Teenistussuhted › Omavalitsusteenistus

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

25.02.2014 Hiiu vallavanema Georg Linkov’i käskkirjaga nr 19-1.1/8 nimetati M.V. Hiiu Vallavalitsuse vallasekretäri ametikohale määratud ajaks ajutiselt äraoleva ametniku asendajana kuni asendatava ametikohale naasmiseni. 08.12.2014 Hiiu vallavanema Georg Linkov’i käskkirjaga nr 19-1.1/32 viidi kaebaja üle õigusnõuniku ametikohale tähtajatult alates 01.01.2015 ning määrati M.V. täitma ajutiselt äraoleva ametniku asendajana vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametikohale naasmiseni. 16.11.2015 Hiiu Vallavolikogu otsusega valiti Hiiu vallavanemaks Reili Rand. 26.04.2016 Hiiu vallavanema Reili Ranna käskkirjaga nr 19-1.1/6 katkestati vallasekretär Helika Villmäe lapsehoolduspuhkus ning teenistust jätkati alates 26.04.2016. 03.05.2016 Hiiu vallavanema Reili Ranna käskkirjaga nr 19-1.4/1 algatati distsiplinaarmenetlus Hiiu valla õigusnõuniku (sh 26.04.2016 ka vallasekretäri asendaja) M.V. suhtes. Käskkirja kohaselt on Hiiu valla haldusaktides (vallavolikogu, vallavalitsuse ja valla valimiskomisjoni) süstemaatiliselt esinenud nii vormilisi kui normitehnilisi vigu, samuti on M.V. tekitanud oma tegutsemise ja suhtumisega vallavalitsuse kui ametiasutuse sisese ebaterve õhkkonna. 15.06.2016 Hiiu vallavanema Reili Ranna käskkirjaga nr 19-1.4/4 määrati õigusnõunikule M.V.le distsiplinaarkaristusena Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 70 p 3 alusel teenistusest vabastamine ning vabastati M.V. õigusnõuniku ametikohalt 20.06.2016. 15.07.2016 esitas M.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse Hiiu vallavalitsuse 15.06.2016 vallavanema käskkirja nr 19-1.4/4 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, lugedes M.V. teenistusest vabastatuks ATS § 87 lg 1 alusel, kohtu äranägemisel õiglase hüvitise väljamõistmiseks, lõpparve koosseisus saamata jäänud lisatasu summas 584,84 eurot väljamõistmiseks ning lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise tõttu iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud tööpäeva eest põhipalga, kuid mitte rohkem kui ühe kuu põhipalga, väljamõistmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, kuna kogu distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, alates algatamisest kuni vaidlustatud käskkirja andmiseni, on vastustaja rikkunud mitmeid õigusnorme. Äärmiselt oluline ja rõhutamist vajav on asjaolu, et kogu distsiplinaarmenetluse vältel ega ka vaidlustatud käskkirjas ei ole välja toodud, millist tegu kaebajale üldse ette heidetakse. Piltlikult öeldes on kaebajale ette antud hulk dokumente, mis väidetavalt sisalduvad vigu ning mille pinnalt oleks kaebaja pidanud hakkama ise oletama ja sisustama, milles seisnes temapoolne rikkumine seonduvalt nende dokumentidega. Vaidlustatud käskkirjas viidatakse distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, kus on distsiplinaarsüütegudena nimetatud mingisuguseid sündmusi või asjaolusid (nt p 3.1 vallavanema korraldus ja kõne volikogu liikmelt vallavanemale; p 3.2 alternatiivarutelu toimumine ja selle käigus väidetavalt osakonnajuhatajate mõjutamine jne), mille pinnalt ei ole aga kuidagi võimalik aru saada, milline oli kaebaja tegu, mida talle ette heidetakse. Tegemist on esimese elementaarse ja distsiplinaarkaristuse määramise põhialuseks oleva elemendiga, mistõttu tuleb juba ainuüksi selle puudumise tõttu lugeda distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri õigusvastaseks. Kui inimene ei ole mingit õigusvastast või etteheidetavat tegu toime pannud, ei ole kuidagi võimalik edasi arutleda, kas teenistusest vabastamine oli õiguspärane. ATS § 105 lg 1 näeb ette, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega olukorras, kus ametnik on õigusvastaselt teenistusest vabastatud, tuleb üldreeglina igal juhul tema kasuks välja mõista hüvitis ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja keskmine palk oli 1201,68 eurot ning vastustaja ei ole selles osas esitanud vastuväiteid. Käesoleval juhul soovib kaebaja aga rõhutada, et ATS § 105 lg 1 viimase lause kohaselt tuleb kohtul kaaluda hüvitise suuruse määramisel kahte asjaolu: teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kaebaja on kaebuses põhjalikult selgitanud ja põhistanud, milliseid asjaolusid tuleb käesoleval juhul arvestada ning mille tõttu tuleb seaduses sätestatud kolme kuu keskmise palga suurust hüvitist suurendada. Kaebaja suhtes puudusid varasemad etteheited (tõendatud tunnistaja G. Linkovi ütlustega). Vallavanem R. Rand teatas juba oma esimesel tööpäeval volikogu esimehele M. Kagadzele, et kaebajast tuleb vabaneda (vastustaja ei ole vastu vaielnud ega eitanud, et selline vestlus tema ja M. Kagadze vahel toimus; kaebajat üritati ka koondada). Kaebaja rõhutab, et esimesel tööpäeval ei saanud vallavanem olla veel teadlik, milline töötaja kaebaja on või kas ja mis vigu ta oma töös hakkab väidetavalt tegema, mistõttu soovis vallavanem R. Rand kaebajast vabaneda ilmselgelt isiklikel või poliitilistel põhjustel (mõlemad on kaebaja jaoks arusaamatud, kuid igal juhul ei saa mitte kuidagi pidada normaalseks, et uus ülemus soovib alluvast vabaneda juba enne, kui tema ja tema tööga lähemalt tutvub). Vallavanem R. Rand asus sihipäraselt tegutsema eesmärgiga, et kaebajast vabaneda, käitudes kaebaja suhtes vaenulikult ja ebaeetiliselt ning rikkudes ametiasutuse hoolitsuspõhimõtet, kogudes kaebaja kohta kõikvõimalikku materjali, nõudes kaebajalt järjestikku igal esmaspäeval seletuskirju - normaalses olukorras püüavad pooled ennekõike suuliselt erimeelsusi lahenda, kui neid tekib – seletuskirjade nõudmine näitab ennekõike vallavanema eesmärki produtseerida kirjalikke tõendeid. Ka vastustaja poolt 19.12.2016 istungil näidatud ja viidatud Hiiu Vallavalitsuse sisekorraeeskirja punktis 3.2 on sätestatud, et teenistusalased korraldused on reeglina suulised, mistõttu ei saa igal esmaspäeval seletuskirja nõudmist lugeda kuidagi tavapäraseks tööpraktikaks; korraldades H. Villmäe ette teatamata naasmise tööle, rikkudes sellega kaebaja õigusi (vastustaja ei ole ümber lükanud kaebaja väidet, et H. Villmäe oli ka ise sellise ootamatu naasmise tõttu üllatunud). R. Rand ei reageerinud, kui ajakirjandusse lekkis infot kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise kohta - vastutava isikuna pidanuks R. Rand info lekkimist uurima, kuivõrd seda ei tehtud, on põhjust arvata, et info lekitajaks oli vallavanem ise või keegi kolmas tema korraldusel – vastustaja ei ole neid kaebaja väiteid eitanud ega ümber

lükanud. Vallavanem asus seisukohale, et kaebaja on loonud ebaterve õhkkonna – vastupidine on kaebaja poolt tõendatud kaastöötajate poolt parimaks kolleegiks valimise diplomiga, samuti kinnitas tunnistaja G. Linkov, et selliseid probleeme kaebajaga ei esinenud. Vallavanem R. Rand koostas ise distsiplinaarmenetluse dokumendid, kuigi selgitas nii 01.11.2016 kui ka 19.12.2016 istungil, et tal puudusid õigusalased teadmised ning ta tegi seda esmakordselt elus - seega ei olnud R. Ranna tegelikuks huviks võimaliku distsiplinaarsüüteo tegelike asjaolude väljaselgitamine, vaid tema ainsaks eesmärgiks oli kuidagi kaebajast vabanemine ära vormistada. Vallavanem R. Rand määras kaebajale ilma igasuguse kaalumiseta kõige rangema karistuse – ettepanek karistuse liigi kohta pidi olema kajastatud juba distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (ATS § 73 lg 6 p-st 5), rääkimata ATS §-s 74 ja 75 sätestatud nõuete rikkumata jätmisest, millest tuleneb kohustus põhjalikult distsiplinaarsüütegu hinnata ja määrata karistus sellele vastavalt. Seaduse mittetundmine või sellele läbi sõrmede vaatamine ei vabasta vastutusest. Kui vallavanem R. Rand otsustas kaebajast ilma igasuguse kaebajast tuleneva põhjuseta lahti saada, on väga jämedalt rikutud kaebaja õigusi ning tegemist on teenistusest vabastamise asjaoluga, mida vaieldamatult tuleb arvestada kaebaja kasuks ATS § 105 lg 1 kohaselt hüvitist välja mõistes. Kaebaja on seisukohal, et seaduses ette nähtud kolme kuu keskmise palga suurune hüvitis on nn baashüvitis. Seda võiks kohaldada olukorras, kus on selge, et ametnik on tõesti mingi teo toime pannud, mille eest rangeim karistus teenistusest vabastamine võiks olla õigustatud, kuid teenistusest vabastamine on õigusvastane üksnes mingite vormiliste puuduste tõttu. Olukorras, kus vallavanema eesmärgiks oli algusest peale kaebajast vabaneda ja see eesmärk on ellu viidud enamikke seaduses sätestatud nõudeid jämedalt eirates (ehk kaebajast piltlikult öeldes teerulliga üle sõites), ei ole mitte kuidagi võimalik asuda seisukohale, et puuduvad hüvitise suurendamise vajadust tingivad asjaolud. Kui ATS § 105 lg 1 viimane lause sätestab selgelt, et hüvitise suurust võib muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid, siis tõusetub küsimus, et millised need asjaolud veel saavad olla, mis õigustaks hüvitise suurendamist, kui mitte käesolevas juhtumis kaebaja poolt esile toodud asjaolud. Järgmine samm saaks olla veel vaid füüsilise vägivalla teel ametnikust vabanemine, kuid see on juba Karistusseadusliku kohaselt süütegu. ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitisel on kahtlemata nn sanktsioneeriv iseloom – jättes käesolevas juhtumis toodud asjaoludel hüvitise suurendamata ning mõistes välja vaid 3 kuu keskmise palga suuruse hüvitise, antakse kõigile ametiasutustes juhtivatel positsioonidel olevatele isikutele edaspidiseks signaal, et kui on soov mõnest ametnikust isiklikel või poliitilistel vms ametnikust mitteolenevatel põhjustel vabaneda, siis on selle hinnaks vaid ametniku kolme kuu keskmine palk. Arvestades, et see raha ei tule vabastamist sooviva juhi isiklikust taskust, vaid ametiasutuse eelarvest, on tegemist suhteliselt väikese hinnaga. Ametniku kui nõrgema poole “hind” on aga märkimisväärselt kõrgem – ta kaotab töö, sissetuleku ning pikas perspektiivis ka osa pensionist, samuti on teenistusest vabastamisega tema mainet juba kahjustatud, mille taastamine võtab pärast teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamist kindlasti aega. Vähemolulised ei ole siinkohal ka mõlema poole huvid, mille arvestamise kohustus on samuti sätestatud ATS § 105 lg 1 viimases lauses. Erinevalt varasemalt kehtinud Avaliku teenistuse seadusest ei ole kaebajal enam võimalik nõuda teenistusse ennistamist – ta on kaotanud senise töökoha jäädavalt. Kaebajal puuduvad väljavaated jääda elama oma elukohta Hiiumaal ja teha samaaegselt erialast tööd - tegemist on väikese ja suhteliselt eraldatud maakonnaga, kus kõrgharidusega juristil ei ole lihtne uut samaväärset tööd leida, täpsemalt öeldes on see suhteliselt võimatu, kuna tööturg on jagatud. Kaebaja praegune töö Kärdla Põhikooli kantselei juhatajana ei ole erialane – olukorras, kus kõrgharidusega jurist on sunnitud tegema mitteerialast tööd, saab vaieldamatult kahjustada tema edasine karjäär ja töö leidmise võimalused – juristi töö eeldab pidevalt valdkonnaga tegelemist ning mida kauem peab jurist tegema mitteerialast tööd, seda enam väheneb tõenäosus, et teda peetakse tööturul arvestatavaks konkurendiks. Ei saa olla kahtlust, et iga inimese jaoks on tema absoluutselt alusetu ja õigusvastane teenistusest vabastamine emotsionaalselt kurnav ja stressitekitav – nii on see olnud ka kaebaja jaoks. Eeltoodud kaebaja huvidele vastandub vaid üks vastustaja huvi- kaebajast

vabanemine, ühtegi muud huvi ei ole vastustaja veenvalt põhistanud, rääkimata tõendamisest. Ülaltoodu kokkuvõttena on kaebaja veendunud, et käesoleval juhul esinevad asjaolud, mille tõttu tuleb ATS § 105 lg 1 kohaselt suurendada õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku kasuks väljamõistetavat hüvitist. Arvestades ka mõlema poole huve, ei ole võimalik asuda seisukohale, et hüvitise suurendamine on põhjendamatu. Kaebaja on esitanud nõude mõista Hiiu vallalt (Hiiu Vallavalitsuse kaudu) kaebaja M.V. kasuks välja lõpparve koosseisus saamata jäänud lisatasu summas 584,84 eurot. Käesoleva menetluse kestel on olnud peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks, kas ja kuidas oli kaebajale lisatasu saamise õigus ette nähtud. Vaidlust ei ole, et 08.12.2014 vallavanema käskkirja punkti 2 kohaselt määrati kaebaja täitma vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametniku naasmiseni. Tunnistaja Georg Linkov selgitas 19.12.2016 kohtuistungil, et kaebaja täitis õigusnõuniku ametikoha kõrvalt lisaülesannetena vallasekretäri tööülesandeid, kuna senine vallasekretär oli lapsehoolduspuhkusel. Tunnistaja tunnistas, et ta leppis kaebajaga kokku, et nende lisaülesannete täitmise eest saab kaebaja lisatasu kuni lapsehoolduspuhkusel olev vallasekretär naaseb ( protokoll kl 13:10:34 ja kl 13:17:50). Kokkulepe lisatasu maksmise kohta oli G. Linkovi ja kaebaja vahel suuline. Vaidlust ei ole, et enne R. Ranna vallavanemaks saamist maksti kaebajale lisatasu vallasekretäri asendamise eest kaks korda – see on tõendatud kaebuse lisadega 53-54 ning tunnistaja G. Linkov ́i ütlustega, kes kinnitas lisatasu maksmist kahel korral. Vaidluse all on seega üksnes küsimus, kas endise vallavanema G. Linkov ́i ja kaebaja vahel sõlmitud suuline kokkulepe kehtis edasi vallavanema vahetumise korral ning kas vallavanema vahetumisel oli kaebajal õigus jätkuvalt saada lisatasu. Kaebaja on seisukohal, et lisatasu kokkulepe kehtivust ja kaebaja õigust saada lisatasu tuleb eeldada järgmistel põhjustel. Kaebajal oli õiguspärane ootus lisatasu saamise jätkumisele – mitte keegi, sh uus vallavanem R. Rand, ei teavitanud teda sellest, et vallavanema vahetumisega ei ole tal enam õigust lisaülesannete täitmise eest tasu saada. ATS § 57 lg 2 kohaselt võib ametnik puuduva ametniku ülesandeid täita pikema aja jooksul üksnes ametniku nõusolekul. Kaebaja nõustus vallasekretäri ülesandeid täitma üksnes põhjusel, et lepiti kokku ka selle eest lisatasu saamises. Vallavanema vahetumisel nõustus kaebaja jätkuvalt vallasekretäri kohustusi täitma. Seega eluliselt ei ole usutav, et pelgalt vallavanema vahetuse tõttu nõustus kaebaja ühtäkki täitma lisaülesandeid tasuta. Vallavanema vahetumisel peab ametiasutuse töökorraldusega ennast kurssi viima uus vallavanem. Seadusest ei tule ametnikule kohustust ise tutvustada oma tööd, tööülesandeid ja töötingimusi uuele juhile. Uue juhi kohustus senise töökorraldusega ennast kurssi viia tuleneb aga juba ainuüksi asjaolust, et vastupidisel juhul ei oleks uuel juhil võimalik oma tööülesandeid üldse täita – ta ei saaks anda töökorraldusi, kui ei teaks, kes millega konkreetselt ametiasutuses tegeleb. Seega pidi uus vallavanem R. Rand teadma, et kaebaja täidab lisaülesannetena ka vallasekretäri kohustusi. Antud asjaolu üle ei ole poolte vahel olnud ka vaidlust. Seaduses on sätestatud (ATS § 57 lg 4), et ametnikul on õigus saada puuduvat ametnikku asendades lisatasu, kui asendamine ei tulene ametijuhendist või tingib võrreldes ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise suurenemise. Uuele vallavanemale olid kättesaadavad nii õigusnõuniku ametijuhend kui ka vallasekretäri ametijuhend. Vaadates ainuüksi vallasekretäri teenistuskohustusi, ei saa olla kahtlust, et kaebaja töökoormus suurenes vallasekretäri kohustusi täites märkimisväärselt. Kui vallavanem oleks selles kahelnud, pidanuks ta ise astuma samme, et töökoormuse suurenemine välja selgitada. Ainsat olukorda, kui vallavanem R. Rand kaebaja töö vastu huvi tundis, on kaebaja kirjeldanud kaebuse punktis 2.4.4.2 ning seegi oli ajendatud eesmärgist kaebajast vabaneda. Ka kaebaja ise selgitas 01.11.2016 toimunud istungil, et soovis vallavanemaga korduvalt kohtuda, et tööülesannetest rääkida, kuid vallavanema huvipuuduse tõttu see ei õnnestunud. Kuna vallavanema tegevusest mingisugust kahtlust ei nähtunud, tuleb eeldada, et ta lähtus ametijuhendites sätestatust ja teadis, et kaebaja lisaülesanded vallasekretäri asendades on märkimisväärsed. Samuti pidi vallavanem teadma, et kaebaja on nende lisaülesannete täitmise eest saanud ka lisatasu (kohustus ennast kurssi viia). Seega, olukorras, kus vallavanem teadis või vähemalt pidi teadma, et kaebaja täidab lisaülesannetena vallasekretäri kohustusi, nende

kohustuste tõttu on kaebaja töökoormus märkimisväärselt suurem ja kaebajale on lisaülesannete täitmise eest makstud varasemalt lisatasu, pidi vallavanem heas usus tegutsedes ka eeldama, et lisaülesannete täitmise jätkumisel tuleb kaebajale ka jätkuvalt lisatasu maksta. Normaalseks ja lubatavaks ei saa pidada olukorda, kus ametnikul jääb lisatasu saamata üksnes põhjusel, et uus vahetu juht ei ole suvatsenud ennast kurssi viia oma alluvate tööülesannetega. Olukorras, kus uus vallavanem oleks soovinud kaebaja poolt vallasekretäri asendamist ilma lisatasuta, pidanuks uus vallavanem selle kaebajaga läbi rääkima ning saama selleks kaebaja kirjaliku nõusoleku. Kaebaja kordab, et ametnik ei pea hoolitsema selle eest, et iga kord juhi vahetumisel saaks uus juht teada tema tööülesannetest ja töö tasustamise põhimõtetest, samuti ei pea ametnik selgitama juhile tema seadusest tulenevaid kohustusi seonduvalt juhi kohustuste täitmisega. Vastustaja ei ole käesolevas menetluses tõendanud, et vallavanema vahetumisega nõustus kaebaja jätkama vallasekretäri kohustuste täitmist ilma lisatasuta. Samas ei ole vaidlust, et kaebaja neid ülesandeid täitis. Kuivõrd õigus saada lisatasu tuleneb juba seadusest ning antud menetluses teadaolevate asjaolude pinnalt tuli eeldada, et kaebajal oli seadusest tulenevalt õigus saada lisatasu, ei saa tõlgendada olukorda ametniku kui nõrgema poole kahjuks ning tugineda üksnes sellele, et uus vallavanem ei teadnud varasemast lisatasu kokkuleppest. Endine vallavanem G. Linkov ei sõlminud lisatasu kokkulepet kaebajaga iseenda nimel ning G. Linkov ei ole kunagi kaebajale lisatasu maksnud. Asjaolu, et kokkulepet sõlmides tegutses G. Linkov vallavanemana ehk Hiiu valla esindajana tõendab see, et kaebajale on Hiiu valla poolt kaks korda lisatasu makstud. Seega, olukorras, kus kokkuleppe sõlmis Hiiu vald, ei saa see vallavanema vahetumisega lõppeda, seda isegi juhul, kui kokkulepe oli suuline. Tuleb arvestada, et käesoleval juhul oleks saanud tekkida ka olukord, kus kaebaja jääb vallasekretäri asendama lõputult või vähemalt väga pikaks ajaks (kui senine vallasekretär ei oleks naasnud ja uut ei leitaks; samuti võib lapsehoolduspuhkusel olev ametnik saada järjest ka mitu last veidi alla kolmeaastaste vahedega, mistõttu võinuks naasmine näiteks kahe lapse korral toimuda alles ligi 6 aasta pärast, kolme lapse korral aga lausa ligi 9 aasta pärast jne). Kuivõrd kehtib käskkiri, mille kohaselt kaebaja pidi vallasekretäri asendama, oleks ta pidanud endise vallasekretäri mittenaasmisel jääma vallasekretäri endiselt asendama. Vastustaja tõlgenduse kohaselt oleks ta pidanud seda tegema tasuta. Eluliselt ei ole mõistlik ega saa eeldada, et kaebaja võis sellega nõustuda, kui ta asendajaks määrati või kui vallavanemad vahetusid. Asjaolu, et ametnik teeb niivõrd pika aja jooksul (ja teadmata, millal see lõpeb) tasuta lisatööd, ei saa eeldada ka ametiasutus. Juhul, kui asuda seisukohale, et lisatasu kokkulepe oleks pidanud olema kirjalik või vormistatud käskkirjana või vormistatud muul moel kuidagi teisti, ei ole võimalik juhi eksimust tõlgendada ametniku kui nõrgema poole kahjuks. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kokkulepe sõlmiti ja seda ei tehtud kuidagi lühemateks perioodideks, vaid kuniks vallasekretär naaseb peale lapsehoolduspuhkust tööle. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas ametiasutuse poolt mittekohasele vormistusele tuginemine, kusjuures kohase vormistamise kohustus lasub ametiasutusel endal. Ülaltoodu kokkuvõttena märgib kaebaja, et käesolevas vaidluses esile toodud asjaolud, samuti poolte kohustused ja ootused kinnitavad, et Hiiu valla (sõltumata vallavanema isikust) ja kaebaja tahe oli kaebajale lisatasu maksmine vallasekretäri asendmaise eest kuniks vallasekretär naaseb. Juhul, kui esinevad vastava kokkuleppe vormistuslikud puudused, ei ole seda võimalik tõlgendada kaebaja kahjuks, kuna vormistuse õiguspärasuse eest peab vastutama ametiasutus. Kaebaja märgib täiendavalt, et vastustaja ei ole lisatasu summa suurusele (584,84 eurot) vastuväiteid esitanud. Kaebaja on esitanud nõude mõista Hiiu vallalt (Hiiu Vallavalitsuse kaudu) kaebaja M.V. kasuks välja lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise tõttu põhipalka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud tööpäeva eest, kuid mitte rohkem kui ametniku ühe kuu põhipalk. ATS § 104 lg 1 kohaselt koosneb lõpparve kõigist ametiasutuselt saada olevatest summadest. Antud summad kohustus ametiasutus välja maksma teenistussuhte viimasel päeval. Kaebaja on põhistanud, et lisaks teenistussuhte viimasel päeval välja makstud summadele pidi kaebaja saama ka lisatasu summas 584,84 eurot. Antud summat ei ole vastustaja kaebajale tänaseni maksnud, mistõttu on

vastustaja summa väljamaksmisega viivitanud. Viivitus on kestnud nii kaua, et ametnikul on õigus nõuda viivitamise eest ühe kuu põhipalka. Kaebaja ühe kuu põhipalk on 1200 eurot. Vastustaja ei ole läbivalt kogu menetluse kestel ATS § 104 lg 2 alusel nõutud põhipalga nõudele vastuväiteid esitanud. Vastustaja on vastu vaielnud üksnes lisatasu summas 584,84 euro tasumise kohustusele. Seega juhul, kui kohus tuvastab, et vastustajal oli kohustus maksta kaebajale lisatasu summas 584,84 eurot, on vastustaja viivitanud lõpparve väljamaksmisega, kuna antud summa pidanuks vastustaja maksma kaebajale teenistussuhte viimasel päeval. Seetõttu tuleb vastustajal kaebaja kasuks välja mõista ATS § 104 lg 2 alusel 1200 eurot. Vastustaja: Keskne ja sisuline vaidlusküsimus on selles, kas kaebajale distsiplinaarkaristusena määratud teenistusest vabastamine 15.06.2016 oli õiguspärane ja põhjendatud. Praeguses asjas ei ole vajadust hinnata distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja õiguspärasust ega distsiplinaarmenetluse käigus tehtud toimingute väidetavat õigusvastasust. Samuti ei oma kaebuse lahendamisel õiguslikku tähendust emotsionaalset laadi väited poliitilise võimuvõitluse, tagakiusamise jne kohta. Antud asjas tuleb hinnata seda, kas kaebuse esemeks olev Hiiu vallavanema 15.06.2016 käskkiri on haldusaktina õiguspärane või mitte. Kaebaja on nõudnud käskkirja õigusvastaseks tunnistamise korral hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel, pidades ise õiglaseks hüvitiseks 12 kuu ametipalga suurust hüvitist. Vastustaja leiab, et puudub mistahes õigustus või põhjendus sedavõrd suure hüvitise väljamõistmiseks. ATS võimaldab maksimaalse hüvitisena välja mõista 3 kuu suuruse keskmise palga. Teise keskse küsimusena tuleb asjas hinnata seda, kas kaebajal on lisatasu saamise nõudeõigus ning kui, siis millisel õiguslikul alusel tuleks see nõue rahuldada. Vastustaja on seisukohal, et mitte ühelgi juhul ei saa kaebajal avalikus teenistuses tekkida lisatasu saamise õigust väidetava suulise kokkuleppe alusel. Esiteks on see vastuolus avaliku õiguse ühe kõige fundamentaalse põhimõttega, et teha tohib vaid seda, mis on lubatud. Mitte ükski õigusnorm ei näe ametnikule ette palga maksmist suulise kokkuleppe alusel. Teiseks on see vastuolus ka konkreetselt ATS § 63 lg 1 ja 2 ning selle alusel vastu võetud Hiiu valla palgajuhendiga. Distsiplinaarkaristuse määramine oli põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja väitel ei saa ta üldse aru, mille eest talle karistus määrati, ei muuda distsiplinaarmenetlust ega – karistust veel õigusvastaseks. Samas ei ole kaebaja vastustaja vastuväiteid kaebusele ümber lükanud, pidades neid asjakohatuteks. Vastustaja rõhutab, et ta pole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel lähtunud mingitest muudest dokumentidest või tõenditest kui need, mis olid kaebajale menetluse ajal ja järgselt tutvumiseks esitatud (kõik need dokumendid on esitatud kaebuse lisadena). Vastustaja on nendel samadel tõenditel põhinevaid seisukohti põhjalikult selgitanud ka praeguse halduskohtumenetluse käigus. Kohus saab arvestada ka menetluse ajal esitatud seisukohtadega. Riigikohus on korduvalt uuemas praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (RKHK 29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20, ning 14.12.2012 otsust asjas nr 33-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus haldusasjas 3- 3- 1- 46 – 14 p 15). Seega saab ja tuleb distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta kõiki vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitusi, kuna need baseeruvad distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidel ja omavad seetõttu tähtsust asja õigel lahendamisel. Kohus ei saa ka menetluslikult vastustaja põhjalikke väiteid ignoreerida (HKMS § 165 lg 1 p 4). Vastustaja rõhutab kokkuvõtlikult, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel lähtus vallavanem seadusest. Distsiplinaarkaristuse määramise aluseks oli kaebaja suutmatus teenistusülesandeid täita, mis tõi kaasa usalduse kaotuse ja seeläbi välistas edasise koostöö (ATS § 75, 76). Seejuures ei tuginenud vastustaja mitte oletustele, vaid kaebaja töö ebakvaliteetsusele juhtisid korduvalt tähelepanu teised asutused. Vastustaja viitas 02.09.2016 vastuses konkreetsetele

minetustele kaebaja tegevuses. Vastustaja osundas, et kui erinevad asutused / instantsid viitavad sõltumatult vähemalt 20-le erinevale minetusele kaebaja teenistusülesannete täitmisel, siis ilmselgelt on tegemist korduva ja süstemaatilise olukorraga, mitte ühekordse eksimusega. Samuti kirjeldas vastustaja muid kaebaja poolt toime pandud olulisi minetusi. Kõik need esile toodud asjaolud kogumis kinnitasid, et tegemist oli olulise rikkumisega ATS § 75 lg 5 tähenduses. Kaebaja, selle asemel, et kriitikat arvestada, asus igal võimalikul viisil oma tegevusi õigustama ning mujalt süüdlasi otsima, pidades kõiki teisi ebapädevaks. Sellises olukorras oli ainuke lahendus ametniku teenistusest vabastamine. Muud karistuse liigid ei oleks oma eesmärki täitnud. Vastustaja leiab, et kõik koostatud dokumendid sisaldavad endas piisavalt informatsiooni mõistmaks, mida kaebajale distsiplinaarsüüteona ette heidetakse. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri on piisava detailsusastmega, et aru saada, kelle suhtes ja miks on menetlus algatatud (ATS § 72 lg 3). Distsiplinaarmenetluse eesmärk tervikuna on välja selgitada, kas algselt tuvastatud kahtlused leiavad kinnitust (ATS § 71). ATS § 73 lg 2 järgi kogub distsiplinaarmenetluse läbiviija distsiplinaarsüüteo kohta tõendeid. Menetluse tulemusena koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte vastab ATS § 73 lg 6 sätestatud miinimumnõuetele. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri vastab ATS § 75 lg 1, 2, 4, 5 nõuetele. Vastustaja ei ole diskretsioonireegleid rikkunud. Kaebaja oli usalduse kaotanud. Riigikohus on korduvalt leidnud, et see, et kaebajat ei veena käskkirja põhjendused ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile (Riigikohtu 23.10.2014 lahend 3-3-1-37-14 p 12; 20. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 16). Nagu viidatud, siis on põhimotiivid esile toodud ja kaalutlused jälgitavad. Kaebajale oli antud ärakuulamisõiguse raames võimalus oma seisukohtade esitamiseks, kuid kaebaja arvamus (mis pealegi tugines peamiselt kõikide teiste isikute kriitikale), ei ole vastustajale siduv. Seda, kas ja milles usalduse kaotus seisnes, saabki sisustada eeskätt vallavanem, kes karistuse määras. Usalduse kaotuse sisustamine ei ole halduskohtu pädevuses. Karistuse määramine ja valik on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsioonotsus (RK otsus 33-114-13). Kohus saab diskretsioonotsuse puhul kontrollida üksnes seda, kas on eiratud diskretsioonireegleid ning seda, kas haldusakt on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Kuid sõltumata sellest, kas kohus peab karistuse määramise käskkirja õigusvastaseks või mitte, on usalduse kaotus kaebaja isiku suhtes igal juhul reaalselt aset leidnud. Seda usaldust ei ole mitte ühelgi juhul võimalik taastada halduskohtu(te)s tehtava otsusega. Kohatud on kaebaja väited kuivõrd juriidiliselt ebapädev on olnud vallavanem ning et vallavanem ei ole arvestanud avaliku teenistuse käsiraamatu kommentaaridega. Vallavanema igapäevatöö on tegeleda valla juhtimisega ja üldisemate küsimustega, mitte niivõrd üksikute spetsiifiliste juriidiliste küsimustega. Isegi juhul, kui vallavanema koostatud dokumentides esineb vaieldavusi juriidiliste nüansside osas, ei muuda see veel karistust sisulises mõttes õigusvastaseks. Vallavanemalt ei saa eeldada, et ta peab omama juriidilist kõrgkvalifikatsiooni. See, kas karistuse määramise dokumendid on koostatud juriidilises mõttes korrektselt, ongi praeguses kohtumenetluse sisuline küsimus. Avaliku teenistuse käsiraamatuga seonduvalt peab vastustaja oluliseks rõhutada, et tegemist on üksnes autorite enda arvamusega. Sama käsiraamatu sissejuhatuses on selge viide: autorid juhivad tähelepanu asjaolule, et käesolevas käsiraamatus kirjutatu ei tähenda seaduse ainuõige tõlgenduse kehtestamist ja see ei ole ühelegi isikule täitmiseks kohustuslik. Veel vähem saaks ATS-i käsiraamat olla otseseks õiguse allikaks halduskohtumenetluses. Hüvitise nõue kaebaja soovitavas ulatuses on põhjendamatu. Juhul, kui kohus siiski leiab, et käskkiri on õigusvastane ning hüvitise maksmise nõue (ATS § 105) õigustatud, esitab vastustaja oma seisukoha võimaliku hüvitise suuruse suhtes. Vastustaja viitas 02.09.2016 vastuses, et kehtiv ATS ei näe ette ametniku teenistusse ennistamist ning ATS § 105 lg 1 näeb õigusvastase teenistusest vabastamise korral ette hüvitise väljamõistmise võimaluse ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja on viidanud, et ATS § 105 lg 1 viimase lause kohaselt võib

kohus hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kaebaja arvates tuleks väljamõistetavat hüvitist suurendada. Samas nõuab ta hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel, pidades ise õiglaseks hüvitiseks vähemalt 12 kuu suurust keskmist palka. Kaebaja tugineb seejuures kohtu poolt õiglase hüvitise määramisel HKMS §-le 38 lg 2. Esmalt vastustaja märgib, et HKMS § 38 lg 2 ei ole kohaldatav ATS § 105 lg 1 sätestatud nõude korral. HKMS § 38 lg 2 võimaldab taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel üksnes mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmisel või olukorras, kus varalise kahju suurust on võimatu või keeruline kindlaks teha. Kuid praeguses asjas ei ole esitatud varalise ega mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, mistõttu on sätte kohaldamine välistatud. ATS § 105 lg 1 sätestatud hüvitis ei ole oma olemuselt mittevaralise ega varalise kahju hüvitis, vaid kompensatsioon teenistussuhte õigusvastaselt lõpetamise eest. Kui kaebaja soovib saada hüvitist kohtu õiglasel äranägemisel HKMS § 38 lg 2 alusel, siis peab ta esmalt esitama mittevaralise või varalise kahju hüvitamise nõude vastustaja vastu. Tegemist oleks iseseisva avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise kaebusega (hüvitamiskaebus) HKMS § 37 lg 2 p 4 järgi. Sellist kaebust ei ole kohtule esitatud. HKMS § 38 lg 2 ei ole iseseisvalt ilma kahju hüvitamise kaebuseta kohaldatav. Kuna seda tehtud ei ole, siis on kaebaja hüvitise nõue kohtu õiglasel äranägemisel ainuüksi nendel kaalutlustel põhjendamatu. Antud juhul ei esine ka ühtki muud erandlikku asjaolu, mis võimaldaks kõrvale kalduda ATS § 105 lg 1 sätestatud kolme kuu keskmise palga ülempiirist. Kaebaja argumendid on eranditult emotsionaalset laadi ega ole kohtumenetluses sellisel kujul suurema hüvitise väljamõistmise põhjendustena arvestatavad. Kaebaja argumendid ei lähtu õigusrahust ega mõlema poole huvidest, vaid üksnes tema enda huvidest. Seejuures ei näi kaebaja huviks olevat teenistussuhte lõpetamise aluse muutmine, vaid tegelik eesmärk on vastustaja arvel võimalikult suure hüvitise saamine. Sisuliselt soovib kaebaja vastustaja arvelt rikastuda. Vastustaja rõhutab, et kaebajale ei ole tekkinud teenistussuhte lõpetamisel varalist kahju, mida tuleks hüvitada, ega ka mittevaralist kahju, mida oleks võimalik tajutaval kujul hinnata. Kui kaebajal tekkisid emotsionaalsed üleelamised, siis on tal võimalik esitada uus kaebus talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning seejuures lasub tal kohustus kõiki oma väiteid tõendada. Tervisehäirete tõendamiseks tuleks esitada vastava meditsiinialaseid eriteadmisi omava isiku arvamus. Kaebaja leidis endale koheselt uue töökoha ning saab täna jätkuvalt palka valla eelarvest. Mitte ükski kaebuse argument ei õigusta sedavõrd suure ja ebaproportsionaalse hüvitise maksmist. Seadusandja tahet ei saa ignoreerida. Vastustaja osundab, et kaebaja tegelikku eesmärki peegeldavad tegelikkuses ka poolte vahel aset leidnud kompromissläbirääkimised. Kaebaja ettepanek vastustajale oli, et vastustaja rahuldaks vabatahtlikult kõik kaebuses toodud nõuded, tasuks hüvitise 12 kuu keskmise palga ulatuses ja hüvitaks kõik menetluskulud. Kaebaja enda nn vastupanus oleks olnud see, et kaebaja ei pöördu sel juhul „meediasse“. Sellise kompromissi sisu ja mõte jäi vastustajale ebaselgeks, kuivõrd Hiiu valla jaoks ei oleks see kompromiss, vaid kaebuse 100%-line rahuldamine kohtuväliselt, mis meediale mingit huvi ei paku. Sellega Hiiu vald nõustuda ei saanud. Seevastu tegi Hiiu vald omalt poolt ettepaneku, et õigusrahu huvides nõustub vald teenistussuhte aluse muutmisega kaebaja soovitud viisil ning tasub talle kompensatsiooni ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja esindaja sõnul soovis kaebaja saada 10 kuu keskmist palka. Seega on vastustaja jõudnud arusaamisele, et kaebaja tegelik eesmärk ei ole õigusrahu ja enda rehabiliteerimine, vaid üksnes suure rahalise kompensatsiooni saamine valla arvelt. Kohtu poolt pakutud kompromissettepanekut 19.12.2016 istungil keeldus kaebaja kaalumast. Lisatasu nõudeõigus kaebajal puudub, selle maksmise välistavad valla mh õigusaktid. Kaebaja väitel oli tal suuline kokkulepe, et talle makstakse lisatasu vallasekretäri ülesannete täitmise eest üks kord poolaastas (2015 kahel korral, kumbki kord 660 eurot). Kaebaja väitel jäi talle lõpparve koosseisus maksmata lisatasu 2016 esimese poolaasta eest. Kaebaja leiab endal olevat nõudeõiguse lisatasule summas 581, 94 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on 2015 seda lisatasu kahel korral saanud ning et põhimõtteliselt on lisatasu võimalik ühekordsete otsustuste

alusel maksta. Küll aga ei ole vastustajale siduvad suulised kokkulepped võimalike tulevaste perioodide osas (isegi kui kokkulepe oleks olemas). Vastustaja nimetatud suulisest kokkuleppest teadlik ei ole. Sellised suulised kokkulepped oleks otseselt vastuolus nii seadusega kui ka avaliku õiguse ja avaliku teenistuse üldiste põhimõtetega. On pretsedenditu, et avalikus teenistuses makstakse palka või lisatasu suuliste kokkulepete alusel. Vastustaja arvates on see avalikus teenistuses juba põhimõtteliselt võimatu. See seisukoht väärib põhjalikku kohtupoolset eraldi käsitlust. Esiteks tuleb arvestada avalikus õiguses kehtivat üldpõhimõtet (erinevalt eraõigusest), kus teha tohib üksnes neid toiminguid, mis on seadusega lubatud. Ka ATS § 61 lg 6 sätestab otsesõnu, et ametiasutus ei maksa ametnikule sellist lisatasu või toetust, mille maksmine ei tulene seadusest. Seega peaks võimalus maksta teenistujale palka suuliste kokkulepete alusel tulenema otse seadusest. Vastustaja hinnangul seadusest sellist võimalust ei tulene. Teiseks, ATS § 63 lg 1 kohaselt reguleerib palga maksmisega seonduvalt detailselt palgajuhend. Palgajuhendiga määratakse kindlaks palga määramise ja maksmise kord. Selles nähakse ette ametikohale vastav põhipalk või põhipalga vahemik, muutuvpalga maksmise tingimused ja kord, muude käesolevas seaduses sätestatud lisatasude ja hüvitiste maksmise tingimused ja kord ning palga maksmise aeg ja viis. ATS § 63 lg 2 järgi kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse palgajuhendi kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu. Hiiu Vallakogu on 27.12.2103 vastu võtnud Hiiu valla ametiasutuse palgajuhendi, mis kehtib alates 01.01.2014 (RT IV, 07.01.2014, 13). Nimetatud palgajuhendile viitavad kaebaja ametisse nimetamise käskkirjad. Palgajuhendi § 3 lg 3 sätestab üheselt, et ametniku palga määrab vallavanem käskkirjaga. Töötaja töötasu lepitakse kokku töötaja ja vallavanema vahel töölepingus või selle lisas. Palgajuhendi § 3 lg 5 järgi on palga ja töötasu arvestusperiood kalendrikuu ning lg 7 järgi makstakse palka ja töötasu üks kord kuus. Juhendi § 6 lg 2 kohaselt vallavalitsuse liikmete lisatasude, hüvitiste ja toetuste maksmine toimub käesoleva juhendi alusel. Juhendi § 7 lg 1 sätestab muutuvpalga mõiste, mis on ametniku palga ebaregulaarne osa, mida võib maksta lisatasuna täiendavate teenistusülesannete täitmise eest või preemiana ametiasutuse poolt erakordsete teenistusalaste saavutuste eest (sama sõnastus muutuvpalga mõiste osas ka ATS § 61 lg 5). Juhendi § 7 lg 2 järgi võib muutuvpalka maksta üksnes eelarvevahendite olemasolul ning lg 4 järgi näidatakse lisatasu maksmise aluseks olevas käskkirjas täiendavate teenindusülesannete sisu ja periood, mille eest lisatasu makstakse ning lisatasu suurus. Sama sätte lg 5 kohaselt teeb ettepaneku lisatasu maksmiseks teenistuja vahetu juht. Lisatasu maksmine vormistatakse vallavanema käskkirjaga. Vastustaja märkis 12.09.2016 vastuses, et kaebajale varasemalt lisatasu maksmise aluseks olnud kaks käskkirja (kaebuse lisad 53 ja 54), millega on otsustatud kaebajale maksta lisatasu summas 600 eurot, on ühekordse iseloomuga ja neis ei ole täpsustatud, milliste täiendavate teenistusülesannete täitmise eest on lisatasu makstud. Käskkirjades on viide, et lisatasu on makstud ATS § 61 lg 5 alusel. See säte reguleerib ametnikule ühe palgakomponendina muutuvpalga maksmist, mis nagu viidatud, on palga ebaregulaarne osa. Arvestades nii ATS-i üldist palga maksmise regulatsiooni kui Hiiu valla palgajuhendit on üheselt selge, et kord poolaastas palga maksmine (lisatasu sildi all) suuliste kokkulepete alusel võimalik ei ole. Palga suurus tuleb vormistada käskkirjaga ning seda makstakse üks kord kuus. Lisatasude maksmine (sh muutuvpalga osas) on võimalik vaid vahetu juhi ettepanekul ja tuleb igakordselt vormistada vallavanema käskkirjaga. Muutuvpalka saab maksta üksnes eelarvevahendite olemasolul mitte kauem kui 6 kuu vältel. Eelnevast järeldub, et tegemist ongi olemuslikult ühekordse ning ebaregulaarse summaga, mida võib maksta vallavanema ühekordse otsuse alusel eelarvevahendite olemasolul, aga mille maksmise kohustust vastustajal ei ole. Seega ei ole kaebajal väidetavale lisatasule mitte mingisugust nõudeõigust. Seadus ei näe avaliku teenistuse puhul põhimõtteliselt ette võimalust ametnikule palga maksmiseks suuliste kokkulepete alusel. Ei ole kahtlust, et vallavanema käskkirjad peavad olema vormistatud kirjalikult. Analoogselt peavad ka näiteks TLS-i järgsed palgakokkulepped olema kirjalikud. Vastustaja osundab, et väide suulise palgakokkuleppe kohta kaks korda poolaastas ei ole ka eluliselt usutav seetõttu, et palga maksmise korral kaasnevad maksukohustused ning vastav kulu tuleb ette näha valla eelarves. Isiku

asendamise korral selle eest eraldi põhipalka ei maksta. Kaebaja tegutses algselt vallasekretärina ning seejärel õigusnõunikuna vallasekretäri asendajana (tööülesanded kattusid). Lisaks tuleb teenistujate palgaandmed avalikustada mh valla veebilehel. Hiiu valla veebilehelt nähtub, et kaebaja põhipalk õigusnõuniku ametikohal vallasekretäri ülesannetes oli 1200 eurot. Muid palga osiseid märgitud ei ole. See, et isikule on kahel korral tasutud ühekordset lisatasu, ei tähenda lisatasu saamise nõudeõigust. Lisatasu maksmine on rahaliste eelarvevahendite olemasolul vallavalitsuse õigus, aga mitte kohustus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, tunnistaja vande all antud ütlusi ning hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb kõigi nõuete osas rahuldada. Käesolevas teenistusvaidluses pooled vaidlevad selle üle, kas kaebuse esitaja teenistusest vabastamine oli õiguspärane ning selle kohta vormistatud haldusakt põhjendatud; kas on põhjendatud teenistusest vabastamise aluse muutmine ning sellega kaasneva hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses suurema hüvitise väljamõistmiseks; lõpparve koosseisus saamata jäänud lisatasu summas 584,84 eurot väljamõistmiseks ning lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise tõttu iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud tööpäeva eest põhipalga, kuid mitte rohkem kui ühe kuu põhipalga, väljamõistmiseks. Kohus menetletud haldusasjas uuris ja hindas nii kirjalikke kui suulisi tõendeid nende kogumis ja koostoimes, millest tulenevalt kujundas oma seisukohad. Esmalt kohus hindab teenistusest vabastamise käskkirja põhjendatust. Kohus märgib, et vaidlustatud käskkiri on oma sisult lakooniline, nagu seda on ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, ning nendes sisalduv distsiplinaarsüütegude kirjeldus üldsõnaline/ebamäärane ning põhjenduste osas puudulik. Nii näiteks selles ei ole põhjendatud karistuse valikut, mis on haldusakti oluline puudus, samuti ei ole viidatud ühelegi konkreetsele tõendile, millele on tuginetud distsiplinaarmenetluses, seda ei ole tehtud ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 73 lg 6 kohaselt distsiplinaarmenetluse kokkuvõte peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) distsiplinaarsüüteo toimepannud ametniku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; 2) distsiplinaarsüüteo aluseks olev rikutud teenistuskohustus; 3) asjas kogutud tõendid; 4) distsiplinaarsüüteo kirjeldus ning toimepanemise aeg ja koht; 5) ettepanek karistamise, sh karistuse liigi, kohta või karistamata jätmise kohta koos põhjendusega. ATS § 73 lg 2 kohustab distsiplinaarmenetluse läbiviijat koguma distsiplinaarsüüteo kohta tõendeid. 31.05.2016 koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (tl 46) punktis 3 on märgitud „Distsiplinaarsüüteo kirjeldused ja ajad (kirjalikud tõendid lisatud)“. Kokkuvõtte punktis 3.1 on kirjas: „08.12.2015 vallavanema korraldus (meilitsi) valmistada valitsuse istungiks ette eelnõu muudatusteks SA Kärdla Sadam nõukogus. 09.12.2015 kõne volikogu liikmelt vallavanemale antud muudatuste võimalikest tagajärgedest“. Sellest tekstist ei nähtu, kas kaebuse esitaja täitis vallavanema korraldust ning kas selleks oli antud ka mingi tähtaeg ning millise rikkumisega oli tegemist (milles see väljendus).

Kokkuvõtte p-s 3.2 märgitakse „14.01.2016 vallavalitsuse istungi eel, mil päevakorras oli Hiiu Vallavalitsuse teenistuskohtade koosseisu ja struktuuri eelnõu, toimus volikogu esimehe initsiatiivil ning M.V. kaasabil alternatiivarutelu vallavalitsuse võimaliku seisukoha osas, millega kaasnes osakonnajuhatajate mõjutamine (abivallavanema koha kaotamise küsimus)“. Sellest kirjeldusest samuti ei nähtu, mida konkreetselt M.V. rikkus. Samuti ei ole selgitatud, milles seisnes osakonnajuhatajate mõjutamine (nimeliselt ei ole ka ühtegi juhatajat välja toodud). Mõlemad distsiplinaarsüüteo kirjeldused on ebamäärased, millest ei ole võimalik välja lugeda, mida konkreetselt M.V. poolt rikuti, millise distsiplinaarsüüteoga on tegemist jne. Kokkuvõtte punktis 3.3 väidetakse järgnevat: „Hiiu Vallavalitsuse osakonnajuhatajate poolt vallavanemale esitatud ühispöördumise edastamine volikogu esimehele, kuigi kirja esialgne eesmärk olevat olnud asutuse sisene tagasiside (hiljem alus vallavanema umbusalduseavalduse ettevalmistamisel). Nimetatud asjaolu on M.V. ise tunnistanud nii vallavanemaga omavahelises vestluses kui osakonnajuhtidega toimunud nõupidamisel“. Sellest tekstist ei nähtu, milles seisnes kaebaja rikkumine ning millist liiki distsiplinaarsüüteoga on tegemist. Kokkuvõtte punktis 3.4 märgitakse „03.05.2016 distsiplinaarmenetluse algatamise ja teatavaks tegemise järgselt pöördus M.V. antud käskkirja koopiaga koheselt volikogu koalitsiooni koosolekule“. Selles tekstis ei ole samuti lahti kirjutatud, milles seisnes kaebaja rikkumine ning millist liiki distsiplinaarsüüteoga on tegemist. Kõne all olevas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes punktide 3.1 kuni 3.4 osas väidetakse, et need on tõendatud tunnistajate ütlustega, samas ühegi tunnistaja nime ei ole välja toodud. Nagu selgus kohtumenetluses, siis ühtegi tunnistajat ei ole distsiplinaarmenetluses üle kuulatud, mida kinnitas kohtuistungil menetleja ise (vallavanem Reili Rand). Vastustaja esindaja ei osanud kohtule selgitada, miks on kokkuvõttes viidatud olematutele tõenditele, s.o tunnistajatele, keda ei ole distsiplinaarmenetluses küsitletudki. Seega punktid 3.1 kuni 3.4 lisaks nende ebamäärasusele ja üldsõnalisusele on ka tõendamata. Kokkuvõtte punktis 3.5 väidetakse, et „05.05.2016 vallavalitsuse koosseisu muutmise ettevalmistamine volikogu esimehele teavitamata sellest vallavanemat. Hiiu maasekretärilt saadud tähelepaneku järgselt kooskõlastas M.V. võimalikud muudatused volikogu esimehega vallavanemat sellest teavitamata (andnud sellekohase kirjaliku tagasiside maasekretärile ka meilitsi 28.04.2016)“. Kokkuvõtte punkti 3.6 kohaselt „Valla valimiskomisjoni otsustes esinenud vigadest annab ülevaate maakonnakomisjoni järelevalve käigus avastatud puudustest (vigadest) maakonna valimiskomisjoni 04.12.2015 otsus nr 6 “Järelevalve Hiiu Vallavolikogu liikmeks määramise, volituste peatamise ja lõpetamise kohta tehtud otsuste ja toimingute üle” ja Vabariigi valimiskomisjoni 16.12.2015 otsus nr 106. Lisaks distsiplinaarmenetluse algatamise järgselt M.V.lt saadud kirjaliku selgitusele vastuses maakonna valimiskomisjoni kirjalik seisukoht (25.05.2016) tema väidetele vallavanema päringu vastuseks“. Viimatinimetatu puudutab aga lisaülesannete täitmist (valimiskomisjoni töö, mis on vallasekretäri kui ühtlasi ka valimiskomisjoni esimehe pädevuses). Kohus ei hakka üle kordama juba eelnevalt öeldut, mis käib ka punktide 3.5 ja 3.6 kohta. Kokkuvõtte punktis 3.7 märgitakse, et „Puudustest (vigadest) haldusaktide vormistamisel annab ülevaate Hiiu Maavalitsuse 22.04.2016 märgukiri. Vastulauseks M.V. koostatud ning volikogu esimehe Georg Linkovi esitatud vastuskiri 23.05.2016“. Vastustaja ei täpsusta, millist haldusakti on silmas peetud ning millised vead/puudused on kaebajale etteheidetavad distsiplinaarsüüteo valguses. Kokkuvõttes ei ole täpsustatud, millised väidetavad rikkumised olid seotud M.V. enda teenistusülesannete täitmisega ning millised puudutasid lisaülesandeid (nt p.-d 3.6, 3.7). Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punktide 3.5 kuni 3.7 osas väidetakse, et need on tõendatud dokumentaalselt. Samas ei ole välja toodud/loetletud neid dokumentaalseid tõendeid, millest lähtuti distsiplinaarmenetluses kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamisel. Lisaks eeltoodule distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole ka ühtegi viidet sellele, millised

dokumendid on kokkuvõttele lisatud (puudub lisade loetelu). Kokkuvõttel on märge, et see saadetakse M.V.le tema e-posti aadressile. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punktis 2 on märgitud, et „Distsiplinaarsüütegu seisneb teenistus- ja usalduskohustuste korduvas ja kestvas rikkumises olles seejuures ebalojaalne otsesele ülemusele, on põhjustanud usalduse kahjustamise nii ametiasutuse kui ka otsese ülemuse suhtes, mida tõendavad kogutud tõendid ja tunnistajate ütlused. On loonud kollektiivis ebaterve õhkkonna ning ei arvesta asjaoluga, et tema otsene ülemus on vallavanem, mitte mõni teine valla teenistuja“. Ka see sõnastus on ebamäärane ning vastustaja poolt ei ole lahti kirjutatud, milliseid teenistus- ja usalduskohustusi rikuti kaebuse esitaja poolt ning milles seisnes väidetav ebalojaalsus otsese ülemuse suhtes. Oluline on seejuures märkida, et kokkuvõttes ei mainita, milline rikkumine oli korduv ja milline kestev ning millal need aset leidsid (etteheidetav ajavahemik). ATS § 73 lg 6 p 4 kohaselt tuleb distsiplinaarmenetluse kokkuvõttesse märkida süüteo toimepanemise aeg, mis on oluline hindamaks distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaegsust. Kokkuvõttes ei ole tehtud ka ettepanekut konkreetse distsiplinaarkaristuse määramiseks, punktis 5 on vaid viidatud karistuse määramise kaalumisele vastavalt ATS §-le 50 (distsiplinaarkaristuse liikide loetelu). ATS § 94 sätestab ametniku teenistusest vabastamise distsiplinaarsüüteo eest, mille lõike 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse § 70 punktis 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena käesoleva seaduse § 75 lõikes 4 sätestatud tingimusel (üksnes olulise rikkumise toimepanemisel). Olulise rikkumise sisustamine ja selgitamine haldusakti adressaadile on haldusorgani kohustus, kui distsiplinaarkaristuseks valitakse ametnikule raskeim karistusteenistusest vabastamine. Kaevatava distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt M.V. poolt toime pandud distsiplinaarsüüteod on olulised ning on kaasa toonud usalduse kaotuse tema vastu. Samas ei ole käskkirjas mainitud, milles kaebajale inkrimineeritavate rikkumiste olulisus seisneb. Käskkirja punktis 2 on toodud distsiplinaarkaristuse määramise kaalutlemisel arvestatud asjaolud: alap. 2.1- distsiplinaarsüüteod on toime pandud korduvalt alates 2013. aastast käesoleva ajani ning alap. 2.2-M.V. vastusest distsiplinaarkaristuse kokkuvõttele saab järeldada, et ta ei teadvusta endale ametniku staatusest tulenevat teenistus- ja usalduskohustust. Rikkumiste laadist tulenevalt võib arvata, et ta ei suuda ka edaspidi tagada teenistus- ja usalduskohustuse täitmist, mistõttu edasine koostöö on välistatud. Vastustaja ei ole täpsustanud, millised distsiplinaarsüüteod on toime pandud korduvalt ja konkreetselt mis ajal ning mis laadi rikkumistest on jutt, millest tulenevalt kaebaja ei suuda ka edaspidi tagada teenistus- ja usalduskohustuse täitmist ning seetõttu koostöö temaga on välistatud. See on tööandja poolt väga tõsine etteheide, mida peab haldusakti adressaadile arusaadavalt selgitama. Käskkirja punktis 3 viidatakse teenistuskohustuste rikkumisele vastavalt ATS §-le 50, mille kohaselt ametniku tegevus peab vastama Eesti Vabariigi Põhiseadusele, muudele seadustele ja õigusaktidele. Kohus märgib, et sellele sättele lisaks tuleb viidata ka konkreetsele teenistuskohustusele (vastavalt ametijuhendile vms), mida kaebaja on rikkunud (milles see rikkumine väljendub), mida aga distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei sisalda. Usalduskohustuste rikkumiste osas (punkt 4) on käskkirjas viidatud ATS §-le 51, mille kohaselt on ametnikul lojaalsuskohustus otsese ülemuse suhtes. Ametnik peab juhinduma juhi teenistusalastest juhistest, korraldustest ja oma ametijuhendist. Ametnik peab käituma väärikalt ja vältima vallavalitsuse maine kahjustamist ebaterve sisemise õhkkonna loomisega. Vastustaja väidab, et kaebuse esitaja lõi ebaterve õhkkonna töökollektiivis. Siinkohal kohus viitab asjaolule, et M.V. on töökollektiivi poolt 11.12.2015 tunnustatud kui „Parim Kolleeg 2015“ („Kõigi poolt valitud ja kõige parem“). Ebaterve õhkkonna loojat (nn intrigaani) vaevalt kogu kollektiiv parimaks kolleegiks tunnistab. Peale selle Hiiu endine vallavanem Georg Linkov, kelle kohus

kuulas üle tunnistajana, kinnitas kohtule, et M.V. oli usaldusväärne isik ning oma tööülesandeid täitis kiiresti ja professionaalselt, neil oli väga hea tiimitöö. G. Linkov ́i väitel M.V. ei olnud ebausaldusväärne, ta oli pigem juhti toetav ametnik. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja vande all antud ütluste, mis on asjas suuliseks tõendiks, usaldusväärsuses. Käskkirja punktis 5 väidetakse, et teenistus- ja usalduskohustuste rikkumised on lahti kirjutatud 31.05.2016 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mis on koos vastavate tõenditega käesoleva käskkirja lisaks. Siinkohal kohus viitab asjaolule, et kokkuvõttes ei ole lisana märgitud ühtegi dokumenti, mida menetleja oleks tõendina analüüsinud distsiplinaarmenetluse käigus. Käskkirja punktis 6 märgitakse, et „Lähtudes eeltoodust ja kogutud tõenditest on ilmne, et M.V. on tahtlikult ning korduvalt toime pannud olulised teenistus- ja usalduskohustustuste rikkumised, on kaotanud tööandja usalduse tema vastu, millega on põhjustanud oluliselt kahju teistele ametnikele ja töötajatele. M.V. on loonud kollektiivis ebaterve õhkkonna ning ei arvesta asjaoluga, et tema otsene ülemus on vallavanem, mitte mõni teine valla teenistuja“. Vastustaja küll viitab asjaolule, et M.V. on põhjustanud oluliselt kahju teistele ametnikele ja töötajatele, kuid samas ei ole selgitatud, milles see olulise kahju tekitamine väljendub. Vastustaja väidab samuti, et M.V. on tahtlikult ning korduvalt toime pannud olulised teenistus- ja usalduskohustustuste rikkumised, kuid ei selgita, milliseid konkreetseid korduvalt toime pandud rikkumisi on silmas peetud ning mis ajaperioodi vältel on seda tehtud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas esineb vastuolu väidetavate rikkumiste ajas, nimelt kokkuvõtte kohaselt rikkumised leidsid aset perioodil 2015/2016, varasemaid perioode ei ole mainitud, käskkirjas aga räägitakse korduvatest rikkumistest, mis olid väidetavalt toime pandud juba alates 2013, millest kokkuvõttes üldse juttu ei ole. Kohus märgib, et distsiplinaarmenetlus ei pea tingimata päädima ametnikule distsiplinaarkaristuse määramisega, see on tööandja kaalutlusotsustus. Juhul, kui pädev isik on otsustanud isikut distsiplinaarkorras karistada, eriti veel raskeima distsiplinaarkaristuse määramisega, siis nõuded, mida tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada, on sätestatud ATS §-is 75, mille lg 1 ütleb, et distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse: 1) süü vormi; 2) süüteo tagajärgede raskust; 3) kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; 4) ametniku eelnevat teenistusalast käitumist; 5) rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Vaidlustatud käskkirjas ei ole lahti kirjutatud eelnimetatud nõuded, millest vastustaja pidi lähtuma distsiplinaarkaristuse valikul. Pelgalt õigusnormide loetelu käskkirjas (KOKS § 50 lg 3, ATS § 50, § 51§ 70 p 3, § 73 lg 5, § 74, § 75 lg 4,5,6, § 76, TDVS § 8) ei asenda puuduolevaid põhjendusi. Distsiplinaarmenetluses tuleb tuvastada konkreetne teenistuskohustus, mida ametnik on rikkunud ning see selgelt ja arusaadavalt lahti kirjutada haldusaktis või selles viidatud muus menetlusdokumendis. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamatus märgitakse, et teenistuskohustuse rikkumise tuvastamisel on oluline silmas pidada PS § 13 lg-st 2 tuletatud määratletuse printsiipi, st teenistuskohustuste rikkumisega saab tegemist olla vaid juhul, kui rikutud kohustus on ametniku jaoks piisavalt arusaadav, seega ATS §-s 50 sätestatud ametniku tegevuse seaduslikkuse nõude rikkumine on võimalik vaid juhul, kui samaaegselt tuvastatakse ka konkreetne rikutud õigusnorm, mille rikkumist ametnikule inkrimineeritakse. Kohus nõustub eelviidatud käsiraamatus välja toodud põhimõttega, et mida rangem on võimalik õigustagajärg ametnikule, seda selgemalt peab olema distsiplinaarmenetluse tulemusena tuvastatud teenistuskohustus, mida ametnik rikkus. Kohtu hinnangul on vastustaja seda põhimõtet distsiplinaarmenetluses eiranud. Teenistuskohustuste rikkumine saab olla üksnes konkreetse iseloomuga toiming (tegevus või tegevusetus). Distsiplinaarmenetluses peab muuhulgas tuvastama, kas ametnik on teenistuskohustuse rikkumise toime pannud süüliselt (süülisuse tuvastamine). Süülisuse

hindamise aluseks on ATS § 74, kus süü vormidena on toodud hooletus, raske hooletus ja tahtlus (ATS § 74 lg 2). Hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole järgimata jätmine (ATS § 74 lg 3). Raske hooletus on ametniku teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (ATS § 74 lg 4). Tahtlus on teenistuskohustuse rikkumise teadlik soovimine (ATS § 74 lg 5). Süü vormi määratlemisel peab arvestama ka isiku subjektiivseid omadusi, sh haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi (ATS § 74 lg 6). Kui vastustaja väidab, et kaebuse esitaja on väidetavad rikkumised toime pannud tahtlikult, siis oleks pidanud käskkirjas või kokkuvõttes märkima, milles see tahtlus väljendus (sh kas see oli suunatud distsiplinaarsüüteo toimepanemisele või selle tagajärje saabumisele). Käskkirjas ega kokkuvõttes ei ole välja toodud süülisuse hindamise kriteeriumid. ATS § 75 lg 4 sätestab, et distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada ainult juhul, kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (lg 5). Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud olulisust eeldatakse järgmistel juhtudel (lg 6): 1) rikkumine on toime pandud tahtlikult; 2) ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus ning selle aluseks olnud teenistuskohustuse rikkumine on vältav või selle aluseks olnud teenistuskohustuse rikkumisega samalaadne rikkumine on korduv; 3) rikkumine on tekitanud ametiasutusele olulise varalise kahju; 4) rikkumine on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet; 5) rikkumine on tekitanud ametiasutuse teistele ametnikele, töötajatele või kolmandate isikute huvidele või avalikule huvile olulise kahju. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole neid asjaolusid käsitletud, pelgalt viide mingile alusele ei asenda põhjendamiskohustust. Seadusandja on piiranud distsiplinaarkaristusena ametniku vabastamise (ATS § 70 p 3) otsustusõigust, kuna tegemist on kõige intensiivsemalt ametniku õigusi ja vabadusi piirava distsiplinaarmeetmega, seega võib distsiplinaarsüüteo eest ametniku teenistusest vabastada üksnes juhul, kui rikkumine on oluline (ATS § 75 lg 4). Teenistuskohustuste rikkumist võib pidada oluliseks, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Teenistuskohustuste oluline rikkumine on määratlemata õigusmõiste ning selle peab sisustama distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik distsiplinaarasja menetlemise käigus ja selle ka lahti kirjutama kas haldusaktis või muus menetlusdokumendis, millele viidatakse haldusaktis. Kohus rõhutab, et teenistusest vabastamist kui rangeima distsiplinaarkaristuse määramist tuleb alati põhjendada, mida antud juhul ei ole tehtud. Kuna distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul on pädeval isikul ulatuslik kaalumisruum, siis on isik kohustatud arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ning neid piisaval määral kaaluma, kajastades seda haldusaktis või selle lisas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Käskkirjas ja kokkuvõttes sellised kaalutlused puuduvad. Distsiplinaarkaristuse määrab ametisse nimetamise õigust omav isik kõiki distsiplinaarmenetluse raames kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates vastavalt ATS § 76 lg-le 1. Kui distsiplinaarmenetluse toimingute tulemusel on välja selgitatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine, on ametiasutusel diskretsiooniõigus otsustamaks distsiplinaarsüüteole vastava distsiplinaarkaristuse määramise (karistuse valik), mis peab kajastuma haldusaktis. Distsiplinaarkaristuse liigid on noomitus, põhipalga vähendamine kuni 30 protsenti kuni kuueks kuuks ja teenistusest vabastamine (ATS § 70). Kohus märgib, et eriti tähtis on rõhutada põhjaliku motivatsiooni olulisust juhtudel, kui haldusaktiga intensiivselt piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg, nagu seda on distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine. Pädeval isikul tuleb diskretsiooni õiguspäraseks kasutamiseks hinnata

ametniku süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, asjaolu, kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist, sh iseloomustust jms. Käskkirjast ega kokkuvõttest ei nähtu, et haldusorgan oleks eeltoodud asjaolusid kaalunud, kõnealused menetlusdokumendid vastavaid hinnanguid ei sisalda. Kohus kuulas tunnistajana vande all üle endise Hiiu vallavanema Georg Linkov ́i, kelle ütluste kohaselt M.V. oli tema õigusnõunik, kelle tööülesandeks oli õigusalane nõustamine. Vahetult peale Kärdla linna ja Kõrgessaare valla liitumist oli sellega seoses kaebuse esitajal palju tööülesandeid täita. Lisaülesandeks olid M.V.l vallasekretäri tööülesanded, mida ta täitis 2015. aastal, kui oli õigusnõunik, samal ajal tegi ta ka vallasekretäri tööd, kes ise oli lapsehoolduspuhkusel. G. Linkov kinnitas, et tema ja M.V. leppisid kokku, et lisaülesannete täitmise eest saab kaebaja ühe täiendava kuutasu aastas – ca 1300 eurot kuni vallasekretär naaseb peale lapsehoolduspuhkust tööle. G. Linkov lahkus töölt 01.10.2015 ning kuni selle ajani sai M.V.le paar korda aastas seda lisatasu maksta, mis oli nende omavaheline suuline kokkulepe. Tunnistaja kinnitas, et tasuta M.V. neid lisaülesandeid ei täitnud ja need ei olnud tema põhitööga seotud. Kuna vallasekretär juhib valimiskomisjoni, siis kaebaja täitis ka neid ülesandeid ja tegi valimiskomisjoni esimehe tööd, täitis kõiki valimistega seotud ülesandeid ja ka volikogu tööd puudutavad tööülesanded olid tema täita. Tunnistaja ütluste kohaselt valimiskomisjoni üksikud otsused oli vaja muuta, selles osas maasekretär tegi järelevalvet ning palus muuta osa valimiskomisjoni otsuseid volikogu liikmete asendamise osas, need otsused olid korrektsed, kuid nende sisu võis kaheti mõista, erinevad osapooled lugesid neid erinevalt, millest tulenevalt valimiskomisjon tegeles otsuste sisu täpsustamisega. G. Linkov väitis, et tema kui juhi ja M.V. kui alluva vahel oli kokkulepe lisatööülesannete eest täiendava lisatasu maksmiseks, mis oli tavapraktika. Tunnistaja teadmisel kohalik Hiiu Leht kirjutas, et vallavalitsuse ametnikud kisti võimuvõitlusesse, selle väite aluseks oli see, et ametnikud tegid tänase vallavanema vastu ühispöördumise ja ajakirjandus süüdistas G. Linkov ́i selle ühispöördumise tellimises ja ametnike võimuvõitlusesse kiskumises, seejärel 10.12.2016 Hiiu Leht vabandas avalikult, et nad ise mõtlesid selle välja ning nad võtsid need väited tagasi. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja vande all antud ütluste õigsuses ning kohus hindab neid koos muude tõenditega. Kohus asub ülalöeldut kokku võttes seisukohale, et kaevatav haldusakt ei ole põhjendatud ning raskeima distsiplinaarkaristuse valik on motiveerimata. Seega on põhjendatud kaebaja nõue teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks ning sellega kaasneva teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, lugedes M.V. teenistusest vabastatuks omal soovil. Avaliku teenistuse seaduse §-is 105 on sätestatud nõudeõigus õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral, mille lg 1 kohaselt õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Nimetatud säte puudutab ainult nõudeõigust ametniku teenistusest vabastamise korral. Seega ametnik ei saa õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral esitada muid nõudeid, kui ATS § 105 ette näeb. Kõnealuse hüvitise väljamõistmine kujutab endast n-ö sanktsiooni õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest. Kohus võib ATS § 105-st tulenevalt hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus leiab, et antud juhul võib hüvitise suurust mõnevõrra suurendada ning vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista hüvitis ametniku nelja kuu keskmise palga ulatuses. Kohtu arvates selliseid asjaolusid, mis tingiksid veel suurema hüvitise väljamõistmist antud juhul ei esine. Kohus on tuvastanud, et M.V. distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine oli põhjendamatu ja ebaseaduslik, mille tulemusel kaebuse esitaja alusetult kaotas töökoha (kehtiv ATS teenistusse ennistamist ei võimalda, erandiks on ATS § 105 lg 4, mis kaebuse esitajat ei puuduta).

ATS §-is 57 on sätestatud puuduva ametniku ülesannete täitmine, mille lg 1 p 1 kohaselt ametisse nimetamise õigust omav isik võib puuduva ametniku asendamiseks juhul, kui ametiasutuse töö oleks ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja ametikohale nimetamine ei ole võimalik või otstarbekas, anda puuduva ametniku ülesanded osaliselt ühele ametnikule või jagada puuduva ametniku ülesanded täielikult teiste ametnike vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest. Ametnikule, kes käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel asendab puuduvat ametnikku, makstakse lisaks tema oma palgale lisatasu, kui asendamine ei tulene ametniku ametijuhendist või tingib võrreldes ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise suurenemise. Lisatasu puuduva ametniku ülesannete täitmise eest makstakse lähtuvalt asendatava ametniku põhipalgast proportsionaalselt asendavale ametnikule antud asendatava ametniku ülesannete mahuga (lg 4). ATS § 63 lg 1 ütleb, et palgajuhend on palga määramise ja maksmise kord. Selles nähakse ette ametikohale vastav põhipalk või põhipalga vahemik, muutuvpalga maksmise tingimused ja kord, muude käesolevas seaduses sätestatud lisatasude ja hüvitiste maksmise tingimused ja kord ning palga maksmise aeg ja viis. Kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse palgajuhendi kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu (lg 2). ATS § 61 lg 5 kohaselt muutuvpalk on ametniku palga ebaregulaarne osa, mida võib maksta tulemuspalgana, lisatasuna täiendavate teenistusülesannete täitmise eest või preemiana erakordsete teenistusalaste saavutuste eest. Muutuvpalka võib kalendriaasta jooksul ametniku põhipalgale juurde maksta kuni 20 protsenti ametniku aastasest põhipalgast. Kaebuse esitaja ja endise Hiiu vallavanema kokkuleppel maksti kaebajale aastas kaks korda lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest (teise töötaja asendamise perioodil sai kaebaja 2x660 eurot), saamata jäi tal lisatasu viimase perioodi eest, s.o asendatava töötaja lapsehoolduselt naasmise päeva seisuga. Hiiu vallavanema 08.12.2014 käskkirja nr 19-1.1/32 p 2 alusel määrati M.V. täitma ajutiselt äraoleva ametniku asendajana vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametikohale naasmiseni (tl 21). Hiiu vallavanema 26.02.2015 käskkirja nr 19-1.5/2 „Töötasu täiendavate tööülesannete eest“ p 1 alusel maksti õigusnõunik vallasekretär M.V.le lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest 660 eurot. Hiiu vallavanema 25.09.2015 käskkirja nr 19-1.5/5 „Töötasu täiendavate tööülesannete eest“ p 1 alusel maksti õigusnõunik vallasekretär M.V.le lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest 660 eurot. Seega seisuga 25.09.2015 M.V. sai lisaülesannete täitmise eest kokku 1320 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et M.V., olles ametis õigusnõunikuna täitis täiendavalt ka vallasekretäri ülesandeid, kes viibis lapsehoolduspuhkusel, ning pidi seda tegema kuni asendatava ametniku teenistusse naasmiseni. Hiiu vallavanema 26.04.2016 käskkirja nr 19-1.1/6 p 1 „Lapsehoolduspuhkuse katkestamine ja põhipalga muutmine“ alusel katkestati vallasekretär Helika Villmäe lapsehoolduspuhkus ning määrati jätkata teenistust arvates 26.04.2016. Seega seisuga 26.04.2016 oli M.V.l õigus saada saamata jäänud osa lisatasust ehk 584,84 eurot. Haldusasjas on tuvastatud, et kaebuse esitaja ei täitnud lisaülesandeid tasuta, selle eest oli temale määratud ja ka välja makstud osa lisatasust, s.o kokku 1320 eurot. Lisaülesannete täitmine ja lisatasu selle eest olid kaebajale määratud eelnimetatud käskkirjade alusel, seega vormistatud kirjalikult. Suuline kokkulepe oli väljamaksmise aja kohta (pool summast 2x aastas). Riikohtu halduskolleegiumi 14.04.2005 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-7-05 p-s 17 on kohus asunud seisukohale, et „/.../Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta käskkirja vormistamata jätmine ei ole iseenesest põhjuseks, miks jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata. Lisatasu väljamõistmisel on oluline välja selgitada täiendavate teenistusülesannete reaalne täitmine/.../“. Vaidlust ei ole selles, et M.V., olles ametis Hiiu Vallavalitsuse õigusnõunikuna, täitis ka vallasekretäri ülesandeid (töö valimiskomisjonis jne). Vaidlust ei ole ka selles, et lisatöö eest sai M.V. lisatasu (2x660 eurot). Vaidlus puudub selle üle, et üks osa (viimane osa enne asendatava ametniku teenistusse naasmist) jäi M.V.le välja maksmata, vaidlus on selles, kas see osa kuulus talle väljamaksmisele. Asjas on tuvastatud M.V.le puuduva ametniku ülesannete eest lisatasu määramine kuni puuduva ametniku

teenistusse naasmiseni, s.o ajavahemikus 08.12.2014 kuni 26.04.2016 ning selle osaline tasumine (2x660 eurot). Kohus leiab, et M.V.l oli õigus saada lisatasu kuni 26.04.2016 ning seega vastustajal tuleb puuduolev summa 584,84 eurot kaebajale välja maksta. Ametnikule täiendavate teenistusülesannete täitmise eest lisatasu maksmise nõue tuleneb seadusest. ATS § 104 lg 1 kohaselt ametiasutus on kohustatud maksma ametnikule kõik ametiasutuselt saada olevad summad (edaspidi lõpparve) teenistussuhte viimasel päeval, teenistussuhte lõppemisel surma korral haldusakti andmise päeval. Sama paragrahvi lg 2 ütleb, et lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise korral on ametiasutus kohustatud maksma põhipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte rohkem kui ametniku ühe kuu põhipalk. Vaidlust ei ole selles, et haldusorgan on kaebajale maksnud lisaülesannete täitmise eest ettenähtud lisatasu osaliselt, jättes temale välja maksmata 584,84 eurot, mis on vastuolus ATS § 104 lg-s 1 sisalduva kohustusega. Seega on põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista tema ühe kuu põhipalk. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus rahuldab kaebuse ning otsus tehakse vastustaja kahjuks. HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. HKMS § 101 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Kaebaja ning vastustaja on mõlemad taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Samuti on mõlemad pooled esitanud omapoolsed vastuväited vastaspoole menetluskulude taotlustele. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 4976,70 eurot, sealhulgas õigusabikulud summas 4940 eurot ja kaebaja sõidukulud summas 36,70 eurot. Vastustaja on vaielnud vastu kaebaja poolt kantud õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas leides, et õigusabikulude ajakulu ei ole täies mahus vajalik ja põhjendatud (tunnihinna suuruse osas vastustajal vastuväiteid ei ole). Vastustaja hinnangul on asja materjalidega tutvumisele ja kaebuse koostamisele näidatud ajakulu 25 tundi ja 25 minutit selgelt ülemäärane. Vastustaja märgib, et kaebus on küll mahukas (26 lk), kuid sisaldab endas hulgaliselt vaidluse seisukohast ebaolulist või asjakohatut infot. Vastustaja on seisukohal, et sarnaselt ei peaks olema hüvitatav seisukoha koostamine vastustaja vastusele (ajakulu näidatud 8 h 30 minutit), kuna nimetatud dokument on koostatud kaebaja enda initsiatiivil ilma, et selleks oleks olnud menetluslikku põhjust või vajadust ning vastustaja ei pea kandma kulusid dokumentide koostamise eest mille menetluslik tähendus on küsitav ja ebavajalik. Vastustaja märgib, et võimalikud kulud peavad olema ka vastaspoolele ettenähtavad (RK lahend 3-3-1-67-14). Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja on esitanud kokku 4 õigusteenuse arvet numbritega 2607016, 2608051, 2610048, 2612008. Samas kulude reaalse kantuse tõendamiseks esitatud maksekorralduste debiteerimiste teatistelt nähtuvalt on kõikidel teatistel selgitusse märgitud arve nr 2607016. Seega on võimalik veenduda vaid ühe arve nr 2607016 tasumises, mistõttu leiab vastustaja, et ülejäänud kulu ei ole kantud. Kohus leiab, et menetluskulu nimekirjas märgitud ajakulu tehtud toimingutele on mõistlik ning põhjendatud. Samuti ei ole menetluskulu taotluses taotletud summa ebamõistlikult suur võrreldes

menetluses tehtud toimingutega. Kohus leiab, et seisukohtade komplekteerimine ja koostamine on ajamahukas ning asjaolu, et dokument sisaldab vastustaja seisukoha kohaselt ebaolulist või asjakohatut infot, ei tähenda, et kaebaja esindajal ei kulunud kaebuse ja seisukohtade koostamiseks menetluskulude nimekirjas märgitud aega. Kohtule esitatud arvetest nähtub, et kaebaja esindaja ajakulu kaebuse koostamiseks on 25 tundi ja 25 minutit ning vastustaja vastusele seisukoha koostamiseks on 8 tundi. Esitatud kaebuses on sisulisi seisukohti 24 lehte ning vastustaja vastusele koostatud kirjalikes seisukohtades 12 lehte. Tegemist on mahukate dokumentidega, mille koostamiseks märgitud ajakulu on põhjendatud. Kohus leiab, et kaebaja ajakulu menetluskulude nimekirjas märgitud toiminguteks on mõistlik. Kohus märgib, et vastustajale pidi olema ettenähtav vastaspoole võimalikud kulud. Vastustaja on ise kandnud menetluskulusid summas 3510 eurot. Kaebaja on esitanud lisaks kirjalikule kaebusele ka kirjalikud seisukohad vastustaja vastusele, mille esitamise võimaluse oli kohus 08.08.2016 kohtumäärusega andnud. Vastustaja poolt viidatud Riigikohtu otsuses on märgitud, et menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav. Arvestades kohtusse esitatud kirjalikke seisukohti ning asja mahtu on kaebaja ja vastustaja menetluskulude suurused küllaltki samasse suurusjärku, mistõttu pidi kaebaja menetluskulude suurus olema vastustajale ettenähtav. Kohus on seisukohal, et vastustaja vastuväide menetluskulude ettenähtavuse osas ei ole põhjendatud. Kohus märgib, et ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna kõikidel teatistel on selgitusse märgitud arve nr 2607016, siis on võimalik veenduda vaid ühe arve nr 2607016 tasumises. Kaebaja poolt esitatud maksekorraldustest nähtuvalt on nelja maksekorralduste selgitustes märgitud arve numbriks 2607016. Sellegi poolest kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et selle tõttu võib eeldada, et ülejäänud arved ei ole tasutud. Kaebaja poolt esitatud maksekorraldustest nähtub, et maksete summad ühtivad esitatud arvetega. Samuti kannavad maksekorraldused erinevaid numbreid. Seega on teostatud viis erinevat makset, mis ühtivad esitatud arvetes märgitud summadega. Asjaolu, et maksekorralduse selgituses on üksnes ühe arve number, ei muuda teostatud makseid tühiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja on kandnud kõik arvetel märgitud kulud. Kohus asub seisukohale, et kaebaja kantud menetluskulud arvestades asja keerukust, läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning menetluses tehtud toiminguid on vajalikud ja põhjendatud summas 4976,70 eurot (sh õigusabikulud summas 4940 eurot ja sõidukulud summas 36,70 eurot). Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja poole kasuks välja mõista 4976,70 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.