Fonamis OÜ kaebus Hiiumaa Veterinaarkeskuse toimingu (05.08.2016 e-kiri) õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustajalt kaebaja kasuks kahju hüvitise 500 eurot väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Fonamis OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige Keith Siilats Vastustaja – Hiiumaa Veterinaarkeskus, volitatud esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Fonamis OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 10.07.2017, välja arvatud HKMS § 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Hiiumaa Veterinaarkeskus (vastustaja) saatis Fonamis OÜ-le (kaebaja) 05.08.2016 e-kirja, milles juhtis tähelepanu, et avalik toitlustamine peab toimuma kooskõlas õigusaktides sätestatuga. Kuna metssigadel esineb ravimatu keeritsusstõbi, siis selleks, et inimesed ei nakatuks, tuleb lastud sigu nahastada tegevusloaga tapamajas, mida Hiiumaal ei ole, ja uurida laboris meetodil, mida Hiiumaal keegi ei teosta. Alles seejärel saab metssealiha Hiiumaal avalikult toitlustamiseks pakkuda.
2.Veterinaar- ja Toiduamet selgitas 07.10.2016 kirjas vastuseks kaebaja 20.09.2016 pöördumisele, et vastustaja 05.08.2016 kirjas väidetu ei ole vastuolus põllumajandusministri 15.06.2006 määrusega nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (Määrus nr 74). Väike kogus tähendab 4 ulukit jahimehe kohta aastas ja see annab võimaluse tapajärgselt töödelda lihakeha lihtsustatud kujul. Täna selliseid jahimehi Hiiumaal ei ole, kes oleks erisust taotlenud. Lisaks ei anna erisus mööndusi trichinella uurimisele. Tulenevalt sellest, et Euroopa Liidu õigusaktid on ülimuslikud siseriiklike üle, ei ole asjakohane kaebaja väide, et Määrusega nr 74 on reguleeritud väikeses koguses turundust ja lähtub siseriiklikult 2005. a versioonist igavesti.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja toimingu (05.08.2016 e-kiri) õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustajalt kaebaja kasuks kahju hüvitise 500 eurot väljamõistmiseks. Põhjendused:
3.1.Kaebaja valmistab ja pakub Hiiumaal müügiks metssealihast tehtud burgereid. Määruse nr 74 järgi on lubatud sealiha uurida mikroskoobiga. Kaebaja eesmärgiks on Hiiumaa laboris testitud metssealihast burgerite valmistamine ja nende müümine.
3.2.Pangaväljavõttest nähtuvalt teenis kaebaja nädalavahetusel burgerite müügist tulu 680 eurot, metssea rümp maksis 180 eurot, seega teenis kaebaja kasumit 500 eurot.
3.3.Euroopa Komisjoni 10.08.2015 rakendusmääruse nr 2015/1375, millega kehtestatakse erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes, (Määrus nr 2015/1375) preambula p-s 24 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määrust nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (Määrus nr 853/2004), ei kohaldata ulukite ega ulukite liha suhtes, mida tarnitakse otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, mis varustavad otse lõpptarbijaid. Seepärast peaks olema liikmesriikide ülesanne võtta vastu siseriiklikud meetmed, millega vähendatakse riski, et keeritsussidega nakatunud metssealiha jõuab lõpptarbijani. Kuna tegemist oli metsseaga, kohaldub siseriiklik norm. Kaebaja tegevus vastas Määruse nr 74 § 5 lg-le 2 – uluk oli enne proovi saatmist tükeldamata. Määrus nr 74 võib viidata küll üldiselt kehtetule määrusele, kuid kuna viidatakse ainult keeritsusside osale, siis selles osas Euroopa Komisjoni 05.12.2005 määrus nr 2075/2005, millega kehtestatakse erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes, (Määrus nr 2075/2005) kehtib. Määrus nr 2015/1375 ei kehti väikeses koguses ulukite suhtes. Kaebaja teeb kohe lihast burgerid ehk küpsetab selle läbi. Küpsetamine tapab ära mittekapseldunud ussid, mida mikroskoobiga ei näe. Seega isegi, kui mikroskoobiga ussi ei näe, kuna neid on alles vähe, siis surevad need ussid praadimisel ära. Hiiumaal 2013. a toimunu puhul ei oodatud ära proovide tulemusi. Kellelgi reaalselt ussi ei tulnud ja need ussid avastati tavalise mikroskoobi all. Jahimees saatis proovi hiljem ja siis olid seal juba kapseldunud ussid.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
2(7)
3-16-2231
4.1.Inimesed põevad trihhinelloosi ehk keeritsusstõbe intensiivse nakkuse korral raskelt, on surmajuhtumeid. Loomad ja inimesed nakatuvad tavaliselt teiste lihasööjate ja kõigesööjate keeritsussivastseid sisaldavat toorest või vähekuumutatud liha süües. Eestis on inimesed nakatunud ja haigestunud metssea-, karu-, mägra- ja kodusealiha söömisel. Näiteks 2013. a oli juhtum, kus Hiiumaal lastud metssea liha sisaldas ohtlikus koguses haigusetekitajaid ja sellise liha tarvitamise tõttu vajas 8 inimest kiireloomulist ravi.
4.2.Keeritsusstõvest tulenevate riskide vältimist ulukiliha käitlemisel reguleerib Määrus nr 2015/1375. See jõustus 31.08.2015 ja samal päeval kaotas kehtivuse varasemalt kõnealust valdkonda reguleerinud Määrus nr 2075/2005. Määruse nr 2015/1375 art 2 lg 2 sätestab, et metssigade rümpadelt tuleb tapajärgse uuringu osana tapamajades või ulukiliha töötlevates ettevõtetes süstemaatiliselt proove võtta. Proov võetakse igalt rümbalt ja proovi uuritakse pädeva asutuse määratud laboratooriumis vastavalt Määruse nr 2015/1375 I ja III lisale. Viidatud määruses ei ole ette nähtud mistahes erandite tegemist art 2 lg-s 2 sätestatud proovi võtmise ja uurimise kohustusest. Kuna loomse päritolu toidu hügieeni- ja kontrollimise eeskirju kehtestavad Määrus nr 853/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määrus nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks, (Määrus nr 854/2004) ei ole kohaldatavad juhul, kui toimub looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimine küttidelt otse lõpptarbijale, siis tuleb kohaldada Määruses nr 74 sätestatud nõudeid. Kui käitleja tegevus vastab Määruse nr 74 § 1 lg-des 1-4 sätestatud tingimustele, tuleb trihhinelloosi osas ulukit/ulukirümpa uurida vastavalt Määruse nr 74 §-s 5 sätestatule.
4.3.Määruse nr 74 § 5 lg-s 1 viidatud Määrus nr 2075/2005 on alates 31.08.2015 kehtetu ja kõnealune valdkond on reguleeritud Määruses nr 2015/1375. Seetõttu tuleb Määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viidet tõlgendada viitena Määrusele nr 2015/1375. Kui Määruse nr 2075/2005 I lisa III peatükis oli sätestatud tihhinelloskoopiline uuring, siis Määruses nr 2015/1375 sellist määramismeetodit sätestatud ei ole. Järelikult tuleb alates 31.08.2015 Määruse nr 74 § 5 lg-s 1 sätestatud viidet tõlgendada selliselt, et proovide võtmisel ja analüüsil tuleb jälgida Määruses nr 2015/1375 kehtestatud nõudeid ning trihhinelloskoopiline uuring ei ole määramismeetodina kasutatav. Ka Määruse nr 2015/1375 preambula p-s 18 on selgitatud, et trihhinelloskoopilisel uurimisel ei suudeta avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi enam määramismeetodiks.
4.4.Seega saab kaebaja kütitud metssealiha pakkuda lõpptarbijale üksnes tingimusel, et liha on eelnevalt uuritud trihhinelloosi suhtes ja vastav proov on võetud ning uuritud Määruse nr 2015/1375 nõuete kohaselt ning uuringutulemus on negatiivne. Määruse nr 2015/1375 art 2 lg 2 kohaselt tuleb proovi analüüsida pädeva asutuse määratud laboratooriumis vastavalt määruse lisale I. Vastavad laboratooriumid on volitanud Veterinaar- ja Toiduamet kooskõlas toiduseaduse (ToiduS) §-ga 52. Volitatud laboratooriumid asuvad Tartus, Tallinnas, Piira külas Lääne-Virumaal, Kuressaares, Valgas, Vana-Otepääl Valgamaal ja Jõhvis. Hiiumaal sellist laboratooriumi ei asu. Seega on vastustaja 05.08.2016 e-kirjas kaebajale õigesti ja põhjendatult märkinud, et metssealihast toodete turustamise eeltingimus on tihhinelloosi uuringu teostamine volitatud laboris.
4.5.Hüvitamisnõue ei ole põhjendatud, sest vastustaja toiming ei olnud õigusvastane. Samuti ei ole kaebaja esitanud kahju tekkimise fakti ega väidetavalt tekkinud kahju suuruse kohta ühtegi tõendit.
4.6.Kaebaja tsiteerib Määruse nr 2015/1375 preambula p 24, mis viitab, et ulukite ja ulukite liha suhtes ei kohaldata Määruse nr 853/2004 sätteid. Asjaolu, et kaebaja kavandatud tegevusele tema sõnul Määruse nr 853/2004 sätted ei kohaldu ning selle asemel allub tegevus siseriikliku
3(7)
3-16-2231
õigusakti regulatsioonile, ei välista Määruse nr 2015/1375 kohaldamist. Määruse nr 74 § 5 lg 1 kohaselt tuleb proovide võtmisel ja analüüsimisel lähtuda Määrusest nr 2015/1375 (mistõttu ei ole trihhinelloskoopiline uuring määramismeetodina kasutatav). Määruses nr 2015/1375 ei sisaldu sätet, mis näeks ette erandi väikeses koguses ulukite ja nende liha käitlemise suhtes. Määrus nr 2015/1375 on Eestis tervikuna otsekohaldatav, mh ka kaebaja kavandatud tegevuse suhtes. Vastustaja argumentatsioon on rajatud õigusnormide süstemaatilisele tõlgendamisele ja seda toetab ka teleoloogiline tõlgendamine.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebusest nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks müüa kütitud metssea lihast tehtud burgereid. Menetlusosalised vaidlevad ulukilihale kehtivate toiduohutusnõuete üle.
6.Vaidluse all ei saa olla asjaolu, et pärast Euroopa Liiduga liitumist on Euroopa Liidu õiguskord Eesti õiguskorra osa. Vastavalt liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevusele (vt Euroopa Liidu lepingu art 5) on Euroopa Liidul õigus võtta vastu meetmeid, mis on liikmesriigile kas siduvad või soovituslikud. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 288 järgi on määrus Euroopa Liidu õigusaktina siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Reeglina võtavad määrusi seadusandlikus menetluses vastu Euroopa Parlament ja nõukogu (vt ELTL art 289 lg 1), kuid vastava volituse olemasolu korral võib õiguslikult siduvaid rakendusmäärusi vastu võtta ka Euroopa Komisjon (vt ELTL art 291).
7.Nii Määrus nr 2015/1375 kui ka Määrus nr 2075/2005 on Euroopa Komisjoni rakendusmäärused, mis on kehtestatud lisaks Määruses nr 853/2004, Määruses nr 854/2004 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määruses nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, toodud eeskirjadele eesmärgiga kehtestada konkreetsemad nõuded keeritsusside osas võetavate ja analüüsitavate proovide kohta (vt Määruse nr 2015/1375 preambula p-d 2-3 ja Määruse nr 2075/2005 preambula p-d 1-2). Kuna tegemist on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste alusel antud ning neid täpsustavate/täiendavate määrustega, siis saavad need kehtida vaid juhtumitele, mida reguleerivad rakendusmääruste aluseks olevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused.
8.ELTL art 4 lg 2 p-st k ja art 168 lg 4 p-st b nähtuvalt jagavad Euroopa Liit ja liikmesriigid pädevust rahvatervise kaitse eesmärgil veterinaariaalaste meetmete kehtestamisel. Jagatud pädevusega valdkondades võivad liikmesriigid teostada oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit ei ole oma pädevust teostanud (vt ELTL art 2 lg 2). Seega on rahvatervise kaitse eesmärgil veterinaariaalaste meetmete kehtestamise pädevus eelkõige Euroopa Liidul. Liikmesriigil on õigus vastavaid meetmeid kehtestada vaid juhul, kui Euroopa Liit ei ole oma pädevust teostanud või on volitanud liikmesriiki konkreetsemaid meetmeid kehtestama.
9.Määruse nr 853/2004 art 1 lg 3 p-st e nähtuvalt ei kohaldata seda määrust looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisel küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliseid olukordi reguleerivaid eeskirju on Määruse nr 853/2004 art 1 lg 4 kohaselt pädev kehtestama liikmesriik. Siiski peab siseriiklike eeskirjade eesmärk tagama nimetatud määruse eesmärgi. Määruse nr 853/2004 preambula p 9 kohaselt on määruse peaeesmärgiks mh tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse toiduohutuse valdkonnas. Järelikult on Euroopa Liit loobunud oma pädevusest kehtestada rahvatervise kaitse eesmärgil veterinaariaalaseid meetmeid juhtumiteks, mil tarnitakse väikeses koguses looduslike ulukite liha küttidelt otse lõpptarbijale. Sellistele juhtumitele Määrus nr 2015/1375 ja Määrus nr 2075/2005 otse ei kohaldu. Kaebaja viited Määruse nr 2015/1375 preambula p-le 24 ja Määruse nr 2075/2005 preambula p-le 9 ei ole asjakohatud, nagu leiab 4(7)
3-16-2231
vastustaja. Neist sätetest nähtuvalt peaks olema liikmesriikide ülesanne võtta vastu siseriiklikud meetmed, millega vähendatakse riski, et keeritsussidega nakatunud metssea liha jõuab lõpptarbijani.
10.Kuna Määrust nr 853/2004 ei kohaldata olukorras, kus väikeses koguses looduslike ulukite liha tarnitakse küttidelt otse lõpptarbijale, siis on sellekohaste eeskirjade kehtestamise pädevus Eesti riigil. Eesti õiguskorras reguleerib nimetatud juhtumeid eelviidatud volituse ning ToiduS § 26 lg-s 3 toodud volitusnormi alusel Määrus nr 74. Määruse nr 74 § 1 lg-st 2 nähtuvalt loetakse väikeseks koguseks kuni 5 suurulukilt pärinevat liha. Metssiga on nimetatud sättest nähtuvalt suuruluk. Vaidluse all ei ole asjaolu, et metssiga on trihhinelloosile vastuvõtlik loomaliik (vt Määruse nr 854/2004 I lisa IV jagu IX peatükk C lg 1; Määruse nr 853/2004 III lisa IV jagu II peatükk lg 4 p a; Määruse nr 2075/2005 preambula p 2; Määruse nr 2015/1375 preambula p 3). Seetõttu tuleb metsseal võtta uuringuproov vastavalt Määruse nr 74 § 5 lg-le 1.
11.Määruse nr 74 § 5 lg 1 sätestab, et trihhinelloosile vastuvõtliku loomaliigi rümbast võtab volitatud veterinaararst või koolitatud isik trihhinelloosi esinemise uurimiseks proovimaterjali. Proov võetakse ja seda analüüsitakse Määruse nr 2075/2005 nõuete kohaselt. Trihhinelloosi analüüsija väljastab jahimehele trihhinelloosi analüüsi kohta protokolli, mille jahimees edastab volitatud veterinaararstile, kes täidab lisas 1 või 2 toodud vormi kohase kinnituse B osa. Seega kuigi Määrus nr 2075/2005 (ega Määrus nr 2015/1375) reeglina väikeses koguses looduslike ulukite liha tarnimist küttidelt otse lõpptarbijale ei reguleeri, kehtivad nad juhul, kui liikmesriik on soovinud nende regulatsiooni sellistele olukordadele laiendada.
12.Vaidluse all ei ole asjaolu, et Määrus nr 2075/2005 on alates 30.08.2015 kehtetu1. Nimetatud määrus tunnistati kehtetuks Määruse nr 2015/1375 art-ga 15, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele viidetena Määrusele nr 2015/1375 kooskõlas VI lisas esitatud vastavustabeliga. Määruse nr 2015/1375 preambula p-st 1 nähtuvalt on Määrust nr 2075/2005 korduvalt oluliselt muudetud, mistõttu tuleks selguse ja otstarbekuse huvides viimati nimetatud määrus kodifitseerida. Seega on Euroopa Komisjon tunnistanud Määruse nr 2075/2005 kehtetuks eesmärgiga asendada see uuemaid eeskirju sisaldava Määrusega nr 2015/1375.
13.Ekslik on kaebaja seisukoht, et kui Määruse nr 74 § 5 lg 1 teeb viite Määrusele nr 2075/2005, siis tuleb selles toodust lähtuda vaatamata asjaolule, et see määrus on hetkel kehtetu. Kehtetu õigusakt saab reguleerida vaid suhteid, mis eksisteerisid selle õigusakti kehtimise ajal, v.a kui õigusakti andja on laiendanud õigusakti kehtivust ka edasi- või tagasiulatuvalt. Kehtivas õigusaktis olev viide kehtetule õigusaktile ei muuda kehtetut õigusakti (ka mitte osaliselt) kehtivaks. Kui kehtiv õigusakt teeb viite kehtetule õigusaktile, tuleb viidet vastavalt olukorrale kas tõlgendada (antud juhul asendab Määrust nr 2075/2005 samasisuline Määrus nr 2015/1375) või on see viide tühi (kui samasisulist uut regulatsiooni ei ole kehtestatud).
14.Isegi kui lähtuda kaebaja seisukohast, et antud juhul saab ja tuleb kohaldada Määrust nr 2075/2005, välistab Määruse nr 2075/2005 art 16 lg 1 igal juhul trihhinelloskoopilise meetodi kasutamise pärast 31.12.2009. Seega ei luba ka nimetatud määrus kaebaja soovitud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamist.
15.Samuti on ekslik kaebaja seisukoht, et Määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide Määruse nr 2075/2005 nõuetele ei hõlma sama määruse art 16 lg-t 1. Ka viimati nimetatud säte reguleerib proovi võtmist ja analüüsimist, sest seab otsese piirangu, millal on lubatud trihhinelloskoopilist meetodit kasutada. Määruse nr 2075/2005 preambula p-st 5 nähtuvalt ei suuda
trihhinelloskoopiline uurimine avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi enam avastamise standardmeetodina kasutamiseks. Trihhinelloskoopilist meetodit tuleks kasutada üksnes erandlikel asjaoludel nädalas väikese arvu tapetud loomade uurimiseks tingimusel, et toidukäitleja on võtnud meetmed liha töötlemiseks viisil, mis on tarbimiseks täiesti ohutu. See meetod tuleks siiski üleminekuperioodi jooksul asendada töökindlama avastamismeetodiga. Järelikult on Määrusega nr 2075/2005 seatud eesmärgiks trihhinelloskoopilise meetodi kasutamisest loobuda.
16.Trihhinelloskoopilise meetodi kasutamisest loobumine on näha ka Määruse nr 2015/1375 VI lisas toodud vastavustabelist, kus puudub viide analoogsele regulatsioonile Määruse nr 2075/2005 I lisa III peatükiga (mis käsitles trihhinelloskoopilist uuringut). Määrus nr 2015/1375 ei võimalda sellist uuringut kasutada, vaid märgib sõnaselgelt preambula p-s 18, et trihhinelloskoopiline uurimine ei suuda avastada mittekapseldunud keeritsussi liike, mis nakatavad kodu- ja metsloomi ning inimesi, ega sobi enam määramismeetodiks.
17.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja olukorda reguleerib antud juhul Määruse nr 74 § 5 lg-s 1 toodud viite kaudu Määrus nr 2015/1375. Kuigi Määruse nr 853/2004 preambula p 22 lubab liikmesriigil kalduda kõrvale kütitud ulukitele kehtivatest üldreeglitest, ei tohi see seada ohtu toiduohutust. Samuti võimaldab Määruse nr 853/2004 preambula p 22 liikmesriigil kehtestada oma territooriumil rangemad reeglid eriloomuliste ohtudega arvestamiseks. Eestis on järelikult peetud metssigadel esinevat trihhinelloosi piisavalt ohtlikuks haiguseks, et laiendada ka väikeses koguses ulukiliha käitlemisele üldiselt kehtivaid Määruse nr 2015/1375 nõudeid.
18.Määruse nr 2015/1375 art 2 lg 2 kohaselt tuleb hobuste, metssigade ning teiste keeritsussi haiguskahtlusega kodu- ja metsloomade rümpadelt tapajärgse uuringu osana tapamajades või ulukiliha töötlevates ettevõtetes süstemaatiliselt proove võtta. Proov võetakse igalt rümbalt ja proovi uuritakse pädeva asutuse määratud laboratooriumis vastavalt I ja III lisale. Nimetatud lisad trihhinelloskoopilist uuringut määramise meetodina ette ei näe. Vastustaja selgituste kohaselt viidatud tapamaju ega laboratooriume Hiiumaal ei asu. Kaebajal ei ole võimalik müüa metssealiha ilma nõuetekohase trihhinelloosi uuringuta (vt ka Määruse nr 2015/1375 art 4 lg 1).
19.Arvestades Määruse nr 2075/2005 preambula p-s 2 ja Määruse nr 2015/1375 preambula p-s 3 toodud eesmärki (vältida inimeste haigestumist) ning trihhinelloskoopilise meetodi ebausaldusväärsust, ei saa eelviidatud nõuete kohaldamist ka väikeses koguses ulukiliha käitlemisele pidada ebaproportsionaalseks, sest inimeste (ka ühe inimese) elu ja tervis on kaalukamad väärtused kui kaebaja soov tegeleda ettevõtlusega ja teenida tulu. Kaebaja peab tundma ja järgima tema ettevõtlust reguleerivaid kehtivaid norme (nii siseriiklikke kui Euroopa Liidu omi) ning vältima inimeste elu ja tervise ohtu asetamist. Kaebaja pädevuses ei ole hinnata, kas trihhinelloskoopiline meetod on mittekapseldunud keeritsussi avastamiseks piisav või kas haigusetekitajad praadimisel surevad. Kaebaja seisukohad neis küsimustes ei võta temalt kohustust järgida kehtivaid toiduohutusnõudeid.
20.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 05.08.2016 e-kiri, milles selgitati kaebajale metssealiha osas kehtivaid toiduohutusnõudeid, on õiguspärane.
21.Kuna vastustaja toiming ei ole õigusvastane, siis puudub alus mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahju hüvitist (riigivastutuse seaduse § 7 lg 1).
22.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.
23.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud tema kantud menetluskulude kaebajalt
6(7)
3-16-2231
väljamõistmist ega esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).