V. F.i (F.) kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses individuaalses täitmiskavas ohtlikkusele antud hinnangu muutmata jätmisega ja televiisori mittevõimaldamisega
RESOLUTSIOON
Tagastada V. F.i kaebus
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav V. F. esitas 31. augustil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. V. F.i selgituste kohaselt tuleb tema kaebust tõlgendada kui tuvastamiskaebust vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-le 6, kuna tema õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kaebaja palub kohtul anda hinnang olukorrale, kus Tartu Vangla jättis 8. augusti 2017. a vastusega nr 6-24/5700-2 rahuldamata kaebaja poolt
17.juulil 2017 Tartu Vangla direktorile esitatud vaide, milles kaebaja palus tühistada tema olemise kõrgohtliku staatuses, ning olukorrale, kus vangla jättis 10. augusti 2017. a vastusega nr 6-29/1850-2 rahuldamata televiisori, adapteri ja antenni väljastamise taotluse. Kaebaja soovib teada, kas vangla toimib õiguspäraselt ja järgib vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tulenevat kohustust kohelda kaebajat viisil, mis austaks tema inimväärikust. Samuti palub kaebaja kohtul läbi vaadata võimalus, et pärast Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist teeks kohus vanglale ettekirjutuse pöörde tegemiseks sündmustes selle täideviimise meetodil. Koos kaebusega esitas V. F. taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 29. septembri 2017. a määrusega kaebuse käiguta, andes puuduste kõrvaldamiseks 5-päevase tähtaja.
3.Kaebaja esitas 5. oktoobril 2017 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et esitab tuvastamiskaebuse, kuna kaebaja soovib tulevikus esitada kahjunõude ning lisaks on tal rehabiliteerivad ja preventiivsed eesmärgid.
KOHTU SEISUKOHT
4.HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Lähtudes kaebusest ja puuduste kõrvaldamise avaldusest ning asjaolust, et kohus kohustas 29. septembri 2017. a määrusega kaebajat selgitama, milliste nõuete menetlemist ta soovib, mõistab kohus, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla poolt individuaalses täitmiskavas (ITK) kaebaja ohtlikkusele antud hinnangu muutmata jätmise ning isiklike asjade laost kaebajale kambrisse televiisori, adapteri ja antenni väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõuetes.
5.Tulenevalt HKMS § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.
6.Esmalt võtab kohus seisukoha kaebuses esitatud nõude osas, milles kaebaja vaidlustab ITK-s kaebaja ohtlikkusele antud hinnangu muutmata jätmist, (I) ning seejärel lahendab ülejäänud osas kaebuse menetlemise võimalikkuse (II). I
7.Kaebaja on esitatud kaebuses palunud tuvastada Tartu Vangla poolt kaebaja ITK-s kaebaja ohtlikkusele antud hinnangu „kõrgohtlik“ muutmata jätmise õigusvastasuse. Kaebaja põhjendab tuvastamiskaebuse esitamise vajadust sellega, et ITK-s tema ohtlikkusele antud hinnang võib mõjutada tema suhtes tulevikus tehtavaid otsustusi, nagu kaebaja ümberpaigutamine avavanglasse. Kohtu hinnangul on kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel, et muudetaks ITK-s märgitud kaebaja ohtlikkusele antud hinnangut.
8.Kaebaja on esitanud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse. Tuvastamiskaebuse aluseks on kaebaja õiguste rikkumine haldusakti või toiminguga ning pöördumise eelduseks on subjektiivsete õiguste kaitse vajadus (HKMS § 37 lg 2 p 6 ja HKMS § 44 lg 1).
9.Kohus selgitab, et väljakujunenud praktika kohaselt ei ole ITK olemuselt haldusakt ja selle vaidlustamine turvalisusriskide osas ei ole võimalik. ITK haldusaktiks mitteolemist kinnitab muuhulgas justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lg-d 1-2, millest tulenevalt on ITK vaid karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, kus esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ja nende rakendamise graafik.
10.Ringkonnakohus on 28. veebruari 2017. a määruses haldusasjas nr 3-16-2444 selgitanud, et märge ITK-l kinnipeetava ohtlikkuse kohta ei ole haldusakti tunnustele vastav märge ning sellel puudub iseseisev mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Lisaks on Ringkonnakohus eelnimetatud määruses p-s 14 selgitanud järgmist: „Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise kolm ammendavat alust on sätestatud VangS §-s 20. Nendeks on ITK-st järelduv vangistuse kinnises vanglas täideviimise otstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse ajaline lühidus (vähem kui üks aasta) ja karistuse kandmiselt vabanemise tähtpäeva lähenemine (ära kanda jäänud vähem kui 18 kuud). Kehtivast seadusandlusest ei tulene vangla kohustust kaaluda mõne formaalse eelduse täitumisel kinnipeetava ümberpaigutamist ning seadusandlus ei välista kinnipeetava poolt taotluse esitamist tema avavanglasse ümberpaigutamiseks, kui ta leiab, et selleks on nõutud tingimused täidetud. Sellekohase taotluse mitterahuldamise otsustust on kinnipeetaval võimalik vaidlustada“. Teisisõnu võib kaebaja täitmiskavas esitatu ekslikkusele viidata juhul, kui vangla tugineb täitmiskavale mõne toimingu või haldusakti põhjendamisel (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26).
11.Eeltoodust tulenevalt nähtub, et kinnipeetava paigutamise otsustab vangla ning kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist, sh ümberpaigutamist avavanglasse. See tähendab, et isegi juhul, kui kohus käesolevat asja menetleks ja otsustaks, et kaebaja ohtlikkusele antud hinnangu muutmata jätmine on õigusvastane, ei saaks kaebaja esitada tema avavanglasse paigutamise nõuet.
12.Kuna käesoleval juhul kaebaja ITK-s märgitud hinnangul põhinevat haldusakti või toimingut vaidlustanud ei ole, ning ITK ei vasta sisu poolt haldusakti tunnustele, see sisaldab üksnes hinnanguid kinnipeetava ohtlikkuse kohta ning ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi, siis ei ole see iseseisvalt vaidlustatav. Seega ei anna eeltoodust tulenevalt ITK-s märgitud kaebajale ohtlikkuse tasemele antud hinnangu muutmata jätmise õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingisugust õiguslikku kasu ehk kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, mistõttu leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1. Seepärast tagastab kohus V. F.i kaebuse Tartu Vangla poolt kaebaja ITK-s kaebaja ohtlikkusele antud hinnangu „kõrgohtlik“ muutmata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
13.Kohus juhib tähelepanu, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
14.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 27. juulil 2017 Tartu Vangla isiklike asjade laole taotluse (registreeritud nr 6-29/1850-1 all) väljastada kaebajale isiklike asjade laost teler, pult, adapter, antennikaabel ning plätud. Tartu Vangla rahuldas 10. augusti 2017. a otsusega nr 6-29/1850-2 kaebaja taotluse osaliselt, selgitades, et plätud anti kaebajale elukambrisse
1.augustil 2017, kuid kaebajal on võimalik teler kätte saada üksnes vanglast vabanemisel. Kaebaja on kaebuses taotlenud isiklike asjade laost televiisori, adapteri ja antennikaabli väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist.
15.VangS § 31 lg 2 võimaldab kinnipeetavale isiklikku televiisorit üksnes vanglateenistuse ametniku loal, s.t selle väljastamine otsustatakse haldusaktiga. Seega on ka vastava loa andmisest keelduv otsus haldusakt. Järelikult on seda oma olemuselt ka Tartu Vangla
10.augusti 2017. a otsus nr 6-29/1850-2.
16.Kaebusest nähtuvalt on kaebaja eesmärk televiisori kasutamise loa saamine ja televiisori (s.h adapteri, puldi ja antennikaabli) väljastamine isiklike asjade laost. Kaebaja on esitanud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse. Kuna tuvastamisnõue on väheefektiivne õiguskaitsevahend, siis näeb HKMS selle esitamisele ette täiendavad piirangud. Nimelt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4, RKHKo 3-3-1-28-15, p 18) ja tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid, nt tühistamis- või kohustamisnõue (HKMS § 45 lg 2).
17.Kohtu hinnangul ei ole tuvastamisnõue praegusel juhul tõhus õiguskaitsevahend, kuna kaebaja saanuks oma õiguste kaitseks esitada Tartu Vangla 10. augusti 2017. a otsuse nr 6-29/1850-2 osalise kehtetuks tunnistamise nõude või kohustamisnõude asjade väljastamiseks. Tartu Vangla 10. augusti 2017. a otsuses on esitatud ka vaidlustamisviide, mis suunab kinnipeetavat esmalt esitama vaiet vanglale, ja juhul, kui vaie jääb rahuldamata, tähtajaks lahendamata või tagastatakse, pöörduma halduskohtusse.
18.Seadusandja näeb aga kohtusse tühistamis- või kohustamisnõude esitamisel ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Nii sätestab VangS § 11 lg 5, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega saab kinnipeetav esitada halduskohtule kaebuse vangla haldusakti tühistamiseks või vangla kohustamiseks üksnes juhul, kui on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 5.
19.Tartu Vangla on vastuseks kohtunõudele 20. septembril 2017 teatanud, et isiklike asjade laost väljastamisega seoses ei ole kaebaja esitanud vanglale muid pöördumisi, peale 27. juuli 2017. a taotluse nr 6-29/1850-1. Seega nähtub, et V. F. vaiet vangla 10. augusti 2017. a otsusele nr 6-29/1850-2 esitanud ei ole.
20.Eelnevast järeldub, et kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust HKMS § 47 lg 1 ja VangS § 11 lg 5 tähenduses. Seetõttu ei ole kohtul võimalik praegusel juhul ka kaebajat selgitustega suunata käesolevas menetluses tema õiguste kaitseks tõhusamat nõuet esitama. Tõhusaima nõude (tühistamis- või kohustamisnõude) esitamise oluline eeldus s.o kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine on täitmata. Kohus ei saaks sellisel juhul tühistamis- ega kohustamisnõuet lubada, sest HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt kuuluks kaebus kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu tagastamisele.
21.Kohus selgitab, et kaebajal oleks oma eesmärki võimalik saavutada, pöördudes vangla poole ja teotledes 10. augusti 2017. a otsuse nr 6-29/1850-2 peale vaide esitamise tähtaja ennistamist. Samuti on tal võimalus uuesti esitada taotlus televiisori väljastamiseks ning selle keeldumisel esitada esmalt vaie vanglale.
22.Kuna käesoleval juhul leidub kaebaja õiguse kaitseks tõhusam vahend, leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks. Seepärast tagastab kohus V. F.i kaebuse isiklike asjade laost kaebajale kambrisse televiisori, adapteri ja antenni väljastamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
23.Sarnaselt ülaltoodule selgitab kohus, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
24.Seonduvalt kohtule esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega märgib kohus, et kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, siis jätab kohus taotluse sel põhjusel menetlemata.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.