Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 11. jaanuar 2018, Tartu 3-15-1344
Haldusasi
A.J. (endine X.) kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 6. oktoobri 2016. a otsus A.J. (endine X) apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.J. (endine X) Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.J. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. oktoobri 2016. a otsus muutmata.
2.Jätta rahuldamata A.J. taotluse asjas istungi korraldamiseks, apellatsioonkaebuse vastuse tõlkimiseks ning 14. detsembril 2017 esitatud taotlusest koopia saamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 12. veebruar 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.J. (endine X) esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna Tallinna Vangla kitsastes kambrites viibimine 30. aprillist 2012 kuni 11. juunini 2013 tekitas talle liikumisvaeguse, seljavalusid, närvilisust, stressi ning põhjustas kehakaalu tõusu. Vähese ruumi tõttu ei olnud tal võimalik teha harjutusi, mida neuroloog oli talle soovitanud. Jalutusboksis oli samuti vähe ruumi ning tihtilugu sai ta jalutuskäigul läbimärjaks ning külmetas. Talle ei võimaldatud jalutuskäigule vettpidavat riietust. Talvel oli jalutusboks üleni jääs ja lumes ning seda ei puhastatud, mistõttu oli seal libe ja ohtlik liikuda. Probleeme esines ka duširuumi kasutamisel. Kõik dušid ei olnud töökorras ning kõik kinnipeetavad ei jõudnud ennast pesta, kuna vesi keerati 20 minuti pärast kinni. Kambris pesemine oli aga ohtlik, kuna juhtmed olid lahtised ning A.J. sai mitmel korral seetõttu ka elektrilöögi. Vangla alandas ta inimväärikust ja solvas au.
2.A.J. esitas 15. oktoobril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot eelnevalt nimetatud asjaoludel.
3.Tartu Halduskohtu 6. oktoobri 2016. a otsusega jäeti A.J. i kaebus rahuldamata.
3.1.Halduskohtu menetluses oli kaebus, mis seondus vastustaja tegevusega ajavahemikul
30.aprillist 2012 kuni 11. juunini 2013. See puudutas kaebaja tervise ja au kahjustamist. Inimväärikuse alandamist ja väheseid ruumitingimusi analüüsiti kohtuasjas nr 3-14-51882. Nimetatud rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti välja hüvitis 335 eurot, kuna kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli nõutust vähem.
3.2.Oma nõude on kaebaja rajanud asjaolule, et ebapiisava liikumise tõttu tekkisid tal seljavalud ja tal puudus võimalus teha arsti poolt määratud harjutusi. Kaebajal esineb fassettliigese tagasihoidlik osteoartroos. Kaebaja viibis enamuse vaidlusalusest ajast kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli küll üle 2,5 m2, aga alla 3 m2. Liikumisvaegus võib põhjustada küll kehakaalu tõusu ja tuua kaasa muid tervisehädasid, kuid see ei ole antud juhul põhjuseks, miks tuleks kaebajale välja mõista rahaline hüvitis.
3.3.Tervisekaardi kannetest nähtub, et selja piirkonnas esinevat valu on kaebaja puhul seostatud jaanuaris libeduse tõttu toimunud kukkumisega. Kannetes on kajastatud ka liikumise ja võimlemise kohta antud soovitus ning märked taastusraviarstile suunamise, venitus-lõdvestusharjutuste, ergonoomiliste asendite ja tegevuste õpetamise kohta. Kaebaja oli vaidlusalusel ajavahemikul vahistatu või viibis vastuvõturežiimil. Kuna vastav seisund piirab isiku liikumisvõimalust vanglas, ei tinginud liikumisvaegust ainult olud kambrites.
3.4.Halduskohus leidis, et tal ei ole alust kahelda selles, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad teavad täpselt vangla olusid ja oma patsientidele kohalduvat režiimi ning annavad neile üksnes niisuguseid soovitusi ja õpetusi, mida on võimalik ka täita. Pigem nähtub tervisekaardi kannetest, et kaebaja soovib olla füüsiliselt passiivne ning mitte järgida arsti soovitusi.
3.5.Kaebaja on ka väitnud, et sai ilmastikule vastavate riiete puudumise ja jalutusboksides valitsenud ruumipuuduse tõttu õues märjaks, külmetus ja talle kirjutati 23. oktoobril 2012 välja antibiootikumid. Samuti on ta enda väitel saanud mitmel korral elektrilöögi, sest pidi duši kasutamisele seatud piirangute tõttu lõpetama pesemise kambri WC-s, mille seinal oli paljastatud juhtmetega kaabel. Tervisekaardi andmed kinnitavad, et 22. oktoobril 2012 kurtis kaebaja köha ja peavalu üle ning järgmisel päeval diagnoositi tal äge bronhiit ja määrati ravi. Järgnevad kanded ei kajasta enam midagi sellega seonduvat, mistõttu võib järeldada, et ravi oli edukas. Elektrilöögi saamist ja sellega seotud terviserikkeid ei nähtu aga tervisekaardi andmetest.
3.6.Kaebaja pöördus 25. juulil 2012 arsti poole rahustite saamiseks seoses halbadest kinnipidamise tingimustest, ülerahvastatud kambritest ning normaalse liikumise ja spordiga tegelemise võimaluse puudumisest tekkinud stressi ja närvilise olekuga. Psühhiaater märkis aga samal kuupäeval tehtud kandesse kaebuse unetuse, peavalu ja mäluhäirete üle, viite 2003. a autoavariis saadud peatraumale ja diagnoosiks täpsustamata mitteorgaanilise unehäire. Kandeid, kus diagnoos ja kaebused on sarnased, nähtub tervisekaardist ka varasemalt. Halduskohus leidis, et vastustaja tegevust ei saa pidada selliseks, et õigustada siinkohal kaebajale hüvitise väljamõistmist.
3.7.Kaebaja väidetest ei selgu, milles täpselt seisneb tema au solvamine. Halduskohus leidis, et eeldused sel alusel hüvitise väljamõistmiseks ei ole täidetud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.A.J. i apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on esitatud järgnevad seisukohad.
4.1.Kaebaja leiab, et tema tervisprobleemide põhjuseks on siiski asjaolu, et teda hoiti ülerahvastatud kambrites, kus ei saanud normaalselt liikuda.
4.2.Tugevate seljavalude tõttu ei saanud kaebaja 2013. a kevadel normaalselt liikuda. Talle keelduti väljastamast valuvaigisteid, mida ta palus nii meditsiinitöötajatelt kui ka ametnikelt.
4.3.Probleemid unetuse, stressi ja närvidest tingitud seisundiga tekkisid alles Tallinna Vangla ülerahvastatud kambrites.
4.4.Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja väited, mille kohaselt alandati tema inimväärikust ja teotati au, kuna duši ükski kraan ei töötanud ning ta sai end kambri tualetis pestes elektrilöögi. Ühtlasi heitsid valvurid kinnipeetavate üle nalja, kui nood end pesid.
5.Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, leides, et halduskohtu otsuse põhjendused on õiged. Vastuses märgitakse järgnevat.
5.1.Kaebaja terviseseisund ei ole halvenenud Tallinna Vanglas viibimise tõttu. Ühtlasi ei ole vastustaja riivanud ka kaebaja au.
5.2.Kaebaja ei ole varasemas menetluses esitanud väidet, et valvurid jätsid talle õigusvastaselt valuvaigistid väljastamata. Ka ei ole kaebaja varasemas menetluses väitnud, et valvurid oleks kinnipeetavaid mõnitanud ja nende üle naernud, kui kinnipeetavad duširuumi kasutasid. Tegemist on mitteusutava ja paljasõnalise väitega. Kaebajale on tagatud võimalus end nädalas üks kord pesta. Kinnipeetavatel on võimalik pöörduda vangla poole, kui nad leiavad, et selline aeg pesemiseks ei ole piisav või kui esineb probleeme duširuumi korrasolekuga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Apellatsioonkaebuse põhiväide on, et kambrite liiga kitsad tingimused ja vähene liikumine halvendasid kaebaja tervist. Kaebaja väidab, et probleemid unetuse, stressi ja närvidest tingitud seisundiga tekkisid tal alles Tallinna Vanglas. Kaebus on võetud menetlusse ajavahemiku 30. aprill 2012 kuni 11. juuni 2013 osas. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub pigem see, et nimetatud kaebused on ilmnenud juba varasemalt. Nimelt oli kaebajal anamneesi kohaselt 2003. aastal raske peatrauma, pärast mida ilmnesid pidevad peavalud, unetus, mälukaotus. Seega ei ole kaebaja viidatud tervisehädad seotud viibimisega Tallinna Vanglas.
8.Lisaks eelnevale on kaebaja kurtnud ka seljavalude üle. Samas ei esine asjas tõendeid selle kohta, et seljavalud oleksid tingitud vähesest liikumisvõimalusest. Kaebajale on õpetatud asjakohaseid harjutusi, et oma tervislikku seisundit parandada, kuid tervisekaardi sissekannetest nähtub ka see, et kaebajal puudub huvi soovitatud harjutusi sooritada. Ka ei ole tõene kaebaja väide, et seljavalude leevendamiseks ei ole talle valuvaigisteid antud. Selle väite on kaebaja esitanud alles apellatsioonimenetluses. Pigem selgub tervisekaardist, et valu puhul on kaebaja ka adekvaatset ravi saanud.
9.Kuigi kaebaja on väitnud juba vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, et valvurid lõbustasid end vee kinnikeeramisega ning pesemine tuli seetõttu lõpetada kambris, kus tingimused selleks ei olnud kohased, ei ole see usutav, kuna selle kohta ei ole kaebaja esitanud mitte ühtegi asjakohast tõendit. Tegemist on pelgalt väitega. Kaebaja on lisaks väitnud, et pesuruumis ei töötanud üks dušš ning seda ei remonditud spetsiaalselt mitu aastat. Vangla on kinnitanud, et kaebajale oli nädalas üks kord tagatud võimalus end pesta (vangistusseaduse § 50 lg 2). Vangla väide, et remonttööd teostatakse jooksvalt ning hiljemalt nädala jooksul, on usutav. Vanglale teadaolevalt ei ole pikemaajalisi probleeme duširuumides esinenud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kui isik leiab, et ta ei suuda talle eraldatud aja jooksul end pesta, tuleb vanglat sellest teavitada. Vangistusseadus ei välista võimalust tagada vajadusel kinnipeetavale lisaaega pesemiseks või nädalas ka lisapesemiskord.
10.Tartu Halduskohus jättis õigesti rahuldamata kahju hüvitamise nõude ka seoses au teotamisega. Tartu Halduskohus andis 9. mai 2016. a ja 3. juuni 2016. a määrustega kaebajale võimaluse selgitada, millise tegevusega on kaebaja aule kahju tekitatud. Kaebaja mainis vastuseks, et kohus peab ise välja selgitama, milline vastustaja tegevus on tema au kahjustanud. Kuigi kohtul lasub uurimispõhimõte,
ei saa kohus asuda ise kaebust sisustama. Kaebaja ülesanne on ikkagi esitada nõue ning seda eluliste asjaoludega põhjendada.
11.Kaebaja esitas 14. detsembril 2017 Tartu Ringkonnakohtule taotluse tõlke saamiseks Tallinna Vangla vastusest apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud vangla esitatud apellatsioonkaebuse vastuse kaebajale tõlkimine tarvilik, kuna sisuliselt käsitletakse vastuses apellatsioonkaebuses juba varasemalt analüüsitud väiteid, mille sisu on kaebajale teada. Lisaks refereeritakse vastuse sisu ka käesolevas otsuses ning edasikaebamisel saab kaebaja seda arvesse võtta.
12.Ka jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse 14. detsembril 2017 esitatud avaldusest koopia saamiseks. Menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad HKMS §-d 88 ja 89. Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Kohtupraktikas on selgitatud, et HKMS § 88 kohaldamisel tuleb arvestada täiendavalt HKMS § 28 lg-ga 2. Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest endale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a määrus nr 3-7-1-502-15). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajal enda esitatud dokumendist koopia saamine enda õiguste kaitseks vajalik.
13.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p-st 2 juhindudes on võimalik lahendada käesolev asi kirjalikus menetluses. Asja materjalid sisaldavad kõike vaidluse lahendamiseks olulist, kaebajal on olnud kohtumenetluse kestel võimalik korduvalt väljendada oma seisukohta. Ringkonnakohus ei näe, et käesoleva vaidluse iseloomu ning vaidluse all olevaid küsimusi arvestades oleks asjas ringkonnakohtus uue istungi korraldamine vajalik. Seda enam, et istungil soovis asja lahendamist üksnes kaebaja ning ka kirjalikus menetluses saavutab kaebaja oma eesmärgi täielikult. Otsuse koostamine kirjalikus menetluses on võimalik ning lisaks aitab kirjalik menetlus lahendada asja märgatavalt kiiremini ning menetlusosaliste aega ja muid vahendeid säästvalt. Samuti aitab see jõuda kiiremini lõpplahenditeni teistes ringkonnakohtu menetlustes olevates asjades. Seega on asja lahendamine kirjalikus menetluses kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.
14.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. oktoobri 2016. a otsus muutmata. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse ajas istungi korraldamiseks, taotluse vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuse tõlkimiseks ning rahuldamata ka taotluse 14. detsembril 2017 esitatud taotlusest koopia saamiseks. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud menetlusabi jätkuvuse korras.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.