Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. oktoober 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-320
Haldusasi
Elering AS kaebus Konkurentsiameti 13.01.2016 otsuse nr 7.3-3/16-001 ja Konkurentsiameti 01.02.2016 ettekirjutuse nr 7.3-5/16-002 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Elering AS, volitatud esindaja adv Mikk Põld Vastustaja – Konkurentsiamet, volitatud esindajad Marek Piiroja, Margus Kasepalu ja Priit Mändmaa Kolmandad isikud – OÜ Oisu Biogaas, volitatud esindaja Priit Lepasepp Imavere Energia OÜ, volitatud esindaja v.adv Elmer Muna Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja Kaili Muru-Mölder
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Elering AS ja apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
23.oktoobri 2017. a kohtuistungil
Imavere
Energia
OÜ
RESOLUTSIOON
1.Jätta Elering AS ja Imavere Energia OÜ apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. oktoobri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-320 muutmata.
2.Mõista Elering AS-ilt välja OÜ Oisu Biogaas kasuks apellatsiooniastme menetluskulu 2800 (kaks tuhat kaheksasada) eurot.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.11.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-16-320 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elektrilevi OÜ (endine Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ; edaspidi Elektrilevi) esitas 27.04.2011 OÜ-le Oisu Biogaas (edaspidi Oisu Biogaas) bioenergia koostootmisjaama võrguga ühendamiseks liitumislepingu pakkumise nr 182824 (I kd, tl 212). Oisu Biogaas ja Elektrilevi allkirjastasid pakkumise lisas 1 (I kd, tl 212p–213p) sisaldunud liitumislepingu 27.06.2011. Selle lepingu täitmiseks sõlmisid Elering AS (põhivõrgu ettevõte; edaspidi Elering) ja Elektrilevi (jaotusvõrgu ettevõte) 18.07.2011 liitumislepingu PVFIN-112-157 (II kd, tl 241-246).
2.Tulenevalt Eleringi 11.03.2011 antud tingimuslikust kooskõlastusest tuli Elektrilevil koostootmisjaama liitumiseks muuta tarbimistingimusi Imavere 110/15kV alajaamas. Liitumislepingu tehniliste tingimuste (lisa 2, I kd, tl 214-215) kohaselt pidi Elering projekteerima ja teostama liitumistasu eest Imavere alajaamas vastavad põhivõrguga liitumiseks vajalikud tööd. Liitumislepingu lisaks oleva kalkulatsiooni (I kd, tl 221p) kohaselt tuli liitujal (Oisu Biogaas) nende tööde eest tasuda liitumistasu 229 931 eurot.
3.Elering ja Imavere Energia OÜ (edaspidi Imavere Energia) sõlmisid 17.12.2012 liitumislepingu nr 1.1-4/12/385, mille esemeks oli Imavere Energia koostootmisjaama ühendamine kaebaja ülekandevõrguga Imavere alajaamas võimsusega 7 MW. Liitumistasu suurus oli 720 731 eurot.
4.Elering korraldas 17.08.2012 Imavere alajaama liitumistööde (so nii Oisu Biogaasi kui Imavere Energia koostootmisjaamade liitumiste) teostamiseks lihthanke (I hange; nr 136553; I kd, tl 126), eesmärgiga jagada liitumiseks tehtavad kulud liitujate vahel. Imavere Energia ei nõustunud hanke tulemustega. Elering teavitas Imavere Energiat viimasega sõlmitud liitumislepingu ülesütlemisest (11.02.2013) ning tühistas esimese lihthanke ehitustööde teostamiseks.
5.Elering korraldas 15.05.2014 uue lihthanke (II hange; nr 152408; I kd, tl 127) Imavere alajaamas ehitustööde teostamiseks olukorras, kus Oisu Biogaas oli ainus liituja. Elering teavitas 23.07.2014 Oisu Biogaasi, et liitumistasu suureneb 37 728 euro võrra. Elektrilevi teavitas 28.10.2014 Oisu Biogaasi, et tema liitumistasu suureneb 14 414,67 euro võrra, kuna lisandunud on nõue ehitada tuletõrje veevõtukoht (hilisemate korrigeeritud arvutuste kohaselt 12 757 eurot). Lõplikuks Oisu Biogaasi liitumistasu suuruseks on kujunenud 269 536 eurot, st võrreldes 25.06.2011 liitumislepingu sõlmimise ajaga 39 605 euro võrra rohkem. Oisu Biogaas on tasunud ca 80% kogu liitumistasust (kaebuse esitamise ajaks).
2(16)
3-16-320
6.Elering sõlmis Imavere Energiaga 11.11.2014 uue liitumislepingu (III kd, tl 170-178; lisad tl 178p-234) Imavere Energia koostootmisjaama, võimsusega 9,998 MW, ühendamiseks Eleringi ülekandevõrguga Imavere alajaamas. Lepingu kohaselt oli liitumistasu suuruseks 410 340 eurot.
7.Oisu Biogaas esitas 01.04.2015 Konkurentsiametile kaebuse elektrituruseaduse (ELTS) § 99 lg 1 alusel Elektrilevi ja Eleringi tegevuse peale, kuna Oisu Biogaasil puudub kindlus selles, et liitumistasu suurenemine on tingitud vaid põhjendatud ja vajalikest kuludest, mis on seotud Oisu Biogaasi koostootmisjaama tootjaliitumisega Imavere alajaamas (I kd, tl 118– 123). Konkurentsiameti algatatud menetluses esitasid korduvalt oma seisukohad ja vastasid Konkurentsiameti järelepärimistele Elering, Oisu Biogaas, Imavere Elekter ja Elektrilevi.
8.Elering kehtestas uue „Elering AS liitumistasu ja tarbimis- või tootmistingimuste muutmise tasu arvestamise metoodika“ (edaspidi metoodika), mille Konkurentsiamet oma 26.06.2015 otsusega nr 7.1-14/15-011 kooskõlastas (I kd, tl 14–15).
9.Konkurentsiamet esitas 01.12.2015 oma seisukohad kaebuse lahenduse kohta (I kd, tl 24– 25), andes menetlusosalistele võimaluse seisukohti avaldada.
10.Konkurentsiamet rahuldas 13.01.2016 otsusega nr 7.3-3/16-001 (I kd, tl 26–35) Oisu Biogaasi kaebuse osas, mis puudutab ELTS-st lähtuvalt liitumistasu määramist ning tegi Eleringile ettekirjutuse Oisu Biogaasi liitumistasu metoodika p-ga 2.2 vastavusse viimiseks. Muus osas jättis Konkurentsiamet kaebuse rahuldamata. Konkurentsiamet leidis, et Oisu Biogaasi ja Imavere Energia liitumise puhul on tegemist samaaegse tootjate liitumisega metoodika p 2.2.2 mõistes järgmistel põhjustel: 1) nii Oisu Biogaasi kui ka Imavere Energia võrguga liitmiseks oli vajalik Imavere alajaama ehitus; 2) Eleringi poolt Imavere Energiale liitumispakkumise tegemise ajal (16.10.2014) ega ka liitumislepingu sõlmimise ajal (11.11.2014) ei olnud Imavere alajaam valmis ehitatud ning pingestatud; 3) Oisu Biogaas ei olnud Eleringi poolt Imavere Energiale liitumislepingu pakkumise tegemise aja seisuga tasunud liitumistasu kolmandat osamakset. Liitumispunktiks on vaid konkreetne ühenduskoht võrguga ning Oisu Biogaasi puhul on selleks C1T 110 kV lahtri kommertsmõõtepunkti kliendi trafopoolsed klemmid. Liitumispunktina ei saa käsitada elektripaigaldisi, mida kasutavad ka teised tarbijad või saaks kasutada teised perspektiivsed tarbijad võrguühenduse kasutamiseks. Kulutused selliste elektripaigaldiste rajamiseks on käsitatavad võrgutugevduskuluna. Võrgutugevduskuluna on käsitatavad kõik need kulud, mille arvelt rajatakse või arendatakse võrku. Võrk on elektripaigaldis või selle osa, mis on ette nähtud elektrienergia edastamiseks tarbija või tootja liitumispunktini (ELTS § 3 p 29). Elektripaigaldis on elektrienergia tootmiseks, edastamiseks, muundamiseks, mõõtmiseks, müügiks või tarbimiseks kasutatavate seadmete, juhtide ja tarvikute paigaldatud talitluslik kogum. Elering on oma 08.05.2015 ning 12.10.2015 vastuses kinnitanud, et pidas I hanke järel kulude jaotamist Oisu Biogaasi ja Imavere Energia vahel põhjendatuks mahus, mis puudutas 110 kV liinide releekaitse- ja automaatikaseadmete, omatarbesüsteemide ning juhtimishoone ehitamist. Samuti on pidanud Elering põhjendatuks Päästeameti tuletõrje veemahuti rajamise nõudega seotud tingimuste täitmisega seonduvate kulude jagamist samaaegsete liitujate vahel. Peale Imavere Energia esimese liitumislepingu lõpetamist ja teistkordse liitumislepingu sõlmimist ei ole Elering proportsionaalselt võrgutugevduskulusid samaaegsete liitujate vahel jaganud, rikkudes seeläbi metoodika p-s 2.2 sätestatud põhimõtteid. Oisu Biogaasi liitumistasus sisalduvad kulud, mille arvelt ehitatakse elektripaigaldisi, mida kasutavad ka teised samaaegsed liitujad, ning mis tuleb liitujate vahel vastavalt metoodikale proportsionaalselt jagada. Metoodikas on sätestatud mehhanism võrgutugevduskulude 3(16)
3-16-320 proportsionaalseks jagamiseks (p 2.2.3). Kuna Elering on liitumistasude arvutamisel eksinud metoodikas sätestatud kulude jagamise põhimõtete vastu, ei ole otstarbekas liitumistasu käsitleda konkreetsete kuluelementide kaupa.
11.Konkurentsiamet tegi 01.02.2016 ettekirjutuse nr 7.3-5/16-002 (I kd, tl 36–46), millega kohustas Eleringi lõpetama rikkumine ning viima Oisu Biogaasi võrguga ühendamiseks ülekandevõrgus vajalike tööde eest võetav liitumistasu vastavusse metoodika p-ga 2.2 ja seeläbi viima Eleringi tegevus nimetatud liitumistasu määramisel kooskõlla ELTS § 71 lg-ga 2 ja ELTS § 73 lg-ga 3.
12.Elering AS esitas 12.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 20.05.2016 ja 29.07.2016) Konkurentsiameti 13.01.2016 otsuse nr 7.3-3/16-001 ja 01.02.2016 ettekirjutuse nr 7.3-5/16-002 tühistamiseks. Metoodika kehtestamise ja selles sätestatule tähenduse/tõlgenduse andmise õigus on võrguettevõtjal, mitte Konkurentsiametil (ELTS § 71 lg 2, 73 lg-d 1 ja 2). Konkurentsiametil on õigus otsustada, kas metoodika kooskõlastada või mitte ning teostada metoodika järgimise ja selle seadusele vastavuse üle järelevalvet ELTS § 93 alusel, mitte hakata metoodikas sätestatut ise tõlgendama ja seeläbi anda metoodikale uus sisu. Kaebaja tegevus on olnud metoodika p-ga 2.2 kooskõlas ning otsusest ja ettekirjutusest ei tulene arusaadavalt, kuidas seda veel kooskõlla viia, st rikutud on põhjendamiskohustust. Kulude jaotumise läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise tagas Konkurentsiamet metoodika kooskõlastamisega ja see on kõigile asjaosalistele võrdselt siduv. Konkurentsiamet on määratlenud ebaõigesti mõiste „võrgutugevduskulu“. Seisukoht, et kõik, mis ei ole liitumispunkti väljaehitus, kuigi on sellega seotud, on võrgutugevdus, on otseses vastuolus metoodikaga (p 2.2.1 ls 1). Ebaselgelt on sisustatud liitumispunkti ja selle ehitustöid erinevate liitujate puhul erinevalt. Täiesti käsitlemata on võrguarvutuste tähendus, mis määrab võrgutugevduskulud (metoodika p 2.2.1 ls 2). Mõiste „võrgutugevduskulud“ sisustamisel on kaebajal võrguettevõtjana kaalutlusõigus (metoodika p 2.2.4). Konkurentsiamet on määratlenud terminit „võrgutugevduskulu“ läbivalt n-ö ülejäägi meetodil. Termini „võrgutugevduskulu“ sisu on termini sõnastusest tulenevalt sellised kulud, mis on vajalikud olemasoleva võrgu tugevdamiseks, st, et võrgus puudub vajalik edastamisvõimsus ning kaebaja peab seetõttu tegema võrgu tugevdamiseks investeeringuid. Võrku tuleb käsitada juba olemasoleva võrgu raames, mitte võrguna, mida liitujate huvides juurde ehitatakse. Konkurentsiamet on asunud ise võrgutugevduskulusid sisustama. Kulud ei muutu võrgutugevduskuludeks üksnes seetõttu, et need asuvad liitumispunktist põhivõrgu poole või seetõttu, et need võimaldavad uutele liitujatele elektrienergia edastamise võrgus. Väär on järeldus, et kuna Oisu Biogaasi liitumistasus sisalduvad kulud, mille arvelt ehitatakse elektripaigaldisi, mida kasutavad mõlemad liitujad, tuleb vastavad ühised kulud liitujate vahel proportsionaalselt jagada. Väär on ka järeldus, nagu oleks liituja liitumisel alati tegemist võrgutugevdusega. Metoodika p-d 2.2, 2.2.1 ja 2.2.2 näevad ette tingimused, mis peavad olema täidetud, et rääkida võrgutugevduskuludest. Konkurentsiamet on ühelt poolt võrgutugevduskulu väga konkreetselt sisustanud, kuid jätnud konkreetses asjas kulukomponentide käsitluse haldusaktist välja. Liitujate vahel saavad proportsionaalselt jaotamisele kuuluda üksnes sellised kulud, mis tõepoolest on käsitatavad võrgutugevduskuludena. Võrguarvutusi teostab kaebaja. Alajaama piires kannab liituja liitumisest tulenevad põhjendatud kulud (liituja lahtri ehitamine, latistuse laiendamine, lisaseadmete paigaldamine, hoone ja omatarbe laiendamine). Kui ülekoormused on põhjustatud mitme liituja koosmõjust, lasuvad võrgutugevduste kulud sellel liitujal, kes esitas liitumistaotluse, mis põhjustab 4(16)
3-16-320 ülekoormuse (ELTS § 65 lg 3 p 4). Seejuures ei tohi tekkida vastuolu metoodika p-s 2 kirjeldatud põhimõtetega. Oisu Biogaasi liitumine ei tekitanud võrgus teostatud võrguarvutuste kohaselt ülekoormust, mistõttu ei olnud vajalik võrku tugevdada ja seeläbi kanda võrgutugevduskulusid ning puudus alus ELTS § 65 lg 3 p 4 alusel keelduda võrguteenuse osutamisest. Kaebaja ei nõustu aga Oisu Biogaasi väitega, et ajutise liitumise rajamisega olid kõik normaalseks ja tõrgeteta tööks vajalikud põhivõrgu elektripaigaldised juba olemas. ELTS § 38 lg-te 1 ja 2 ning ELTS § 39 lg 1 p 1 kohaselt lasub kaebajal ehk põhivõrguettevõtjal kohustus tagada igal ajahetkel süsteemi varustuskindlus ja bilanss kooskõlas Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määrusega nr 184 kehtestatud võrgueeskirjaga (VE) ning selleks on kaebajal õigus otsustada tehniliste lahenduste põhimõtete üle. Konkurentsiameti tõlgendus liitumispunkti osas, pidades seda vaid geograafiliseks asukohaks, on liiga kitsas. VE § 33 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et liituja peab tasuma kõik tema liitumisega otseselt seonduvad põhjendatud kulud, v.a arenduskulud. Võrguettevõtja ei võta liitujalt tasu liitumispunkti võimaldamise eest, vaid liituja võrguga ühendamise eest. Liitumistasu suuruse arvutamise kord on sätestatud metoodikas, mille p 1.1 sätestab liitumistasu komponendid mh juhuks, kui toimub liituja ühendamine võrguga. Kui liituja tarbeks on vaja tagada liitumisvõimsus, siis selleks tehtavad tööd kuuluvad liitumistasu hulka (projekteeritavate ning ehitatavate elektripaigaldise rajamise kulu ehk ehitustööde ja seonduvate tööde maksumus), mis sisaldab tarbimis- või tootmisvõimsuse ühendamiseks või olemasolevate tarbimis- või tootmistingimuste muutmiseks vajalikke ning põhjendatud kulusid (p 1.2.1; täpsemad kululiigid p-d 1.2.11‒1.2.1.7). Ilma Elektrilevi liitumiseta (Oisu Biogaasi koostootmisjaama liitumiseks) Imavere alajaamas ei oleks kaebaja seal ühtegi ehitustööd (sh rekonstrueerimistööd) teostanud. Seega on kõik Imavere alajaama ümberehitustööd vajalikud Elektrilevi liitumise (Oisu Biogaasi koostootmisjaama liitumise) võimaldamiseks. Jagamisele kuuluvad ainult võrgutugevduskulud, mitte konkreetse liituja liitumiskulud. Liitumistaotluse menetlemisel saab kaebaja lähtuda ainult temale nimetatud ajahetkel teada olevatest asjaoludest, loobumist ja hilisemat liitumise soovi ei saa ette näha. I ja II hanke korraldamise asjaolud ei olnud samad. Esimese hanke korraldas kaebaja mõlema tootja liitumiseks vajalikeks ehitustöödeks, et kulud ei jääks ainult ühe liituja kanda. Tegemist oli mõlema liituja liitumiseks vajalike kuludega. Kulusid polnud teostatavate tööde kaupa eraldi määratletud, kuna liitumistasu maksumus on liituja jaoks üks koondsumma. Kui Imavere Energia ei oleks ka I hanke ajal liituja olnud, oleksid Oisu Biogaasi liitumistasus sisalduvad kulud olnud kohe sellised nagu lõpuks (Oisu Biogaas olnuks ainus liituja). Imavere Energia loobumisel ei olnud enam võimalik liitumise kulutusi kahe liituja vahel jagada. Oisu Biogaasi (suurenenud) liitumistasu ei sisaldanud kulutusi, mida kaebaja oleks saanud jätta tegemata pärast Imavere Energia poolt liitumislepingu ülesütlemist. Kaebajal puudus võimalus lisada juba käimasolevate liitumiste raames teostatavaid töid tulevikus planeeritavate liitumiste kuludesse. Tegemist ei ole võrgutugevduskuludega, kuna võrguettevõtjal puudus vajadus võrku tugevdada. Liitumistasu kalkulatsioonis sisaldusid üksnes konkreetse liituja võrguga ühendamiseks vajalikud otsesed ja põhjendatud kulud, mitte võrgutugevduskulud, ning Imavere alajaamas ei planeeritud mingeid võrgutugevdusi, ei ole tehtud võrgutugevdustöid ega rajatud võrgutugevdusobjektiks olevat elektripaigaldist.
13.Konkurentsiamet palus jätta kaebuse rahuldamata. ELTS § 71 lg 2 ja § 73 lg 1 koosmõjust tulenevalt on kaebajal kohustus arvutada võrguga ühendamise eest võetav 5(16)
3-16-320 võrgutasu kooskõlas metoodikas sätestatud põhimõtetega. ELTS kohaselt kooskõlastab Konkurentsiamet liitumistasu arvutamise metoodika. Metoodika kehtestamine läbi metoodika alusel arvutatud liitumistasu on võrguettevõtja õigus ja kohustus. Võrguettevõtja peab enne metoodika kehtestamist selle Konkurentsiametiga kooskõlastama. Kooskõlastamisel arvestab amet muu hulgas ELTS §-des 40, 44, 59,71 ja 72 sätestatut ning võrguettevõtja asjakohaseid tüüptingimusi. Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Seega on ilmne, et võrgutasu võrguga ühendamise eest, mis ei ole kooskõlas Konkurentsiametiga kooskõlastatud liitumistasu arvutamise metoodikaga, on samamoodi tühine. Konkurentsiameti kontrollipädevus liitumistasu osas on sätestatud ELTS § 93 lg 6 p-s 14. Vastustaja saab metoodika tõlgendamisel lähtuda vaid ELTS-s sätestatud põhimõtetest, sh ELTS § 71 lg-st 2 ja § 73 lg-st 1. Konkurentsiamet on otsuse ja ettekirjutuse tegemisel lähtunud metoodika sõnastusest ja ELTS terminitest ega saanud luua „uut“ metoodikat või asunud metoodika mõisteid vastuoluliselt määratlema. Kuna kaebaja on jätnud metoodikas sätestatud nõuded täitmata, on ta rikkunud ETLS § 71 lg 2 ja § 73 lg 1 koosmõjust tulenevat kohustust arvutada võrguga ühendamise eest võetav võrgutasu kooskõlas metoodikaga. Tegemist on üheaegsete liitumistega ning Oisu Biogaasi liitmiseks ülekandevõrgus teostatavate tööde osas sisalduvad liitumistasus ka võrgutugevduskulud. Vastustaja ei ole võrgutugevduskulu määratlemisel rikkunud kaalutlusõigust ega jätnud välja selgitamata olulisi asjaolusid. Vastustaja ei ole otsuses ega ettekirjutuses väljendanud, et võrgutugevduskulude näol on tegemist kuludega, mis ei ole konkreetse liituja liitumiseks tarvilikud kulud. Kulud, mis ei ole konkreetse liituja liitumiseks tarvilikud kulud, ei ole käsitatavad põhjendatud kuludena ning neid ei tohiks VE § 33 lg-te 1 ja 3 kohaselt liitumistasusse üldse lisada. Vastustaja tõi kaebajale 01.12.2015 saadetud kirjas välja, et konkreetsed kulud elektripaigaldiste ehitamiseks, mis on vajalikud mõlema liituja tarvis, tuleb jagada proportsionaalselt, lähtudes metoodikast ning lisaks tuleb jagada ka vastavate elektripaigaldiste ehitamisega otseselt seonduvad muud kulud (so metoodika p-des 1.2.1.1‒1.2.1.7 nimetatud kulud) samaaegsete liitujate vahel. Võrguarvutuste näol on tegemist toiminguga, millega sisuliselt pannakse paika võrgu konfiguratsioon ja tehnilised parameetrid. VE § 32 lg 5 kohaselt määrab võrguga ühendamise korral võrgu konfiguratsiooni ja tehnilised parameetrid võrguettevõtja. Konkurentsiamet ei ole teinud kaebajale ettekirjutust kulude liitumistasust välja võtmiseks, vaid metoodika p 2.2 kohaseks kulude jagamiseks. Liitumispunktina ei saa käsitada elektripaigaldisi, vaid liitumispunkt on elektripaigaldise täpselt määratletud ühenduskoht võrguga. Oisu Biogaasi liitumise tarvis on liitumispunktiks Imavere alajaama C1T 110 kV lahtri kommertsmõõtepunkti kliendi trafopoolsed klemmid. Otsuses ja ettekirjutuses on välja toodud faktilised ja õiguslikud alused, millest vastustaja on lähtunud, kirjalikud põhjendused ja selgitused. Haldusaktide resolutsioonid on selged ja üheselt mõistetavad. Kaebaja ettepanekud liitumislepingu muutmiseks viitavad, et ta on otsust ja ettekirjutust mõistnud ning astunud samme nende täitmiseks.
14.OÜ Oisu Biogaas palus jätta kaebuse rahuldamata. Oisu Biogaasi liitumistasu võrgutugevduskulu osa on kümme korda suurem kui Imavere Energia liitumistasu võrgutugevduskulu osa. Kaebaja on käitunud Oisu Biogaasi suhtes ebaõiglaselt ning on rikkunud ELTS § 1 lg-tes 1 ja 2 ning § 71 lg-s 3 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.
6(16)
3-16-320 Oisu Biogaasi ja Elektrilevi vahel sõlmitud liitumislepingu nr 182824 kohaselt kohustuvad Elektrilevi ja Elering teavitama teineteist viivitamatult kõigist asjaoludest, mis võivad mõjutada prognoositud liitumistasu suurust. Seda ei tehtud, mistõttu rikuti koostöö ja läbipaistvuse põhimõtet. Imavere alajaamaga liitumise menetluses puudub Oisu Biogaasil võimalus mõjutada liitumislepingu tingimusi. Oisu Biogaasil ei olnud võimalik liitumislepingut sõlmida ilma Eleringi kooskõlastuseta (VE § 16 lg 1). Oisu Biogaas ei kahtlustanud liitumislepingut allkirjastades, et sellega rikutakse tema õigusi. Oisu Biogaas sai määrava tähtsusega asjaoludest teada ainult tänu Konkurentsiametile kaebuse esitamisele haldusmenetluses. Elering korraldas II hanke olukorras, kus Oisu Biogaas ja Imavere Energia olid samaaegsed liitujad. Eleringil oli võimalus ja kohustus jagada ehitustööde maksumus samaaegsete liitujate vahel. Elering pidi olema teadlik Imavere Energia soovist Imavere alajaamaga uuesti liituda. Imavere Energia esitas uue liitumistaotluse Imavere alajaamaga liitumiseks 22.07.2014, s.o üks kuu enne II hanke hankelepingu allkirjastamist. Liitumistaotluse esitamise ajahetk kinnitab, et Oisu Biogaasi ja Imavere Energia puhul on tegemist samaaegsete liitujatega. Elering oleks pidanud arvestama tegeliku olukorraga, asuma läbirääkimistesse Oisu Biogaasi ja Elektrileviga, hanke tühistama ning hankelepingut mitte allkirjastama. Vale on Eleringi väide, et Oisu Biogaasi liitumistasu suurenemine tulenes sellest, et tööde maksumus oli prognoositust kõrgem, ning asjaolust, et Imavere Energia ütles liitumislepingu üles. Oisu Biogaasi liitumistasu suurenemine oli tingitud Eleringi pahatahtlikust käitumisest. Oisu Biogaasil tuleb Imavere alajaamaga liitumise menetluses põhjendamatult kanda võrgutugevduskulusid, juba I hanke korraldamise ajal puudus vajadus võrgutugevduskuludeks. Oisu Biogaas on olnud kolm aastat ohutult ja häireteta võrku ühendatud. Oisu Biogaasi koostootmisjaama normaalseks ja tõrgeteta tööks vajalikud põhivõrgu elektripaigaldised olid faktiliselt olemas juba enne I hanke korraldamist. Eleringipoolne rikkumine liitumistasu määramisel toimus juba I hanke ajal. Elering oleks pidanud pärast Imavere Energia poolt liitumislepingu ülesütlemist kontrollima, kas kõik planeeritud tööd on vajalikud olukorras, kus Imavere alajaamaga liitub läbi Elektrilevi jaotusvõrgu vaid Oisu Biogaas. Elering nendib kaebuses sõnaselgelt, et Oisu Biogaasi liitumine ei tekitanud võrgus ülekoormust, mistõttu ei olnud vajalik võrku tugevdada ja seeläbi kanda võrgutugevduskulusid. Hoolimata sellest tuleb Oisu Biogaasil praegu faktiliselt võrgutugevduskulusid kanda. Konkurentsiamet ei ole sekkunud Eleringi diskretsiooniruumi konkreetsete kulukomponentide jagamisel liitujate vahel. Konkurentsiamet on mõistet „liitumispunkt“ õigesti sisustanud. Juhul, kui liituja tootmisseadme elektrivõrku ühendamine põhjustaks võrgu ülekoormuse, tuleb võrguettevõtjal teha võrgutugevduskulusid. Sellises olukorras tuleb liitujal tasuda enda tootmisseadme ja liitumispunkti vaheliste kaablite või liinide rajamise kulud (s.o võrguga ühendamise kulud), liitumispunkti väljaehitamise kulud ning liitumispunktist võrgu poole jäävad võrgutugevduskulud. Liitumispunkti asukoht on määratletud Eleringi ja Elektrilevi vahel sõlmitud liitumislepinguga. Liitumispunkt asub tavapäraselt trafo kliendipoolsetel klemmidel ning klemmid ise kuuluvad võrguettevõtjale. Konkurentsiamet on õigesti tuvastanud, et Oisu Biogaas ja Imavere Energia on samaaegsed liitujad, mistõttu tuleb võrgutugevduskulusid kanda mõlemal liitujal ning proportsionaalselt nende liitumisvõimsusega. Oisu Biogaasi liitumistasu kalkulatsioon ei sisalda üksnes Oisu Biogaasi Imavere alajaamaga ühendamiseks vajalikke kulusid ja on seetõttu vastuolus metoodika punktiga 2.2, VE § 33 lg-ga 1, ELTS § 1 lg-tega 1 ja 2 ning § 71 lg-ga 3.
7(16)
3-16-320 Elering on samas olukorras olevaid liitujaid ebavõrdselt kohelnud. Kuigi asjaolud on hangete puhul samad, jagas Elering I hanke puhul kulud samaaegsete liitujate, s.o Oisu Biogaasi ja Imavere Energia vahel ära. Seevastu II hanke puhul jättis Elering kulud ainult Oisu Biogaasi kanda. Konkurentsiametil on õigus anda suuniseid metoodika tõlgendamiseks ja rakendamiseks, ta ei ole metoodikale andnud uut tähendust.
15.Imavere Energia OÜ palus kaebuse rahuldada. Kolmanda isiku kahe liitumistaotluse vahel on suur erinevus, tegemist on erinevatel äriplaanidel tugineva liitumisega. Konkurentsiameti õigus ja kohustus teostada riiklikku järelevalvet annab talle õiguse metoodikat mitte kooskõlastada või nõuda Eleringilt metoodika muutmist, kuid ei anna talle õigust ise metoodikat muuta või kohustada Eleringi metoodika tõlgendamiseks teatud moel. Imavere Energia 2014. a liitumisleping ei sisalda liitumistasu kalkulatsioonis võrgutugevduskulu. Samaaegse liitumise definitsiooni on võimalik kohaldada vaid juhul, kui on täidetud metoodika p-s 2.2 sätestatud eeldus. Seega on p 2.2.2 kohaldamise ja võrgutugevduskulude jagamise imperatiivseks eelduseks tulenevalt p-st 2.2 kahe või enama samaaegse liituja olemasolu ja võrgutugevduskulu sisaldumine kõigi kahe või enama liituja liitumistasu kalkulatsioonis. Imavere Energia ja Oisu Biogaas pole metoodika p 2.2.2 mõttes samaaegsed liitujad. Imavere ajajaamas ei tehtud võrgutugevdustöid ega rajatud võrgutugevdusobjektiks olevat elektripaigaldist. Seega, hoolimata juba metoodika p-de 2.2 ja 2.2.2 eelduste mittetäitmisest pole täidetud ka p-st 2.2.2.1 tulenev eeldus. Konkurentsiameti arusaam võrgutugevduskulude olemusest on ekslik. Väär on lähenemine, et sisuliselt oleks iga liitumistasu alati võrdsustatud võrgutugevduskuluga.
16.Elektrilevi OÜ ei soovinud vaidluse sisu osas seisukohti esitada, vaid selgitas, et Elektrilevi ja Eleringi vahel on 18.07.2011 sõlmitud liitumisleping PVFIN-112-157 selleks, et Oisu Biogaas saaks võrguga ühendatud. Vastavalt liitumislepingu lisale nr 1 muudetakse tarbimistingimusi Imavere 110/15 kV alajaamas seoses 1,2 MW koostootmisjaama liitumisega kliendi Elektrilevi 15 kV alajaama. Liitumislepingu p 3.1 kohaselt on Elektrilevi kohustatud tasuma võrguettevõtjale liitumistasu arvetel märgitud maksetähtpäevadeks. P 3.3 kohaselt tasub Elektrilevi Eleringile liitumise eest liitumistasu, mis peab katma kõik võrguettevõtja poolt liitumiseks tehtud tegelikud kulutused. Liitumistasu prognoositud eeldatav suurus on sätestatud lepingu lisas nr 2 toodud kalkulatsioonis. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku leppinud, et nimetatud liitumistasu suurus on poolte prognoos ning liitumistasu tegelik täpne suurus selgub lepingu täitmise käigus.
17.Tallinna Halduskohus jättis 18.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata, mõistis Elering AS-lt OÜ Oisu Biogaas kasuks välja menetluskulud 3584 eurot ning jättis ülejäänud osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Konkurentsiamet on 26.06.2015 otsusega nr 7.1-14/15-011 kooskõlastanud Eleringi metoodika. Kaebaja ning Oisu Biogaasi ja Imavere Energia (esimese) liitumislepingute sõlmimise ajal kehtis Eleringi liitumistasu arvutamise metoodika, mis oli Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud 13.12.2011 otsusega nr 7.1-14/11-001 (I kd, tl 206-207). Sätted, mis puudutavad samaaegset liitumist, võrgutugevduskulu mõistet ning nimetatud kulude proportsionaalset jagamist samaaegsete liitujate vahel, on mõlemas metoodikas identsed. Vastustajal pole metoodika iseseisva muutmise pädevust, õigusega kooskõlas mitteolevat metoodikat on Konkurentsiametil võimalus kooskõlastamata jätta (ELTS § 73 lg 2; Riigikohtu 19.11.2012 otsus nr 3-3-1-42-13).
8(16)
3-16-320 Konkurentsiametile esitatud kaebuse eesmärgipärane lahendamine hõlmab ka sisulist hinnangut metoodika järgimisele, mille koostamise ja kohaldamise pädevus on küll võrguettevõtjal endal. Vastustaja ei ole sekkunud kaebaja otsustuspädevusse metoodika loomisel ja kohaldamisel, vaid tõlgendab metoodika (järelevalvemenetluses esemeks olevate sätete) sisu kehtiva õiguse alusel. Vastustaja järelevalvepädevuse teostamine ei ole võimalik ilma metoodika asjakohaste punktide sisu avamata. Vastustajal on pädevus hinnata, kas võrguettevõtja tegevus on metoodika sätetega kookõlas. Metoodika p 2.2 kohaldamise eelduseks on, et tegemist oleks samaaegsete liitujatega. Samaaegse liitumise mõiste määratlemisel tuleb lähtuda metoodika p-st 2.2.2. ja võrgutugevduskulude mõiste avamisel metoodika p-st 2.2.1. Kohus ei nõustu kaebaja ja Imavere Energia (kohtuistungil esitatud) seisukohaga, et vastustaja on eksinud metoodika p-de 2.2 ja 2.2.2. kohaldamisel üld- ja erinormi kohaldamise reegli vastu, st põhjendamatult asunud sisustama võrgutugevduskulu mõistet. Metoodika p 2.2 kohaldamine on võimalik järgmiste eelduste täitmisel: samaaegne liitumine, võrgutugevduskulude esinemine ning need sisalduvad kõigi liitujate liitumistasu kalkulatsioonis. Seega ei ole metoodika p 2.2 kohaldamine võimalik ilma selle alapunktide poole pöördumata, et esmalt välja selgitada, kas tegemist on samaaegse liitumisega. Imavere Energia on rõhutanud, et tema kahe erineva liitumistaotluse (2011 ja 2014) vahel on suur erinevus, tegemist on erinevatel äriplaanidel tugineva liitumisega. Kohtu hinnangul ei saa metoodika järgimine või mittejärgimine tuleneda sellest, milliste kaalutluste või eesmärkidega mõni liituja liitumist soovib, sh tema äriplaanist. Metoodikat tuleb kohaldada ühtviisi kõikide liitujate suhtes, kui nad vastavad metoodikas sätestatud kriteeriumidele (ELTS § 1 lg 2 ja § 71 lg 3). Ainuüksi kolmanda isiku eesmärk liitumiseks ei anna alust välistada tema puhul samaaegne liitumine, kui muus osas on eeldused täidetud. Haldusasja dokumentidest nähtuv kronoloogia viitab sellele, et II hanke raames ehitustööde lepingu sõlmimise ajaks (22.08.2016) ei saanud kaebajale teadmata olla Imavere Energia soov liituda, kuigi mõnevõrra teistsugustel tingimustel (suurema võimsusega). Kaebaja on Imavere Energiale teinud liitumispakkumise vähem kui kahe kuu pärast II hanke raames ehitustöödeks lepingu sõlmimisest ning sealt edasi vähem kui kuu möödudes on sõlmitud liitumisleping. Metoodika p 2.2 kohaldamiseks on määrav võrgutugevduskulude sisaldumine samaaegsete liitujate liitumistasu koosseisus. Võrgutugevduskulude mõiste määratleb metoodika p 2.2.1, milles räägitakse „liitumispunkti ehitamisest“. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et liitumispunkt „lepitakse kokku“, kulud liitumisel tehakse „võrguühenduse loomiseks“. ELTS § 3 p 15 kohaselt on liitumispunkt turuosalise elektripaigaldise täpselt määratletud ühenduskoht võrguga, st seadus ei määratle liitumispunkti mingi elektripaigaldise või – seadmena, vaid kokkuleppelise ühenduskohana. VE § 34 lg 4 kohaselt asub põhivõrguga liitumise korral liitumispunkt alajaama seadmes. Vastavalt ELTS § 3 p-le 32 on võrguühendus elektriline ühendus võrgu ja muu elektripaigaldise vahel. Vastavalt ELTS § 3 p-le 9 on elektripaigaldis elektrienergia tootmiseks, edastamiseks, muundamiseks, mõõtmiseks, müügiks või tarbimiseks kasutatavate seadmete, juhtide ja tarvikute paigaldatud talitluslik kogum. ELTS § 3 p 29 kohaselt on võrk elektripaigaldis või selle osa, mis on ette nähtud elektrienergia edastamiseks tarbija või tootja liitumispunktini. Kohus nõustub vastustaja ja Oisu Biogaasi seisukohaga liitumispunkti mõiste osas ning sellest lähtuva võrgutugevduskulude määratlusega. Kuigi metoodika kasutab sõnastust „liitumispunkti ehitus“, on kaebaja varasemalt kasutanud liitumispunkti määratlust vastavalt ELTS § 3 p 15 järgi. Näiteks 02.08.2011 Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ-ga (nüüd Elektrilevi) sõlmitud lepingus PFIN-112-157 (p 2.1.7). Liitumispunkti valmisolekuks võrguga ühendamiseks võib olla vajalik teostada täiendavaid töid (metoodikas nimetatud 9(16)
3-16-320 „liitumispunkti ehitus“). Praeguse juhtumi jaoks konkreetsemalt on liitumispunkti asukohana liitumislepingu PVFIN-112-157 lisa 1 p 4 määratud võrguettevõtja Imavere 110/15 kV alajaamas trafo C1T 110 kV lahtri kommertsmõõtepunkti kliendi trafopoolsed klemmid (II kd, tl 246p). Vastustaja on otsuse p-s 4.2.5 põhjendatult leidnud, et liitumispunkti näol on tegemist konkreetselt paika pandud punktiga, mida käsitatakse ühenduskohana võrguga ning liitumispunktina ei saa käsitada elektripaigaldisi, mida kasutavad või saaksid kasutada teised perspektiivsed tarbijad võrguühenduse kasutamiseks. Seega on vastustaja liitumispunkti määratlenud kooskõlas kehtiva õigusega, arvestades kaebaja ja Elektrilevi vahel sõlmitud lepingut. Oisu Biogaasi liitumistasu sisaldas võrgutugevduskulu. Kaebaja on seisukohal, et võrgutugevduskulud tasub esimene liituja, kelle liitumine tekitab ülekoormuse. Kohus ei nõustu kaebajaga, et selline järeldus tuleneb ELTS § 65 lg 3 p-st 4. Kui võrgutugevduskulu jääks igal juhul esimese liituja kanda, kelle puhul ülekoormuse probleem ilmneb, kaotaks eesmärgi metoodikas esitatud võrgutugevduskulude jagamise regulatsioon. Kaebaja on ka ise vastuoluliselt suhtunud võrgutugevduskulude määratlemisse. Kuigi kaebaja on seisukohal, et võrgutugevduskulude järele polegi vajadust olnud, on ta teisalt siiski pidanud võimalikuks nende jagamist liitujate vahel esimese hanke kontekstis, et need ei jääks ühe liituja kanda. Sellest järeldub, et kaebaja on võrgutugevduskulusid pidanud vajalikuks kahe liitujaga liitumise puhul. Kohtu hinnangul tuleneb kaebaja seisukoht, et juba I hanke korraldamise ajal polnudki vajadust võrgutugevduskulude järele, sellest, kuidas kaebaja (erinevalt vastustajast) võrgutugevduskulu määratleb. Liitumistasu lõplik suurus ja selle jaotumine erinevate liitujate vahel jääb lõplikult kaebaja enda otsustada vaidlustatud ettekirjutuse täitmisel. Ka ettekirjutuse sõnastus näeb ette liitumistasu vastavusse viimise metoodika p-ga 2.2, ELTS § 71 lg-ga 2 ning § 73 lg-ga 1. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuse ega ettekirjutusega kohustanud kaebajat mingeid kulusid liitumistasust välja arvama, vaid neid metoodika p 2.2 kohaselt jagama. Vastustaja on rõhutanud seoses vaidlustatud aktide selguse ja täidetavusega, et vaidlustatud haldusaktidest arusaamisele viitavad kaebaja 02.03.2016 ettepanek kolmandatele isikutele liitumislepingu muutmiseks ja tasude ümberarvutamiseks selliselt, et Elektrilevi liitumistasu väheneb ja Imavere Energia liitumistasu suureneb (II kd, tl 12; IV kd, tl 52-55), millest nähtub, et kaebaja saab aru, kuidas otsust ja ettekirjutust täita ning on selleks samme astunud. Kohus nõustub selle seisukohaga. Haldusakte ei tee ebaselgeks asjaolu, et menetlusosalised on erineval seisukohal kohaldatavate mõistete ja põhimõtete kohaldamisel. Vaidlustatud aktide resolutsioonide täidetuse osas tuleb arvestada vastustaja volituste piire ja aluseks oleva õigusliku regulatsioon eripära. Kuna kaebajale on võrguettevõtjana jäetud küllaldane autonoomia metoodika piires arvutusteks ja kulude jagamiseks, mida kaebaja on ise järjekindlalt ka rõhutanud, ei saa vastustaja kohustada kaebajat kulude jagamiseks konkreetseid summasid välja tuues. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
18.Imavere Energia OÜ palub 16.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 18.10.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Menetluskulud palub apellant jätta Konkurentsiameti kanda. ELTS § 93 lg-st 1 tulenev Konkurentsiameti õigus ja kohustus teostada riiklikku järelevalvet annab talle õiguse metoodikat mitte kooskõlastada või nõuda Eleringilt metoodika muutmist, kuid ei anna talle õigust ise metoodikat muuta või kohustada Eleringi metoodika 10(16)
3-16-320 tõlgendamiseks teatud moel. Kohus on jätnud arvestamata, et Konkurentsiametil ega kohtul ei ole õigust asuda Oisu Biogaasi seisukohtade ja jooniste alusel analüüsima, kuidas peaks võrgutugevduskulude termin olema metoodikas sätestatud ja kuidas oleks kulusid liitujate vahel õiglane jagada. Konkurentsiamet on otsuse ja ettekirjutuse tegemisel ületanud seadusest tuleneva pädevuse piire, mistõttu on otsus ja ettekirjutus tühised. Metoodika p 2.2 (üldnormi) alusel p 2.2.2 (erinormi) kohaldamise ja võrgutugevduskulude jagamise imperatiivseks eelduseks on: 1) kahe või enama samaaegse liituja olemasolu ja; 2) võrgutugevduskulu sisaldumine kõigi kahe või enama liituja liitumistasu kalkulatsioonis. Erinormi kohaldamiseks puudub alus olukorras, kus üldnormist tulenevad eeldused ei ole täidetud. Imavere Energia 2014 liitumislepingu liitumistasu kalkulatsioon ei sisalda võrgutugevduskulu. Sellega on välistatud metoodika p-de 2.2 ja 2.2.2 kohaldumine Imavere Energia ja Oisu Biogaasi olukorrale Imavere alajaamas. Kohus on vääralt järeldanud, et Oisu Biogaas ja Imavere Energia on samaaegsed liitujad metoodika mõistes. Metoodika p-de 2.2 ja 2.2.2 kohaselt loetakse pooleliolevaks liitumisprotsessiks liitumist kuni võrgutugevduskulu objektiks olev elektripaigaldis on valmis ehitatud ning pingestatud. Imavere alajaamas ei ole tehtud võrgutugevdustöid ega rajatud võrgutugevdusobjektiks olevat elektripaigaldist. Seega on välistatud, et kolmandad isikud võiksid olla samaaegsed liitujad metoodika mõistes. Kohus on eksinud võrgutugevduskulude mõiste sisustamisel. Võrgutugevduskulud saavad olla seotud üksnes juba olemasoleva põhivõrgu tugevdamise, muutmise ja täiendamisega. Liitumiseks vajaliku uue elektripaigaldise ehitamisega kaasnevad kulud ei ole võrgutugevduskulud. Võrgutugevduskulud tehakse olemasolevale põhivõrgule juhul, kui võrguarvutused näitavad selle vajalikkust. Metoodika ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt oleks kõik kulud, mis ei seondu konkreetse ühenduskoha (klemmide) ehitusega, võrgutugevduskulud. Kui Oisu Biogaasi kaebuse alusel kohaldataks metoodikat tema suhtes tulenevalt Konkurentsiameti otsusest ja ettekirjutusest seniselt erinevalt, siis tooks see kaasa läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise, kuna Oisu Biogaas saaks metoodikast mittetuleneva eelise võrreldes kõigi teiste liitujatega. See oleks vastuolus ELTSst tulenevate põhimõtetega ja lubamatu. Otsuse ja ettekirjutusega pannakse Elering olukorda, kus ta on sunnitud kohaldama metoodikat Oisu Biogaasi suhtes erinevalt teistest liitujatest.
19.Elering AS palub 17.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 18.10.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Vastustaja ega kohus ei ole võrgutugevduskulude olemasolu ja nende jagamise kohustuse hindamisel lähtunud metoodika p 2.2 eeldustest. Praegu on vaidluse all võrgutugevduskulude jagamise küsimus II hanke alusel. See, mis toimus I hanke järgselt, ei oma tähendust. I hanke järgselt toimunud kulude jagamine liitujate vahel toimus nende endi nõusolekul. Sellest, et kulud jaotati liitujate vahel, ei saa aga teha järeldust, et tegemist oli automaatselt võrgutugevduskuludega, mille määratlemine toimub ikkagi metoodika alusel. Antud juhul jagatavad kulud ei olnud võrgutugevduskulud, kuna võrguarvutused ei näidanud vajadust võrgutugevduskulusid kanda. Seega ei olnud metoodika p 2.2 eeldused täidetud. Võrgutugevduskulu peab metoodikast lähtuvalt sisaldama endas sellised kulud, mis on vajalikud olemasoleva võrgu tugevdamiseks, st et võrgus puudub vajalik edastamisvõimsus. Kaebaja saab hanke korraldamisel lähtuda talle teadaolevatest liitumistaotlustest ja tasutud esimestest osamaksetest, mitte spekulatsioonidest. II hanke korraldamise ajaks ei olnud 11(16)
3-16-320 Imavere Energia oma liitumislepingu järgset esimest osamakset veel tasunud. Seega ei saanud kaebaja Imavere Energiaga arvestada. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus, kinnitades võrgutugevdustasude sisaldumist Oisu Biogaasi liitumistasus, oleks enne kontrollinud võrgutugevduskulude määratlemise eelduseid, mis sisalduvad metoodika p-s 2.2.1. Kohus on täielikult arvestamata jätnud, et võrgutugevduskulud esinevad üksnes siis, kui võrguarvutused näitavad nende vajalikkust. Otsuses ei ole arvestatud metoodikast tuleneva eeldusega, et võrgutugevduskulude jagamiseks peavad need sisalduma ka Imavere Energia liitumistasus. Üksnes sellest, et võrgutugevduskulud sisalduvad ühe liituja liitumistasus, ei piisa metoodika kohaselt selleks, et neid saaks jagada. Metoodikat tuleb kohaldada ühtemoodi kõikide liitujate suhtes, sõltumata sellest, milline on liituja taotletav liitumisvõimsus. Liitumisvõimsuste erinevus iseenesest ei too kaasa ega tekita võrgutugevduskulude olemasolu ja nende jagamise kohustust. Kohus pole kontrollinud kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist vastustaja poolt, rikkudes sellega HKMS § 158 lg-t 3. Metoodika kontrollimine, st vastustajal lasuv järelevalveõigus ja –kohustus ei ole sama, mis õigus ja kohustus metoodikat kohaldada, sisustada ja tõlgendada. Vastustaja tõlgendus metoodikast tooks kaasa olukorra, kus sisuliselt iga liitumistasu oleks alati võrdsustatud võrgutugevdamise kuluga. Vastustajal ei ole pädevust hakata metoodikat tõlgendamise ja sisustamise kaudu muutma, et see õigusega kooskõlla viia. Selliselt sekkub vastustaja kaebaja otsustuspädevusse, ületades oma volituste piire.
20.Konkurentsiamet palub 22.12.2016 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Metoodika kehtestamisel tuleb lähtuda selle sõnastusest ning kui tekib vajadus metoodika tõlgendamiseks, tuleb seda teha vaid ELTS-s sätestatud põhimõtetest lähtudes. Konkurentsiamet on sellest põhimõttest lähtunud ega ole loonud uut metoodikat või asunud selle mõisteid vastuoluliselt sisustama. Vastustaja järelevalvepädevuse teostamine ei ole võimalik ilma metoodika asjakohaste punktide sisu avamata. Vastustajal on pädevus hinnata, kas võrguettevõtja tegevus on metoodika sätetega kooskõlas. Vastasel korral kujuneks võrguettevõtja autonoomne valdkond, mille osas vastustaja ei saaks teiste turuosaliste õiguste kaitseks sisulist järelevalvet teostada. Halduskohus on õigesti leidnud, et Imavere Energia ja Oisu Biogaasi puhul on tegemist samaaegsete liitumistega. Metoodika p 2.2.2 kohaselt peetakse samaaegse liitumise all silmas olukorda, kus liitumislepingu pakkumise esitamisel selgub, et liituja liitumiseks on vaja kasutada juba eelnevalt teiste liitujate pooleliolevates liitumisprotsessides valmis ehitatavaid või planeeritavaid võrgutugevdusi. Elering peab samaaegsete liitujate võrgutugevduskulusid liitujate vahel proportsionaalselt jagama. Eleringi tegevus, kus liitumisega seotud kulud jäetaks vaid Oisu Biogaasi kanda, ei ole kooskõlas ELTS § 71 lg-s 3 sätestatud nõudega. Halduskohus on võrgutugevduskulude mõiste õigesti sisustanud. Võrgutugevduskuludena on käsitatavad kõik need kulud, mille arvelt rajatakse või arendatakse võrku. Võrguarvutuste näol on tegemist toiminguga, millega sisuliselt pannakse paika võrgu konfiguratsioon ja tehnilised parameetrid. VE § 32 lg 5 kohaselt määrab võrguga ühendamise korral võrgu konfiguratsiooni ja tehnilised parameetrid võrguettevõtja. Konkurentsiamet ei teinud kaebajale ettekirjutust mitte seetõttu, et kaebaja on võrgu konfiguratsiooni või tehniliste parameetrite osas eksinud, vaid seetõttu, et Elering jättis võrgutugevduskulud üheaegsete liitujate vahel vastavalt metoodikale jagamata, rikkudes metoodika p-s 2.2 sätestatud põhimõtteid. Kaebaja on võrgutugevduskulude osas andnud vastuolulisi ja eksitavaid selgitusi. Kaebaja ei ole metoodikast või ELTS-s toodud alustest lähtudes suutnud põhjendada asjaolu, miks ta pidas I hanke puhul vajalikuks kulude jaotamist, II hanke puhul aga mitte. 12(16)
3-16-320 Halduskohus on õigesti leidnud, et võrguarvutuste tegemine ei olnud vastustaja, samuti mitte Oisu Biogaasi või Imavere Energia ülesandeks järelevalve teostamisel. Vastav kohustus on kaebajal. Kui kaebaja on I ja II hanget silmas pidades jätnud võrguarvutused tegemata või ta ei suuda nende tegemist tõendada, ei saa ta sellest tulenevalt panna vastutust või delegeerida tõendamiskoormust kellelegi teisele. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaebaja väide, et metoodika p-s 2.2 sätestatud eeldused ei olnud täidetud. Oisu Biogaasi ega Imavere Energia liitumistasu ei sisaldanud võrgutugevduskulusid, kuna võrguarvutused ei näidanud vajadust võrgutugevduskulusid kanda. Kohtuotsuse järel tekkinud olukord ei ole vastuolus läbipaistvuse ja liitujate võrdse kohtlemise põhimõttega. Metoodika kooskõlastamisega on muu hulgas tagatud ELTS § 71 lgs 3 sätestatud võrgutasude kehtestamise aluseks olevad läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted, millest tulenevalt oleks kaebaja pidanud Oisu Biogaasi ja Imavere Energiat käsitama samaaegsete liitujatena ning liitumistasu arvutamisel lähtuma metoodikast. Kuna Elering seda ei teinud, on ta samas olukorras olevaid liitujaid kohelnud ebavõrdselt. Kuna Elering jättis metoodikas sätestatud nõuded täitmata, on ta rikkunud ELTS § 71 lg 2 ja § 73 lg 1 koosmõjust tulenevat kohustust arvutada võrguga ühendamise eest võetav võrgutasu kooskõlas metoodika põhimõtetega. Konkurentsiamet ei ole kaalutlusõigust valesti teostanud ja kohus on seda piisavalt kontrollinud. Otsuses ja ettekirjutuses on välja toodud faktilised ja õiguslikud alused, millest vastustaja lähtunud on ning põhjendused ja selgitused. Haldusaktide resolutsioonid on selged ja üheselt mõistetavad.
21.OÜ Oisu Biogaas vaidleb 21.12.2016 kirjalikus vastuses (täiendatud 13.03.2017) apellatsioonkaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde. Elektrilevi edastas 27.02.2017 Oisu Biogaasile arve Elektrilevi ja Oisu Biogaasi vahel 27.06.2011 sõlmitud liitumislepingu kolmanda osamakse teise etapi eest summas 39 699,11 eurot tasumiseks. Arvet esitades on Elektrilevi käitunud pahatahtlikult, sest arve on esitatud olukorras, kus Konkurentsiamet on leidnud, et liitumisleping ei ole metoodikaga kooskõlas ning halduskohus ei ole Konkurentsiameti otsuse ega ettekirjutuse kehtivust peatanud. Seni, kuni asjas puudub lõplik lahend, puudub Elektrilevil õiguslik alus arve esitamiseks.
22.Elektrilevi AS oma kirjalikku seisukohta apellatsioonkaebustele ei esitanud.
23.Imavere Energia OÜ esitas 15.10.2017 seisukoha OÜ Oisu Biogaas ja Konkurentsiameti vastustele. Metoodika p-dest 2.2 ja 2.2.1 tuleneb, et kõigepealt on võrguarvutuste abil vajalik tuvastada, kas konkreetsel juhul on võrgutugevduskulud olemas ja alles seejärel saab asuda analüüsima, kas esineb alus võrgutugevduskulude jagamiseks liitujate vahel. Võrgutugevduskulud on sõltumatud liitujatest, taotletavast liitumisvõimsusest ja liitumise samaaegsusest. Metoodikast ei tulene, et võrgutugevduskulude määramise aluseks võiks olla mis tahes muu asjaolu kui võrguarvutused. Elering on selgitanud, et võrguarvutused ei näidanud, et olemasolevat põhivõrku oleks liitumiseks olnud vaja tugevdada. Vastav kalkulatsioon ei ole säilinud ning Eleringil ei ole ka seadusest tulenevat kohustust säilitada võrguarvutusi. HKMS § 59 lg 4 ei ole praegusel juhul kohaldatav, sest kohus ei ole kohustanud Eleringi võrguarvutusi esitama ning Elering ei ole neid esitanud mõjuval põhjusel – vastavat tõendit ei eksisteeri. Kuna võrgutugevdustöid metoodika tähenduses ei ole Imavere alajaamas tehtud, siis ei ole ka kulusid, mida liitujate vahel saaks jaotada.
13(16)
3-16-320
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24.Eleringi ja Imavere Energia apellatsioonkaebused on alusetud ja jäävad rahuldamata (HMKS § 200 p 1). Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata HKMS § 201 lg 4 alusel. Et Eleringi ja Imavere Energia apellatsioonkaebuste põhjendused kattuvad, vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väidetele ühiselt.
25.Apellatsiooniastmes käib jätkuvalt vaidlus võrgutugevduskulude mõiste sisustamise üle. Ringkonnakohus leiab, et õige on olnud Konkurentsiameti ja halduskohtu laiem käsitlus, mille kohaselt on võrgutugevduskuludena käsitatavad kõik need kulud, mille arvelt rajatakse või arendatakse võrku, mitte üksnes võrguarvutustel tugineva ja juba olemasoleva põhivõrgu tugevdamise, muutmise ja täiendamisega seotud kulud, nagu ekslikult leiavad Elering ja Imavere Energia. Metoodika p 2.2. kohaselt juhul, kui kahe või enama liituja samaaegsel liitumisel sisalduvad kõigi liitujate liitumistasu kalkulatsioonis võrgutugevduskulud, jagatakse võrgutugevduskulud liitujate vahel proportsionaalselt käesolevas punktis sätestatud korras ja tingimustel. Vastavalt metoodika p-le 2.2.1 peetakse võrgutugevduskulude all silmas kulusid elektripaigaldistele, mis on vajalikud kliendi poolt soovitava võrguühenduse loomiseks, kuid ei ole seotud liitumispunkti ehitusega. Võrgutugevduskulude määramiseks vajalike võrguarvutuste tegemisel võetakse arvesse need põhivõrguga liitumiseks esitatud liitumistaotlused, mis on esitatud mitte hiljem kui liituja enda liitumistaotlus. Kohtumenetluses on vaidluse all olnud küsimus, kas Imavere Energia ja Oisu Biogaasi liitumisel esinevad võrgutugevduskulud, mis tuleks liitujate vahel jagada, ja mis ulatuses on tegemist liitumispunkti ehitamise kuluga. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb metoodika p-s 2.2.1 kasutatud mõiste „liitumispunkti ehitamine“ sisustamisel lähtuda ELTS § 3 p-st 15, mille kohaselt on liitumispunkt turuosalise elektripaigaldise täpselt määratletud ühenduskoht võrguga. VE § 34 lg 4 kohaselt asub põhivõrguga liitumise korral liitumispunkt alajaama seadmes. Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et ei ELTS ega VE määratle liitumispunkti mingi elektripaigaldise või seadmena, vaid kokkuleppelise ühenduskohana ning puudub mõistlik põhjus asuda metoodika sisustamisel ELTS-st ja VE-st erinevale seisukohale. Kui elektripaigaldist hakkavad kasutama mitu liitujat, on sellise elektripaigaldise rajamise kulud ja ka muud liitujate jaoks vajalikud kulud võrguühenduse loomiseks võrgutugevduskulud ja need tuleb jagada samaaegsete liitujate vahel. Kõik tööd, mis tehakse liitumispunktist põhivõrgu poole, on käsitatavad võrgu arendamise või rajamisena ning vastavad kulud on seega võrgutugevduskulud. Õige on vastustaja ja halduskohtu osutus, et kuigi kaebaja on seisukohal, et võrgutugevduskulude järele polegi vajadust olnud, on ta siiski pidanud võimalikuks nende jagamist liitujate vahel hanke I kontekstis. Viidatud osutus ei ole asjakohatu, nagu väidab apellatsioonkaebuses Elering, vaid näitab Eleringi ebajärjekindlust metoodika sisustamisel. Asjakohatuks saab pidada hoopis Imavere Energia poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidet, mille kohaselt on metoodika p-de 2.2 ja 2.2.2 kohaldamine võimatu seetõttu, et Imavere Energia 2014. a liitumistasu kalkulatsioonis ei sisaldunud võrgutugevduskulusid. Liitumistasu kalkulatsioonidelt ei nähtu tõepoolest kulurida „võrgutugevduskulu“, sest ka kalkulatsioonid on Eleringi poolt koostatud metoodika mõistet „võrgutugevduskulu“ vääralt sisustades.
26.Konkurentsiamet ei ole metoodikat Eleringist erinevalt tõlgendades ületanud oma pädevust. Elering on põhivõrguettevõtjana isikuks, kellel on liitumistasu metoodika koostamise pädevus ja kohustus esitada see kooskõlastamiseks Konkurentsiametile (ELTS § 73 lg 1, § 71 lg 1 p-d 1 ja 2). Vaidlust pole selles, et vastustaja on kinnitanud nii hetkel kehtiva kui ka vaidlusaluse liitumistasu määramise ajal kehtinud metoodika. Konkurentsiamet 14(16)
3-16-320 ja Elering kinnitasid halduskohtu istungil, et metoodika kooskõlastamisele sellises sõnastuses pole eelnenud vaidlust, nagu pole varasemalt vaieldud ka sarnase liitumise üle. Niisiis ei olnud Konkurentsiametile metoodikat kooskõlastades teada Eleringi tõlgendus metoodika vaidlusalustele sätetele ning Konkurentsiamet sai metoodikat kooskõlastades lähtuda sellest nii, nagu tema seda mõistis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 23.4 ja 23.5 väljendatud seisukohtadega, mille kohaselt hõlmab Konkurentsiametile esitatud kaebuse eesmärgipärane lahendamine ka sisulise hinnangu andmist metoodika järgimisele ning Konkurentsiameti järelevalvepädevuse teostamine ei ole võimalik metoodika asjakohaste punktide sisu avamata – Konkurentsiametil on pädevus hinnata, kas võrguettevõtja tegevus on metoodika sätetega kooskõlas.
27.Eleringi ja Imavere Energia tuginemine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele metoodika vaidlusalustele punktidele teistsuguse tõlgenduse andmisel, kui seda on teinud Elering, on väär. Iseenesest on õige, et metoodikat tuleb kohaldada kõigi turuosaliste suhtes ühtemoodi, kuid võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saa nõuda väärpraktika jätkamist. Ehk teisisõnu puudub Imavere Energial subjektiivne õigus nõuda Eleringi poolt metoodikale antud liigkitsast tõlgendusest tuleneva väärpraktika jätkamist võrdse kohtlemise tagamiseks. Konkurentsiameti tõlgendus metoodikale on olnud õiguspärane ning sellest juhindudes tuleb Eleringil võrdselt kohelda ka kõiki turuosalisi.
28.Õige on Konkurentsiameti ja halduskohtu järeldus, et Oisu Biogaasi ja Imavere Energia näol oli tegemist samaaegsete liitujatega metoodika tähenduses. Metoodika p 2.2.2 kohaselt peetakse samaaegse liitumise all silmas olukorda, kus liitumislepingu pakkumise esitamisel selgub, et liituja liitumiseks on vaja kasutada juba eelnevalt teiste liitujate pooleli olevates liitumisprotsessides valmis ehitatavaid või planeeritavaid võrgutugevdusi. Käesoleva alapunkti mõistes loetakse pooleliolevaks liitumisprotsessiks liitumist kuni kõigi järgmiste tingimuste täitmiseni: 2.2.2.1 ‒ võrgutugevduskulu objektiks olev elektripaigaldis on valmis ehitatud ning pingestatud; 2.2.2.2 ‒ eelnev liituja on tasunud liitumistasu kolmanda osamakse. Konkurentsiamet on vaidlusaluse otsuse p-s 4.2.4 põhjendatult tuvastanud, et Oisu Biogaasi ja Imavere Energia liitumise puhul on tegemist samaaegse liitumisega, sest nii Oisu Biogaasi kui ka Imavere Energia võrguga liitmiseks oli vajalik Imavere alajaama ehitus; Eleringi poolt Imavere Energiale liitumispakkumise tegemise ajal 16.10.2014 ega ka liitumislepingu sõlmimise ajal 11.11.2014 ei olnud Imavere alajaam valmis ehitatud ega pingestatud; ning Oisu Biogaas ei olnud Eleringi poolt Imavere Energiale liitumislepingu pakkumise tegemise aja seisuga tasunud liitumistasu kolmandat osamakset. Asjas esitatud kronoloogiast nähtub, et Oisu Biogaasi võrku ühendamiseks sõlmisid Elektrilevi ja Elering 02.08.2011 liitumislepingu PVFIN-112-157 (II kd, tl 241–246), mille kohaselt pidi Elering projekteerima ja teostama Imavere alajaamas põhivõrguga liitumiseks vajalikud tööd (lepingu nr 18284 tehnilised tingimused, I kd, tl 214-215). Selleks korraldas Elering hanke I ning liitujateks olid nii Oisu Biogaas kui ka Imavere Energia. Seejärel loobus Imavere Energia esialgsest liitumistaotlusest ning Elering korraldas hanke II. Hanke II tulemusel sõlmis Elering 22.08.2014 töövõtulepingu Empower AS-ga. Elering tegi Imavere Energiale uue liitumispakkumise 16.10.2014 ning sõlmis liitumislepingu 11.11.2014 (III kd, tl 170-234). Vaidlus puudub selles, et Imavere Energia taganes 2012. a-l lepingust tingimustega mittenõustumise tõttu ning 2014. a leping osutus talle soodsamaks. Eelnevast nähtuvalt tegi Elering Imavere Energiale liitumispakkumise vähem kui kaks kuud pärast II hanke raames ehitustöödeks lepingu sõlmimist ning sealt edasi vähem kui kuu möödudes sõlmis liitumislepingu. Selles kontekstis ei ole asjakohane Eleringi väide, et II hanke korraldamisel ei saanud ta veel teada Imavere Energia liitumist 2014. a sügisel. Metoodika p 2.2.2 tähenduses ei ole oluline, mida Elering Imavere Energia võimaliku liitumise kohta 2014. a augustis 15(16)
3-16-320 töövõtulepingut sõlmides teadis või oleks pidanud teadma, sest samaaegse liitumise tuvastamiseks on metoodika p 2.2.2 ja selle alapunktide alusel vajalik kindlaks teha teise liituja pooleliolev liitumisprotsess. Vaidlust ei saa olla selles, et Eleringi poolt Imavere Energiale uue liitumispakkumise esitamise ajal 16.10.2014 ei olnud Oisu Biogaasi liitumine metoodika p 2.2.2 ja selle alapunktide tähenduses lõpuni viidud. Järelikult oli tegemist samaaegse liitumisega ning Oisu Biogaasi liitumistasu suurust on võimalik korrigeerida metoodika p 2.2 alusel.
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna Eleringi ja Imavere Energia apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad rahuldamata ka nende taotlused menetluskulude väljamõistmiseks Konkurentsiametilt (Imavere Energia on olnud kohtumenetluses kolmas isik kaebaja ehk Eleringi poolel). Nende menetluskulud jäävad nende endi kanda. Vastustaja ei taotle menetluskulude väljamõistmist ega ole esitanud kulude kandmise kohta dokumente, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). Samuti ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ega dokumente esitanud Elektrilevi. Kolmas isik Oisu Biogaas esitas kohtuistungil taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 4200 eurot, mille kohta on esitatud kulude nimekiri ja kandmist tõendavad dokumendid (V kd, tl 41‒47). Tuginedes HKMS § 108 lg-le 8 ja § 109 lg-le 6 lahendab kohus kolmanda isiku Oisu Biogaasi (kolmas isik vastustaja poolel) taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Kolmas isik on esitanud õigeaegselt taotluse kulude väljamõistmiseks ja tõendid kulude koosseisu ning kandmise kohta. Kohtule on esitatud OÜ Oisu Biogaas ja Nelja Energia AS õigusabilepingu lisa nr 1, mille kohaselt on Priit Lepasepp OÜ Oisu Biogaas esindajaks praeguses vaidluses (IV kd, tl 138–139) ning samast nähtub, et tunnitasu on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Oisu Biogaasi esindaja on viidatud menetluskulu dokumentidel näidanud kulu õigusabile apellatsioonimenetluses 35 tundi, mida ringkonnakohus ei pea põhjendatuks. Esimese astme kohtumenetluses on halduskohus pidanud põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks terve menetluse peale kokku 3564 eurot. Reeglina ei tohi apellatsioonimenetluse õigusabikulud olla suuremad kui esimeses astmes. Võttes arvesse, et apellatsioonimenetluses ei esitatud uusi väiteid ega tõendeid, mida ei oleks juba käsitletud halduskohtus, ning kohtuasi on ajendatud Oisu Biogaasi esitatud kaebusest Konkurentsiametile (mistõttu on nii faktiline kui ka õiguslik materjal juba järelevalvemenetluses käsitlemist leidnud), ei saa osalemine apellatsioonimenetluses tervikuna olla sedavõrd ajamahukas. Seetõttu vähendab ringkonnakohus kolmanda isiku poolt taotletavat menetluskulu ja peab mõistlikuks ja põhjendatuks mõista Eleringilt Oisu Biogaasi kasuks välja õigusabikulu kokku summas 2800 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) 16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.