Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 22.01.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-17-893/14
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 22.01.2018
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4631

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks 22.01.2018, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number

3-17-893

Haldusasi

A. N. kaebus tuvastada Tallinna Vangla toimingu – kaebaja hoidmine pikka aega järjest kartseris – õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A. N. Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta kaebus rahuldamata.

2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse

päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Sarnased lahendid

Korrakaitse

4.2.Vastustaja annab vastuses kaebusele omapoolse seisukoha seoses EIÕK artikli 8 väidetava rikkumisega kaebajale kokkusaamiste võimaldamisel (a), seejärel toob välja, millal on kaebaja viibinud kartserikambrites ning millisel õiguslikul alusel (b). Samuti annab vastustaja omapoolse seisukoha seoses kartserikarituste pikkusega karistuste, muuhulgas karistuste kumulatiivsuse korral (c). a) Kokkusaamiste võimaldamine kartseris viibivale isikule Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (kinnipeeturegister) andmetel jõustus A. N.i suhtes süüdimõistev kohtuotsus viimase vangistuse puhul 08.02.2016 ja Tallinna Vanglasse paigutati kaebaja esmakordselt 02.03.2016, mil kaebaja oli süüdimõistetu staatuses. VangS § 24 lg 4 sätestab, et lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale ning VangS § 25 lg 3 alusel ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale ühtlasi pikaajalisi kokkusaamisi. Analoogselt EIÕK artiklile 8 sätestab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 esimene lause igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Põhiseaduse § 11 kohaselt on lubatav õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirang lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisele kartserisse paigutatud kinnipeetava osas tuleneb otsesõnu vangistusseaduse imperatiivsest sättest, mille näol on tegemist karistuse mõjususe tagamise meetmega, mis ühtlasi aitab saavutada kinnipidamislikule karistusele seatud eesmärke ning suunata isikut õiguskuulekale teele. Seetõttu on tegemist põhiõiguste seadusjärgse piiranguga, mis lubab kinnipeetava õigustesse sekkuda. Vastustaja selgitab, et VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3 sätted on vanglale järgimiseks kohustuslikud, vanglal puudub pädevus teostada kokkusaamiste lubamisel diskretsiooni juhul, kui kinnipeetav on paigutatud kartserikambrisse õiguspäraselt määratud distsiplinaarkaristuse kandmiseks. Järelikult on Tallinna Vangla tegevus kartseris paiknevale isikule kokkusaamiste mittevõimaldamisel õiguspärane. Vastustaja märgib, et A. N. ei ole sõltumata isiku vanglasisesest paiknemisest vanglale teadaolevalt ühtki taotlust lühi- ega pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks esitanud, seda ka perioodil, mil A. N. paiknes avatud eluosakonnas või lukustatud kambris, mistõttu on etteheited vangla tegevusele kokkusaamiste mittevõimaldamisel asjakohatud ega saa olla kuidagi isiku õiguseid riivanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole Tallinna Vangla tegevus A. N.ile kokkusaamiste võimaldamisel või võimaldamata jätmisel olnud õigusvastane. b) Kaebaja kartseris viibimine Vastustaja selgitab, et kartserikambrite olmetingimusi ja nende seisukorda on kaebaja vaidlustanud eraldiseisvas menetluses (asjas 3-17-456). Sellest tulenevalt ei pea Tallinna Vangla asjakohaseks täiendavalt analüüsida ja selgitada kartserihoone kambrites tagatud

09.08.2016 – 12.08.2016, 08.08.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/901 alusel – 3 päeva; 12.08.2016 – 17.08.2016, 08.06.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/645 alusel – 5 päeva; 17.08.2016 – 19.08.2016, 08.08.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/902 alusel – 2 päeva; 19.08.2016 – 21.08.2016, 08.08.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/903 alusel – 2 päeva; 21.08.2016 – 23.08.2016, 08.08.2016 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/904 alusel – 2 päeva; 24.01.2017 – 29.01.2017, 23.01.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/66 alusel – 5 päeva; 29.01.2017 – 01.02.2017, 23.01.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/66 alusel – 5 päeva - karistusest jäi kandmata 2 päeva ja 6 tundi seoses etapeerimisega Tartu Vanglasse, kandmata jäänud osa pöörati käskkirja alusel täitmisele ajavahemikus 06.02.2017 – 08.02.2017; 09.02.2017 – 14.02.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/116 alusel – 5 päeva; 14.02.2017 – 19.02.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/116 alusel – 5 päeva; 19.02.2017 – 24.02.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/118 alusel – 5 päeva 24.02.2017 – 01.03.2017, 09.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/117 alusel – 5 päeva; 01.03.2017 – 06.03.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/118 alusel – 5 päeva; 06.03.2017 – 11.03.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/119 alusel – 5 päeva; 11.03.2017 – 16.03.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/119 alusel – 5 päeva; 16.03.2017 – 20.03.2017, 08.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/121 alusel – 10 päeva (katkestatud Tartu Vanglasse paigutamise tõttu); 19.04.2017 – 23.04.2017, 16.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/148 alusel – 5 päeva; 23.04.2017 – 28.04.2017, 16.02.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/149 alusel – 5 päeva;

Vastustaja täpsustas hiljem veel kaebaja paiknemist perioodil 24.05.-29.05.2015. Nimelt on vastustaja 15.06.2017 vastuse p-s 17 märkinud, et kaebaja viibis perioodil 18.05.2017 – 28.05.2017 Tallinna Vangla 06.03.2017 distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 5-2/220 alusel kartserikambris. Tegelikkuses oli aga kaebaja kartserikaristuse täitmisele pööramine perioodil 24.05.-29.05.2015 tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2017 määruse nr 3-17-533 punktist 4 ajutiselt peatatud ning seega kaebaja nimetatud perioodil kartserikaristust kartserikambris ei kandnud. Ühtki eelnevalt välja toodud käskkirjades ei ole tunnistatud kehtetuks, õigusvastaseks ega tühistatud ka kohtu poolt, kuigi A. N. on vanglale teadaolevalt suuremas osas käskkirjad kohtumenetluses vaidlustanud. Seega on kinnipeetav paiknenud kartseris õiguspärasel alusel ja korras. Vastustaja hinnangul on A. N.i näol tegemist süstemaatilise ja tahtliku sisekorra eeskirjade rikkujaga, kelle puhul võib eeldada isiku soovi eraldatud kambris viibimiseks. Vastasel juhul oleks kaebajal olnud võimalus efektiivselt vältida rikkumiste toimepanemist – kaebaja on järjepidevalt toime pannud samaliigilisi rikkumisi, mis annab aluse eeldada, et tegemist ei olnud juhuslike, ekslikult või teadmatusest toime pandud rikkumistega. c) Kaebajale määratud kartserikaristuste kestus Kaebuse esitaja viitab vanglale arusaadavalt, et kartserikaristuste pikkus järjestikusel täitmisele pööramisel ei ole olnud õiguspärane ning märgib, et jagab õiguskantsleri seisukohta, millest tulenevalt võiks kartseris järjest viibimise maksimaalseks ajaks olla 14 päeva. Tallinna Vangla hinnangul on esitatud väited alusetu, ei tulene siseriiklikust õigusest ega kohtupraktikast ning vangla tegevuses kaebaja paigutamisel puuduvad õigusvastasuse tunnused. Vastavalt VangS § 63 lõikele 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada 1) noomitusega; 11) isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamisega kuni 45 päevaks; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamisega; 3) töölt eemaldamisega kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamisega kuni 45 ööpäevaks. Tegemist on diskretsiooninormiga, mis võimaldab distsiplinaarmenetluse läbiviijal valida karistus, mis on kõiki tuvastatud asjaolusid arvestades proportsionaalne. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana, mida põhjendatakse, s.h peavad käskkirjast nähtuma kaalutlused karistuse valiku osas. Vastustaja leiab, et kehtiv õigus lubab karistada kinnipeetavat distsiplinaarkorras maksimaalselt 45 ööpäevase kartserikaristusega. Kartserikaristuse (aga ka muude distsiplinaarkaristuste) määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest, hindamisel võetakse arvesse ka

kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega. Eelnevalt välja toodud A. N.ile määratud distsiplinaarkaristustest nähtub, et kaebajale ei ole kordagi määratud karistust, mille pikkus ületaks 45 ööpäeva maksimaalset piiri – pikim kartserikaristus, mis A. N.ile on määratud, on kestusega 10 ööpäeva. Vastustaja selgitab, et VangS § 65 lõike 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Nõue põhineb seisukohal, et karistuse mõju on suurim siis, kui karistus järgneb rikkumise toimepanemisele võimalikult kiiresti. Karistuse täitmise põhjendamatu edasilükkamine on seega õigusvastane. Siseriiklik õigus ei sätesta regulatsiooni, et karistuste järjestikune täitmisele pööramine oleks õigusvastane isegi juhul, kui kumulatiivsed kartserikaristused loovad olukorra, kus kinnipeetav viibib kartseris pikemalt kui 45 päeva. Sellisele järeldusele ei ole jõudnud ka Riigikohus. Riigikohtu hinnangul ei tulene siseriiklikust õigusest keeldu kartserikaristuste järjestikuseks täitmisele pööramiseks (RKHK 21.03.2013 otsus, asjas nr 3-3-1-79-12, p 10). Käesoleva kohtuvaidluse ajaks ei ole Riigikohus oma seisukohta muutnud, mistõttu juhindub vangla igapäevapraktikas nimetatud seisukohast. Vangla märgib, et tal on kohustus tagada kinnipidamisasutuses sisekorra järgimine ja õigus nõuda kinnipeetavalt nõuetele vastavat käitumist, mis teenib karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist ja aitab suunata isikut õiguskuulekale teele. Kartserikaristuste järjestikune täitmisele pööramine ei ole õigusvastane, kui tegemist on isikuga, kes järjepidevalt ja süstemaatiliselt vanglas kehtivat sisekorda rikub. Kui A. N.i hinnangul ei olnud kartserikambrites viibimine tema jaoks meelepärane, oli kaebajal võimalus oma käitumise ja suhtumisega kartserikaristuse määramist vältida. Pidades silmas kaebaja järjestikuseid ja teadlikult toimepandud rikkumisi, ei saa asuda seisukohale, et kaebaja oleks omalt poolt püüdnud kartserihoones viibimist vältida, pigem viitab isiku käitumine vastustaja arvates vastupidisele. Vastustaja rõhutab, et siseriiklik regulatsioon ei kohusta vanglat kartserikaristuse määramisel ja täitmisele pööramisel järgima kaebuse esitaja poolt viidatud nõuet, mille kohaselt võiks karistuse pikkuseks olla maksimaalselt 14 ööpäeva. Sellist regulatsiooni ei sätesta kehtiv siseriiklik õigus ega ole sisustanud ka kohtupraktika, samuti ei ole õigusvastaseks tunnistatud VangS § 63 lg 1 p 4 regulatsiooni. Õiguskantsleri seisukoht ning erinevad rahvusvahelised dokumendid on soovitusliku iseloomuga. Vangla on soovitustest teadlik, kuid vanglal tuleb igapäevategevuse korraldamisel lähtuda käesoleval ajal eelkõige siseriiklikust regulatsioonist, tagamaks karistuse määramise eesmärgid ning suunata seeläbi isikut järgima vanglas kehtivat sisekorda ning asumaks õiguskuulekale teele. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja on viidanud õiguskantsleri seisukohtadele ja Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) kontrollkäikude järgselt koostatud raportitele. 05.10.2016 on õiguskantsler edastanud Justiitsministeeriumile märgukirja (reg.nr 6-1/161019/160404) seoses kartserikaristuste pikkustega ja järjest täitmisele pööramisega. Õiguskantsler leidis, et ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva ja alaealistel kolm ööpäeva. Kartserikaristuste kandmise vahele tuleb jätta mõistlik ajavahemik, kui järjestikku täidetavate kartserikaristuste summa ületab 14 päeva. 18.10.2016 kirjaga nr 7-4/151309/1604193 tegi õiguskantsler Viru Vanglale ja Tartu Vanglale soovituse kartseririietusega ja kartseris voodi kasutamisega seonduvalt. Õiguskantsler on arvamusel, et kui kartserikaristust kohaldatakse pikaajaliselt, tuleb vanglatel lubada kinnipeetavatel voodit ja voodivarustust päevasel ajal kasutada. Kartseririietusega seonduvalt leiab õiguskantsler, et ilma konkreetse põhjuseta tavavormist erineva (kehvema) kvaliteediga riietuse väljastamine eranditult kõigile kartseris viibivatele kinnipeetavatele tuleb lõpetada ning tagada kartserikaristust kandvatele kinnipeetavatele võimalus nende inimväärikust riivamata riietuda. Vastustaja märgib, et õiguskantsleri kirjad on soovitusliku iseloomuga ega ole õiguslikult siduvad. Õiguskantsleri seaduse § 351 lg 1 alusel võib õiguskantsler kritiseerida, anda soovitusi

ja muul viisil väljendada oma arvamust, samuti teha ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks. Samas puudub õiguskantsleri soovitustel nt kohtuotsusega võrreldav õiguslik jõud ja õiguskantsleri kasutusse ei ole antud jõulisi meetmeid oma soovituste elluviimise täitmise tagamiseks vastu järelevalvealuse asutuse tahet. Sama on nentinud ka Tartu Ringkonnakohus 12.01.2017 otsuses nr 3-15-2216. Vangla möönab, et Tallinna Vangla kartserihoone mõningaid olmetingimusi on CPT hinnanud kohati kriitiliselt, kuid vangla on kartserihoone kambrites ja olmeruumides teinud pärast CPT 2012 aasta külastust märkimisväärseid parendustöid. Teostatud on sanitaarremont kõikides kambrites, parandatud on ruumide valgustust ja remonditud on duširuum. Samuti ei ole CPT aruandes esitatud ettepanekute näol tegemist Tallinna Vangla jaoks siduva korraldusega. Kuigi Eesti täitevvõimu ülesanne on korraldada muuhulgas vanglate töö nii, et kinnipeetavate põhiõigused oleksid tagatud, ei saa nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimuste tuvastamise korral sellise organisatsiooni nagu CPT poolt olla vältimatuks tagajärjeks vangla või selle osa sulgemine. See muudaks vanglate töö ning avaliku korra kaitsmise võimatuks. Ka Vabariigi Valitsus on vastuseks CPT raportile selgitanud järgmist: "Arvestades Tallinna Vangla võimalusi, ei ole võimalik lõpetada hoone kasutamist täielikult ning Tallinna Vangla püüab olemasolevate vahendite ulatuses tagada hoone kambrite elamisväärsed tingimused". Vangla on CPT soovituste järgselt hoone üldist olustikku ja elutingimusi vastavalt võimekusele järjepidevalt parendanud. Arvesse võtmata ei saa jätta asjaolu, et toimub uue Tallinna Vangla ehitus, mis muudaks käesoleval ajal kasutusel olevate hoone kapitaalremondi ebamõistlikuks investeeringuks, kuna pisut enam kui aasta pärast ei ole praegused hooned enam kinnipeetavate majutamiseks kasutusel. Seega ei ole põhjendatud ka riigi ressursside märkimisväärne suunamine peagi kasutuselt eemaldatavate hoonete ümber ehitamiseks. Eeltoodud selgitusi silmas pidades on Tallinna Vangla tegevus A. N.i kartserikaristuste täitmisele pööramisel toimunud kooskõlas kehtiva õiguse, vanglale täitmiseks kohustuslike suuniste ja kohtupraktikaga, mistõttu puudub alus tunnistamaks vastustaja tegevus õigusvastaseks. Lähtudes eeltoodud selgitustest palume jätta A. N.i kaebus vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldamata. Tallinna Vangla peab kaebaja kaebust alusetuks ning palub jätta see rahuldamata.

Tallinna Vangla 08.08.2016 käskkiri nr 5-2/904 (tl 33 ja selle pöördel), 2 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 21.08.2016-23.08.2016; Tallinna Vangla 23.01.2017 käskkiri nr 5-2/66 (tl 34-36p), 10 ööpäeva kartserit kokku (kahel erineval alusel 5 ööpäeva määrati), pööratud täitmisele 24.01.2017-01.02.2017; Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/116 (tl 37-40), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 14.02.2017-19.02.2017; ja 09.02.2017-14.02.2017 (tl 16 ja selle pöördel vt 2x on) Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/117 (tl 41-44), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 19.02.2017-24.02.2017; Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/118 (tl 45-48), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 01.03.2017-06.03.2017; Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/119 (tl 49-52p), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 06.03.2017-11.03.2017; Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/121 (tl 53-56p), 10 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 16.03.2017-20.03.2017 (katkestatud Tartu Vanglasse paigutamise tõttu); Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/148 (tl 57-69), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 18.04.2017-19.04.2017 (kandis ära ühe päeva); Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/149 (tl 61-66), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 23.04.2017-28.04.2017; Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/150 (tl 65-68), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 28.04.2017-03.05.2017; Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/151 (tl 69-72), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 03.05.2017-08.05.2017; Tallinna Vangla 16.02.2017 käskkiri nr 5-2/152 (tl 73-75p), 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 08.05.2017-13.05.2017; Tallinna Vangla 06.03.2017 käskkiri nr 5-2/220 (tl 76-78p), 10 ööpäeva kartserit, pööratud algselt täitmisele 18.05.2017-28.05.2017, kuid 24.05.2017-29.05.2017 oli täitmine peatatud Tallinna Ringkonnakohtu määruse alusel ja sel ajal kaebaja kartseris ei viibinud. Tartu Vangla 06.03.2017 käskkiri nr 6-2/235, 5 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 02.06.2017-07.06.2017; Tallinna Vangla 10.03.2017 käskkiri nr 5-2/256 (15.06.2017 vastuskirjas märgitud käskkirja nr-na ekslikult 5-2/235; tl 79-81p), 7 ööpäeva kartserit, pööratud täitmisele 07.06.201714.06.2017; Tallinna Vangla 17.03.2017 käskkiri nr 5-2/275 (tl 82-83), 10 ööpäeva kartserit; pööratud täitmisele 14.06.2017-24.06.2017. Kõik nimetatud käskkirjad on kehtivad. Eeltoodust nähtub, et kaebuse esitaja on viibinud pidevalt kartseris perioodil: 09.08.2016-23.08.2016 so 15 päeva järjest, 24.01.2017-06.02.2017 so 14 päeva järjest, seejärel 2 päeva tavarežiimil, 09.02.2017-20.03.2017 so 40 päeva järjest, seejärel 9 päeva tavarežiimil, 28.03.2017-19.04.2017 so 23 päeva järjest, seejärel 3 päeva tavarežiimil, 23.04.2017-24.05.2017 so 32 päeva järjest, seejärel 8 päeva tavarežiimil, 02.06.2017-24.06.2017 so 23 päeva järjest, mille järel kaebaja vabanes vanglast.

5.3.Teiseks on kaebaja seisukohal, et kaebaja on olnud paigutatud kartserisse õigusvastaselt või alternatiivselt alates 14 ööpäeva ületavas osas õigusvastaselt. Kaebaja tugineb seejuures Õiguskantseleri seisukohtadele, CPT raportitele ja EIK kohtupraktikale ning Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-2-06. Kohus märgib, et vangistusseadusest ei tulene piirangut, millise perioodi vältel järjestikku võib kinnipeetav viibida kartserirežiimil. VangS § 63 lg 1 p 4 sätestab üksnes, et konkreetse distsiplinaarkaristuse raames võib kinnipeetavale määrata karistuseks kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks. Riigikohus ei ole oma 21.03.2013 otsuses nr 3-3-1-79-12 p 10 pidanud õigusvastaseks seda, et kinnipeetav viibib kartserirežiimil erinevate distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramise korral järjestikku üle 45 päeva. Kohus märgib, et ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 24.05.2017 määruses haldusasjas nr 317-533, kus oli arutluse all kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotlus, milles kaebaja palus kohustada vanglat võimaldama tal viibida kartserikaristuse kandmise vahepeal mõistliku aja jooksul olla tavarežiimil sedastanud, et: „Arvestades kartserirežiimil kinnipidamise senist pikaajalist kestust, leiab ringkonnakohus, et kuigi halduskohtu määruse tegemise ajaks (so 20.03.2017) ei olnud järjestikune kartserirežiimil kinnipidamine muutunud suure tõenäosusega õigusvastaseks, on praeguseks kartserirežiimil kinnipidamine kestnud juba sedavõrd pikka aega lisaks varasematele pikematele perioodidele, mil A. N.i hoiti kartserirežiimil, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on muutunud põhjendatuks. Ringkonnakohus keelas seetõttu esialgse õiguskaitse korras Tallinna Vanglal A. N.i edasise jätkuva kinnipidamise kartserirežiimil viie ööpäeva vältel /.../. „ Eeltoodust saab järeldada, et ringkonnakohus ei pidanud kaebaja pikka aega kartseris viibimist õigusvastaseks vähemalt 20.03.2017 seisuga so mil kaebaja oli viibinud järjest kartseris 40 päeva. Arvestades, et kaebaja ei ole järjest viibinud kartseris kordagi pikemalt kui 45 päeva (sealjuures erinevate distsiplinaarkaristuste käskkirjade alusel), leiab kohus, et vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt. Kohus ei võta seejuures seisukohta, kas juhul, kui erinevate

5.7.Kohus märgib, et osas, mis puudutab kaebaja viiteid Õiguskantsleri seisukohtadele ning CPT raportitele ning EIK kohtupraktikale, on vastavad viited küll õiged aga need seisukohad ei ole otse kohaldatavad ega muuda vangla toimingut õigusvastaseks. Lisaks märgib kohus, et EIK on küll pidanud isiku suhtes üksikvangistuse kohaldamist pikema aja vältel järjest kui 14 päeva mitte soovitavaks, kuid see EIK-i seisukoht ei too automaatselt kaasa pikema kartseris viibimise õigusvastasust. EIK on oma lahendis nr 13579/09 selgitanud, et EIK-i kohtupraktika kohaselt ei ole artikli 3 riive välistatud siis, kui ametivõimudel puudus eesmärk isiku alandavaks kohtlemiseks või talle kannatuste tekitamiseks. Kinnipeetud isiku eraldamine teistest kinnipeetavatest ei ole iseenesest artikli 3 riive siis, kui sellisel meetmel on julgeoleku tagamise, isiku kaitse või karistamise eesmärk. Kuigi isiku pikaajaline eraldamine teistest kinnipeetavatest ei ole soovitav, tuleb meetme õiguspärasuse hindamisel arvestada eraldamise eesmärki ja tingimusi, selle kestust ning mõju konkreetsele isikule. Omavoli välistamiseks tuleb esitada üksikvangistuse pikendamisel eriti kaalukad põhjendused. Mida pikem on üksikvangistuse (EIK-i termin „vangistus vangistuses“) kestus, seda detailsemad peavad olema põhjendused. Pikaajalise üksikvangistusega peab kaasnema isiku seisundi pidev hindamine, sh selle mõju hindamine tema vaimsele ja füüsilisele tervisele. Sellekohane nõue peab tulenema kinnipidamisasutusele kohaldatavatest õigusaktidest. Kohtule esitatud distsiplinaarkaristuse käskkirjadest nähtub, et kaebaja eraldamise eesmärgiks oli nii julgeoleku tagamine vanglas kui kaebaja karistamine. Sellest tulevalt leiab kohus, et antud juhul oli EIK poolt nimetatud eesmärgid täidetud. Lisaks tuli arvestada kinnipidamise tingimusi. Kaebaja ei ole välja toonud, et kartseri kinnipidamistingimused ei oleks vastanud seaduse nõuetele või et need oleks olnud sellised, mis juba eraldiseisvalt oleks tinginud kaebaja eraldamise õigusvastasuse. Kohus leiab, et esitatud käskkirjad on piisavalt põhjendatud. Käskkirjade täitmisele pööramise kohustus tulenes vastustajale VangS § 65 lg 1. Möödunud ei olnud VangS § 65 lg 6 tulenev kaheksakuuline tähtaeg, mille jooksul sai karistust täitmisele pöörata.