Ahti Paemurru kaebus Tallinna Vangla 20. veebruari 2018. a vaideotsuse nr 5-15/18/18-2 tühistamiseks, Tallinna Vangla kohustamiseks riskihindamine ümber hinnata ja kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot.
Menetlusosalised
Kaebaja – Ahti Paemurd Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Ahti Paemurdi kaebus.
2.Jätta Ahti Paemurru taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1, RÕS § 15 lg 8).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav Ahti Paemurd (kaebaja) esitas 21. novembril 2017 Tallinna Vanglale pöördumise, milles soovis, et talle väljastataks tema kohta koostatud kriminogeensete riskide hindamise ankeet.
Tallinna Vangla 14. detsembri 2017. a kirjaga nr 5-18/17/24898-2 vastati kaebaja pöördumisele ja väljastati tema kohta koostatud ning 22. novembril 2017 kinnitatud kriminogeensete riskide hindamise ankeedi kokkuvõte.
3.Kaebaja esitas 21. detsembril 2017 Tallinna Vanglale avalduse, milles soovis teada, miks on ta märgitud kõrgohtlikuks ning millised piirangud sellega kaasnevad. Samuti soovis kaebaja teada, kas seoses kõrgohtlikkusega on piiratud tema õigust vabaneda elektroonilise järelevalve alla 7. aprillil 2018, sh tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalust 16. augustil 2018. Samuti lisas kaebaja, et teadaolevalt muudab kõrgohtlikuse märge võimatuks taotleda karistuse kandmist ka avavanglas. Lisaks märkis kaebaja, et ta on varasemalt avaldanud soovi kanda
3-18-556 karistust Tallinna Vanglas, millest tulenevalt soovis, et hinnataks ümber tema ohutase „kõrgohtlik“.
4.Tallinna Vangla vastas kaebaja 21. detsembri 2017. a avalduses sisalduvale selgitustaotlusele
14.detsembri 2017. a kirjaga nr 5-18/17/25002-2. Vangla selgitas kaebajale, mida kinnipeetava ohtlikkuse määramisel hinnatakse ning miks on teda hinnatud kõrgohtlikuks. Samuti märkis vangla, et õigust tingimisi ennetähtaegse vabanemise menetlusele (sh elektroonilise järelevalve kohaldamisega) kõrgohtlikkus ei piira. Lisaks selgitas vangla, et kinnipeetaval endal puudub õigus taotleda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Vastava menetluse alustab vangla omal algatusel ning avavanglasse ümberpaigutamise (sh kõrgohtliku kinnipeetava) tingimused on sätestatud täitmisplaani §-s 17.
5.Tallinna Vangla vastas kaebaja 21. detsembri 2017. a avalduses sisalduvale taotlusele ohutaseme ümberhindamiseks ja edasise karistuse Tallinna Vanglas kandmiseks 15. detsembri 2017. a vastusega nr 15-18/17/25002-3. Tallinna Vangla jättis kaebaja taotluse ohutaseme ümberhindamiseks rahuldamata. Vangla selgitas, et sellel põhjusel, et kaebaja soovib karistust kanda Tallinna Vanglas, ei hinnata ümber tema ohutaset ning lisas, et ohtlikkus võib muutuda, kui muutub keskkond ja tingimused, milles oht ilmnes ning süüdimõistetu osaleb tulemuslikult sekkumistegevustes ja muudab oma käitumist.
6.Kaebaja esitas 12. jaanuaril 2018 Tallinna Vanglale selgitustaotluse, milles soovis selgitusi
15.detsembri 2017 vastuse nr 5-18/17/25002-3 kohta.
7.Tallinna Vangla vastas kaebaja 12. jaanuari 2018. a selgitustaotlusele 19. veebruaril 2018, selgitades, et vastuses taotlusele olid ohtlikkuse muutmise tingimused välja toodud näitlikult ilma konkreetselt kaebaja poolt toime pandud kuritegu ja muud olulist asjasse puutuvat informatsiooni analüüsimata, kuna tegemist oli kaebaja poolse taotlusega muuta sellel ajahetkel tema ohutaset. Lisaks selgitas vangla, et esmase kriminogeensete riskide hindamise koostas talle küll Tallinna Vangla ja andis edaspidised soovitused sekkumistegevuste osas, kuid kuna kaebaja on karistuse kandmiseks paigutatud Tartu Vanglasse, siis tegeleb tema karistuse planeerimisega ning planeeritu täitmise jälgimisega Tartu Vangla.
8.Kaebaja esitas 18. jaanuaril 2018 Tallinna Vanglale vaide 14. detsembri 2017. a vastuse peale. Kaebaja leidis vaides, et riskihinnangus on tema kohta käiv info osaliselt ebaõige.
9.Tallinna Vangla 20. veebruari 2018. a vaideotsusega nr 5-15/18/18-2 jäeti kaebaja 18. jaanuaril 2018 esitatud vaie rahuldamata. Tallinna Vangla käsitles kaebaja nõuet selliselt, et kaebaja taotleb vaides kriminogeensete riskide hindamise ankeedi üle vaatamist ja paranduste sisseviimist ehk toimingu sooritamist. Tallinna Vangla leidis, et kuna alates 22. jaanuarist 2018 paikneb kaebaja Tartu Vanglas, siis ei saa vangla kaebaja poolt vaides nõutud toimingut sooritada, mistõttu puudub toimingust keeldumise õiguspärasuse sisuliseks hindamiseks vajadus ja vaie tuleb jätta rahuldamata.
10.Kaebaja esitas 15. märtsil 2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 20. veebruari 2018. a vaideotsuse nr 5-15/18/18-2 tühistamiseks, Tallinna Vangla kohustamiseks tema riskihindamine ümber hinnata ja moraalse kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot. Koos kaebusega on esitatud riigi õigusabi taotlus ja riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatis.
11.Tallinna Halduskohtu 20. märtsi 2018. a määrusega anti kaebus vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
3-18-556
12.Tartu Halduskohus tegi 13. aprilli 2018 Tallinna Vanglale kohtunõude ning palus esitada kaebaja pöördumised seonduvalt tema riskihindamisega ning vangla vastused pöördumistele. Samuti palus kohus teatada, kas kaebaja on esitanud vanglale kahjunõude seonduvalt tema suhtes koostatud riskihindamisega.
13.Tallinna Vangla edastas kohtule nõutud dokumendid 16. aprillil 2018.
KOHTU SEISUKOHT
14.Kohus kontrollib esmalt kohtule esitatud kaebuses sisalduva kahju hüvitamise nõude menetlemise võimalikkust (I) ning seejärel võtab seisukoha ülejäänud nõuete lubatavuse osas (II) ja viimaseks lahendab riigi õigusabi taotluse (III). I
15.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõuete kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 8 tulenevalt on kinnipeetaval või vahistatul vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
16.Kohus palus 13. aprilli 2018. a kohtunõudes Tallinna Vanglal teatada, kas kaebaja on vanglale esitanud kahju hüvitamise taotluse seonduvalt tema suhtes koostatud riskihindamisega. Tallinna Vangla 16. aprilli 2018. a vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja ei ole vanglale vastavat kahjunõuet esitanud. Ka kaebaja ise ei ole kaebuses märkinud, et ta oleks vanglale eelnevalt kahjunõude esitanud. Seega on kaebajal kahju hüvitamise nõude osas läbimata VangS § 11 lg-st 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu ei ole kaebus selles osas kohtus menetletav.
17.Eelnevat arvestades tagastab kohus kaebuse hüvitamisnõude osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lõikele 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti seadusega ettenähtud korras kohtusse, sh pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
18.Kaebusest ja kohtule esitatud muudest materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja nõus sellega, et Tallinna Vanglas on riskihindamise tulemusel tema ohutasemeks märkinud „kõrgohtlik“ ning soovib, et ohutase ümber hinnataks. Kohtueelses menetluses on kaebaja viidanud, et individuaalses täitmiskavas märgitud ohtlikkuse tase võib seada piiranguid tema vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel või avavanglasse ümberpaigutamisel, samuti ei saa kaebaja karistust kanda Tallinna Vanglas. Sisuliselt vaidlustab kaebaja tema suhtes kinnitatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas sisalduvaid hinnanguid tema ohtlikkuse kohta. Kohus leiab, et kaebajal puudub selle vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus.
19.Justiitsministri 14. mai 2008. a määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1 sätestab, et individuaalne
3-18-556 täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused ning täitmiskava koostamise protsess koosneb kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest (riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest (määruse nr 21 § 2 lg 1 ja § 3 lg 1). Justiitsministri 25. märtsi 2008. a määrus nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) § 17 lg 1 p 3 näeb ette, et kinnipeetav paigutatakse avavanglasse individuaalse täitmiskava alusel muu hulgas siis, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik. Määruse nr 9 § 5 lg 1 p 4 kohaselt elukoha järgi Tallinna Vanglasse paigutamisele kuuluv meessoost kinnipeetav, kes on muuhulgas riskihindamise tulemusel kõrg- või üliohtlik, paigutatakse Tartu Vanglasse või Viru Vanglasse sõltuvalt vangla koormusest.
20.Kohus möönab, et kohtupraktika täitmiskava vaidlustamise kohta ei ole ühtne. Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et kui vangla ei otsusta ITK-s isiku avavanglasse paigutamist ega ka tingimisi ennetähtaegset vabastamist, siis ei piira ITK-s märgitud kaebaja ohtlikkus kaebaja õigusi iseseisvalt ja vahetult ning isiku ohtlikkusele antud hinnangul puudub haldusaktile omane regulatiivsus. Isikul on võimalik vaidlustada täitmiskavas märgitud ohtlikkuse tase koos vangla otsustusega, millega keeldutakse isiku avavanglasse paigutamisest või ennetähtaegsest vabastamisest (vt Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2017. a otsus asjas nr 3-16-2033, p 14 ning
28.märtsi 2018. a määrus asjas nr 3-18-111). Samas on sama ringkonnakohus 8. detsembri 2017. a määruses asjas nr 3-17-1119 leidnud, et avavanglasse paigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, kuna avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik senisega võrreldes täiesti teistsugusele kinnipidamisrežiimile ning sellest tulenevalt on kinnipeetava avavanglasse paigutamise küsimuse lahendamine regulatiivse iseloomuga ning käsitatav haldusaktina haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõttes. Vastavalt tuleb individuaalses täitmiskavas selle küsimuse lahendamist, kas kinnipeetav on kõrg- või üliohtlik, pidada eelhaldusaktiks HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Nimetatud asjas jäi üks koosseisu liige eriarvamusele ega käsitlenud täitmiskavas antud ohuhinnangut eelhaldusaktina, sest täitmiskavaga ei kinnitata tema hinnangul ohuhinnangut, selles ei tule esitada põhjendusi ohuhinnangu kohta ning vanglal on igal ajal õigus viia läbi uus riskihindamine ja ohuhinnangut muuta. Täitmiskavas ohuhinnangu märkimisega ei tehta tema hinnangul ühtlasi siduvat eelotsustust kinnipeetava avavanglasse paigutamise või sellest hoidumise kohta. Määruse nr 9 § 17 lg 1 p-i 3 tuleb seega mõista selliselt, et juhul, kui kinnipeetava avavanglasse paigutamine on ette nähtud täitmiskavas ja ümberpaigutamist ei takista ka ohuhinnang, siis alustab vangla ümberpaigutamise menetlust (määruse nr 9 § 172 või § 174) ainuüksi täitmiskava alusel.
21.Kohtu hinnangul on täitmiskava programmiline dokument, mille koostamise eesmärgiks ei ole kinnipeetava õiguste ja kohustuste reguleerimine. Samuti ei oma riskihindamine eraldiseisvalt kinnipeetava õigustele vahetut mõju ja iseseisvat tähendust, sest riskihindamine sisaldab üksnes hinnanguid asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad kinnipeetava ohtlikkusele, kuid riskihindamine ega selle tulemus ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Nii täitmiskava kui selle aluseks olev riskihindamine ei oma seega regulatiivset toimet. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tehakse üldjuhul eraldi haldusaktidega. Riskihindamise tulemusena koostatud täitmiskavas märgitud ohuhinnangul ei ole iseseisvalt õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Ohuhinnang ei ole faktiline asjaolu, vaid õiguslik hinnang, mistõttu ei otsustata ITK-s lõplikult faktilise asjaolu üle ning tegemist pole seepärast eelhaldusaktiga. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on oht, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata. Seetõttu pole ITK-s märgitud ohutaseme ja riskihindamise
3-18-556 tühistamine võimalik ega vajalik (vt Tartu Halduskohtu 15. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 317-1555, p 6.2; Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2017. a määrus asjas nr 3-17-1840, p 10; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p 19; Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2018. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 7-10; Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2017. a otsus asjas nr 3-16-2033, p-d 12-14 ning sama kohtu 28. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-16-2444, p 14). Ennetähtaegse vabanemise või avavanglasse paigutamise otsustamisel või muude piirangute kehtestamisel on kaebajal võimalik välja tuua enda seisukohad ja vastuväited oluliste asjaolude kohta ja vaielda ITK-s kajastatule vastu, kui vangla sellele dokumendile tugineb. ITK-s riskihindamise tulemusena kajastatud ohuhinnangut saab vangla avavanglasse paigutamise otsustamisel ümber hinnata, täitmiskavas kajastatud ohuhinnang ei välista automaatselt avavanglasse paigutamist.
22.Kohtu hinnangul ei ole vangistusseaduse ning selle alusel antud teiste õigusaktidega kinnipeetaval keelatud esitada vanglale taotlus avavanglasse ümberpaigutamiseks. Kohtuasja materjalidest sellise taotluse esitamist ning keeldumisele vaide esitamist aga ei nähtu. Seonduvalt ühest vanglast teise vanglasse paigutamisega on Riigikohus selgitanud, et välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-30-10, p 13). Seega on kaebajal võimalik esitada konkreetne taotlus enda ümberpaigutamiseks ning välja tuua vastuväited ITKs kajastatu ebaõigsuse kohta.
23.Kohus nõustub samuti haldusasja nr 3-17-1119 eriarvamuses märgituga, et täitmiskavas kajastatud ohuhinnangu vaidlustamise lubamine vähendaks muu hulgas kinnipeetava võimalusi taotleda enda paigutamist avavanglasse vastuolus täitmiskavaga. See saaks eelhaldusakti korral toimuda üksnes eelhaldusakti vaidlustamise kolmekümnepäevase tähtaja jooksul. Muul ajal oleks täitmiskava õigusjõu murdmine lubatav ainult menetluse uuendamise aluse esinemisel, s.o eelkõige varem teadmata uue asjaolu või tõendi ilmnemisel, mitte aga ebaõige ohuhinnangu argumendil.
24.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuna riskihindamise tulemusel antav ja täitmiskavas kajastatav ohuhinnang ei riku iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi ning isikul on võimalik vaidlustada tema kohta antud ohuhinnangut konkreetse toimingu tegemisel või haldusakti andmisel, siis puudub kaebajal ITK ja riskihindamise vaidlustamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks tema ohutase ümber hinnata ilmselgelt kaebeõigus. Sellest tulenevalt ei ole antud juhul lubatav ka Tallinna Vangla 20. veebruari 2018. a vaideotsuse nr 5-15/18/18-2 vaidlustamine, kuna see ei riku kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata (HKMS § 45 lg 4).
25.HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kuna eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal HKMS § 44 lg 1 ja § 45 lg 4 alusel ilmselgelt kaebeõigus, siis kuulub kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele. III
26.Kaebaja on kaebusele lisanud ka riigi õigusabi taotluse, milles taotleb riigi kulul õigusabi õigusdokumendi koostamiseks ning tema esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses.
27.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta. Käesoleval juhul ei ole rahaliste vahendite puudumine aluseks riigi õigusabi määramisele, sest kohtu
3-18-556 hinnangul on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebaja on koostanud kohtule kaebuse ning vanglale mitmeid järelpärimisi, millest nähtub selgelt isiku tahe ja eesmärk. Arvestada tuleb ka halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõttega. Halduskohtumenetluses tagab halduskohus HKMS § 2 lg 4 alusel omal algatusel asja lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Oma õiguste kaitseks võib kaebajal küll olla vajalik esitada haldusmenetluses avaldusi ja kaebusi, ent arvestades varasemaid vanglale esitatud pöördumisi ei ole kohtu hinnangul kahtlust, et kaebaja suudab iseseisvalt vastavaid dokumente koostada ning vanglale esitada. Kaebaja on kõik oma senised seisukohad ja taotlused arusaadavalt väljendanud.
28.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.