Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. november 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1825
Haldusasi
AL kaebus Eesti Advokatuuri juhatuse 09.08.2016 protokollilise otsuse nr 15 punkti 3.2 tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks võtma kaebaja Eesti Advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina
Menetlusosalised
Kaebaja – AL Vastustaja – Eesti Advokatuur, volitatud esindaja Jane Rõuk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AL apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AL apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1825 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.12.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-16-1825 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AL esitas 02.12.2015 Eesti Advokatuuri juhatusele avalduse, milles palus Eesti Advokatuuri liikmeks võtmist advokatuuriseaduse (AdvS) § 26 lg 3 p 2 alusel.
2.Eesti Advokatuuri juhatus jättis 08.12.2015 protokollilise otsuse nr 24 p-ga 6.2 AL avalduse AdvS § 26 lg 3 p 2 alusel rahuldamata. Otsuse põhjenduse kohaselt on AL kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Karistus on küll alates 2015. a juunikuust kustunud, kuid AdvS § 27 lg 1 p-s 3 on silmas peetud karistatuse fakti kui sellist.
3.AL esitas 04.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri juhatuse 08.12.2015 protokollilise otsuse nr 24 p 6.2 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus tühistas 18.05.2016 otsusega haldusasjas nr 3-16-5 Eesti Advokatuuri juhatuse 08.12.2015 protokollilise otsuse nr 24 p 6.2 ning kohustas Eesti Advokatuuri AL 02.12.2015 avalduse uueks läbivaatamiseks.
4.Eesti Advokatuuri juhatus jättis 09.08.2016 protokollilise otsuse nr 15 p-ga 3.2 AL avalduse AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 27 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Eesti Advokatuuri juhatus käsitles AL avaldust avaldusena advokaadieksamile lubamiseks, sest vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks vastuvõtmise eelduseks on vandeadvokaadi eksami sooritamine. Advokatuuri juhatus oli otsuses seisukohal, et arvestades AL teo tõsidust ning tema poolt antud selgitusi, on tema tegutsemine advokaadina, s.o õigusteenuse osutajana igapäevases kutsetegevuses advokatuuri liikmena välistatud. Advokatuurile kui kutseorganisatsioonile on oluline, et tema liikmed oleksid laitmatu renomeega, õiguskorraga vastuollu mitte sattunud isikud. Advokaatide suhtes kehtivad üldtunnustatud kõrged kutsestandardid ning advokaat peab oma kutsetegevuses olema täielikult erapooletu ning laitmatu reputatsiooniga. AL ei vasta AdvS § 27 lg 1 p-s 5 sätestatud nõuetele. AL aususele ning kõlbelisusele heidab oluliselt varju asjaolu, et temale omistatud tegu oli toime pandud kutsetegevuse raames ning õigusvastase teo olemus taandub selle usaldussuhte ja aususe kohustuse, mis on advokaadi kutsetegevuse nurgakivi, kuritarvitamisele ning enda huvide eelistamisele nende huvide ees, mille järgimise kohustus AL-l oli (s.o võlgnike ja viimase võlausaldajate huvid). Advokaadikutse seab kõrgendatud nõudmised selle ameti kandja aususele ja kõlbelisusele, mistõttu selline advokaadi käitumine, mille sisuks on advokaadikutse aluspõhimõtete otsene ja tahtlik rikkumine iseenda huvides, ei võimalda lugeda isikut AdvS § 27 lg 1 p 5 mõttes ausaks ja kõlbeliseks isegi juhul, kui isik on oma teo ebaõigsust tunnistanud, selle õiguslikud tagajärjed ära kandnud ja sellest enda sõnul järeldused teinud. Sellise isiku usaldusväärsus on kahjustatud kohtu, kohtueelse uurimisasutuse, prokuratuuri ning menetlusosaliste ees, mis omakorda kahjustab advokaadi sõltumatust. Kutsealase usaldusväärsuse puudumist AL puhul kinnitab tema enda poolt juhatuse istungil antud selgitus, et advokatuuri liikmeks saamise üheks põhjuseks on asjaolu, et menetlejad ei ole teda mitmel korral esindajana, sh kaitsjana, menetlusse lubanud. Juhatus arvestab ka AL poolt avaldatud teavet, et vaatamata õigusvastaste tegude toimepanemisele juba aastaid tagasi, ei ole AL kahjustatud isikutele tekitatud kahju täielikult hüvitanud. AL selgitas, et ta on oma tegevusega tekitatud kahju hüvitanud osaliselt ning 2(7)
3-16-1825 üksnes kannatanule, kes on selle vastu ise aktiivset huvi üles näidanud. Aus ja kõlbeline isik, kes on mõistnud oma tegude õigusvastasust, näitab üles kahetsust ning astub ise kõik sammud, et oma tegevusega tekitatud kahju kannatanutele kohaselt hüvitada.
5.AL esitas 12.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri juhatuse 09.08.2016 protokollilise otsuse nr 15 p 3.2 tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks võtma kaebaja Eesti Advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina. Kaebaja avaldust on menetletud vastuolus seadusega. Kaebaja on olnud vandeadvokaat, sooritanud vandeadvokaadi eksami ja soovis astuda advokatuuri enne viie aasta möödumist advokatuurist lahkumist. AdvS § 26 lg 3 p 2 ei näe ette uue eksami sooritamist, mistõttu avalduse menetlemine „advokaadieksamile lubamise avaldusena“ on ebaseaduslik. Kaevatav otsus on sisuliselt ebaseaduslik. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 29 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ‒ valida tegevusala, elukutset ja ametikohta ‒ piiramine seoses enam kui 10 aastat tagasi toimepandud kuriteoga on vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduva karistamise keelu põhimõttega. Kõik oletused kaebaja kõlbelisuse ja aususe osas on tehtud üksnes ja ainult 2010. a kohtuotsuse alusel, milles kajastub hukkamõist enam kui 10 aastat tagasi toimepandud tegudele. Mitte ühelegi arusaadavale asjaolule, millest võiks oletada või tuletada kaebaja ebaausust ja kõlblusetust avalduse esitamise ja menetlemise ajal, advokatuuri juhatus viidanud ei ole. Asjaolu, et karistusregistrijärgse karistatuse ajal ei lubanud mõned menetlejad kaebajat meelevaldselt menetlusse, ei saa olla advokatuuri vastuvõtmisest keeldumise põhjus. Advokatuuril juhatusel ei olnud ega saa olla mingit ülevaadet kaebaja ja tema pere majandusliku olukorra osas, et teha järeldusi kahjude hüvitamise alusel kaebaja sobivuse kohta Eesti Advokatuuri. Asjaolust, et kaebaja sissetulekutest pole jagunud peale tema pere elementaarsete vajaduste rahuldamist vahendeid kahjude täielikuks hüvitamiseks, ei saa teha mingeid oletusi kaebaja kõlbelisuse või aususe kohta. Kaheldav on Eesti Advokatuuri haldussuutlikkus asja õigeks ja seaduspäraseks lahendamiseks. Nimetatud kahtluse on tekitanud senine kaebaja avalduse menetluskäik ning Eesti Advokatuuri juhatuse väär õiguspoliitiline hoiak. Kaalutlusõiguse teostamine ei ole olnud siiras. Efektiivseks õiguste kaitse tagamiseks tuleb Eesti Advokatuuri juhatust kohustada kaebaja vastuvõtmiseks vandeadvokaadina Eesti Advokatuuri liikmeks.
6.Eesti Advokatuur palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaevatav otsus on nii materiaalselt kui formaalselt õiguspärane ning on piisavalt motiveeritud nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Järgitud on kõiki kaalutlusreegleid. Tulenevalt Eesti Advokatuuri kodukorra § 63 lg-st 1 esitab isik, kes soovib advokaadieksamit sooritada, avalduse advokatuuri juhatusele, kes otsustab isiku eksamile suunamise. Kuivõrd advokatuuri liikmeks astumise eelduseks on vandeadvokaadieksami sooritamine ning kaebaja taotles vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks vastuvõtmist, käsitas vastustaja õigesti kaebaja vastavat avaldust vandeadvokaadieksamile lubamise taotlusena. Kui isik on kutsealases kuriteos süüdi mõistetud, on see juba iseenesest nii kaalukas ja kõnekas asjaolu, mis seab kahtluse alla tema aususe ja kõlbelisuse AdvS § 23 lg 1 p 5 tähenduses. Vastupidise seisukoha korral muutuks mainitud õigusnorm ja selles sisalduv keskne advokaadiks soovijale esitatav kõrgendatud nõue sisutuks. Otsus ei takista kaebajal õigusnõustamise valdkonnas tegutsemist.
3(7)
3-16-1825 Vastustaja ei ole kaebaja isikuomanduste hindamisel ja otsuse tegemisel tuginenud üksnes kaebaja varasemas kuriteos süüdimõistmise faktile, vaid on asjakohaselt hinnanud kõiki temale otsuse tegemisel teadaolevaid ja kaebaja isikut puudutavaid asjaolusid. Põhjendatud on otsuses sisalduv ja kaebaja enda selgitustele põhinev vastustaja järeldus sellest, et kaebaja poolt varasemalt toimepandud kutsealase kuriteo tõttu on ka menetlejad pidanud teda ebausaldusväärseks. Kaebaja on alles kaebuses esitanud asjakohatu ja paljasõnalise väite selle kohta, et on jätnud teisele kannatanule kahju hüvitamata oma väidetavalt keerulise majandusliku olukorra tõttu. Kaebaja selline väide on esitatud üksnes enda õigustamiseks, kuivõrd kaebaja viidatud majanduslikud raskused ei annaks iseenesest alust mitte hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ega õigust hüvitada seda süüdimõistetu enda äranägemisel valikuliselt vaid osale kannatanutest. Asjaolu, et kaebaja ei ole näidanud üles asjakohast huvi ja head tahet kõikidele kannatanutele tekitatud kahju hüvitamiseks, kinnitab, et kaebaja ei ole tänaseni täies ulatuses mõistnud tema poolt toimepandud kutsealase kuriteo ning selle tagajärgede tõsidust ja taunitavust. Arusaamatu on kaebaja taotlus kohustada vastustajat võtma kaebaja vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks. Vaidlustatud otsus on kaalutlusotsus, mistõttu on kaebaja taotlus vastuoluline ja põhjendamatu. Kaebaja kahtlused vastustaja haldussuutlikkuse osas on põhjendamatud ja asjasse puutumatud.
Tallinna Halduskohus jättis 03.07.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.
Eesti Advokatuuri juhatuse 09.08.2016 otsus nr 15 on vaidlustatud osas (p 3.2) õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Otsus on piisavalt motiveeritud, kohus nõustub selle põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Kaebuses leitakse ebaõigesti, et kaevatav otsus on rajatud ainuüksi kaebaja karistamise faktile Tartu Maakohtu poolt 16.12.2010 karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 pde 1, 2 ja 3 järgi. Nimetatud asjaolu on otsuses küll märgitud, kuid see ei ole otsuse põhjendustest nähtuvalt kaebaja avalduse rahuldamata jätmise aluseks. Otsusest nähtuvalt on kaebaja avaldus jäetud AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 27 lg 1 p 1 alusel rahuldamata põhjusel, et kaebajal puudub advokaadina tegutsemiseks laitmatu reputatsioon. On tõsi, et kaebaja andmed on karistusregistrist kustutatud, kuid karistusandmete karistusregistri arhiivi kandmisega ei taastu veel automaatselt isiku laitmatu reputatsioon. Kaevatavas otsuses märgitud mittevaieldav asjaolu, et kaebaja on kahju hüvitanud osaliselt ja üksnes isikule, kes selle vastu ise aktiivselt huvi üles näitas, ei viita aususele ja kõlbelisusele AdvS § 23 lg 1 p 5 tähenduses. Kaebaja väide, et seda pole võimaldanud tema sissetulek, on paljasõnaline ning väheveenev. AdvS § 23 lg 1 p-st 5 tulenev laitmatu reputatsiooni nõue on vajalik, kuna aitab tagada Eesti Advokatuuri usaldusväärsust. Seetõttu on advokatuuri liikmeks vastuvõtmise otsustamisel möödapääsmatult vajalik arvestada ka kandidaadi varasema elukäiguga, sest inimese ausust ja kõlbelisust saabki hinnata üksnes tema senise käitumise alusel. Vastustaja on leidnud, et kaebaja on varasema kutsetegevuse raames toime pannud õigusvastase teo, mille sisuks oli advokaadi kutsetegevuse keskse aluspõhimõtte ‒ usaldussuhte ja aususe kohustuse ‒ kuritarvitamine ning kutsetegevuses kaebaja enda huvide eelistamine nende isikute huvidele, kelle kaitsmise kohustus kaebajal lasus. Viimasega arvestamine ei tähenda praeguse vaidluse kontekstis PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumist, nagu ekslikult leiab kaebaja. Kaebuse nõuet kohustada vastustajat võtma kaebaja Eesti Advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina poleks kohtul võimalik rahuldada isegi tühistamisnõude rahuldamisel. Tegemist on diskretsiooniotsusega, mistõttu saab kohus üldjuhul üksnes kohustada vastustajat asja uuesti läbi vaatama, st viima läbi uus kaalumine. Lisaks ei kuulu kaebaja nende isikute 4(7)
3-16-1825 ringi (vt AdvS § 26 lg 31), keda seadus võimaldaks vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks vastu võtta ilma vandeadvokaadieksami sooritamiseta. Kaebuses märgitud asjaolu, et kaebaja on enne advokatuurist väljaarvamist juba olnud vandeadvokaat ja seega nimetatud eksami sooritanud, ei oma tähtsust. AdvS § 26 lg 3 p 2 käsitlebki olukorda, kus advokatuuri liikmeks soovib uuesti saada isik, kes on varasemalt juba olnud vandeadvokaat. Vaatlusaluse lõike kontekst lubab järeldada, et vandeadvokaadieksami sooritamist oodatakse ka selliselt isikult. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.AL palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 03.07.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Menetluskulud palub kaebaja vastustajalt välja mõista. Vastustaja otsuses on kaebaja isikuomadusi hinnatud ainult kahe asjaolu – enam kui 11 aastat tagasi toimepandud tegude ja selle, et kaebaja ei ole rahuldanud kõikide kannatanute nõudeid – alusel. Nende asjaolude alusel ei saa Eesti Advokatuur ega kohus otsustada kaebaja isikuomanduste üle avalduse esitamise ajal. Vaidlustatud otsus piirab kaebaja PS §-s 29 sätestatud põhiõigust, s.o õigust valida elukutset. Advokaadi kutsestaatusega on seotud mitmed eriõigused (näiteks õigus osutada riigi õigusabi, osaleda kaitsja või esindajana Riigikohtus). Kaebaja praegune tegevus juristina on piiratud. Kaebaja Advokatuuri vastuvõtmisest keeldumine on karistuslik materiaalses mõttes. Tegemist on põhiõiguse piiranguga, mis vastab KarS §-s 49 sätestatud karistusele (tegutsemiskeelule). Advokatuuri juhatus on asunud õigusemõistja rolli ja hinnanud kaebaja mineviku tegusid. Vastustajale ei saa kuuluda karistusvõimu ega –õigust. Kohtu etteheited, et kaebaja väited tema majandusliku olukorra kohta on paljasõnalised ja selle väite väheveenvaks lugemine üksnes seetõttu, et väide on esitatud kaebuses, on kohatu. Juhatuse istungil ei olnud arutluse all kaebaja majanduslik olukord. Kaebaja ei saa tõendada, et tal ei ole ega ole olnud rahalisi vahendeid kõigi nõuete rahuldamiseks. Kaebajal ei ole jäänud vahendeid kõigi nõuete rahuldamiseks pärast esmavajaduste rahuldamist ning haige abikaasa ja 14-aastase poja ülalpidamist. Kohus ei saa hinnata väidet ebausaldusväärseks üksnes seetõttu, et see väide esitati kohtu arvates alles kaebuses. Väär on kohtu seisukoht, et kaebaja on kohustatud advokatuuri liikmelisuse saamiseks sooritama advokatuuri eksami. Kaebaja sooritas vandeadvokaadi eksami 2005. a-l. AdvS ei sätesta, et advokaadieksami tulemusel oleks mingi tähtaeg. Eksamikohustus laieneb neile vandeadvokaatidele, kes on saanud vandeadvokaadi kutsenimetuse eksamit sooritamata seaduse Eesti Advokatuuri kohta rakendamisel 1991. a-l. AdvS § 35 lg 11 kohaselt võib advokaaditegevuse peatada kuni 5 aastaks. Juhul, kui advokaat taastab liikmelisuse, ei ole ta kohustatud eksamit sooritama.
9.Eesti Advokatuur palub 08.09.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Advokatuuri juhatuse otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. Isiku ausust, kõlbelisust ja reputatsiooni on võimalik hinnata üksnes tema varasema tegevuse alusel. Reputatsioon kujuneb isiku pikaajalise tegevuse tulemusel ning seda ei ole võimalik hinnata lühiajalise perioodi vältel. Hinnates isiku sobivust advokaadiks, tuleb hinnata eelkõige just tema ametialast käitumist ja reputatsiooni, mistõttu on advokatuuri juhatus põhjendatult hinnanud kaebaja varasemat kutsetegevust. Oluline on asjaolu, et kaebaja ei sooritanud mistahes õigusvastast tegu, vaid pani selle toime varasemas kutsetegevuses advokaadina. 5(7)
3-16-1825 Seetõttu ei oma kaebaja advokaaditööks vajalikku laitmatut reputatsiooni. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei ole ka viimase 10 aasta jooksul pärast teo toimepanemist tekitatud kahju ühele kannatanule hüvitanud, annab põhjendatud aluse kahelda, kas isik on oma tegude tagajärgi käesolevaks hetkeks lõplikult mõistnud ja toimepandut kahetsenud. Seetõttu ei tekkinud juhatusel veendumust kaebaja aususes ja kõlbelisuses. Kaebajal oli juhatuse istungil võimalik selgitada, miks ta ei ole tekitatud kahju mõlemale kannatanule hüvitanud. Kaebaja majanduslik olukord ei tulnud kordagi arutusele, mistõttu on asjakohatu kaebaja etteheide, et juhatus nimetatud asjaolu kohta kordagi ei küsinud. Juhatusel puudus ülevaade kahju hüvitamata jätmise põhjuste ja kaebaja majandusliku olukorra kohta. Arusaamatu on kaebaja etteheide, et vastustaja on hinnanud kaebaja isikuomadusi ainult kahe asjaolu alusel. Juhatus hindas kõiki kaebaja kohta sellel hetkel teada olevaid asjaolusid. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks juhatuse otsus karistusliku iseloomuga, vastuolus PS põhimõtetega ja rikuks tema põhiõigusi. Juhatuse volitused hinnata advokatuuri liikmeks kandideerija isikuomadusi tulenevad AdvS § 27 lg 1 p-st 1 ja § 23 lg 1 p-st 5. Väär on kaebaja seisukoht, et tal on õigus saada vandeadvokaadiks vandeadvokaadi eksamit sooritamata. Kaebaja ajab segamini advokatuuri vastuvõtmist ja vandeadvokaadi kutsenimetuse andmist reguleerivad sätted. Kaebaja ei ole advokatuuri liige, mistõttu tuleb tal advokatuuri liikmeks astumiseks esitada kirjalik avaldus ja sooritada advokaadieksam. Seadusest ei tulene erisust nende isikute advokatuuri vastuvõtmisel, kes on varasemalt olnud advokatuuri liikmed. AdvS § 26 lg 3 p 2 alusel võib isikule anda koheselt, ilma vandeadvokaadi abi kutset läbimata, vandeadvokaadi kutsenimetuse, kui ta on sooritanud vandeadvokaadi eksami ja on olnud vandeadvokaat ning astub advokatuuri 5 aasta jooksul pärast seda, kui ta on olnud advokatuurist AdvS § 36 lg 1 p-des 1 või 4 sätestatud alusel välja arvatud. Seega tuleb advokatuuri astumisel sooritada taotletavale kutsenimetusele vastav advokaadieksam.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja uue otsusega halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Halduskohus on lõppjäreldustes jõudnud õigele seisukohale, et AL 02.12.2015 avaldus jäeti õiguspäraselt rahuldamata. Ringkonnakohus vastab apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
11.Õige on kaebaja seisukoht, mille kohaselt tuli tema 02.12.2015 avaldust käsitada avaldusena Eesti Advokatuuri liikmeks võtmiseks, mitte avaldusena vandeadvokaadi eksamile lubamiseks, nagu on ekslikult leidnud vastustaja. AdvS § 26 lg 3 p 2 kohaselt võib vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks võtta isiku, kes on sooritanud vandeadvokaadieksami ja on olnud vandeadvokaat ja astub advokatuuri viie aasta jooksul pärast seda, kui ta on olnud advokatuurist AdvS § 36 lg 1 p-s 1 või 4 sätestatud alusel välja arvatud. Vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et kaebaja on sooritanud 2005. a-l vandeadvokaadi eksami, on olnud vandeadvokaat, 16.12.2010 advokatuurist AdvS § 36 lg 1 p 1 alusel (s.o advokaadi avalduse alusel) välja arvatud ning 02.12.2015 (s.o enne 5 aasta möödumist) esitanud avalduse advokatuuri liikmeks võtmiseks. AdvS § 23 lg 3 p-i 2 eesmärgipäraselt tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et kaebajalt ei saa nõuda vandeadvokaadi eksami uuesti sooritamist, sest viidatud norm räägib konkreetselt ja selgelt advokatuuri liikmeks võtmisest isiku puhul, kel varasemalt on vandeadvokaadi eksam sooritatud, ta on olnud vandeadvokaat, kuid on advokatuurist omal soovil lahkunud ja viie aasta jooksul soovib advokatuuri naasta, mitte kutsenimetuse andmisest. Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (eelnõu 763 SE) menetluskäigust nähtuvalt lisati vaidlusalune säte AdvS-sse Riigikogus 6(7)
3-16-1825 eelnõu teise lugemise käigus koostöös advokatuuriga ning sätte eesmärgiks oli hõlbustada juristide liikumist kutsealade vahel ning leevendada piiranguid, mis takistavad liikumist ühest organisatsioonist teise. Üheks sellist eesmärki täitvaks viisiks tuleb lugeda ka n-ö endise vandeadvokaadi naasmist advokatuuri vandeadvokaadi eksamit sooritamata 5 aasta jooksul pärast advokatuurist lahkumist. Kuid seda eeldusel, et avaldaja täidab ka muud advokatuuri liikmeks võtmise eeldused, mh on aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega (AdvS § 23 lg 1 p 5).
12.Vastustaja ja halduskohus on asunud õigele seisukohale, et kaebaja puhul ei ole täidetud AdvS § 23 lg 1 p-s 5 sätestatud eeldused advokatuuri liikmeks võtmisel. Vaidlustatud advokatuuri juhatuse 09.08.2016 otsuse nr 15 p 3.2 kohaselt kinnitas AL advokatuuri juhatuse istungil, et ta tunnistati süüdi omastamises, mille ta pani toime pankrotihaldurina pankrotimenetluses. Kuriteoga tekitatud kahju on ta osaliselt hüvitanud ühele kannatanule, kes on ise aktiivselt huvi üles näidanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud teo toime pannud isikut ei saa konkreetsel juhul pidada ausaks ega kõlbeliseks ega advokaaditööks vajalikke isiksuseomadusi omavaks sõltumata sellest, et karistus kuriteo eest on kustunud. AdvS § 23 lg 1 p-s 5 sätestatud asjaolusid saabki hinnata vaid mineviku sündmuste põhjal ning sõltuvalt teost ja selle toime pannud isiku suhtumisest oma teosse ja selle tagajärgedesse võib teo mõju ajaga AdvS § 23 lg 1 p 5 kontekstis ka hääbuda, kuid praegusel juhul ei saa sellisele seisukohale asuda. Ringkonnakohus nõustub selles küsimuses vastustaja ja halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel üle korrata.
13.Advokatuuri keeldumine kaebaja vastuvõtmisest advokatuuri liikmeks ei ole vastuolus PS §-ga 29 ega riku topeltkaristamise keeldu. Õigus vabalt valida elukutset on seaduse reservatsiooniga põhiõigus, mida praeguse vaidluse puhul reguleerib AdvS, nähes ühe kutsealase tingimusena ette ka AdvS § 23 lg 1 p-s 5 sätestatud eelduste täitmise. Teatud piirangute sätestamine seaduses kutseala valikul ei ole käsitatav isiku karistamisena.
14.Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata HKMS § 200 p 1 alusel. Hoolimata sellest, et advokatuur on sisustanud kaebaja avaldust advokatuuri liikmeks võtmiseks ekslikult, on ta vaidlustatud otsuses andnud sisulise ja õiguspärase hinnangu asjaoludele, mida tuleb hinnata advokatuuri liikmeks vastuvõtmise avalduse puhul. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 vastustaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.