Majandushaldusõigus › Tervisekaitse ja toidujärelevalve

3-16-2231 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hiiumaa Veterinaarkeskus palus jätta kaebus rahuldamata. 2(8)

3-16-2231 Inimesed põevad trihhinelloosi ehk keeritsusstõbe intensiivse nakkuse korral raskelt, on surmajuhtumeid. Loomad ja inimesed nakatuvad tavaliselt teiste lihasööjate ja kõigesööjate keeritsussivastseid sisaldavat toorest või vähekuumutatud liha süües. Eestis on inimesed nakatunud ja haigestunud metssea-, karu-, mägra- ja kodusealiha söömisel. Näiteks 2013. a-l oli juhtum, kus Hiiumaal lastud metssea liha sisaldas ohtlikus koguses haigusetekitajaid ja sellise liha tarvitamise tõttu vajas 8 inimest kiireloomulist ravi. Keeritsusstõvest tulenevate riskide vältimist ulukiliha käitlemisel reguleerib määrus nr 2015/1375. See jõustus 31.08.2015 ja samal päeval kaotas kehtivuse varasemalt kõnealust valdkonda reguleerinud määrus nr 2075/2005. Määruse nr 2015/1375 art 2 lg 2 sätestab, et metssigade rümpadelt tuleb tapajärgse uuringu osana võtta tapamajades või ulukiliha töötlevates ettevõtetes süstemaatiliselt proove. Proov võetakse igalt rümbalt ja proovi uuritakse pädeva asutuse määratud laboratooriumis vastavalt määruse nr 2015/1375 I ja III lisale. Viidatud määruses ei ole ette nähtud mistahes erandite tegemist art 2 lg-s 2 sätestatud proovi võtmise ja uurimise kohustusest. Kuna loomset päritolu toidu hügieeni- ja kontrollimise eeskirju kehtestavad määrus nr 853/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määrus nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks, (määrus nr 854/2004) ei ole kohaldatavad juhul, kui toimub looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimine küttidelt otse lõpptarbijale, siis tuleb kohaldada määruses nr 74 sätestatud nõudeid. Kui käitleja tegevus vastab määruse nr 74 §s 1 sätestatud tingimustele, tuleb trihhinelloosi osas ulukit/ulukirümpa uurida vastavalt määruse nr 74 §-s 5 sätestatule. Määruse nr 74 § 5 lg-s 1 viidatud määrus nr 2075/2005 on alates 31.08.2015 kehtetu ja kõnealune valdkond on reguleeritud määruses nr 2015/1375. Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lgs 1 tehtud viidet tõlgendada viitena määrusele nr 2015/1375. Kui määruse nr 2075/2005 I lisa III peatükis oli sätestatud trihhinelloskoopiline uuring, siis määruses nr 2015/1375 sellist määramismeetodit sätestatud ei ole. Järelikult tuleb alates 31.08.2015 määruse nr 74 § 5 lg-s 1 sätestatud viidet tõlgendada selliselt, et proovide võtmisel ja analüüsil tuleb järgida määruses nr 2015/1375 kehtestatud nõudeid ning trihhinelloskoopiline uuring ei ole määramismeetodina kasutatav. Ka määruse nr 2015/1375 preambuli p-s 18 on selgitatud, et trihhinelloskoopilisel uurimisel ei suudeta avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ning see ei sobi enam määramismeetodiks. Seega saab kaebaja pakkuda kütitud metssealiha lõpptarbijale üksnes tingimusel, et liha on eelnevalt uuritud trihhinelloosi suhtes ja vastav proov on võetud ning uuritud määruse nr 2015/1375 nõuete kohaselt ning uuringutulemus on negatiivne. Vastavad laboratooriumid on volitanud Veterinaar- ja Toiduamet kooskõlas toiduseaduse (ToiduS) §-ga 52. Hiiumaal sellist laboratooriumi ei asu. Seega on vastustaja 05.08.2016 e-kirjas kaebajale õigesti ja põhjendatult märkinud, et metssealihast toodete turustamise eeltingimus on trihhinelloosi uuringu teostamine volitatud laboris. Hüvitamisnõue ei ole põhjendatud, sest vastustaja toiming ei olnud õigusvastane ning kahju tekkimine ja suurus on tõendamata.

Tallinna Halduskohus jättis 09.06.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja eesmärk on müüa kütitud metssea lihast tehtud burgereid ja vaidlus käib ulukilihale kehtivate toiduohutusnõuete üle. Pärast Euroopa Liiduga liitumist on Euroopa Liidu õiguskord Eesti õiguskorra osa. Vastavalt liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevusele (vt Euroopa Liidu lepingu art 5) on Euroopa Liidul õigus võtta vastu meetmeid, mis on liikmesriigile kas siduvad või soovituslikud. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 288 järgi on määrus Euroopa Liidu õigusaktina 3(8)

3-16-2231 siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Reeglina võtavad määrusi seadusandlikus menetluses vastu Euroopa Parlament ja nõukogu (vt ELTL art 289 lg 1), kuid vastava volituse olemasolu korral võib õiguslikult siduvaid rakendusmäärusi vastu võtta ka Euroopa Komisjon (vt ELTL art 291). Nii määrus nr 2015/1375 kui ka määrus nr 2075/2005 on Euroopa Komisjoni rakendusmäärused, mis on kehtestatud lisaks määruses nr 853/2004, määruses nr 854/2004 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määruses nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, toodud eeskirjadele eesmärgiga kehtestada konkreetsemad nõuded keeritsusside osas võetavate ja analüüsitavate proovide kohta (vt määruse nr 2015/1375 preambuli p-d 2-3 ja määruse nr 2075/2005 preambuli p-d 1-2). Kuna tegemist on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste alusel antud ning neid täpsustavate/täiendavate määrustega, siis saavad need kehtida vaid juhtumitele, mida reguleerivad rakendusmääruste aluseks olevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused. ELTL art 4 lg 2 p-st k ja art 168 lg 4 p-st b nähtuvalt jagavad Euroopa Liit ja liikmesriigid pädevust rahvatervise kaitse eesmärgil veterinaariaalaste meetmete kehtestamisel. Jagatud pädevusega valdkondades võivad liikmesriigid teostada oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit ei ole oma pädevust teostanud (vt ELTL art 2 lg 2). Seega on rahvatervise kaitse eesmärgil veterinaariaalaste meetmete kehtestamise pädevus eelkõige Euroopa Liidul. Liikmesriigil on õigus vastavaid meetmeid kehtestada vaid juhul, kui Euroopa Liit ei ole oma pädevust teostanud või on volitanud liikmesriiki kehtestama konkreetsemaid meetmeid. Määruse nr 853/2004 art 1 lg 3 p-st e nähtuvalt ei kohaldata seda määrust looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisel küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliseid olukordi reguleerivaid eeskirju on määruse nr 853/2004 art 1 lg 4 kohaselt pädev kehtestama liikmesriik. Siiski peab siseriiklike eeskirjade eesmärk tagama nimetatud määruse eesmärgi. Määruse nr 853/2004 preambuli p 9 kohaselt on määruse peaeesmärgiks mh tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse toiduohutuse valdkonnas. Järelikult on Euroopa Liit loobunud oma pädevusest kehtestada rahvatervise kaitse eesmärgil veterinaariaalaseid meetmeid juhtumiteks, mil tarnitakse väikeses koguses looduslike ulukite liha küttidelt otse lõpptarbijale. Sellistele juhtumitele määrus nr 2015/1375 ja määrus nr 2075/2005 otse ei kohaldu. Ka määruse nr 2015/1375 preambuli p-st 24 ja määruse nr 2075/2005 preambuli p-st 9 selgub, et liikmesriikide ülesanne on võtta vastu siseriiklikud meetmed, millega vähendatakse riski, et keeritsussidega nakatunud metssea liha jõuab lõpptarbijani. Kuna määrust nr 853/2004 ei kohaldata olukorras, kus väikeses koguses looduslike ulukite liha tarnitakse küttidelt otse lõpptarbijale, siis on sellekohaste eeskirjade kehtestamise pädevus Eesti riigil. Eesti õiguskorras reguleerib nimetatud juhtumeid eelviidatud volituse ning ToiduS § 26 lg-s 3 toodud volitusnormi alusel määrus nr 74. Määruse nr 74 § 1 lg-st 2 nähtuvalt loetakse väikeseks koguseks kuni 5 suurulukilt pärinevat liha. Metssiga on nimetatud sättest nähtuvalt suuruluk. Vaidluse all ei ole asjaolu, et metssiga on trihhinelloosile vastuvõtlik loomaliik (vt määruse nr 854/2004 I lisa IV jagu IX peatükk C lg 1; määruse nr 853/2004 III lisa IV jagu II peatükk lg 4 p a; määruse nr 2075/2005 preambuli p 2; määruse nr 2015/1375 preambuli p 3). Seetõttu tuleb metssealt võtta uuringuproov vastavalt määruse nr 74 § 5 lg-le 1. Määruse nr 74 § 5 lg 1 sätestab, et trihhinelloosile vastuvõtliku loomaliigi rümbast võtab volitatud veterinaararst või koolitatud isik trihhinelloosi esinemise uurimiseks proovimaterjali. Proov võetakse ja seda analüüsitakse määruse nr 2075/2005 nõuete kohaselt. Trihhinelloosi analüüsija väljastab jahimehele trihhinelloosi analüüsi kohta protokolli, mille jahimees edastab volitatud veterinaararstile, kes täidab lisas 1 või 2 toodud vormi kohase kinnituse B osa. Seega, 4(8)

3-16-2231 kuigi määrus nr 2075/2005 (ega ka määrus nr 2015/1375) reeglina väikeses koguses looduslike ulukite liha tarnimist küttidelt otse lõpptarbijale ei reguleeri, kehtivad need juhul, kui liikmesriik on soovinud nende regulatsiooni sellistele olukordadele laiendada. Vaidluse all ei ole asjaolu, et määrus nr 2075/2005 on alates 30.08.2015 kehtetu. Nimetatud määrus tunnistati kehtetuks määruse nr 2015/1375 art-ga 15, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele viidetena määrusele nr 2015/1375 kooskõlas VI lisas esitatud vastavustabeliga. Määruse nr 2015/1375 preambuli p-st 1 nähtuvalt on määrust nr 2075/2005 korduvalt oluliselt muudetud, mistõttu tuleks selguse ja otstarbekuse huvides viimati nimetatud määrus kodifitseerida. Seega on Euroopa Komisjon tunnistanud määruse nr 2075/2005 kehtetuks eesmärgiga asendada see uuemaid eeskirju sisaldava määrusega nr 2015/1375. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kui määruse nr 74 § 5 lg 1 teeb viite määrusele nr 2075/2005, siis tuleb selles toodust lähtuda vaatamata asjaolule, et see määrus on hetkel kehtetu. Kehtetu õigusakt saab reguleerida vaid suhteid, mis eksisteerisid selle õigusakti kehtimise ajal, v.a kui õigusakti andja on laiendanud õigusakti kehtivust ka edasi- või tagasiulatuvalt. Kui kehtiv õigusakt teeb viite kehtetule õigusaktile, tuleb viidet vastavalt olukorrale kas tõlgendada (antud juhul asendab määrust nr 2075/2005 samasisuline määrus nr 2015/1375) või on see viide tühi (kui samasisulist uut regulatsiooni ei ole kehtestatud). Isegi kui lähtuda kaebaja seisukohast, et antud juhul saab ja tuleb kohaldada määrust nr 2075/2005, välistab määruse nr 2075/2005 art 16 lg 1 igal juhul trihhinelloskoopilise meetodi kasutamise pärast 31.12.2009. Seega ei luba ka nimetatud määrus kaebaja soovitud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamist. Samuti on ekslik kaebaja seisukoht, et määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määruse nr 2075/2005 nõuetele ei hõlma sama määruse art 16 lg-t 1. Ka viimati nimetatud säte reguleerib proovi võtmist ja analüüsimist, sest seab otsese piirangu, millal on lubatud trihhinelloskoopilist meetodit kasutada. Määruse nr 2075/2005 preambuli p-st 5 nähtuvalt ei suuda trihhinelloskoopiline uurimine avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi enam avastamise standardmeetodina kasutamiseks. Trihhinelloskoopilist meetodit tuleks kasutada üksnes erandlikel asjaoludel nädalas väikese arvu tapetud loomade uurimiseks tingimusel, et toidukäitleja on võtnud meetmed liha töötlemiseks viisil, mis on tarbimiseks täiesti ohutu. See meetod tuleks siiski üleminekuperioodi jooksul asendada töökindlama avastamismeetodiga. Järelikult on määrusega nr 2075/2005 seatud eesmärgiks loobuda trihhinelloskoopilise meetodi kasutamisest. Trihhinelloskoopilise meetodi kasutamisest loobumine on näha ka määruse nr 2015/1375 VI lisas toodud vastavustabelist, kus puudub viide analoogsele regulatsioonile määruse nr 2075/2005 I lisa III peatükiga (mis käsitles trihhinelloskoopilist uuringut). Määrus nr 2015/1375 ei võimalda sellist uuringut kasutada, vaid märgib preambuli p-s 18 sõnaselgelt, et trihhinelloskoopiline uurimine ei suuda avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi enam määramismeetodiks. Kaebaja olukorda reguleerib antud juhul määruse nr 74 § 5 lg-s 1 toodud viite kaudu määrus nr 2015/1375. Kuigi määruse nr 853/2004 preambuli p 22 lubab liikmesriigil kalduda kõrvale kütitud ulukitele kehtivatest üldreeglitest, ei tohi see seada ohtu toiduohutust. Samuti võimaldab määruse nr 853/2004 preambuli p 22 liikmesriigil kehtestada oma territooriumil rangemad reeglid eriloomuliste ohtudega arvestamiseks. Eestis on järelikult peetud metssigadel esinevat trihhinelloosi piisavalt ohtlikuks haiguseks, et laiendada ka väikeses koguses ulukiliha käitlemisele üldiselt kehtivaid määruse nr 2015/1375 nõudeid. Määruse nr 2015/1375 art 2 lg 2 kohaselt tuleb hobuste, metssigade ning teiste keeritsussi haiguskahtlusega kodu- ja metsloomade rümpadelt tapajärgse uuringu osana võtta tapamajades või ulukiliha töötlevates ettevõtetes süstemaatiliselt proove. Proov võetakse igalt rümbalt ja proovi uuritakse pädeva asutuse määratud laboratooriumis vastavalt I ja III lisale. Nimetatud 5(8)

3-16-2231 lisad trihhinelloskoopilist uuringut määramise meetodina ette ei näe. Vastustaja selgituste kohaselt ei asu Hiiumaal viidatud tapamaju ega laboratooriume. Kaebajal ei ole võimalik müüa metssealiha ilma nõuetekohase trihhinelloosi uuringuta (vt ka määruse nr 2015/1375 art 4 lg 1). Arvestades määruse nr 2075/2005 preambuli p-s 2 ja määruse nr 2015/1375 preambuli p-s 3 toodud eesmärki (vältida inimeste haigestumist) ning trihhinelloskoopilise meetodi ebausaldusväärsust, ei saa eelviidatud nõuete kohaldamist ka väikeses koguses ulukiliha käitlemisele pidada ebaproportsionaalseks, sest inimeste (ka ühe inimese) elu ja tervis on kaalukamad väärtused kui kaebaja soov tegeleda ettevõtlusega ja teenida tulu. Kaebaja peab tundma ja järgima tema ettevõtlust reguleerivaid kehtivaid norme ning vältima inimeste elu ja tervise ohtu seadmist. Kaebaja pädevuses ei ole hinnata, kas trihhinelloskoopiline meetod on mittekapseldunud keeritsussi avastamiseks piisav või kas haigusetekitajad praadimisel surevad. Kaebaja seisukohad neis küsimustes ei võta temalt kohustust järgida kehtivaid toiduohutusnõudeid. Seega on vastustaja 05.08.2016 e-kiri õiguspärane. Kuna vastustaja toiming ei ole õigusvastane, siis puudub alus mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahju hüvitist (riigivastutuse seaduse § 7 lg 1). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-2231 üleminekuperioodi lõpuni, sest trihhinelloskoopiline uurimine ei suuda avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi seetõttu standardmeetodina kasutamiseks (vt määruse nr 2075/2005 art 16 lg 1 ja preambuli p 5). Sellega pidid arvestama ka ettevõtjad, kes soovisid metssealiha käidelda. Määrusega nr 2015/1375 tunnistati määrus nr 2075/2005 kehtetuks ning uues määruses ei ole trihhinelloskoopilise meetodiga uurimist enam ette nähtud. Määruse nr 2015/1375 preambuli p 3 kohaselt tuleb kehtestada inimeste tervise kaitseks konkreetsemad nõuded keeritsusside kohta ja p-s 18 on rõhutatud, et trihhinelloskoopiline uurimine ei sobi enam keeritsusside uurimise meetodiks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Jõustunud Riigikohtu 15.10.2018 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

OÜ

7(8)

3-16-2231 rahuldamata.

kautsjon

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.