Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Tiina Pappel 23.11.2017, Tartu 3-15-2600 Ridala valla kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 05.03.2015. a otsuse nr 17-6/64 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 09.12.2016. a otsus Ridala valla apellatsioonkaebus 08.11.2017 Kaebaja Ridala vald (alates 24.10.2017 Haapsalu linn) Volitatud esindajad v.adv. Armand Reinmaa, v.adv. Hannes Toodu Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja toimikusse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti poolt 08.11.2017 ringkonnakohtule edastatud Puise sadama rekonstrueerimise terviklik projektdokumentatsioon. Tagastada PRIA-le taotluste kontrollitoimikud.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.12.2016. a otsus muutmata, muutes otsuse põhjendusi tagastusnõude aegumist puudutavas osas.
3.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.12.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 04.07.2011. a käskkirjaga nr 17-6/197 Ridala Vallavalitsusele (taotlus nr 941111570158) „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 4.1 „Kalanduspiirkonna säästev areng“ raames Puiste kalasadama I etapi rekonstrueerimise kulude hüvitamiseks toetust 189 264 eurot.
PRIA määras 04.07.2012. a käskkirjaga nr 17-6/296 Ridala Vallavalitsusele (taotlus nr 941112570401) sama meetme raames Puiste kalasadama II etapi rekonstrueerimise kulude hüvitamiseks toetust 123 924 eurot. Toetused on välja makstud.
2.PRIA nõudis 30.12.2014. a otsusega nr 17-6/661 taotluste nr 941111570158 ja nr 941112570401 alusel antud toetused osaliselt tagasi. PRIA rahuldas 27.02.2015. a vaideotsusega nr 17-4/15/7-1 Ridala Vallavalitsuse vaide 30.12.2014. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks.
3.PRIA nõudis 05.03.2015. a otsusega nr 17-6/64 Ridala Vallavalitsuselt osaliselt tagasi „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 4.1 „Kalanduspiirkonna säästev areng“ taotluste nr 941111570158 ja nr 941112570401 alusel makstud toetused, vastavalt summas 16 922,26 eurot ja 11 884 eurot, võttes aluseks põllumajandusministri 24.04.2008. a määruse nr 38 „Euroopa kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 4.1 „Kalanduspiirkonna säästev areng“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja korra (määrus nr 38) § 31 lg 1 ning kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 198 lg 3 p 7, § 71 lg 2 p-d 1 ja 7, lg-d 4, 8, 10-11, 13-15 ja 17. Otsuse kohaselt rekonstrueeritud Puise kalasadama mõlema etapi (etapis I on tellitud kaide, välisvalgustuse, kanalisatsiooni, veetorustiku, välisveevarustuse ehitus ja paigaldustööd, teostatud on basseini süvendustöid ning etapis II on tellitud muulide ehitustööd) ehitustööde kogusumma ületab riigihanke hankemenetluse piirmäära (250 000 eurot) ja hankija ei oleks pidanud korraldama eraldi hankeid. PRIA hinnangul on taotleja poolt tellitud sadama rajatised funktsionaalselt koostoimivad ja kannavad sama eesmärki. Tellitud ehitustööd on kajastatud ühes projektis, oli üks tellija, tööd teostati sama objekti suhtes ja sama pakkuja poolt, mis viitab PRIA hinnangul Euroopa Üldkohtu praktika kohaselt ühele ehitustööle (T-384/10, p 66). PRIA märkis, et eelarveõiguslikud põhjused ehituse osadeks jagamiseks ei õigusta riigihanke ühtse maksumuse kunstlikku osadeks jagamist, seega on rikutud riigihangete seaduse (RHS) § 22 lg 1 ning § 23 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Ka on rikutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2004/18 art 9 p-dest 3 ja 4 tulenevaid nõudeid. Riigihanke korraldamise kohustus on taotlejal, seetõttu ei toimu riigihangete kontrolli toetuse määramise hetkel. PRIA lähtus sanktsioonide määramisel analoogia korras Euroopa Komisjoni otsusega nr 19.12/2013C(2013)9527 heaks kiidetud Euroopa Komisjoni juhendi „Guidelines for determining financial corrections to be made to expenditure financed by the Union Under shared management, for non-compliance with the rules on public procurement“ (Euroopa Komisjoni juhend) lisas 2 toodud rikkumistest ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-st 1 tulenevast kaalutlusõigusest. Vale hankemenetluse liigi kasutamine on Euroopa Komisjoni juhendi kohaselt üks raskemaid rikkumisi. PRIA leidis, et arvestades rikkumise raskust on tagasinõudekorrektsioon 10% proportsionaalne.
4.PRIA jättis 10.08.2015. a vaideotsusega nr 17-1/15/1082 rahuldamata Ridala Vallavalitsuse 06.04.2015. a vaide PRIA 05.03.2015. a otsuse nr 17-6/64 peale.
5.Ridala vald esitas 15.10.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 07.10.2016 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada PRIA 05.03.2015. a otsus nr 17-6/64. Kaebaja põhjendused: 1) Otsus ei ole õiguspärane ega proportsionaalne ja on kaalutlusvigadega. Tuginetud on kehtetu KTKS-i redaktsioonile. Vaidemenetluses on rikutud HMS § 5 lg-t 2 ja jäetud tähelepanuta HMS § 84 lg-st 2 tulenev tähtaeg. Kaebajat ei informeeritud vaide läbivaatamise tähtaja pikendamisest. Vaideotsuse tegemiseks kulus põhjendamatult pikk aeg (4 kuud). 2) Otsuse tegemise ajaks oli tagastusnõue aegunud, tuginevalt kuni 01.01.2015 kehtinud KTKS-i redaktsioonile. PRIA oli taotluste saamisest alates kursis, et taotleja on teostanud lihthankeid, seega on PRIA oma kohustusi rikkunud, kui ei viidanud sellele, et hanked tuleb
teha ühtsena. Seetõttu ei kuulu Nõukogu määruse nr 2988/95 art 3 kohaldamisele, vaid lähtuda tuleb KTKS § 71 lg-st 3. Toetuse tagasinõudmise menetluse läbiviimise tähtajaks ei saa olla 4 aastat. Vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud ja vaidlustatud otsuse resolutsioonid on identsed, seetõttu ei ole asjakohased PRIA väited täiendava kontrolli teostamise kohta pärast Maaeluministeeriumi auditi aruannet. 3) PRIA on ebaõigesti tuvastanud RHS § 22 lg 1 rikkumise. Kaebaja lähtus „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 4.1 „Kalanduspiirkondade säästev areng“ tingimustest. I ja II etapi ehitustööde tulemusel valminud objektid ei ole funktsionaalselt seotud. PRIA on ebaõigesti tuvastanud ka RHS § 23 lg 1 rikkumise. Kahe eraldi lihthanke läbiviimine oli põhjendatud meetme nõuete ja kohaliku omavalitsuse kohustuste täitmise vajadusega. Esines alus toetuse tagasinõude kohaldamata jätmiseks. Otsus ei ole kooskõlas hea halduse tavaga ja rikub kaebaja õigusi.
6.Tartu Halduskohus jättis 09.12.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) HMS § 5 lg-st 5 juhinduvalt tuli vastustajal vaidlustatud otsust andes tugineda menetluse alguses kehtinud õigusnormile, mistõttu ei ole otsus materiaalselt õigusvastane. Vaideotsus ei riku kaebaja õigusi koostoimes vaidemenetluses läbivaatamisel olnud haldusaktiga ega ka iseseisvalt sellest otsusest sõltumatult. Vastustaja on täitnud teavitamiskohustuse tähtaja pikendamise osas. Tagasinõude esitamise tähtaega ei ole rikutud, kuna EL-i finantshuvid kaaluvad üles kaebaja huvi lühikese aegumistähtaja vastu. Tähtaeg tuleneb Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995. a määrusest nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“, mille art 3 lg 1 järgi on üldine aegumistähtaeg tagastusnõude menetluse algatamiseks 4 aastat eeskirjade eiramise toimepanekust. Kuna määrus ei jäta vastustajale kaalutlusõigust, on tegemist vahetu mõjuga õigusaktiga. 2) Kaebaja on avalik-õiguslik juriidiline isik, mistõttu on alusetud tema väited vastustaja nn kaassüüst kaebaja poolt toimepandud rikkumises. Tõendatud ei ole, et vastustaja oli kaebaja poolsetest rikkumistest teadlik varem, kui see on vastustaja poolt sõnaselgelt välja öeldud vaideotsuses. Hiljemalt I etapi ehitustööde finantseerimiseks toetuse taotlemisel oli kaebajal teada Puise sadama ehitustööde ja seega ka potentsiaalse tervikliku hankelepingu maksumus. Teadmata hankelepingu eeldatavat maksumust ei oleks kaebaja saanud sedavõrd detailset taotlust esitada. Kaldakai ei ole iseseisvalt toimiv ehitis, kuna vajab tormide eest kaitseks muule. Tegemist on RHS § 22 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 1 kooskõlas mitteoleva hangete kunstlikult osadeks jaotamisega. Kaebaja ei ole kummutanud vastustaja järeldust, et Puise kalasadama ehitustööde puhul on tegemist ühe ehitustööga, kuna koostatud on üks ehitusprojekt nii I kui II etapi kohta. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks enne toetuste väljamaksmist küsinud vastustajalt teavet toetuste tagasinõudmise põhjustanud seaduserikkumiste osas ja vastustaja oleks andnud talle mitteasjakohast nõu. 3) Toetuste tagasinõudmise määr (10%) ei anna alust rääkida otsuse ebaproportsionaalsusest. Vastustaja on ise tunnistanud varasemad samasisulised aktid vaidemenetluses kehtetuks, mistõttu on kaebajal olnud võimalik oma seisukohti piisavalt avaldada ja hea halduse põhimõtete eiramine vastustaja poolt ei ole tõendatud. Põhimõtteliselt uue samasisulise akti andmine ei ole vastuolus haldusmenetlusele omase legaliteedi põhimõttega. Käesoleva vaidluse põhjustanud haldusaktid on õiguspärased. Kuna tõendatud on kaebaja tegevuse õigusvastasus, ei saanud ta eeldada, et kui vastustaja ei avasta koheselt rikkumisi, kaotab vastustaja sel motiivil hiljem õiguse kaebajat koormava haldusakti andmiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Ridala vald esitas 09.01.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.12.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada PRIA 05.03.2015. a otsus nr 17-6/64. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on jätnud kohaldamata KTKS § 71 lg 3 (01.01.2009 redaktsioonis). Tagastusnõude aegumise osas tuleb kohaldada siseriiklikku õigusnormi (Euroopa Kohtu lahendid nr C-281/07, nr C465/10), mistõttu on tagasinõue aegunud. PRIA on kontrollifunktsiooni rikkunud. Kohtuotsusest ei nähtu, et hinnatud oleks PRIA poolset kontrollikohustuse rikkumist või selle mõju väljamakstud toetuste tagasinõudmisele, s.h selle tagasinõudmise tähtajale. 2) PRIA-l on määruse nr 2988/95 art-i 2 ja PRIA põhimääruse kohaselt kontrollikohustus. Kuna vale hankeliigi valimine on üheks toetuse tagasinõudmise aluseks, siis juhindudes ühenduse finantshuvide kaitse põhimõttest ja vastustajal lasuvate kohustuste sisust, pidi ta kontrollima selle aluse olemasolu või puudumist. Kohus on jätnud Maaeluministeeriumi auditi hindamata osas, mis puudutab vastustaja võimalikku eksimust. PRIA vastutust ei välista see, et taotleja ei uurinud vastustajalt iga toetuse tagasinõudmise aluse olemasolu kohta. Kohus on jätnud hindamata, kas haldusorgani poolt ühenduse finantshuvide kaitsmise eesmärgil pandud kohustuste rikkumine saaks olla üheks kaalutlusasjaoluks, millest tulenevalt vähendada tagastusnõude suurust. Kohus ei võtnud seisukohta, kas tagasinõue 10% ulatuses on põhjendatud. 27.10.2016. a kohtuistungil leidis kinnitust, et pärast I etapi tööde lõppu ja pärast sisulise kontrolli tegemist ei olnud vastustajal etteheiteid kaebajale. Sellisel juhul on põhjendatud tagasinõudest loobumine esimeselt väljamakselt. 3) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RHS § 22 lg-t 1 ja § 23 lg-t 1. I etapi raames ehitatud kaisid oleks saanud eesmärgipäraselt kasutada ka olemasolevate muulidega, mistõttu juhul, kui II etapi raames uusi muule ei oleks ehitatud, oleks kaid olnud otstarbekohaselt kasutatavad koos vanade muulidega. Ühtne projektdokumentatsioon ei tähenda, et kaid ja muulid oleks funktsionaalselt seotud. Kohus on jätnud analüüsimata, et kui RHS-i nõudeid oleks rikutud, siis on oluline kaalutlusasjaolu see, et meetme määruse nõuded on täidetud ja hüvitatavad kulud olid abikõlbulikud. Kohus ei ole hinnanud, kas tegemist võib olla RHS-i ja meetme määruse vastuoluga. 4) Väär on kohtu seisukoht õiguspärase ootuse põhimõttele tuginemise võimatuse kohta. Kohus ei ole vastustaja võimalikku rikkumist tuvastanud. Erandlikuks asjaoluks, mis loob õiguspärase ootuse, on peetud pädeva institutsiooni konkreetseid kinnitusi, mis on tekitanud põhjendamatuid lootusi (Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-39/94: SFEI, p-d 70-71; C-275/10: Residex, p 35; C-199/06: SIDE, p 43; C-81/10 P: France Télécom, p 63; Esimese Astme Kohtu otsus asjas nr T-427/04: France Télécom, p-d 261-262) (RKHKo 09.06.2016 nr 3-3-1-8-16, p 28). Eelviidatud kaalutlusasjaoluga ei ole PRIA arvestanud 05.03.2015. a otsuse tegemisel. Ka ei ole sellele tähelepanu pööranud kohus. 5) Kohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg 1 ja 2, § 165 lg 1 p 1, 2 ja 4, § 157 lg 1 ja 2. Kohtuotsuses puudub kaebaja kõigi seisukohtade ja esitatud tõendite analüüs.
8.PRIA esitas 02.02.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Riigihangete eeskirjade rikkumised, kus pädevad ametiasutused olid teadlikud toetuse andmise hetkel, et toetuse saaja poolt on toimunud riigihangete eeskirjade rikkumine, tuleb lugeda alati „eeskirjade rikkumiseks“ määruse nr 2988/95 art 1 teise lõigu tähenduses, millele kohaldub määruse art 3 lg-s 1 sätestatud 4-aastane aegumistähtaeg ning toetuse tagasinõudmine on pärast väljamakse teostamist õigustatud ja vajalik (Ministre de l’Interieur vs Chambre de commerse et d’industrie de l’Indre, C-465/10 p 46-48). Määruse nr 2988/95 art 2 ei sisalda hoiatusfunktsiooni.
2) Korrektse hankemenetluse läbiviimise kohustus on toetuse saajal. PRIA-l puudub nõustamisfunktsioon. Toetuse tagasinõude kasutamist toetavad ka PRIA kohustuslikud järelkontrollid ja 15-aastane järelevalve periood. Toetustaotluse rahuldamisel puudub PRIA-l teave, kas taotleja kavatseb positiivse rahastamisotsuse järgselt toetusobjekti ellu viia ning kas ja millist hankemenetlust ta läbi viia planeerib. Kontrollifunktsiooni rikkumiseks ei saa pidada asjaolu, et riigihanke nõuete rikkumist ei tuvastatud enne toetuse väljamaksmist. Taotleja maksetaotluse menetlemiseks on 25 päeva. Arvestades taotluste mahte, teostatakse nimetatud aja jooksul dokumendikontroll, s.h kas taotleja on järginud meetme määruse nõudeid ja viinud läbi riigihankemenetluse. Maaeluministeeriumi auditi aruandes toodud kommentaarid on soovitusliku iseloomuga. Audit toimus enne PRIA poolse sisulise riigihankemenetluse kontrolli algust. Auditi aruande järgselt on PRIA kontrolli tõhustanud, s.t teostanud kontrolli kaebaja taotluste osas, tuvastanud rikkumised ning teinud kaalutletud ja proportsionaalse toetuse osalise tagasinõudmise otsuse. 3) Kaebaja seisukohad kaide ja muulide funktsionaalsuse osas on vastuolulised kaebaja põhjendustega toetuse taotlemisel. Muulide vajalikkust on rõhutatud nii Maaeluministeeriumi 17.10.2014. a auditis, Arhitektuuribüroo Plus OÜ koostatud Puise sadama rekonstrueerimise projektidokumentatsiooni p-s 1.3.2 kui ka tegevusgrupi Läänemaa Rannakalanduse Seltsi üldkogu koosoleku protokollis (09.03.2012. a). Kalakai ei ole iseseisvalt toimiv ehitis, kuna vajab tormide eest kaitseks muule, mistõttu on tegemist funktsionaalselt koostoimivate ja sama eesmärgi saavutamiseks vajalike ehitustöödega. Eelarveõiguslikud põhjused ei saa olla RHS § 22 lg 1 ja § 23 lg 1 nõuete rikkumise aluseks. Esineb tõenäosus, et tagatud ei ole Euroopa Kalandusfondi toetuse säästlikku ja otstarbekat kasutamist ning kahjustatud on Euroopa Liidu finantshuvisid. 4) PRIA ei ole rikkunud hea halduse tava ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kohtuotsus on kaalutletud ja õiguspärane. Kohus on hinnanud igakülgselt esitatud tõendeid ning järginud HKMS § 61 lg 1, 2, § 165 lg 1 p 1, 2 ja 4 ning § 157 lg 1 ja 2.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
10.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas PRIA tagastusnõue oli aegunud (I); kas kaebaja rikkus hangete läbiviimisel riigihangete seadusest tulenevaid nõudeid (II) ning kas PRIA-l oli sellest tulenevalt alus kaebajalt toetuse tagasinõudmiseks (III). Ringkonnakohus analüüsib eelviidatud küsimusi alljärgnevalt ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (IV). I
11.Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja taotles toetusi Euroopa kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetme raames kahel korral: Puise kalasadama renoveerimise eesmärgil I etapi ehitustööde teostamiseks 14.03.2011 ja II etapi ehitustööde teostamiseks 12.03.2012. PRIA rahuldas kaebaja esimese taotluse 04.07.2011 ning teise taotluse 04.07.2012. I etapi ehitustööd teostati perioodil 22.09.2011-03.12.2012 ning II etapi ehitustööd teostati perioodil 02.07.2012-28.12.2012. PRIA viis toetustaotluste osas kontrolli läbi 2014. aastal, millal avastas ka riigihangete seadusest tulenevad rikkumised. Toetuse osalise tagasinõude otsus on tehtud 05.03.2015.
12.Kaebaja arvates pidi PRIA 05.03.2015. a tagasinõudmise otsuse tegemisel Euroopa Kohtu otsusest asjas nr C-281/07 tulenevalt kohaldama siseriiklikku õigust ehk KTKS § 71 lõiget 3
kuni 01.01.2015 kehtinud redaktsioonis ning tagasinõudmise otsus on sellest tulenevalt aegunud. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
13.Euroopa Kohus on 17.09.2014. a otsuses kohtuasjas C-341/13 selgitanud: „Määruse nr 2988/95, eelkõige selle artikli 3 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja kehtestada antud valdkonnas üldise aegumisnormi, mille eesmärk on ühelt poolt määratleda kõikides liikmesriikides kohaldatav minimaalne tähtaeg ja teiselt poolt loobuda võimalusest tagasi nõuda liidu eelarvest põhjendamatult saadud summasid nelja aasta möödumisel vaidlusaluste maksetega seotud rikkumise toimepanemisest (kohtuotsus Josef Vosding Schlacht-, Kühl- und Zerlegebetrieb jt, EU:C:2009:38, punkt 27)“ (otsuse p 49). Seega on määruses nr 2988/95 sätestatud 4-aastane tähtaeg tagastusnõuete menetlemise algatamise minimaalne aegumistähtaeg. Ringkonnakohus märgib, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõige 3 näeb ette, et liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatust ka pikemat ajavahemikku. Euroopa Kohus asus eelviidatud otsuses seisukohale, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud võimaluse raames säilib liikmesriikidel lai kaalutlusõigus nende pikemate aegumistähtaegade kehtestamisel, mida nad soovivad kohaldada liidu finantshuve kahjustava rikkumise korral (otsuse p 55).
14.KTKS § 71 lg 3 (kuni 01.01.2015 kehtinud redaktsioonis) sätestas: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 ja 2 sätestatud juhtudel teeb Amet kalandusturu toetuse tagasinõudmise otsuse rikkumisest teadasaamisest arvates 90 kalendripäeva jooksul“. 01.01.2015 jõustus KTKS uus redaktsioon, mille § 68 lg 4 kohaselt võib Euroopa Kalandusfondi toetuse tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt 31.12.2025. Tartu Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil selgitas PRIA, et toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel kohaldas ta KTKS-i toetuse taotlemise ajal (st kuni 01.01.2015) kehtinud redaktsioonis. Tartu Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et HKMS § 158 lg-st 2 tuleneb, et haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 sätestab küll, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme, kuid kui vaidluse all on materiaalõiguse normid, puudub PRIA-l alus HMS § 5 lg-st 5 juhindumiseks (vt TrtRK 01.06.2017. a otsus asjas nr 3-16-1579, p 16). Ringkonnakohus jääb ka käesolevas vaidluses eelviidatud seisukoha juurde. Ringkonnakohus leiab, et KTKS-is toodud toetuse tagasinõudmise tingimused ja tähtaeg ei ole haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid, vaid materiaalõiguse normid. Kuna PRIA otsuse tegemise ajal kehtis KTKS 01.01.2015 jõustunud redaktsioonis, ei ole kahtlust, et siseriikliku õiguse kohaldamisel sai PRIA kohaldada vaid KTKS § 68 lõikes 4 toodud aegumise redaktsiooni. Siiski, kuna aegumise tähtaeg tulenes ka määrusest nr 2988/95, tuleb vastata küsimusele, kas PRIA pidi kohaldama siseriiklikku õigust eelkõige põhjusel, et see nägi toetuse tagasinõudmiseks ette pikema tähtaja kui määruse nr 2988/95 artikkel 3 lõige 1. Euroopa Kohtu eelpool viidatud praktikast lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus liikmesriik on kehtestanud siseriiklikus õiguses toetuse tagasinõudmiseks aegumistähtaja, mis on pikem kui see oleks määrust nr 2988/95 otse kohaldades, on liikmesriik õigustatud lähtuma siseriiklikus õiguses kehtestatud aegumistähtajast.
15.PRIA otsuse õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et ta lähtus määruses nr 2988/95 toodud aegumistähtajast. Nii KTKS § 68 lõike 4 kui ka määruse nr 2988/95 kohaldamisel ei ole tagasinõudmise otsus aegunud. Antud asjaoludel ei oma kaebaja väited PRIA poolsest kontrollikohustuse rikkumisest ning sellega seonduvast kohustusest kohaldada toetuse tagasinõudmisel siseriiklikku õigust asjas tähtsust, sest PRIA otsus on mõlemal juhul tähtaegne. Halduskohus leidis otsuses, et tagasinõude esitamise tähtaeg tuleneb käesoleval juhul otse Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995. a määrusest nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“ (määrus nr 2988/95), mille artikli 3 lõike 1 järgi on üldine
aegumistähtaeg tagastusnõude menetluse algatamiseks neli aastat eeskirjade eiramise toimepanekust. Ringkonnakohus leiab, et kuna KTKS (otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) kehtestas määruses nr 2988/95 sätestatust pikema tähtaja, oli PRIA õigustatud lähtuma siseriiklikust õigusest. Ringkonnakohus muudab vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendusi. II
16.Vaidlustatud otsuses nõudis PRIA kaebajalt toetuste osalist tagastamist põhjendusega, et Puise kalasadama I ja II etapi ehitustööde teostaja leidmine lihthankega oli ebaseaduslik. Pooled vaidlevad ka apellatsiooniastmes selle üle, kas kaebaja rikkus kahe lihthanke läbiviimisel riigihangete seaduse (RHS) § 22 lg 1 ja § 23 lg-te 1 ja 2 nõudeid ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (edaspidi direktiiv; kehtetu alates 18.04.2016) artikkel 9 punktidest 3 ja 4 tulenevaid nõudeid. Direktiivi artikli 9 p 3 kohaselt ei tohi ühtegi ehitustööprojekti ega tarnete ja/või teenuste teatavate koguste kavandatavat ostu osadeks jaotada, eesmärgiga takistada selle kuulumist direktiivi reguleerimisalasse. Direktiivi artikli 9 p 4 kohaselt võetakse ehitustööde riigihankelepingute puhul eeldatava maksumuse arvutamisel arvesse nii ehitustööde maksumus kui ka ostja poolt ehitustööde teostamiseks töövõtja käsutusse antud vahendite eeldatav kogumaksumus. Ringkonnakohus märgib, et kuna eelviidatud direktiiv oli riigihangete seadusesse üle võetud, sai PRIA otsuses tugineda vaid riigihangete seaduse sätetele.
17.RHS § 22 lg 1 kohaselt on ehitustööde hankelepingu eeldatava maksumuse määramisel aluseks ühel ehitisel või erinevatel omavahel funktsionaalselt seotud ehitistel tehtavate ehitustööde eeldatav maksumus, millele lisatakse ehitustöö tegemiseks vajalike hankija poolt pakkujale üleantavate asjade eeldatav maksumus üleandmise hetkel. RHS § 23 lg 1 kohaselt ei või hankija jaotada riigihanget osadeks käesolevas seaduses riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks, eriti kui hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. RHS § 23 lg 2 kohaselt kohaldatakse osadeks jaotatud riigihanke iga osa kohta hankelepingu sõlmimisel kõigi osade summeeritud eeldatava maksumusega hankelepingu sõlmimisele kohaldatavat korda. Vaidlust ei ole selle üle, et Puise kalasadama I etapi ehitustööde hankelepingu maksumus oli 205 075,06 eurot ning II etapi ehitustööde hankelepingu maksumus 139 280 eurot, kokku seega 344 355,06 eurot. Puise kalasadama I etapi lihthanke korraldamise ja ehitustöödega alustamise ajal 2011. aastal tulenes RHS §-dest 15 ja 16, et kui hankelepingu eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on väiksem kui riigihanke piirmäär, milleks 2008. aastal ja hiljem alustatud riigihangete, sh ehitustööde hankelepingu korral oli 250 000 eurot, ei olnud hankija kohustatud RHS-is sätestatud korras hankemenetlust korraldama. 24.02.2012 lisandus RHS §-i 15 lg 3, mis sätestas lihthanke piirmääraks ehitustööde hankelepingu korral 250 000 eurot.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (otsuse p 31) rikkumise osas ega pea HKMS § 201 lõikest 4 tulenevalt vajalikuks seda korrata. Halduskohus leiab õigesti, et kaebajale pidi hiljemalt esimese etapi ehitustööde finantseerimise toetuse taotlemise ajaks olema teada Puise sadama ehitustööde ja tervikliku hankelepingu eeldatav maksumus. Kaebajal puudus mõistlik alus eeldada, et kui I etapi ehitustööde hankelepingu eeldatav maksumus on 200 000 euro ringis, jääb II etapi ehitustööde hankelepingu eeldatav maksumus maksimaalselt vaid 50 000 euro piirile, võimaldades seeläbi lihthangete korraldamist. Seda, et kaebaja soovis Puise kalasadama rekonstrueerimisel teostada nii I kui ka II etapi ehitustööd, saab järeldada projektdokumentatsioonist. Halduskohus on õigesti leidnud, et ehitustööde I etapis ehitatud
kaldakai ja II etapis ehitatud muulid on funktsionaalselt koos toimivad, mistõttu on ka nende ehitustööd käsitletavad sama eesmärgi saavutamiseks vajalike töödena (vt RHS § 23 lg 1). Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaldakai ei ole iseseisvalt toimiv ehitis, kuna vajab tormide eest kaitseks muule ehk lainemurdjaid (otsuse p 31). Sarnasele seisukohale asus Tartu Ringkonnakohus 17.11.2015. a otsuses asjas nr 3-14-35 p-s 16. Halduskohtu seisukohta toetab ka Tartu Ringkonnakohtu 04.04.2017. a otsus haldusasjas nr 3-14-52367, milles leitakse, et kui eelnevalt koostatud projekteerimistingimustes sadamakoha väljaehitamiseks on lainemurdjaid käsitletud sadama ühe osana, kõneleb see funktsionaalse koostoimivuse kasuks (otsuse p 25). Ringkonnakohus märgib, et vastustaja poolt ringkonnakohtu nõudmisel kohtuistungil esitatud Puise sadama rekonstrueerimise projektdokumentatsioonis, mille kohus võtab tervikuna haldusasja materjalide juurde, nähakse sadama osana ette nii muulide kui ka kai ehitamist. Projektdokumentatsiooni p-s 1.2.1 selgitatakse olemasoleva olukorra kohta järgmist: „Sadamal on kaitstud bassein, kaks betoonkaid, ja kaitsemuul sadama edelasuunal“ (projektdokumentatsiooni lk 7). Seega tuleb vaadelda kaid ja muule koostoimivatena. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asjaolude hindamisel pidada oluliseks ka seda, et nii I kui ka II etapi ehitustööd teostati sama pakkuja poolt, suures osas kattuval ajal ning lõpetati peaaegu samaaegselt 2012. a detsembris. Veenev ei ole kaebaja arvamus, nagu olnuks kai otstarbekohaselt kasutatav ka vanade muulidega. Läänemaa Rannakalanduse Seltsi 09.03.2012. a üldkogu protokollist nr 12 nähtub, et Puise sadama puhul oli kaitsemuulide ehitamine hädavajalik, sest vanad kaitsemuulid ei pakkunud juba üldkogu toimumise ajal tehtud tööle 100%-list kaitset (tl 70). Tartu Ringkonnakohtu istungil selgitas kaebaja esindaja, et vanad kaitsemuulid rekonstrueeriti (helisalvestis 14:30:29). Seega olid kaitsemuulid seisus, mis ei võimaldanud neid säilitada. Eeltoodust tulenevalt pidi kaebaja riigihanke korraldamisel hindama I ja II etapi ehitustööde hankelepingute maksumusi kogumis ning kuna vastav kogumaksumus ületas 250 000 eurot, ei olnud lihthangete korraldamine õiguspärane. Seega on PRIA järeldus kaebaja poolt riigihangete seadusest tulenevate nõuete rikkumise kohta põhjendatud. III
19.Kaebaja väitel rikkus PRIA kaebaja üle puuduliku kontrolli teostamisel enda kontrollikohustust, mis võiks vähendada ka tagastusnõude suurust. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Euroopa Kohtu 21.12.2011. a otsusest asjas C-465/10 saab järeldada, et ettevõtja poolt riigihangete eeskirja rikkumise määratlemine ei sõltu sellest, kas pädev siseriiklik ametiasutus maksis eeskirju rikkunud ettevõtjale Euroopa Liidu struktuurifondidest toetust põhjendamatult, kuna ta eeskirjade rikkumisest teadis. Nii selgitab Euroopa Kohus viidatud asjas järgmist: „Asjaolu, et pädevad ametiasutused olid teadlikud, et toetuse saaja on enne kõne all oleva riigihankelepingu sõlmimiseks hankemenetluse väljakuulutamist teise lepingupoole välja valinud, ei mõjuta iseenesest mõiste „eeskirjade rikkumine“ määratlemist määruse nr 2988/95 artikli 1 teise lõigu tähenduses (vt analoogia alusel 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-94/05: Emsland-Stärke, EKL 2006, lk I-2619, punkt 62)“ (otsuse p 48). Eeltoodust lähtudes leidis Euroopa Kohus, et ERF-toetust saanud hankija poolt direktiivis 92/50 sätestatud riigihangete eeskirjade rikkumine toetust saanud ettevõtmise elluviimiseks hankelepingu sõlmimisel on „eeskirjade eiramine“ määruse nr 2988/95 artikli 1 tähenduses isegi siis, kui pädevale siseriiklikule ametiasutusele ei saanud selle toetuse andmise hetkel olla teadmata asjaolu, et toetuse saaja oli juba välja valinud teenuseosutaja, kellega ta toetust saanud ettevõtmise elluviimiseks lepingu sõlmib (otsuse p 49). Seega ka juhul, kui asuda seisukohale, et PRIA kontroll kaebaja üle ei olnud piisav, ei anna see alust vähendada kaebaja rikkumise tähtsust ning mõju tagastusnõude suurusele. Euroopa Kohus on samas kohtuasjas rõhutanud, et „isegi konkreetset finantsmõju mitteomavad eeskirjade eiramised võivad tõsiselt mõjutada liidu finantshuvisid (vt 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-199/03: Iirimaa vs komisjon,
EKL 2005, lk I-8027, punkt 62)“ (otsuse p 47). Ringkonnakohus märgib ka seda, et kuna PRIA avastas riigihanke nõuete rikkumise alles 2014. aastal, kuid toetustaotlused rahuldati 2011. ja 2012. aastal, ei olnud PRIA-l alust jätta kaebaja II etapi ehitustööde toetustaotlust võimaliku rikkumise tõttu rahuldamata.
20.Kaebaja leiab, et halduskohus jättis Maaeluministeeriumi auditi (tl 9-15) hindamata osas, mis puudutab vastustaja võimalikku eksimust. Ringkonnakohus möönab, et auditis soovitatakse PRIA-l suurendada läbi viidava kontrolli tõhusust riigihangete nõuete täitmise üle (auditi lk 14, tl 15p), millest võib järeldada, et auditi läbiviijad ei pidanud PRIA kontrolli kaebaja poolt riigihangete nõuete täitmise üle piisavalt tõhusaks. Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et ka auditi läbiviijad ei ole pidanud PRIA vähetõhusat kontrolli asjaoluks, mis tingiks toetusnõude esitamata jätmist või toetusnõude summa vähendamist. Auditis soovitatakse nimelt PRIA-l algatada toetuse tagasinõudmise protsess ning lugeda potentsiaalselt mitteabikõlblikuks kuluks ca 25% auditeeritud väljamaksega seotud kuludest ning ka ülejäänud ehitushanke lepingu kuludest (auditi lk 14, tl 15p). Vaidlust ei ole selle üle, et PRIA nõudis kaebajalt tagasi 10% määratud toetusrahadest, mida on vähem kui auditis soovitati. Seega ei toeta audit kaebaja seisukohti tagastusnõude summa vähendamiseks alla 10%. Käesoleval juhul võttis PRIA tagasinõudekorrektsiooni määramisel aluseks Euroopa Komisjoni juhendi „Guidelines for determining financial corrections to be made to expenditure financed by the Union Under shared management, for non-compliance with the rules on public procurement“, millest juhindumist soovitati ka auditis. Ka lähtus PRIA toetuse tagasinõudmisel nii sellest, et „toetuse saaja käitumisest ei nähtu pahatahtlikkust“ kui ka sellest, et „täitmata ei ole jäänud projektitoetuses sätestatud eesmärk“ (vt vaidlustatut otsus). Seega võttis PRIA otsuse tegemisel arvesse ka kaebaja kasuks rääkivad asjaolud.
21.Kaebaja väitel rikkus PRIA toetuse tagasinõudmisel hea halduse tava ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Nimelt tekkis kaebajal pärast mõlema taotluse rahuldamist ning pärast I etapi ehitustööde teostamise üle läbi viidud täiendavat kontrolli õiguspärane ootus, et ta on tegutsenud õiguspäraselt. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et PRIA oleks andnud kaebajale konkreetseid kinnitusi selle kohta, et kaebaja toimis õiguspäraselt. Taotluste rahuldamisest ei saanud kaebajal samas tekkida õiguspärast ootust sellele, et hilisema kontrolli käigus rikkumisi ei avastata või et kui need ka avastatakse, ei ole tegemist rikkumistega, millele ei järgneks toetuse tagasinõue. Iseenesest oli PRIA-l õigus kontrollida kaebajat seni, kuni ei olnud möödunud otsuse tegemise aegumistähtaeg. PRIA selline tegevus ei ole vastuolus ka hea halduse tavaga. IV
22.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.12.2016. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi seonduvalt tagastusnõude aegumisega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, puudub alus kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.