Toivo Raagi kaebus Tartu Vangla tegevuse (ebavõrdne kohtlemine koondamisel, koondamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 12.09.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Toivo Raagi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebajad – Toivo Raag, esindaja advokaat Karin Antsov Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.09.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 20.12.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tartu Vangla teavitas 16.10.2015. a teatisega (tl 8) saatmisosakonna vanemvalvuri ametikohal töötavat Toivo Raagi saatmisosakonna töö ümberkorraldamisest ja talle tehti ettepanek üleviimise kohta järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohale alates 01.01.2016. Teatises oli märgitud, et mittenõustumise korral on vangistusseaduse (VangS) § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt õigus vanglaametnik teenistuslikust vajadusest tulenevalt viia sama ametiastme piires ühel ametikohalt teisele ilma nõusolekuta, teatades sellest vanglaametnikule ette kaks kuud.
2.T. Raag andis 23.10.2015 Tartu Vanglale teada (tl 25), et ta ei ole nõus üleviimisega, kuna järelevalveosakonna vanemvalvuri töötingimused ja töö erinevad oluliselt sellest, mis on saatmisosakonnal. T. Raag märkis vastuses, et tuli Tartu Vangla saatmisosakonda tööle põhjusel, et vajati bussijuhti. Tartu Vangla sisevalvesse ei oleks ta tööle tulnud, sest tema töö on olnud auto juhtimine. T. Raag soovis mõistvat suhtumist ning enda koondamist vastavalt seadusele.
3.Tartu Vangla direktori 30.10.2015. a käskkirjaga nr 3-2/734 (tl 10-10p) viidi Tartu Vangla saatmisosakonna I klassi valvuri ametiastmele vastav vanemvalvur T. Raag üle järelevalveosakonna I klassi valvuri ametiastmele vastava vanemvalvuri ametikohale alates 01.01.2016. Käskkirja kohaselt on T. Raagil läbitud I klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus ning tema teadmised, oskused ja pikaaegne töökogemus vanglateenistuses on vangla jaoks olulise tähtsusega, mistõttu soovitakse tema jätkamist vanglateenistuses. Kuna järelevalveosakonnas on neli vanemvalvuri ametikohta täitmata ning nõutust vähema ametnike arvuga ei ole võimalik kõiki seaduses ette nähtud järelevalvetoiminguid teostada, esineb teenistuslik vajadus vanglaametniku üleviimiseks. Järelevalveosakonna vanemvalvuri tööülesannete täitmiseks ei vaja T. Raag eraldi ümber- ega täiendõpet, sest ametikohale vastav ettevalmistusteenistus on läbitud. Samuti ei erine järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohale üleviimisel ametijuhend oluliselt saatmisosakonna vanemvalvuri ametijuhendist. Saatmisosakonna saatja-autojuhi ametikoha juhend, millele T. Raag oma vastuskirjas viitas, on mõeldud saatmisosakonna vanemvalvuri ametijuhendi täienduseks ning selle eest maksti lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise eest. Kuna T. Raag ei andnud üleviimiseks nõusolekut, säilitatakse talle tema senine palk kolme kuu jooksul, sest palk uuel ametikohal on väiksem vanglaametniku senisest palgast. T. Raag tutvus käskkirjaga 02.11.2015.
4.T. Raag esitas 31.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus Tartu Vangla tegevuse (võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine ja koondamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamist ja vangla kohustamist tema koondamiseks. Kaebuse kohaselt oli Tartu Vangla 2015. a oktoobris teatanud, et ei pea võimalikuks saatmisosakonnas olevate isikute koondamist. 2016. a jaanuaris selgus, et vangla oli ühe isiku siiski koondanud, kuid jätnud teisi samas olukorras olevaid isikuid sellest teavitamata. Kaebaja arvates esines kaebajal alus nõuda enda koondamist avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 2 alusel, sest seoses uuele ametikohale üleviimisega kaasnes tema teenistusülesannete oluline muutumine. Kaebaja esitas hiljem täiendavalt ka Tartu Vangla direktori 30.10.2015. a käskkirja nr 3-2/734 tühistamisnõude ja taotluse tühistamisnõude esitamise tähtaja ennistamiseks.
5.Tartu Halduskohus lõpetas 09.03.2016. a määrusega haldusasja menetluse Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirja nr 3-2/734 tühistamise ja Tartu Vangla kohustamise nõudes kaebaja koondamiseks ning jätkas menetlust Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
6.Tartu Halduskohus jättis 12.09.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et VangS § 128 lg 2 kohaselt võib vanglaametniku ühelt ametikohalt teisele üle viia teenistuslikest vajadustest tulenevalt sama ametiastme piires ka ilma vanglaametniku nõusolekuta. Ametijuhendeid võrreldes tööülesannetes erinevust ei kajastu, mistõttu puudus vajadus üleviimiseks nõusoleku küsimiseks. Asja materjalide kohaselt on kaebajat teavitatud, et talle pakutakse tööd, kus on sarnased tööülesanded, sarnane tööaeg ning säilitatakse sama palgamäär, millele lisandub staažitasu, ning kaebaja on sobiv isik teise ametikoha ülesannete täitmiseks. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et oma olemuselt kaebaja ametijuhendijärgsed ülesanded muutunud ei ole. Valvatavateks isikuteks on nii saatemeeskonnas kui ka järelevalveosakonnas töötades kinnipeetavad ning tööülesannete eesmärk on olemuselt sama – saata kinnipeetav ühest punktist teise ja teostada selle ajal nende üle järelevalvet. Halduskohus asus seisukohale, et kaebajat võis VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 ning ATS § 98 lg 1 p 1 ja p 3 alusel teisele ametikohale üle viia. Enne koondamist oleks samuti tulnud ametnikule pakkuda võimalusel samas asutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. Antud juhul vangla seda ka tegi ning ei pidanud vajalikuks koondamist. Asjaolu, et kaebaja ei soovinud vanglas edasi töötada, ei ole alus koondamiseks. Halduskohus asus seisukohale, et kuivõrd ametniku koondamine on diskretsiooniotsus, ei ole kaebajal võimalik esitada nõuet, mille sisuks on kohustada haldusorganit teda koondama. Vangla on märkinud, et Tartu Vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldusega kaasnes küll kahe ametniku teenistusest vabastamine koondamise tõttu, aga need ametnikud ei olnud kaebajaga samal ametiastmel. Seega ei kuulunud nemad kaebajaga samasse võrdlusgruppi. Halduskohus nõustus vastustajaga, et teiste isikute koondamine ei puuduta kaebaja õigusi, mistõttu ei saa rääkida ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest. Halduskohus nõustus vanglaga, et kaebaja suhtes ei tekkinud koondamissituatsiooni, mistõttu puudus kaebajale vajadus pakkuda ka teisi ametikohti ning kaebajat ei ole teistega võrreldes ebavõrdselt koheldud. Kuna kaebaja üleviimine teisele ametikohale oli õiguspärane, siis oli ka vaidlustatud käskkiri õiguspärane. Kuivõrd ei muudetud senise ametikoha ametijuhendit, vaid kaebaja viidi üle tema nõusolekuta teisele ametikohale, siis ei esinenud ka koondamissituatsiooni ATS § 90 lg 1 p 3 tähenduses. Halduskohus märkis, et asja materjalide kohaselt on kaebaja vabastatud teenistusest 15.08.2016.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 12.09.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub halduskohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning rahuldada kaebus ja tuvastada Tartu Vangla tegevuse (koondamata jätmine ja ebavõrdne kohtlemine koondamisel) õigusvastasus. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti tuvastanud, et saatmisosakonna vanemvalvuri ja järelevalveosakonna vanemvalvuri ametijuhendites sisalduvad ametiülesanded ei erine oluliselt ning halduskohus on ebaõigesti kohaldanud VangS § 128 lg-t 2 ja jätnud kohaldamata ATS § 52 lg 3. Kaebaja arvates ei ole küsimus ainult ametijuhendite võrdlemises, vaid ka ametikoha kui sellise olemuslikus muutumises. Olemuslikult oli kaebaja ülesanne saatmisosakonna vanemvalvurina teostada kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute saatmist
vanglaväliselt. Järelevalveosakonna vanemvalvuri ametijuhendi kohaselt on saatmisülesande teostamine üksnes väike osa antud ametikoha ülesannetest. Formaalselt on säilitatud vanemvalvuri ametikoha nimetus, sisuliselt erinevad ametijuhendid oluliselt. Vastustaja on ka ise tunnistanud, et saatmisülesanded kui sellised järelevalveosakonna vanemvalvuri tööülesannete hulka ei kuulu. Kaebaja on seisukohal, et ATS § 52 lg 3, mille kohaselt ei ole teatud juhtudel lubatud ametijuhendit muuta ametniku nõusolekuta, on kohaldatav ka ametniku üleviimisel VangS § 128 lg 2 alusel. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata koondamissituatsiooni olemasolu ning jätnud kohaldamata ATS § 90 lg 2, mille kohaselt võib ametnik nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et vastustajal esines alus kaebaja üleviimiseks teisele ametikohale ning seoses sellega puudus vastustajal ka vajadus ning põhjus kaebaja koondamiseks. Halduskohus on tuvastanud, et kuna saatmisosakonna töö struktureeriti ümber ning seetõttu oleks justkui tegemist ATS § 90 lg-s 3 sätestatud olukorraga, kuid kuna vaatamata sellele on käesoleval juhul saatmisosakonnas olnud ametnikud koondatud, siis ei kohaldu ATS § 90 lg-st 3 tulenev koondamise keeld. Kaebaja on esitanud vastustajale nõude enda koondamiseks, kuid vastuseks kaebaja ettepanekule on vangla kaebaja üle viinud teisele ametikohale. Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud kohaldamata ATS § 13, mille kohaselt peavad ametiasutused tagama teenistusse soovijate ja teenistuses olevate isikute kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendama võrdõiguslikkust. Kaebaja leiab, et vastustaja on kohelnud samas olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt, sest osad ametnikud viidi teisele ametikohale üle, samas kui teised koondati. Kaebaja leiab, et kõiki ametnikke, kes töötasid saatmisosakonna koosseisus, oleks tulnud kohelda võrdselt. Vastustaja on kinnitanud ja halduskohus on tuvastanud, et kaks saatmisosakonna koosseisu kuuluvat ametnikku on siiski koondatud, kuigi ka neile oli algselt tehtud ettepanek teisele ametikohale üleviimiseks, millega nad ei nõustunud. Seega on kaebajat koheldud võrreldes teiste samas olukorras olevate ametnikega ebavõrdselt. Vastustaja on põhjendanud koondamist sellega, et isikule polnud võimalik pakkuda ühtegi talle sobivat ametikohta ning kuivõrd isik ei olnud nõus üleviimisega kaasneva ametijuhendi muutmisega tuli isik koondada. Tegemist on sama olukorraga, kus oli kaebaja. Ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et kaebajale ei pakutud teisi ametikohti ning vaatamata sellele, et ta ei olnud nõus üleviimisega kaasneva ametijuhendi muutmisega, ei kohaldatud tema suhtes koondamist.
8.Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjendus ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjenduste ja seisukohtadega ning jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja nõusolekuta üleviimine sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele oli õiguspärane ning õigusliku aluse selleks annab VangS § 128 lg 2. Vastustaja arvates ei olnud kaebaja nõusolek üleviimiseks vajalik. Vangistusseadus on eriseadus avaliku teenistuse seaduse suhtes. Vangistusseaduses sätestatud erisused on seadusandja poolt kehtestatud just eesmärgil, et vanglateenistujate on võimalik (riigi) teenistuslikust vajadusest lähtuvalt viia ka ilma tema nõusolekuta sama ametiastme piires üle ühelt ametikohalt teisele. Kaebajal on läbitud I klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus. Seega oli kaebajal olemas nii vajalik haridus, selle käigus omandatud
teadmised ning piisava töökogemusega omandatud oskused, et täita vanglas vanglaametniku ülesandeid. Pelgalt muutused täidetava tööülesande koha muutumisel ei anna alust väita, et tegemist on täiesti teistsuguse tööga. Töö sisuks oli nii enne kui jäi ka peale üleviimist kinnipeetavate ja vahistatute üle järelevalve teostamine. Muutus ainult selle tegemise koht ja saatmise vahend. Kuigi kaebaja viidi ilma tema nõusolekuta üle teisele ametikohale, ei olnud kaebajale keelatud valida endale teine töökoht, samuti ei sunnitud teda töötama ametikohal, kui ta seda ei soovinud. Soovimatus üle viidud töökohal töötada ei anna ega tekita õigus nõuda enda koondamist. Samuti ei anna kaebajale võrdse kohtlemise printsiip õigust olla võrdselt teistega koondatud, kuna sellist õigust, saada koondatud, ei ole olemas. Tööõiguse sätted pigem kaitsevad töötajat tööandja võimaliku koondamise eest, mitte ei tekita õigust olla võrdselt teistega koondatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole ning halduskohus on õigesti jätnud kaebuse rahuldamata.
10.Kaebaja on apellatsioonkaebuse kohaselt jätkuvalt seisukohal, et vastustajal ei olnud õigust kaebaja nõusolekuta üleviimiseks järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohale, kuna kaebaja ametijuhend muutus sellega oluliselt, ning kaebaja oleks tulnud koondada.
11.Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et seoses Tartu Vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldamisega ning sellest tulenevate struktuurimuudatustega tehti kaebajale 16.10.2015 ettepanek üleviimise kohta saatmisosakonna vanemvalvuri ametikohalt järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohale alates 01.01.2016. Kaebaja üleviimisega ei nõustunud. Kaebaja viidi Tartu Vangla 30.10.2015. a käskkirjaga nr 3-2/734 alates 01.01.2016 üle järelevalveosakonna I klassi valvuri ametiastmele vastavale vanemvalvuri ametikohale, säilitades talle kuni 31.03.2016 senise töötasu.
12.Kaebaja on uuele ametikohale üle viidud VangS § 128 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel, mille kohaselt võib vanglaametnikku ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel teenistuslikest vajadustest tulenevalt sama ametiastme piires ilma vanglaametniku nõusolekuta.
13.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata ATS § 52 lg 3 ja § 90 lg 2. ATS § 52 lg 3 kohaselt ei või muuta ametijuhendit ametniku nõusolekuta muuhulgas juhul, kui teenistusülesanded oluliselt muutuvad. ATS § 90 lg 2 kohaselt on ametnikul õigus nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja nõusolek üleviimiseks ei olnud vajalik, kuna kaebaja teenistusülesanded ei muutunud oluliselt. Mõlemal ametikohal olid töö eesmärk ja selle tegelik sisu sama – saata kinnipeetavaid ühest punktist teise ja teostada selle ajal nende üle järelevalvet.
14.Ringkonnakohus leiab, et VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 on erisätted ATS § 52 lg 3 ning ATS § 90 lg 2 suhtes. Vastavalt ATS § 2 lg-le 2 kohaldatakse politsei-, vangla-, pääste-, välis- ja prokuröriteenistuse ametnikele, tegevväelastele ja avaliku teenistuse teiste eriliikide
ametnikele avaliku teenistuse seadust eriseadustes sätestatud erisustega. VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 sätestavadki, et vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel võib vanglaametniku teenistuslikest vajadustest tulenevalt viia sama ametiastme piires ühelt ametikohalt üle teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta.
15.Seega tuleb kaebaja üleviimise õiguspärasuse kontrollimisel juhinduda VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 regulatsioonist ning avaliku teenistuse seaduse sätteid kohaldada üksnes ulatuses, milles need ei lähe vastuollu vangistusseaduse kui eriregulatsiooniga. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ATS § 90 lg 2 ja ATS § 52 lg 3 ei kohaldu, kuna vastasel korral muutuks VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 regulatsioon sisutuks. Juhul, kui üleviimisega kaasneb ametijuhendi oluline muutumine, muutuks võimatuks vanglaametniku üleviimine ilma tema nõusolekuta. See oleks aga vastuolus VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 eesmärgiga, milleks on võimaldada vanglaametnike lihtsam üleviimine ühelt ametikohalt teisele teenistuslikest vajadustest tulenevalt. Seadusandja vastav soov nähtub ka vangistusseaduse algredaktsiooni eelnõu seletuskirjast, milles on märgitud, et kuna jõustruktuuridelt oodatakse teatud mobiilsust ning võimet reageerida teenistust mõjutavatele tingimustele operatiivselt, nähakse ette võimalus paigutada teenistuse huvides ametnikke ümber ühelt ametikohalt teisele ilma ametniku nõusolekuta. Piirangud sellise võimaluse kasutamisele on sätestatud VangS § 125 lg-s 4 (Riigikohtu IX koosseisu vangistusseaduse eelnõu 103 SE seletuskiri). Alates 01.04.2013 on sellised piirangud sätestatud VangS § 128 lg-s 4, mille kohaselt ei tohi vanglaametnikku tema nõusolekuta ühelt ametikohalt teisele üle viia, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt töölejõudmise aeg.
16.Kaebaja oli vanglaametnik, mistõttu tuleb kaebaja puhul juhinduda VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 regulatsioonist. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viidi üle sama ametiastme piires. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ametikoha vahetuse tõttu oleks muutunud tema elukoht või pikenenud oluliselt töölejõudmise aeg. Tartu Vangla on kaebaja üleviimise käskkirjas selgitanud, et kaebaja üleviimiseks esineb teenistuslik vajadus, sest järelevalveosakonnas oli neli vanemvalvuri ametikohta täitmata ning nõutust vähema ametnike arvuga ei ole võimalik kõiki seaduses ette nähtud järelevalvetoiminguid teostada. Samuti nähtub käskkirjast, et hinnatud on kaebaja teadmiste, oskuste ja kogemuste vastavust uuele ametikohale ning on leitud, et kuna kaebajal on läbitud I klassi vanglaametniku ametiastmele vastav ettevalmistusteenistus ning tal on vanglas pikaaegne töökogemus, siis soovitakse tema jätkamist vanglateenistuses. Käskkirjas on välja toodud ka see, et kaebaja ei vaja järelevalveosakonna vanemvalvuri tööülesannete täitmiseks eraldi ümber- ega täiendõpet, sest ametikohale vastav ettevalmistusteenistus on läbitud. Seega on vastustaja kaebaja üleviimisel teostanud kaalutlusõigust ning ringkonnakohtu hinnangul on käskkirjast nähtuvad kaalutlused asjakohased ja piisavad.
17.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja nõusolekuta üleviimine saatmisosakonna vanemvalvuri ametikohalt järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohale ilma ametniku nõusolekuta oli VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel lubatud ning õiguspärane. Samuti olid täidetud VangS § 144 lg-tes 1 ja 2 tulenevad nõuded, et ametniku teisele ametikohale tema nõusolekuta üleviimisest tuleb vanglaametnikule kirjalikult ette teatada vähemalt kaks kuud ning nõusolekuta üleviidud vanglaametnikule säilitatakse tema senine palk
kolme kuu jooksul, arvates asumisest uuele ametikohale, kui palk uuel ametikohal on väiksem vanglaametniku senisest palgast.
18.Kuna VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 on eriregulatsioon ATS § 52 lg 3 ja ATS § 90 lg 2 suhtes, siis puudub vajadus võtta seisukohta küsimuses, kas kaebaja üleviimisel muutus tema ametijuhend ulatuses, mis eeldab ametniku üleviimiseks tema nõusolekut. Kuna kaebaja nõusolekuta üleviimine oli VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel õiguspärane, siis ei tekkinud kaebajal ka õigust nõuda enda teenistusest vabastamist koondamise tõttu. Kui vanglaametniku üleviimine on VangS § 128 alusel võimalik ametniku nõusolekust sõltumata, ei ole isik koondamissituatsioonis. Isikul puudub õigus nõuda ametiasutuselt enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2013. a otsus asjas nr 3-12-2224 p 10).
19.Kaebaja väitel on Tartu Vangla tegevus olnud õigusvastane ka põhjusel, et saatmisosakonna likvideerimisel on samas olukorras olnud isikuid koheldud ebavõrdselt, sest osad ametnikud viidi üle teisele ametikohale, teised koondati. ATS § 13 kohaselt peavad ametiasutused tagama teenistusse soovijate ning teenistuses olevate isikute kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendama võrdõiguslikkust. Kaebaja väitel oli vastustaja endistele saatmisosakonna ametnikele avalikult teatanud, et seoses saatmisosakonna töö ümberstruktureerimisega koondamisi ei toimu, kuid 2016. a jaanuaris sai kaebaja teada, et osad ametnikud olid koondatud.
20.Riigikohus on selgitanud, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani kaalutlusotsus rajanes kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.12.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-65-06, p 25).
21.Vastustaja on selgitanud, et ühtegi kaebajaga samal ametiastmel olnud ametnikku saatmisosakonna töö ümberkorralduse tõttu ei koondatud. Kaks ametnikku, kes teenistusest vabastati koondamise tõttu, olid teenistuses II klassi vanglainspektori ametikohale vastaval inspektori ametikohal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ainuüksi see vangla väide piisav, et otsustada, kas koondatud ametnikud ning kaebaja kuulusid võrreldavasse gruppi. Kaebaja on kaebuses märkinud, et vangla on koondamist põhjendanud sellega, et isikule ei olnud võimalik pakkuda ühtegi sobivat ametikohta. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kui koondatud ametnikele ei olnud võimalik pakkuda sobivat ametikohta, siis ei olnud koondatud ametnike ja kaebaja puhul tegemist ühesuguste asjaoludega. VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 lubavad vanglaametniku nõusolekuta üleviimise ühelt ametikohalt teisele teenistuslikest vajadustest tulenevalt ning üksnes sama ametiastme piires. Kui vanglaametnike nõusolekuta üleviimine ei olnud võimalik sama ametiastme piires vabade ametikohtade või teenistusliku vajaduse puudumise tõttu, ja kaebaja puhul oli, siis ei ole kaebajat, võrreldes koondatud vanglaametnikega ebavõrdselt koheldud.
22.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12.09.2016. a otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.
23.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
Tiina Pappel
Einar Vene
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.