Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 25.01.2018, Tartu 3-17-1397 V.R. kaebus Viru Vangla 10.04.2017. a käskkirja nr 63/348-1 ning 20.04.2017. a käskkirjade nr 6-3/388-1 ja nr 6-3/389-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 03.08.2017. a otsus V.R. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja V.R. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.R. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.08.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta V.R. poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 26.02.2018 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 12.10.2016. a käskkirjaga nr 6-2/1397 V.R. tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide ja valveruumi ees oleva ruumi koristajana.
Viru Vangla tunnistas 10.04.2017. a käskkirjaga nr 6-3/348-1 V.R. süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 14.03.2017 ning karistas teda toime pandud rikkumise eest 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna valvur M. Muuga andis 14.03.2017 kl 9.43 paiku V.R. le korralduse asuda koristama V7 eluosakonda, kuid kinnipeetav keeldus korraldust
täitmast. Vangla tunnistas 20.04.2017. a käskkirjaga nr 6-3/388-1 V.R. süüdi VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 21.03.2017 ning karistas teda toime pandud rikkumise eest 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna valvur U. Võhma andis 21.03.2017 kl 9.50 paiku V.R. le korralduse asuda koristama V7 eluosakonda, kuid kinnipeetav keeldus korraldust täitmast. Vangla tunnistas 20.04.2017. a käskkirjaga nr 6-3/389-1 V.R. süüdi VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 28.03.2017 ning karistas teda toime pandud rikkumise eest 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna valvur U. Võhma andis 28.03.2017 kl 9.45 paiku V.R. le korralduse asuda koristama V7 eluosakonda, kuid kinnipeetav keeldus korraldust täitmast. Eelnimetatud käskkirjade kohaselt ei kurtnud V.R. intsidendi toimumise kuupäeval terviseseisundi üle ning meditsiiniosakonna õde O. Soomi sissekande kohaselt puudus meditsiiniline näidustus kinnipeetava tööst vabastamiseks. Käskkirjade nr 6-3/388-1 ja 6-3/389-1 kohaselt vangla määratud abitöödel töötamine ei ole käsitletav teise tööandja juures töötamisena tööõiguse regulatsiooni mõttes. Vangla märkis, et 01.08.2016 on neuroloog hinnanud V.R. töövõimeliseks ja perearst on 16.09.2016 hinnanud, et kinnipeetav võib töötada piiranguteta ning psühhiaatri poolt ei ole kinnipeetavale tööst vabastust antud, vaid psühhiaater on teinud 23.12.2016 kande, et kinnipeetava psüühiline tervis ei takista koristamast päevas 1 tunni ulatuses. Eelnimetatud käskkirjades leidis vangla, et kuna V.R. puhul ei ilmnenud töötamist välistavaid asjaolusid, siis pani ta toime rikkumise mitte alludes korraldusele asuda tööle. V.R. l oli intsidendi toimumise kuupäeval kehtivaid distsiplinaarkaristusi 15, millest 14 olid määratud mitteallumise eest ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Vangla, võttes arvesse, et viimati määratud karistus kinnipeetavale mõju ei avaldanud, kuivõrd ta pani toime samalaadse rikkumise, on proportsionaalne ja eesmärgipärane kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega 20 ööpäevaks.
3.Viru Vangla jättis 01.06.2017. a vaideotsusega nr 6-12/136-4 rahuldamata V.R. vaide vangla käskkirjade nr 6-3/348-1, 6-3/388-1 ja 6-3/389-1 peale.
4.V.R. esitas 29.06.2017 kaebuse ja 26.07.2017 täienduse. Kaebaja palus tühistada Viru Vangla käskkirjad nr 6-3/348-1, nr 6-3/388-1 ja nr 6-3/389-1. Kaebaja põhjendused: Puudus õigus kaebaja tööle sundimiseks, sest ta ei saa koristustöid teha psüühiliste probleemide, allergilise nohu ja töökoha olemasolu tõttu OÜ-s B. Juhiabina töötamine tähendab õiguskuulekat käitumist ja edendab tööoskusi ning saadav töötasu võimaldab peret toetada, mistõttu ta ei vaja lisatööd. Väikesepalgalisele vangla tööle sundimine on PS § 11 rikkumine. Psühhiaater on kaebajal diagnoosinud psüühilised probleemid ja määranud ravi. Psüühiliste probleemide tõttu ei talu ta üksikvangistust, mistõttu kartseris tema tervis halveneb. Arstilt ei ole võetud arvamust, kas kaebajat tohib kartserikaristusega karistada, arvestades tema psüühilisi probleeme. Kaebaja ei saanud korralduste andmise ajal meditsiiniõele privaatselt oma tervislikust seisundist rääkida, kuna valvurid jäid tema juttu kuulama. Vangla on jätnud arvestamata neuroloogi 09.01.2017. a soovituse ning 21.06.2017. a tõend anti kaebaja tervislikku seisundit kontrollimata. VangS § 63 lg 1 p-st 4 tulenev võimalus karistada kinnipeetavat kuni 45 päevaks kartserisse paigutamisega on vastuolus PS §-dega 18, 26-28, sest võimaldab kõige rangemat karistamist ka väheohtlike ja kergete õiguserikkumiste korral. VangS § 64 lg-st 4 tuleneb, et sama ametiisik ei saa olla üheaegselt distsiplinaarmenetluse läbiviijaks ning süü küsimuse ja karistuse määramise otsustajaks.
5.Tartu Halduskohus jättis 03.08.2017. a otsusega V.R. kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) Süüdimõistva otsuse alusel kinnipeetud isikult nõutav töö ei kuulu keelatud sunniviisilise töö alla nähtuvalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EÕIK) art 4 lg 3 p-st a. 12.10.2016. a käskkirjast nähtuvalt on arvestatud meditsiiniosakonna 25.08.2015. a, 01.08.2016. a ja 16.09.2016. a tõendeid, mille kohaselt ei esine kaebajal allergiat ja tuvastatud
ei ole ka muid vastunäidustusi. Tervisekaardi kandes nr 182 on arst üle korranud piiranguteta töötamist võimaldava otsuse. Psühhiaater on leidnud, et kaebaja psüühiline tervis võimaldab teha päevas koristustöid 1 tunni ulatuses (kanne nr 198). Neuroloog on pidanud kerget, ilma sundasendi ja pideva füüsilise koormuseta tööd sobilikuks (kanne nr 201). Tööle määramine oli vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik. 2) Kaebaja süü on tõendatud ametnike 14.03.2017. a, 21.03.2017. a ja 28.03.2017. a ettekannetega, millest nähtuvalt pole kaebaja soovinud meditsiinilist abi ja ta keeldus läbivaatusest, mistõttu ei näinud tervishoiutöötaja põhjust töövabastuse andmiseks. Psüühilise seisundi üle kurtmise tõsiduses lubab kahelda asjaolu, et psühhiaater on vaatamata pikaajalise depressiivse reaktsiooni diagnoosile leidnud, et kaebaja seisund võimaldab oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida ega ole pidanud vajalikuks kaebajat tööst alaliselt või ajutiselt vabastada (kanded nr 187 ja 190) ning on kinnitatud, et kaebaja psüühiline tervis võimaldab teha päevas 1 tunni koristustöid (kanne nr 198). Kuna kaebaja on kirjeldanud, kui vähe koormav on 1-2 korda nädalas 30 minutit kestev tolmu pühkimises seisnev koristajatöö, on raske uskuda, et ta ei suudaks sellega oma mistahes terviseprobleemidele vaatamata toime tulla ja vajab seetõttu alalist või ajutist töövabastust. Tegelikkusele ei vasta väide allergilisele nohule. Sotsiaalkindlustusameti 05.02.2016. a otsusega nr 1309996 tuvastati kaebajal 20%-line töövõimetus, kuid täiendava ekspertiisi teostanud ekspertarst tegi kindlaks, et tegelikult ei esine kaebajal ühtegi haigusseisundit, mille alusel oleks võimalik töövõime kaotust tuvastada. 3) Tõsiseltvõetav pole kaebaja väide, et privaatsuse tagamata jätmise tõttu ei saanud ta oma terviseprobleemidest tervishoiutöötajale rääkida, sest ettekannetest nähtuvalt pole kaebaja temaga kohtumist üldse soovinud. Väite usutavuse seab kahtluse alla asjaolu, et kaebaja on mitmel korral rääkinud oma probleemidest kambrisse kutsutud tervishoiutöötajaga ja lubanud ennast 2-l korral läbi vaadata (kanded nr 176, 185, 195, 202). See viitab püüdele leida ettekääne tööst vabanemiseks. Esineb vastuolu väidetes, mille kohaselt takistavad kaebaja psüühilised häired koristajana töötamist, kuid ei näi olevat probleemiks B OÜ juhiabi ülesannete täitmisel. Kaebuses osundatud Riigikohtu ja EIK lahendite seisukohad ei välista vanglateenistuse ametnike viibimist kinnipeetava läbivaatuse juures, kui selleks esinevad vastavad põhjused. Käesoleval juhul need esinevad, sest kaebaja on ise väitnud, et kaotab tööle sundimisel kontrolli oma käitumise üle. 4) Töölepingu alusel töötamine pole võrdsustatav vangla majandustööga ega saa seda asendada. PS §-s 29, VangS § 37 lg-s 1 ja § 38 lg-s 1 kinnipeetava töötamise kohta kehtestatu ei anna kaebajale subjektiivset õigust valida endale meelepärast tööd ega vangla poolt pakutud majandustööst eraõigusliku lepingu sättele tuginedes keelduda. Tõsiseltvõetavad pole väited majandustöö eest makstava vähese töötasu osas, sest kohtule esitatust ei nähtu, et vastustaja on kaebajal keelanud töölepingu alusel töötamise ega võimalda tal kasutada sellest tulenevat töötasu elukaaslase ja laste ülalpidamiseks. Kohtule esitatu ei kinnita, et määratud karistus oleks selle eesmärki ja rikkumise iseloomu arvestades ebaproportsionaalne või rikuks kaebaja põhiseaduslikke õigusi. Distsiplinaarkaristuste loetelu kinnitab, et kaebaja ei taha alluda vanglas kehtivale korrale ja talle määratud leebemad karistused pole tulemusi andnud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.V.R. esitas 04.09.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 03.08.2017. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kaebaja keeldus valvurite juuresolekul rääkimast oma tervisemuredest, ta ei ole keeldunud läbivaatusest. Kohus on jätnud hindamata 20.04.2017. a vastuväite distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele nr 7-2/12899-1. Käskkirjadest ei nähtu, et vangla oleks küsinud arvamust psühhiaatrilt. Kokku 60 ööpäeva kartseri määramisega on rikutud kaalutlusõigust, kuna kaebajal on diagnoositud raske stress (psühhiaater L. Ermose 13.07.2017. a otsus). Määratud
karistused on vastuolus PS § 18 lg-ga 1 ja § 28 lg-ga 1, kuna kaebajal on tõsised psüühikaprobleemid, mis on süvenenud üksikvangistuses viibimisega ning ebaproportsionaalne on määrata karistused, mis veelgi kahjustavad kaebaja tervist ja inimväärikust. Nelson Mandela reeglid nr 43-44 keelavad kasutada üksikvangistust, s.h distsiplinaarkaristusena määramata ajaks või pikaajaliselt ning nr 45 sätestab, et üksikvangistust ei tohi kohaldada mh psüühikahäiretega kinnipeetava suhtes. Määratud karistused on vastuolus EIÕK art-ga 3. Vangla ei arvestanud, et kaebajal olid alguses mõõdukad psüühikahäired, kuid peale 200 ööpäeva kartseris viibimist on tuvastatud rasked psüühikahäired. Karistuse liik ja määr on ebaproportsionaalsed. Kohus on vääralt kohaldanud VangS § 64 lg-t 4. Sama isik ei saa olla nii distsiplinaarmenetluse läbiviijaks kui ka süü küsimuse ja karistuse määramise otsustajaks. Oluliselt on rikutud karistuse määramise (VangS § 64 lg 4), haldusmenetluse erapooletuse (HMS § 10), otsustuse õiguspärasuse (HMS § 54) ning ausa ja õiglase menetluse (EIÕK art 6 lg 1, PS § 3 lg 1, § 14) põhimõtteid. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine sama ametiisiku poolt loob raskesti kõrvaldatava kahtluse ametniku erapooletuses (RKHKo 17.11.2013 nr 3-3-1-74-03, p 20).
7.Viru Vangla esitas 02.10.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.08.2017. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Kohus on õigesti leidnud, et isikul töökoha olemasolu väljaspool vanglat ei välista töötamiskohustust VangS § 37 lg 1 järgi. Kaebaja kinnitus, et ta suudab töötada vanglavälise tööandja heaks, lükkab ümber (või teeb eluliselt ebausutavaks) kaebaja väite, et tema tervislik seisund õigustab vangla majandustööde tegemisest keeldumist. Koristamine on kerge töö, mis nõuab minimaalset pingutust ja tervishoiutöötajad ei ole näinud vastunäidustust kinnipeetavale selle tegemiseks. Kohtu põhjendused kaebaja terviseseisundit puudutavates küsimustes on põhjalikud ja seotud olemasolevate tõenditega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et V.R. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu Tartu Halduskohtu 03.08.2017. a otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või hinnanud tõendeid ebaõigesti või rikkunud kohtumenetluse norme. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus hinnanud nii kaebaja kui vastustaja seisukohti, ka muid asjas esitatud tõendeid (s.h kaebaja 20.04.2017. a vastuväidet, kohtuotsuse p 7) nende kogumis ja vastastikuses seoses, asudes kokkuvõtvalt seisukohale, et kõik kolm vaidlusalust käskkirja on õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
10.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada. VangS § 37 lg 2 kohaselt töötama ei ole kohustatud: 1) üle 63 aasta vanune kinnipeetav; 2) üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav; 3) kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama; 4) kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. VangS § 37 lg-s 2 nimetatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, s.h võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse
täitmata jätmise eest (Riigikohtu 22.01.2015. a otsus nr 3-3-1-53-14, p 15; 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, p 17).
11.Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjadega nr 6-3/348-1, 6-3/388-1 ja 6-3/389-1 (tl 13-14p, 16-18, 36-38) tunnistati kaebaja süüdi VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning teda karistati eraldi iga käskkirjaga 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja rikkumine seisnes selles, et ta ei täitnud vanglateenistuse ametnike poolt 14.03., 21.03. ja 28.03.2017 antud korraldust asuda tööle. Halduskohus on otsuses (p 5) asjakohaselt märkinud, et Viru Vangla 12.10.2016. a käskkiri nr 6-2/1397 (tl 48-48p) kaebaja tööle määramise kohta oli käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtiv ja seega kaebajale täitmiseks kohustuslik. Kohtute infosüsteemi andmetel vaidlustas kaebaja Viru Vangla 12.10.2016. a käskkirja haldusasja nr 3-16-2480 raames ning nimetatud asi on lõppenud 04.12.2017, mil Riigikohus ei võtnud menetlusse V.R. kassatsioonkaebust. Seega kohtuvaidluse tulemusena jäi Viru Vangla 12.10.2016. a käskkiri jõusse. Samas on kohtupraktikas sedastatud, et VangS § 67 p 1 kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu 01.03.2007. a otsus nr 3-3-1-103-06, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika; 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, p-d 1718).
12.Kuna käesolevas asjas kaebajale etteheidetav tegu seisnes vanglateenistuse ametniku tööle asumise korraldusele mitte allumises, hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas kaebajal oli VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenevalt õigus keelduda tööle asumast.
13.VangS § 37 lg 2 p 3 alusel on kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kinnipeetav ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama. Kaebaja jääb apellatsiooniastmes seisukoha juurde, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal tööle asuda. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja ei olnud tervislikel põhjustel võimeline töötama. Halduskohus on vanglaametnike 14.03.,
21.03.ja 28.03.2017. a ettekannete (tl 75, 85, 96p) põhjal õigesti kindlaks teinud, et kaebaja ei soovinud tööle asumise korralduse saamise päevadel meditsiinilist abi. Ka meditsiiniosakonnas eelmärgitud kuupäevadel vormistatud tõendid (tl 76, 86, 97p-98) kinnitavad, et kaebaja ei esitanud kaebusi tervise suhtes ja keeldus läbivaatusest, mistõttu ei esinenud tervishoiutöötajal põhjust töövabastuse andmiseks. Kaebaja väidet valvurite juuresolekul tervisemuredest mitterääkimise kohta on halduskohus otsuses (p 9) põhjalikult käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub ega pea vajalikuks korrata. Halduskohtu viidatud tervisekaartide nr 187, 190 ja 198 kannetest (tl 56p, 75, 58) nähtub psühhiaatri hinnang, et kaebaja psüühiline seisund ei olnud selline, mis oleks andnud aluse kaebajale töövabastuse andmiseks. Raviloos nr 198 on psühhiaater selgelt märkinud, et kinnipeetava psüühiline tervis võimaldab tal teha päevas koristustöid 1 tunni ulatuses. Nõustudes halduskohtuga ei näe ka ringkonnakohus põhjust eelviidatud tõendite ja tervisekaardi kannete tõele vastavuses kahtlemiseks. Eelmärgitut ei väära ka apellatsioonkaebuses nimetatud psühhiaatri L. Ermose 13.07.2017. a otsus kaebajal raske stressi diagnoosimise kohta, kuna see ei lükka ümber varasemaid tervisekaardi kannetest nähtuvaid hinnanguid kaebaja võimelisuse kohta töötada, seega ei õigusta kaebaja tööst keeldumist. Ka peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et HKMS § 158 lg 2 ls 2 kohaselt
hindab kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kaebaja viide L. Ermose 13.07.2017. a otsusele ei ole kohane, kuivõrd selles antud väidetav hinnang kaebaja tervisele on mitmed kuud hilisemast ajast, kui vaidlusalustes käskkirjades märgitud intsidendid aset leidsid. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust jõuda halduskohtust erinevale seisukohale.
14.Kuna tööle asumisest keeldumist õigustavaid asjaolusid VangS § 37 lg 2 p 3 mõistes 14.03.,
21.03.ja 28.03.2017 ei ole esinenud, siis oli kaebaja töövõimeline ja tal puudusid takistused tööle asumiseks. Halduskohus on asjas õigesti järeldanud, et kaebaja eiras põhjendamatult töökohustust ja rikkus VangS § 37 lg-t 1. Seega esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. Ainuüksi kaebaja enda hinnang, et tema tervislik seisund ei võimalda tööle asuda, ei saanud olla õiguspäraseks aluseks tööle asumisest keeldumisel.
15.Vaidlusaluste käskkirjadega karistati kaebajat iga rikkumise eest 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja väitel on karistuse liik ja määr ebaproportsionaalsed. Ringkonnakohus hindab järgnevalt, kas kaebaja suhtes kohaldatud karistuse liik ja määr on proportsionaalsed.
16.VangS § 63 lg 1 p 4 järgi võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Karistuse proportsionaalsuse hindamisel on asjakohane arvestada kaebaja eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, s.h vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, p-d 25-26). Vastustaja on kaebajale karistuse määramisel õigesti arvestanud rikkumise iseloomu ja laadi, ka kehtivaid karistusi ning kaebaja suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma. Vaidlusalustes käskkirjades on ka põhjendatud, miks muud karistused ei täida eesmärki. Vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud. Tähelepanuta ei saa jätta, et vaidlusalustest käskkirjadest nähtuvalt oli kaebajal intsidentide toimumise kuupäevadel kehtivaid distsiplinaarkaristusi 15, millest 14 olid määratud mitteallumise eest ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Eeltoodu viitab selgelt kaebaja süstemaatilisele allumatusele. Võttes ka arvesse, et varasemalt määratud karistused kinnipeetavale mõju ei avaldanud, kuivõrd ta on pannud jätkuvalt toime samalaadseid rikkumisi, on ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul proportsionaalne ja eesmärgipärane kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega 20 ööpäevaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis õigustaksid kaebajale leebema karistuse määramist. Samas pigem saab tõdeda, et kaebajale iga intsidendi eest määratud 20-päevane kartserikaristus on suhteliselt leebe karistus, arvestades, et VangS § 63 lg 1 p 4 järgi on võimalik karistuseks määrata kuni 45 ööpäevaks kartserisse paigutamist. Ringkonnakohus leiab, et kaebajale määratud karistuse liik ja määr on proportsionaalsed.
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eeltooduga võrreldes teistsugusele seisukohale asumiseks alust ka kaebaja viited üksikvangistuse erandlikuks meetmeks olemise kohta. Kaebaja viide Nelson Mandela reeglitele (ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglid, vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr A/RES/70/1251) nr 43-45 ei ole asjakohane. Viidatud reeglites on kirjas, et keelatud peaks olema määramata ajaks üksikvangistus ning üksikvangistus ka vaimse või füüsilise puudega kinnipeetava puhul, kui nende olukord peaks sellise meetme kohaldamisel halvenema. Käesoleva asja tõendid ei kinnita kaebaja suhtes taoliste olukordade esinemist. Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja väidet (04.07.2017. a vastuse p-s 4.30, tl 41-44p), et teda ei ole
paigutatud kartserikambrisse, vaid ta paikneb temale määratud tavakambris. Ka nähtub K. Irdi 21.06.2017. a tõendist (tl 71), et kaebaja terviseseisund võimaldab tal kanda kartserikaristust. Kaebaja suhtes ei ole kohaldatud distsiplinaarkaristust määramata ajaks, vaid igast vaidlusalusest käskkirjast nähtub selgelt karistuse (ajaline) määr. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et kaebaja puhul oleks tegemist vaimse (intellekti) puudega inimesega. Kohtule esitatud tervisekaardi kannetest (nt 146, 169, 173, 183, 187, 198) nähtuvalt kaebajal varasemalt diagnoositud depressiivne reaktsioon ja ka kaebaja apellatsioonkaebuses väidetult diagnoositud stress liigituvad psüühikahäireks ning selle puhul ei ole tegemist vaimupuudega2. Seega ei nähtu kohtule vastuolu Nelson Mandela reeglitega. Ühtlasi loeb ringkonnakohus põhjendamatuks kaebaja väited karistuse vastuolu kohta EIÕK art-ga 3 ning leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses mainitud põhimõtete rikkumisi asja materjalidest ei nähtu. Kuna käesolevas asjas ei vaielda kaebajale määratud kartserikaristuste täitmisele pööramise üle, siis ringkonnakohus sellel teemal ei peatu. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes (Riigikohtu 10.10.2017. a otsus nr 3-15-3133, p 18).
18.Kaebaja väitel ei saa sama isik olla nii distsiplinaarmenetluse läbiviijaks kui ka süü küsimuse ja karistuse määramise otsustajaks, seega on kohus vääralt kohaldanud VangS § 64 lg-t 4. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kehtiv õigus ei näe ette, et karistust määrav ametnik ei või eelnevalt osaleda distsiplinaarmenetluses, vaid see on vangla sisepädevuse küsimus ega riiva kaebaja õigusi. VangS § 64 lg 4 ls 1 kohaselt distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. VangS § 64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas (VSkE). VSkE § 97 lg 2 p 9 järgi märgitakse protokolli põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Seega peab menetleja protokollis võtma seisukoha kinnipeetava süü osas, sest vastasel juhul ei oleks võimalik teha ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta. Inspektor-kontaktisikul kui vanglateenistuse ametnikul on VSkE § 17 lg 1 järgi pädevus viia läbi distsiplinaarmenetlust VangS § 64 lg 4 alusel ja kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada. Kaebajale on olnud tagatud menetluslikud õigused, kuna teda on teavitatud rikkumisest (tl 77, 87, 96), talle oli tagatud õigus olla ära kuulatud, mida kaebaja ka kasutas, esitades 20.04.2017 vastuväite (tl 113-115) ning kaebajale on ka tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolle (tl 73-74, 94-95, 116-117).
19.Kaebaja väitel distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine sama ametiisiku poolt loob raskesti kõrvaldatava kahtluse ametniku erapooletuses. Kaebaja viitab eeltoodud väite puhul Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-74-03. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja Riigikohtu lahendis märgitut ebaõigesti tõlgendanud. Nimetatud otsuses märkis Riigikohus, et ei pea nõuetega kooskõlas olevaks olukorda, kus karistusena teenistusest vabastamise määranud ametiisik või asutus esitab alles kohtumenetluse käigus väited, et osa tegudest, mille toimepanekus ametnikku süüdistatakse, on ka eraldi hinnatavad jämedate rikkumistena. Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis, millega karistus määratakse. Arvestada tuleb, et selline haldusakti "täiendamine" tekitab ulatusliku diskretsiooni alusel määratud rangeima karistuse puhul raskesti kõrvaldatava kahtluse karistuse määraja erapooletuses (viidatud otsuse p 14). Käesoleval juhul ei ole tegemist sarnase olukorraga, nagu
http://raulpage.org/erivajadus/haired.html
on eelviidatud Riigikohtu otsuses märgitud. Ringkonnakohus leiab, et menetleja ja karistuse määraja kokkulangemine ei tähenda, et inspektor-kontaktisik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks muud asjaolud kahtlust tema erapooletuses. Asjas ei nähtu ringkonnakohtule põhjust kahelda vanglaametniku erapooletuses.
20.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus V.R. apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 03.08.2017. a otsuse muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.