TS kaebus Tallinna Vangla vastu õigusliku aluseta kohaldatud piirangutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – TS Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.01.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
TS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta TS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.01.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-3177 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-15-3177 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Prokuratuuri 01.07.2014 määrusega keelati vahistuses viibivale kahtlustatavale TS-le lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine, sidepidamine muude sidepidamisvahenditega ning lühiajaline väljasõit ja väljaviimine kuni 01.09.2015, kuid mitte kauemaks kui kohtueelse menetluse lõpuni.
2.Tallinna Vangla lõpetas nimetatud piirangute kohaldamise TS suhtes 11.09.2015.
3.TS esitas Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude, milles taotles 500 euro hüvitamist seoses tema suhtes perioodil 01.09.2015–11.09.2015 õigusliku aluseta kohaldatud piirangutega vanglavälises suhtluses. Tallinna Vangla jättis TS taotluse rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata, kuid vabandas TS ees.
4.TS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu eelnimetatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
5.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 27.01.2017 otsusega kaebuse osaliselt, tuvastades, et Tallinna Vangla toiming, millega kohaldati kaebaja suhtes õigusliku aluseta piiranguid vanglavälises suhtluses, oli õigusvastane. TS kaebuse mittevaralise kahju rahalise hüvitise 500 euro väljamõistmiseks jättis halduskohus rahuldamata. Vangla võis piiranguid kaebaja suhtes Prokuratuuri määruse kohaselt kohaldada kuni 01.09.2015. Pärast 01.09.2015 kuni 11.09.2015 jätkas vangla kaebaja suhtes piirangute kohaldamist õigusvastaselt. Suhtlemispiirangud vanglas (sh suhtlemiseks perekonnaga) mõjutavad isikut. Seega võis piirangute õigusvastane jätkuv kohaldamine kaebajale tekitada mõningaid hingelisi üleelamisi. Kaebaja on mittevaralise kahju tekkimist usutavalt põhistanud. Kohus eeldab kaebajal mittevaralise kahju tekkimist. Vangla õigusvastase tegevuse ja väidetava kahju vahel on põhjuslik seos, kuivõrd kaebaja ei saanud oma perekonnaga suhelda vangla tegevuse tulemusel. Kui kaebaja oleks juhtinud vangla tähelepanu koheselt (01.09.2015) asjaolule, et tema suhtes kohaldatud lisapiirangud on lõppenud, oleks kahju saanud vältida. Kaebaja ei pöördunud pärast 01.09.2015 ise viivitamatult vastava taotlusega vangla poole, vaid tegi seda alles 11.09.2015. Piirangud võeti kaebaja pöördumise järel koheselt maha. Tõendamata ja paljasõnalised on kaebaja väited, et ta pöördus antud küsimuses eelnevalt vangla poole suuliselt. Kui kaebaja ei saanud Prokuratuuri määruse sõnastusest piirangute lõppemise tähtpäeva kohta üheselt aru, ei saanudki kaebaja vanglale vastavat suulist taotlust esitada. Seejuures ei oleks saanud kaebajale tekkida ka hingelisi üleelamisi piirangute õigusvastasest kohaldamisest, kuna kaebaja väidetavalt ei teadnud, kas tema suhtes piirangud Prokuratuuri määruse alusel kehtivad või mitte. Seega on kaebaja väited vastuolulised. Kaebajal oli võimalik lisapiirangute kehtivus välja selgitada. Tal oli võimalik ka vastustajat lisapiirangute kohaldamise lõppemisest kirjalikult teavitada. Seda kaebaja ei teinud. Seetõttu ei ole kaebajale mittevaralise kahju hüvitamine rahas põhjendatud. 2(4)
3-15-3177 Vastustaja on kaebaja suhtes õigusliku aluseta lisapiirangute kohaldamise pärast kaebaja ees vabandanud. Kaebuse asjaolusid arvestades, sh piirangute lühiajalisust (10 päeva), on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine piisav hüvitamaks kaebajale tekitatud mittevaraline kahju. Vastustaja väited kaebaja poolt suhtlemisõiguse reaalse kasutama hakkamise kohta ning kaebaja vastavasisulised vastuväited ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Need iseloomustavad küll kaebaja tegelikku käitumist, kuid ei muuda kaebajale õigusvastaselt tekitatud võimalikku kahju olematuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.TS esitas Tallinna Halduskohtu 27.01.2017 otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna. Kaebaja pöördus keeldude eemaldamiseks alates 01.09.2015 igapäevaselt vanglaametniku poole suuliste taotlustega, juhtides tähelepanu keeldude lõppemisele. Seda on kaebajale kinnitanud kontaktisik. Suuliste taotluste esitamisel toetus kaebaja Tallinna Vangla kodukorra punktile 11.1.1. Tallinna Vangla kodukorra punkti 11.1.1 kohaselt pöördub kinnipeetav tööpäeviti olmeküsimuste lahendamiseks suuliselt üksuse juhi määratud ametniku poole. Ametnik selgitab välja probleemi olemuse ja vajaduse korral edastab probleemi elektrooniliselt muule struktuuriüksusele või, kui olukord seda nõuab, laseb kirjutada ja võtab vastu kirjaliku pöördumise. Kaebaja esitas kontaktisikule ka prokuröri määruse, kuid kontaktisik ei saanud aru, kui kaua piirangud kehtivad, s.o kas kuni 01.09.2015 või kuni kohtu eelmenetluse lõpuni. Kaebaja oli varasemalt pöördunud kõnealusel teemal küsimusega ka prokuröri poole. Prokurörilt sai kaebaja vastuse 11.09.2015, misjärel edastas kaebaja vastuse koheselt vanglale. Kaebaja tegi omalt poolt kõik endast oleneva, et kahju ära hoida. Kaebaja teadis, et piirangud tema suhtes lõppevad 01.09.2015, kuna seda oli talle kinnitanud varasemalt tema advokaat. Advokaadi sõnul ei pikenda prokurör kaebaja suhtes kuni 01.09.2015 kohaldatud piiranguid, kuna kaebaja on menetluses ütlused andnud. Suhtlemispiirangute tõttu ei saanud kaebaja lähedastel paluda saata talle ümbrikke ega kanda telefonikaardile raha. Samuti ei saanud kaebaja helistada advokaadile.
8.Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebuses halduskohtule on kaebaja väitnud, et talle ei olnud lisapiirangute kestvus täpselt teada. Vanglale ei ole teada ühtegi vanglaametnikku, kelle poole oleks kaebaja enne 11.09.2015 lisapiirangute maha võtmise nõudega pöördunud. Muuhulgas ei ole kaebaja pöördunud sellesisulise taotlusega kontaktisiku poole. Usutav ei ole, et kaebaja, kui ta oleks lisapiirangute kehtivuse lõppemisest teadlik, oleks piirdunud üksnes suuliste pöördumistega. Kaebaja isikuarvel oli piisavalt rahalisi vahendeid vangla kauplusest nii ümbrike kui ka kõneaja soetamiseks. Vangla ei ole piiranud kaebaja suhtlemisõigust kaebaja advokaadiga. Vastustaja on kaebaja suhtes õigusliku aluseta lisapiirangute kohaldamise õigusvastasust tunnistanud ning kaebaja ees korduvalt vabandanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(4)
3-15-3177
9.Ringkonnakohus leiab, et TS apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27.01.2017 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele.
10.Isegi kui leida, et kaebaja püüdis teha kõik endast oleneva, et kahju tekkimist vältida, ei oleks praegusel juhul tingimata õigustatud kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmine. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. HKMS § 41 lg-s 5 sätestatakse, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Ka Riigikohus on korduvalt leidnud, et põhiõiguste rikkumine ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. Haldusasjas nr 3-3-1-43-11 tehtud lahendis selgitas Riigikohus, et rahas hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Mittevaralise kahju rahalise hüvitise määramise üle tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muu hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt öelnud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-27-02, p 14).
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et piirangute lühiajalisest õigusvastasest kestvusest tingituna (02.09.2015–11.09.2015) ei ole põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Kaebaja ei ole kohtumenetluses välja toonud, et sedavõrd lühiajaline lisapiirangute täiendav kohaldamine oleks talle põhjustanud sügavat vaimset häiritust. Kaebaja viitab kaebuses üksnes, et talle tekitati mõningast hingevalu. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja poolt ei rikutud kaebaja põhiõigusi intensiivsusega, mis õigustaks kaebajale rahalise hüvitise määramist. Eeltoodut silmas pidades ei ole põhjendatud võtta asja juurde kaebaja poolt 21.08.2017 ja 01.09.2017 esitatud täiendavaid dokumente.
12.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu, tulenevalt HKMS § 109 lõikest 1 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv) jäävad HKMS § 108 lõike 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.