Rahvastik › Rahvastiku arvestus

3-15-1264

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

JK esitas 27.03.2009 Kehtna Vallavalitsusele elukohateate, milles esitas oma elukoha andmetena rahvastikuregistrisse kandmiseks aadressi Rapla maakond, Kehtna vald, Lelle alevik, XXX. Isiku elukohaks oli rahvastikuregistris seni olnud Tallinn, linnaosa täpsusega Kesklinn. Rapla vald rahuldas taotluse ja kandis andmed 30.03.2009 rahvastikuregistrisse.

JK esitas 27.04.2009 Kehtna Vallavalitsusele avalduse, milles soovis kohta Kehtna Hooldekodusse.

Kehtna Vallavalitsuse 16.06.2009 korraldusega nr 255 tühistati JK 27.03.2009 Kehtna Vallavalitsusele esitatud elukohateade ning otsustati pöörduda AS Andmevara poole JK eelmise elukoha aadressiandmete taastamiseks. Viidates rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 45 lg 3 p-le 2, leiti vallavalitsuse korralduses, et elukohateate andmed on ebaõiged – JK ei ela Kehtna vallas ning elukohateate esitajal polnud soovi asuda alaliselt valda elama, vaid teade esitati eesmärgiga korraldada JK sotsiaalhooldus Kehtna valla abil tema elama asumisega Kehtna Hooldekodusse.

Siseministeeriumi 18.11.2009 vaideotsusega nr 10.1-3/4 rahuldati JK ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vaided ning tunnistati Kehtna Vallavalitsuse 16.06.2009 korraldus nr 255 kehtetuks. Kehtna Vallavalitsuse kaebus vaideotsuse tühistamiseks tagastati kohtuasjas nr 3-09-3036 kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 22.02.2010 määruses, et korraldusel nr 255 puudub regulatiivne tähendus ning õiguslik mõju JK elukoha andmete kohta rahvastikuregistris tehtud kannetele. RRS möönab rahvastikuregistri andmete alusdokumendi tühistamise või kehtetuks tunnistamise võimalust (RRS § 23 lg 2 p 2), kuid see ei käi siiski elukohateate kohta. Rahvastikuregistri andmete alusdokumendi tühistamine või kehtetuks tunnistamine on mõeldav sellise RRS § 26 lg-s 1 nimetatud dokumendi puhul, mille on isikule väljastanud mingi haldusorgan või mis kujutab endast haldusakti. RRS § 40 lg 1 sätestab, et elukoha aadressi kandmiseks rahvastikuregistrisse esitab isik kirjalikult elukohateate elukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse pädevale asutusele. Eeltoodust nähtuvalt on elukohateade isiku tahteavaldus enda elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seetõttu ei saa ka vaideotsus rikkuda Kehtna valla õigusi.

Kehtna vald keeldus 09.11.2010 kirjaga nr 16.3-17/1183-10 26.10.2010 uuendatud haldusmenetluse tulemusel elukohateates märgitud aadressi registrisse kandmisest. Siseministeerium tegi 27.07.2012 Kehtna Vallavalitsusele ettekirjutuse peatada JK elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumise toiming. Kehtna Vallavalitsus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 27.07.2012 järelevalveakti ja ettekirjutuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 30.06.2014 kohtuotsusega (jõustus 31.07.2014) haldusasjas nr 3-12-1829 Kehtna Vallavalitsuse kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 4 p-le 2 oleks pidanud Kehtna vald tegema uuendatud menetluse tulemusena tehtud andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumise otsuse kohta põhjendatud otsuse, st vormistama motiveeritud haldusakti, mida oleks võimalik sisuliselt vaidlustada. JK soovis elada Kehtna vallas.

Kehtna Vallavalitsuse 02.12.2014 korraldusega nr 399 „Keeldumine elukoha andmete kandmisest rahvastikuregistrisse“ jäeti JK taotlus elukohaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse rahuldamata. JK elukohana taastati rahvastikuregistris Tallinna linn Kesklinna linnaosa täpsusega.

2(10)

3-15-1264 RRS § 391 lg 2 järgi kantakse registrisse andmed vastavasse elukohta püsival asumisel, mitte sealt lahkumisel. Isiku tahteks oli asuda alaliselt elama hooldekodusse. Tegelikult esitati teade kaks kuud pärast hooldusravile asumist ning selle momendi seisust lähtudes tulebki isiku tõeline tahe tuvastada. Viie ja poole aasta jooksul pärast teate esitamist pole isik asunud elama elukohta ja selline perspektiiv puudub.

Kehtna vald palus jätta kaebuse ja protesti rahuldamata.

3(10)

3-15-1264 Kolmas isik oli olnud aastaid Tallinna elanik ning 2009. a jaanuaris hooldusravil viibides ei väljendanud soovi elukohateadet esitada. Järgmisest päevast pärast elukohateate esitamist oleks alanud Tallinna kesklinna valitsuse ülalpidamiskohustus. Ravikulude riiklik katmine lõppes 28.03.2009. Tegelikult esitati teade kaks kuud pärast hooldusravile asumist ning selle momendi seisust lähtudes tulebki isiku tõeline tahe tuvastada. Tallinna linnal puudub kaebeõigus. Kaebaja suhtes ei tehtud ühtegi toimingut HMS § 40 lg 2 järgi. Protesti esitajal puudub protesti esitamise õigus, sest RRS sätestab ammendavalt selle seaduse rakendamise üle haldusjärelevalvet teostavad organid, mille hulka maavanem ei kuulu. Seda seisukohta kinnitab prof KM arvamus. Riigikogu selgitas 20.06.2014 vastuskirjas nr 1-6/14-65/2 vastustaja järelepärimisele, et keeldumisel RRS § 44 alustel pole vallavalitsusel vajadust korraldust teha. Vajalik on vastava isiku informeerimine ning viitamine konkreetsetele alustele, mis võimaldaks isikul otsust vaidlustada. RRS § 391 lg 2 järgi kantakse registrisse andmed elukohta püsival asumisel, mitte sealt lahkumisel. Hoolekandeasutusse või statsionaarsele ravile haiglasse paigutamisel pole alust muuta elukohta registris. RRS § 40 lg 4 tuleneb, et teates näidatakse isiku poolt elamiseks kasutatava elukoha aadress. Isiku tervislikust seisundist tulenev reaalne tahe asuda hooldekodusse oli olemas juba teate esitamise ajal. Seda kinnitavad alljärgnevad dokumendid: 1) isiku 27.04.2009 kiri, milles ta soovib kohta hooldekodu, terviseseisundist tingituna vajab ta igapäevast kõrvalabi ja juhendamist; 2) SA PJV Hooldusravi 27.09.2010 kiri, mille kohaselt pole isiku elu ahjuküttega majas mõeldav, teate esitamise ajal suutis isik liikuda tugiraami abil või ratastoolis, iseseisvalt tuli toime söömise-joomisega, istus, vaatas televiisorit, kõne selge; 3) isiku 14.10.2010 kiri, milles ta soovib jääda hooldekodusse, sest pärast 2009. a insulti pole ta võimeline üksinda toime tulema; 4) perearsti 14.10.2010 tõend, millest nähtuvalt ei tule isik iseseisvalt toime ja tuleks paigutada hooldekodusse; 5) SA PJV Hooldusravi 17.11.2011 kiri, millest nähtuvalt on isiku seisund stabiilne, ahjuküttega korteris ta üksinda hakkama ei saa, paremaks seisund ilmselt ei lähe. Pole tekkinud mingit perspektiivi, et isik asuks reaalselt üksinda elama Lelle. Seega ei ole rahvastikuregister kajastanud õigeid andmeid RRS § 391 lg 1 järgi.

JK ei esitanud kohtule kaebuse suhtes seisukohta.

3-15-1264 ümber ka vastustaja poolt kohtule esitatud Riigikogu põhiseaduskomisjoni 17.11.2015 vastus. Prof. KM arvamus, et maavanemal puudub pädevus teostada järelevalvet kohaliku omavalitsuse haldusaktide üle, mis on antud RRS § 44 rakendamisel, on ekslik. RRS §-s 41 sätestatud elukoha aadressi kandmine rahvastikuregistrisse elukohateate alusel on haldusmenetluse toiming. RRS § 44 lg 3 sätestab, et kui kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus keeldub isiku elukohateates märgitud aadressi kandmisest rahvastikuregistrisse, teeb ta selle isikule teatavaks posti teel või elektrooniliselt kümne tööpäeva jooksul pärast isiku elukohateate saamist. Selline taotluse läbi vaatamata jätmise kohta vormistatud dokument ei ole haldusakt, vaid tegemist on menetlust lõpetava toiminguga. Elukohateate registreerimise menetlus lõppes 30.03.2009 Kehtna Vallavalitsuse poolt JK elukoha andmetena rahvastikuregistrisse aadressi Rapla maakond, Kehtna vald, Lelle alevik, XXX kandmisega. Kehtna Vallavalitsuse 16.06.2009 korraldus seda asjaolu ei mõjuta, sest see korraldus on Siseministeeriumi 18.11.2009 vaideotsusega tunnistatud kehtetuks. Vastustaja poolt menetluse uuendamine 26.10.2010 pidi Siseministeeriumi 27.07.2012 järelevalveakti nr 10-8/45-1 ja Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsuse kohaselt lõppema haldusakti andmisega. Menetluse uuendamine peab olema põhjendatud. Vastustajal oli õigus menetlus omal initsiatiivil uuendada. Kui vastustaja leidis heas usus, et talle on esitatud valeandmeid, siis see on piisav alus menetluse uuendamiseks. Vastustaja tegutses praegusel juhul aga selgelt vastuolus seaduse mõtte ja heas usus tegutsemise põhimõttega. Nimelt sätestab RRS § 45 lg 1 alused ja korra rahvastikuregistris elukoha aadressi muutmiseks muuhulgas kohaliku omavalitsuse initsiatiivil. Vastustaja seda korda ei järginud, sest tulenevalt § 43 lg 3 sisust ja mõttest oleks sellisel juhul vastustajal tulnud JK elukohana märkida ilmselgelt aadress Kehtna vallas, mitte Tallinna linnas. HMS § 11 lg 1 p 3 alusel ei oleks pidanud kaebajat menetlusse kaasama. Kaebaja kaasamist menetlusse oleks tulnud kaaluda aga HMS § 11 lg 2 alusel. Sellist kaalumist ei nähtu, kuigi varasemast menetlusest oli selge, et menetlus puudutab kaebaja huve. Sellega on vastustaja rikkunud muu hulgas oluliselt HMS § 6 lg 1 sätestatud uurimispõhimõtet. Vaidlustatud haldusakt on ka sisuliselt õigusvastane. Õiguspärase otsuse tegemiseks tuli välja selgitada üksnes see, kas elukohateate esitamise ajal oli alus toimingu tegemisest keeldumiseks RRS § 44 järgi. Vastustaja leidis ekslikult, et elukohateade ei vastanud isiku tegelikule tahtele. Nii vaide-, järelevalve- kui ka kohtumenetluses (3-12-1829) on kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et JK elas Lelle alevikus XXX juba aastast 2001. Vastustajal ei olnud võimalik neid faktilisi asjaolusid kõrvale jätta põhjendusega, et oluline ei ole teate esitamise aja elukoha tuvastamine. Tõendatuks tuleb lugeda asjaolu, et elukohateate esitamise ajal oli kolmanda isiku elukoht XXX (tol ajal JK vennale kuuluv eramu). Selle asjaolu tõendatuks lugemisel saab tugineda Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsusega nr 3-12-1829 (jõustunud) tuvastatud asjaoludele. Neid ei ole vaja üle korrata. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mis selle järelduse ümber lükkaks. Pikaajalise elukoha kohta rahvastikuregistris korrektse teabe kajastamine oli JK avalduse põhiliseks sisuks sõltumata sellest, et avaldusel oli märgitud põhjuseks elukoha muutus. 16.05.2013 protokoll on vallavalitsuse ametnike poolt ilmselgelt koostatud nii, et näidata, nagu oleks kolmanda isiku tegelik tahe algusest peale olnud elada hooldekodus. See protokoll ei saa kuidagi ümber lükata kolmanda isiku omakäelisi varasemaid kinnitusi (03.11.2010), et ta soovis elukohakande avalduse esitamise ajal tegelikult elada Lelles. Asjaolu, et alles haigestudes ajas ta oma sugulaste abiga elukohakande korda, ei tähenda, et JK- selleks tahe puudus. 5(10)

3-15-1264 Vallaametnikud ei esitanud nähtuvalt 16.05.2013 protokollist kordagi JK-le küsimust, et kus ta elukoht enne hoolekandeasutusse saabumist oli. RRS § 45 lg 3 p 2 kohaselt ei ole isiku paigutamine hooldekandeasutusse või seal pikemaajaliselt elamine isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmise aluseks. Järelikult ei saa olla isiku tahe asuda hooldekandeasutusse määravaks elukohateate alusel tehtava registrikande tegemisel või tegemata jätmisel. JK soov asuda hooldekandeasutusse või seal olemine elukohateate esitamise ajal ei muuda tema poolt elukohateates esitatud elukohaandmeid ebaõigeks ehk valeandmeteks. RRS § 391 lg 2 sätestab, et kui isik, tema alaealised lapsed ja eestkostetavad asuvad püsivalt elama teise elukohta, esitab isik uude elukohta elama asumisest alates 30 päeva jooksul uue elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks. RRS sätetest ei tulene vastustajale õiguslikku alust jätta isiku elukohateate alusel kanne tegemata põhjusel, et teade on esitatud hilinemisega või ajal, mil isik viibib hoolekandeasutuses. Ka RRS §-st 45 ei tulene sellist alust, mis keelaks isikul elukohateadet esitada ajal, mil ta viibib hoolekandeasutuses. RRS § 42 lg 9, milles on sätestatud, et isiku, kes asub mõnes RRS § 45 lg 3 p-des 1–4 nimetatud asutuses ja kelle elukoha aadress pole kantud rahvastikuregistrisse (praegusel juhul oleks see olukord saanud tekkida siis, kui JK elukohakanne oleks seaduslikul alusel ja korras tühistatud) ning kelle asutusse asumisele eelnenud elukohta pole võimalik määrata ühegi kohaliku omavalitsusüksuse järgi, elukoha aadressiks on see kohalik omavalitsusüksus, kelle territooriumil nimetatud asutus paikneb. Viidatud sättest tuleneb põhimõte, et olukorras, kus isik viibib RRS § 45 lg-s 3 märgitud asutuses, on just nimelt oluline see, kus isik elas enne asutusse asumist. Praegusel juhul on tuvastatud, et selleks omavalitsuseks oli Kehtna vald. Kuna XXX eluruum on võõrandatud ja eluruumi uus omanik ei ole nõus kolmanda isiku elukohana selle eluruumi andmete märkimisega, tuleks kolmanda isiku elukohaks märkida rahvastikuregistris Kehtna vald. Vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetluse sisuliselt ainsaks loogiliseks põhjenduseks oli Kehtna Vallavalitsuse soov vabaneda iga hinna eest kohustusest tasuda JK-le osutatava hoolekandeteenuse eest, mitte haldusaktis toodud väited valeteabe esitamise kohta ja soov järgida seaduse sätet ja mõtet. Selline haldustegevus on tõeliselt häbiväärne ja ei ole mingilgi kombel vastavuses Eesti Vabariigi riigikorralduse aluseks oleva põhiseaduse ja selle §-s 3 väljendatud riigivõimu seaduspärase teostamise ning §-s 14 väljendatud kohaliku omavalitsuse kohustusega tagada isikute õigused ja vabadused ning järgida avaliku halduse teostamisel head haldustava. Tekkinud olukorras oli süüdi eelkõige Kehtna vald ise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-15-1264 korraldamise, ei muuda SHS vastavatest sätetest tulenevat maksmiskohustust kohaliku elu küsimuseks. Omavalitsusüksusel pole võimalust otsustada, kas, millal ja kuidas maksmiskohustust täita. Antud asjas pole mingit puutumust KOKS § 5 lg-s 1 sätestatud kohaliku eelarve iseseisvuse ja selle rikkumisega. RRS-s on reguleeritud haldusjärelevalve rahvastikuregistri pidamise üle. RRS täitmise üle ja registri pidamise üle saab järelevalvet teostada ainult Siseministeerium. Maavanemal ei ole pädevust selle järelevalve tegemiseks. Apellant täitis registri pidamise ülesandeid. Elukohateate (edaspidi teade) menetlemine (RRS § 41 ja § 44) on elukoha registrisse kandmise menetlus, mis tipneb andmete üleandmisega (RRS § 27 lg 1) ning seondub üheselt andmete töötlemisega (RRS § 15 lg 1 p 2). Kolmanda isiku taotluse rahuldamisest keeldumine ei toimunud haldusaktiga, vaid tegemist oli toiminguga. Seda võimalust kinnitab Riigikogu 20.06.2014 kiri nr 1-6/14-65/2, mis ei nõua keeldumise vormistamist korraldusena. Kohtu seisukoht on aga vastuoluline, sest jaatades, et tegemist ei olnud haldusaktiga, nõudis halduskohus ometi keeldumise vormistamist. Halduskohus selgitas, et menetluse uuendamine oli haldusorgani poolt võimalik ka muudel juhtudel peale HMS § 44 lg-s 1 sätestatu. Kohus asus aga viiteta seadusesättele seisukohale, et menetluse uuendamine oli praegusel juhul vastuolus seaduse mõtte ja eesmärgiga. Seeläbi on halduskohus soovinud üksnes apellandile varju heita. Halduskohus on taotlust haldusorgani asemel ise lahendama asunud, mis on lubamatu. Siseministeerium ega Tallinna Halduskohus 30.06.2014 otsuses ei pidanud Tallinna linna kaasamata jätmist haldusmenetlusse menetlusveaks. Halduskohus asus ka praeguses asjas seisukohale, et HMS § 11 lg 1 p 3 ei nõudnud Tallinna linna menetlusse kaasamist. Etteheide HMS § 11 lg 2 alusel Tallinna linna kaasamata jätmise osas on põhjendamatu. Vastustajal oli selles osas otsustusruum ning kaalutlusvigadele ei ole halduskohus osutanud. Halduskohus ei ole põhjendanud tõenditele antud hinnangut. Tõendite usaldusväärsusele ja asjassepuutuvusele ei ole hinnangut antud. Tõendeid kasutati valikuliselt. Halduskohus pole analüüsinud apellandi korduvalt toonitatud põhiväidet, et oluline on isiku tegeliku tahte väljaselgitamine, mitte aga tema väidetav elukoht. Asja sisulise lahendamise ja apellandi väidete ning tõendite hindamise asemel kasutati eelkõige halduskohtu 30.06.2014 otsust. Seda sai hinnata üksnes kogumis teiste tõenditega. Tõenditega kinnitust leidnud isiku tegelik ja reaalselt teostatav tahe asuda alaliselt elama hooldekodusse välistas loogiliselt tema elukoha tuvastamise vajaduse. Isiku haigestumise järel ajasid asju tema sugulased. 03.11.2010 kirjas ei selgitanud kolmas isik elukohateate esitamise asjaolusid, vaid väljendas ebareaalset unistust asuda tervenemisel elama uuesti Lellesse. Seisuga 27.03.2009 oli kolmandal isikul reaalne tahe asuda elama hooldekodusse. Pole usutav, et väidetava 8-aastase elamise kestel Lelles ei õnnestunud elukohateate esitamine vastustajale. Kui eeldada, et Lelle alevik oli isiku elukoht, siis teate esitamise ajal ja edaspidi ei sidunud teda sellega mitte miski nii tahteliselt kui ka füüsiliselt tervisliku seisundi tõttu. Seega ei saanud teate esitamise eesmärk olla rahvastikuregistri andmete muutmine, vaid tegutseti Tallinna linna huvidest lähtudes. Isikut ei seo Lelle elukohaga miski. Ühe päevaga ei saa voodihaige inimene lahendada registris elukohaandmete muutmise küsimust. Seetõttu pole tema selgitused usutavad. Elukohateate esitamise eesmärk ei ole seadusest tulenevalt väidetava pikaajalise elukoha legaliseerimine ja minevikusündmuste kajastamine.

7(10)

3-15-1264 Ekslik on halduskohtu seisukoht, et RRS § 391 lg 2 ei saa olla korralduse õiguslikuks aluseks. RRS § 391, § 40 lg-te 1, 4, 5, § 43 lg 1 ja TsÜS § 14 lg-te 1 ja 3 koostoimes näidatakse teates uue püsiva elukoha aadress, mitte aga endise väidetava elukoha aadress. RRS § 42 lg-s 9 sätestatud eeldused puuduvad. Hoolekandeasutuses viibival isikul võib elukoha aadressi puudumise korral tulla seadustamisele eelnev elukoht vastava omavalitsusüksuse järgi. Isikul oli registris elukoha aadress linna täpsusega ning ka seda loetakse aadressiks RRS § 42 lg 9, § 43 lg 4 ja § 46 lg 6 järgi. Halduskohus kutsus apellanti RRS § 42 lg-t 9 rikkuma. Sellise ettekirjutuse tegemine on kohtu asumine haldusorgani asemele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-1264 tähendus on ka andmete registrisse kandmise kohta antud haldusakti kehtetuks tunnistamisel või andmete muutmisel. Isegi kui elukohaandmete registrisse kandmist pidada toiminguks, on toimingu tegemisest keeldumise otsus (HMS § 43 lg 4 p 2) käsitatav haldusaktina. Kolmanda isiku elukohateate registreerimata jätmine uuendatud haldusmenetluses on seetõttu haldusakt, mille tühistamine on võimalik. Kui asuda seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei ole haldusakt, vaid toiming, ei oleks vastustajal olnud alust rahvastikuregistris kolmanda isiku elukohaandmete „taastamiseks“ Tallinnas ilma välja selgitamata, kas kolmas isik elas enne hooldusteenuse saamiseks hooldekoduse paigutamist Tallinnas. Selliseid andmeid ei oleks põhjust kanda uuesti registrisse. 2009. aastal andmete registrisse kandmine poleks sellise käsitluse korral toimunud haldusakti alusel, mille kehtetuks tunnistamine uuendatud menetluses tagasiulatuvalt võimaldas selle haldusakti õiguslikud tagajärjed kõrvaldada ja taastada endise olukorra.

3-15-1264 XXX kinnitavad ka haldusasjas nr 3-12-1829 kogutud tunnistajate ütlused ning arvukad dokumentaalsed tõendid. JK poolt hiljem antud seletustest ei ole võimalik teha järeldust, et ta oleks elanud ajavahemikus 2001–27.01.2009 kuskil mujal kui Lelles, vaid nähtub üksnes see, et sinna tagasi ei saa ta faktiliselt elama minna kõrvalabi vajaduse tõttu ning elukohateate esitamise põhjuseks oli see, et kolmas isik soovis minna hooldekodusse.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.