil arvestada sellega, et valda rajatakse loomsete jäätmete matmispaik, kuhu tuuakse Jõgeva maakonnas loomataudi tõttu hukatud loomade korjused. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada mh jäätmehooldust. Torma prügila kinnistu naaberkinnistul asub Torma valla prügila. Prügila teenindab põhimõtteliselt kogu Jõgevamaad ning osaliselt Ida-Virumaa lõuna- ning Tartumaa põhjaosa. Torma valla prügila on ainukeseks tavajäätmete ladestamise võimaluseks Kagu-Eesti jäätmetekitajatele. Käesoleval ajal menetleb Keskkonnaamet Torma valla prügila sulgemiskava, sest prognoositud on ladestusmahu täitumine. Torma valla prügila eeldatava täitumise tõttu on Torma vallas juba 2009. aastal valminud Torma prügila laienduse detailplaneering, mille alusel on kavandatud laiendada Torma valla prügilat matmiskoha kinnistule. Detailplaneering on kehtestatud 23.03.2010 Torma Vallavolikogu poolt. Tulenevalt sellest, et matmiskohakinnistule on praegu maetud loomsed jäätmed, ei ole võimalik kinnistut edaspidi prügilana kasutusele võtta, mistõttu on Torma vallal VTA tegevuse tõttu vajalik leida alternatiivne koht uuele prügilale. See tähendab praktiliselt kogu Torma valla jäätmehooldustegevuse ümberkorraldamise vajadust. Seega tugineb kaebaja kaebeõiguse alusena ka HKMS § 44 lg-le 5, kuivõrd matmispaiga tõttu ei ole võimalik rajada kinnistule jäätmeseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks kavandatud prügilat ning seetõttu on vaja muuta olemasolevat jäätmehoolduse korraldust, prügila teise piirkonda viimise tõttu võivad aga kaasneda vallale suurem saaste koormus ja elanikele jäätmeveohindade tõus. Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada mh heakorda, teede ehitamist ja korrashoidu. Matmispaiga kinnistu asub kergesti ligipääsetavas kohas üldkasutatavate metsade läheduses. Kuivõrd õigusaktidega ei ole paika pandud matmiskohas turvalisuse tagamise nõudeid, siis on valla ülesanne KOKS § 6 lg 1 kohaselt tagada seda, et matmispaiga ümbrus vastaks heakorra nõuetele. Oluline on matmiskoha piisav tarastamine ja valgustus, et välistada juhuslike möödujate sattumist matmiskohta. Välistada ei saa võimalust, et matmiskohast liikluse ümbersuunamiseks on vajalik planeerida täiendavate teede ehitamine. Kõige sellega ei ole kaebaja arvestanud oma tegevuse sh eelarve planeerimisel. Torma vallal puuduvad vahendid ja võimalused, et tagada matmiskoha ja selle läheduse heakord ja turvalisus. Kaebaja ei väida, et

peab hoidma korras riigile kuuluvat kinnistut, kuid tulenevalt matmispaiga rajamisest, millele peab avalikkuse juurdepääsu takistama, võib kohalike elanike huvides olla uute teede või radade rajamine, suunamaks elanikud turvaliselt matmiskohast mööda. Samal põhjusel võib olla vajalik matmiskohaga piirneva ala valgustamine, kuid selle vajaduse tuvastamine, kindlaksmääramine ja elluviimine on kaebaja ülesanne. Jõgeva maakonna loomatauditõrje komisjoni 09.08.2015 otsus loomsete jäätmete matmiseks Torma prügila kinnistule on tühine, sest seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 48 sätted näevad kohalikule loomatauditõrje komisjonile ette vaid korraldava rolli. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009 (loomsete kõrvalsaaduste määrus) art 19 lg 1 p-st 16.2.1 koosmõjus LTTS § 181 lg-ga 4 ja loomsete kõrvalsaaduste määruse rakendamiseks vastu võetud VTA käskkirjast „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009, 21. oktoober 2009, erandite rakendamine Eestis“ (erandite käskkiri) punktist 16.2.1. tuleneb, et erandkorras loomsete jäätmete matmise õiguslik alus on VTA peadirektori käskkiri. Jõgeva maakonna loomatauditõrje komisjoni otsus loomsete jäätmete matmiskoha kinnisasjale matmiseks on seetõttu tühine ning esineb alus kaebaja esitatud tuvastamisnõude rahuldamiseks (st Jõgeva maakonna loomatauditõrje komisjoni 09.08.2015 otsuse tühisuse kindlakstegemise nõude alus). Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et Jõgeva maakonna loomatauditõrje komisjoni 09.08.2015 otsus ei ole tühine, esinevad kaebaja arvates alused otsuse tühistamiseks. Otsus on õigusvastane, sest see ei ole faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud. Kaebaja tugineb komisjoni otsuse tühistamise nõudes matmise käskkirja tühistamise nõude kohta esitatud alustele, st ei ole tõendatud matmise otsuse vastuvõtmiseks vajalike eluliste asjaolude olemasolu, puudub hinnang ala sobivuse kohta sellisel viisil ja koguses loomsete jäätmete matmiseks, kindlaks pole määratud matmise viisi ja matmispaigale esitatavaid nõudeid, puudub keskkonnamõju eelhinnang, matmiseks puudub ehitusluba ja ei ole väljastatud projekteerimistingimusi ning prügila kinnistu ei sobi loomsete jäätmete matmiskohaks (kinnistu ei vasta komisjoni määruse nr 142/2011, so rakendusmääruses sätestatud matmispaiga nõuetele). VTA käskkiri nr 171 tuleb tühistada, sest VTA ei ole tõendanud matmise otsuse vastuvõtmiseks vajalike eluliste asjaolude olemasolu. Erandid üldistest reeglitest, sh matmine, on lubatud vaid kindlatel loomsete kõrvalsaaduste määruses loetletud juhtudel. VTA-l on õigus matmise otsus vastu võtta teatamiskohustuslike haiguspuhangute korral ainult juhul, kui esineb üks loomsete kõrvalsaaduste määruse art 19 lg 1 e nimetatud elulistest asjaoludest. Selline alus puudus. Paljasõnaline on matmise käskkirjas avaldatu, mille kohaselt ei olnud loomsete jäätmete põletamine võimalik. VTA-l ei olnud kohustust hukata kõiki sigu üheaegselt. Matmise käskkiri on olulise puudusega, sest selles ei ole kindlaks määratud matmise viisi ja matmispaigale esitatavaid nõudeid ning käskkiri on vastuolus loomsete kõrvalsaaduste määruse ja rakendusmäärusega. Loomsete kõrvalsaaduste määrusest ja rakendusmäärusest tulenevalt on VTA-l kohustus matmise loa andmisel määrata kindlaks ka matmise tingimused. VTA oleks pidanud andma matmise käskkirja vastuvõtmise menetluses keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnangu. Matmise käskkiri on õigusvastane ka põhjusel, et see ei ole kooskõlas planeeringutega, matmiseks puudub ehitusluba ja ei ole väljastatud projekteerimistingimusi ning Torma prügila kinnistu ei vasta rakendusmääruses sätestatud matmispaiga nõuetele. Matmine iseseisva toiminguna on õigusvastane, sest matmine ei ole kooskõlas Torma valla üldplaneeringuga ja detailplaneeringuga. Torma valla üldplaneeringu kohaselt on matmispaiga maa-ala ette nähtud jäätmeseaduse kohaseks jäätmekäitluse maaks, mistõttu on matmise käskkiri vastuolus Torma valla üldplaneeringuga. Torma Vallavolikogu on 23.03.2010 kehtestanud

detailplaneeringu Torma valla prügila kinnistu ja M-6 Halliku metskonna (81003:003:0570) katastriüksuse jagamise ja ehitusõiguse määramise kohta prügila laienduse eesmärgil. Detailplaneeringu kohaselt on planeeringu eesmärgiks kinnistu piiride määramine, sihtotstarbe muutmine, tehnovõrkude ja –rajatiste asukoha määramine, liikluskorralduse lahendamine, haljastuse ja heakorra põhimõtete määramine, keskkonnatingimuste seadmine ja servituutide vajaduse määramine ning territooriumi jagamine erineva jäätmekäitlusalase funktsionaalsuse alusel käitlusaladeks. Planeeringulahenduse kohaselt on matmispaiga maa-ala hõlmatud Torma prügila laiendustegevusse. M-6 Halliku metskonna (81003:003:0570) katastriüksus on jagatud detailplaneeringu alusel 2011. aastal kaheks, millest üks on vaidlusalune Torma prügila kinnistu. Torma prügila kinnistu sihtotstarve on detailplaneeringust tulenevalt 100% jäätmehoidla maa. Seetõttu on matmise käskkiri vastuolus detailplaneeringuga. Detailplaneering on siiani kehtiv ning matmispaiga rajamiseks Torma prügila kinnistule on seda vaja muuta. Vaidlusaluse maa sihtotstarbeks on jäätmehoidla maa, kuid loomsete jäätmete matmispaiga rajamiseks oleks pidanud selle maa sihtotstarvet muutma. Ka ei ole matmispaiga rajamiseks väljastatud ehitusluba ega projekteerimistingimusi. Matmisrajatist ei ole küll nimetatud ehitusseadustiku (EhS) lisas 1, kuid EhS § 38 lg 3 kohaselt on pädeval asutusel põhjendatud juhul õigus anda ehitusluba või nõuda selle andmist ehitise kohta, mis ei sisaldu EhS lisas 1. EhS lisa 1 näeb ette ehitusloa kohustuslikkuse prügimäerajatise rajamiseks. Õigusaktid ei sisalda küll konkreetseid nõudeid matmiskohale, kuid üldised nõuded tulenevad siiski rakendusmääruse VI lisa III peatüki 1.jao punktist 3, mille kohaselt peab olema matmiskohas välistatud lihatoiduliste või kõigesööjate juurdepääs, matmine ei tohi seada ohtu inimese tervist ja ei tohi kahjustada keskkonda. Hüdrogeoloog Siim Välkmanni 08.09.2015 antud hinnangust järeldub, et matmiskoha valik on ebaõnnestunud. Seireandmed, mis on saadud vahetult peale matmist lähedal asuvatest salvkaevudest, on väga suurte mikrobiloloogiliste reostusnäitajatega ning neid ei tohiks seetõttu enam kasutada joogiveena. Matmiskoht võib koos Torma prügilaga omada paikkonnas keskkonnale kumulatiivset negatiivset mõju. Loomsete jäätmete ebaõige matmise tõttu kerkisid maetud loomsed jäätmed perioodil 14.-16.08.2015 matmispaigas pinnale kokku kolm korda. Kuigi õigusaktid ei reguleeri loomsete jäätmete matmise korda, võib siiski mõningaid juhiseid leida VTA peadirektori 09.09.2014 käskkirjast nr 144 „Sigade aafrika katku tõrje tegevusjuhend“. Selle kohaselt, et takistada matmisauku maetud korjuste pinnaletõusu, tuleb korjuste kõhud enne matmist lahti lõigata, et võimaldada gaaside väljumist seedekulglast ja kõhuõõnest. Ülvi Noole pildid tõendavad, et seda nõuet on matmisel eiratud. Seega ei ole matmine toimunud nõuetele vastavalt. Kaebaja taotleb õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamist loomsete jäätmete eemaldamise teel matmiskoha kinnistult. Matmispaik asub Kivimurru kraavi (ka kui Võtikvere kraav) vahetus läheduses. Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2006. a korralduse nr 1 „Riigi poolt korrashoitavate ühiseesvoolude loetelu“ punkti 78 kohaselt kuulub see riigi poolt korrashoitavate ühiseesvoolude loetellu. Kraav suubub Mustvee jõkke. Siim Välkmanni antud eksperthinnangust nähtub, et matmispaik ulatub Kivimurru kraavi veekaitsevööndisse, kuid majandustegevus on veeseaduse (VeeS) § 29 lg 3 p 3 kohaselt veekaitsevööndis keelatud. Loomsete jäätmete matmist matmise käskkirja alusel saab lugeda majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (MsÜS) § 3 lg-st 2 tulenevalt majandustegevuseks. Matmispaigas puudub igasugune reovee kogumise süsteem Kaebaja on esitanud riigile nõude loomsete jäätmete Torma prügila kinnistult eemaldamiseks. Sellele vastas maaeluministeerium 07.10.2015 keelduvalt. Alternatiivselt, juhul, kui kohus ei pea võimalikuks rahuldada kaebaja esitatud heastamiskaebust, esitab kaebaja alternatiivselt kohustamiskaebuse VTA kohustamiseks LTTS § 181 lg 1, 4 ja 5

ning loomsete kõrvalsaaduste määruse art 19 alusel vastu võtma haldusakti, milles on kindlaks määratud tingimused, mis välistavad matmispaigale lihatoiduliste või kõigesööjate loomade juurdepääsu ja mis tagavad selle, et matmispaik ei kahjusta keskkonda ning ei sea ohtu inimeste tervist. Sellisteks tingimuseks on eelkõige nõrgvee kogumise süsteemi rajamine matmiskohta, matmispaiga eraldamine ümbritsevast keskkonnast selliselt, et välistatud oleks igasuguste keskkonnamõjutuste tekkimine matmispaigast tulenevalt ning matmispaigas veeseire teostamine regulaarsete veeproovide võtmisega kuni matmispaiga kasutusea lõpuni. Kaebaja leiab, et kohustamisnõude rahuldamiseks ei pea ta olema eelnevalt pöördunud taotlusega vastutaja poole. Kui seadus kohustab haldusorganit tegutsema ilma taotluseta ega näe ette ka kohustuslikku kohtueelset menetlust, ei pea isik olema enne kaebuse esitamist haldusorgani poole pöördunud. Sama peaks kehtima ka juhul, kui haldusorgani kohustus tegutseda tuleneb Euroopa Liidu määrusest. 6.Jõgeva Maavalitsuse vastuse kohaselt moodustati Jõgeva maakonna loomatauditõrje komisjon maavanema korraldusega, kuid komisjon ei kuulu maavalitsuse koosseisu ja vastustajaks saaks olla iseseisvalt Jõgeva maakonna loomatauditõrje komisjon. Vaidlustatud protokollilise otsuse peale ei saa esitada tühistamis- ega tühisuse tuvastamise kaebust, mistõttu tuleks vastav kaebus komisjoni otsuse vaidlustamise osas jätta läbi vaatamata. Komisjon ei teinud otsustust sigade matmiseks ega ka matmiskoha kasutusele võtmiseks, kuna selleks ei ole komisjonil õigust. Vaidlustatud otsusega otsustati taotleda Keskkonnaministeeriumilt sigade matmiseks luba, mistõttu on otsuse sisuks ministeeriumile loataotluse esitamine. Torma prügila katastriüksus kuulub riigile ja riigivara valitsejana on kantud kinnistusraamatusse Keskkonnaministeerium. Kinnistu kasutamiseks loa taotlemisel ei ole tegemist isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsusega, mistõttu ei saa nõuda ka selle kui haldusakti tühistamist või tühisuse kindlakstegemist. Isegi kui lugeda komisjoni otsus toiminguks, on kaebuse esitamine lubatud vaid toimingu ärajätmiseks, lõpetamiseks, toimingu tagajärgede kõrvaldamiseks ja kahju hüvitamiseks ning juhul, kui rikutakse isiku õigusi. Otsustades esitada taotlus ministeeriumile sigade matmise lubamiseks riigi omandis olevale kinnisasjale, ei rikkunud komisjon valla õigusi. Loataotluse esitamise kohta tehtud otsus on ka täidetud, loataotlus on ministeeriumile saadetud ning keskkonnaminister on andnud nõusoleku. Keskkonnaministri antud luba ei ole vaidlustatud. Lisaks sellele, et komisjoni otsus loataotluse esitamise kohta ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, ei saanud see kuidagi takistada või raskendada valla ülesannete täitmist. Seetõttu puudub kaebajal kaebeõigus ning kaebus tuleks jätta läbi vaatamata. 7.Veterinaar- ja Toiduamet on seisukohal, et kaebuse esemeks olevad haldusaktid ja toimingud ei riku kaebaja õigusi ega anna kaebajale kaebeõigust. Väär on kaebaja väide, et jäätmete matmine valla territooriumile rikub kaebaja ruumilise territooriumi planeerimise õigust. Jäätmete matmine ei ole vastuolus ühegi planeeringuga ega takista valla õigusi valla territooriumi ruumilisel planeerimisel. Samuti ei ole kaebajale pandud kohustusi tulenevalt KOKS § 6 lg 3 p 2, kuivõrd matmiskoht asub riigile kuuluval kinnistul. Seetõttu ei ole kohaldatav kaebaja viidatud PS § 154 lg 2 esimene lause. Jäätmed maeti valla territooriumile küll ilma kaebaja nõusolekuta, kuid see asjaolu ega ka fakt, et kaebaja on matmise vastu, ei ole käsitletav kaebaja õiguste rikkumisena, sh PS § 154 lg-s 1 sätestatud autonoomia põhimõtte rikkumisena. Nimetatud sättest ei tulene, et mistahes toimingud valla territooriumil eeldavad vastava kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Matmiskoht ei ole ehitis, mistõttu ei ole EhS tervikuna antud juhul kohaldatav. Kaebajal ei ole kaebeõigust HKMS § 44 lg 4 alusel.

Kaebajal ei ole kaebeõigust ka tulenevalt HKMS § 44 lg-st 5. Alusetu ja väär on kaebaja väide, et jäätmete matmine takistab ja raskendab kaebaja ülesannete täitmist. Ekslik on kaebaja väide, et matmiskoht välistab kinnistu kasutuselevõtmise prügilana ja toob kaasa vajaduse leida prügilale uus asukoht. Samuti on ekslik väide, et kaebaja ülesanne on tagada matmispaiga turvalisus ja vastavus heakorra nõuetele, sh tarastamine, valgustamine ja täiendavate teede ehitamine. Kaebajale ei tulene KOKS § 6 lg 1 tulenevalt kohustusi seoses riigile kuuluva kinnistu korrashoiuga. Selliseid kohustusi ei tulene ka KOS § 6 lg 3 p-st 2. Kaebus on perspektiivitu. VTA ei nõustu ka väitega, et VTA ei ole tõendanud matmise otsuse vastuvõtmiseks vajalike eluliste asjaolude olemasolu. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009 artikkel 19 lg 1 alap e kohaselt võib pädev asutus anda erandina loa 2. kategooria materjali kõrvaldamiseks kohapeal põletamise või matmise teel juhul, kui ulatusliku episootilise taudipuhangu korral oleks loomsete jäätmete käitlemise ettevõtete kõrvaldamisvõimsus ületatud. Ebaõige on kaebaja väide, et AS Vireen tehase ümbertöötlemisvõimsust ja mobiilse põletusahju Hurikan 1000 E töövõimsust arvestades ei olnud antud juhul eelviidatud tingimus täidetud. Ainuüksi arvestuslikust töötlemisvõimsusest ei ole võimalik tegeliku olukorra praktilisel lahendamisel lähtuda. Oluline on arvestada, et sigade hukkamine leidis aset augustikuus, mil kõrge õhtutemperatuur kiirendab korjuste lagunemisprotsessi. Sellest tulenevalt peab korjuste kõrvaldamine toimuma viivitamatult, vältimaks lagunemisest põhjustatud saasteohu suurenemist ja saastumist. Kaebaja viide nagu oleks VTA võtnud ennatlikult vastu otsuse hukata kõik sead korraga, ei ole põhjendatud. Sigade hukkamise otsuse võttis vastu JVK ning vastustajal puudub alus kahelda selle põhjendatuses. Jäätmete osaline toimetamine ümbertöötlemiseks AS Vireen tehasesse ei oleks võtnud vältimatut vajadust matta oluline osa korjustest ikkagi sellesse asukohta, kus matmine lõpuks läbi viidi. Määruse (EÜ) nr 1069/2009 artikkel 19 lg 1 alap e tingimused jäätmete kõrvaldamiseks matmise teel antud asukohas olid täidetud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et VTA on juhindunud valedest asjaoludest matmiskoha sobivuse hindamisel. Komisjoni määruse (EL) nr 142/2011 artikkel 15 ning VI lisa III peatüki 1. jao p 1 c sätete kohaselt võib kõrvaldamine toimuda põletamise või matmise teel. Keskkonnaamet andis 21.08.2014.a. soovitused matmiskohtade valikuks ning antud matmiskoht vastab soovitustele. Asjaolu, et matmispaik asub kohas, kus põhjavesi on kaitstud, ei ole vaidluse all, mh kinnitab seda 27.04.2015.a. dateeritud keskkonnamõjude hindamise aruanne, samuti kaebusele lisatud 2008-2009.a. keskkonnamõjude hindamise aruanne, mis ei rajane üksnes Torma prügilas tehtud geoloogilistele uuringutele, vaid ka Eesti põhjavee kaitstuse kaardile. Kuna andmed põhjavee kaitstuse kohta ei rajane vaid Torma prügilas paiknenud uuringupuurkaevu andmete analüüsile ning on ilmselge, et maapinna geoloogilised iseärasused ei piirdu üksnes konkreetse kinnistu piiridega, siis on vastustaja hinnangul ilmselge, et vaidlustatud käskkirjas viidatud faktilised asjaolud on põhjendatult rajatud Torma prügila osas koostatud keskkonnamõjude hindamise aruannetele ning fakt, et konkreetne matmiskoht asub naaberkinnistul, ei muuda neid aruandeid matmiskoha hindamisel sobimatuteks allikateks. VTA võttis matmisekoha sobivuse üle otsustamisel arvesse veel: a) asjaolu, et matmiskohta pidas sobivaks kohalik loomatauditõrje komisjon, mille koosseisu kuulusid lisaks kohaliku veterinaarkeskuse esindajatele ka Keskkonnaameti, Keskkonnainspektsiooni esindajad, kellel on eelduslikult pädevus hinnata matmisega kaasnevaid keskkonnaohte; b) asjaolu, et Keskkonnaministeerium oli andnud oma nõusoleku korjuste matmiseks antud asukohta; c) asjaolu, et matmiskoha lähedal ei paikne elamuid ega muid hooneid ja rajatisi, mis võiksid tingida vajaduse inimeste ja/või põllumajandusloomade liikumiseks matmiskohal ja selle vahetus läheduses. Lisaks sellele on vaidlustatud VTA otsuse õiguspärasuse üle otsustamisel oluline arvestada küsimuse kiireloomulisust, VTA pidi otsuse tegemisel võtma arvesse seda

informatsiooni, mis oli vastustaja käsutuses ja mida vastustajal oli võimalik koguda piiratud otsustusaja tingimustes. Ükski asjassepuutuv norm ei sätesta, et VTA peab loomsete jäätmete erandkorras matmiseks nõusoleku andmisel haldusaktiga kindlaks määrama matmise viisi ja nõuded matmispaigale. Vaidlustatud otsusega pandi VTA JVK-le kohustus korraldada matmine selliselt, et oht inimeste ja loomade tervisele ja keskkonnale oleks minimaalne. Vaidlustatud otsus ei andnud JVK-le õigust või võimalust korraldada matmist suvalisel viisil nagu kaebaja väidab. Matmise viisi üle otsustamisel pidi JVK juhinduma tervise- ja keskkonnaohtude minimeerimise põhimõttest ning Euroopa Komisjoni määruse nr 142/2011 VI lisa nõuetest. Väide, et VTA käskkiri on vastuolus EL määrustega nr 1069/2009 ja 142/2011, on alusetu ja väär. Keskkonnamõju eelhinnangu andmine ei olnud antud kaasuses nõutav. Käesoleval juhul ei ole tegemist ei KeHJS § 3 p 1 ega 2 sätestatud juhtumiga ning seega ei ole KeHJS § 6 lg 2 p 17 ja lg 3 kohaldatavad. Antud kaasuses toimus loomsete jäätmete erandkorras matmine ning sellega seoses ei taotletud ega pidanudki taotlema KeHJS § 3 p 1 viidatud tegevusluba või selle muutmist. Vastustaja hinnangul on ilmselge, et keskkonnamõju hindamise menetlus, sh eelhinnangu andmine, ei ole viivitamatut kõrvaldamist nõudvate loomsete jäätmete erandkorras matmise või põletamise nõusoleku andmise korral teostatav. Vastustaja ei nõustu kaebuse väitega, et vaidlustatud VTA käskkiri on õigusvastane põhjusel, et see on vastuolus Torma valla üldplaneeringuga ja detailplaneeringuga. Üldplaneering ja matmiskoha kinnistut hõlmav detailplaneering näevad ette, et maa kasutamise sihtotstarve on jäätmekäitlus. Väide, et matmiskoha rajamiseks oleks tulnud maa kasutamise sihtotstarvet muuta, on alusetu ja väär. Vastustaja ei nõustu väidetega ehitusloa ja projekteerimistingimuste vajalikkusest. Vastustaja on seisukohal, et loomsete jäätmete erandkorras matmine, sh matmine konkreetses kaasuses aset leidnud viisil, ei ole ehitamine EhS § 4 lg 1 tähenduses ning matmiskoht ei ole ehitis EhS § 3 lg 1 mõttes. Vastustajale teadaolevalt ei ole seni nii EhS kehtivusajal kui enne seda ühtegi matmiskohta (olgu tegemist inimeste või loomade surnukehade matmise kohtadega) ehitisena käsitletud. Samuti on vastustaja hinnangul ilmselge, et kiireloomulise loomsete jäätmete matmise vajaduse korral on võimatu viia läbi matmiskoha suhtes projekteerimistingimuste taotlemise ja/või ehitusloa väljastamise menetlust. Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega kohaliku loomatauditõrje komisjoni 09.08.2015.a. tühisuse kohta. Antud juhul ei otsustanud komisjon korjuste matmist kõnealusesse asukohta ega andnud matmiseks nõusolekut. Komisjoni otsuse sisuks oli matmiseks sobivaima koha valik ja selle kasutamiseks loa taotlemine kinnistu omanikult. Vastustaja leiab, et sellise sisuga otsus oli komisjoni pädevuses LTTS § 48 lg 4 p 3 kohaselt. Kuivõrd komisjon ei ületanud oma pädevust, ei ole komisjoni otsuse suhtes kohaldatav HMS § 63 lg 2 p 2 sätestatud tühisuse alus. Lisaks ei ole komisjoni otsus haldusakt HMS § 51 tähenduses ning sellest tulenevalt ei kohaldu selle suhtes ka HMS § 56 nõuded. Sellel põhjusel ei nõustu vastustaja kaebuse p 7 esitatud väidetega. Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega matmiskoha nõuetele mittevastavusest. Matmiskohas on ära hoitud inimeste ja loomade terviseriskide levik ning järelikult on matmiskoht kooskõlas määruse 1069/2009 artikkel 19 lg 1 p e nõuetega. Matmiskohas on praeguseks välistatud lihatoiduliste ja kõigesööjate loomade (lindude) juurdepääs korjustele, samuti keskkonna kahjustamine ning seega on täidetud määruse 142/2011 VI lisa III ptk 1. jao p 3 nõuded. Tegelikku olukorda matmispaigas kajastavad fotod. VTA ei nõustu kaebuse lisas 11 toodud Siim Välkmanni arvamuses esitatud faktiväidete ega hinnangutega. Matmispaiga lähedal kulgev kraav jääb matmispaiga suhtes teisele poolele teed ning matmispaiga kaugus kraavist ei ole väiksem kui 10 m, seega ei asu matmispaik VeeS § 29 lg 2 p 2 sätestatud veekaitsevööndis. Reovee juhtimist põhjavette ega suublasse ei toimu ja seega ei ole asjakohased kaebaja viited VeeS § 24 lg 1 ja 3 nõuetele.

Eesti Keskkonnauuringute Keskus viib matmiskoha läheduses läbi seiret, kusjuures juba enne korjuste matmist tuvastati vees inimeste poolt põhjustatud reostus. Hilisemad seired ei ole tuvastanud muutusi veekvaliteedis. Vaidlustatud haldusaktid ja toimingud on õiguspärased ega ole kaasa toonud õigusvastaseid tagajärgi. Sellest tulenevalt puudub alus rahuldada heastamiskaebust (HKMS § 37 lg 2 p 5). Heastamiskaebuses esitatud taotlus VTA kohustamiseks jäätmed kinnistult eemaldama tuleks jätta rahuldamata isegi heastamiskaebuse rahuldamise üldiste eelduste täidetuse korral ja seda põhjusel, et jäätmete eemaldamine oleks äärmiselt ebamõistlik. Praeguseks ajaks on korjuste pehmed koed lagunenud ning kuna säilinud korjuste osad (luud) on segunenud pinnasega, siis tuleks nende edasise käitlemise viisina kõne alla vaid uuesti matmine teise asukohta. Olukorras, kus korjused keskkonnale ohtu ei kuluta, oleks kulutuste tegemine luude väljakaevamisele, teise asukohta transportimisele ja uuesti matmisele, ilmselgelt ebamõistlik. Heastamiskaebuses esitatud taotlus VTA kohustamiseks meetmete rakendamiseks matmispaiga ohutuse tagamiseks ei kuulu rahuldamisele. VTA on seisukohal, et tegemist ainetu taotlusega, sest JVK on juba rakendanud vajalikke meetmeid matmiskoha nõuetekohasuse tagamiseks ning teeb seda jätkuvalt ning vajadus VTA poolsete täiendavate meetmete rakendamiseks puudub. Puudub alus rahuldada ka kaebuses esitatud kohustamiskaebust, millega taotletakse VTA-le kohustuse panemist võtta vastu haldusakti matmispaigale rakenduvate tingimuste kindlaksmääramise kohta. Kehtivas õiguses, sh kohaldamisele kuuluvas EL õiguses, puudub norm, millest tulenevalt on VTA kohustatud sellist haldusakti andma. Matmispaigale kohalduvad tingimused on määratud õigustloovate aktidega, eelkõige kaebaja viidatud EL määrustega, ning samuti on selles küsimuses asjassepuutuv VTA peadirektori 09.09.2014.a. käskkirjaga nr 144 kinnitatud sigade aafrika katku tõrje tegevusjuhendi p 6. Vajadus asjassepuutuvate küsimuste reguleerimiseks VTA haldusaktiga käesolevas kaasuses puudub. Väide, et matmiskohas ei toimu mingit tegevus, ei ole õige. Matmiskohas toimub järelhooldus, mida korraldab JVK, ja veeseire, mida viiakse läbi Keskkonnaameti kinnitatud seirekava alusel. Seiret viib JVK tellimusel läbi Eesti Keskkonnauuringute Keskus. JVK teostab matmispaigas iga nädal visuaalset kontrolli ja fikseerib selle käigu seirepäevikus. Vajadusel teostatakse matmispaigas hooldustöid. Alates 21.08.2015.a. on matmiskoht piiratud võrkaiaga, mille alumine äär on süvendatud pinnasesse. Peale matmispaigas fikseeritud vajumist 15.09.2015.a. tagati matmiskohas hooldustöödega positiivne pinnavorm (kääpa kõrgus ca 1,5m) ning kaeti kääbas sadevete korjusteni jõudmise vältimiseks vett mitteläbilaskva tehismaterjaliga (kile), mis omakorda kaeti õhukese liivakihiga. 08.12.2015.a. teostati sadevete ümberpumpamist matmisala idaservas kääpa otsa korrastust. Tööde järgsel vestlusel selgus aga, et antud probleemi lahenduseks on vaja kääpa idapoolse otsa ümbrust täita. Kuna lisaks olid tekkinud kääpal ka vajumisi ja kääpa tehiskattematerjal oli lindude poolt kahjustatud, tellis JVK tööd positiivse pinnavormi saavutamiseks kogu kääpa ulatuses ning selle katmiseks uue tehismaterjaliga, samuti täideti ka pinnasega kääpa idapoolse otsa ümbrus. Antud tööd lõpetati 22.12.2015.a. Matmiskoht on praegu seisundis, kus sellest ei tulene ohtu keskkonnale ega inimeste ja loomade tervisele ka siis, kui inimesed või loomad viibiksid matmiskohas või selle vahetus läheduses. Olukorda matmiskohas jälgib JVK regulaarselt (iga nädal) ning vajadus ümbruskonnas elavate või töötavate inimeste ettevalmistamiseks puudub. Matmispaiga vahetus läheduses ei paikne elamuid ega loomapidamishooneid ning matmispaiga kinnistu naabruses või läheduses paiknevate kinnistute omanikele ei tulene matmispaigast mingeid piiranguid. Matmiskoha olemasolu ei välista tulevikus kinnistu kavandatud kasutuselevõttu prügilana. Pärast aktiivse lagunemisprotsessi lõppu ei kujuta korjuste jäänused (luud) enam loomataudi leviku ohtu ja kinnistu, sh konkreetse matmiskoha maa-ala on ka prügila rajatiste püstitamiseks kasutatav. Torma vallale ei tulene seoses matmispaigaga mingeid kohustusi ega lisaülesandeid. Korjused maeti Eesti Vabariigile kuuluvale kinnistule.

KOHTU PÕHJENDUSED

ka PS § 154 lg 2 esimese lause tingimused. Isegi abstraktsel tasandil oletades, et tekiks vajadus kasutada kaugemas tulevikus kõrvalkinnistut, oleks kasutusele võetud teise isiku kinnistul matmispaiga väiksuse tõttu takistus marginaalne; kuna jäätmed on pidevas lagunemisprotssesis, ei pruugi juba sellest tulenevalt kinnistu kasutamise vajadusel takistavat toimet olla. Torma prügila laienemine ja arengukavad on seotud prügila tegevuse jätkumisega samas kohas ja kaebajale pole pandud kohustust otsida Torma prügilale teine asukoht, millega võiks kaasneda kulutusi või kohustusi. Prügila osade ladestusalade sulgemine ei ole seotud korjuste matmisega, kuna Torma Vallavolikogu algatas juba 16.12.09 otsusega nr 272 prügila laiendamise ning prügilat asuti sulgema nii, et seniseid ladestusalasid suletakse või kujundatakse ümber. Kuigi kaebaja toob näiteid, et esineb valdu, kus planeeritakse kalmistute maad, ei ole kaebajale takistatud omal initsiatiivil rajada tema toodud näite varal teise valla eeskujul ka kalmistute maa moodustamiseks eraldi planeeringuid ja sellega seotult teha taotlusi, so algatada valla üldistes huvides muid planeeringuid, mida seni veel ei ole algatatud. Kaebaja oli veel nimetanud, et tal tuleb teha veeuuringuid, kuna proovivõtmine on olnud puudulik ja proovivõtmise kaevusid ei ole ettenähtud korras registrisse kantud. Nagu selgub asja materjalidest, on vallale kuuluvad kaevud ettenähtud korras registreerimata, nad on seniselt prügila tegevuses uuringuteks kõlblikud ja olemas. Prügila teostab ise aktiivset seiret tulenevalt väljastatud keskkonnakompleksloast. Kaebajale ja avalikkusele on prooviandmed kättesaadavad, kogutud andmetel ei ole reostust tuvastatud ja kaebaja enam ei väitnud reostuse olemasolu. Isegi pelk huvi saada rohkem teavet, ei kinnita kaebeõiguse olemasolu. Selge on ka see, et kaebaja ise seireks ei ole võimeline, kasvõi teadmiste, oskuste ja vahendite puudumisest, ent antud juhul ongi selleks rida pädevaid organeid, kelle kohustustesse kuulub sellekohane tegevus ning kaebajal puudub mistahes vajadus neid tegevusi dubleerida, sj kunagi tulevikus tagada uus veetorustik ja jälgida VeeS § 24 lg 1 ja 3 nõuete täitmist. JVK on juba koostöös VTA-ga vastu võtnud koheselt meetmed, et vajalikud andmeid koguda. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse kaudu on tellitud vajalikud seired, kaebajale on tagatud seireandmete kättesaadavus ettenähtud korras. Kaebajal on küll mitmeid ettepanekuid, kuidas vastuvõetud meetmeid täiendada, ent neid ettepanekuid saab ta esitada nüüd ja edasiselt, vastavalt olude muutumisele. Kohus ei saaks oma otsusega asendada pädevate organite diskretsiooniotsust ja asendada seda oma otsusega isegi siis, kui kaebaja eesmärgiks oleks rakendada hoopiski teistsuguseid seire ja ohutuse meetmeid. Kaebaja oli ekslikult teadmatusest järeldanud, et puuduvad vajalikud meetmed. Tarvitusele võetud meetmete ilmselget meelevaldsust kaebaja ei väida. Sätestatud normid, mis ei eelda, et Torma vald peaks saama anda oma arvamuse nn keskkonnamõju eelhinnangu andmise raames, kuna toimitakse eriolukorra reeglite kohaselt ning KeHJS § 6 lg 2 p 17 ja lg 3 ei ole kohaldatavad. Loomsete jäätmete erandkorras matmisel ei pea taotlema KeHJS § 3 p 1 tegevusluba. Kaebuse oleks kaebaja esile toodud asjaolusid ka ilmselgelt perspektiivitu ega viiks teda ruumilise planeerimise õiguste raames ühelegi eesmärgile. Kohtuliku kontrolli ulatuse kohta on Riigikohus varem märkinud, et kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega (haldusasja 3-3-1-8711, p 28.) Kui kohus ei saa kaebeõigusest tulenevalt kaebust menetleda, siis ei pea kohus

menetlus- ja materiaalõiguslike nõuete järgimist, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega, kontrollima. Lisaks saab märkida, et VTA otsuste, rakendatud meetmete õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaoludest, mis saabuvad ja vastavuses ajaliste nõuetega on pidevas muutumises. Just VTA peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus võtta tarvitusele lisameetmeid, sellise riski panemine kaebajale ei oleks põhjendatud, ent seda pole ka tehtud. Meetmete rakendamine sj võib toimuda ja toimubki ilma haldusaktide andmiseta ja puudub vajadus ning võimalus teha ettekirjutust, mida seadus ei võimalda. Kuna kaebuse oli esitatud ilmselt piiratud teabe tingimustes, siis olukorra selginemisel nähtub, et matmiskohas järelevalve toimimist kaebaja pole eitanud, tegevus toimub JVK kaudu, toimub ka iganädalane kontroll, peetaks seirepäevikut. Asjaolu, et matmisel tehti algselt vigu, oleks aktuaalne olnud pigem EÕK seisukohast, ent kaebuse esitamise ja asjaolude selgitamise ajal tehti vajalikud järeltööd, nende hooldustöödega likvideeriti vajakajäämised, mille kaebaja oli oma töötajate kaudu ja fotode abil tegevuse alguses jäädvustanud. Kaebaja ei ole vastu vaielnud ka sellele, et JVK tellis tööd positiivse pinnavormi saavutamiseks, kääpa uuesti katmiseks tehismaterjalidega jms. Neid töid tehes on ilma kaebaja nõudmisteta asutud täitma seaduse ettenähtud regulatsioone ehk kaebaja tegevusele ei seata mingeid lisaülesandeid, piiranguid, selliselt ei saa kaasneda ka kulutuste tegemist. Seega, kui kohaliku omavalitsuse põhitagatis sisaldub PS § 154 lõikes 1, mille kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt ja sellest sättest tuleneb kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus, siis enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-2-09, p 29), mitte aga katkutõrje küsimustes, mis ei ole kohaliku elu küsimus, vaid olulise tähtsusega riiklik ülesanne, mille täitmiseks on pädevad organid ja kehtiv kord. Antud juhul rakenduvad normid, mis ei ole mõeldud kaitsma omavalitsuse ametnike töötamist, vaid on seatud kogu riigi ja sellega koos valla elanike subjektiivsete õiguste ja huvide kaitseks. Kohus nõustub kaebajaga, et kohaliku omavalitsuse õigus õiguskaitsele, st ka õigus pöörduda kohtusse, tugineb Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklil 11, mis sätestab, et kohalikel võimuorganitel on õigus taotleda õiguslikku kaitset, et kindlustada oma volituste vaba kasutamine ning põhiseaduses või seadustes sätestatud kohaliku omavalitsuse põhimõtete täitmine. Vaidlused, mis puudutavad kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmist avalik-õiguslikus vormis, kuuluvad üldjuhul halduskohtu pädevusse, kusjuures omavalitsusüksuste kohtulik kaebeõigus on täpsemalt piiritletud menetlusõiguse sätetega. Seega tuleb kohtul lähtuda HKMS § 44 lg 4 ja lg 5 sätestatust. Kaebeõigus tehakse kindlaks kaebuse esitamise hetkel, mitte hilisemate sündmuste tekkimisel. Kohtu meelest on kaebaja jätnud selle tähelepanuta. Kaebeõiguse tuvastamisel asja menetlusse võtmise otsustamise staadiumis on eelkõige võimalik kontrollida seda, kas kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmise takistamine on asjaoludest lähtuvalt piisavalt tõenäoline või mitte. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et eeldades kaebaja väidete õigsust on kaebaja soovitud eesmärgid täidetud ka ilma kohtusse pöördumiseta. Kaebajale kohustusi ei ole pandud ning pigem nähtub, et kaebaja on pidanud kaebeõigust enesestmõistetavaks ning ei ole seda enam põhjalikult oma menetlusdokumentides käsitlenud. Ainuüksi mõningane seos ruumilise

planeerimisega ei tähenda, et kohalikul omavalitsusel on õigus vaidlustada teise avaliku võimu organi tegevust (üldjuhul sellised vaidlused halduskohtule ka ei allu). Isegi juhul, kui kaebajal oleks kaebeõigus, ei ole kaebusega võimalik saavutada ühtegi kaebaja soovitud eesmärki. Kaebaja ei ole selgitanud väidetavate menetlusnõuete rikkumistele viidates, kuidas need mõjutasid asja otsustamist. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (RKHKo 3-3-1-23-12 p 13, 3-3-1-16-13 p 34, 3-3-1-18-14 p 14). HKMS § 44 lg-s 5 ei ole ette nähtud kohaliku omavalitsuse kaebeõigust puhkudeks, kui kohalik omavalitsus ei ole saanud kaasa rääkida või otsustada seakatkust tulenevalt teise haldusorgani kohustuste täitmisel. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi (RKHK 11.10.2012 määrus haldusasjas nr 3-31-35-12, p 19; RKEK 20.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-8-01, p 22). PS 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Avaliku võimu tegevust võib jaotada koormavaks halduseks ja soodustavaks halduseks. Koormava haldusega on tegemist siis, kui haldus sekkub käskude ja keeldudega isiku õigussfääri ja piirab tema vabadust või omandit. Seega EV PS § 3 lg 1 kohaselt avalik võim on õigustatud tegutsema ja õigusi riivama üksnes siis, kui seadus annab selleks selge volituse. Käesoleval juhul pole tegemist olukorraga, mil kaebajale oleks pandud eelmärgitud viisil kohustusi. Kohtusse pöördumiseks peab esinema olukord, mil ruumilise planeerimise õigust piiratakse, käesolevalt sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja ei saaks nõuda kohtu kaudu ka Loomatauditõrje seaduse § 18.1 lg 1,4,5 ja loomsete jäätmete kõrvalsaaduste määruse art 19 lg 1 e kohaldamist, et panna VTA-le kohustusi. Märgitud õigusnormid ei kohaldu, kuna normid kohalduvad loomsete kõrvalsaaduste ja nendest tehtud toodete käitlemisele. Puudub selline haldusorgani otsustus, mille õiguspärasust kohustamiskaebuse raames hinnata. Vastustaja poole ei ole kaebaja kohtuväliselt selle küsimusega pöördunud ega nõudeid esitanud, sellistel eeldustel ei ole kohustamiskaebusega halduskohtu poole pöördumine lubatud. Asjaolu, et kaebaja oli teinud riigile pöördumise loomsete jäätmete Torma prügila kinnistult eemaldamiseks ja sellele vastas maaeluministeerium 07.10.15 keeldumisega, ei anna kaebeõigust käesolevas asjas, kuid samas nähtub, et vajadusel oli kaebajal võimalik kasutada efektiivsemat õiguskaitsevahendit ja vaidlustada saadud vastus, kuid ta seda ei ole teinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.