Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.12.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-2385 XX kaebus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohtu 03.08.2015 otsuse nr 8 tühistamiseks Kaebaja – XX Vastustaja – Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, esindajad Angelina Mihhaljova ja Urmas Tärno
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.12.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2385 muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-15-2385 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsministeerium esitas 18.02.2015 kirjaga nr 12-1/1342-2 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale (KPK) taotluse kohtutäitur XX suhtes aukohtumenetluse algatamiseks seoses võlgniku kaebusega. Võlgniku sõnul on kohtutäitur suhtunud temasse vaenulikult, süüdistanud teda võlgnevuste tekkimises ning avaldanud seisukohti, mis ei ole kohtutäiturile kohased. Võlgnik oli eelnevalt esitanud kohtutäituri vastu samadel asjaoludel hagi maakohtule kahju hüvitamise nõudes, kuid Tartu Maakohus lõpetas 09.02.2015 määrusega nr 2-14-56409 tsiviilasja menetluse võlgniku hagist loobumise tõttu ning edastas 11.02.2015 kirjaga hagiavalduse koos kohtutäituri ja võlgniku vahelise kirjavahetusega Justiitsministeeriumile haldusjärelevalve menetluse algatamiseks. KPK aukohus algatas 04.03.2015 otsusega nr 4 XX suhtes aukohtumenetluse. KPK aukohtu 27.03.2015 otsusega nr 5 (tl 42) muudeti aukohtu koosseisu. XX esitas 14.04.2015 aukohtumenetluses enda selgitused (tl 45-45p) ning 19.06.2015 arutati asja aukohtu istungil (protokoll tl 38-38p).
2.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja aukohus määras 03.08.2015 otsusega nr 8 (tl 9-11p) kohtutäitur XX-le distsiplinaarkaristuseks noomituse. Otsuse tegemise õiguslike alustena on märgitud kohtutäituri seaduse (KTS) § 56 lg 1, § 100 p-d 1 ja 3 ning § 103 lg 4. Otsuse põhjenduste kohaselt on kohtutäitur XX kirjutanud võlgnikule temaga peetud kirjavahetuses 27.06.2014 „Vabanete kohustustest, mida Te nagunii täita ei suuda ilmselt“ ja 01.07.2014 „Alles siis Te hakkate tegutsema, kui kohtutäitur Teile Teie võlgnevusi meelde tuletab. Enne seda on kõik süüdi, seadus, riik ja sissenõudja“. Tegemist on ebavajalike ja asjassepuutumatute kommentaaridega, mis mõjutavad nii kohtutäituri enda kui kogu kutse head nime. XX on läbi ebaväärika käitumise jätnud täitmata KPK ametikogu 04.03.2011 otsusega nr 3 kehtestatud kohtutäituri ametiga kaasnevate käitumise üldpõhimõtete „Hea ametitava“ (hea ametitava; tl 30-33) § 12 lg-st 3 tuleneva kohustuse. Rikkumine oli tahtlik. Kohtutäitur kasutas võlgnikuga suhtlemisel mittevajalikke ja asjasse mittepuutuvaid kommentaare, andes sellega hinnangu võlgniku olukorrale. Sedavõrd ebasündsate sõnade ja väljendite kasutamine on ebavajalik ja seda tuleks rangelt vältida. XX rikkumine kujutas ohtu kohtutäiturile mainele, sest tema väljaütlemised olid kohatud ja heitsid halba valgust tervele kohtutäiturite ametkonnale. Selleks, et XX oma rikkumisest aru saaks, on kohane määrata karistuseks noomitus. Kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtutäitur ei suutnud aukohut veenda selles, et ta oleks mõistnud oma teo ja selle tagajärje tähendust. Samuti ei näidanud ta üles kahetsust.
3.XX esitas 21.09.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-7; täiendatud 03.12.2015, tl 6163p) KPK aukohtu 03.08.2015 otsuse nr 8 tühistamiseks. Aukohtu otsus on vastuolus KPK põhikirja § 72 lg-ga 2. Otsuses ei ole peaaegu üldse käsitletud kaebaja seisukohti ning kajastatud on üksnes kaebajat negatiivses valguses näitavaid asjaolusid. Aukohtumenetluse käigus ei selgitatud kaebajale rikkumist, milles kaebajat süüdistatakse. Samuti ei ole rikkumist konkreetselt välja toodud aukohtu otsuses. Sel põhjusel ei saanud kaebaja nõuetekohaselt kasutada ärakuulamisõigust. Vestlus võlgnikuga ei sisaldanud ühtegi ebasündsat või halvustavat sõna. Väljendid „ebasündsad sõnad ja väljendid“, „mittevajalikud ja asjasse mittepuutuvad kommentaarid“ „isiklike hinnangute andmine“, „ebaväärikas käitumine“ on määratlemata õigusmõisted, mida aukohtul tulnuks sisustada. Tegemist võib olla rikkumisega hooletuse vormis, kuna kaebaja 2(7)
3-15-2385 oleks võinud olla võlgnikuga suheldes hoolsam. Kaebajal puudus tahtlus talle etteheidetava teo toimepanemise osas. Kaebaja kahetses aukohtu istungil, et läks võlgniku emotsionaalse suhtlemisega kaasa. Tegemist oli võlgniku ja täituri vahelise konfliktse iseloomuga vastandumisega, sest võlgnik soovis saada endale pidevalt ajaliselt soodsamat positsiooni. Aukohtu otsus on olulises osas põhjendamata, mis võib viidata sellele, et vastustaja on jätnud asjas tähtsust omavad asjaolud arvesse võtmata ning tehtud on kaalumisvigu. Vastustajal ei olnud küll võimalik kaaluda kergema karistuse määramist, kuid võimalik olnuks kaaluda karistuse määramata jätmist. Arusaamatu on aukohtu koosseisu muutmise vajadus ja selle õiguspärasus. Kuigi formaalselt on kooseisu muutmine vormistatud otsusega ja sellest on menetlusosalisi teavitatud, ei ole otsusest võimalik selgelt aru saada kohtukoosseisu muutmise põhjust. Seega ei ole koosseisu õiguspärane kujunemine arusaadav. Aukohus ei pidanud kinni KTS § 102 lg-s 3 sätestatud tähtajast. Sealjuures ei suudetud kolme kuu jooksul läbi viia isegi aukohtu istungit. Kuigi 19.06.2015 toimunud aukohtu istungi protokolli kohaselt otsustas aukohus juba istungipäeval, et kohtutäiturit tuleb karistada noomitusega, võttis aukohtu otsuse vormistamine aega ligi 1,5 kuud. Kaebajale edastati otsus alles 21.08.2015.
4.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palus jätta kaebus rahuldamata (tl-d 25-28, 71-75). Paljasõnalised on kaebaja väited, et otsus tehti kergelt ja koheselt, ilma selle peale mõtlemata. Aukohtul on otsuse tegemisel kaalutlusõigus. Kohtutäituril ei ole sobilik avaldada võlgniku aadressil üldistavaid kommentaare või hinnanguid tema maksevõime kohta. Selleks puudub ka sisuline vajadus. Ka juhul, kui võlgniku kirjade toon muutub kohtutäituri suhtes etteheitvaks, peab kohtutäitur säilitama vastuskirjades vaoshoituse ja viisaka sõnakasutuse, minemata kaasa emotsioonidega. Vastupidine käitumine toob kaasa nii kohtutäituri enda kui kogu ameti hea nime kahjustamise. Seega jättis kaebaja ebavajalike kommentaaride tegemisega võlgniku suhtes täitmata hea ametitava § 12 lg-st 3 tuleneva kohustuse. Kohtutäituri vastustes tehtud kommentaarid olid teadliku tegevuse tulem, mistõttu oli tegemist hea ametitava § 12 lg 3 tahtliku rikkumisega. Kuna aukohus jõudis veendumusele, et kohtutäituri tegevuses esines tahtlus, puudus vajadus süü vormide täiendavaks analüüsimiseks. Tuvastanud kohtutäituri rikkumise, arvestas aukohus karistuse määramisel ühelt poolt seda, et kohtutäituril puudusid distsiplinaarkaristused ning teiselt poolt seda, et kaebaja oli avaldanud asjasse mittepuutuvaid kommentaare ja isiklikke hinnanguid mitmel korral erinevates võlgnikule saadetud kirjades. Kaebaja ei suutnud aukohut veenda selles, et ta on mõistnud oma teo ja selle tagajärje tähendust ning rikkumise tõsidust. KPK organite liikmed olid valitud 19.03.2010, mistõttu lõppesid aukohtu liikmete volitused 2015. a-l seoses tähtaja saabumisega. Sellega seoses toimusid 06.03.2015 uued aukohtu liikmete valimised. Välistamaks eelmise koosseisu liikmete volituste võimalik lõppemine menetluse kestel, otsustati määrata aukohtu uus koosseis ja alustada menetlust algusest. Kuigi aukohtu otsuses kasutatud väljendid ei ole läbivalt ühtlased ning otsuses tulnuks sõnade „ebasünnis“ ja „ebaväärikas“ asemel kasutada läbivalt sõnu „mittevajalik ja asjasse mittepuutuv“, on tegemist ebatäpsusega, mis ei muuda otsuse sisu. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Tema osutatud teise aukohtu kaasuse puhul seisnes probleem ebapiisavas suhtluses kohtuga ning süü vormina tuvastati hooletus. Kaebaja puhul oli aga tegemist võlgnikuga emotsionaalselt suhtlemisega, mis päädis võlgniku aadressil korduvalt asjasse mittepuutuvate kommentaaride tegemise ja isikliku hinnangu andmisega ning süü vormina tuvastati tahtlus. 3(7)
3-15-2385 Tegemist oli kergemat laadi rikkumisega. Vaatamata sellele, et kaebaja pani tahtlikult toime rikkumise väga olulise õigushüve suhtes, ei saabunud olulist tagajärge ning oht kaitstavale hüvele ei olnud kõrge. Aukohtu otsus on tehtud tähtaega mõnevõrra ületades, kuid see asjaolu ei mõjutanud otsust ega kohtutäituri õigust otsust vaidlustada. Otsuse tegemise aeg ei olnud ebamõistlikult pikk.
5.Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Puudub vaidlus, et kaebaja on võlgnikule 27.06.2014 ja 01.07.2014 edastatud e-kirjades teinud kohtutäiturile kohatuid kommentaare (tl 34p ja 35p). Kaebajat on karistatud hea ametitava § 12 lg 3 rikkumise eest. Heast ametitavast tulenevate kohustuste süüline täitmata jätmine on KTS § 56 p 1 kohaselt kohtutäituri distsiplinaarsüütegu. Kaebaja karistamine oli proportsionaalne. Vastustajal on distsiplinaarkaristuse määramisel väga ulatuslik kaalumisruum (Riigikohtu 18.05.2011 otsus nr 3-3-1-13-11, p 10). Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ta on enne otsustamist nõuetekohaselt ära kuulatud (tl 99). Karistuse määramisel on piisavalt arvestatud ja kaalutud rikkumisega seonduvaid asjaolusid, kaebaja suhtumist enda teosse ja tema senist käitumist (tl 11, 27p). Otsusest nähtub, et kaebaja ei suutnud veenda aukohut selles, et ta on oma teo olemust ja tagajärge mõistnud ega näidanud üles kahetsust (aukohtu otsuse p-d 26-27), ning kuna vastustaja väitel on kaebaja ka varasemalt kirjavahetuses võlgnikuga avaldanud asjasse mittepuutuvaid kommentaare ja isiklikke arvamusi (kaebaja pole nimetatud väidet vaidlustanud) ja nimetatud asjaoluga on KPK aukohus otsuse tegemisel arvestanud (tl 27p), on kaebaja seekordne karistamine noomitusega õigustatud. Põhjendatud on aukohtu otsuses väljendatud kartus, et kaebajale distsiplinaarkaristuse mittemääramisel võib sarnane rikkumine tulevikus korduda (aukohtu otsuse p 27). Kaebajat on karistatud heast ametitavast tuleneva kohustuse süülise täitmata jätmise eest. Seetõttu pole küsimus süü vormist oluline. Aukohtu koosseisu muutmine ei mõjuta kaevatava otsuse õiguspärasust, kuna menetlust alustati algusest peale, millise võimaluse näeb ette KPK eestseisuse 30.09.2010 otsusega nr 12 vastu võetud KPK aukohtu reglemendi (aukohtu reglement) § 7 lg 3 (tl 77). Otsuse tühistamiseks ei anna alust ka KTS § 102 lg-s 3 sätestatud tähtaja ületamine ega kaebajale aukohtu otsuse hilinenud kätteandmine. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei või nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Oluline on, et distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud KTS § 61 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub apellatsioonkaebuses (tl 107-111) Tallinna 30.12.2016 otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Hindamaks, kas on olemas karistatav tegu, pidi halduskohus kindlaks tegema, kas vaidlusaluste lausete näol on tegemist mittevajalike ja asjasse mittepuutuvate kommentaaridega. Selleks tulnuks kohtul täpsustada, mida peetakse silmas hea ametitava § 12 lg 3 esimeses lauses väljendite „mittevajalikud ja asjasse mittepuutuvad kommentaarid“ „isiklike hinnangute andmine“ ja „ebaväärikas käitumine“ all, sest tegemist on määratlemata õigusmõistetega. Seejärel tulnuks hinnata neid lauseid kontekstis. Halduskohus ei ole seda teinud ja on jätnud sellega kindlaks tegemata asja lahendamiseks olulised asjaolud. Neid väljendeid ei saa lugeda üldtuntuks, sest need eeldavad igas konkreetses olukorras mõiste sisu selgitamist. Halduskohus on jätnud täielikult hindamata süü vormi. Distsiplinaarkorras saab olla karistatav tahtlik tegu. Üksnes eksimine seaduse rakendamisel selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu kujutab endast ametikohustuse süülist täitmata jätmist või mittenõuetekohast 4(7)
3-15-2385 täitmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse (Riigikohtu 26.09.2000 otsus nr 3-3-1-35-00). Kaebajal puudus talle etteheidetava teo toimepanemisel tahtlus ja tegemist võis olla hooletusest toime pandud teoga. Aukohtu väide rikkumise võimaliku kordumise kohta on üldsõnaline ja ebapiisav. Tõele ei vasta aukohtu hinnang, et kaebaja ei saanud aru oma teo tähendusest. Kaebaja möönis ja kahetses aukohtu istungil, et läks võlgniku emotsionaalse suhtlemisega kaasa. Kuigi seda ei nähtu aukohtu istungi protokollist, kahetses kaebaja istungil oma tegu. Halduskohus on tuginenud protokollist nähtuvale ega ole hinnanud kaebaja väiteid protokolli üldsõnalisuse kohta. Kohus ei ole hinnanud ka kaebaja kohtumenetluses antud seletusi ega nende usaldusväärsust. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt. Teises aukohtumenetluse asjas on jäetud teisele kohtutäiturile distsiplinaarkaristus määramata, kuigi viimase tegevust kajastati negatiivselt meedias, samuti hindas selles asja aukohus kohtutäituri tegevuses esinenud süü vormi. Kaebajale karistuse määramisel ei ole hinnatud kaebajat iseloomustavaid asjaolusid. Kaebaja selgitas aukohtu istungil, kuidas võlgnik enne tema väljaütlemisi käitus. Kaebaja kahetses ning kinnitas, et sellist asja ei juhtu enam, ta ei vasta tulevikus võlgnike kirjadele koheselt ega lähe nende provokatiivse käitumisega kaasa. Kaebaja need väited ei kajastu aukohtu istungi protokollis. Aukohus ei olnud kaebaja suhtes erapooletu ja oli juba enne istungit kaebaja suhtes süüdistava hoiakuga. Kaebajani on jõudnud kuuldused, et aukohtu liikmed on avaldanud, et neid sunniti otsust allkirjastama. Kaebajal on kahtlus, et aukohtu dokumendid võivad olla tagantjärele vormistatud. Lisaks ei olnud aukohtu koosseis seaduslik ja vajadus koosseisu muutmiseks puudus.
7.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 120-122p). Väljendite „mittevajalikud ja asjasse mittepuutuvad kommentaarid“ „isiklike hinnangute andmine“, „ebaväärikas käitumine“ tähendus on üldteada. Samuti on selge, et kaebaja poolt suhtluses võlgnikuga kasutatud kommentaarid olid mittevajalikud ja asjasse mittepuutuvad ning tegemist oli kaebaja isikliku hinnangu andmisega võlgniku kohta. Sellega rikkus kaebaja hea ametitava § 12 lg-s 3 sätestatud kohustusi. Kaebaja kommentaarid olid tema teadliku tegevuse tulem. Kaebaja möönis ise, et pani toime rikkumise. Väljendid ei saa olla natuke ebakohased, veidi rohkem ebakohased või täiesti ebakohased. Kuna aukohus jõudis veendumusele, et kohtutäituri süü vormiks on tahtlus, puudus vajadus teiste vormide täiendavaks analüüsiks. Aukohtu 19.06.2015 istungi protokoll vastab aukohtu reglemendi § 13 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ja protokollis on kajastatud kõik asjas vajalik informatsioon. Kaebajale selgitati aukohtu istungil asja lahendamise seisukohast olulist, sh tema õigusi aukohtumenetluses. Lisaks ei esitanud kaebaja aukohtu istungil taotlusi tema hinnangul oluliste asjaolude protokolli kandmiseks. Kaebaja kinnitas halduskohtu istungil, et ärakuulamisõiguse rikkumist ei esinenud. Aukohtu otsus vastab aukohtu reglemendis sätestatule ning selles on põhjendatud, mille eest kaebajat karistati, kuidas vastava otsuseni jõuti ja miks leiti, et vastav rikkumine võib korduda (otsuse p 27). Aukohtu koosseisu muutumine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi ega mõjutada aukohtu otsuse õiguspärasust. Koosseisu muutmisel alustati menetlust algusest peale (aukohtu reglemendi § 7 lg 3). Tõendamata on kaebaja väited aukohtu kallutatusest ja tema ebavõrdsest kohtlemisest. Kaebaja viidatud teise aukohtumenetluse asjaolud ei ole kaebaja olukorraga võrreldavad. Halduskohus on nõuetekohaselt täitnud põhjendamiskohustust. Otsusest on selgesti järeldatav, et kaebus on jäänud rahuldamata põhjusel, et kaebaja rikkus hea ametitava § 12 lg-s 3 sätestatud kohustust. Halduskohus tuvastas, et kaebaja kasutas võlgnikuga suheldes mittevajalikke ja asjasse mittepuutuvaid kommentaare ning andis võlgniku kohta isiklikke hinnanguid.
5(7)
3-15-2385
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Halduskohtu otsusest on jälgitav kohtuniku siseveendumuse kujunemine ning otsus on piisavalt põhjendatud (HKMS § 157 lg 1).
9.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas kaebaja suhtes tehtud KPK aukohtu 03.08.2015 otsus nr 8 (tl 9-11p) on õiguspärane ning kaebajale karistuse määramine proportsionaalne. Nimetatud otsusega määrati kaebajale KTS § 56 p-s 1 sätestatud süüteo toimepanemise eest karistuseks noomitus. Kaebaja leiab, et aukohtu otsuses ei ole tõendatud tahtlikult toime pandud distsiplinaarsüütegu, otsust ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning kaalutlusõigust on teostatud ebaõigesti. Samuti oli kaebaja hinnangul aukohus erapoolik ning selle koosseis ebaseaduslik. Vastustaja leiab seevastu, et aukohtu otsuse näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga, milles on piisavalt selgitatud kaebaja toime pandud teo sisu ning õigesti kaalutud distsiplinaarkaristuse määramise vajadust ja selle raskuse valikut.
10.KTS § 56 p 1 sätestab kohtutäituri distsiplinaarsüüteona ametitegevuses ja ametipidamises õigusaktidest ning koja otsustest ja heast ametitavast tulenevate kohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise. Hea ametitava § 12 lg 3 kohaselt on kohtutäitur kohustatud hoiduma menetlusosalistega suhtlemisel mittevajalikest ja asjasse mittepuutuvatest kommentaaridest ja märkustest ning isiklike hinnangute andmisest. Hea ametitava järgimine on kohustuslik kõikidele kohtutäituritele (hea ametitava § 2 lg 1).
11.Aukohtu 19.06.2015 istungi protokollist (tl 38p) ja aukohtu 03.08.2015 otsusest (p 18, tl 10) nähtub, et kaebajale on ette heidetud võlgnikule edastatud e-kirjades järgmiste kommentaaride tegemist: „Vabanete kohustusest mida Te nagunii täita ei suuda ilmselt“ (27.06.2017 e-kiri, tl 35p) ja „Alles siis Te hakkate tegutsema, kui kohtutäitur Teile Teie võlgnevusi meelde tuletab. Enne seda on kõik süüdi, seadus, riik ja sissenõudja“ (01.07.2014 e-kiri, tl 34p). Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud kommentaaride tegemine võlgnikule saadetud kirjades ei olnud vajalik. Ka konfliktsemates olukordades on kohtutäitur kohustatud säilitama viisakuse, vaoshoituse ja kannatlikkuse (hea ametitava § 11 lg 5 ja § 12 lg 1) ning piirduma oma pöördumistes üksnes tema ametitegevust puudutavate väljaütlemistega, väljendamata enda isiklikke hinnanguid (hea ametitava § 12 lg 3). Kohtule ei nähtu, et kaebaja ei oleks saanud vältida eelnevalt viidatud kommentaaride tegemist ning selgitada võlgnikule tema seadusest tulenevaid kohustusi mittevajalike kommentaarideta.
12.Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et tema tegevuses puudus tahtlus. Kaebaja on koostanud ja saatnud vaidlusalused kirjad võlgnikule ise ega ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et tema tegevus oli kantud pelgalt käibes vajaliku hoole järgimata jätmisest. Kirjade koostamist ja saatmist saab pidada üksnes teadlikuks tegevuseks. Samuti saab hea ametitava § 12 lg 3 sõnastust pidada selgelt ja üheselt mõistetavaks, mistõttu pidi kohtutäitur olema teadlik asjasse mittepuutuvate kommentaaride tegemise ja isiklike hinnangute väljendamise keelust. Hea ametitava § 12 lg-s 3 sisalduvate väljendite näol on tegemist tavapärases keelekasutuses käibel olevate väljenditega, mille puhul ei ole usutav, et need ei olnud kaebajale arusaadavad. Riigikohus on pidanud eksimist selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu ametikohustuse süüliseks täitmata jätmiseks või mittenõuetekohaseks täitmiseks, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse (26.09.2000 otsus nr 3-3-1-35-00, 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-76-09, p 24). Ka praegusel juhul on kaebaja tegevuses tuvastatav teadlik eksimine heas ametitavas sätestatud normi vastu, mis on aluseks kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks (KTS § 56 p 1).
13.Alusetud on kaebaja etteheited tema ebavõrdsest kohtlemisest. Distsiplinaarkaristuse määramise asjaolud on individuaalsed ning lähtuda tuleb iga üksikut olukorda puudutavatest tehioludest. Kaebaja viidatud teises aukohtu otsuses (tl 49-53) käsitletud asjaoludest nähtub, et 6(7)
3-15-2385 aukohus ei tuvastanud kohtutäituri tegevuses teadlikku ja tahtlikku tegevust (otsuse p 25, tl 51). Kaebaja puhul seevastu ei ole tõendatud, et tegemist oleks olnud hooletusega. Aukohtu otsuses toodud kaalutlused (eelkõige otsuse p-d 26-28) kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise vajaduse kohta on asjakohased ning nendest ei nähtu kaalutlusvigu. Kaebaja väited sellest, et ta avaldas aukohtu istungil teo toimepanemise üle kahetsust, ei ole millegagi tõendatud. Aukohtu istungi protokollis on märgitud, et kohtutäitur ei leidnud, et tema väljaütlemised oleksid olnud võlgniku suhtes mingil määral solvavad, ning ta leidis, et tema selgitusi võlgniku olukorra kohta ei saa käsitada hinnanguna (tl 38p). Kaebaja ei väida, et tal ei olnud võimalust enne aukohtu otsuse tegemist aukohtu istungi protokolliga tutvuda. Kui istungi protokollis oli kajastatud istungil toimunut ebaõigesti, oli kaebajal võimalik taotleda istungi protokolli parandamist. Kohtule teadaolevalt ei ole kaebaja seda teinud. Seda, et kaebaja oleks tunnistanud aukohtumenetluses oma teo lubamatust ja saanud aru teo tähendusest, ei nähtu ka tema 14.04.2015 aukohtule esitatud selgitustest (tl 45-45p). Seetõttu puudub kohtul alus arvata, et aukohtu otsuses toodud kaalutlus, mille kohaselt kaebaja ei suutnud aukohut veenda, et ta on mõistnud oma teo ja selle tagajärje tähendust, oleks olnud kaebajale karistuse määramise otsustamisel alusetu või asjakohatu. Samuti ei nähtu kohtule, et aukohtu otsuses kaebaja iseloomuomaduste hindamata jätmine oleks toonud kaasa kaebaja suhtes teistsuguse lahendi tegemise. Kaebajale on määratud kõige leebem karistus ning karistuse määramise vajadust on otsuses piisavalt põhjendatud vajadusega, et kohtutäitur mõistaks oma teo tähendust ning väldiks selliste tegude toimepanemist tulevikus. Kohus ei saa hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega seoses aukohtu koosseisu muutmise õiguspärasuse ning aukohtumenetluse lõpptulemust mitte mõjutanud menetlustähtaja ületamisega, ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et KTS § 102 lg-s 3 sätestatud kolme (lause 1) ja viie kuu (lause 2) pikkused tähtajad on menetlustähtajad, mis panevad haldusorganile kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg, kuid mille ületamisel ei kaota aukohus õigust aukohtumenetluses põhistatud otsuse tegemiseks. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna HMS §-st 58 tulenevalt iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-8-16, p 13). Viivitus võib HMS § 58 kohaselt kaasa tuua haldusakti tühistamise üksnes juhul, kui see mõjutab otsuse sisu (Riigikohtu 17.05.2016 otsus nr 3-3-1-3-16, p 22). Kuna aukohus on teinud 03.08.2015 otsuse kaebaja karistamise kohta aukohtumenetluse algatamisest (04.03.2015) enam kui kolme kuu möödumisel ega ole toonud välja mõjuvat põhjust asja arutamise pikendamiseks kahe kuu võrra (KTS § 102 lg 3 teine lause), on aukohus rikkunud menetlusnõudeid, kuid kohtul puuduvad alused arvata, et see rikkumine oleks mõjutanud aukohtu otsuse sisu ning toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise (HMS § 58).
15.Aukohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väited aukohtu erapoolikusest. Kaebaja ei ole neid väiteid kohtule usutavalt põhistanud ega millegagi tõendanud. Aukohtu erapoolikust ei saa järeldada ainuüksi sellest, et aukohus ei pidanud võimalikuks jätta kaebajale distsiplinaarkaristust määramata.
16.Eelnevast tulenevalt puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, mistõttu jääb see HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(digitaalselt allkirjastatud) 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.