Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. detsember 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1438 MV kaebus Hiiu vallavanema 15. juuni 2016. a käskkirja nr 19-1.4/4 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, kohtu äranägemisel õiglase hüvitise väljamõistmiseks, lisatasu väljamõistmiseks ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest kuni ühe kuu põhipalga väljamõistmiseks Kaebaja – MV, esindaja advokaat Katrin Paulus Vastustaja – Hiiumaa vald (endine Hiiu vald), esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Hiiumaa valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Hiiumaa valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1438 muutmata.
2.Mõista Hiiumaa vallalt MV kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 1050 eurot. Hiiumaa valla apellatsiooniastme menetluskulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.01.2018, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-16-1438 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MV nimetati 25.02.2014 Hiiu vallavanema GL käskkirjaga nr 19-1.1/8 Hiiu Vallavalitsuse vallasekretäri ametikohale määratud ajaks ajutiselt äraoleva ametniku asendajana kuni asendatava ametikohale naasmiseni. GL 08.12.2014 käskkirjaga nr 19-1.1/32 (I kd, tl 21) viidi MV üle õigusnõuniku ametikohale tähtajatult alates 01.01.2015 ning ta määrati täitma ajutiselt äraoleva ametniku asendajana vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametikohale naasmiseni. Hiiu vallavanem RR (valitud vallavanemaks Hiiu Vallavolikogu 16.11.2015 otsusega) katkestas 26.04.2016 käskkirjaga nr 19-1.1/6 vallasekretär HV lapsehoolduspuhkuse ning jätkas tema teenistust alates 26.04.2016.
2.Hiiu vallavanem RR algatas 03.05.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/1 (I kd, tl 24-25) MV suhtes distsiplinaarmenetluse. Käskkirja kohaselt on Hiiu valla haldusaktides (vallavolikogu, vallavalitsuse ja valla valimiskomisjoni) süstemaatiliselt esinenud nii vormilisi kui normitehnilisi vigu. Samuti on MV tekitanud oma tegutsemise ja suhtumisega vallavalitsuse kui ametiasutuse sisese ebaterve õhkkonna. Käskkirjas on viidatud maakonna valimiskomisjoni 04.12.2015 otsusele nr 6, Vabariigi Valimiskomisjoni 16.12.2015 otsusele nr 106 ja Hiiu Maavalitsuse 22.04.2016 märgukirjale, mis väidetavalt annavad ülevaate haldusaktides esinenud puudustest ja vigadest. MV on rikkunud avaliku teenistuse seaduse (perioodil 01.08.2014 kuni 30.06.2016 kehtinud redaktsioonis; ATS) §-s 50 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab ametniku tegevus vastama Eesti Vabariigi põhiseadusele ning muudele seadustele ja õigusaktidele. MV eeldatav distsiplinaarsüütegu seisneb teenistus- ja usalduskohustuste korduvas ja kestvas rikkumises, olles seejuures ebalojaalne otsesele ülemusele ja põhjustanud usalduse kahjustamise ametiasutuse suhtes. MV esitas oma seisukohad distsiplinaarmenetluse alustamise käskkirjale 09.05.2016 (I kd, tl 39-40). Hiiu vallavanem kinnitas 31.05.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/3 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (I kd, tl 46-46p). MV esitas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele oma seisukohad 04.06.2016 (I kd, tl 54), leides, et kokkuvõttest ei selgu talle etteheidetav rikkumine.
3.Hiiu vallavanem RR määras 15.06.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/4 (I kd, tl 55-55p) õigusnõunikule MV-le distsiplinaarkaristusena ATS § 70 p 3 alusel teenistusest vabastamise ning vabastas MV õigusnõuniku ametikohalt 20.06.2016. Käskkirja kohaselt on selle andmisel juhindutud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 50 lg-st 3, ATS §-st 50, §-st 51, § 70 p-st 3, § 73 lg-st 5, §-st 74, § 75 lg-test 4, 5 ja 6, §-st 76 ning töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-st 8, Hiiu vallavanema 03.05.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/1 algatatud distsiplinaarmenetlusest, 31.05.2016 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes toodud asjaoludest ning arvestatud on asjaoluga, et MV toimepandud distsiplinaarsüüteod on olulised ja on kaasa toonud usalduse kaotuse. Käskkirja kohaselt on kogutud tõenditest ilmne, et MV on tahtlikult ning korduvalt toime pannud olulised teenistus- ja usalduskohustuste rikkumised (ATS §-d 50 ja 51), on kaotanud tööandja usalduse, millega on põhjustanud oluliselt kahju teistele ametnikele ja töötajatele. MV on loonud kollektiivis ebaterve õhkkonna ega arvesta asjaoluga, et tema otsene ülemus on vallavanem, mitte mõni teine valla teenistuja. MV vastusest distsiplinaarmenetluse 2(12)
3-16-1438 kokkuvõttele saab järeldada, et ta ei teadvusta endale ametniku staatusest tulenevat teenistusja usalduskohustust. Rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ta ei suuda ka edaspidi tagada teenistus- ja usalduskohustuse täitmist, mistõttu on edasine koostöö temaga välistatud.
4.MV esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 7-19p; täiendatud 16.09.2016, I kd, tl 152-157p) Hiiu vallavanema 15.06.2016 käskkirja nr 19-1.4/4 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, lugedes kaebaja teenistusest vabastatuks ATS § 87 lg 1 alusel, kohtu äranägemisel õiglase hüvitise väljamõistmiseks, lõpparve koosseisus saamata jäänud lisatasu 584,84 eurot väljamõistmiseks ning lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise tõttu iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud tööpäeva eest põhipalga, kuid mitte rohkem kui ühe kuu põhipalga, väljamõistmiseks. Käskkirja andmisel on rikutud mitmeid õigusnorme. Distsiplinaarmenetluse vältel ega karistuse määramise käskkirjas ei ole toodud välja kaebajale etteheidetavat tegu, mistõttu ei ole kaebaja saanud kaitsta oma õigusi ega esitada oma seisukohti selle kohta, kas tegemist võis olla rikkumisega või mitte. Viidatud on üksnes väidetavalt vigu sisaldavatele dokumentidele ega ole täpsustatud, milles seisnes kaebaja rikkumine seoses nende dokumentidega. Rikutud on põhjendamiskohustust ning karistuse valikut ei ole põhjendatud. Samuti puuduvad käskkirjas viited kaebaja selgitustele distsiplinaarmenetluses ning analüüsitud pole kaebaja eelnevat teenistusalast käitumist ega muid ATS § 75 lg-s 2 nimetatud asjaolusid. Kaebaja suhtes puudusid varasemad etteheited. See asjaolu on tõendatud kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja GL ütlustega. Vallavanem RR soovis kaebajast vabaneda isiklikel või poliitilistel põhjustel ning teatas kaebaja vabanemise soovist volikogu esimehele juba tema esimesel vallavanemaks olemise päeval, asudes seejärel sihipäraselt tegutsema eesmärgiga kaebajast vabaneda. Samuti korraldas vallavanem vallasekretäri ennetähtaegse tööle naasmise. Alusetu on vallavanema RR väide, et kaebaja on loonud kollektiivis ebaterve õhkkonna. Selle väite lükkab ümber asjaolu, et kaebaja on valitud kaastöötajate poolt 2015. a-l parimaks kolleegiks. Vallavanem RR määras kaebajale ilma igasuguse kaalumiseta kõige rangema karistuse. Rikutud on ATS §-e 74 ja 75, millest tuleneb kohustus distsiplinaarsüütegu põhjalikult hinnata ja määrata karistus sellele vastavalt. Samuti on rikutud ATS § 73 lg 6 p-i 5, mille kohaselt pidi ettepanek karistuse liigi kohta olema kajastatud juba distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes. Kaebajale ATS § 105 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist tuleb suurendada ning selle tegemisel tuleb arvestada kõiki kaebuses toodud kaebaja teenistusest vabastamise asjaolusid ning poolte huve. Olukorras, kus vallavanema eesmärgiks oli algusest peale kaebajast vabaneda ja see eesmärk on ellu viidud enamikke seaduses sätestatud nõudeid jämedalt eirates, esineb ilmselgelt alus ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise suurendamiseks. Kaebaja kaotas teenistusest vabastamisel töö, sissetuleku ning osa pensionist, samuti on teenistusest vabastamisega kahjustatud tema mainet. Kaebajal puuduvad väljavaated jääda elama oma elukohta Hiiumaal ja teha samaaegselt erialast tööd, sest kõrgharidusega juristil ei ole lihtne leida Hiiumaal uut samaväärset tööd. Alusetu ja õigusvastane teenistusest vabastamine on olnud kaebajale emotsionaalselt kurnav ja stressitekitav. Eeltoodud kaebaja huvidele vastandub vaid üks vastustaja huvi – kaebajast vabanemine. Arvestades eeltoodut, oleks õiglane hüvitis vähemalt 12 kuu keskmise palga suurune. Kaebaja on õigustatud saama lõpparve koosseisus saamata jäänud lisatasu vallasekretäri ülesannete täitmise eest viiel kuul ja üheksal päeval 584,84 eurot. Kaebaja määrati vallavanema 08.12.2014 käskkirja p-ga 2 täitma vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametniku naasmiseni. Tunnistaja GL selgitas 19.12.2016 kohtuistungil, et ta leppis kaebajaga kokku, et vallasekretäri ülesannete täitmise eest saab kaebaja lisatasu kuni lapsehoolduspuhkusel olev vallasekretär naaseb (protokoll kl 13:10:34 ja kl 13:17:50). Kokkulepe lisatasu maksmise kohta 3(12)
3-16-1438 oli GL ja kaebaja vahel suuline. Vaidlust ei ole, et enne RR vallavanemaks saamist maksti kaebajale lisatasu vallasekretäri asendamise eest kaks korda. Lisatasu kokkuleppe kehtivust ja kaebaja õigust saada lisatasu tuleb seega eeldada. Kaebajal oli õiguspärane ootus lisatasu saamise jätkumisele – teda ei teavitatud sellest, et vallavanema vahetumisega ei ole tal enam selleks õigust. Kaebaja nõustus vallasekretäri ülesandeid täitma üksnes põhjusel, et lepiti kokku ka selle eest lisatasu saamises. Vallavanema vahetumisel nõustus kaebaja jätkuvalt vallasekretäri kohustusi täitma. Ainuüksi vallasekretäri teenistuskohustusi arvestades ei saa olla kahtlust, et kaebaja töökoormus suurenes vallasekretäri kohustusi täites märkimisväärselt, mistõttu oli kaebajal vaieldamatult õigus saada ATS § 57 lg 4 alusel lisatasu. Olukorras, kus vallavanem teadis või vähemalt pidi teadma, et kaebaja täidab lisaülesannetena vallasekretäri kohustusi, nende kohustuste tõttu on kaebaja töökoormus märkimisväärselt suurem ja kaebajale on lisaülesannete täitmise eest makstud varasemalt lisatasu, pidi vallavanem heas usus tegutsedes eeldama, et lisaülesannete täitmise jätkumisel tuleb kaebajale jätkuvalt maksta lisatasu. Kuna kaebajal oli tasu maksmise kokkulepe sõlmitud Hiiu vallaga, keda esindas toonane vallavanem GL, ei saa see kokkulepe vallavanema vahetumisega lõppeda ka juhul, kui see oli suuline. Ametiasutus ei saa eeldada, et ametnik teeb niivõrd pika aja jooksul tasuta lisatööd, teadmata, millal see lõpeb. Kuna lisaks teenistussuhte viimasel päeval välja makstud summadele pidi kaebaja saama ka lisatasu 584,84 eurot, kuid vastustaja ei ole seda summat kaebajale maksnud, on summa väljamaksmisega viivitatud. Viivitus on kestnud nii kaua, et ametnikul on õigus nõuda viivitamise eest ATS § 104 lg 2 alusel ühe kuu põhipalka, milleks on 1200 eurot.
5.Hiiu vald palus jätta kaebus rahuldamata (I kd, tl 140-146p). Distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine oli õiguspärane ja põhjendatud ning arvesse oli võetud ja kaalutud kõiki asjaolusid. Kõik koostatud dokumendid sisaldavad endas piisavalt informatsiooni mõistmaks, mida kaebajale distsiplinaarsüüteona ette heidetakse. Vastustaja ei ole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel lähtunud muudest dokumentidest või tõenditest kui need, mis olid kaebajale menetluse ajal ja järgselt tutvumiseks esitatud. Kohus saab arvesse võtta ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti, mis tuginevad samadele tõenditele. Kui erinevad asutused viitavad sõltumatult vähemalt 20-le erinevale minetusele kaebaja teenistusülesannete täitmisel, on ilmselgelt tegemist korduva ja süstemaatilise olukorraga, mitte ühekordse eksimusega. Distsiplinaarkaristuse määramine ja karistuse valik on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsustus. Diskretsioonireegleid ei ole eiratud. Usalduse kaotuse sisustamine ei ole halduskohtu pädevuses. Hüvitise suurendamiseks 12 kuu ametipalgani puudub nii õiguslik kui faktiline alus. ATS võimaldab maksimaalse hüvitisena välja mõista 3 kuu keskmise palga. Kaebaja tugineb õiglase hüvitise nõudmisel HKMS § 38 lg-le 2, mis ei ole ATS § 105 lg-s 1 sätestatud nõude korral kohaldatav. Kaebaja argumendid on eranditult emotsionaalsed ning lähtuvad üksnes tema enda huvidest. Sisuliselt soovib kaebaja vastustaja arvelt rikastuda. Samuti leidis kaebaja endale koheselt uue töökoha. Kaebajal ei ole lisatasu saamise nõudeõigust. Avalikus teenistuses ei saa tekkida lisatasu saamise õigust väidetava suulise kokkuleppe alusel. Vastustaja ei olnud ka väidetavast suulisest kokkuleppest teadlik. Suulise kokkuleppe alusel lisatasu maksmine on otseses vastuolus ATS § 63 lg-tega 1 ja 2 ning nende alusel vastu võetud Hiiu Vallavolikogu 27.12.2013 määrusega nr 7 „Hiiu valla ametiasutuse palgajuhend“ (palgajuhend). Palgajuhendi § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib maksta täiendavate teenistusülesannete täitmise eest lisatasuna muutuvpalka üksnes eelarvevahendite olemasolul. Kaebajale varasemalt lisatasu maksmise aluseks olnud kaks käskkirja (I kd, tl 126-127) on ühekordse iseloomuga ja neis ei ole täpsustatud, milliste 4(12)
3-16-1438 täiendavate teenistusülesannete täitmise eest on lisatasu makstud. Lisatasude maksmine on võimalik vaid vahetu juhi ettepanekul ja tuleb igakordselt vormistada vallavanema käskkirjaga. Hiiu valla veebilehelt ei nähtu muid kaebaja palga osiseid kui kaebaja põhipalk 1200 eurot.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 08.02.2017 otsusega kaebuse, tunnistas Hiiu vallavanema 15.06.2016 käskkirja nr 19-1.4/4 õigusvastaseks (resolutsiooni p 2), muutis MV teenistusest vabastamise alust, lugedes MV teenistusest vabastatuks omal soovil (resolutsiooni p 3) ning mõistis vastutajalt MV kasuks välja hüvitise nelja kuu keskmise palga ulatuses (resolutsiooni p 4), lõpparve koosseisus saamata jäänud lisatasu 584,84 eurot (resolutsiooni p 5), ühe kuu põhipalga lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise tõttu (resolutsiooni p 6) ja MV poolt kantud menetluskulud 4976,70 eurot (resolutsiooni p 7). Käskkiri ei ole põhjendatud ning raskeima distsiplinaarkaristuse valik on motiveerimata. Käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes sisalduv distsiplinaarsüütegude kirjeldus on üldsõnaline ja ebamäärane ning nendes toodud põhjendused on puudulikud. Käskkirjas ei ole põhjendatud karistuse valikut ning käskkirjas ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole viidatud ühelegi konkreetsele tõendile, millele on distsiplinaarmenetluses tuginetud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 3 kohaselt on selle punktides toodud distsiplinaarsüüteo kirjeldused ja ajad, kuid punktidest 3.13.7 ei ole arusaadav, milles seisnes kaebajale etteheidetav rikkumine ja millist liiki distsiplinaarsüüteoga oli tegemist. Nendest punktidest ei nähtu, kas tegemist oli vallavanema korralduse täitmata jätmisega (p 3.1), milles seisnes väidetav osakonnajuhatajate mõjutamine (p 3.2), milliseid puudusi millistes haldusaktides kaebajale ette heidetakse (p-d 3.6, 3.7) jne. Täpsustatud ei ole ka seda, millised väidetavad rikkumised olid seotud kaebaja enda teenistusülesannete täitmisega ning millised puudutasid tema lisaülesandeid (p-d 3.6, 3.7). Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-des 3.13.4 on väidetud, et vastavad rikkumised on tõendatud tunnistajate ütlustega, samas ei olegi ühegi tunnistaja nime välja toodud ning RR kinnitas kohtuistungil, et ühtegi tunnistajat ei ole distsiplinaarmenetluses üle kuulatud. Seega on p-des 3.13.4 kaebajale etteheidetu lisaks kirjelduse ebamäärasusele ja üldsõnalisusele ka tõendamata. Kuigi p-de 3.53.7 kohaselt on nendes ette heidetud teod dokumentaalselt tõendatud, ei ole ka neid dokumentaalseid tõendeid välja toodud. Lisaks ei ole distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ühtegi viidet sellele, millised dokumendid on kokkuvõttele lisatud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes p-s 2 toodud teenistus- ja usalduskohustuste korduva ja kestva rikkumise etteheide on ebamäärane ning selgitatud ei ole, milliseid teenistus- ja usalduskohustusi kaebaja rikkus ja milles väidetav ebalojaalsus otsese ülemuse suhtes seisnes. Samuti ei ole kokkuvõttes mainitud, milline rikkumine oli korduv, milline kestev ja millal need aset leidsid (ATS § 73 lg 6 p 4), ega tehtud ettepanekut konkreetse distsiplinaarkaristuse määramiseks. Käskkirjast ei selgu, milles seisneb kaebajale ette heidetud rikkumiste olulisus. Täpsustatud ei ole, millist laadi rikkumistest on järeldatud, et kaebaja ei suuda edaspidi tagada teenistus- ja usalduskohustuse täitmist ning koostöö temaga on välistatud. Kuigi käskkirja p-s 3 on viidatud teenistuskohustuste rikkumisele vastavalt ATS §-le 50, ei ole viidatud konkreetsele teenistuskohustusele, mida kaebaja on rikkunud (nt ametijuhendist tuleneva kohustuse rikkumine). Põhjendatud ei ole ka usalduskohustuse rikkumist ja viidet ATS §-le 51. Alusetu on vastustaja väide, et kaebaja lõi töökollektiivis ebaterve õhkkonna. Usutav ei ole, et kollektiiv tunnistaks parimaks kolleegiks isiku, kes on loonud kollektiivis ebaterve õhkkonna. Samuti kinnitas kohtus üle kuulatud endine vallavanem GL, et kaebaja oli usaldusväärne isik ning täitis tööülesandeid kiiresti ja professionaalselt. Käskkirjas viidatakse küll asjaolule, et kaebaja on põhjustanud teistele ametnikele ja töötajatele oluliselt kahju, kuid selgitatud ei ole, milles see olulise kahju tekitamine väljendub. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas esineb vastuolu väidetavate rikkumiste ajas – kui kokkuvõtte kohaselt
5(12)
3-16-1438 leidsid rikkumised aset perioodil 20152016, siis käskkirjas räägitakse korduvatest rikkumistest alates 2013. Rikkumise olulisust ei ole ATS § 75 lg-te 5 ja 6 järgi kaalutud. Käskkirjas ei ole toodud distsiplinaarkaristuse valiku kaalutlusi (ATS § 75 lg 1). Pelgalt õigusnormide loetelu käskkirjas ei asenda puuduolevaid põhjendusi. Eiratud on määratletuse põhimõtet. Teenistuskohustuste rikkumisega saab tegemist olla vaid juhul, kui rikutud kohustus on ametniku jaoks piisavalt arusaadav. Käskkirjas ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole välja toodud süülisuse hindamise kriteeriumeid. Diskretsiooni õiguspäraseks kasutamiseks tuleb hinnata ametniku süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, asjaolu, kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist, sh iseloomustust jms. Käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei nähtu, et haldusorgan oleks eeltoodud asjaolusid kaalunud. ATS § 105 lg-s 1 ette nähtud hüvitist tuleb suurendada kuni nelja kuu keskmise palgani. Asjaolusid, mis tingiksid veel suurema hüvitise väljamõistmist, ei esine. Kohus on tuvastanud, et MV distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine oli põhjendamatu ja ebaseaduslik, mille tulemusel kaotas kaebaja alusetult töökoha. Kaebajal oli ATS § 57 lg-st 4 tulenev õigus saada puuduva ametniku asendamise eest lisatasu kuni 26.04.2016 ning vastustajal tuleb puuduolev summa, s.o 584,84 eurot kaebajale välja maksta. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud GL kinnitas, et kaebaja täitis 2015. a-l lisaks õigusnõuniku ülesannetele vallasekretäri ülesandeid ning tema ja kaebaja olid suuliselt kokku leppinud, et lisaülesannete täitmise eest saab kaebaja ühe täiendava kuutasu aastas – ca 1300 eurot (2 x 660 eurot) kuni vallasekretär naaseb pärast lapsehoolduspuhkust tööle. GL kinnitas, et kaebaja ei täitnud lisaülesandeid tasuta ning need ei olnud seotud tema põhitööga. Kaebaja juhtis valimiskomisjoni, mis on vallasekretäri ülesanne, ning täitis valimistega seotud ja volikogu tööd puudutavaid tööülesandeid. On tuvastatud, et kaebaja ei täitnud lisaülesandeid tasuta, vaid nende täitmine ja lisatasu oli määratud kirjalikult vormistatud käskkirjade alusel. Kaebaja määrati täitma ajutiselt äraoleva ametniku asendajana vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametikohale naasmiseni 08.12.2014 käskkirjaga nr 19-1.1/32 p 2 alusel ning talle maksti Hiiu vallavanema 26.02.2015 käskkirja nr 19-1.5/2 p 1 ja 25.09.2015 käskkirja nr 191.5/5 p 1 alusel lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest mõlemal korral 660 eurot. Suuline kokkulepe oli üksnes väljamaksmise aja kohta (kaks korda aastas). 26.04.2016 seisuga, mil hakkas vallasekretäri ülesandeid täitma lapsehoolduspuhkuselt naasnud HV, oli kaebajal saamata lisatasu 584,84 eurot. Täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta käskkirja vormistamata jätmine ei ole iseenesest põhjuseks, miks jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata. Lisatasu väljamõistmisel on oluline välja selgitada täiendavate teenistusülesannete reaalne täitmine (Riikohtu 14.04.2005 otsus nr 3-3-1-7-05, p 17). Kuna vastustaja on kaebaja teenistussuhte viimasel päeval jätnud talle välja maksmata lisatasu 584,84 eurot, on ATS § 104 lg-s 1 sätestatud kohustust rikutud ning vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kaebaja ühe kuu põhipalk (ATS § 104 lg 2). Kaebaja kantud menetluskulud 4976,70 eurot (sh õigusabikulud 4940 eurot ja sõidukulud 36,70 eurot) on asja keerukust, läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning menetluses tehtud toiminguid arvestades kogu ulatuses vajalikud ja põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Hiiumaa vald (Hiiu valla üldõigusjärglane) palub apellatsioonkaebuses (II kd, tl 2-6p) Tallinna Halduskohtu 08.02.2017 otsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustega ning miks ei ole asjakohased vastustaja viited distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditele, mis tema väiteid kinnitasid (vastustaja 02.09.2016 vastuse p 38, 6(12)
3-16-1438 alap-d 1-14; I kd, tl 143p-145). Kohtumenetluses tuleb distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel võtta arvesse kõiki vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitusi, kuna need baseeruvad distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidel ja omavad seetõttu tähtsust asja õigel lahendamisel (Riigikohtu 29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15). Kohus ei saa vastustaja väiteid ignoreerida (HKMS § 165 lg 1 p 4). Halduskohus on otsuse põhjenduste esitamisel tuginenud avaliku teenistuse seaduse käsiraamatule, mille puhul ei ole tegemist õigusaktiga, millest saaks kohus otsuse tegemisel lähtuda. Distsiplinaarkaristuse määramine oli põhjendatud ning diskretsioonireegleid ei rikutud. Usalduse kaotust saab sisustada eeskätt karistuse määraja. Distsiplinaarkaristuse määramise aluseks oli kaebaja suutmatus teenistusülesandeid täita, mis tõi kaasa usalduse kaotuse ja seeläbi välistas edasise koostöö (ATS §-d 75, 76). Vastustaja ei tuginenud seejuures oletustele, vaid teised asutused olid juhtinud korduvalt tähelepanu kaebaja töö ebakvaliteetsusele. Kaebaja, selle asemel, et kriitikat arvestada, asus igal võimalikul viisil oma tegevusi õigustama ning mujalt süüdlasi otsima, pidades kõiki teisi ebapädevaks. Sellises olukorras oli ainuke lahendus ametniku teenistusest vabastamine. Muud karistuse liigid ei oleks oma eesmärki täitnud. Halduskohtu otsuses puuduvad kaalutlused ATS § 105 lg-st 1 sätestatust suurema hüvitise väljamõistmiseks. Kohus on ainsa põhjendusena märkinud, et hüvitise suurust võib mõnevõrra suurendada. Kaalumise tegelikku läbiviimist ja seda, millistest kaalutlustest on kohus hüvitise suurendamisel lähtunud, otsusest ei nähtu. Samuti ei ole kaalutud poolte huve. Asjas ei esine erakorralisi asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise suuruse muutmist. Kaebajal puudub nõudeõigus lõpparve koosseisus lisatasu maksmiseks. Kaebajale lisatasu maksmise välistavad mh valla õigusaktid. Halduskohus on vääralt kohaldanud ATS § 61 lg-t 5 ja § 63 lg-t 1. Kohtu põhjendused lisatasu nõudeõiguse osas on puudulikud ja vastuolulised. Isegi kui kaebajal oli kokkulepe lisatasu saamiseks, ei ole suulised kokkulepped võimalike tulevaste perioodide kohta vastustajale siduvad. Avalikus teenistuses ei saa maksta palka või lisatasu suuliste kokkulepete alusel. Võimalus maksta teenistujale palka suuliste kokkulepete alusel peaks tulenema otse seadusest. Lisatasu näol on olemuslikult tegemist ebaregulaarse summaga, mida võib maksta vallavanema ühekordse otsuse alusel eelarvevahendite olemasolul, aga mille maksmise kohustust vastustajal ei ole (palgajuhendi § 7 lg-d 2 ja 5). Väide suulise kokkuleppe kohta lisatasu maksmiseks 2 korda aastas ei ole ka eluliselt usutav, sest palga maksmise korral kaasnevad maksukohustused ning vastav kulu tuleb ette näha valla eelarves. Kaebaja tegutses algselt vallasekretärina ning seejärel õigusnõunikuna vallasekretäri asendajana (tööülesanded kattusid). Seejuures on õigusnõuniku ametijuhendis (I kd, tl 59-59p) märgitud, et õigusnõunik asendab vallasekretäri. Palgajuhendi § 8 ja ATS § 57 lg 4 kohaselt võib teenistujale puuduva teenistuja ülesannete täitmise eest maksta asendustasu, kui asendamine ei ole ette nähtud teenistuja ametijuhendis. Kuna õigusnõuniku ja vallasekretäri tööülesanded kattusid ja õigusnõuniku ametijuhend nägi ette asendamise kohustuse, ei teki kaebajal lisatasu nõudeõigust. See, et isikule on kahel korral tasutud ühekordset lisatasu, ei tähenda lisatasu saamise nõudeõigust. Olukorras, kus lisatasu maksmist reguleerivad detailselt valla enda õigusaktid, ei saa selle maksmise kohustust tõendada tunnistaja GL ütlustega. Tunnistaja ütlused on otseses vastuolus valla õigusaktidega, mis lisatasu maksmist suuliste kokkulepete alusel ette ei näe. Eelnevast tulenevalt mõistis kohus vastustajalt ebaõigesti välja ka hüvitise ühe kuupalga ulatuses ATS § 104 lg 2 alusel lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest.
8.MV palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (II kd, tl 10-14). Halduskohus ei saa arvestada kohtumenetluses esitatud kaalutlustega ega viia läbi distsiplinaarmenetlust. Olukorras, kus haldusakti andja ei ole välja toonud isegi kaebajale 7(12)
3-16-1438 etteheidetavat tegu, ei ole võimalik kohtumenetluses neid tegusid põhjendada. Isegi kui vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendusi saaks arvestada, ei kõrvalda need distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja vaidlustatud käskkirjas esinenud olulisi puudusi. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punktidest 3.13.7 ei selgu rikkumine, mida kaebajale ette heidetakse. Kui vallavanem RR ei saa mingitel põhjustel enam kaebajat isiklikul tasandil usaldada, ei saa see tähendada jäädavat usalduse kaotust kaebaja isiku suhtes vastustaja poolt. Usalduse kaotust saab eeldada vaid ATS § 75 lg-s 6 sätestatud asjaoludel. Praeguses menetluses ei ole aga neid asjaolusid tuvastatud. Halduskohus on õigesti kohaldanud ATS § 105 lg-t 1 ning hüvitise suurendamist ka põhjendanud. Vastustaja ei ole toonud välja ühtegi enda huvi, mille tõttu ei oleks hüvitise suurendamine põhjendatud, mistõttu ei saanudki kohus neid huve kaaluda. Kaebaja teenistusest vabastamine oli tegelikult poliitilise võimuvõitluse tulemus, mida vallavanem tunnistas ka halduskohtu 01.11.2016 istungil. Kaebajale on õigesti välja mõistetud lisatasu. Kaebaja oli vallasekretäri asendaja Hiiu vallavanema 08.12.2014 käskkirja nr 19-1.1/32 p 2 alusel, mitte ametijuhendi alusel. Valla palgajuhendiga ei ole võimalik kehtestada seadusega võrreldes kitsamat regulatsiooni. Samuti on ATS § 57 lg 4 ja palgajuhendi § 8 sõnastus erinev ning ATS § 57 on igal juhul ülimuslik palgajuhendi suhtes. Seadusest tulenev õigus saada lisatasu on ka juhul, kui järgitud ei ole palgajuhendis sätestatud tehnilist korda. Vastustaja ei ole vaidlustanud halduskohtu seisukohta, et vaidlus puudub selles, et kaebaja täitis õigusnõunikuna täiendavalt ka lapsehoolduspuhkusel viibinud vallasekretäri ülesandeid ning pidi seda tegema kuni asendatava ametniku teenistusse naasmiseni. Samuti ei ole õigusnõuniku ja vallasekretäri ülesanded kattuvad. Erinevus on juba ainuüksi see, et vallasekretärile tuleneb KOKS-ist hulk kohustusi, mida õigusnõunikul ei ole. Kuna kaebaja asendataval ametnikul oli õigus igal ajal etteteatamistähtaega järgides teenistusse naasta, pidi vastustaja vastava palgakuluga eelarves arvestama või vähemalt pidama vastava kohustuse teket võimalikuks. Kaebaja lisatasu oli aga vallasekretäri palgast märkimisväärsem väiksem.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus käsitleb esmalt haldusakti õiguspärasusega seonduvaid küsimusi (I), võtab seejärel seisukoha kaebajale ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise suuruse osas (II), hindab kaebajal lisatasu nõudeõiguse olemasolu (III) ning esitab lõppjäreldused ja jaotab menetluskulud (IV). I
10.Hiiu vallavanema 15.06.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/4 (I kd, tl 55-55p) on kaebajale määratud ATS §-s 70 sätestatutest rangeim distsiplinaarkaristus ehk teenistusest vabastamine. Puudub vaidlus, et kaebaja oli Hiiu Vallavalitsuses teenistuses ametnikuna, kellele kohaldus ATS § 2 lg 1 alusel ATS ning kelle distsiplinaarvastutusele võtmiseks tuli järgida ATS 8. ptk-s („Ametnike distsiplinaarvastutus“) ja haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud nõudeid (ATS § 4). HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-st 1 tulenevalt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg-te 2 ja 3 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. ATS § 76 lg 1 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel hinnata kõiki distsiplinaarmenetluse raames kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumina. ATS § 75 lg 2 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse süü vormi, süüteo 8(12)
3-16-1438 tagajärgede raskust, ametnikul kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist ning rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Iga süütegu tuleb käsitada unikaalsena ning arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni. Seetõttu peavad distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta (Riigikohtu 10.04.2013 otsus nr 3-3-1-14-13, p 12; Riigikohtu 17.11.2003 otsus nr 3-3-1-74-03, p 11; Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 27).
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Hiiu vallavanema 15.06.2016 käskkiri ja selles viidatud 31.05.2016 distsiplinaarmenetluse kokkuvõte on oluliste põhjendamispuudustega. Nimetatud dokumentides ei ole piisavalt kirjeldatud ja analüüsitud kaebajale etteheidetavat teenistuskohustuste süülist rikkumist (ATS §-d 69, 74), hinnatud kogumis distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid ja asjaolusid (ATS 76 lg 1) ega kaalutud karistuse valikut (ATS § 75 lg-d 1-2, 4-6), mistõttu ei vasta käskkiri oluliste põhjendamispuuduste tõttu HMS § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele. Sellises olukorras oli kaebajal raskendatud või isegi võimatu esitada talle etteheidetavate süütegude kohta vastuväiteid. Ringkonnakohus ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks halduskohtu poolt käskkirja õiguspärasuse kohta esitatud põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, mis puudutavad käskkirja õiguspärasust, märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus oleks pidanud haldusakti õiguspärasuse hindamisel arvestama ka vastustaja kohtumenetluses esitatud kaalutlusi vastavalt Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-29-12, nr 3-3-1-33-12 ja nr 3-3-1-46-14 selgitatule. Viidatud haldusasjades asus Riigikohus seisukohale, et erandina võib esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Sellistel juhtudel võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel, ning jätta HMS § 58 alusel põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata (Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15). Viidatud praktikast ning HMS § 58 sõnastusest nähtub, et põhjendamispuudustega haldusakti suhtes esitatud nõude rahuldamata jätmine saab tulla kõne alla küll haldusakti tühistamise, kuid mitte haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude puhul. Seetõttu ei ole ka praeguses vaidluses, kus kaebaja on esitanud tema teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks tunnistamise nõude, vajalik hinnata, kas käskkirja põhjendamispuudused mõjutasid asja otsustamist. Käskkiri tuleb tunnistada põhjendamispuuduste tõttu õigusvastaseks olenemata sellest, kas see puudus tooks kaasa haldusakti tühistamise HMS § 58 järgi või mitte (Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 26; 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10, p 19; 21.01.2009 otsus nr 3-3-1-88-08, p 13). Eeltoodud seisukoht on kooskõlas ka distsiplinaarmenetlust puudutavas kohtupraktikas kujunenud seisukohtadega, et karistatavad süüteod tuleb välja selgitada ja neile õiguslik hinnang anda distsiplinaarmenetluses ning distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis, millega karistus määratakse. Haldusakti täiendamine tekitab ulatusliku kaalutlusõiguse alusel määratud rangeima karistuse puhul raskesti kõrvaldatava kahtluse karistuse määraja erapooletuses. Niisugune kahtlus on vastuolus põhimõttega, et distsiplinaarmenetlus ei pea mitte üksnes olema, vaid ka näima aus ja õiglane. Teo täiendav sisustamine ning distsiplinaarkaristuse täiendavate asjaoludega põhjendamine kohtumenetluse vältel pole seega lubatav (Riigikohtu 17.11.2003 otsus nr 3-3-1-74-03, p 14; 24.03.2011 otsus nr 3-3-1-96-10, p 12).
9(12)
3-16-1438
13.Eeltoodust tuleneb, et kaebajale karistuse määramise käskkirja õigusvastaseks tunnistamise nõue koos teenistusest vabastamise aluse muutmise nõudega tuleb rahuldada ainuüksi seetõttu, et käskkiri on oluliste põhjendamispuudustega ja sellest ei nähtu, et vastustaja oleks käskkirja andmisel teostanud õiguspäraselt kaalutlusõigust. II
14.ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda lisaks vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamisele ja teenistusest vabastamise aluse muutmisele hüvitist tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohtule on antud õigus hüvitise suurust muuta, arvestades sealjuures teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kaebaja leidis kaebuses (lk 22, tl 17p), et talle ATS § 105 lg 1 alusel õiglase hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta kaebaja teenistusest vabastamisele eelnenud pidevat tagakiusamist ja kaebaja töös spetsiaalselt vigade otsimist, millega tekkis kaebajale suur koormus, mis mõjutas tema tervist. Samuti palus kaebaja arvestada vallavanema isiklikku huvi vabaneda talle isiklikult mittesümpaatsest isikust ning kaebaja võimalusi jääda elama ja erialast tööd tegema Hiiumaale ning säilitada hea maine. Halduskohus pidas põhjendatuks suurendada ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitist ühe kuu keskmise palga võrra. Vastustaja hinnangul ei võinud kohus määrata hüvitist HKMS § 38 lg 2 alusel oma õiglasel äranägemisel, samuti ei ole hüvitise suurendamist millegagi põhjendatud.
15.Alusetud on vastustaja väited sellest, et kohus ei saanud määrata hüvitise suurust enda õiglasel äranägemisel. Kaebaja on esitanud hüvitise väljamõistmise nõude ATS § 105 lg 1 alusel ning taotlenud sama sätte alusel hüvitise suurendamist. ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (Riigikohtu 19.04.2016 otsus nr 3-3-1-83-15, p 13; 25.01.2017 otsus nr 3-3-1-49-16, p 26). ATS § 105 lg 1 teise lause alusel saab kohus hinnata, milline oleks kaebajale väljamõistetav õiglane hüvitis tema teenistusest vabastamise eest, arvestades tema teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohtu diskretsiooni olemasolu sellises situatsioonis hüvitise suuruse muutmise osas vastavalt teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele lähtub kohase kahju hüvitise määramisel proportsionaalsuse printsiibist (ATS eelnõu nr 193 SE seletuskiri, lk 65, Riigikogu XII koosseis).
16.Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu välja mõistetud hüvitise vähendamiseks. Kuigi halduskohus ei ole otsuses otsesõnu märkinud, millest ta on hüvitise suuruse otsustamisel lähtunud, on otsusest piisava selgusega järeldatav, et kohus on arvesse võtnud otsuses käsitletud kaebaja teenistusest vabastamise asjaolusid kogumis. Ka ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja ja vastustaja vahelise teenistussuhte lõppemise asjaolud piisavad, õigustamaks kaebajale väljamõistetava hüvitise suurendamist ühe kuu keskmisele palgale vastava summa võrra. Vastustaja pidi kaebaja elukorraldust oluliselt muutva otsuse tegemisel arvestama kaebajale võimalikult kaasnevate tagajärgedega ja kaebaja teenistusest vabastamist põhjalikult kaaluma. Kaebajale etteheidetud distsiplinaarsüütegude kogum on aga ka distsiplinaarmenetluse lõppedes ja kohtumenetluses jäänud ebaselgeks, distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei nähtu kaalutlusõiguse nõuetekohast teostamist ning kaebajale ei ole olnud tagatud kõik ATS-s ja HMS-s sätestatud menetlustagatised. Lisaks on kohtu hinnangul usutav, et sellistel asjaoludel kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja selle lõppemine tema teenistusest vabastamisega, tekitas kaebajale enam pingeid ja stressi, kui saab tekitada distsiplinaarmenetlus, mis on läbi viidud selgetel asjaoludel ja nõuetekohaselt. Seega ei ole kaebajale väljamõistetud hüvitis ülemäärane. III
17.ATS § 61 lg 1 järgi koosneb ametniku palk põhipalgast, muutuvpalgast ning ATS § 38 lg-s 3, § 39 lg-s 6, § 40 lg-tes 3 ja 4 ning §-s 57 sätestatud lisatasudest. 10(12)
3-16-1438 ATS § 57 lg 1 p 1 sätestab, et ametisse nimetamise õigust omav isik võib puuduva ametniku asendamiseks juhul, kui ametiasutuse töö oleks ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja ametikohale nimetamine ei ole võimalik või otstarbekas, anda puuduva ametniku ülesanded osaliselt ühele ametnikule või jagada puuduva ametniku ülesanded täielikult teiste ametnike vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest. ATS § 57 lg 4 sätestab järgmist: „Ametnikule, kes ATS § 57 lg 1 p 1 alusel asendab puuduvat ametnikku, makstakse lisaks tema oma palgale lisatasu, kui asendamine ei tulene ametniku ametijuhendist või tingib võrreldes ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise suurenemise. Lisatasu puuduva ametniku ülesannete täitmise eest makstakse lähtuvalt asendatava ametniku põhipalgast proportsionaalselt asendavale ametnikule antud asendatava ametniku ülesannete mahuga.“ Sarnase sisuga regulatsioon sisaldub Hiiu valla ametiasutuse palgajuhendi §-s 8, mille lg 2 kohaselt otsustab teenistusülesannete määramise ja lisatasu maksmise ulatuse vallavanem lähtuvalt ATS §-st 57. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ametnikule lisatasu maksmisel on määrav see, kas ametnik on tegelikult lisaülesandeid täitnud ning käskkirja vormistamata jätmine täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta ei ole põhjuseks, et jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata (Riigikohtu 14.04.2005 otsus nr 3-3-1-7-05, p 17; 17.11.2005 otsus nr 3-3-1-57-05, p 13). Lisaks tuleb lisatasu maksmise kohustuse tekkimiseks ATS § 57 lg 4 alusel hinnata, kas lisaülesannete täitmine on tinginud ametniku töökoormuse olulise suurenemise.
18.Asjas puudub vaidlus, et kaebaja on Hiiu vallavanema 08.12.2014 käskkirja nr 19-1.1/32 p-ga 2 määratud täitma ajutiselt äraoleva ametniku asendajana vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametikohale naasmiseni (I kd, tl 21). Kuna asendamise lõpptähtaeg on käskkirjas määratletud konkreetse asjaolu saabumisega, s.o asendatava ametikohale naasmisega (ATS § 23 lg 2 p 1), on selge, et kaebaja oli kohustatud asendama vallasekretäri ka pärast vallavanema vahetumist. Poolte vahel puudub sisuline vaidlus, et kaebaja täitis vallasekretäri ülesandeid kuni lapsehoolduspuhkusel olnud ametniku teenistusse naasmiseni 26.04.2016. Asjaolust, et kaebaja on vallasekretärina muu hulgas juhtinud valimiskomisjoni, on olnud osaliselt tingitud ka kaebajale distsiplinaarmenetluses tehtud etteheited (distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-d 3.6 ja 3.7). Kuigi vallasekretäri asendamine on üldsõnaliselt ette nähtud õigusnõuniku ametijuhendis (I kd, tl 59-59p), ei ole vastustaja vaidlustanud seda, et vallasekretäri ülesannete täitmine tingis võrreldes kaebaja ametijuhendis ettenähtuga tema töökoormuse olulise suurenemise. Vallasekretäri ülesanded nähtuvad vallasekretäri ametijuhendist (I kd, tl 72-72p) ning need ei kattu õigusnõuniku ülesannetega (I kd, tl 59-59p). Arvestades äraoleva vallasekretäri asendamist pikka aega, võib kaebaja töökoormuse olulist suurenemist eeldada. Tegemist ei olnud ühe- või paaripäevase asendamisega. Samuti pole usutav, et vallal oli varem kaks ametnikku, kes mõlemad töötasid suure alakoormusega.
19.Hiiu valla ametiasutuse palgajuhendi § 7 lg-te 4 ja 5 kohaselt makstakse lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest sõltuvalt lisaülesannete mahust ja iseloomust. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete eest määratakse ühekordse või tähtaegse lisatasuna, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja GL ütlustega on tõendatud, et kaebajaga oli kokku lepitud, et ta saab lisaülesannete täitmise eest ühe täiendava kuutasu aastas (I kd, tl 170). Sellise kokkuleppe täitmist tõendavad vallavanema GL 26.02.2015 ja 25.09.2015 käskkirjad (I kd, tl-d 126-127), millega on kaebajale ATS § 61 lg 5 alusel makstud lisatasu kummalgi korral 660 eurot. Asja materjalidega on tõendatud ka see, et kaebaja pöördus 02.06.2016 vallavanem RR poole, paludes talle välja maksta lisatasu vallasekretäri ülesannete täitmise eest 2016. a-l (I kd, tl 128). RR vastas 14.06.2016 e-kirjaga kaebajale, et arvestades pingelist eelarveseisu ning täiendava töötasu maksmiseks kokkuleppe puudumist, ei ole lisatasu maksmine võimalik (I kd, tl 128). Kohus leiab, et vastustajal puudus õigus keelduda lisatasu maksmisest, tuginedes eelarvevahendite ja vastava kokkuleppe puudumisele. Palgajuhendi § 7 lg 2, mille kohaselt makstakse muutuvpalka, sh lisatasu üksnes eelarvevahendite olemasolul, ei 11(12)
3-16-1438 saa kehtida olukorras, kus ametnikuga on lisaülesannete täitmise eest lisatasu maksmises kokku lepitud ning ametnik on nende lisaülesannete täitmisega nõustunud, teades, et ta saab nende täitmise eest lisatasu. ATS § 57 lg 4 näeb selgelt ette lisatasu maksmise kohustuse, kui lisaülesannete täitmine tingib võrreldes ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise suurenemise. Kuna RR ei olnud pärast vallavanema ametisse asumist kaebajale asendamise eest lisatasu maksmise korraldust muutnud, saab eeldada, et lisatasu maksmise kokkulepe kehtis edasi ka pärast vallavanema vahetumist ning kaebajalt ei saanud eeldada lisaülesannete täitmist ilma lisatasuta. Lisaks ei ole vastustaja tõendanud, et eelarvevahendite mahtu arvestades oleks olnud kaebaja taotluse rahuldamine ja talle lisatasu maksmine välistatud. Seega oli kaebajal õigus saada lisatasu ka 2016. a-l vallasekretäri ülesannete täitmise eest ning halduskohus on õigesti rahuldanud kaebaja nõude vastustajalt lisatasu väljamõistmiseks. Apellant ei ole vaidlustanud kaebajale välja mõistetud lisatasu suurust, mistõttu ei võta kohus seisukohta lisatasu suuruse põhjendatuse osas. Kuna kaebajale on jäänud lisatasu saamata jäämise tõttu osa lõpparvest tähtaegselt välja maksmata, mõistis halduskohus õigesti vastustajalt kaebaja kasuks välja ka ATS § 104 lg-s 2 sätestatud hüvitise kaebaja ühe kuu ametipalga ulatuses. IV
20.Eeltoodud põhjendustest lähtudes jääb apellatsioonkaebus HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.02.2017 otsus muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on palunud 04.12.2017 kohtule esitatud menetlusdokumendis mõista vastutajalt välja apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulud 1050 eurot. Õigusteenuse osutamise arve spetsifikatsioonist nähtuvalt saab pidada osutatud õigusteenuse mahtu (8 t ja 45 min) põhjendatuks ja vajalikuks. Samuti on kohtule esitatud kulude kandmist tõendav dokument. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud 1050 eurot. Vastustaja on palunud mõista kaebajalt välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 735 eurot (riigilõiv 15 eurot ja esindaja kulud 720 eurot). Need menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.
(digitaalselt allkirjastatud)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.