Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. september 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1548
Haldusasi
ML kaebus Tallinna Vangla poolt mittevastavate kinnipidamistingimustega mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2016. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – ML Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
ML apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
nõuetele tekitatud
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1548 osas, millega tuvastati Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus, mis seisnes ML-le 12.09.2012–13.09.2012 kambris vähem kui 3 m2 isikliku põrandapinna tagamises. Teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Muus vaidlustatud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. oktoobril 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-15-1548 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.ML esitas 13.04.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikel 01.05.2009–01.04.2011 ja 01.12.2011–31.12.2013. ML esitas Tallinna Vanglale 27.04.2015 taotluse lisa, milles olid märgitud perioodid vahemikus 20.04.2009 kuni 06.12.2012, mil kambris oli isiklikku põrandapinda kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2 (kokku 282 päeva).
2.ML esitas 16.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt ajavahemikes 01.05.2009–01.04.2011 ja 01.12.2011–31.12.2013 inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega (ebapiisav põrandapind, ebapiisav valgustus, sooja vee puudumine, Aasia tüüpi klosett, ebapiisav liikumisvõimalus) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
3.Tallinna Vangla 06.07.2015 vastusega nr 5-37/15/116-3 tagastati ML kahju hüvitamise taotlus perioodide 20.04.2009–24.04.2011 ja 15.12.2011–12.04.2012 osas läbivaatamatult tähtaja rikkumise tõttu (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3). Vangla märkis, et taotleja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset asjaolu, mis oleks aluseks tähtaja ennistamisele. Ülejäänud osas (s.o perioodi 13.04.2012–06.12.2012 jäävate ajavahemike osas) jäeti kahjunõue rahuldamata.
4.Tallinna Vangla leidis 03.02.2016 vastuses kaebusele, et taotlus esitati vanglale ajavahemike 20.04.2009–24.04.2011 ja 15.12.2011–12.04.2012 osas tähtaja rikkumisega ning selles osas tuleks kaebus jätta läbi vaatamata. Vahemikus 20.04.2009–27.04.2011 kandis ML karistust Tallinna Vanglas, 27.04.2011–14.12.2011 Tartu Vanglas ning 14.12.2011–06.12.2012 Tallinna Vanglas. Tallinna Vangla mittenõuetekohastest tingimustest pidi kaebaja aru saama hiljemalt Tartu Vanglasse paigutamisel. Kui kaebaja Tallinna Vanglasse tagasi paigutati, oli tal võimalik neid tingimusi võrrelda Tartu Vangla kinnipidamistingimustega, mistõttu pidi kaebaja ruumipuudust ja sellega kaasnevat mõju tajuma kohe pärast Tallinna Vanglasse ümberpaigutamist. 15.12.2011 paigutati kaebaja kambrisse nr 130, mille suurus on 16,3 m2. Nimetatud kambris viibis kaebaja kuni 19.02.2012 ning selle aja jooksul viibis kambris koos kaebajaga 3–6 kinnipeetavat, st põrandapinna suurus ühe kinnipeetava kohta jäi vahemikku 2,7–5,4 m2. Lisaks taotles Tallinna Vangla kaebuse läbi vaatamata jätmist ajavahemike 19.04.2012–20.04.2012, 06.05.2012–22.05.2012, 06.06.2012–21.06.2012, 25.06.2012– 23.10.2012, 25.10.2012–20.11.2012 ja 07.12.2012–31.12.2013 osas kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu, arvestades 27.04.2015 esitatud kahju hüvitamise taotluse täiendust.
5.Tallinna Halduskohus jättis 11.02.2016 määrusega ML kaebuse läbi vaatamata ajavahemikke 01.05.2009–01.04.2011, 01.12.2011–12.04.2012, 19.04.2012–20.04.2012, 06.05.2012–22.05.2012, 06.06.2012–21.06.2012, 25.06.2012–23.10.2012, 25.10.2012– 20.11.2012 ja 07.12.2012–31.12.2013 puudutavas osas (resolutsiooni p 1) ning jätkas menetlust ajavahemikke 13.04.2012–18.04.2012, 21.04.2012–05.05.2012, 23.05.2012–05.06.2012, 22.06.2012–24.06.2012, 24.10.2012, 21.11.2012–06.12.2012 puudutavas osas (resolutsiooni p 2).
6.Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2016 määrusega tühistati halduskohtu 11.02.2016 määrus osas, milles kohus tagastas läbivaatamatult ajavahemikke 15.12.2011–12.04.2012, 19.04.2012– 20.04.2012, 06.05.2012–22.05.2012, 06.06.2012–21.06.2012, 25.06.2012–23.10.2012, 25.10.2012–20.11.2012 ja 07.12.2012–31.12.2013 puudutava kahjunõude. Ajavahemike 20.04.2009–01.04.2011 ja 01.12.2011–14.12.2011 osas jäi ML määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Kokkuvõttes jäi menetlusse kahjunõue, mis seondub perioodiga 2(8)
3-15-1548 15.12.2011–31.12.2013. Ringkonnakohus leidis, et kuna miski ei viita kinnipidamistingimuste olulisele muutumisele selle aja sees, saab rääkida kaebaja kinnipidamisest Tallinna Vanglas vahemikus 15.12.2011–31.12.2013 kui jätkuvast toimingust, mille osas hakkas kaebetähtaeg kulgema pärast toimingu lõppemist. Seega selles vahemikus tekitatud kahju hüvitamise nõude osas ei olnud kaebetähtaeg vanglale taotluse esitamise ajaks möödunud ning halduskohus jättis kaebuse vahemikku 15.12.2011–12.04.2012 puudutavas osas ebaõigesti läbi vaatamata.
7.Tallinna Halduskohtu 02.09.2016 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja perioodidel 09.01.2012–23.01.2012, 03.02.2012–07.02.2012 ja 23.05.2012–05.06.2012 kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis 51 eurot, tunnistati Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes kaebajale 15.12.2011, 01.04.2012, 05.04.2012, 22.06.2012–24.06.2012, 12.09.2012–13.09.2012 ja 24.10.2012 kambris vähem kui 3 m2 isikliku põrandapinna tagamises, õigusvastaseks ning mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas menetluskulu 1,54 eurot. Kahjunõude tähtaja osas pole põhjust asuda erinevale seisukohale kui ringkonnakohus 23.03.2016 määruses. Kaebaja ei nõua kahju hüvitamist ainult nende päevade eest, mil kambris oli kinnipeetava kohta alla 3 m2 põrandapinda. Kaebaja on vaidlustanud ka muid kinnipidamistingimusi. VSKE § 6 lg 6 sätestas kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vaidlusalusel perioodil kehtinud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ sätestab täpsemad nõuded eluruumi valgustusele, veele ja WC olemasolule: -
-
eluruumil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8; eluruum peab olema varustatud klosetiga või selle puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Eluruum peab olema tagatud külma vee saamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Vesi peab vastama EVS 663:1995 „Joogivesi“ nõuetele.
Vabaduse võtmise kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, et selleks, et kannatused ja alandus kuuluks art 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest (p 41). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nii nende tingimuste kumulatiivset mõju kui ka kaebaja esitatud konkreetseid väiteid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti (p 42). EIK ja Riigikohtu praktika põhjal ei ole alust arvata kambri pinnast maha WC alust pinda. Kaebaja Tallinna Vanglas paigutamise tabelist nähtub, et tal oli kambris isiklikku põrandapinda alla 3 m2 kokku 190 päeval. See on umbes veerand kogu vaidlusalusest ajavahemikust. Nendel päevadel oli kaebajal isiklikku põrandapinda vahemikus 2,50–2,76 m2. Kõige ülerahvastatum oli kamber nr 11, kus kaebaja elas koos 5–10 kaaskinnipeetavaga. Ülerahvastatuse perioodid vaheldusid sageli perioodidega, mil isiklikku põrandapinda oli üle normi. Kohati oli kaebajale tagatud oluliselt rohkem põrandapinda kui 3 m2 (näiteks 2012. a suveperioodil kuni 8,15 m2).
3(8)
3-15-1548 Kambritingimusi ei ole põhjust käsitada inimväärikust alandavana, kuna kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit kompenseerisid piisavalt kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi. Kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest perioodist avatud kambrites. Vastustaja väitel oli avatud kambrites tagatud võimalus praktiliselt kogu ärkveloleku aja vältel viibida väljaspool kambrit 43 m2 suuruses koridoris ning jalutada 190,1 m2 suurusel alal. 15.12.2011–19.02.2012 viibis kaebaja vastuvõturežiimil ning 01.04.2012–07.04.2012 ja 21.05.2012–20.11.2012 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud lukustatud kambris. VSKE § 8 lg 4 kohaselt ei ole lg-s 1 sätestatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud kambris või vastuvõtuosakonnas. See tähendab, et vastuvõturežiimil ning eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal oli täiendavaks liikumisvõimaluseks 1-tunnine jalutuskäik. Kaebaja osales 16.01.2012– 20.06.2012 ja 03.09.2012–20.06.2013 õppetegevuses. Avatud kambrites viibimise ajal ei rikutud kaebaja suhtes EIÕK art-t 3. Kaebajale olid tagatud piisavad liikumisvõimalused väljaspool kambrit, et kompenseerida kambrite ülerahvastatusest tulenevaid negatiivseid mõjutusi. Kambri põrandapinna arvestamise loogikat ei saa kohaldada koridorile ja jalutusboksile. koridor ja avatud sektsioon ei olnud ülerahvastatud. Kaebaja ei ole väitnud, et kambrist väljaspool liikumise aeg oli tema jaoks liiga lühike. Kinnistes kambrites viibimise ajal ei olnud kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit piisavad, et kompenseerida kambrite ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi. EIÕK art-t 3 rikuti 15.12.2011, 09.01.2012–23.01.2012, 03.02.2012–07.02.2012, 01.04.2012, 05.04.2012, 23.05.2012–05.06.2012, 22.06.2012–24.06.2012, 12.09.2012–13.09.2012 ja Kaebaja osales 16.01.2012–20.06.2012 10. klassi õpingutel üksikaineõppija lepinguga ning 03.09.2012–20.06.2013 10. klassi kaugõppes. Tallinna Vangla kodukorrast nähtuvalt on õppimiseks ettenähtud aeg päevakavas alla 4 tunni ja värskes õhus jalutamise aeg 1 tund, mistõttu ei saanud kaebaja viibida kambrist väljas sama kaua kui avatud kambrite puhul. Kambrite valgustust saab pidada õigusvastaseks, kui see on nii nõrk, et see on kinnipeetava tervist kahjustav. Kaebaja ei ole nõuetekohaselt esitanud väidet, et kambrite valgustus kahjustas tema tervist. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 eluruumidele esitatavate nõuete kohta ei näe ette sooja vee olemasolu eluruumides. Pesu pesemine külma veega on ebamugav, kuid seda on võimalik vältida. Kinnipeetavad tohivad vee keetmiseks kasutada elektrilist veekeedukannu. Aasia tüüpi tualett võiks olla probleemne, kui kinnipeetaval on raskusi kükitamisega, kuid kaebaja ei ole seda väitnud. Ei saa väita, et kaebaja jättis kasutamata esmased õiguskaitsevahendid kahju ärahoidmiseks. Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada. Vastustaja on kaebaja paigutamisel suletud kambritesse, milles isiklik ruum jäi alla 3 m2, käitunud süüliselt vähemalt hooletuse vormis. Kohus mõistis rahalise hüvitise välja ainult nende perioodide eest, mis vältasid vähemalt 5 päeva järjest: 09.01.2012–23.01.2012, 03.02.2012–07.02.2012 ja 23.05.2012–05.06.2012 (kokku 34 päeva). Õiglane hüvitis on 1,50 eurot iga päeva eest. Kuigi 2,72 m2 ja 3 m2 vahel ei ole suurt erinevust, tuleb arvestada, et 3 m2 isiklikku põrandapinda on EIK hinnangul mitme kinnipeetavaga kambris pigem hädavajalik miinimum ning soovituslik määr oleks hoopis 4 m2.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(8)
3-15-1548
8.Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 18.07.2016 otsus osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ja uue otsusega rahuldada kaebus ning mõista välja rahaline hüvitis 12,68 eurot iga päeva eest, mil kaebajat hoiti inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes. 1) Praeguse vangistuse ajal (järjekorras teine) on kaebaja kuni vaidluse all olnud ajani olnud Tallinna Vanglasse paigutatud esmalt 20.04.2009–27.04.2011 ja seejärel 14.12.2011– 31.12.2013; perioodil 27.04.2011–14.12.2011 viibis kaebaja Tartu Vanglas. Lisaks on kaebaja ka esimese vangistuse ajal viibinud Tallinna Vanglas. 13.04.2015 esitatud kaebus on perioodi 15.12.2011–12.04.2012 osas mittetähtaegne. Perioodil 15.12.2011–19.02.2012 viibis kaebaja suletud kambris nr 322 (16,3 m2), kus tema liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirnes 1tunnise jalutuskäiguga värskes õhus. Kinnipeetavate arv kambris muutus pidevalt. Perioodil 20.02.2012–31.03.2012 oli kaebaja paigutatud avatud sektsiooni kambrisse nr 11, kus kaebajale oli tagatud võimalus väljaspool oma elukambrit viibida praktilisel kogu ärkveloleku aja. Seega muutusid kaebaja kinnipidamistingimused tema kinnipidamise ajal. Seega pidi ka kaebaja koheselt tajuma ruumipuudust ja sellega kaasnevat mõju. Kui isik viibib pikemat aega kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Alandust või hingelisi kannatusi teatud olukorda sattumise tõttu tunnetab inimene kohe. Seega saab ta vahetult aru ka kahju tekkimisest. Selline kahju võib ajas progresseeruvalt suureneda, ent RVastS § 17 lg 3 ei sea kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega sõltuvusse mitte konkreetse kahju suurusest teada saamisest, vaid sellest, et isik on saanud teada (või on pidanud teada saama) kahju põhjustanud faktilistest asjaoludest ja kahju üldisest iseloomust. Praegusel juhul ei esinenud objektiivseid takistusi taotluse tähtaegseks esitamiseks ning taotluse esitaja poolt välja toodud põhjendused ja asjaolud ei kaalu üles teiste isikute õiguskindluse huvi. Kolmeaastane tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida. 2) Ajavahemikel 23.05.2012–05.06.2012, 22.06.2012–24.06.2012, 12.09.2012–13.09.2012 ja 24.10.2012, s.o 20 päeval ei põhjustanud Tallinna Vangla kaebajale kannatusi määras, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevaid vältimatuid kannatusi ning tooks kaasa EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise ja kahjuhüvitise määramise. Riigikohus on 27.05.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-21-16 märkinud, et kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad aga tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus. 3) Kaebaja kambrite suuruse ja neis paiknenud isikute arvu kajastavad andmed kinnitavad, et kaebajale oli perioodidel 23.05.2012–05.06.2012, 22.06.2012–24.06.2012 ja 12.09.2012– 13.09.2012 tagatud põrandapinda kambris 2,72 m2 ja 24.10.2012 2,68 m2. 4) Nimetatud perioodid vaheldusid pikemate ajavahemikega, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda üle 3 m2 s.o vahemikus 3,22–16,4 m2. Vaidlusalustel ajavahemikel oli kaebaja paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse ning VSKE § 8 lg 4 kohaselt oli kaebaja igapäevane liikumisvõimalus väljaspool kambrit piiratud. Samas ei piirnenud kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit liikumiseks vaid 1-tunnise jalutuskäiguga värskes õhus, vaid olid avaramad. Ajavahemikku 23.05.2012–24.10.2012 jäävatel perioodidel oli kaebajal võimalik kambrist väljaspool viibida järgmiselt: 23.05.2012–20.06.2012 osales iganädalaselt õppetöös; 03.09.2012–24.10.2012 õppis kaugõppes; 23.05.2012, 20.06.2012, 10.07.2012, 16.07.2012, 5(8)
3-15-1548 19.07.2012 ja 17.10.2012 toimusid kokkusaamised advokaadiga (kogukestusega ca 4,5 tundi); 30.06.2012, 11.08.2012, 13.09.2012 ja 20.10.2012 toimusid lühiajalised kokkusaamised lähedastega (kestusega ca 1 tund ühe kohtumise kohta); 25.08.2012 toimus pikaajaline kokkusaamine lähedastega (kestis ca 24 tundi). Samuti olid kaebajal täiendavad liikumisvõimalused suveperioodil 01.06.2012–31.08.2012, kui üks kord nädalas võimaldati kambri kinnipeetavatele hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik. 5) Tartu Ringkonnakohus on 12.01.2016 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51155 leidnud, et üksnes kambri kitsikusega ei kaasne mittevaralise kahju tekkimine, kui kambri suurus on nõutavast vaid veidi väiksem. See seisukoht on kohaldatav ka praegusel juhul. 6) Kaebaja kinnipidamine tingimustes, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta alla 3 m2, oli lühiajaline ja vaheldus perioodidega, kus põrandapinda oli rohkem. EIK leidis 17.01.2012 lahendi Fetisov jt vs Venemaa (nr 43710/07) p-des 134 ja 138, et kinnipidamine 19 päeva jooksul isikliku põrandapinnaga 2 m2 ei ületanud minimaalset raskusastet rikkumise tuvastamiseks. 7) Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes viibimine ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil kambrites, kus oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss koos voolava veega. Lisaks võimaldati vähemalt seaduses sätestatud määras duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Kaebajal oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega. Võimalik oli laenutada raamatuid, teha sisseoste, rahuldada usulisi vajadusi, tagatud oli toitlustus ja igapäevane jalutuskäik värskes õhus. 8) Kaebaja õiguste riive oli vähene ja sellega ei rikutud tema inimväärikust.
ML palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonimenetluses käib vaidlus kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse üle perioodidel 15.12.2011, 09.01.2012–23.01.2012, 03.02.2012–07.02.2012, 01.04.2012, 05.04.2012 ja 23.05.2012–05.06.2012, 22.06.2012–24.06.2012, 12.09.2012–13.09.2012 ja 24.10.2012.
11.Kahju hüvitamise nõude tähtaegsuse ja kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise küsimus on lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2016 määrusega. Ringkonnakohus jääb selles toodud seisukohtade juurde.
12.EIK suurkoja 20.10.2016 otsuses asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) on p-s 114 märgitud, et kambris paikneva tualetinurga alune pind tuleb isikliku ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja. Samas märkis EIK, et mööblialune pind tuleb arvata üldpinna sisse.
6(8)
3-15-1548 Seejuures on oluline arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris piisavalt ruumi vabalt liikumiseks. Vangla esitatud tabelist nähtub, et ilma WC alust pinda arvesse võtmata peeti kaebajat vaidlusalustel perioodidel kinni kambris, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m2 (2,43 m2, välja arvatud kahel päeval 2,33 m2 ja ühel päeval 2,38 m2). Valdavalt oli nii neile päevadele eelnenud kui järgnenud päevadel kambris põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ilma WC alust pinda arvesse võtmata samuti alla 3 m2. Vaidlusalustel ajavahemikel oli kaebaja paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse.
13.Eelviidatud lahendis on EIK toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi pdes 132 ja 138): - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; - tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; - kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
14.Ajavahemikus 15.12.2011–15.02.2012 oli 8 päeva, kus kinnipeetava kohta oli kambris üle 3 m2 põrandapinda; 23.05.2012–25.06.2012 oli selliseid päevi 12. Selliseid perioode ei saa pidada lühiajalisteks ja harvadeks. Kuigi apellatsioonimenetluses ei käi vaidlust kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise nõude üle neil päevadel, mille osas halduskohus kaebust ei rahuldanud, tuleb ruumikitsikuse kestust ja sagedust hinnates arvesse võtta ka neid päevi, mis eelnesid ja järgnesid vaidlusalustele päevadele. Seeläbi on võimalik hinnata, kas ruumikitsikusega kaasnevad kannatused olid kestvad või lühiajalised. 2012. a juulist kuni oktoobri keskpaigani oli ruumikitsikus siiski harvaesinev ning kaebajal tuli viibida kitsastes kambritingimustes lühiajaliselt.
15.Asjasse puutumatu on apellatsioonkaebuses viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahend, sest kaebajale tagatud ruum jäi oluliselt alla 3 m2. Viide EIK otsusele asjas Fetisov jt vs Venemaa ei ole põhjendatud, arvestades, et EIK praktika on pärast seda lahendit edasi arenenud.
16.Halduskohus on õigesti selgitanud, et kambrivälist tegevust ei saa pidada ruumikitsikust piisavalt leevendavaks, välja arvatud 12.–13.09.2012. Lisajalutuskäik üks kord nädalas ning kohtumised advokaadiga kokku 4,5 tundi ei leevenda ruumikitsikusest tulenevaid kannatusi piisavalt, sest nende kogukestus oli suhteliselt väike. Ka õppetöös osalemine ei leevendanud ruumikitsikusest tulenevaid puudujääke piisavalt, arvestades, et kambris oli kinnipeetava kohta oluliselt vähem kui 3 m2 põrandapinda. Lühiajaline kokkusaamine 13.09.2012 leevendas kambris valitsenud kitsikust perioodil 12.–13.09.2012 piisavalt.
17.Halduskohus selgitas õigesti, et kambritingimused vaidlusalusel perioodil olid muus osas peale ruumikitsikuse nõuetekohased. 7(8)
3-15-1548
18.Viidatud lahendis Muršić vs Horvaatia leidis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181). Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 24).
19.Arvestades EIK lahendis Muršić v. Horvaatia ning Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-21-16 väljendatut, tuleb ka asuda seisukohale, et kaebajale hüvitise väljamõistmine oli põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga hüvitise suurusele.
20.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada perioodi 12.–13.09.2012 osas ja jätta selles osas kaebus rahuldamata. Muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Nimetatud perioodi osas piirdus halduskohus vangistustingimuste õigusvastasuse tuvastamisega ning hüvitise suurust seetõttu muuta ei ole põhjendatud.
21.Menetluskulude kandmise kohta ringkonnakohtus pooled kohtule tõendeid esitanud ei ole. Poolte võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel seetõttu nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.