Korrakaitse › Vanglad

välja

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 18.01.2017, esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

ventileerida. Akna olemasolu tagas ka loomuliku valgustatuse. Täiendava valgusallikana oli laes 2 valgustit ning lisaks oli kambrites 2 seinalampi – üks tualetis ja teine kambri ukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon ning nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Mitmetes kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks oli võimalik kasutada dušši. Voodipesu vahetati kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Öörahu ajal (22:00-06:00) sai iga isik korralikult välja puhata. Suletud osakonnas on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu ning avatud osakonnas akende avamisega. Õhuniiskuse mõõtmised ei kinnita väidetavat niiskust. Vangla vahendusel on võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada näpitslamp. Ühestki õigusaktist ei tulene keeldu pesta ja kuivatada riideid kambris; vangla pakub kinnipeetavatele võimaluse pesta vangla riietust tasuta ning vangla pesumajas on võimalik ka isiklike riiete pesemine. Seega on kinnipeetavatel küll võimalus, kuid mitte kohustus, pesta ja kuivatada enda riideid kambris. Kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetsev, ent seina ja uksega eraldatud ja üksnes kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala ning ka mööblialune pind. Lisaks ei viibinud T.K. perioodidel 30.11.2012-13.12.2012 ja 31.01.2014-30.11.2014 päevagi kambris, kus puudus tualett. Kinnipeetavatele on tagatud pesemised graafiku alusel korra nädalas kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-ga 2. Samuti on kambris lubatud seep. T.K. viibis vaid kambrites, kus asus kraanikauss voolava veega. Kuna kinnipeetavatele olid lubatud veekeedukannud, oli loodud võimalus sooja vee saamiseks ning kinnipeetavad said end elementaarses määras pesta ka kambris olles. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud igapäevaseks tarbimiseks sooja veega. T.K. on viimaste vangistuste ajal olnud suurema osa ajast kasulikult hõivatud ning sai viibida olulise osa päevast väljaspool kambrit – 9.05.2013-8.06.2013 ja 9.06.201313.12.2013 abitöölisena ja ning eluviisitreeningutel osalejana ning 5.04.2014-6.07.2014 ja 7.07.20148.12.2014 samuti abitöölisena. Iga ebamugavustunne ei ole veel inimväärikuse alandamine. Vangla tegevus ei viita kinnipeetava õiguste riivele.

30.03.2016 määruse tühistamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus luges T.K.i kaebuse esitatuks tähtaega rikkudes, kuid ennistas kaebuse esitamise tähtaja. Määrus jõustus 15.06.2016.

KAEBAJA SEISUKOHAD

Rumeenia, nr 24378/04; Iacov Stancin v Rumeenia, nr 35972/05; Tunis v Eesti, nr 429/12; Cojocaca v Rumeenia, nr 19548/04; Gurenko v Venemaa nr 41828/10) ja Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-110-14.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti (EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013) teada saamine ja kaebajale tulenev võimalik rahaline kasu. Eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“ Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, punkt 33).

kestus (vt Riigikohtu lahendid asjades 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 3-3-1-68-15, p 18). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-42-15, p 14). Kuna kaebus puudutab kambri põrandapinna suuruse küsimust, siis saab märkida, et käesolevaks ajaks on kohtupraktikas asutud seisukohale, et WC –d ei tule kambri pinna hulka arvestada, ent mööbli jms alla jääv pind arvestatakse kambripinna sisse. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. 282 päeva jooksul sai kaebaja 6. vangistuse ajal viibida avatud osakonnas. Kaebajal oli vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibinuna võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida igapäevaselt ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal.

üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41). Oluline on tähele panna, kas esines suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine(vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25).

võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga samuti suhelda vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ning meditsiinipersonaliga. Vastustaja on selgitanud (tl 145 pöördel ja 146), et kaebaja oli rakendatud majandustöödel perioodil 09.06.2013-13.12.2013 ja 09.05.2013-08.06.2013 ning perioodil 31.10.2013-12.12.2013 osales kaebaja eluviisi treeningul. Nimetatud asjaolu nähtub ka vastustaja esitatud hõivetegevuse väljatrükist (tl 156). Majandustöödel sai kaebaja osaleda seega 31 päeva vältel ajal, mil ta viibis suletud osakonnas ning mil enamasti oli kambripinda võimaldatud vähem kui 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2, samuti 188 päeva vältel, mil kaebaja oli juba avatud osakonnas. Samuti toimus eluviisi treening ajal, mil kaebaja viibis elusektsioonis ja sai liikuda kambrist väljaspool vähemalt 4 tundi päevas.

täitnud. VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes.

tundi ööpäevas. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et kõigile on päevas ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis. Samuti on kaebaja järeldanud umbmääraselt, et ventilatsioon on puudulik, kuna paljude kambrite seintel võib kohata hallitust. Kaebaja kirjeldab, et halduskohus on varem leidnud, et kambrite kunstlik valgustus Tallinna Vanglas ei vasta nõuetele, seega kurnas valguse puudus kaebuse esitaja silmi. Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt 2 dušikorda nädalas, kuid Tallinna Vangla võimaldab dušši kasutada 1 kord nädalas. Kohus on kaebajale selgitanud, et HKMS § 59 lõikes 1 sätestatud üldreegli kohaselt lasub kaebajal kaebuse esitamisel kohustus vähemalt selgitada neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad ja on seotud kaebajaga. Olenemata halduskohtule HKMS § 2 lõikega 4 seatud uurimisprintsiibist, ning arvestades, et uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi seetõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-32-03), kogub kohus ise tõendeid juhul, kui seda tingivad menetlusosalise piiratud võimalused tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Tõendeid saab aga koguda siiski juhul, kui kaebaja viitab kontrollimist võimaldavale juhtumile, asjaolule, mis on seotud temaga. Kuivõrd kaebaja täpsemaid andmeid ja kirjeldusi endaga seotud asjaoludes (subjektiivsete õiguste seisukohalt olulised asjaolud) ei esitanud, siis saab kohus lähtuda kaebuse esitaja väiteid analüüsides nendest andmetest, millele tugines vangla ja mis on seotud kaebaja kinnipidamistingimustega vanglas ja vangla poolt fikseeritud. Kaebaja nendele andmetele ise otseseid täpsustusi ja vastuväiteid ei ole kordagi esitanud. Vangla vastusest ei saa kohus arvestada kambripinna suuruse piisavuse kohta avaldatud seisukohti, kuna käesolevaks ajaks on EIK suurkoja 20.10.16.a. otsuses asjas Mursic vs Horvaatia (nr 7334/13) märgitud, millest tulenevalt tuleb senist kohtupraktikat korrigeerida ja vastavalt p –s 114 avaldatule saab järeldada, et kambris paikneva WC alune pind tuleb isikliku ruumi piisavuse hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja. Vastavad andmed on vangla kohtule esitanud, seega oli võimalik kaebuse asjaolusid kontrollida. Seotult asjaoluga, et kaebaja viitab kambripinna suuruses vajadusele lugeda õiguspäraseks 4 m2 , märgib kohus, et kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud ka seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Euroopa Inimõiguste Kohus on samas leidnud ka seda, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise (vt Muršić vs. Horvaatia, nr 7334/13 (12.03.2015). Seega ei ole EIK viimati viidatud hiljutises lahendis pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kui seda kompenseerivad muud tegurid. Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes. Kohus kontrollis kaebaja viiteid ka võimalikele muudele rikkumistele ning märgib täiendavalt seotult pesemisvõimalustega vanglas, et viidates Euroopa Vanglareeglistikule (EVR), et isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldatakse vaid üks duši kasutamise kord nädalas, näeb EVR ette kahte duši kasutamise korda nädalas, on Riigikohus siiski selgitanud 31.12.2014 lahendis nr 3-4-1-50-14 viitega 07.04.2010 otsusele nr 3-3-1-5-10, et EVR on soovitusliku iseloomuga, see ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Vastavalt VangS § 50 lg-s 2 sätestatule võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel saun, vann või dušš. Sõltumata kaebaja arvamusest, kas seda tuleks võimaldada senisest enam, saab kohus praegusel juhul järeldada, et õigusaktides tulenev miinimum on olnud kaebajale tagatud. Ka ei nähtu, et kaebaja kurdaks veekeedukannu ostmisvõimaluse puudumise üle või et ta poleks saanud kasutada vangla veekeetjaid vms. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Riigikohus ongi kohtuasjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st

2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus õigusaktidega sätestatud määral (suveperioodil ka tihedamini) ning seda ei saa pidada inimväärikust alandavaks. Olukorras, kus kaebajale oli tagatud puhas joogivesi kambris ning võimalus vett üldkasutatava veekeetjaga soojendada, pesta end seebiga, on kaebaja etteheited põhjendamatud. Kaebaja sj ei kinnita, et ta oleks pöördunud vangla poole nõudega duši kasutamise küsimustes, seega järeldab kohus, et kaebaja ei ole püüdnud kasutada võimalusi dušši enamaks kasutamiseks, kui seda näeb ette vanglas kehtinud kord. VangS § 50 lg 2 tulenevalt pidanuks kaebaja tõsise probleemi olemasolul või vähemasti soovist kasutada pesemisvõimalusi senisest enam esitama vastavasisulise taotluse vanglale. Kuna vastustaja märgib oma vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele, et kaebajal oli võimalik kasutada kogu kinnipidamise aja kestel kambris seepi, ning kambrites, milles kaebaja viibis, oli kraanikauss voolava veega; lubatud olid veekeedukannud, kusjuures alates 2013. aasta kevadest ka vangla poolt väljastatud veekeedukannud (tl 9), siis oli kaebajal kaebuses toodud perioodil Tallinna Vanglas viibides võimalik hoolitseda oma hügieeni eest. Kuigi kaebaja hindab pesemisvõimalusi tagantjärgi ebapiisavaks, ei ole tulenevalt tegelikust olukorrast ja asjaoludest see subjektiivne arvamus aluseks, et pidada kinnipidamistingimusi tema osas õigusvastaseks. Nagu võib mõista, siis sai kaebaja vabal ajal organiseerida kõik temale vajalikud elulised tegevused. Riigivastutuse seaduse (RVastS)§ 7 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks asjaolu, et kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Nõuetele mittevastavad erinevad tingimused pidid olema kaebajale mõistetavad kohe ning sellest tulenevat kahju oleks saanud kaebaja enda tegevusega vältida, va kambripinna suuruse küsimustes. Nagu võib mõista on kaebaja halbade kambritingimuste osas toetunud üldistele viidetele ja see võib puudutada tema teadmist CPT raportitest või siis õiguskantsleri kontrollkäikudest kuuldud järeldustele, ent kaebaja ei ole neid siiski sidunud täpsemate andmetega enda olukorra kohta, kuigi esines perioode ja kambreid (nt kartserikambrid), mil vanglale sai teatud ruumide osas etteheiteid teha ( nt kartserikambrite seisukord). Riigikohus on hiljutises lahendis nr 3-3-1-55-16 (p 10) selgitanud järgmist: Kolleegium märgib esmalt, et CPT esitab raportites üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1), kuid menetlusosaline võib aruandes kajastatud seisukohtadele kohtumenetluses tugineda. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda CPT ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetele (vt ka RKHKo 3-3-1-5-10, p 19; 3-3-1-14-10, p 11). CPT tuvastatud minetused kinnipidamisasutustes tõstatavad aga kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele ning vastustaja peab esitama tõendeid vaidluse all olnud konkreetsete kinnipidamistingimuste kohta. CPT preventiivset rolli väärkohtlemise ennetamisel ning tema koostatud raportites kajastatu olulisust on rõhutanud oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt ka EIK Suurkoja otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, 7334/13, 20.10.16).

Kambrite nõuetekohasuse tõendamise kohustus lasub vanglal ja vangla on nõutud andmed esitanud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui raportis ka viidatakse vangla halvale seisukorrale, ei ole siiski tuvastatud, et kaebaja kaebust arvestades kartserikambri temperatuur ja niiskusprobleem on seotud kaebaja viibimisega konkreetsetes kambrites. Kaebaja on küll viidanud oma järeldustes üldistavalt, et kinnipeetavatel olid halvad kinnipidamistingimused, ent sellistest kinnipeetavate või kaebaja enda subjektiivsetest konstateeringutest ei ole põhjendatud teha automaatselt järeldust, nagu oleks raportis

tuvastatud, et kambri tingimused kaebaja osas ei vastanud seaduses ette nähtud normidele. Kaebajal ei ole olnud konkreetseid etteheiteid seotult venilatsiooniga või akna avamise probleemiga ning kohus ei saa üldistustest järeldada, et kõigi kambrite tingimused olid samaväärsed või väga halvad, sj et kambrid, kus viibis kaebaja, hallitasid. Uurides nt õiguskantsleri arvamusi saab väita, et pesukuivatamisest tingitult oli kambritega seotult mitmeid probleeme, nt nööride kasutamine kambris pesu kuivatamiseks ja niiskuse teke kambris seotult pesu kuivatamisega, ent see ammune probleem tekkis põhjusest, et kinnipeetavad ei käitunud kambrite suhtes õigesti. Juhul, kui kambris olnud isikud kuivatasid pesu kambrites, tingis see asjaolu kambrite niiskumise (nt õiguskantsleri 2011. a märtsis Tallinna Vanglas toimunud kontrollkäigu raport). Kaebaja üldistavate etteheidetega seotult ei nähtu, millist asjaolu või sündmust kaebaja konkreetsemalt silmas peab, kuid nagu võib mõista, on kaebaja suunanud siiski oma pretensiooni kunagistele sündmustele ning kaebaja viitab teiste isikute võimalikele kannatustele, millele kohus toetuda käesolevalt ei saa. Pelgalt oletustest, et üldiselt olid kambrid hallituse kahjustustega või jälgedega ei saa kohus ka järeldada,, et kaebajale võis tekkida kahju, sj kaebaja ei väida sellest tulenevalt nt ka tervise kahjustamist. Kaugküttevõrgu kasutamise tõttu oli vanglas tagatud ühtne temperatuur, mistõttu ei saanud kaebaja kasutada olnud kambrites olla kliima oluliselt erinev. Kaebaja ei ole enam vaielnud ka selle üle, et kambrites oli osaline sund- ning osaline loomulik ventilatsioon. Kambri aknaid ei saa küll täielikult avada tulenevalt julgeolekukaalutlustest, ent kambrites akende avamise piirang ei takista õhutamist, kui avada saab õhutusava. Kinnipidamistingimused kogumis võisid tekitada kaebajas küll ebamugavustunnet, kuid ei kvalifitseeru inimväärikust alandavate tingimustena vaid seetõttu, et vangla tegevuse õigusvastasust tuletab kaebaja mitme aasta tagustest või vanustest teadmistest. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt lg-le 2 on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013 otsus asjas 3-3-1-38-13, p 21). EIK on leidnud, et ruumipuudus kambrites koos piiratud liikumisvabadusega väljaspool kambrit ja selle ajavahemiku pikkusega, mil kaebaja neis tingimustes elas, kujutab endast tõsist faktorit, mida tuleks arvesse võtta määratlemaks, kas vaidlusalused kinnipidamisolud olid artikli 3 seisukohast “alandavad” (nt Karalevičius vs Leedu, nr 53254/99 (07.04.2005) punktid 36-39). Riigikohus on rõhutanud, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (RKHK 10.09.2009 otsus asjas 3-3-1-24-09, p 9). Inimväärikust alandavaks saab Riigikohtu hinnangul pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 20.09.2010 nr 3-3-1-3-10, p 9). PS § 18 esimeses lauses ja EIÕK artiklis 3 sätestatud põhiõigused on kattuvad, seega tuleb põhiõiguse rikkumise tuvastamiseks sarnaselt EIK praktikale analüüsida, kas avaliku võimu tegevus on saavutanud teatava taseme, st ületab kriitilise piiri. EIK on leidnud, et väärkohtlemine peab EIÕK artikli 3 toimealasse kuulumiseks olema vähemalt minimaalse raskusastmega, mis sõltub kõigist juhtumi asjaoludest: vastava

kohtlemise kestusest, selle mõjust isiku vaimsele ja füüsilisele seisundile, mõnedel juhtudel ka isiku vanusest, terviseseisundist ja nt soost. Iga üksikjuhtu tuleb hinnata isiku, tingimuste ja asjaolude kogumis, arvestades kaasaegseid väärtusi. Kinnipeetavale ettenähtud hüvede tagamata jätmist kaebaja enda osas ei väida ja isikute eest, kellel võis esineda probleeme, kaebaja kaebust esitada ei saa. Kohtul ei ole alust kahelda vangla andmete õigsuses, mis kinnitavad, et kehtiva korra tagamisel ei saanud tekkida probleeme hügieeni jälgimisel, üldise rahuldava elutegevuse korraldamisel, kambri õhutamisel. Kaebaja ei saa end võrrelda nende isikutega, kelle suhtes on ka tõepoolest aset leidnud muud olulised vangistustingimuste rikkumised, mis kõrvalekallet pinna suuruses võimendavad.

pidamisel võivad kinnipidamistingimused kogumis inimväärikuse rikkumise välistada. Kui aga kambris on põrandapinda märgatavalt vähem kui 3 m2, või kui isikut on neis tingimustes kinni peetud pikka aega, ei saa kambripinna vähesusest tingitud inimväärikuse rikkumist kummutada ka muud soodsad kinnipidamistingimused. Seega, ajal, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda vähem kui 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 ning kaebaja viibis süüdimõistetuna eluosakonnas, olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit suuremad ja kompenseerisid põrandapinna vähesust. Nimetatud perioodid hõlmavad ajavahemikke 26.07.2013-27-10.2013 (94 päeva), 31.10.20138.11.2013 (9 päeva) ja 10.11.2013-21.11.2013 (12 päeva). Eespool viidatud EIK ning Riigikohtu seisukohti arvesse võttes leiab kohus, et käesoleval juhul oli ajal, mil kaebaja viibis avatud osakonnas vähene põrandapind kompenseeritud muude meetmetega. Kuivõrd kaebaja tegelikud liikumisvõimalused ning muud tingimused kompenseerisid mõningast ülerahvastatus ja vaid lühiajalist hoidmist vähese põrandapinnaga kambrites, ei ole põhjust pidada seda EIÕK art 3 rikkumiseks. Sellest tulenevalt ei saa Tallinna Vangla tegevust selles osas õigusvastaseks pidada. Seega tuleb kaebus osas, milles see puudutab väidetavat ülerahvastatust perioodil, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, jätta rahuldamata.

väärikust alandavateks kaebaja kinnipidamistingimusi ka ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna, kui kaebajale tagatud põrandapinna suurus jäi alla 3m2. Kohtu hinnangul ei leevenda ajutised olukorrad, kus põrandapind oli suurem kui 3 m2, üldist olukorda. Seejuures on selge, et põrandapinna suurus eelnimetatud ajavahemikel vaheldusid alla 2,5 m2 ning rohkem kui 2,5 m2 kuid vähem kui 3 m2, va üksikud korrad, kui kaebajale oli tagatud põranda pinda rohkem kui 3 m2, kuid ühe kuni nelja päevased suuremal kambripinnal viibimised üksikutel kordadel ei saanud sellel perioodil üldist olukorda märkimisväärselt mõjutada.

Kaebaja ei eita, et ta sai igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab, et seda tuli teha korraga kõigi kambrikaaslastega. Kohus nõustub, et sellise jalutamisvõimalusega on küll täidetud VangS § 93 lg-s 5 sätestatud miinimumnõue, kuid see piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav vahistatule ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Seega on antud juhul nimetatud perioodide osas vastustaja rikkunud EIK artiklit 3. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibitud ja eelmärgitud ajavahemike osas, mil kaebaja ei saanud osaleda ka majandustöödel ning ainsaks kambriväliseks liikumisvõimaluseks oli jalutuskäik, on kaebajat kinni peetud väärikust alandavates tingimustes ja sellega tekitatud mittevaralist kahju, mis väärib rahaliselt hüvitamist.

ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, punktid 21, 23). Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, punkt 9). Kohus arvestab, et kaebaja on kõnealuse perioodi jooksul viibinud 43 päeva ka tingimustes, kus ühele kinnipeetavale oli kambri pinda alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 nii kehtetus kui ka kehtivas redaktsioonis) kehtestatud määra. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks mõista välja kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju eest rahaline hüvitis summas 300 eurot. Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punkt 12). Kohus märgib, et ajavahemikel, mille osas kohus tuvastas vastustaja tegevuse õigusvastasuse, saab lugeda, et kaebaja õiguste rikkumine toimus pika aja vältel ja ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavaid meetmeid ei tarvitatud. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et katkematult hoiti kaebajat tingimustes, kus tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 pikema aja jooksul (sh ajavahemikud, mil tagatud polnud isegi minimaalne õigusaktides nõutud põrandapinna suurus) ning kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit. Kaebajale oli tagatud üksnes 1 tund värskes õhus viibimist päevas ning isikliku ruumi vähesust ei leevendanud ka üksikud perioodid, kus kaebaja oli paigutatud ühte kambrisse väiksema arvu kinnipeetavatega. Kohus arvestab ka seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebaja olukorda. Kaebajale ei kaasnenud kinnipidamistingimustest siiski niisuguseid raskeid tagajärgi, mida ta oleks tajunud tervist ohustavatena, vastavalt ei ole ta esitanud ka nõudmisi enda olukorra leevendamiseks. Kaebaja väitel ajendas teda nõudeid esitama tagantjärgi kohtupraktika.

IV

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.