A.P.e kaebus nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vangla poolt tervisele ja aule tekitatud 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: A.P. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Kerli Lubja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.P.e kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Jätta taotlus asjas nr 3-13-1689 tehtud kohtuotsuse asja materjalidesse võtmiseks rahuldamata.
2.Kuulutada menetlus kaebaja tervisekaardi väljavõtet puudutavas osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 07.11.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
01.03.2015 on Viru Vangla kinnipeetav A.P. (edaspidi kaebaja) koostanud Tallinna Vanglale (edaspidi vastustaja) adresseeritud kaebus-kahjunõude (tl 16-26), milles soovis tervise kahjustamise, inimväärikuse alandamise ja au solvamise eest ajavahemikul 30.05.2008 kuni 17.03.2009 saada 5500 euro ja ajavahemikul 30.04.2012 kuni 11.06.2013 10 000 suurust hüvitist.
Lisaks nõudis ta veel 5000 eurot selle eest, et vangla on talle saatnud kambrites olnud kinnipeetavate arvu kohta valeandmed. Kaebaja väitis, et sai oma tervisele tekkinud kahjust teada kevadel 2013 kui pöördus seoses tugevate seljavaludega eriarsti poole, tehti röntgenülesvõte ning öeldi, et probleemid tekkisid ebapiisava liikumise tõttu. Lisaks viitas ta liikumise puudumisest ja füüsiliste harjutuste tegemise võimatusest tingitud 15 kg suurusele kaalutõusule ning psühhiaatri poole pöördumistele seoses närvilise seisundi ja stressiga. Oma nõuete tõenduseks kirjeldas ta üksikasjalikult nii kambrite kui jalutusbokside suuruse, asustatuse ja olmetingimustega kui muu sarnasega seonduvat ning väitis, et niisugustes tingimustes hoidmisega tekitati talle kannatusi, kahjustati tervist, alandati inimväärikust ja solvati au. Vastustaja väidetel (tl 137) kahjunõuet sisuliselt ei lahendatud, kuna kaebaja pöördus enne selle tõlke laekumist halduskohtusse. Veel on kohtutoimikusse esitatud 26.03.2014 vastus kaebaja 17.02.2014 teabenõudele tema kambrite suuruse ja täituvuse kohta (tl 15) väljavõte tervisekaardist ajavahemiku 30.04.2012 kuni 20.06.2013 kohta (tl 180-184) ning väljavõte isiklike varade logist (tl 185-186).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.24.05.2015 koostatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja, et kohus tunnistaks Tallinna Vangla tegevuse ja tegevusetuse õigusvastaseks ja mõistaks talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja 20 500 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et on esitanud kõik väited, faktid, põhjendused ja nõuded väga üksikasjalikult vangla direktorile esitatud kaebus-kahjunõudes ning lisas, et kuna sellele pole tähtaegselt vastatud, on talle tekitatud mittevaraline kahju, mille eest soovib ta saada täiendavalt 2000 euro suurust hüvitist. Seejuures ta märkis, et kinnipeetaval peab olema võimalus esitada kaebus kompetentsele kõrgemalseisvale organile ja vangla pole selline organ.
3.08.06.2016 kohtumäärusega (tl 45-46) tagastas Tartu Halduskohus HKMS § 121 lg 1 p-dele 3 ja 4 ja lg 2 p-le 1 tuginedes kaebuse. Kaebaja vaidlustas määruse, Tartu Ringkonnakohtu 28.03.2016 määrusega (tl 122-124) tühistati see tervise kahjustamise ja au solvamisega tekitatud mittevaralise kahju nõude tagastamist puudutavas osas ja saadeti menetlusse võtmise uueks otsustamiseks tagasi Jõhvi kohtumajja. 09.05.2016 kohtumäärusega (tl 139) rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt vabastades ta ajavahemikku 30.04.2012 kuni 11.06.2013 puudutava tervisele ja aule tekitatud 10 000 suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas täielikult 300 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Ajavahemikku 30.05.2008 kuni 17.03.2009 puudutava 5500 euro suuruse kahjunõude osas jäi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks perspektiivituse tõttu rahuldamata. Kaebaja riigilõivu ära ei tasunud, mistõttu võttis kohus 28.06.2016 määrusega (tl 168-169) menetlusse üksnes ajavahemikku 30.04.2012 kuni 11.06.2013 puudutava tervisele ja aule tekitatud 10 000 suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kohtumäärus on jõustunud, sest kaebaja seda ei vaidlustanud.
4.25.05.2016 täienduses (tl 148-150) teatas kaebaja, et kuna vangla ei saatnud talle rohkem kui ühe kuu jooksul mingit vastust, suurendab ta nõutava mittevaralise kahju suurust 40 000 euroni ning lisas, et see summa osadeks ei jaotu ja tähendab aastatel 2008 kuni 2013 tekitatud üldist kahju. 08.06.2016 täienduses (tl 161-163) palus ta lugeda kõik kaebuses olev seotuks tema väärikuse alandamise, tervise kahjustamisega ja au solvamisega. Seejuures ta väitis, et ei saa juriidilise hariduse puudumise tõttu selgitada, mis täpselt tema kaebuses väljatoodust au solvamise alla kuulub ning palus kohtul endal see välja uurida.
5.Vastustaja vastuses (tl 176-178) paluti jätta kaebus rahuldamata, kirjeldati vanglas valitsenud elamistingimusi ja liikumisvõimalusi ning leiti, et kahju tekkimine kaebajale pole tõendatud. Seejuures märgiti, et tema tervisekaardi sissekannetest ei nähtu vähese liikumise või muude kinnipidamistingimuste seost kaalutõusu ja seljavaludega, on ainult 31.01.2013 pärast libastumist tehtud sissekanne. Väiteid taastusraviarsti poolt soovitatud harjutuste tegemise võimatusest ei
peetud samuti tõesteks väites seejuures, et vastava kava koostamisel ja õpetamisel arvestatakse kinnipidamisasutuse tingimustega ning lisati, et arsti märgete kohaselt takistab paranemist kaebaja enda negatiivne hoiak, võimalik haiguskasu ja huvi puudumine. Psüühilise tervise kahjustamist puudutavas osas toodi välja asjaolu, et kaebaja kurtis stressisümptomeid juba kaks nädalat parast vanglasse vastu võtmist, kuid seoses varasema peatraumaga ega ole pöördunud ka hiljem väidetega, et tema seisundit mõjutavad kinnipidamistingimused. Lisaks esitati veel ka selgitused vihma, lume ja jää eest kaitsva riietuse puudumise, jalutusboksides valitsenud tingimuste kohta esitatud väidetele ning leiti, et kaebuses kirjeldatud etteheited ei vasta Riigikohtu poolt sõnastatud au ja väärikuse kahjustamise definitsioonile ja seda pole vangla poolt ka solvatud ega muul viisil kahjustatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas vastustaja tegevuse tõttu ajavahemikul 30.04.2012 kuni 11.06.2013 on saanud kaebaja tervisele ja aule tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju. Kuna inimväärikuse kahjustamist puudutava kahjunõude kohta on olemas haldusasja nr 3-14-51882 jõustunud kohtuotsus, jäävad tähelepanuta kõik inimväärikuse kahjustamise osas käesoleva kaebuse raames esitatud väited. Jõustunud on ka 08.06.2015 ja 28.06.2016 määrused, milledega tagastati ajavahemikku 30.05.2008 kuni 17.03.2009 puudutav kaebuse osa ning kohtueelsele nõudele mittevastamist ja dokumendi võltsimist käsitlevad mittevaralise kahju nõuded, mistõttu jääb nende nõuetega seonduv samuti tähelepanuta.
7.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise aluseid käsitleb RVastS, mille § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas ka süüliselt tervise kahjustamise ja au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-tes 1 ja 4 ning VÕS § 127 lg-s 4 kehtestatust tulenevalt on vastava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus, mittevaralise kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel on tuvastatud.
8.Kaebaja on oma füüsilise tervise kahjustamist puudutava nõude rajanud väidetele ebapiisava liikumise tõttu tekkinud seljavaludele ja võimatusele teha arsti poolt määratud harjutusi, mistõttu tekkis tal osteoartoos. Tema tervisekaarti 08.03.2013 tehtud kandesse nr 89 on tõesti märgitud, et tal esineb fassetliigestel tagasihoidlik osteoartroos. Interneti vahendusel kätte saadavate andmete kohaselt seisneb see haigus liigeste jäikuses, selle teket mõjutavad mitmed faktorid, sealhulgas pärilikkus ja elustiil ning seda nimetatakse ka liigeste kulumise haiguseks. Käesolevas asjas pole vaidlust selle üle, et kaebajal tuli enamiku vaidluse põhjustanud ajavahemikust viibida kambrites, kus põrandapinna suurus polnud küll väiksem kui VSkE § 6 lg 6 sätestatud minimaalne 2,5 m2, kuid ei küündinud siiski EIÕK-nõuetes märgitud 3 m2. Ruumipuudusest tingitud liikumisvaegus võib vaieldamatult põhjustada kehakaalu tõusu ja kaasa tuua erinevaid vaevusi, kuid käesoleval juhul ei kinnita miski piisava usutavusega, et just see oli kaebaja seljavalude põhjuseks ja saab olla aluseks määrata talle rahaline hüvitis. Tervisekaardi kannetes nr 88, 90 ja 91 on selles piirkonnas esinevat valu seostatud ta enda sõnadest tulenevalt jaanuaris libeduse tõttu toimunud kukkumisega. Kannetes on kajastatud ka liikumise ja võimlemise kohta antud soovitus ning märked taastusraviarstile suunamise, venitus-lõdvestusharjutuste, ergonoomiliste asendite ja tegevuste õpetamise kohta. Vastustaja väidetel oli kaebaja vaidlusalusel perioodil vahistatu või viibis vastuvõturežiimil. Kuna VangS § 90 lg-s 2 ning VSkE § 8 lg-tes 4 ja 5 kehtestatust lähtuvalt tuli teda hoida päev läbi lukustatud kambris ning tema seisund välistas ka VangS § 55 lg-st 1 tuleneva spordisaalis või spordirajatistel viibimise õiguse, pole mingit alust kahelda, et võimalused liikumiseks ja kehaliste harjutuste tegemiseks olid lisaks kambris valitsevale ruumipuudusele piiratud ka teistest talle kehtivatest piirangutest. Alust ei ole aga kahelda ka selles, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad teavad täpselt vangla olusid ja oma patsientidele kohalduvat režiimi ning annavad neile üksnes niisuguseid soovitusi ja õpetusi, mida on võimalik ka täita. Tervisekaardi kandest nr 94 nähtuvalt
eelistab kaebaja ise hoopis passiivset olekut, ei taha võimlemisest ja liikumisest kuulda. Arsti otsusest nähtuvalt oli tegemist episoodilise nimmevaluga, mille paranemist takistab tema negatiivne hoiak ja võimalik haiguskasu. See, et kaebaja ei kuula arsti soovitusi seljavaludest vabanemise võimaluste osas, on kirjas ka kandes nr 96. Seda, et tegelikult ei soovi ta ka jalutamise ajal liikuda, võib välja lugeda tervisekaardi kannetest nr 67, 69, 71 ja 97, kus on kajastatud palve saada tõend, mis võimaldaks õues jalutamisel kasutada pingiga boksi ja märgitud selle väljastamine.
9.Kaebuse väidetest nähtuvalt peab kaebaja oma füüsilise tervise kahjustamiseks ka seda, et sai ilmastikule vastavate riiete puudumise ja jalutusboksides valitsenud ruumipuuduse tõttu õues märjaks, külmetus ja talle kirjutati 23.10.2012 välja antibiootikumid. Lisaks väidab ta, et on saanud mitmel korral elektrilöögi, sest pidi duši kasutamisele seatud piirangute tõttu lõpetama pesemise kambri WC-s, mille seinal oli paljastatud juhtmetega kaabel. Tervisekaardi kanded nr 70 ja 71 kinnitavad, et 22.10.2012 kurtis kaebaja tõesti köha ja peavalu üle ning järgmisel päeval diagnoositi tal äge bronhiit ja määrati ravi. Järgnevad kanded enam midagi nimetatud või sellega sarnase haigestumisega seonduvat ei kajasta, mistõttu saab järeldada, et ravi oli edukas, haigestumine lühiajaline ja ühekordne ega anna alust rahalise hüvitise määramiseks. Selle saamist ei õigusta ka väited elektrilöögi saamise kohta kambri WC-s pesemise tõttu, sest tervisekaardi kannetest ei nähtu midagi, mis saaks niisugusel põhjusel toimunud tervise kahjustamist kinnitada.
10.Vaimse tervise kahjustamise osas väidab kaebaja, et oli vähem kui kaks kuud peale vanglas viibimist 25.07.2012 sunnitud pöörduma arsti poole rahustite saamiseks seoses halbadest kinnipidamise tingimustest, ülerahvastatud kambritest ning normaalse liikumis ja spordiga tegelemise võimaluse puudumisest tekkinud stressi ja väga närvilise olekuga. Tegelikult on psühhiaater märkinud nimetatud kuupäeval tehtud kandesse nr 66 aga hoopis kaebuse unetuse, peavalu ja mäluhäirete üle, viite aastal 2003 autoavariis saadud peatraumale ja diagnoosiks täpsustamata mitteorgaanilise unehäire. Viide aastal 2003 saadud raskele peatraumale ning seejärel tekkinud peavalule, unetusele ja mälu kaotusele on olemas juba 16.05.2012 tehtud kandes nr 62. Kaebamine närvilisuse ja halva une üle ning sama diagnoos on kirjas ka kannetes nr 73 ja 79. Kannetesse 80, 87 ja 93 on aga märgitud diagnoosiks traumajärgse ajukahjustuse sündroom kaasneva unehäirega, viide raskele peatraumale, ees seisvale võimalikule pikale vabadusekaotusega karistusele ja piinavale teadmatusele. Viimasena nimetatud kandes on küll ära märgitud, et lisaks endistele kaebustele peab tingimusi vanglas ebasoodsateks, kuid varasema diagnoosi juurde jäämise tõttu pole see üksi piisav, et vastustaja tegevust saaks pidada tema vaimse tervise niisuguseks õigusvastaseks kahjustamiseks, mille eest on võimalik välja mõista rahaline hüvitis.
11.Lisaks tervise kahjustamisele heidab kaebaja vastustajale ette ka enda au solvamist. Milles täpselt see seisneb pole ta aga selgitanud väites üksnes, et seda tehti kõikide kaebuses loetletud tegevustega ning paludes, et kohus uuriks ise järele, mis tema kaebuses võib olla seotud au solvamisega. PS § 17 sätestatud igaühe õigus aule on inimväärikuse osaks ja kujutab endast subjektiivset individuaalset sisemist väärtust. Au riivamine võib aset leida nii üksikisikute vahel kui avalikkuse ees ning seda võidakse teha nii inimesele antud hinnangute, temale ja tema kohta öelduga, tema panemisega au riivavatesse oludesse kui tegudega, mille eesmärk on tema au ja väärikuse riivamine, tema alandamine, kahjustamine või teotamine. Vahet tuleb teha au solvamise ja teotamise vahel. Milline riive täpselt saab olla käsitletud au teotamise või solvamisena, on fakti, asjaolude ja hinnangu küsimus, kuid selle olulisteks tunnusteks on sihipärane ja tahtlik soov kellegi mainet oluliselt kahjustada, pahausksus ning kasutatava vahendi häbistav, alandav ja naeruvääristav iseloom. Kaebuses kirjeldatud kinnipidamistingimused ja vastustaja tegevus nende kohaldamisel kaebajale loetletud tunnustele ei vasta. Olulist tähendust omab siinkohal ka see, et eelnevalt viidatud RVastS § 9 lg 1 kohaselt on rahaline hüvitis võimalik ainult au süülise teotamise korral, kaebaja poolt nimetatud au solvamine on sellest nõrgema mõjuga riive ja selle puhul seaduseandja sama võimalust ette näinud pole.
12.HKMS § 77 lg 1 ja TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on tõendina toimikusse esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõte. Kuna selles on kajastatud tema eraelulised andmed, mille avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik ja võimalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
13.26.07.2016 täienduses palus kaebaja võtta tõendina toimikusse haldusasjas nr 3-13-1689 tehtud kohtuotsus väites, et selle kohaselt tekkisid tema valud ja seljaprobleemid liikumise ja füüsiliste harjutuste puudumise tõttu ajal, kui ta viibis Tallinna Vanglas. Kuna nimetatud kohtuotsus on kohtulahendite infosüsteemi abil kõrgemale kohtule kättesaadav, puudub vajadus selle toimikusse lisamiseks. Seega jääb taotlus rahuldamata. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu ka asjaolu, et nimetatud kohtuotsuse põhjendustes pole väiteid selle kohta, et kaebaja valud ja seljaprobleemid tekkisid just liikumise ja füüsiliste harjutuste puudumise tõttu. HKMS § 62 lg-st 2 lähtuvalt korraldab kohus aga ainult selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust.
14.Eeltoodud järeldustel pole kohtul alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks ega mõista kaebaja kasuks välja tema poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahalist hüvitist. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Käesolevas asjas puuduvad kohtukulud, sest kaebaja on kohtumäärusega täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning vastustaja pole oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.