Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-19-2164 31. detsember 2020 Maria Lõbus Z.Ze kaebus Viru Vangla 19. septembri 2019. a käskkirja nr 6-3/679-1 ja 21. oktoobri 2019. a vaideotsuse nr 6-12/328-2 tühistamiseks Kaebaja – Z.Z Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks rahuldamata. Võtta asja materjalide juurde kaebaja 18. detsembri 2020. a menetlusdokument. Jätta kaebus rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 1. veebruar 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-19-2164 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
1.Viru Vangla 19. septembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/679-1 tunnistati kinnipeetav Z.Z (kaebaja) süüdi Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.29 rikkumises ja karistati teda viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega, samuti tunnistati kaebaja süüdi justiitsministri
30.novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ (edaspidi VSKE) § 641 ja Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32 rikkumises ning karistati teda viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt avastati 19. augustil 2019, et kambris, kus kaebaja üksinda paikneb, asuv televiisor on ümber ehitatud (USB-ava oli juhtmetega veetud televiisori sisemusse, sellele pääses ligi telerijala ärakruvimise kaudu). Samuti leiti televiisori seest mälukaart ja USB-adapter ehk mälukaardilugeja. Kartserikaristus pöörati täitmisele 26. septembrist 2019 kuni 6. oktoobrini 2019.
2.Kaebaja esitas Viru Vangla 19. septembri 2019. a käskkirja peale vaide, mille Viru Vangla jättis 21. oktoobri 2019. a vaideotsusega nr 6-12/328-2 rahuldamata.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 20. novembril 2019 kaebaja kaebus Viru Vangla
19.septembri 2019. a käskkirja ja 21. oktoobri 2019. a vaideotsuse tühistamiseks.
4.Kohus võttis 11. juuni 2020. a määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat sellele vastama.
Vastustaja palus 11. augusti 2020. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kohus otsustas 23. novembri 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
7.Kaebaja esitas 2. detsembril 2020 täiendavad seisukohad ja tõendid ning taotluse kaebuse muutmiseks.
8.Vastustaja esitas 11. detsembril 2020 seisukoha kaebaja 2. detsembri 2020. a menetlusdokumendi kohta.
9.Kaebaja esitas 18. detsembril 2020 vastuväited vastustaja 11. detsembri 2020. a seisukohale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja märkis, et selle üle vaidlust ei ole, et ta pani rikkumise toime. Kaebaja selgitas, et vaidlustab ainult talle määratud distsiplinaarkaristuse liigi ja määra. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
3-19-2164 1) Mälukaardi peal olid hispaania ja vene keele õppematerjalid. Mälukaardi peal ei olnud vanglas keelatud teoseid. Vangla saab seda kontrollida, sest mälukaart on vangla käes. Proportsionaalne ei ole see, et õppimise eesmärgil mälukaardi kasutamise eest ehk väheohtliku ja rahumeelse rikkumise eest karistatakse kõige rangema karistusega, s.o kartserisse paigutamisega. Kaebajale määratud kartserikaristus ei ole vastavuses rikkumise raskuse ja toimepanemise asjaoludega. Kaebajal puudusid eelnevad rikkumised seoses keelatud esemetega, kaebaja tunnistas enda süüd ja kahetses tehtut ning kaebaja pani rikkumise toime ainult seetõttu, et soovis tegeleda õppimisega, mida vangla talle ei võimaldanud. 2) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK), Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ja õiguskantsleri hinnangul tuleb vanglatel kartserikaristust kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Õiguskirjanduse kohaselt on kartserikaristus viimne vahend puhuks, kui on tegu korduvate distsipliinirikkumistega ja kõik ülejäänud distsiplinaarkaristused ei ole andnud tulemusi. Riigikohtu praktika kohaselt on kartserisse paigutamine ehk raskeima ja intensiivselt kinnipeetava põhiõigusi riivava ja kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendava distsiplinaarkaristuse kohaldamine põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel. 3) Kartserikaristust ei oleks tohtinud kaebaja suhtes kohaldada ka tervisliku seisundi tõttu. Nimelt on arst kaebajal diagnoosinud raske psüühikahäire (depressioon, ärevus- ja paanikahäire). Rahvusvaheliste dokumentide ja EIK praktika kohaselt ei tohi üksikvangistust kohaldada psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes. Kaebaja kartseris hoidmisel muutub tema depressioon raskekujulisemaks ja võib lõppeda surmaga. Üksikvangistus võib kaebajal vallandada psühhoosi, mis suurendab enesetapu sooritamise riski. Kaebajal tekivad kartseris alati suitsiidimõtted ja ta ei suuda ennast siis kontrollida. Kaebaja on üksikvangistuse tõttu Soome vanglas üritanud enesetappu. Vangla ei küsinud arsti arvamust kaebaja suhtes kartserikaristuse kohaldamise osas. Üksikvangistuse negatiivne mõju inimese tervisele võib avalduda juba paari päevaga. Eelnevat arvestades oli kaebajale määratud kartserikaristus sobimatu karistus. 4) Samuti ei oleks tohtinud kaebaja suhtes üksikvangistust kohaldada seetõttu, et kaebaja vajab madratsit ka päeval. Kartseris võetakse madrats aga päevaseks ajaks ära. Kaebajal on väga tugevad seljavalud ja tal on vaja lamada, et anda seljale puhkust. Lisaks on madratsit vaja seetõttu, et kaebaja ei maga öösiti unehäirete tõttu piisavalt ja ta magab siis, kui uni tekib. Samuti on kaebajal nõrkus, jõuetus ja väsimus. Vangla perearst on kaebajale öelnud, et ta ei saa kaebajale päevaseks ajaks kartserisse madratsit määrata, sest vanglaametnikud keelasid tal selle ära.
11.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kaebajat on karistatud õiguspäraselt ning määratud karistused on rikkumiste iseloomu arvestades proportsionaalsed. Tegu on raskete distsipliinirikkumistega. Muu karistuse kohaldamine ei oleks vastavuses toimepandud teo raskusega. Samas on vangla karistuste määramisel arvesse võtnud kaebaja ülestunnistust ja kahetsust. Distsiplinaarkaristuse määra valik on vangla kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Iga rikkumise eest on määratud miinimumilähedase määraga kartserikaristus. Karistus ei ole määratud diskretsioonireegleid rikkudes.
3-19-2164 2) Kaebaja terviseseisund ei välistanud tema karistamist kartserikaristusega. Ei enne karistuse täideviimist ega ka peale seda ei ilmnenud kaebajal distsiplinaarkaristuse täitmisega seonduvaid tervisehäireid. Kaebaja dramatiseerib oma terviseseisundit põhjendamatult üle. Kaebaja esitatud tõendid ei näita, et arstid oleksid seadnud kahtluse alla tema distsiplinaarkaristuse kandmise võime. Vangla tervishoiutöötajatele on kaebaja terviseseisund olnud kogu aeg teada, kaebaja tervist on jälgitud, teda on ravitud. Riigisisene õigus ei näe ette, et kartserikaristust kandvat kinnipeetavat peaks eelnevalt või siis igapäevaselt üle vaatama tervishoiutöötaja. Kui kinnipeetava hinnangul esineb tal tervisehäireid (sh psüühilise tervise häireid), on tal õigus pöörduda arsti poole. Kinnipeetavatele on vanglas tagatud ööpäevaringselt vältimatu abi kättesaadavus. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama nad ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Seda ka kartserikaristuse kohaldamise ajal. Halb tervislik seisund ei saa välistada distsiplinaarkaristusena kartserikaristuse määramist. Sel juhul tagatakse kinnipeetavale kohane tervishoiuteenus. Vangla ei ole andnud arstile selliseid korraldusi, millega sekkutaks sisuliste raviotsuste tegemisse. 3) Ka kaebaja enda kaebusest tuleb välja, et ta pani rikkumised toime ettekavatsetult ja plaanipäraselt. Kaebaja rikkumist ei õigusta mingilgi määral väide, et ta kasutas rikutud telerit õppimiseks. Kaebaja väide ei ole praktiliselt kontrollitav. Tänapäevased andmekandjad (mälukaardid) on muutunud sedavõrd väikeseks, et nende peitmine ja hävitamine on lihtne. Oht, et mälukaarte kasutatakse näiteks vägivalda õhutava või pornograafilise materjali taasesitamiseks, on usutav ja tõenäoline. 4) Kaebajat oli 2019. aastal varem karistatud noomitusega, kuid see ei heidutanud teda ja ta pani ikka uued rikkumised toime.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
12.Kohus võttis praeguses asjas menetlusse kaebuse Viru Vangla 19. septembri 2019. a käskkirja ja 21. oktoobri 2019. a vaideotsuse tühistamiseks. Kohus otsustas 23. novembri 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kaebaja esitas 2. detsembril 2020 kohtule taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebaja soovib tühistamisnõudele lisaks esitada ka Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude. Kaebaja palus tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse kartserikaristuse täitmisele pööramisel 26. septembrist 2019 kuni 6. oktoobrini 2019. Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et üksikvangistuse eel ei kontrollitud tema tervist, samuti ei tehtud talle üksikvangistuse ajal iga päev tervisekontrolli ning puudus piisav vaimne ja füüsiline stimulatsioon üksikvangistuse mõju leevendamiseks. Lisaks põhjustati kaebajale tervisekahju, s.o seljavalude oluline ägenemine. Kaebaja selgitas, et esitab tuvastamisnõude preventiivsel eesmärgil. HKMS § 49 lõike 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS-i kohaselt lubatav. Kaebaja soovitud tuvastamisnõue ei ole lubatav. Seaduse ja kohtupraktika järgi on tuvastamisnõude esitamise võimalused piiratud. HKMS § 45 lõike 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid
3-19-2164 vahendeid. Riigikohtu halduskolleegium on 14. oktoobri 2020. a määruses asjas nr 3-19-882 selgitanud järgmist (punktid 23.1 ja 23.6). Tuvastamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske. Kui võimaliku tulevase õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis ei ole võimatu või ebamõistlikult raske, ei ole täidetud tuvastamiskaebuse eelduseks olev erilise preventiivse huvi kriteerium. Kaebajal on tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks tulevikus sarnases olukorras. Kui vangla peaks kaebaja uuesti kartserisse paigutama ning kaebaja hinnangul puudub tal üksikvangistuses piisav vaimne ja füüsiline stimulatsioon, on tal võimalik esitada vanglale vaie, taotledes konkreetsete meetmete võtmist üksikvangistuse mõju leevendamiseks. Vaidemenetluse ajal saab kaebaja vajaduse korral halduskohtule esitada esialgse õiguskaitse taotluse. Kui kaebaja leiab, et enne kartserisse paigutamist või kartseris viibides on vaja kontrollida tema tervist, saab ta vastava sooviga pöörduda vangla meditsiinitöötaja poole. Kui kaebaja leiab, et talle on tekitatud kahju, saab ta vanglale ja seejärel halduskohtule esitada hüvitamisnõude. Samuti tuleb arvestada seda, et kaebajal on kartserisse paigutamist võimalik ise vältida uutest distsiplinaarsüütegudest hoidudes, mistõttu ei ole preventiivne huvi piisav tuvastamisnõude esitamiseks (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
9.veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-75-16, punkt 8.1). Kuna tuvastamisnõue ei ole lubatav, jätab kohus kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata.
13.Kohus määras 23. novembri 2020. a määrusega, et menetlusosalistel on õigus esitada täiendavaid menetlusdokumente hiljemalt 2. detsembril 2020 ning vastuväiteid teise menetlusosalise täiendavatele menetlusdokumentidele hiljemalt 11. detsembril 2020. Kaebaja esitas 18. detsembril 2020 vastuväited vastustaja 11. detsembri 2020. a seisukohale. Seega on kaebaja 18. detsembri 2020. a vastuväited esitatud hilinemisega. HKMS § 51 lõikest 4 tuleneb, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Riigikohus on selgitanud, et HKMS § 51 lõike 4 sõnastusest nähtuvalt ei ole üksnes avalduse hilinenult esitamise fakt avalduse menetlemata jätmiseks piisav (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-65-13, punkt 31). Kohus on kaebaja 18. detsembri 2020. a menetlusdokumendi edastanud ka vastustajale. Kohus leiab, et kaebaja 18. detsembri 2020. a menetlusdokumendi sisu arvestades ei ole tingimata vaja anda vastustajale võimalust esitada selle kohta oma seisukoht. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja
18.detsembri 2020. a menetlusdokumendi saab selle hilinenult esitamisest hoolimata asja materjalide juurde võtta, sest see ei põhjusta menetluse viibimist.
14.Viru Vangla 19. septembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/679-1 tunnistati kaebaja süüdi Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.29 rikkumises ja karistati teda viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega, samuti tunnistati kaebaja süüdi VSKE § 641 ja Viru Vangla kodukorra punkti 7.1.32 rikkumises ning karistati teda viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt avastati 19. augustil 2019, et kambris, kus kaebaja üksinda paikneb, asuv televiisor on ümber ehitatud (USB-ava oli juhtmetega veetud televiisori sisemusse, sellele pääses ligi telerijala ärakruvimise kaudu). Samuti leiti televiisori seest mälukaart ja USB-adapter ehk mälukaardilugeja.
3-19-2164 Kaebaja märkis, et selle üle vaidlust ei ole, et ta pani rikkumise toime. Kaebaja selgitas, et vaidlustab ainult talle määratud distsiplinaarkaristuse liigi ja määra.
15.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lõike 1 kohaselt võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
16.Kaebaja leiab, et talle määratud distsiplinaarkaristus ei ole vastavuses rikkumise raskuse ja toimepanemise asjaoludega. Kaebaja väitel olid mälukaardi peal hispaania ja vene keele õppematerjalid, mitte vanglas keelatud teosed. Kaebaja hinnangul ei ole proportsionaalne see, et õppimise eesmärgil mälukaardi kasutamise eest ehk väheohtliku ja rahumeelse rikkumise eest karistatakse kõige rangema karistusega, s.o kartserisse paigutamisega. Kaebajal puudusid eelnevad rikkumised seoses keelatud esemetega, kaebaja tunnistas enda süüd ja kahetses tehtut ning kaebaja pani rikkumise toime ainult seetõttu, et soovis tegeleda õppimisega, mida vangla talle ei võimaldanud. Kaebajat karistati vanglas keelatud esemete, s.o ümberehitamise tunnustega teleri, mälukaardi ja mälukaardilugeja valdamise eest. Vastustaja on 19. septembri 2019. a käskkirjas märkinud, et on distsiplinaarkaristuste määramisel arvesse võtnud rikkumiste iseloomu ja laadi. Vastustaja selgitas käskkirjas, et ümberehitamise tunnustega televiisor seab ohtu vangla julgeoleku ning võib ohustada isikute elu ja tervist. Sellise televiisori ühendamine vooluvõrku võib tekitada lühise ja elektrikatkestuse. Vangla kui kinnise asutuse puhul on elektrisüsteemi rike suur risk. Andmekandjad on vanglas keelatud, sest ka need ohustavad vangla julgeolekut. Andmekandjatele saab salvestada vanglas keelatud teoseid. Vanglal ei ole ressurssi, et tagada andmekandjate põhjalik kontroll, samuti on tundmatu päritoluga andmekandjate kasutamine riigiarvutites keelatud, sest need võivad sisaldada viiruseid. Samuti on võimalik, et kinnipeetavad laenutavad omavahel andmekandjaid. Eeltoodust tulenevalt on vangla käsitanud kaebaja rikkumisi raskete distsipliinirikkumistena. Vastustaja võttis distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse ka seda, et kaebajal oli sel hetkel üks kehtiv distsiplinaarkaristus (noomitus), kuid teda ei ole karistatud keelatud esemete valdamise eest. Vastustaja võttis arvesse ka kaebaja ülestunnistust ja kahetsust. Vastustaja leidis, et kõike eelnevat arvestades on proportsionaalne määrata kaebajale iga rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Vastustaja lisas, et arvestades, et seadus võimaldab määrata üheks distsiplinaarkaristuseks 45 ööpäevaks kartserisse paigutamise, on kaebajale määratud iga rikkumise eest miinimumilähedane karistus. Kohus leiab, et vastustaja on kaebaja karistamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning kaebajale iga rikkumise eest määratud karistuse liik ja määr on proportsionaalsed. Vastustaja on õigesti järeldanud, et keelatud esemetest lähtuvate riskide tõttu tuleb nendega seotud rikkumisi pidada vangla kontekstis rasketeks. Raske distsipliinirikkumise toimepanemise eest ei saa kartserikaristuse kohaldamist pidada ülemääraseks. Samas on vastustaja arvesse võtnud, et kaebaja väitel olid mälukaardil ainult hispaania ja vene keele õppematerjalid. See asjaolu ei muuda aga kaebaja rikkumisi väheoluliseks. Kaebajal tuleb arvestada ka enesetäiendamisel vanglas kehtivate piirangutega ning ta ei saa õigustada keelatud esemete valdamist sooviga õppida. Kergendava asjaoluna on vastustaja siiski arvestanud kaebaja ülestunnistust ja kahetsust. Samuti arvestas vastustaja seda, et kaebajat oli varem distsiplinaarkorras karistatud noomitusega, kuid mitte keelatud esemete valdamise eest. Kohus
3-19-2164 nõustub vastustajaga, et kõike eelnevat arvestades saab pidada iga rikkumise eest viieööpäevast kartserikaristust proportsionaalseks.
17.Kaebaja viitas ka EIK, CPT ja õiguskantsleri seisukohtadele, et kartserikaristust võib kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Samuti viitas kaebaja sellele, et õiguskirjanduse kohaselt on kartserikaristus viimne vahend puhuks, kui on tegu korduvate distsipliinirikkumistega ja kõik ülejäänud distsiplinaarkaristused ei ole andnud tulemusi. Kaebaja osutas, et ka Riigikohtu praktika kohaselt on kartserisse paigutamine ehk raskeima ja intensiivselt kinnipeetava põhiõigusi riivava ja kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendava distsiplinaarkaristuse kohaldamine põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel. Kohus selgitas eespool, et kaebaja rikkumisi keelatud esemetega seoses tuleb praegusel juhul pidada rasketeks. Kohtu hinnangul saabki raskeid distsipliinirikkumisi käsitada tõsiste juhtudena, mil on põhjendatud kartserikaristuse kohaldamine. Kaebaja oli ka varem distsipliinirikkumise toime pannud ja selle eest noomituse karistuseks saanud, kuid see ei avaldanud talle piisavalt mõju, sest kaebaja pani toime uued rikkumised, s.o keelatud esemetega seotud rikkumised. Võttes arvesse, et kaebaja rikkumised keelatud esemetega seoses olid rasked ja varasem kergem karistus ei avaldanud kaebajale loodetud mõju, oli põhjendatud distsiplinaarkaristuse kohaldamine. Vastustaja määras kaebajale iga rikkumise eest nii lühiajalised kartserikaristused, kui see asjaolusid arvestades võimalik oli.
18.Kaebaja leiab, et kartserikaristust ei oleks tohtinud tema suhtes kohaldada ka raske psüühikahäire (depressioon, ärevus- ja paanikahäire) tõttu. Kaebaja väitis, et kartseris hoidmisel muutub tema depressioon raskekujulisemaks ja võib lõppeda surmaga, sest üksikvangistus võib kaebajal vallandada psühhoosi, mis suurendab enesetapu sooritamise riski. Kaebaja sõnul tekivad tal kartseris alati suitsiidimõtted ja ta ei suuda ennast siis kontrollida. Kaebaja on üksikvangistuse tõttu Soome vanglas üritanud enesetappu. Kaebaja viitas ka sellele, et vangla ei küsinud arsti arvamust kaebaja suhtes kartserikaristuse kohaldamise osas. Kaebajale määrati kartserikaristused 19. septembril 2019 ning ta kandis need ära ajavahemikul
26.septembrist 2019 kuni 6. oktoobrini 2019. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest (tl 7, 24‒30p) ja kaebaja esitatud Corrigo OÜ ambulatoorsest epikriisist (tl 6) nähtub 2019. aasta algusest kuni
6.oktoobrini 2019 kaebaja vaimse tervise kohta järgmine teave: - 11. jaanuaril 2019 kurtis kaebaja halva enesetunde, närvilisuse ja ärevuse üle ning soovis kiiremas korras psühhiaatri vastuvõttu (E. Innose sissekanne, haigusjuht nr A860 2019); - 26. jaanuaril 2019 kurtis kaebaja halva une üle, psühhiaater on varem diagnoosinud depressiooni, määrati ravimid (V. Pronevitši sissekanne, haigusjuht nr A1717 2019); - 5. veebruaril 2019 kurtis kaebaja ärevuse ja depressiooni üle ning soovis raviskeemi korrigeerida psühhiaatri juures, kaebajale tehti saatekiri psühhiaatri juurde (R. Aadamsoo sissekanne, haigusjuht nr A2228 2019; - 7. veebruaril 2019 kurtis kaebaja närvilisuse üle ja soovis rahustit (I. Pavlova sissekanne, haigusjuht nr A2377 2019); - 6. märtsil 2019 kurtis kaebaja ärevuse, depressiooni, hirmutunde, halva une, uimasuse, kurva meeleolu ja suitsiidimõtete üle, diagnoosiks määrati mõõdukas depressioon ja kaebaja ravidoosi tõsteti (O. Toomla sissekanne); - 16. märtsil 2019 korrigeeriti kaebaja ravi, diagnoos mõõdukas depressioon (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 2019); - 22. märtsil 2019 korrigeeriti kaebaja ravi, diagnoos mõõdukas depressioon (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 2019);
3-19-2164 -
-
-
-
30.märtsil 2019 on arst teinud kaebajale ettepaneku ravi muuta, kuid kaebaja vihastas ja lahkus vastuvõtult, diagnoos mõõdukas depressioon (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 2019);
25.aprillil 2019 kurtis kaebaja, et tal on pidev hirmutunne, süda peksab, iiveldus, vahel peapööritus ja värisemine, söögiisu ei ole, unehäired, pidev väsimus, ei suuda midagi teha, unustab asju, masendus, halb tuju, konfliktid teistega, ärrituvus, vihahood, tugev stress, suitsiidimõtted, paanikahood, tugev ärevus (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A7679 2019);
2.mail 2019 kurtis kaebaja unehäirete üle (I. Pavlova sissekanne, haigusjuht nr A8063 2019);
12.mail 2019 on kaebajal diagnoosiks märgitud ärevushäire (V. Pronevitši sissekanne, haigusjuht nr A8579 2019);
30.mail 2019 kurtis kaebaja paanikahoogude, pideva ärevuse ja väsimuse üle ning soovis psühhiaatri vastuvõtule (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A9168 2019);
25.juulil 2019 soovis kaebaja psühhiaatri vastuvõtule (R. Hanni sissekanne, haigusjuht nr A11961 20);
11.augustil 2019 kurtis kaebaja, et magab halvasti ning on emotsionaalselt labiilne ja rahutu, diagnoosiks märgiti depressioon ja insomnia (V. Pronevitši sissekanne, haigusjuht nr A13191 20);
17.augustil 2019 kurtis kaebaja ärevuse ja kehva une üle, korrigeeriti ravi, diagnoos mõõdukas depressioon (O. Toomla sissekanne, haigusjuht nr A5151 2019);
Eeltoodust nähtub, et kaebajal on diagnoositud mõõdukas depressioon, ärevushäire ja insomnia. Samuti on näha, et meditsiinitöötajad on pidevalt kaebaja tervist jälginud ja teda ravinud. Tervisekaardist ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid hinnanud kaebaja vaimset seisundit selliseks, et tema suhtes oleks välistatud kartserikaristuse määramine ja kohaldamine. Kehtiv riigisisene õigus ei kohusta vanglat küsima enne kartserikaristuse määramist või kohaldamist eraldi arsti käest arvamust, sest VangS § 52 lõike 2 kohaselt on arst nagunii kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit. See tähendab, et kui arst näeb, et kartserikaristus võib tõsiselt ohustada kinnipeetava tervist, tuleb tal keelata kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kohaldamine või anda juhised kartserirežiimi leevendamiseks. Lisaks on kinnipeetaval endal võimalik paluda hinnangu saamiseks meditsiinitöötaja vastuvõttu, kui ta tunneb, et kartserikaristuse kohaldamine ohustab tõsiselt tema vaimset tervist. Kinnipeetavatele on tagatud ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lõige 1). Nagu öeldud, ei nähtu tervisekaardist, et meditsiinitöötajad oleksid kaebaja vaimse tervise probleeme pidanud sellisteks, mis välistaksid tema suhtes kartserikaristuse kohaldamise. Tervisekaardist nähtub, et kaebaja on enne kartserisse minekut viibinud meditsiinitöötajate vastuvõtul, kuid pole väitnud, et teda ei tohiks kartserisse paigutada vaimse tervise probleemide pärast (V. Pronevitši vastuvõtt 22. septembril 2019, haigusjuht nr A15663 20; R. Hanni vastuvõtt 24. septembril 2019, haigusjuht nr A15790 20). Kartseris viibimise ajal on kaebaja viibinud kuuel korral meditsiinitöötajate vastuvõtul (26. septembril 2019 haigusjuht nr A16000 20, 26. septembril 2019 haigusjuht nr A16019 20, 27. septembril 2019 haigusjuht nr A16067 20, 29. septembril 2019 haigusjuht nr A5151 2019, 4. oktoobril 2019 haigusjuht nr A16506 20, 4. oktoobril 2019 haigusjuht nr A16529 20). 4. oktoobril 2019 on kaebaja kurtnud, et ravimid tekitavad unisust,
3-19-2164 uimasust, nõrkust, peapööritust, iiveldust, suu kuivab. Samuti kurtis kaebaja, et tal oli viimase nädala jooksul kolm korda esinenud südamekloppimine, õhupuudus, valu hingamisel rinnus, iiveldus, lämbumistunne kurgus. Kõik sümptomid olid aga umbes 30 minutit hiljem ise kadunud. Eeltoodust nähtub, et kaebaja tervist on ka kartseris viibimise ajal regulaarselt jälgitud ning tal esinevaid terviseprobleeme pole peetud sellisteks, mis välistaksid kartserikaristuse kohaldamise. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et kartserikaristuse kandmisel ajal pole tema terviseseisundit jälgitud. Kohtul puudub mõistlik põhjus kahelda meditsiinitöötajate otsustuste õigsuses.
19.Mitte igasugune vaimse tervise probleem või psüühikahäire ei tähenda, et kinnipeetava suhtes ei tohiks kohaldada kartserikaristust (vt sama seisukohta Tallinna Ringkonnakohtu
10.oktoobri 2017. a otsusest haldusasjas nr 3-15-3145, punkt 11). Kaebaja viidatud rahvusvahelised dokumendid ja EIK praktika ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Nelson Mandela reeglite (ÜRO standardsed miinimumreeglid kinnipeetavate kohtlemiseks)1 reegli 45 punkti 2 kohaselt peaks üksikvangistuse kohaldamine olema keelatud vaimse puudega (mental disability) vangide puhul, kui nende olukord peaks sellise meetme võtmisel halvenema (vt sama seisukohta Tartu Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2018. a otsusest haldusasjas nr 3-17-1397, punkt 17). EIK on 27. veebruari 2018. a otsuses asjas Shatokhin vs. Venemaa (50236/06)2 rõhutanud, et vaimse puudega inimest ei või isegi lühiajaliselt üksikvangistusse paigutada. Selles asjas olid arstid korduvalt väljendanud vanglale seisukohta, et kaebajat ei või tema tervisliku seisundi tõttu üksikvangistusse paigutada, kuid vangla tegi seda siiski. Istanbuli deklaratsioonis üksikvangistuse kasutamise ja mõju kohta3 on leitud, et üksikvangistus peaks olema keelatud vaimselt haigete (mentally ill) vangide puhul. Kohtu hinnangul võib eeltoodust järeldada, et üksikvangistust tuleks vältida tõsiste vaimsete probleemidega kinnipeetavate puhul ja kindlasti siis, kui arstid on keelanud kinnipeetava suhtes üksikvangistust kohaldada. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et ta kannatab mõõduka depressiooni, ärevushäire ja insomnia käes, kuid saab ravi ja suudab siiski oma igapäevaeluga iseseisvalt toime tulla. Meditsiinitöötajad on leidnud, et kaebaja vaimse tervise probleeme ei saa pidada nii tõsisteks, et need välistaksid igal juhul tema suhtes kartserikaristuse kohaldamise. Kaebaja viidatud EIK 1. detsembri 2016. a otsusest asjas Trapeznikova jt vs. Venemaa (45115/09)) ei tulene järeldust, et psüühikahäirega kinnipeetavat ei tohi ühelgi juhul paigutada üksikvangistusse. Selles asjas heitis EIK vangla administratsioonile ette seda, et administratsioon ei võtnud piisavaid meetmeid, et ära hoida psühhiaatriliste probleemidega kinnipeetava (oli kannatanud narkosõltuvuse käes, neelas tahtlikult metallobjekte ja lõikas enda kõhtu) enesetappu. EIK kritiseeris seda, et kinnipeetavale ei võimaldatud kogu vangistuse jooksul ligipääsu psühhiaatrilisele abile ja ravile, kuigi vanglale pidi olema äratuntav, et kinnipeetav sellist abi vajab. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajale on tagatud regulaarne juurdepääs meditsiiniabile, sh on kaebajale pakutud psühholoogilist abi ja ravi. Kaebaja vaimse tervise seisund on olnud meditsiinitöötajate pideva jälgimise all. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud selliseid tõsiseid psühhiaatrilisi probleeme, nagu viidatud EIK asjas.
20.Lisaks leiab kaebaja, et kartserikaristust ei oleks tohtinud tema suhtes kohaldada ka seetõttu, et kartseris võetakse päevaseks ajaks madrats ära, kuid kaebaja sõnul vajab ta
https://www.un.org/en/events/mandeladay/mandela_rules.shtml Kohus ei leidnud otsust EIK ametlikust kohtulahendite andmebaasist, kuid mitteametlik kokkuvõte on kajastatud veebilehel https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/kohtuuudiste_nimekiri/4863
3-19-2164 seljavalude, unehäirete, nõrkuse, jõuetuse ja väsimuse tõttu päeval madratsit. Kaebaja väitel on vangla perearst talle öelnud, et ei saa kaebajale päevaseks ajaks kartserisse madratsit määrata, sest vanglaametnikud keelasid tal selle ära. Vajadus kasutada päevasel ajal madratsit ei saa olla asjaoluks, mis välistab kartserikaristuse kohaldamise. Kui kaebajal on tervislikel põhjustel vaja päeval kartseris madratsit kasutada, tuleb vastav tõend väljastada meditsiinitöötajal. Meditsiinitöötajal tuleb vanglas tervishoiuteenuse osutamise raames muu hulgas hinnata seda, kas kinnipeetavale on tema tervislikust seisundist tulenevalt vaja teha kinnipidamisrežiimis (sh kartserirežiimis) erandeid. Sellise hinnangu andmine nõuab meditsiiniteadmisi ning seda ei saa teha või mõjutada vastavate teadmisteta vanglaametnikud. Vastustaja kinnitusel ei ole ta andnud arstile selliseid korraldusi, millega sekkutaks sisuliste raviotsuste tegemisse. Kui kaebaja leiab, et meditsiinitöötajad ei ole tema vajadust kartseris päevasel ajal madratsi järele õigesti hinnanud, on kaebajal õigus meditsiinitöötajate vastavad otsustused maakohtus vaidlustada.
21.Kaebaja on 2. detsembril 2020 kohtule esitatud menetlusdokumendis palunud, et kohus loeks selle dokumendiga koos esitatud CPT raporti punktides 7, 67‒70, 72, 74‒76 ja 78 esitatud seisukohad kaebuse põhjendusteks ja arvestaks nendega kohtuotsuse tegemisel. Kohus ei saa üksnes rahvusvahelise organisatsiooni dokumendis esitatud üldiste seisukohtade ja soovituste põhjal kaebust lahendada, ilma et kaebaja neid üldisi seisukohti ja soovitusi oma juhtumiga seoks. Kaebajal endal tuleb konkreetselt ära näidata, millist vangla tegevust ja millistel põhjustel ta õigusvastaseks peab. Kaebajal tuleb oma põhjendused siduda konkreetsete faktiliste asjaoludega. Seejuures võib kaebaja oma väidete kinnituseks viidata täiendavalt ka näiteks rahvusvaheliste organisatsioonide dokumentidele, kuid ei saa ainult piirduda viidetega sellisele dokumendile, täpsustamata, kuidas selles esitatud üldised seisukohad ja soovitused seonduvad tema juhtumiga. Kohus on eelnevalt juba kaebaja konkreetseid ja faktiliste asjaoludega seotud väiteid käsitlenud ning jätab kaebaja üldised ja faktiliste asjaoludega sidumata ning vaidluse piiridest väljuvad viited CPT raporti punktidele tähelepanuta.
22.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale distsipliinirikkumiste eest määratud viieööpäevased kartserikaristused olid õiguspärased. Viru Vangla 19. septembri 2019. a käskkirja ja 21. oktoobri 2019. a vaideotsuse tühistamiseks ei ole alust. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
23.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
24.HKMS § 175 lõike 3 alusel asendab kohus kaebaja palvel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
3-19-2164 Kohtuotsus jõustus osaliselt Riigikohtu 14.02.2023 kohtuotsusega nr 3-19-2164. Riigikohtu otsuse resolutsioon:
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2021. a otsus ja Tartu Halduskohtu 31. detsembri 2020. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebuse muutmise taotlus. Saata asi Tartu Halduskohtule kaebuse muutmise taotluse lahendamiseks.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.