Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. november 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-830
Haldusasi
AA kaebus Maksu- ja Tolliameti 12. aprilli 2016. a maksuotsuse nr 12.2-5/012838 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – AA, esindaja Raivo Kiisk Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo
Menetluse alus ringkonnakohtus
AA apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta AA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-830 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. detsembril 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-16-830 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 12.04.2016 maksuotsusega nr 12.2-5/012838 AA tasuma 2014. a-l välisriigis saadud, kuid Eestis maksustamisele kuuluvalt tulult tulumaksu 1668,13 eurot. Soome Vabariigi maksuhalduri andmete kohaselt on Soome äriühing XXX Oy teinud AA-le 2014. a-l väljamakseid 9671,46 eurot, millelt ei ole kinni peetud tulumaksu. AA ei ole esitanud tõendeid tulude Soomes maksustamise ega Soome maksuresidentsuse kohta. AA esitatud sotsiaalkindlustatuse tõend (Kela-kortti) ei tõenda tulumaksukohustuse tekkimist Soomes. AA esitas 04.10.2013 MTA-le füüsilise isiku residentsuse määramise vormi R, mille alusel lõpetas maksuhaldur isiku Eesti residentsuse alates 27.06.2013. Eesti residentsus taastati AA 07.07.2015 esitatud vormi R alusel alates 23.02.2015. MTA selgitas AA-le 03.11.2015 ja 23.11.2015 e-kirjades residentsuse ja välisriigist saadud tulu tulumaksuga maksustamise põhimõtteid ning maksuhaldur palus 05.01.2016 ja 07.01.2016 esitada tõendid 2014. a tulude Soomes maksustamise ja Soome maksuresidentsuse kohta. MTA kohustas 21.01.2016 korraldusega nr 9-1/0133 AA esitama tõendid Soome residentsuse ja saadud välistulu kohta (väljamakse tegija või välisriigi maksuhalduri tõend). AA korraldust ei täitnud, vaid vaidlustas selle Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-16-564). Maksukohustuslaste registri andmetel on AA elukoht olnud alates 17.01.2007 kuni käesoleva ajani Tallinnas XXX ning seda vaatamata 04.10.2013 esitatud vormile R ja elukoha deklareerimisele Soome Vabariigis. Igal riigil on õigus maksustada oma residente kogu maailmatulu osas (residentsuspõhimõte) ja maksustada tulusid, mida mitteresidendid on teeninud tema tuluallikast (tuluallika põhimõte). Tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 kohaselt juhul, kui Eesti resident lahkub pikemalt kui 183 päevaks tööle teise riiki, võib kaasneda nii residentsuspõhimõtte kui ka tuluallika põhimõtte kohaldumine, mille rakendumist reguleeritakse täiendavalt riikidevaheliste maksulepingutega. Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu art 15 annab Eestile maksustamise õiguse juhul, kui Eesti resident töötab väljaspool riiki, kus asub tema tööandja. Kuna Soome tööandja ei ole AA töötasust tulumaksu kinni pidanud, toimus isiku faktiline töötamine väljaspool Soomet ja tema teenitud tulu kuulub maksustamisele Eestis TuMS § 12 lg 1 alusel.
2.AA esitas 29.04.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 12.04.2016 maksuotsuse nr 12.2-5/012838 tühistamiseks. Kaebajal puudus 2014. a-l kohustus Eestis tulu deklareerida ja tulumaksu tasuda, sest ta elas ja töötas 28.06.2013–22.02.2015 Soomes, mille kohta esitas TuMS § 6 lg 6 alusel vormi R. MTA 14.04.2016 tõend nr 8-8/123249-1 kinnitab samuti, et kaebaja ei olnud perioodil 27.06.2013–22.02.2015 Eesti resident. AA esitas 25.08.2016 täiendava tõendi, mille kohaselt on tema poolt 2014. a-l Soomes teenitud tulu Soome maksuhalduri 25.04.2016 otsusega maksustatud ja tulumaksusumma tasutud, mistõttu tekiks topeltmaksustamine.
3.Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Tähtsust omavad eelkõige kaebaja residentsus ja asjaolu, kas tema 2014. a tulud on Soomes maksustatud. MTA 14.04.2016 residentsustõend nr 8-8/123249-1 ei tähenda automaatselt, et kaebaja oleks Soome resident, sest Soome residentsuse määramiseks tulnuks 2(6)
3-16-830 kaebajal pöörduda Soome maksuhalduri poole ja taotleda Soome residentsuse tõendit. Kaebaja ei ole esitanud MTA-le tõendeid 2014. a tulude Soomes maksustamise ega Soome maksuresidentsuse kohta. Kaebaja on jätkuvalt seotud Eestiga, sest talle kuulub korteriomand Tallinnas ja tema perekond elab Eestis. Vormil R näidatud aadress YYY, Tesjoki, on üksnes ajutine elukoht Soomes töötamise ajaks. AA esitatud täiendavatele tõenditele vaatamata on Eesti maksuhalduril õigus maksustada kaebaja 2014. a tulusid. Kaebaja pöördus pärast MTA 12.04.2016 maksuotsuse väljastamist ise Soome maksuhalduri poole sooviga tasuda tulumaksu oma 2014. a tuludelt ning tema tegevuse eesmärk on olnud mõlema riigi maksuhaldurite eksitamine. AA töötas 2014. a-l Soomes kaugsõiduautojuhina ja Soome maksuhalduri vastuse kohaselt täitis ta tööülesandeid üksnes väljaspool Soomet, mistõttu kuulub kaebaja tulu vastavalt maksulepingu art-le 15 maksustamisele Eestis, sest kaebaja on Eesti resident.
4.Tallinna Halduskohus jättis 20.01.2017 otsusega AA kaebuse rahuldamata. Maksukohustuslaste registri andmetel on kaebaja elukoht olnud alates 17.01.2007 Tallinnas XXX. Kaebaja esitas 04.10.2013 MTA-le füüsilise isiku residentsuse määramise vormi R, mille alusel ta lõpetas oma Eesti residentsuse tagasiulatuvalt alates 27.06.2013. Soome maksuhalduri edastatud teabe kohaselt tegi XXX Oy 2014. a-l kaebajale väljamakseid 9671,46 eurot, millelt tulumaksu kinni ei peetud, ning kaebaja elukohaks oli märgitud Tallinn. MTA on kaebajale selgitanud, et pelgalt Eesti maksuhaldurile esitatud vorm R ei ole Soome residentsuse tõendamiseks piisav. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et kaebaja tuleb lugeda 2014. a-l Eesti residendiks TuMS § 6 lg 1 tähenduses ja tema Soome tööandja tehtud töötasu väljamaksed on maksulepingu art-st 15 tulenevalt õige maksustada Eestis, sest kaebaja töötas väljaspool Soomet. Vormi R vastuvõtmisel toimub üksnes selle formaalne kontroll ja registrikannet tehes lähtutakse isiku enda esitatud andmetest, mistõttu ei ole sellel tulumaksukohustuse kindlakstegemise menetluses määravat tähtsust, vaid hinnata tuleb kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis. MTA korduvatest selgitustest pidi kaebajale olema arusaadav, milliseid tõendeid tuli maksukohustuse vältimiseks esitada ja millised on tõendite esitamata jätmise tagajärjed. Maksumenetluse käik viitab sellele, et kaebaja tegelikult ei soovinudki mingeid tõendeid esitada. MTA poolt 14.04.2016 kaebaja Eesti residentsuse puudumist kinnitava tõendi väljastamine olukorras, kus MTA 12.04.2016 maksuotsuses oli kaebaja residentsuse osas asutud teistsugusele seisukohale, oli kaebajat eksitav, kuid tõendi väljastamine ei mõjuta siiski maksuotsuse õiguspärasust. Soome maksuhalduri 25.04.2016 maksuotsus ei muuda MTA 12.04.2016 maksuotsuse lõppjäreldust, sest vaidlustatud haldusakti andmisele järgnenud sündmuste käik viitab sellele, et kaebaja asus taotlema Soome maksuresidentsust pärast seda, kui talle oli MTA 12.04.2016 maksuotsusega juba tulumaksukohustus määratud. Puuduvad andmed, et kaebaja oleks teavitanud Soome maksuhaldurit asjaolust, et Eesti maksuhaldur oli kaebaja 2014. a-l XXX Oy-st saadud palgatulult juba tulumaksu määranud. Soome maksuhalduri 31.08.2016 vastuse p-st C1-8 selgub lisaks, et Soome residentsuse järeldamise aluseks on olnud üksnes kaebaja poolt antud teave ja Soome maksuhaldur ei ole kaebaja 2014. a tulumaksuga seonduvalt sisulist kontrolli läbi viinud. Seetõttu ei anna ka kohtumenetluses esitatud täiendavad tõendid alust MTA 12.04.2016 maksuotsuse tühistamiseks. Kaebaja on oma tegevusega eksitanud mõlema riigi maksuhaldureid ja tema tegelikuks eesmärgiks näib olevat vältida 2014. a eest tulumaksu tasumise kohustust nii Soomes kui ka Eestis. Kuna TuMS § 6 lg 1 ja § 12 lg 1 ning maksulepingu § 15 lg 1 alusel on tulumaksu määramise õigus Eesti maksuhalduril, on kaebajal võimalik topeltmaksustamise vältimiseks nõuda Soomes tasutud tulumaks sealselt maksuhaldurilt tagasi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(6)
3-16-830
5.AA palub 19.02.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 29.03.2017 ja 02.11.2017) halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. MTA on tuvastanud apellandi residentsuse valesti, sest Soome maksuhaldur on 25.04.2016 maksuotsuses ja 31.08.2016 vastuses selgelt märkinud, et AA alaliseks elukohaks 2014. a-l oli CCC, Soome. MTA 12.04.2016 maksuotsuses on vääralt tuvastatud, et apellandi elukohaks on alates 17.01.2007 olnud jätkuvalt Tallinn. Kuna AA on mitteresident, siis puudub tema tulu maksustamiseks alus. Apellant tegi pingutusi ja ettevalmistusi Soome püsivalt elama jäämiseks ning elukoha määratlemisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 14. Eestis kinnisvara omamine ei muuda isikut Eesti residendiks. Residentsust ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et Soome maksuhaldur või tööandja ei ole pidanud apellandi töötasult kinni tulumaksu. Kogutud tõenditest ei järeldu, et AA oleks töötanud väljaspool Soomet ning tuleb arvestada, et Soomes makstakse päevarahasid ka riigisiseste töölähetuste korral. MTA ei ole koostanud maksuotsuse kohta kontrollakti ega andnud AA-le võimalust esitada omapoolne seisukoht, mistõttu on rikutud ärakuulamisõigust. Apellant asus palgatulu maksustamisega seonduvat välja selgitama esimesel võimalused ja palus MTA-l hankida vajalikud dokumendid Soome maksuhaldurilt. Apellant asus 2014. a-l elama Soome eesmärgiga teenida suuremat sissetulekut ja tema abikaasa pidi Soome emigreeruma hiljem, käies 2014. a-l teda Soomes regulaarselt külastamas. Isikule ei saa ette heita asjaolu, et ta ei müünud korteriomandit Eestis ja üüris korterit Soomes. Kõik apellandi majanduslikud suhted olid seotud Soomega, lisaks leidis ta Soomes arvukalt uusi sõpru ja tuttavaid. Asjaolu, et apellant on praeguseks naasnud Eestisse, ei saa omada mõju tema 2014. a palgatulu maksustamisele. Praktikas ei ole Eesti ja Soome maksuhaldurid kasutanud maksulepingu art-s 25 sätestatud tasaarvestamise võimalust ning see ei oleks ka praegusel juhul otstarbekas.
6.Maksu- ja Tolliamet vaidleb 23.03.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja ei ole rikkunud apellandi ärakuulamise kohustust ja AA-l oli võimalus esitada enne maksuotsuse koostamist oma selgitused. Apellandi residentsuse määramisel tuleb lähtuda maksulepingu art 4 lg-st 2, mille kohaselt loetakse nii Soomes kui ka Eestis alalist elukohta omav isik selle riigi residendiks, kellega tal on otsesemad isiklikud ja majanduslikud sidemed. Apellant ei ole lükanud ümber asjaolu, et tema eluliste huvide keskuseks on Eesti. MTA 14.04.2016 residentsustõend ei tähenda, et Eesti maksuhalduril ei oleks õigust maksustada isiku 2014. a tulusid, sest nimetatud tõend väljastatakse kontrolli läbi viimata. MTA ei ole pidanud vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid apellandi residentsuse küsimuses, sest 04.10.2013 esitatud vormil R on AA märkinud, et tal on Eestis perekond, kes jääb Eestisse elama. Apellant ei ole Soome maksuhaldurit teavitanud asjaolust, et MTA 12.04.2016 maksuotsusega on juba määratud tulumaksukohustus seonduvalt tema 2014. a palgatuluga. Soome maksuhalduri 31.08.2016 vastusest nähtub, et apellant esitas tulumaksunõude menetluse käigus Soome maksuhaldurile MTA 14.04.2016 ekslikult väljastatud residentsustõendi. Soome maksuhaldur määras tulumaksu kaebaja taotluse ja andmete alusel ilma sisulise kontrollita.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.AA apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
4(6)
3-16-830
8.MTA on täitnud maksukorralduse seaduse § 13 lg-s 1 ja haldusmenetluse seaduse § 40 lg-s 1 sätestatud ärakuulamiskohustust, sest apellandile on 07.01.2016, 11.01.2016, 19.01.2016 ja 20.01.2016 e-kirjades (tl 40; tl 94-97) ning 21.01.2016 korralduses nr 9-1/0133 (tl 46-46p) korduvalt selgitatud tulumaksuga maksustamise võimalikke aluseid ja tema 2014. a tulu Eestis maksustamist välistavate tõendite esitamise võimalust. Samuti on kaebaja oma seisukoha 2014. a palgatulu maksustamise kohta saanud välja tuua MTA 21.01.2016 korralduse peale esitatud 25.02.2016 vaides (tl 49). Maksukohustuslase ärakuulamine maksumenetluses ei pea tingimata toimuma kontrollakti koostamise ja selle kohta eriarvamuse esitamise vormis. Praegusel juhul on apellandil olnud piisavalt võimalusi esitada maksuhaldurile omapoolne seisukoht ja vajalikud lisatõendid (sh pärast MTA 09.03.2016 vaideotsuse nr 6-1/3229-2 väljastamist – tl 50-51), kuid ta ei ole seda teinud. Olukorras, kus Soome maksuhaldur esitas MTA-le teabe, et apellandi 2014. a tulu ei ole Soomes maksustatud, võis MTA põhjendatult järeldada, et Soome maksuhalduri hinnangul on samuti tegemist Eesti residendiga.
9.MTA 12.04.2016 maksuotsus nr 12.2-5/012838 (tl 3-6) tugineb asjaolule, et kuigi AA töötas Soome äriühingu heaks, ei ole Soome maksuhaldur temale 2014. a-l tehtud väljamaksetelt tulumaksu kinni pidanud, apellandi töötamine toimus üksnes väljaspool Soomet (tl 92) ning tema palgatulu kuulub maksulepingu art 15 lg 1 kohaselt maksustamisele Eestis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2014 otsus nr 3-13-1241, p 11). Apellant ei ole maksu- ega kohtumenetluses tõendanud oma väiteid, et teenis 2014. a-l saadud tulu Soomes. Soome maksuhalduri täiendavast vastusest MTA päringule (tl 62-65; tl 87-90; tõlge tl 76-77p; tl 92) nähtub, et AA tööandja kinnitas 27.09.2016 samuti, et apellant töötas autojuhina kogu Euroopa piires (vt p C2-9). Sellest võib järeldada, et tööandja ei pidanud tema palgalt kinni Soomes ettenähtud tulumaksu põhjusel, et AA töö kaugsõiduautojuhina toimus väljaspool Soome Vabariiki. Puuduvad tõendid või usutavad põhjendused, mis annaksid alust arvata, et tööandja jättis apellandi palgalt tulumaksu kinni pidamata ekslikult. Olukorras, kus töötamise asukohaks ei olnud Soome, on AA palgatulu maksustamise õigus maksulepingu art 15 lg 1 kohaselt Eestil, kui apellanti tuleb lugeda Eesti residendiks.
10.Maksulepingu art 4 lg 2 alap-st „a“ tulenevalt juhul, kui isikul on maksukohustus mõlema riigi seaduste alusel ja ta oleks maksulepingu art 4 lg 1 kohaselt seetõttu mõlema riigi resident, siis lähtutakse isiku residentsuse määramisel esmajoones sellest, millises riigis on isiku alaline elukoht või kui tal on alaline elukoht mõlemas riigis, siis loetakse ta selle riigi residendiks, kus asub tema eluliste huvide keskus ehk millega tal on otsesemad isiklikud ja majanduslikud sidemed. TuMS § 6 lg 1 kohaselt on Eesti residendiks mh füüsiline isik, kelle elukoht on Eestis. Residendist füüsiline isik maksab TuMS § 6 lg 1 ja § 12 lg 1 järgi tulumaksu kõikidelt nii Eestis kui väljaspool Eestit saadud tuludelt, sh palgatulult (TuMS § 12 lg 1 p 1 ja § 13).
11.Vaidlust ei ole selles, et Eesti rahvastikuregistri andmetel (tl 66) on AA elukoht alates 17.01.2007 olnud jätkuvalt Tallinnas XXX ning apellant ei ole ka taotlenud enda elukoha aadressi andmete muutmist põhjusel, et asub püsivalt elama välisriiki või tema elukohaks on välisriik (vt rahvastikuregistri seaduse § 45 lg 1 p-d 5 ja 6). Kuigi AA esitas MTA-le 04.10.2013 füüsilise isiku residentsuse määramise vormi R (tl 8-9; tl 93-93p), mille kohaselt lahkus ta 28.06.2013 alaliselt Soome, puuduvad tõendid, et apellant oleks tegelikult vormistanud ennast Soome residendiks. Maksuhaldur on apellandile korduvalt selgitanud, et selleks ei piisa pelgalt vormi R esitamisest MTA-le, sest tegemist on üksnes informatiivse dokumendiga. Ka ei saa isiku residentsust kinnitada Soome sotsiaalkindlustuse kaart (tl 41; tõlge tl 42), sest see tõendab üksnes isiku hõlmatust Soome sotsiaalkindlustuse süsteemiga. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et isegi kui apellant omas 2014. a-l elukohta nii Eestis kui ka Soomes, tuleb tema eluliste huvide keskuseks lugeda siiski Eestit. Soomega sidus apellanti üksnes töökoht, kuid
5(6)
3-16-830 Eestis viibis tema perekond ja siin oli ka tema peamine vara. Apellant ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et tal oli kavatsus jääda Soome alaliselt elama.
12.TuMS § 13 lg 4 kohaselt juhul, kui isik saab tulu välisriigis töötamise eest, ei maksustata seda Eestis tulumaksuga, kui korraga on täidetud tingimused, et isik on viibinud 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval töötamise eesmärgil välisriigis ning tema poolt saadud tulu on olnud välisriigis maksustatav. Vaidlust ei ole selles, et MTA 12.04.2016 maksuotsuse tegemise aja seisuga ei olnud AA 2014. a tulu Soomes maksustatud. Soome maksuhalduri vastusest MTA päringule nähtuvalt koostati 25.04.2016 otsus (tl 53-54) AA-le 2014. a eest tulumaksu määramise kohta apellandi enda avalduse alusel ning lähtudes AA seletustest (vt p-d C1-8 ja C2-8) ja MTA ekslikust 14.04.2016 residentsustõendist nr 8-8/123491 (tl 7). Halduskohus on õigesti rõhutanud, et MTA 12.04.2016 maksuotsuse õiguspärasust ei saa mõjutada sündmused, mis on toimunud pärast maksuotsuse tegemist. Topeltmaksustamise vältimiseks on apellandil võimalik taotleda Soome maksuhaldurilt 25.04.2016 otsuse muutmist.
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb AA apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.01.2017 otsus muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AA on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 50,04 eurot (tl 115; tl 125) ja esitanud nimekirja 2577,60 euro suuruste õigusabikulude kandmise kohta (tl 116-116p). Samas puuduvad tõendid apellatsioonimenetlusega seonduvate menetluskulude (v.a riigilõiv) tegeliku kandmise kohta. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulude kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.