XXXe kaebus Tartu Vangla koostatud individuaalse täitmiskava õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja XXX, esindaja advokaat Martin Kirsipuu
RESOLUTSIOON
1.Tagastada XXXe kaebus.
2.Tagastada enam tasutud riigilõiv 15 eurot riigilõivu tasunud YY arvelduskontole nr EE482200221012280066.
3.Jätta kaebaja ülejäänud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse ärakirja kättesaamisest (HKMS § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XXXe (kaebaja) lepingulise esindaja advokaat Martin Kirsipuu esitas Tartu Vanglale vaide, milles taotles kaebajale 2. novembril 2017 koostatud individuaalse täitmiskava või vähemalt selles määratletud riskihindamise kehtetuks tunnistamist. Kaebaja hinnangul tuleb teha uus riskihindamine ja koostada uus täitmiskava.
2.Tartu Vangla tagastas 15. detsembril 2017 vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel vaideõiguse puudumise tõttu, sest kinnipeetavale koostatud individuaalne täitmiskava (ITK) ei ole haldusakt. Tegemist on soovitusliku iseloomuga programmilise dokumendiga, mille iseseisev vaidlustamine ei ole lubatav, sest ITK ei oma vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele ega saa rikkuda kaebaja õigusi.
3.XXXe esindaja advokaat Martin Kirsipuu esitas 15. jaanuaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tunnistada 2. novembril 2017 koostatud individuaalne täitmiskava õigusvastaseks ja see tühistada või tühistada täitmiskava vähemalt riskihindamist puudutavas osas. Kaebuse kohaselt on ITK-s märgitud ohuhinnangu tõttu kaebaja pääsemine avavanglasse ning tema ennetähtaegne vabastamine raskendatud. Kaebaja ei ole kõrgohtlik, riskihindamise tulemused on väärad ning hindamisel on lähtutud valedest alustest ning osa asjakohaseid materjale on jäetud põhjendamatult arvestamata. ITK ei ole soovituslik programmiline
dokument, vaid haldusakt, mille vaidlustamine vaide- ja kohtumenetluses on lubatav. Ebaõige ohuhinnang toob kaebajale kaasa ebaõigeid ja ebaproportsionaalseid õiguslikke tagajärgi tulevikus. Täitmiskavas ei ole ette nähtud ka ennetähtaegse vabanemise tingimusi, mis raskendab kaebajal ennetähtaegselt vabaneda. Kaebajal on põhjendatud huvi täitmiskava õigusvastasuse tuvastamiseks ja selle tühistamiseks, sest ohtlikkuse taset kasutatakse kaebajale piirangute kehtestamisel.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.
5.Kaebaja vaidlustab sisuliselt tema suhtes kinnitatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas sisalduvaid hinnanguid tema ohtlikkuse kohta ning leiab, et nii täitmiskava kui ka riskihindamise tulemused on väärad. Kohtu hinnangul puudub kaebajal selles asjas ilmselgelt kaebeõigus.
6.Justiitsministri 14. mai 2008 määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1 sätestab, et individuaalne täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused ning täitmiskava koostamise protsess koosneb kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest (riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest (määruse nr 21 § 2 lg 1 ja § 3 lg 1). Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrus nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) § 17 lg 1 p 3 näeb ette, et kinnipeetav paigutatakse avavanglasse individuaalse täitmiskava alusel muu hulgas siis, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik.
7.Kohus möönab, et kohtupraktika täitmiskava vaidlustamise kohta ei ole ühtne. Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et kui vangla ei otsusta ITK-s isiku avavanglasse paigutamist ega ka tingimisi ennetähtaegset vabastamist, siis ei piira ITK-s märgitud kaebaja ohtlikkus kaebaja õigusi iseseisvalt ja vahetult ning isiku ohtlikkusele antud hinnangul puudub haldusaktile omane regulatiivsus. Isikul on võimalik vaidlustada täitmiskavas märgitud ohtlikkuse tase koos vangla otsustusega, millega keeldutakse isiku avavanglasse paigutamisest või ennetähtaegsest vabastamisest (vt Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2017. a otsus asjas nr 3-16-2033, p 14). Samas on sama ringkonnakohus hilisemas lahendis haldusasjas nr 3-17-1119 leidnud, et avavanglasse paigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, kuna avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik senisega võrreldes täiesti teistsugusele kinnipidamisrežiimile ning sellest tulenevalt on kinnipeetava avavanglasse paigutamise küsimuse lahendamine regulatiivse iseloomuga ning käsitatav haldusaktina haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõttes. Vastavalt tuleb individuaalses täitmiskavas selle küsimuse lahendamist, kas kinnipeetav on kõrg- või üliohtlik, pidada eelhaldusaktiks HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Nimetatud asjas jäi üks koosseisu liige eriarvamusele ega käsitlenud täitmiskavas antud ohuhinnangut eelhaldusaktina, sest täitmiskavaga ei kinnitata tema hinnangul ohuhinnangut, selles ei tule esitada põhjendusi ohuhinnangu kohta ning vanglal on igal ajal õigus viia läbi uus riskihindamine ja ohuhinnangut muuta. Täitmiskavas ohuhinnangu
märkimisega ei tehta tema hinnangul ühtlasi siduvat eelotsustust kinnipeetava avavanglasse paigutamise või sellest hoidumise kohta. Määruse nr 9 § 17 lg 1 p-i 3 tuleb seega mõista selliselt, et juhul, kui kinnipeetava avavanglasse paigutamine on ette nähtud täitmiskavas ja ümberpaigutamist ei takista ka ohuhinnang, siis alustab vangla ümberpaigutamise menetlust (määruse nr 9 § 172 või § 174) ainuüksi täitmiskava alusel.
8.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole esitanud vanglale ega kohtule kohustamiskaebust seoses avavanglasse paigutamise tahtega, vaid soovib üksnes vaidlustada tema suhtes koostatud riskihindamise tulemust, mis on kajastatud individuaalses täitmiskavas. Samuti ei ole täitmiskavas otsustatud isiku paigutamist avavanglasse. Kohtu hinnangul on täitmiskava programmiline dokument, mille koostamise eesmärgiks ei ole kinnipeetava õiguste ja kohustuste reguleerimine. Samuti ei oma riskihindamine eraldiseisvalt kinnipeetava õigustele vahetut mõju ja iseseisvat tähendust, sest riskihindamine sisaldab üksnes hinnanguid asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad kinnipeetava ohtlikkusele, kuid riskihindamine ega selle tulemus ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Nii täitmiskava kui selle aluseks olev riskihindamine ei oma seega regulatiivset toimet. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tehakse üldjuhul eraldi haldusaktidega. Kuigi määruse nr 9 § 17 lg 1 p 3 näeb ette, et kinnipeetav paigutatakse avavanglasse individuaalse täitmiskava alusel muuhulgas siis, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik, ei tulene sellest sättest kohtu hinnangul veel täitmiskava regulatiivsust. Riskihindamise tulemusena koostatud täitmiskavas märgitud ohuhinnangul ei ole iseseisvalt õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Ohuhinnang ei ole faktiline asjaolu, vaid õiguslik hinnang, mistõttu ei otsustata ITK-s lõplikult faktilise asjaolu üle ning tegemist pole seepärast eelhaldusaktiga. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on oht, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata. Seetõttu pole ITK-s märgitud ohutaseme ja riskihindamise tühistamine võimalik ega vajalik (vt ka Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 3-17-1555, p 6.2; Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1840, p 10; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p 19; Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2017. a otsus asjas nr 3-16-2033, p-d 12-14 ja sama kohtu 28. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-162444, p 14). Ka ennetähtaegse vabanemise otsustamisel või muude piirangute kehtestamisel on kaebajal võimalik välja tuua enda seisukohad ja vastuväited oluliste asjaolude kohta ja vaielda ITK-s kajastatule vastu, kui vangla sellele dokumendile tugineb. ITK-s riskihindamise tulemusena kajastatud ohuhinnangut saab vangla avavanglasse paigutamise otsustamisel ümber hinnata, täitmiskavas kajastatud ohuhinnang ei välista automaatselt avavanglasse paigutamist.
9.Kohus nõustub samuti haldusasja nr 3-17-1119 eriarvamuses märgituga, et täitmiskavas kajastatud ohuhinnangu vaidlustamise lubamine vähendaks muu hulgas kinnipeetava võimalusi taotleda enda paigutamist avavanglasse vastuolus täitmiskavaga. See saaks eelhaldusakti korral toimuda üksnes eelhaldusakti vaidlustamise kolmekümnepäevase tähtaja jooksul. Muul ajal oleks täitmiskava õigusjõu murdmine lubatav ainult menetluse uuendamise aluse esinemisel, s.o eelkõige varem teadmata uue asjaolu või tõendi ilmnemisel, mitte aga ebaõige ohuhinnangu või tähtpäeva argumendil.
10.Kohus on seisukohal, et kuna riskihindamise tulemusel antav ja täitmiskavas kajastatav ohuhinnang ei riku iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi ning isikul on võimalik vaidlustada tema kohta antud ohuhinnangut konkreetse toimingu tegemisel või haldusakti andmisel, siis
puudub kaebajal ITK ja riskihindamise vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Avavanglasse paigutamisest keeldumise või muu toimingu või haldusakti andmisest keeldumise korral oleks kohaseks õiguskaitsevahendiks kohustamisnõue mitte tuvastamisnõue. Kaebaja ei ole kohustamisnõuet kohtule esitanud. Lisaks ei annaks ITK-s kaebaja ohtlikkuse tasemele antud hinnangu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingisugust õiguslikku kasu. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal HKMS § 44 lg 1, § 45 lg 2 alusel ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Vangla on samadel põhjustel õigesti ka vaide HMS § 79 lg 1 p 1 alusel tagastanud.
11.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
12.HKMS § 104 lg 1 näeb ette, et kaebuses mitme nõude esitamisel tasutakse riigilõivu lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Kaebaja esitatud nõuete puhul näeb riigilõivuseaduse § 60 lg 1 ette, et riigilõivu tuleb tasuda 15 eurot. Kaebaja on tasunud riigilõivu 30 eurot ehk 15 eurot seaduses ettenähtust rohkem. Enam tasutud riigilõiv 15 eurot tuleb HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel tagastada riigilõivu tasunud isiku arvelduskontole. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot tuleb aga kaebuse tagastamise tõttu jätta HKMS § 104 lg 5 p 2 ja § 108 lg 4 alusel kaebaja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.