Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 22.12.2021, Tartu 3-19-2164 Xe kaebus Viru Vangla 19.09.2019. a käskkirja nr 63/679-1 ja 21.10.2019. a vaideotsuse nr 6-12/328-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 31.12.2020. a otsus Xe apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ X Vastustaja ‒ Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xele Viru Vangla meditsiiniosakonna eriarsti ametijuhend ja Viru Vangla 18.11.2019. a vastus.
2.Jätta Xe apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.12.2020. a otsus muutmata ning kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 22.12.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 19.09.2019. a käskkirjaga nr 6-3/679-1 tunnistati kinnipeetav X süüdi Viru Vangla kodukorra p 7.1.29 rikkumises ja karistati teda 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, samuti tunnistati ta süüdi justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” (VSkE) § 641 ja Viru Vangla kodukorra p 7.1.32 rikkumises ning karistati teda 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt avastati 19.08.2019, et kambris, kus kaebaja üksinda paikneb, asuv televiisor on ümber ehitatud (USB-ava oli juhtmetega veetud televiisori sisemusse, sellele pääses ligi telerijala ärakruvimise kaudu). Samuti leiti televiisori seest
mälukaart ja USB-adapter ehk mälukaardilugeja. Kartserikaristus pöörati täitmisele 26.09.2019 - 06.10.2019. Käskkirja põhjendustes selgitas vangla, et ümberehitamise tunnustega televiisor seab ohtu vangla julgeoleku ning võib ohustada isikute elu ja tervist. Sellise seadme ühendamine vooluvõrku võib tekitada lühise ja elektrikatkestuse. Vangla kui kinnise asutuse puhul on elektrisüsteemi rike suur risk. Andmekandjad on vanglas keelatud, sest ka need ohustavad vangla julgeolekut. Andmekandjatele saab salvestada vanglas keelatud teoseid. Vanglal ei ole ressurssi, et tagada andmekandjate põhjalik kontroll, samuti on tundmatu päritoluga andmekandjate kasutamine riigiarvutites keelatud, sest need võivad sisaldada viiruseid. Samuti on võimalik, et kinnipeetavad laenutavad omavahel andmekandjaid. Erinevad infokandjad võimaldavad luua lubamatuid ja vangla üldisele julgeolekule ohtlikke kontakte. Eeltoodust tulenevalt käsitas vangla kaebaja rikkumisi raskete distsipliinirikkumistena. Vastustaja võttis distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse, et kaebajal oli sel hetkel üks kehtiv distsiplinaarkaristus (noomitus), kuid teda ei ole karistatud keelatud esemete valdamise eest. Vastustaja võttis arvesse ka kaebaja ülestunnistust ja kahetsust. Vastustaja leidis, et kõike eelnevat arvestades on proportsionaalne määrata kaebajale iga rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks 5 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Arvestades, et seadus võimaldab määrata üheks distsiplinaarkaristuseks 45 ööpäevaks kartserisse paigutamise, on kaebajale määratud iga rikkumise eest miinimumilähedane karistus.
2.X esitas Viru Vangla 19.09.2019. a käskkirja peale vaide, mille Viru Vangla jättis 21.10.2019. a vaideotsusega nr 6-12/328-2 rahuldamata.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 20.11.2019 Xe kaebus Viru Vangla 19.09.2019. a käskkirja ja 21.10.2019. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja märkis, et vaidlust ei ole selle üle, et ta pani rikkumised toime. Kaebaja selgitas, et vaidlustab ainult talle määratud distsiplinaarkaristuse liiki ja määra.
3.1.Mälukaardi peal olid hispaania ja vene keele õppematerjalid. Proportsionaalne ei ole see, et õppimise eesmärgil mälukaardi kasutamise eest karistatakse kõige rangema karistusega, s.o kartserisse paigutamisega. Kaebajale määratud kartserikaristus ei ole vastavuses rikkumise raskuse ja toimepanemise asjaoludega.
3.2.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK), Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ja õiguskantsleri hinnangul tuleb vanglatel kartserikaristust kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Õiguskirjanduse kohaselt on kartserikaristus vahend puhuks, kui on tegu korduvate distsipliinirikkumistega ja kõik ülejäänud distsiplinaarkaristused ei ole andnud tulemusi.
3.3.Kartserikaristust ei oleks tohtinud kaebaja suhtes kohaldada ka tervisliku seisundi tõttu. Arst on kaebajal diagnoosinud psüühikahäire (depressioon, ärevus- ja paanikahäire). Rahvusvaheliste dokumentide ja EIK praktika kohaselt ei tohi üksikvangistust kohaldada psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes. Kaebaja kartseris hoidmisel muutub tema depressioon raskekujulisemaks ja võib lõppeda surmaga. Üksikvangistus võib kaebajal vallandada psühhoosi, mis suurendab enesetapu riski. Kaebaja on üksikvangistuse tõttu Soome vanglas üritanud enesetappu. Vangla ei küsinud arsti arvamust kaebaja suhtes kartserikaristuse kohaldamise osas. Eelnevat arvestades oli kaebajale määratud kartserikaristus sobimatu karistus.
3.4.Samuti ei oleks tohtinud kaebaja suhtes üksikvangistust kohaldada seetõttu, et kaebaja vajab madratsit ka päeval. Kartseris võetakse madrats aga päevaseks ajaks ära. Kaebajal on tugevad seljavalud ja tal on vaja lamada, et anda seljale puhkust. Vangla perearst on kaebajale
öelnud, et ta ei saa kaebajale päevaseks ajaks kartserisse madratsit määrata, sest vanglaametnikud keelasid tal selle ära.
3.5.Kaebaja esitas menetluse käigus ka Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude, paludes tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus kartserikaristuse täitmisele pööramisel 26.09.2019-06.10.2019. Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et üksikvangistuse eel ei kontrollitud tema tervist, samuti ei tehtud talle üksikvangistuse ajal iga päev tervisekontrolli ning puudus piisav vaimne ja füüsiline stimulatsioon üksikvangistuse mõju leevendamiseks. Lisaks põhjustati kaebajale tervisekahju, s.o seljavalude oluline ägenemine. Kaebaja selgitas, et esitab tuvastamisnõude preventiivsel eesmärgil.
4.Tartu Halduskohus jättis 31.12.2020. a otsusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 4). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
4.1.Kaebaja soovitud tuvastamisnõue ei ole lubatav. Seaduse ja kohtupraktika järgi on tuvastamisnõude esitamise võimalused piiratud. HKMS § 45 lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Riigikohus selgitas 14.10.2020. a määruses asjas nr 3-19-882, et tuvastamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske. Kui võimaliku tulevase õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis ei ole võimatu või ebamõistlikult raske, ei ole täidetud tuvastamiskaebuse eelduseks olev erilise preventiivse huvi kriteerium (p-d 23.1 ja 23.6). Kaebajal on tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks tulevikus sarnases olukorras. Kui vangla peaks kaebaja uuesti kartserisse paigutama ning kaebaja hinnangul puudub tal üksikvangistuses piisav vaimne ja füüsiline stimulatsioon, on tal võimalik esitada vanglale vaie, taotledes konkreetsete meetmete võtmist üksikvangistuse mõju leevendamiseks. Vaidemenetluse ajal saab kaebaja vajaduse korral halduskohtule esitada esialgse õiguskaitse taotluse. Kui kaebaja leiab, et enne kartserisse paigutamist või kartseris viibides on vaja kontrollida tema tervist, saab ta vastava sooviga pöörduda vangla meditsiinitöötaja poole. Kui kaebaja leiab, et talle on tekitatud kahju, saab ta vanglale ja seejärel halduskohtule esitada hüvitamisnõude. Samuti tuleb arvestada seda, et kaebajal on kartserisse paigutamist võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes, mistõttu ei ole preventiivne huvi piisav tuvastamisnõude esitamiseks (RKHK 09.02.2017. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16, p 8.1).
4.2.Vastustaja on kaebaja karistamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning kaebajale iga rikkumise eest määratud karistuse liik ja määr on proportsionaalsed. Vastustaja järeldas õigesti, et keelatud esemetest lähtuvate riskide tõttu tuleb nendega seotud rikkumisi pidada vangla kontekstis rasketeks. Raske distsipliinirikkumise toimepanemise eest ei saa kartserikaristuse kohaldamist pidada ülemääraseks. Samas on vastustaja arvesse võtnud, et kaebaja väitel olid mälukaardil ainult hispaania ja vene keele õppematerjalid. See asjaolu ei muuda aga kaebaja rikkumisi väheoluliseks. Kaebajal tuleb arvestada ka enesetäiendamisel vanglas kehtivate piirangutega ning ta ei saa õigustada keelatud esemete valdamist sooviga õppida. Kergendava asjaoluna on vastustaja siiski arvestanud kaebaja ülestunnistust ja kahetsust. Samuti arvestas vastustaja seda, et kaebajat oli varem distsiplinaarkorras karistatud noomitusega, kuid mitte keelatud esemete valdamise eest.
4.3.Raskeid distsipliinirikkumisi saabki käsitada tõsiste juhtudena, mil on põhjendatud kartserikaristuse kohaldamine. Võttes arvesse, et kaebaja rikkumised keelatud esemetega seoses olid rasked ja varasem kergem karistus ei avaldanud kaebajale loodetud mõju, oli põhjendatud distsiplinaarkaristuse kohaldamine. Vastustaja määras kaebajale iga rikkumise eest nii lühiajalised kartserikaristused, kui see asjaolusid arvestades võimalik oli.
4.4.Kaebajale määrati kartserikaristused 19.09.2019 ning ta kandis need ära ajavahemikul 26.09.2019-06.10.2019. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest ja kaebaja esitatud Corrigo OÜ ambulatoorsest epikriisist kaebaja vaimse tervise kohta 2019. aasta algusest kuni 06.10.2019 nähtuva teabe kohaselt on kaebajal diagnoositud mõõdukas depressioon, ärevushäire ja insomnia. Samuti on näha, et meditsiinitöötajad on pidevalt kaebaja tervist jälginud ja teda ravinud. Tervisekaardist ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid hinnanud kaebaja vaimset seisundit selliseks, et tema suhtes oleks välistatud kartserikaristuse määramine ja kohaldamine. Kehtiv riigisisene õigus ei kohusta vanglat küsima enne kartserikaristuse määramist või kohaldamist eraldi arsti käest arvamust, sest vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 kohaselt on arst nagunii kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit. See tähendab, et kui arst näeb, et kartserikaristus võib tõsiselt ohustada kinnipeetava tervist, tuleb tal keelata kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kohaldamine või anda juhised kartserirežiimi leevendamiseks. Lisaks on kinnipeetaval endal võimalik paluda hinnangu saamiseks meditsiinitöötaja vastuvõttu, kui ta tunneb, et kartserikaristuse kohaldamine ohustab tõsiselt tema vaimset tervist. Kinnipeetavatele on tagatud ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lg 1). Tervisekaardist nähtub, et kaebaja viibis enne kartserisse minekut meditsiinitöötajate vastuvõtul 22. ja 24.09.2019, kuid pole väitnud, et teda ei tohiks kartserisse paigutada vaimse tervise probleemide pärast. Kartseris viibimise ajal viibis kaebaja kuuel korral meditsiinitöötajate vastuvõtul. Kaebaja kurtis 04.10.2019, et ravimid tekitavad unisust, uimasust, nõrkust, peapööritust, iiveldust, suu kuivab. Samuti kurtis kaebaja, et tal oli viimase nädala jooksul kolm korda esinenud südamekloppimine, õhupuudus, valu hingamisel rinnus, iiveldus, lämbumistunne kurgus. Kõik sümptomid olid aga umbes 30 minutit hiljem ise kadunud. Eeltoodust nähtub, et kaebaja tervist on ka kartseris viibimise ajal regulaarselt jälgitud ning tal esinevaid terviseprobleeme pole peetud sellisteks, mis välistaksid kartserikaristuse kohaldamise. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et kartserikaristuse kandmisel ajal pole tema terviseseisundit jälgitud. Kohtul puudub mõistlik põhjus kahelda meditsiinitöötajate otsustuste õigsuses.
4.5.Mitte igasugune vaimse tervise probleem või psüühikahäire ei tähenda, et kinnipeetava suhtes ei tohiks kohaldada kartserikaristust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2017. a otsus asjas nr 3-15-3145, p 11). Kaebaja viidatud rahvusvahelised dokumendid ja EIK praktika ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Nelson Mandela reeglite (ÜRO standardsed miinimumreeglid kinnipeetavate kohtlemiseks) reegli 45 p 2 kohaselt peaks üksikvangistuse kohaldamine olema keelatud vaimse puudega (mental disability) vangide puhul, kui nende olukord peaks sellise meetme võtmisel halvenema (vt Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2018. a otsus asjas nr 3-17-1397, p 17). EIK rõhutas 27.02.2018. a otsuses asjas Shatokhin vs. Venemaa (50236/06), et vaimse puudega inimest ei või isegi lühiajaliselt üksikvangistusse paigutada. Selles asjas olid arstid korduvalt väljendanud vanglale seisukohta, et kaebajat ei või tema tervisliku seisundi tõttu üksikvangistusse paigutada, kuid vangla tegi seda siiski. Istanbuli deklaratsioonis üksikvangistuse kasutamise ja mõju kohta on leitud, et üksikvangistus peaks olema keelatud vaimselt haigete (mentally ill) vangide puhul. Eeltoodust võib järeldada, et üksikvangistust tuleks vältida tõsiste vaimsete probleemidega kinnipeetavate puhul ja kindlasti siis, kui arstid on keelanud kinnipeetava suhtes üksikvangistust kohaldada.
4.6.Vajadus kasutada päevasel ajal madratsit ei saa olla asjaoluks, mis välistab kartserikaristuse kohaldamise. Meditsiinitöötajal tuleb vanglas tervishoiuteenuse osutamise raames muu hulgas hinnata seda, kas kinnipeetavale on tema tervislikust seisundist tulenevalt vaja teha kinnipidamisrežiimis (sh kartserirežiimis) erandeid. Sellise hinnangu andmine nõuab meditsiiniteadmisi ning seda ei saa teha või mõjutada vastavate teadmisteta vanglaametnikud. Vastustaja kinnitusel ei ole ta andnud arstile selliseid korraldusi, millega sekkutaks sisuliste raviotsuste tegemisse. Kui kaebaja leiab, et meditsiinitöötajad ei ole tema vajadust kartseris päevasel ajal madratsi järele õigesti hinnanud, on kaebajal õigus meditsiinitöötajate vastavad
otsustused kohtus vaidlustada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 31.12.2020. a otsuse resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, hindas ebaõigesti tõendeid ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme.
5.1.Kaebaja ei nõustu, et vaide esitamine, esialgse õiguskaitse taotlemine, võimalus pöörduda vangla meditsiinitöötaja poole enne kartserisse paigutamist või kartseris viibides, hüvitamiskaebuse esitamine ja võimalus vältida uusi distsiplinaarsüütegusid on tuvastamisnõudega võrreldes tõhusamad õiguskaitsevahendid. Kaebaja esitas kartseris olles 26.09.2019-06.10.2019 peaaegu iga päev vanglale vaide ja kaebuse, milles palus lõpetada enda piinamine kartseritingimustega. Ühtegi kaebaja vaiet ega kaebust ei rahuldatud. VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Kui kartserikaristus on alla 15-20 päeva, siis ei ole mõtet esialgset õiguskaitset taotleda, sest see ei ole taotluse koostamise, kohtule saatmise ja taotluse lahendamisele kuluvat aega arvestades võimalik. Kaebaja on pöördunud vangla meditsiinitöötaja poole vähemalt 20 korda ja on palunud anda hinnang kartserikaristuse (üksikvangistuse) täideviimise võimalikkuse osas. Meedikud keelduvad seda tegemast. Vangla arst V. Pronevitš on kergesti mõjutatav vangla juhtkonna poolt, sest „koostööst“ keeldumise korral võib ta oma töö kaotada ja uut tööd on tal ka raske leida oma tausta tõttu. Halduskohtu viide võimalusele esitada hüvitamiskaebus on asjakohatu. Sarnastes asjades tuleb teha kõik, et kahju ei põhjustataks. Tervisekahju, inimväärikuse alandamise jms puhul on tegemist pöördumatu kahjuga, mida ei ole võimalik olematuks teha. Ebaloogiline on seisukoht, et kaebajal on võimalus vältida uusi distsiplinaarsüütegusid. Sisuliselt tähendab see seda, et kui kaebaja paneb toime rikkumise, siis ta on ise süüdi selles, et vanglaametnikud teda piinavad. Kaebaja süütegu ei anna vanglale õigust kaebajat väärkohelda, piinata jne.
5.2.Kaebajale määratud kartserikaristus ei ole vastavuses rikkumise raskuse ja toimepanemise asjaoludega. USB pikendusjuhtme lisamine telerile ei saanud väidetavat „elektrisüsteemi rikke suurt riski“ kuidagi põhjustada.
5.3.Viru Vanglas ei küsita arsti hinnangut enne kartserikaristuse kohaldamist ja samuti ei külasta arst ega meditsiiniõde üksikvangistuses viibivaid kinnipeetavaid selleks, et hinnata selle mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele terviseseisundile. Sellise hoolimatu käitumisega kahjustatakse kinnipeetavate tervist.
5.4.Halduskohus asus põhjendamatult ise eksperdi rolli. Hinnangu sellele, milline on kaebaja vaimne ja füüsiline terviseseisund ja kas kaebaja suhtes tohtis üksikvangistust kohaldada, saab anda ainult meditsiiniasjatundja. Kohtuarstlik ekspertiis oleks olnud oluline tõend selle kohta, kas kaebaja tervislikule seisundile oli sobiv karistusviis üksikvangistus või ei olnud. Kohtul ei ole meditsiinialaseid eriteadmisi kaebaja tervisekaardi haigusjuhtumite analüüsimiseks ning meditsiiniliste järelduste tegemiseks. Ekspertiisi määramata jätmisega rikkus halduskohus oluliselt menetlusõiguse normi, mis tõi kaasa vale kohtuotsuse.
5.5.Halduskohus märkis, et tervisekaardist ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid hinnanud kaebaja vaimset seisundit selliseks, et tema suhtes oleks välistatud kartserikaristuse määramine ja kohaldamine. Samahästi saab aga väita, et tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks lubatud kartserikaristuse määramine ja kohaldamine. Kohus oleks pidanud selgelt viitama tõendile, millest nähtub tervishoiutöötaja hinnang sellele, et kaebaja suhtes on lubatud üksikvangistuse kohaldamine.
5.6.Vangla ja halduskohus küll väidavad, et kaebaja tervislikku seisundit on regulaarselt jälgitud, kuid selle kohta ei ole ühtegi kirjalikku tõendit. Seega on kaks varianti: kaebaja tervislikku seisundit ei ole hinnatud üksikvangistuse kontekstis või seda on hinnatud, aga see on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata ehk arst on rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 769 sätestatud dokumenteerimiskohustust. Käesolevas asjas tuleb analoogia korras kohaldada VÕS §-de 769 ja 770 lg 3 sätteid ehk tõendamiskoormus on vanglal.
5.7.Eesti seadustes puudub nõue jälgida üksikvangistuses isiku füüsilist ja psüühilist seisundit. Seetõttu tuleb arvestada rahvusvaheliste õigusallikatega. Viimati külastas CPT Viru vanglat 2017. a ning külastuse kohta koostatud raportis (CPT/Inf(2019)31, p 76) leidis CPT delegatsioon, et „tervishoiutöötajad peaksid pöörama suurt tähelepanu kartserisse paigutatud vangide seisundile. Tervishoiutöötajaid tuleb viivitamatult teavitada kõigist sellistest paigutustest ning nad peaksid viivitamatult pärast paigutamist ja seejärel iga päev vangi külastama ning andma talle viivitamatult vajalikku meditsiinilist abi ja ravi. Nad peaksid vangla direktorit alati teavitama, kui distsiplinaarses üksikvangistuses hoidmine ohustab tõsiselt vangi tervist. CPT soovitab Eesti ametivõimudel ülalnimetatud märkuseid arvestades vaadata üle tervishoiutöötajate roll distsiplinaarküsimustes. Seda tehes tuleks arvesse võtta Euroopa vanglareeglistikku (eelkõige reeglit 43.2) ja komitee
21.üldraportis esitatud märkusi (vt CPT/Inf (2011) 28 paragrahve 62 ja 63).” Euroopa vanglareeglistiku reegel 43.2. sätestab, et arst või arsti alluvuses töötav meditsiiniõde pöörab erilist tähelepanu üksikvangistuses viibivate vangide tervisele, külastab neid iga päev ning osutab neile kohest arstiabi ja ravib neid vangi enda või vangla personali nõudel.
5.9.EIÕK art-s 13 sätestatud õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks eeldab, et riigisisesed kohtud kohaldavad EIK kohtupraktikat. Kohtuotsusest on näha, et kohus ei võta arvesse kaebaja viidatud EIK kohtupraktikat, mistõttu kaebajal puudub tõhus õiguskaitsevahend enda kaitseks.
6.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
6.1.Vangla ei nõustu etteheitega, et kohus asus ise eksperdi rolli, kui tõlgendas kaebaja terviseseisundit kartserikaristuse kandmise lubatavuse kontekstis. Eksperdiarvamus ei ole olemuselt muudest tõenditest teistsugune ega oma ettemääratud kaalu, ka seda tuleks hinnata kogumis teiste tõenditega. Kui kaebaja terviseandmetest nähtus kohtuotsuse tegemiseks vajalik info, võis kohus sellega ka piirduda. Halduskohus ei eksinud seejuures menetlusreeglite vastu. Halduskohus jättis õigesti ekspertiisi määramata, sest vaidlusalune küsimus oli võimalik lahendada olemasolevatele tõenditele tuginedes.
6.2.Kaebaja väited, nagu töötaks vanglas „perearstide sopakiht” ja nagu oleks dr Pronevitšile töö vanglas ainuke võimalus tööd saada, on ainetud ning vastuolus menetlusõiguste heauskse kasutamisega. Viru Vanglas töötavad haritud ja pädevad arstid, kellel on õigus Eestis arstina tegutseda, sh dr Pronevitš. Dr Pronevitš on vanglale teadaolevalt hõivatud arstina ka väljaspool vanglat.
6.3.Vangla tervishoiutöötajad on pädevad hindama vangide seisundit. Ebaõige on kaebaja väidetest tulenev järeldus, nagu oleks tervishoiutöötajatel keelatud kartserikaristuse kandmise peatamise otsustamine. Kui patsiendi tervislik seisund seda nõuab, on seda ka tehtud. Kui kaebaja osas sellist otsustust ei tehtud, siis ilmselgelt ei pidanud vangla tervishoiutöötajad seda vajalikuks. Käesoleva ajani puuduvad igasugused mõistlikult äratuntavad viited sellele, et kaebaja ei tohiks kartserikaristust kanda. Samuti ei saa karistuse täitmisele pööramist käsitleda piinamisena.
6.4.Kaebajale on korduvalt osutatud erinevaid tervishoiuteenuseid ning nende käik on dokumenteeritud vangiregistri juures peetavas infosüsteemis.
6.5.Halduskohus keeldus õigesti tuvastamiskaebuse menetlusse võtmisest. Tuvastamiskaebus ei oleks vaieldavas küsimuses tõhus õiguskaitsevahend. Isegi juhul, kui kohus tuvastaks konkreetses asjas distsiplinaarmenetluse käskkirja täitmisele pööramise õigusvastasuse kaebaja
tervisest tulenevatel põhjustel, siis ei saaks seda üle kanda tulevikus määratavatele karistustele, sest inimese, sh kaebaja, tervislik seisund on ajas muutuv.
7.Kaebaja esitas vastuväited vangla vastusele.
7.1.Viru Vanglasse saabudes (19.05.2017) ei olnud kaebajal psüühilisi probleeme. Kaebajale põhjustati just üksikvangistuse ja piisava meditsiinilise abita jätmisega psüühikahäired ja muud rasked terviseprobleemid. Kaebaja terviseprobleemid süvenesid iga kartserikaristusega.
7.2.Vangla tegevus kvalifitseerub piinamiseks, kuna kaebajale on põhjustatud üksikvangistusega väga tugevat füüsilist valu seljale (madratsi keelamisega päevasel ajal) ning raskeid vaimseid kannatusi, mille tagajärjel on kaebajale tekkinud psüühikahäired ja vaimne puue.
7.3.Kohus oleks pidanud küsima vanglast sõltumatu psühhiaatri käest vähemalt arvamuse kaebaja tervisliku seisundi kohta üksikvangistuse kohaldamise kontekstis. See on absurdne, kui kohus teeb ise meditsiinilisi järeldusi ja hindab tervisekaardi andmeid analüüsides kaebaja psüühikahäirete raskust.
7.4.See, et Viru Vanglas on kartserikaristuse täitmine peatatud, kui patsiendi seisund seda nõuab, on vangla juristi standardvale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus tagastab esmalt HKMS § 62 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse lisadena esitatud Viru Vangla meditsiiniosakonna eriarsti ametijuhendi ja vangla 18.11.2019. a vastuse kaebaja 03.10.2019. a ja 04.10.2019 pöördumistele, kuna neil pole käesoleva vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust.
9.Ringkonnakohus leiab, et Xe apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu Tartu Halduskohtu 31.12.2020. a otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või hinnanud tõendeid ebaõigesti või rikkunud kohtumenetluse norme. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus hinnanud nii kaebaja kui vastustaja seisukohti ja ka muid asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, asudes kokkuvõtvalt seisukohale, et vaidlusalune käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kaebaja esitas halduskohtule taotluse kaebuse muutmiseks, soovides distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamisnõudele lisaks tuvastada preventiivsel eesmärgil ka Viru Vangla tegevuse õigusvastasus kartserikaristuse täitmisele pööramisel perioodil 26.09.2019-06.10.2019. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellise tuvastamisnõude esitamine preventiivsel eesmärgil ei ole lubatav, kuna HKMS § 45 lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebajal on tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks tulevikus sarnases olukorras olemas - tal on võimalik esitada vanglale vaie, taotledes konkreetsete meetmete võtmist üksikvangistuse mõju leevendamiseks; samuti saab kinnipeetav vaidemenetluse ajal vajaduse korral halduskohtule esitada esialgse õiguskaitse taotluse; kui kaebaja leiab, et enne kartserisse paigutamist või kartseris viibides on vaja kontrollida tema tervist, saab ta vastava sooviga pöörduda vangla meditsiinitöötaja poole; kui kaebajale on tekitatud kahju, saab ta vanglale ja seejärel halduskohtule esitada hüvitamisnõude. Kaebajal on tulevikus kartserisse paigutamist võimalik ise vältida ka uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes.
10.1.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et tema arvates ei ole vaide esitamine, esialgse õiguskaitse taotlemine, võimalus pöörduda vangla meditsiinitöötaja poole, hüvitamiskaebuse esitamine ja võimalus vältida ise uusi distsiplinaarsüütegusid tuvastamisnõudega võrreldes tõhusamad õiguskaitsevahendid. Ringkonnakohus kaebaja sellist seisukohta ei jaga ja nõustub halduskohtu ning vastustajaga, et konkreetses asjas kartserikaristuse täitmisele pööramisega seonduvalt esitatud tuvastamisnõudel puudub iseenesest preventiivne mõju võimalike hiljem määratavate kartserikaristuste täideviimisele ja kaebajal on oma õiguse kaitseks olemas tõhusamad vahendid.
10.2.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole millegagi tõendatud kaebaja väide, et ta esitas kartseris olles perioodil 26.09.2019-06.10.2019 peaaegu iga päev vanglale vaide, kuid ühtegi vaiet ei rahuldatud. Toimikus on üksnes 20.09.2019 esitatud vaie (tl 49), mille osas Viru Vangla tegi vaideotsuse 21.10.2019, jättes vaide 19.09.2019. a käskkirja nr 6-3/679-1 peale rahuldamata. Asjaolu, et kaebaja esitas kartseris olles 26.09.2019-06.10.2019 peaaegu iga päev vanglale erinevaid taotlusi ((soovis saada päevaseks ajaks madratsit, arsti vastuvõttu jne) tl 121-134) ei tähenda seda, et eeltoodu tõttu oleks halduskohus pidanud preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamist lubama põhjusel, et kaebaja arvates ei leidu tema õiguste kaitseks tõhusamaid vahendeid. Kaebaja on pöördunud vangla meditsiinitöötaja poole vähemalt 20 korda ja on palunud anda hinnang kartserikaristuse (üksikvangistuse) täideviimise võimalikkuse osas. Meedikud keelduvad seda tegemast.
10.3.Mis puudutab kaebaja väidet, et 10 päeva pikkuse kartserikaristuse puhul pole mõtet esialgset õiguskaitset taotleda, sest seda ei jõuta nagunii karistuse kandmise ajal ära lahendada, siis ei õigusta ka see ringkonnakohtu hinnangul preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamist. Halduskohus märkis õigesti, et kui vangla peaks kaebaja uuesti kartserisse paigutama, on tal võimalik esitada vanglale vaie ja juba vaidemenetluse ajal saab kaebaja vajaduse korral esitada halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse oma õiguste kaitseks, s.o distsiplinaarkaristusena kartserikaristuse täitmisele pööramist on võimalik ära hoida ka varem, kui alles kartserikaristust kandes esialgse õiguskaitse taotlust esitades. Seoses käesolevas asjas vaidluse all oleva 19.09.2019. a käskkirjaga nr 6-3/679-1 on kaebaja seda võimalust ka kasutanud, esitades 19.09.2019 halduskohtule taotluse käskkirja täitmise peatamiseks. Taotluse sisust nähtuvalt esitas kaebaja selle sisuliselt samadel põhjustel, millele ta viitas ka halduskohtule 02.12.2020 esitatud kaebuse muutmise taotluses – kartserikaristus ei ole kaebaja jaoks sobiv karistus, kuna kaebajal on diagnoositud psüühikahäired ja ta ei talu kartseritingimusi; kartserikaristuse kandmise ajal hakkab selg tugevalt valutama, kuna ajavahemikul 06.00-20.00 on kartseris madratsi kasutamine keelatud; vangla ei küsinud arstilt arvamust, kas kaebaja on võimeline oma terviseseisundi poolest kartseritungimusi taluma. Halduskohus jättis 01.10.2019. a määrusega kaebaja taotluse rahuldamata, märkides, et taotlejal ei esine esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadust muuhulgas põhjusel, et enne 19.09.2019. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse täideviimist toimus 22.09.2019 taotlejal arstivisiit, mida kinnitab ka väljavõte taotleja tervisekaardist, millest on ühtlasi näha, et visiidi ajal kaebas taotleja seljavalude ja väsimuse üle, kuid tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et taotleja oleks avaldanud arstile soovi hinnata tema tervist kartserisse paigutamise tingimuste kontekstis. 01.10.2019 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse täiendusest oli halduskohtu hinnangul võimalik aru saada, et 26.09.2019 toimus taotlejal korduv arsti visiit, kus arst hindas tema võimet viibida kartseritingimustes, kuid ei pidanud vajalikuks leevendada kaebaja suhtes kartseritingimusi. Halduskohus leidis asjas nr 3-19-1786 tehtud määruses, et sellest tulenevalt on hetkeseisuga arsti poolt tuvastatud, et taotleja on võimeline kandma talle 19.09.2019. a käskkirjaga nr 6-3/679-1 määratud distsiplinaarkaristust tavalistes kartseritingimustes.
10.4.Kaebaja väide, et ta on pöördunud vangla meditsiinitöötaja poole vähemalt 20 korda ja palunud anda hinnang kartserikaristuse täideviimise võimalikkusele, kuid meedikud keelduvad
seda tegemast, ei anna samuti alust preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamise lubamiseks.
10.5.Viitamine võimalusele esitada hüvitamiskaebus, ei ole samuti halduskohtu poolt olnud asjakohatu. HKMS § 44 lg-st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamine peab olema ka kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kui vangla peaks kaebaja uuesti kartserisse paigutama ka kaebaja leiab, et talle on kartseritingimustega tekitatud (nt tervise)kahju, saab ta vanglale ja seejärel halduskohtule esitada hüvitamisnõude, mis on tõhusam õiguskaitsevahend, kui kaebaja soovitud tuvastamisnõue, sest hüvitamisnõue sisaldab endas ka tuvastamisnõude. Ringkonnakohus märgib veel, et kaebaja vaidlustas 19.09.2019. a käskkirjaga nr 6-3/679-1 määratud distsiplinaarkaristuse tühistamisnõudega ainult talle määratud karistuse liigi ja määra muuhulgas ka põhjendustega, et kartserikaristust ei oleks tohtinud kaebaja suhtes tema tervisliku seisundi tõttu kohaldada ning seetõttu oli kaebajale määratud kartserikaristus sobimatu. Seega omasid kaebaja väited temal diagnoositud psüühikahäirete ja päeva ajal madratsi puudumisest tulenevate seljavalude ning arstilt kartseritingimuste talumise osas arvamuse küsimise kohta tähtsust ka esitatud tühistamisnõude lahendamisel, mille osas halduskohus vaidlusaluses otsuses ka oma seisukohta väljendas. Ka sel põhjusel polnud eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kartserikaristuse täitmisele pööramise kohta kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
10.6.Seda, et kinnipeetaval on kartserisse paigutamist võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes, märkis Riigikohus oma 09.02.2017. a määruses asjas nr 3-3-1-75-16, mistõttu ei ole sellele viitamine halduskohtu poolt vale ega ka ebaloogiline. Kui kinnipeetav paneb vanglas toime distsipliinirikkumise, siis järgneb sellele VangS § 63 lg 1 alusel karistus, mille üheks liigiks on ka kartserikaristus. Kinnipeetavale tema poolt toime pandud rikkumise eest distsiplinaarkaristusena kartserikaristuse kohaldamist ei saa pidada kinnipeetava piinamiseks või väärkohtlemiseks.
11.Kaebaja leiab jätkuvalt, et talle määratud kartserikaristus ei olnud vastavuses rikkumise raskuse ja toimepanemise asjaoludega, kuna USB pikendusjuhtme lisamine telerile ei saanud väidetavat „elektrisüsteemi rikke suurt riski“ kuidagi põhjustada. Viru Vangla 19.09.2019. a käskkirja nr 6-3/679-1 põhjendustest nähtuvalt avastati 19.08. 2019, et kambris, kus kaebaja üksinda paikneb, asuv televiisor on ümber ehitatud (USB-ava oli juhtmetega veetud televiisori sisemusse, sellele pääses ligi telerijala ärakruvimise kaudu). Samuti leiti televiisori seest mälukaart ja USB-adapter ehk mälukaardilugeja. Kaebajat karistati seega vanglas keelatud esemete, s.o ümberehitamise tunnustega teleri, mälukaardi ja mälukaardilugeja valdamise eest. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et sellist rikkumist ei saa lugeda väheohtlikuks. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja vaidlusaluses käskkirjas igati põhjendatult välja toonud ka selle, et ümberehitamise tunnustega televiisor seab ohtu vangla julgeoleku ning võib ohustada isikute elu ja tervist, kuna sellise televiisori ühendamine vooluvõrku võib tekitada lühise ja elektrikatkestuse, mis vangla puhul on suur risk. Andmekandjad on vanglas samuti keelatud, sest ka need ohustavad vangla julgeolekut. Eeltoodust tulenevalt on vangla käsitanud kaebaja rikkumisi õigesti raskete distsipliinirikkumistena. Vaidlustatud käskkirja kohaselt võttis vastustaja distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse seda, et kaebajal oli sel hetkel üks kehtiv distsiplinaarkaristus (noomitus), kuid teda ei ole karistatud keelatud esemete valdamise eest, samuti seda, et kaebaja tunnistas oma tegu ja kahetses seda. Arvestades, et VangS § 63 lg 1 võimaldab määrata üheks distsiplinaarkaristuseks kuni 45 ööpäevaks kartserisse paigutamise, on kaebajale määratud iga rikkumise eest miinimumilähedane karistus. Arvestades toimepandud rikkumiste raskust ja seda, et kaebajal siiski oli olemas ka varasem kehtiv distsiplinaarkaristus noomituse näol, ei saa kummagi rikkumise eest määratud 5 ööpäeva pikkust kartserikaristust pidada ebaproportsionaalseks.
12.Kaebaja väidab, et Viru Vanglas ei küsita arsti hinnangut enne kartserikaristuse kohaldamist ja samuti ei külasta arst ega meditsiiniõde üksikvangistuses viibivaid kinnipeetavaid selleks, et hinnata selle mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele terviseseisundile, millega kahjustatakse kinnipeetavate tervist. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus viitas põhjendatult selle, et kehtiv riigisisene õigus ei kohusta vanglat küsima enne kartserikaristuse määramist või kohaldamist eraldi arsti käest arvamust, kuna VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst nagunii kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit. Seega, kui arst näeb, et kartserikaristus võib tõsiselt ohustada kinnipeetava tervist, tuleb tal kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kohaldamine keelata või anda juhised kartserirežiimi leevendamiseks. Samuti on kinnipeetaval endal võimalik paluda hinnangu saamiseks meditsiinitöötaja vastuvõttu, kui ta tunneb, et kartserikaristuse kohaldamine ohustab tõsiselt tema vaimset või füüsilist tervist. VangS § 53 lg 1 alusel on kinnipeetavatele tagatud ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. Mis puudutab konkreetselt kaebajat, siis ei nähtu tema tervisekaardist, et meditsiinitöötajad oleksid kaebaja terviseprobleeme pidanud sellisteks, mis välistavad tema suhtes 10 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse kohaldamise. Halduskohus on vaidlustatud otsuse punktides 18-20 kaebaja väiteid ja tema tervisekaardist nähtuvat, sh meditsiinitöötajate vastuvõtul viibimist nii enne kartserikaristuse täideviimist, selle ajal ja ka pärast seda, igakülgselt ja põhjalikult hinnanud ning teinud asjas kogutud tõenditest igati õiged järeldused, millega ka ringkonnakohus nõustub, pidamata vajalikuks sama küsimust käesolevas otsuses uuesti käsitleda.
12.1.Kuna kehtiv riigisisene õigus ei kohusta vanglat küsima iga kord enne kinnipeetavale kartserikaristuse määramist või selle kohaldamist eraldi arsti käest arvamust selle kohta, kas konkreetse kinnipeetava suhtes on üksikvangistuse kohaldamine lubatud, siis ei pea ka kaebaja tervisekaart sätestama sellist tervishoiutöötaja eraldi hinnangut, et kaebaja suhtes on üksikvangistuse kohaldamine lubatud. Arvestades seda, et arst on kohustatud vanglas pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit ja sellekohased hinnangud kajastuvad kinnipeetava tervisekaardis, siis leidis halduskohus põhjendatult, et kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid hinnanud kaebaja tervisliku seisundi selliseks, et tema suhtes on välistatud kartserikaristuse määramine ja kohaldamine. Seega pole alust kaebaja väitel, et halduskohus oleks pidanud selgelt viitama hoopis tõendile, millest nähtub tervishoiutöötaja luba kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamiseks.
12.2.Kuna puuduvad igasugused viited sellele, et esitatud tühistamiskaebust saaks pidada ka nn piinamiskaebuseks (kaebus piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise korral), nagu väidab kaebaja, siis ei ole asjakohased ka apellatsioonkaebuse väited ümberpööratud tõendamiskoormuse tekkimise aluste esinemise kohta. Vastuseks kaebaja väitele, et vanglal oleks tulnud esitada tõendid selle kohta, et kaebaja tervislik seisund võimaldas üksikvangistuse kohaldamist ja see ei põhjustanud kaebaja tervise halvenemist, märgib ringkonnakohus, et vastustaja esitaski halduskohtule sellised tõendid ehk kaebaja tervisekaardi väljavõtted (tl 24-32), mis koos kaebaja poolt esitatuga (tl 6-8) tõendavadki eelpoolnimetatud asjaolusid. Käesoleva vaidluse kontekstis on asjakohatu kaebaja väide, et asjaolude tõendamise koormuse võib ka hea usu põhimõttest tulenevalt poole kahjuks ümber pöörata, kui ta rikub seadusest või lepingust tulenevat asjaolude tuvastamisele kaasaaitamise kohustust.
12.3.Vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et kaebaja tervislikku seisundit on vanglas ja ka konkreetselt ajavahemikul, mil kaebaja kandis vaidlusalust 10 ööpäeva pikkust kartserikaristust, regulaarselt jälgitud, põhineb kaebaja tervisekaardi andmetel (vt halduskohtu vaidlustatud otsuse p 18). Seetõttu ja ka põhjusel, et käesoleva vaidluse näol ei ole tegemist tervishoiuteenuse osutaja vastu suunatud kahju hüvitamise nõudega, on asjakohatud kaebaja viited arsti poolt VÕS §-s 769 sätestatud dokumenteerimiskohustuse rikkumisele ja väide, et
asjas tuleb analoogia korras kohaldada VÕS §-de 769 ja 770 lg 3 sätteid ehk tõendamiskoormus on vanglal.
12.4.Kaebaja tervisekaardist nähtub, et enne kartserisse minekut viibis ta meditsiinitöötajate vastuvõtul 22.09.2019 ja 24.09.2019 ning kartseris viibimise ajal käis ta meditsiinitöötajate vastuvõtul kuuel korral (26.09.2019 kahel korral; 27.09.2019; 29.09.2019 ja 04.10.2019 kahel korral) ning ühelgi korral ei esinenud tal terviseprobleeme, mis oleksid välistanud kartserikaristuse kohaldamise või nõudnud selle kohest lõpetamist. Seetõttu ei anna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust kaebaja väited, et kartseris olles esitas ta iga päev vanglale taotlusi lõpetada tema üksikvangistusega piinamine ja soovis isegi arsti hinnangut oma tervislikule seisundile, kuid seda ei võimaldatud.
13.Kuna kartseris viibimise ajal käis kaebaja meditsiinitöötajate vastuvõtul kuuel korral ja asja materjalidest ei nähtu, et ta oleks kartseris viibides jäänud ilma vajaliku arstiabita või selle andmisest oleks üldse keeldutud, siis ei ole asjakohased kaebaja viited Viru Vangla 2017. a külastuse kohta koostatud raportile (CPT/Inf(2019)31 ning Euroopa vanglareeglistikule (EVR) ja neis märgitule, et meditsiinitöötaja peab vanglas erilist tähelepanu pöörama üksikvangistuses olevate vangide tervisele ja osutama neile kohest arstiabi ning neid ravima ja jälgima. Ringkonnakohus osutab ka sellele, et EVR (kinnitatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2) ja CPT raportid on soovituslikud dokumendid, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduvad (RKPSJV kolleegiumi 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32 ja RKHK 08.12.2016. a otsus nr 3-3-1-55-16, p 10).
14.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et asjas (kohtuarstliku) ekspertiisi määramata jätmisega rikkus halduskohus oluliselt menetlusõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Halduskohtu hinnangul oli võimalik seda, kas kaebaja suhtes võis tema terviseseisundit arvestades kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kokku kümneks ööpäevaks, hinnata asjas esitatud tõendite (sh kaebaja tervisekaardi väljavõtte) põhjal ja ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. HKMS § 4 lg 4 kohaselt kohus tuvastab haldusasja raames iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Halduskohus hindas vaidlustatud kohtuotsuses kaebaja tervislikku seisundit 2019. a algusest kuni vaidlusaluse kartserikaristuse kandmise lõpuni, lähtudes kaebaja tervisekaardi väljavõtetest ja 06.03.2019 toimunud psühhiaatri vastuvõtu kohta koostatud ambulatoorsest epikriisist. Kuivõrd nendest tõenditest nähtuvad nii kaebaja haigusseisundid kui ka tema väljendatud mured seoses enda tervisliku seisundi ja kartserikaristuse kandmisega, siis olid asjas esitatud tõendid piisavad praeguse haldusasja lahendamiseks ning ekspertiisi tegemine ei olnud vajalik.
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebaja väide, mille kohaselt olukorras, kus kohus ei võta arvesse kaebaja viidatud EIK kohtupraktikat, kuid märgib, et siseriiklik õigus ei kohusta vanglat küsima enne kartserikaristuse määramist või kohaldamist eraldi arsti käest arvamust, puudub kaebajal tõhus õiguskaitsevahend enda kaitseks. Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on sätestatud EIÕK art-s 13 ja see tähendab, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. Kaebaja poolt viidatud EIK-i otsuses (Vasil Sashov Petrov vs. Bulgaaria, 10.06.2010, avaldus nr 63106/00) märgiti, et art 13
rikkumine esineb siis, kui siseriiklik kohus ei kohalda kahjunõude läbivaatamisel EIK vastava valdkonna lahendeid olukorras, kus avaldaja oli esitanud tsiviilnõude politseinike vastu, mida siseriiklikud kohtud ei rahuldanud. EIK leidis, et kohtud ei analüüsinud politseinike tegevust sellest aspektist, kas neil oli alust pidada avaldaja tegevust ohtlikuks teistele isikutele. Kuna siseriiklikud kohtud ei lähtunud EIK-i kohtulahenditest tulenevatest põhimõtetest, ei võimaldanud see avaldajal saada kohast hüvitist. Asjaolu, et siseriiklik õigus ei kohusta vanglat küsima enne kinnipeetavale kartserikaristuse määramist või kohaldamist eraldi arsti käest arvamust ei tähenda seda, et kaebajal puuduks riigisisene õiguskaitsevahend mõne konventsiooniga tagatud põhiõiguse kaitseks.
16.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.12.2020. a otsuse muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda.
18.HKMS § 175 lõike 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga, nagu on seda teinud halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni punktis 5.
(allkirjastatud digitaalselt) Riigikohtu 14.02.2023 lahendiga osaliselt jõustunud.
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2021. a otsus ja Tartu Halduskohtu
31.detsembri 2020. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebuse muutmise taotlus. Saata asi Tartu Halduskohtule kaebuse muutmise taotluse lahendamiseks.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.