Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel 19.10.2017, Tartu 3-17-532 G.B. kaebus Tartu Vangla 20.12.2016. a käskkirja nr 62/1952 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 03.07.2017. a otsus G.B. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja G.B. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta G.B. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.07.2017. a otsus muutmata, täiendades selle põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Täiendada Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni järgmise sõnastusega: „Jätta G.B. menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda“.
3.Jätta G.B. apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 20.11.2017 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla valvuri K. Kaldvee 01.12.2016. a ettekande nr 7039 kohaselt tõstis G.B. 01.12.2016 kella 12.15 ajal talle kuuluvad asjad S-5 eluosakonna koridori ja ei allunud valvuri korraldusele minna kambrisse nr 314. Kell 12.20 saabus vanemvalvur M. Aren, kes andis G.B. nii eesti kui ka vene keeles korralduse minna kambrisse. Kinnipeetav keeldus kambrisse minemast ka vanemvalvur J. Raidla korralduse peale, kes hoiatas G.B. t, et kui viimane korraldust ei täida, kasutatakse tema suhtes füüsilist jõudu. Seejärel hakkas kinnipeetav liikuma mööda S-5 koridori olmeala poole. J. Raidla ja K. Kaldvee kasutasid kaebaja suhtes jõudu, et
toimetada ta kambrisse nr 314. Kell 12.28 oli kinnipeetav toimetatud kambri uksest sisse, kuid ta vabanes haardest ja surus end selg ees kambrist välja. J. Raidla ja K. Kaldvee toimetasid kinnipeetava kambrisse tagasi ning kambriuks suleti.
2.Tartu Vangla tunnistas 20.12.2016. a käskkirjaga nr 6-2/1952 G.B. süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 süülise rikkumise eest, mis seisnes allumatuses vanglateenistuse ametnike korraldustele minna kambrisse nr 314 ning karistas teda kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks, kuid karistuse täitmisele pööramine lükati edasi 2-kuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt on kinnipeetaval 4 kehtivat distsiplinaarkaristust korraldustele allumatuse, solvavate väljendite kasutamise ja keelatud esemete hoidmise eest ning G.B. avaldas allumatuse ajal passiivset vastupanu, mistõttu oli vangla sunnitud kasutama tavaolukorrast kordi rohkem vanglateenistuse ametnikke. Vangla arvestas, et antud juhul on toime pandud mitmendat korda (varasemalt 3 allumatust) raske iseloomuga distsiplinaarrikkumine seoses allumatusega, seega kergemate distsiplinaarkaristuste kohaldamine ei ole preventiivselt eesmärgipärane, vaid eesmärgipärane on G.B. suhtes rakendada kartserikaristust 5 ööpäevaks.
3.Tartu Vangla jättis 23.02.2017. a vaideotsusega nr 1-11/18-4 rahuldamata G.B. vaide vangla 20.12.2016. a käskkirja nr 6-2/1952 tühistamiseks.
4.G.B. esitas 07.03.2017 kaebuse Tartu Halduskohtule ja 18.05.2017 täiendava seisukoha. Kaebaja palub tühistada Tartu Vangla 20.12.2016. a käskkiri nr 6-2/1952 ja tunnistada see tühiseks. Kaebaja põhjendused: Vangla pani kaebaja väljapääsmatusse olukorda, kas minna kambrisse nr 314, kus leiaks aset kokkupõrge ja kaklus V.K. iga või kaasata vangla administratsioon tekkinud probleemi lahendamisse. 01.12.2016 lõuna ajal, kui korrapidaja hakkas kambreid lukustama, palus kaebaja vahetuse korrapidajat viia end vanglatöötaja T. Veelmaa juurde. Kaebaja rääkis korrapidajale lühidalt probleemist, mis põhjusel ta keeldub minemast kambrisse nr 314. T. Veelmaa keeldus teda välja kutsumast, jättes probleemi lahendamata, millega pani ohtu kaebaja julgeoleku vanglas. Vaatamata kaebaja väidetele probleemi kohta V.K. iga, hakati teda vägisi kambrisse suruma. Kaebaja ei keeldunud kambrisse minemisest, kuid seda vaid tingimusel, et vangla lahendab probleemi, mitte ei suru peale enda tahtmist. V.K. valetab 19.12.2016. a seletuskirjas ning just V.K. nõudis agressiivses vormis kaebaja lahkumist kambrist. Vangla tegi tema süüdlaseks, kuid tegelikult seati tema julgeolek ohtu.
5.Tartu Halduskohus jättis 03.07.2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: Lähtudes ettekandest nr 7039, valvurite selgitustest, distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidest ja videosalvestise vaatluse protokollist on tuvastatud, et kaebaja keeldus kambrisse minemast. Kaebaja on vanglaametniku korralduse täitmata jätmist ka ise tunnistanud. Seega on temale etteheidetav rikkumise koosseis täidetud ja distsipliinirikkumine tuvastatud. G.B. 01.12.2016 antud korraldus minna kambrisse on õiguspärane ja selle täitmine oli tulenevalt VangS § 67 p-st 1 kohustuslik. Vangla selgituste kohaselt puudusid G.B. ja V.K. i vahel varasemad konfliktid. Vanemvalvuri M. Areni 24.04.2017. a selgituste kohaselt ei selgitanud G.B. , miks ta ei taha V.K. iga ühes kambris olla. Märgitud on ka valvur N. Haljaste poolt, et päevikukannete kohaselt on G.B. puhul kambrikaaslase valimine tüüpiline ehk probleemne. Vangla ei teadnud, mis põhjusel keeldub G.B. olema V.K. iga ühes kambris. V.K. selgitas, et ta ei öelnud G.B. , et ei tohi tulla. Sõltumata sellest, et mingeid kahjulikke tagajärgi kaebajale ega V.K. ile ei saabunud, paigutati kinnipeetavad 01.12.2016 eraldi kambritesse, kuigi asja materjalidest nähtub, et puudus konflikti oht. Üldpõhimõtete kohaselt ei ole kaebajal subjektiivset õigust valida endale kambrikaaslast ega kambrit. Kaebajale antud korraldus oli
vajalik ja põhjendatud. Vanglas peavad olema täidetud sisekorraeeskirjade ja vangla kodukorra sätted, et oleks tagatud julgeolek, mille eest vastutavad vanglateenistuse ametnikud. Menetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, haldusakt vastab nõuetele, on antud kehtiva õiguse alusel ja pädeva ametiisiku poolt. Kaebajal on 4 kehtivat distsiplinaarkaristust korraldustele allumatuse, solvavate väljendite kasutamise ja keelatud esemete hoidmise eest. Kaebajale on VangS § 63 lg 1 p 4 alusel kohaldatud karistus õiguspärane ja karistuse täitmine on edasi lükatud (VangS § 65 lg 2). Kuna kaebaja ei pannud 2-kuulise katseaja jooksul toime uut distsipliini rikkumist, ei pööratud kaebajale määratud kartserikaristust täitmisele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.G.B. esitas 24.07.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 03.07.2017. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tühistada Tartu Vangla 20.12.2016. a käskkiri nr 6-2/1952. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus keeldus tõlkimast Tartu Vangla 04.05.2017. a vastust, millega rikuti kaebaja kui menetlusosalise õigusi. Kaebaja määruskaebus Tartu Ringkonnakohtusse kohtu tegevusele jäi vastuseta. Kohtu poolt õiguste rikkumise fakti osas pöördus kaebaja halduskohtu esimehe poole, kes jättis tema kaebuse lahendamata. Seega võttis kohus kaebajalt õiguse tutvuda vangla vastusega, millega ei andnud kaebajale võimalust esitada oma arvamust. 2) 01.12.2016 tekkis kaebaja ja V.K. i vahel sõnaline konflikt ning rikkumise vältimiseks pöördus kaebaja T. Veelmaa poole, kes oli kohustatud ta välja kutsuma. Vanglal oli aega kaebaja välja kutsuda, mitte tõugata teda distsipliini rikkumisele. Vangla põhjendustesse T. Veelmaa selgitustega seonduvalt tuleb suhtuda kriitilise usaldamatusega. Taolist vestlust ei ole keegi kuulnud, seda ei ole kirjalikult registreeritud, seda ei ole võimalik läbi lugeda ja vaidlustada. T. Veelmaa valetas. Asjasse ei puutu, et kaebaja ja V.K. i vahel varem konflikti polnud. M. Aren valetab, et kaebaja ei selgitanud talle probleemi sisu. Samuti valetab N. Haljaste. Kaebaja selgitas operatiivtöötajale ja korrapidajale kõike lühidalt. V.K. ilt tulnuks vanglal võtta seletus 01.12.2016. Vanglal ega kohtul ei ole õigust keelata kinnipeetaval valida, kellega ta soovib istuda ja sõbrustada. Kaebaja pole endale kambrikaaslast ega kambrit valinud.
7.Tartu Vangla esitas 29.08.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta G.B. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Vanglateenistuse ametnik T. Veelmaa hindas olukorda ega pidanud vajalikuks kaebajaga viivitamatult kohtuda. Kuigi kaebaja selle otsusega ei nõustunud, ei õigusta see korralduse täitmata jätmist ega muuda allumatust lubatavaks. Kinnipeetava allumatus vanglaametnike korraldustele on vangla julgeolekut ohustav, mistõttu on VangS § 67 p 1 rikkumine käsitletav raske distsipliinirikkumisena. Vangla 04.05.2017. a vastuse seisukohad kajastuvad halduskohtu 03.07.2017. a otsuses, mis on kaebajale venekeelsena edastatud.
8.G.B. esitas 06.09.2017 täiendava seisukoha, milles ta palub kohtul otsust tehes juhinduda haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-st 4 ja lg-st 4.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et G.B. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Kaebaja on Tartu Vangla 20.12.2016. a käskkirjaga nr 6-2/1952 tunnistatud süüdi VangS § 67 p-i 1 süülises rikkumises, mis seisnes allumatuses vanglateenistuse ametniku korraldusele minna kambrisse ning teda on karistatud kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. Kaebaja ei ole asjas eitanud, et ta ei täitnud talle ametniku poolt antud korraldust. Asjas ei ole ka vaidlust selle üle, et karistuse täitmisele pööramine lükati edasi 2-kuulise katseajaga ning
kuna kaebaja selle aja jooksul uut rikkumist toime ei pannud, siis ei pööratud karistust täitmisele. Halduskohus nõustus vanglaga, et kaebajale 01.12.2016 vanglaametnike poolt antud korraldus minna kambrisse oli õiguspärane ja selle täitmine oli tulenevalt VangS § 67 p-st 1 kaebajale kohustuslik ning kohus asus seisukohale, et kaebaja distsipliini rikkumine on tõendamist leidnud ja puudub alus kaevatava käskkirja tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole asjas ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega hinnanud tõendeid. Samuti ei ole halduskohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kaebuse rahuldamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust ükski apellatsioonkaebuse väide.
11.Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses palunud tühistada vangla 20.12.2016. a käskkiri ja tunnistada see ka tühiseks. Ka apellatsiooniastmes jääb kaebaja eeltoodu juurde, nõudes, et kohus tühistaks käskkirja ning juhindudes HMS § 63 lg 2 p-st 4 ja lg-st 4 teeks kindlaks ka haldusakti tühisuse. HKMS § 41 lg 4 ls 1 kohaselt võib haldusakti tühisuse halduskohus teha kindlaks ka tühistamiskaebuse alusel. Halduskohtul tulnuks võtta otsuses seisukoht ka tühisuse tuvastamise nõude põhjendatuse osas. Halduskohus ei ole seda otsuses teinud. Selles osas täiendab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi.
12.VangS § 67 p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Samuti on Tartu Vangla kodukorra p 1.6.1 kohaselt kinnipeetav kohustatud täitma VangS-i, vangla sisekorraeeskirja (VSkE), kodukorda ja muid õigusakte ning alluma vanglaametnike ja -teenistujate seaduslikele korraldustele. HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohtupraktika kohaselt saab olla vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu 01.03.2007. a otsus nr 3-3-1-103-06, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika; 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, p 18; 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-1-15, p 17).
13.Ringkonnakohtu arusaamist mööda peab kaebaja talle 01.12.2016 antud korraldust minna kambrisse tühiseks, kuna väidetavalt kohustas see teda toime panema õigusrikkumist (HMS § 63 lg 2 p 4). Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale antud korraldusel ei esinenud kaebaja väidetud ilmselget tühisuse tunnust HMS § 63 lg 2 p-i 4 alusel. Ametniku korraldus minna kambrisse ei kohustanud kaebajat toime panema õigusrikkumist ning tegemist ei olnud ka olukorraga, kus kaebaja ei saanud korraldust täita. Üksnes kaebaja väide, et konfliktiohu tõttu oli tal ohtlik seal kambris viibida, ei muutnud iseenesest kambrisse minekut võimatuks. Asja materjalidest nähtuvalt puudusid kaebaja ja V.K. i vahel varasemad konfliktid. Sellekohase vangla väite tõepärasust ei ole kaebaja ka apellatsioonkaebuses vaidlustanud, vaid on üksnes väljendanud arvamust, et see ei puutu asjasse. Ringkonnakohtul ei ole alust eeldada, et vastustaja esitatud teave ei ole tõene. Seega reaalse konflikti tekkimine ei ole asja materjalidest nähtuvalt tõendatud ning ka ühestki teisest tõendist ei nähtu, et kaebaja elu ja tervist oleks ähvardanud oht. Kaebaja väited ohu esinemise kohta on paljasõnalised. Kõike eelnevat arvestades leiab
ringkonnakohus, et tegemist ei olnud ilmselgelt tühise korraldusega, mistõttu puudus kaebajal õigus selle täitmisest keelduda. Kuna ei esine HMS § 63 lg 2 p-s 4 sätestatud haldusakti tühisuse alust, siis jääb tühisuse tuvastamise nõue rahuldamata. Kuna kaebaja oli kohustatud alluma ametniku korraldusele minna kambrisse ja ta on selle täitmisest põhjendamatult keeldunud, siis oli vanglal VangS § 63 lg 1 p 4 alusel õigus kohaldada kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust. Karistusliigi valikut on ka käskkirjas nõuetekohaselt põhjendatud. Seega ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et puudub alus Tartu Vangla 20.12.2016. a käskkirja tühistamiseks.
14.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Kaebaja väitel ametnikud T. Veelmaa, M. Aren ja N. Haljaste valetavad. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatud ametnike seletuste puhul tegemist usaldusväärsete tõenditega ja kohus ei leia nendes vastuolusid. Vastustaja 04.05.2017. a vastusele on lisatud (lisa nr 4) T. Veelmaalt suuliselt saadud vastused, mis on kirjalikult fikseeritud talle esitatud küsimuste juures 24.04.2017. a e-kirjas (tl 56-56p). Halduskohus on kaebajale 12.05.2017. a kirjaga (tl 79) saatnud vastustaja 04.05.2017. a vastuse koos kõikide lisadega. Seega on kaebajal olnud võimalik T. Veelmaa selgitusega tutvuda ja avaldada selles osas ka arvamust ning tema vastupidine väide on põhjendamatu.
16.Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et V.K. on kirjutanud endapoolse seletuse 18 päeva pärast intsidendi toimumist, ei mõjuta käesoleva asja lahendust. Kaebaja etteheide on ka asjakohatu. Asja materjalidest nähtuvalt teavitati kaebajat 07.12.2016 distsiplinaarmenetluse algatamisest VangS § 67 p-i 1 rikkumise kahtlusega seoses (tl 71). Seega ei ole midagi tavatut selles, et alustatud distsiplinaarmenetluse läbiviija poolt on tõendite kogumine toimunud mõnda aega pärast intsidendi aset leidmist. Samas ei ole menetleja 19.12.2016 võtnud vaid V.K. ilt seletust, vaid distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 65-66p) nähtuvalt on 19.12.2016 andnud menetlejale seletuse ka vanemvalvur A. Rõžikov (tl 70) ning lisaks on menetleja 19.12.2016 vaadanud 01.12.2016. a videosalvestust ja koostanud selle põhjal toimunust menetlustoimingu protokolli (tl 77). VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata 6 kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui 1 kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Asja materjalide pinnalt ei nähtu menetleja poolt tõendite kogumisega, s.h V.K. ilt seletuse võtmisega ebamõistlikult venitamine.
17.Kaebaja ei nõustu halduskohtu märgituga, et üldiste põhimõtete kohaselt tal puudub subjektiivne õigus valida endale kambrikaaslast või kambrit. Kaebaja viitab Euroopa Vanglareeglistiku p-dele 17.3, 18.6 ja 18.7. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et Euroopa Vanglareeglistiku normid on soovitusliku iseloomuga, mis ei ole õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu 05.02.2009. a määrus nr 3-3-1-95-08, p 9). Euroopa Vanglareeglistikus märgitu ei anna kinnipeetavale õigust valida, kellega ta kambris koos olla soovib, nagu kaebaja väidab. Kohtupraktikas on sedastatud, et õigusnormid jätavad vanglale kaalutlusõiguse, otsustamaks, millisesse kambrisse ja kinnipeetavatega koos isik vanglas paigutatakse (Riigikohtu 19.01.2012. a otsus nr 3-3-1-76-11, p 11). VSkE § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas ühe- või mitmekohalisse tuppa või kambrisse. VangS § 11 lg-st 1 tulenevalt arvestatakse kinnipeetava paigutamisel vanglasse näiteks kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ja iseloomuomadusi. Eeltoodut saab arvestada ka kinnipeetava paigutamisel kambrisse (VangS § 11 lg 2). VangS § 12 reguleerib kinnipeetavate eraldamist lähtuvalt nende soost, vanusest, kinnipidamisalusest ja julgeoleku kaalutlustest. Seega vangla otsustus, millisesse kambrisse kinnipeetav pannakse, oleneb vangla võimalustest
ja konkreetse kinnipeetavaga seotud asjaoludest, millega arvestamise üle vangla poolt käesolevas asjas vaidlust ei ole. Vanglal puudus info, et kaebajal oleks olnud kinnipeetava V.K. iga varasemaid konflikte. Seega ei olnud käesoleval juhul vanglale teada taolisi asjaolusid, millest tingituna kaebajat ei saanuks panna ühte kambrisse V.K. iga. Halduskohus on õigesti märkinud, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kambrit ega kambrikaaslast. Kinnipeetava vanglasisese paigutamise üle otsustab vangla, mitte kinnipeetav.
18.Kaebaja väitel on halduskohus rikkunud tema õigust omada asja materjalide tõlkeid, sest keeldus talle tõlkimast Tartu Vangla 04.05.2017. a vastust. Halduskohus on vaidlustatud otsuses kokkuvõtvalt kirja pannud vastustaja seisukohad, põhjendused ja taotlused, mis on toodud 04.05.2017. a vastuses. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohus võib tõlkimiseks teha kokkuvõtteid pikematest dokumentidest või valiku toimiku lehekülgedest, mille tõlkimine on asjaoludest ülevaate saamiseks vajalik (Riigikohtu 22.09.2015. a määrus nr 3-3-1-40-15, p 19). Kaebajal oli võimalik saada vastustaja peamistest seisukohtadest ülevaade halduskohtu otsusest. Asja materjalidest nähtuvalt sai kaebaja halduskohtu otsuse venekeelse tõlke kätte 14.07.2017 ning apellatsioonkaebuse esitamiseks oli tal aega kuni 02.08.2017, kuid ta esitas selle juba 24.07.2017. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt on kaebajale vastustaja seisukohad ka igati arusaadavad, kuigi ta nendega ei nõustu. Seega on kaebaja saanud selles osas endapoolse arvamuse esitada. Kaebaja väidab ka seda, et tema määruskaebus Tartu Ringkonnakohtusse jäi vastuseta. Asja materjalidest nähtuvalt on ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse lahendanud 24.07.2017. a määrusega (tl 123-125p), millega jättis rahuldamata määruskaebuse Tartu Halduskohtu 16.05.2017. a määruse (tl 82) peale keeldumise kohta Tartu Vangla vastuse tõlkimiseks. Ringkonnakohtu 24.07.2017. a määruse tõlke sai kaebaja kätte 26.07.2017 (tl 126). Seega on põhjendamatu kaebaja väide tema määruskaebuse vastuseta jäämise kohta. Kaebaja ei ole ringkonnakohtu määrust Riigikohtus vaidlustanud. Eeltoodust lähtudes ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õigusi asjas vangla eelviidatud vastuse täies ulatuses tõlkimata jätmisega rikutud.
19.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja etteheited halduskohtu esimehe tegevuse osas ei ole käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjakohased. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt on halduskohtu esimees kaebaja avaldustele vastanud 26.05.2017. a vastusega (tl 107) ja 15.06.2017. a vastusega (tl 108). Seega ei ole kaebaja avaldused lahendamata.
20.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus G.B. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.07.2017. a otsuse muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 05.04.2017. a määrusega (tl 34-35) G.B. kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kuna Tartu Halduskohus jättis G.B. kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata, siis arvestades HKMS § 118 lg-s 3 sätestatut tuleb jätta kaebaja menetluskulud halduskohtus (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda, mistõttu peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada vastavalt eelmärgitule halduskohtu otsuse resolutsiooni.
22.Tartu Ringkonnakohus jätkas 09.08.2017. a määrusega (tl 146-147) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118
lg-st 3 jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.