Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. november 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1452
Haldusasi
TK kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – TK, volitatud esindaja v.adv Denis Piskunov Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
TK apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta TK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1452 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 27.12.2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.TK esitas 04.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 300 eurot iga kuu eest, mil teda koheldi Tallinna Vanglas kinnipidamise kestel alandavalt ja ebainimlikult. Taotluse kohaselt seisnes ebainimlik kohtlemine kambripinna vähesuses, samuti selles, et kinnipeetavatele võimaldatakse üksnes üks 20-minutiline dušikord nädalas, kambri ventilatsioon ei toimi, kambris on pidevalt niiske ja rõske, kambriseintel esineb hallitust, väljaspool kambrit on reeglina võimalik viibida ühe tunni jooksul päevas, jalutusbokside suurus ei vasta nõuetele, tualetid asuvad koridoris ning ooteaeg sinna pääsemiseks on rohkem kui üks tund ja kambrite kunstlik valgustus ei vasta vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele.
2.Tallinna Vangla 12.05.2015 otsusega tagastati TK kahju hüvitamise nõue perioodide 09.03.2007–13.05.2008 osas läbivaatamatult ning jäeti perioodide 30.11.2011–30.11.2014 osas rahuldamata.
3.TK esitas Tallinna Halduskohtule 08.06.2015 kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis summas 3100 eurot ning viivis seadusjärgses määras põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. 1) Tallinna Vangla ei ole täpsustanud, kas põrandapinna arvestamisel on arvesse võetud ka WCalune pindala. Tallinna Vangla on jätnud ebaõigesti taotluse rahuldamata päevade osas, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda alla 4 m2. 2) Tualetid asuvad koridoris ja on üldkasutatavad ning sel ajal, kui uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla 1 tund. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Kõigile on päevas ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2. Kambris on pidevalt niiske ja rõske. Paljude kambrite seintel võib kohata hallitust, millest võib järeldada, et ka ventilatsioon on puudulik. Tallinna Halduskohus on varem leidnud, et kambrite kunstlik valgustus Tallinna Vanglas ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vähene valgustus kurnas kaebaja silmi. Kinnipeetavale võimaldatakse üksnes üks 20-minutiline dušikord nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. 3) Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) art 3 rikkumist. 3–4 m2 põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid (EIK lahendid Modarca vs Moldova nr 14437/05; Olariu vs Rumeenia nr 12845/08; Fehér vs Ungari nr 69095/10; Ciolan vs Rumeenia nr 24378/04; Iacov Stancin vs Rumeenia nr 35972/05; Tunis vs Eesti nr 429/12; Cojocaca vs Rumeenia nr 19548/04; Gurenko vs Venemaa nr 41828/10). 4) Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda EIK praktikast ja Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014 otsusest nr 3-3-1-10-14. Viivise nõudmisel lähtub kaebaja Riigikohtu halduskolleegiumi 20.11.2008 otsuse nr 3-3-1-47-08 p-st 27 ja 16.12.2010 otsuse nr 3-3-1-8310 p-st 22. Kaebaja taotleb viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni (võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ning § 94 lg 1).
4.Tallinna Vangla palus lõpetada haldusasja menetlus seonduvalt kaebetähtaja rikkumisega, alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 30.11.2012–25.01.2013; 01.02.2013–08.02.2013; 15.02.2013–08.03.2013 ja 15.03.2013–13.12.2013, süüdimõistev otsus jõustus 18.05.2013. 2(8)
3-15-1452 Kuni 10.06.2013 viibis kaebaja suletud režiimil. Perioodil 10.06.2013–13.12.2013 oli kaebaja paigutatud elusektsiooni, kus lisaks ühetunnisele jalutuskäigule olid kambrite uksed päeva jooksul avatud minimaalselt neli tundi. Lisaks viibis kaebaja Tallinna Vanglas 31.01.2014– 14.03.2014; 28.03.2014–04.12.2014, süüdimõistev otsus jõustus 31.01.2014. Kuni 12.02.2014 rakendati kaebaja suhtes vastuvõturežiimi, pärast mida viibis kaebaja elusektsiooni kambrites. 2) Kambri üldpinna arvestamisel ei tule pindalast maha arvata tualettruumi ja mööblialust pinda. Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSKE v.r) § 6 lg-st 6 ja § 7 lg-st 1 ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olemas kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub kambrisisustus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE v.r § 6 lg 6 ei riivanud kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ega olnud põhiseadusega vastuolus. 12.03.2015 otsuses nr 7334/13 Muršić vs Horvaatia märkis EIK, et kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava eelduse EIÕK art 3 rikkumise kohta, välistab teatud juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju art 3 rikkumise. 3) Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja on olnud paigutatud, on aken ning tuulutamist võimaldav ava akna küljes. Lisaks oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites oli veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist ühel korral nädalas. Reeglina oli kõigis kambrites tagatud kunstlik valgustus kahe laepirni, ühe lambipirniga tualetis ning ukse kohal paikneva öövalgustiga. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Kaebaja sai viibida värskes õhus ca 15 m2 suuruses jalutusboksis ühe tunni vältel. TK on osalenud Tallinna Vangla hõivetegevustes, mis on taganud täiendavad võimalused viibida kambrist väljaspool: eluviisi treening perioodil 31.10.2013–12.12.2013; rakendamine majandustöödel 09.06.2013–13.12.2013 ja 09.05.2013–08.06.2013. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele ja/või füüsilistele kannatustele.
5.Tallinna Halduskohtu 30.03.2016 määrusega jäeti Tallinna Vangla taotlus menetluse lõpetamiseks rahuldamata ning loeti kaebus esitatuks tähtaegselt. Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2016 määrusega jäeti Tallinna Vangla määruskaebus rahuldamata, tühistati Tallinna Halduskohtu 30.03.2016 määruse resolutsiooni p 2 ning tehti selles osas uus määrus, millega loeti TK kaebus esitatuks tähtaega rikkudes, kuid ennistati kaebuse esitamise tähtaeg.
6.Tallinna Halduskohtu 19.12.2016 otsusega rahuldati kaebus osaliselt (p 1); tunnistati õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes TK hoidmises 45 päeva ajavahemikel 30.11.2012–03.12.2012, 07.01.2013–25.01.2013, 19.02.2013–26.02.2013, 08.03.2013, 26.03.2013–27.03.2013, 01.04.2013–09.04.2013 ja 17.04.2013–18.04.2013 vahistatuna ja vastuvõturežiimil oleva süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 isiku kohta (p 2); tunnistati õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes TK hoidmises 83 päeva ajavahemikel 07.12.2012–06.01.2013, 01.02.2013–07.02.2013, 27.02.2013–03.03.2013, 15.03.2013–25.03.2013, 28.03.2013–31.03.2013, 10.04.2013– 16.04.2013 ja 19.04.2013–06.05.2013 vahistatuna ning vastuvõturežiimil oleva süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 2,5 m2 isiku kohta (p 3); mõisteti Tallinna Vanglalt TK kasuks välja hüvitis summas 300 eurot (p 4); mõisteti Tallinna Vanglalt TK kasuks välja menetluskulu summas 18,58 eurot (p 5) ning jäeti ülejäänud osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (p 6).
3(8)
3-15-1452 1) Kambri pindalast tuleb välja arvata tualettruumi pindala (EIK otsus Muršić vs Horvaatia, pd 114 ja 149). Samas lahendis on välja toodud, et isikliku ruumi hulka arvestatakse mööblialune pind. Asjas Muršić vs Horvaatia on seatud kambri põrandapinna minimaalseks orientiiriks 3 m2, millest ka pisut vähema põrandapinnaga kambris kinni pidamisel võib inimväärikuse rikkumist eeldada, kui kinnipidamistingimused kogumis niisugust eeldust ei kummuta. Asjaoludeks, mis võivad kumulatiivselt esinedes põrandapinna vähesusest tulenevat inimväärikuse rikkumise eeldust ümber lükata on: 3 m2 standardist kõrvalekaldumise kestus ja ulatus; võimalused kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks, sh igapäevaselt vähemalt üks tund värskes õhus avaras ja ilmastikukindlal jalutuseks mõeldud alal; kinnipidamisasutuse üldine seisund; muud konkreetsed isiku olukorda raskendavad asjaolud. EIK ei ole pidanud EIÕK art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs kambrisse ning joogivee olemasolu, isikliku voodi olemasolu ning võimalus väljaspool kambrit viibida või osaleda erinevates tegevustes. Kui põrandapinda on kambris 3–4 m2 või rohkem, saavad otsustavaks muud kinnipidamistingimused. Nendest seisukohtadest on lähtunud ka Riigikohtu halduskolleegium (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 11; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-d 14 ja 15; 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-68-15 p 18). 2) Kaebaja ei ole tõendanud, et Tallinna Vangla jättis talle õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks. Kaebaja viibis kambrites, kus asus kraanikauss koos voolava veega ning kambris oli lubatud seep. Samuti olid kinnipeetavatele lubatud veekeedukannud. Kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus VangS § 50 lg-s 2 sätestatud määral (suveperioodil ka tihedamini). Lisaks kambrites toimivale sundventilatsioonile oli võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Ventilatsiooni puudulikkust ei saa oletada pelgalt põhjusest, et osades kambrites tekkis niiskus, kui seal asuti kuivatama pesu. Vastustaja kinnitusel on teostatud vanglas pisteliselt niiskusmõõtmisi ning mõõtetulemused ei ole ülemäärase niiskuse taset kinnitanud. Seda kinnitab ka õiguskantsleri 16.02.2015 seisukoht nr 7-4/150212/1500742. Kambrites on reeglina kaks laelampi, tualetis üks lamp ning ukse kohal öövalgusti. Päevasel ajal lisandub aknast tulev loomulik valgus. Kohtul ei ole põhjust kahelda vastustaja väidete õigsuses. Kogu vaidlusaluse perioodi on kaebaja viibinud kambrites, kus kambri koosseisu on kuulunud tualettruum. Seega on asjakohatud kaebaja väited koridoris asuvatesse üldkasutatavatesse tualettruumidesse pääsemise osas. 3) Kaebus jääb rahuldamata osas, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda (ajavahemikud 04.12.2012–06.12.2012; 08.02.2013; 15.02.2013–18.02.2013; 04.03.2013–07.03.2013; 07.05.2013–08.05.2013; 23.05.2013; 29.05.2013; 08.06.2013– 09.06.2013; 22.06.2013–27.06.2013–25.07.2013; 28.10.2013–30.10.2013; 09.11.2013; 22.11.2013–13.12.2013; 31.01.2014–14.03.2014 ja 28.03.2014–04.12.2014). Samuti ei halvendanud muud olmetingimused (sh kaebaja viibimine vastuvõtuosakonnas 13 päeva jooksul) kogumis kaebaja olukorda. Samuti jääb kaebus rahuldamata perioodide osas, mil kaebaja viibis avatud osakonnas ning talle oli tagatud põrandapinda vahemikus 2,5–3 m2. Sel ajal olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit suuremad ja kompenseerisid põrandapinna vähesust (ajavahemikud 26.07.2013–27.10.2013; 31.10.2013–08.11.2013 ja 10.11.2013–21.11.2013). Kaebus ei kuulu rahuldamisele ka nende ajavahemike osas, mil kaebaja oli küll suletud kambris ja tal oli põrandapinda vahemikus 2,5–3 m2, kuid kaebaja oli hõivatud majandustöödel osalemisega (09.05.2013–22.05.2013; 24.05.2013–28.05.2013; 30.05.2013–07.06.2013 ning 4(8)
3-15-1452 10.06.2013–21.06.2013). Majandustöödel osalemine kompenseeris põrandapinna vähesusest tingitud kitsikust kambris, sest kaebajal oli võimalik viibida arvestatav aeg väljaspool kambrit. 4) Kaebaja nõue on põhjendatud osas, mil talle oli tagatud põrandapinda vähem kui 2,5 m2 ja kaebaja viibis ööpäevaringselt lukustatud kambris (30.11.2012–03.12.2012, 07.01.2013– 25.01.2013, 19.02.2013–26.02.2013, 08.03.2013, 26.03.2013–27.03.2013, 01.04.2013– 09.04.2013 ja 17.04.2013–18.04.2013, kokku 45 päeva) ning ajaperioodide osas, mil kaebajale oli küll tagatud minimaalne nõutav põrandapind (2,5 m2), kuid vähem kui 3 m2, kaebaja viibis lukustatud kambris ning puudus vähest põrandapinda kompenseeriv hõivetegevus (07.12.2012– 06.01.2013, 01.02.2013–07.02.2013, 27.02.2013–03.03.2013, 15.03.2013–25.03.2013, 28.03.2013–31.03.2013, 10.04.2013–16.04.2013 ja 19.04.2013–06.05.2013 kokku 83 päeva). Ühe- kuni neljapäevased suuremal kambripinnal viibimised üksikutel kordadel ei saanud sellel perioodil üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada. Vahistatule on ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida värskes õhus (VangS § 93 lg 5), kuid see ei ole piisav ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Küll aga on üldsõnaline kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse kohta. 5) Põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot. Hüvitise suuruse määramisel on oluline, et kaebajat hoiti pikema aja jooksul tingimustes, kus tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 ning kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit. 6) Kaebaja nõue viivise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Alust viivise nõudmiseks ei ole tekkinud, kuna vastustaja ei ole olnud hüvitise maksmisega viivituses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.TK palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.12.2016 otsus osas, millega määrati kohaseks hüvitiseks 300 eurot ja jäeti rahuldamata viivise nõue ning teha uus otsus, millega mõista kohaseks hüvitiseks 1280 eurot ja rahuldada viivisenõue või saata alternatiivselt asi tagasi halduskohtule uueks menetlemiseks. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Halduskohus tuvastas kaebaja inimväärikuse rikkumise 128 päeval. EIK praktikast tuleneb, et õiglaseks hüvitiseks on loetud ligikaudu 10 eurot päevas. Samuti on Riigikohtu halduskolleegiumi 13.02.2014 otsuse nr 3-3-1-38-13 p-s 21 selgitatud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades diskretsiooni alusel. Riigikohus rõhutas, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid. Määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult madal võrrelduna EIK poolt määratud hüvitisega. Hüvitis määras 2,34 eurot päeva eest ei vasta eeltoodud tingimustele. Halduskohus ei ole arvesse võtnud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning on seetõttu valesti kohaldanud kaalutlusõigust. Samuti jäeti põhjendamatult rahuldamata viivise nõude.
8.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus on kohtuotsuse p-s 82 põhjalikult selgitanud, kuidas on hüvitise suurus kujunenud ning milliseid asjaolusid pidas kohus seejuures oluliseks. Siseriiklike kohtute poolt välja mõistetavad hüvitised ei pea olema samas suuruses EIK praktikas välja mõistetud hüvitistega. Kaebaja ei ole välja toonud argumente, mis annaks aluse halduskohtu otsuse muutmiseks seonduvalt viivisenõudega.
5(8)
3-15-1452
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonimenetluses on kaebaja vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitise suurust ning viivise välja mõistmata jätmist. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei ole apellant halduskohtu otsust vaidlustanud selles osas, milles kohus luges kinnipidamistingimused õiguspäraseks. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus, kas kinnipidamistingimused olid õigusvastased pikema perioodi vältel, kui halduskohus tuvastas.
10.Märkida tuleb siiski järgmist. Halduskohus on kohtuotsuse resolutsioonis tunnistanud kaebaja kinnipidamise mõne perioodi osas õigusvastaseks. Kaebuses esitas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tuvastamisnõuet ei ole kaebaja esitanud. Kuna pooled ei ole halduskohtu otsust selles osas vaidlustanud, ei muuda ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni selles osas.
11.Halduskohus on ekslikult määratlenud perioodid, mil kaebaja viibis tingimustes, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda alla 2,5 m2, ning perioodid, kus isiklik kambripind jäi vahemikku 2,5–3 m2. Vahistatuna ja vastuvõturežiimil oleku ajal hoiti TK (ilma võimaluseta osaleda majandustöödel) kambrites, kus isiklikku põrandapinda oli vahemikus 2,5–3 m2, perioodidel 07.12.2012–06.01.2013, 01.02.2013–07.02.2013, 27.02.2013–03.03.2013, 15.03.2013–25.03.2013, 28.03.2013–31.03.2013, 04.04.2013, 10.04.2013–16.04.2013 ja 19.04.2013–06.05.2013 (kokku 84 päeva). Vahistatuna ja vastuvõturežiimil oleku ajal hoiti TK kambrites, kus isiklikku põrandapinda oli vähem kui 2,5 m2, perioodidel 30.11.2012– 03.12.2012, 07.01.2013–25.01.2013, 19.02.2013–26.02.2013, 08.03.2013, 26.03.2013– 27.03.2013, 01.04.2013–03.04.2013, 05.04.2013–09.04.2013 ja 17.04.2013–18.04.2013 (kokku 44 päeva).
12.EIK suurkoja 20.10.2016 otsuses asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) toonitati, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi p-des 132 ja 138): - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; - tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; - kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse põhimõttele vastavuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (eelviidatud lahendi p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste
6(8)
3-15-1452 EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (p 140 ja seal toodud viited).
13.Perioodil 30.11.2012–21.06.2013 viibis kaebaja vaid 18 päeva kambris, kus kinnipeetava kohta oli ruumi vähemalt 3 m2. Kaebaja ei kannatanud ruumipuudust sel ajal lühiajaliselt ja harva. Võimalus kambriväliseks tegevuseks, sh osalemine majandustöödel, seda kitsikust piisavalt ei saanud kompenseerida, sest EIK otsuses viidatud tingimused peavad esinema üheaegselt.
14.Halduskohtu otsuse põhjendused on ekslikud ja perioodi osas 10.06.2013–21.06.2013, sest sel ajal ei viibinud kaebaja enam lukustatud kambris, vaid eluosakonnas. Seega lisaks majandustöödel osalemisele kompenseeris ka eluosakonnas viibimine ruumipuudust.
15.Halduskohus leidis ekslikult, et kinnipidamistingimuste puuduseid peab tõendama kaebaja. Arvestades kaebaja võimaluste puudumist esitada tõendeid kinnipidamistingimuste kohta, sh WC kasutamise privaatsuse ja ligipääsetavuse kohta, sooja vee kasutamise võimaluste kohta ja mõõta kambri valgustatust, temperatuuri ja õhuniiskust, on tõendamiskoormus vastustajal, kes kaebajat vaidlusalustes tingimustes hoidis. Riigikohtu halduskolleegiumi 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 selgitati, et kinnipidamistingimuste õiguspärasust peab tõendama vastustaja, sest CPT tuvastatud minetused ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruanded tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele. Ka praeguses asjas on see seisukoht asjakohane. Praeguses kohtuasjas ei ole vastustaja esitanud tõendeid kambrite, kus kaebajat peeti, temperatuuri, õhuniiskuse ega valgustatuse mõõtmise kohta.
16.Arvestades sarnastes kohtuasjades kohtute tuvastatut, ei ole Tallinna Vanglas mitmel juhul olnud tagatud piisav valgustatus. Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2016 otsuses haldusasjas nr 3-14-52898 selgitati viidetega varasematele kohtulahenditele, et selleks, et elukambri valgustatus ei kahjustaks seal viibivate kinnipeetavate tervist, peaks seal olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kuivõrd kamber on koht, kus kinnipeetavad sooritavad mitmeid erinevaid toiminguid, sh loevad ja kirjutavad, saab erialakirjanduse pinnalt pidada seda miinimumnõuet põhjendatuks. Seejuures ei ole kambrites, kus valgustatus on olnud nõutavast madalam, olnud märgatavalt väiksema valgustugevusega lambid.
17.Õhutemperatuur ja suhtelise õhuniiskuse osas ei ole kohtupraktikas Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes selliseid puuduseid valdavalt tuvastatud. CPT raportid ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruanded ei võimalda arvata, et WC kasutamine oleks kaebaja jaoks olnud seotud ülemäära pika ooteajaga või toimunud privaatsust mitteaustaval viisil.
18.Seetõttu ei ole kinnipidamistingimusi muus osas peale ruumikitsikuse alust pidada vähemalt kuigivõrd olulises osas õigusvastaseks.
19.RVastS § 9 lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust 7(8)
3-15-1452 (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 24). RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel teeb kohus individuaalse otsuse, võttes seejuures arvesse kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-83-13 p 21; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 25; 16.03.2017 otsuse nr 3-3-1-83-16 p 24). Siseriikliku kohtu poolt välja mõistetud hüvitis ei tohi võrreldes EIK poolt välja mõistetud hüvitisega olla põhjendamatult madal, kuid ei pea olema ka samas suurusjärgus (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-83-13 p 21; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 26). Samuti ei saa kohtud tuletada ebakohaste kinnipidamistingimuste eest hüvitise määramisel senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 25; 16.03.2017 otsuse nr 3-3-1-83-16 p 24; 29.03.2017 otsuse nr 3-3-1-85-16 p 10), nagu sellele on viidanud kaebaja.
20.Hüvitise suuruse määramisel tuli seetõttu peaasjalikult arvestada ruumikitsikusega kaasnenud ebamugavuste ulatust ja kestust. Halduskohus tunnistas Tallinna Vangla kinnipidamistingimused õigusvastaseks 128 päeva ulatuses. Selle perioodi pikkust ja kambris valitsenud kitsikust ning muid olmetingimusi arvestades leiab ringkonnakohus, et välja mõistetud hüvitis vastab kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju suurusele. Halduskohtu otsuse muutmiseks selles osas ei ole põhjust.
13.Viivisenõude on halduskohus jätnud õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus on 30.10.2016 otsuse nr 3-14-53255 p-s 16 selgitanud viivise nõudega seonduvalt, et hüvitatavaks kahjuks ei saa pidada hüpoteetilist saamata jäänud kasumit, näiteks raha investeerimisest teenitavat kasumit. Kahjuhüvitisega tuleb isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui tema õigusi poleks rikutud. Kui kinnipidamistingimused oleksid olnud õiguspärased, ei oleks kaebaja saanud mingit hüvitist ega ka sellelt rahalt tulu teenida. Need seisukohad on asjakohased ka praeguse asja lahendamisel. Lisaks ei ole Tallinna Vangla praegusel juhul sattunud hüvitise väljamaksmisel viivitusse.
14.HKMS § 108 lg 1 alusel jääb kaebaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulu (riigilõiv 29,40 eurot) tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.