M.L. kaebus Tallinna Vangla poolt nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – M.L. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Tallinna Vanglalt M.L. kasuks välja perioodidel 09.01.2012-23.01.2012, 03.02.2012-07.02.2012 ja 23.05.2012-05.06.2012 M.L.le tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis 51 eurot (viiskümmend üks eurot).
2.Tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus, mis seisnes M.L.le 15.12.2011, 01.04.2012, 05.04.2012, 22.06.2012-24.06.2012, 12.09.2012-13.09.2012 ja 24.10.2012 kambris vähem kui 3 m2 isikliku põrandapinna tagamises.
3.Mõista Tallinna Vanglalt M.L. kasuks välja menetluskulu 1,54 eurot (üks euro ja viiskümmend neli senti).
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 03.10.2016. 30 päeva jooksul tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse
ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
I ASJAOLUD
1.Kinnipeetav M.L. esitas 13.04.2015 (registreeritud 14.04.2015) Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3 ning alandati tema inimväärikust, kuna ta viibis ajavahemikel 01.05.2009-01.04.2011 ja 01.12.2011-31.12.2013 Tallinna Vanglas ülerahvastatud kambrites, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 isiklikku põrandapinda. M.L. esitas 27.04.2015 (registreeritud 28.04.2015) kahju hüvitamise taotluse täienduse, kus olid välja toodud konkreetsed kuupäevad, millal kaebajal oli kambris isiklikku põrandapinda alla 3 m2. Lisaks alandati tema inimväärikust sellega, et jalutamiseks oli ette nähtud tund aega umbes 15 m2 jalutusboksis. Kraanivesi oli külm ning ajas käed lõhenema. Kambrites oli puudulik valgustus, mille tõttu silmad valutasid. Avatud sektsioonis oli valgusteid umbes kolm. WC oli Aasia-tüüpi klosett. Koridoris ei saa jalutada rohkem kui neli inimest korraga.
2.M.L. (kaebaja) esitas 16.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla (vastustaja) elamistingimustega ajavahemikel 01.05.2009-01.04.2011 ja 01.12.2011-31.12.2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4700 eurot.
3.Tallinna Vangla lahendas kahju hüvitamise taotluse hilinenult 06.07.2015.
4.Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 30.12.2015 määrusega menetlusse.
5.Tallinna Halduskohus jättis 11.02.2016 määrusega kaebuse teatud ajavahemike osas läbi vaatamata (vt 11.02.2016 määruse resolutsiooni p 1).
6.Kaebaja esitas 11.02.2016 kohtumääruse peale määruskaebuse. 23.03.2016 rahuldas Tallinna Ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. Kaebuse lõplikuks aluseks jäi ajavahemik 15.12.201131.12.2013.
II KAEBUSE PÕHJENDUSED
7.Kaebajat koheldi Tallinna Vanglas ebainimlikult ja alandavalt. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et kui kinnipeetava käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist (nt 20.10.2011 otsuses nr 5774/10 ja 5985/10, 19.12.2013 otsuses nr 429/12). Artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15.06.2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 01.01.2006. EIK-i praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala (07.04.2009 otsus nr 6586/03, 11.02.2010 otsus nr 43589/02, 26.11.2013 otsus nr 19548/04). EIK jättis 19.12.2013 otsuses Tunis vs. Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. EIK on selgitanud, et muuhulgas võib väärkohtlemist iseloomustada alandavana ja see võib kuuluda EIÕK art 3 keelu alla juhtudel, mil väärkohtlemine alandab või alavääristab isikut, väljendades lugupidamatust tema inimväärikuse suhtes või tekitades hirmu- või alaväärsustunnet, mis võib murda isiku moraalse ja füüsilise vastupanu. Põhiseaduse (PS) § 18 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.
Kaebaja tundis hingelisi ja psüühilisi kannatusi, ängistust ja abitust. Alles 31.03.2015 käskkirjaga nr 35 muudeti kodukorra p 1.13 kambris niiskuse vähendamiseks saunalina ning selle regulaarse vahetamise tagamisega. Alla 3 m2 oli kaebajale teadaolevalt 282 päeva. Selles ajavahemikus oli kraanivesi külm (5-7 kraadi), millega käed kohati lõhenesid ja pesemine tekitas valu seoses külmaga. Kunstlik valgustus oli alla igasuguse arvestuse. Laes rippus üldjuhul üks valgusti võimsusega 75-100 W, äärmisel juhul kaks 75 W valgustit. Silmad väsisid ja valutasid, kuna kaebaja luges ja kirjutas kambris. Avatud sektsioonis oli valgusteid umbes 3 lampi võimsusega 60-100 W. WC oli Aasia-tüüpi klosett. Lahtise sektsiooni koridoris on võimatu jalutada rohkem kui umbes neljal kinnipeetaval. Koridor on keskmiselt 51,6 m2 suurune. Kui see jagada kinnipeetavate arvuga, keda oli ligikaudu 70, oli ühele kinnipeetavale ruumi 0,73 m2. Koridoris käivad kambrite uksed enamjaolt väljapoole. Avatud sektsioonis jalutamise pindala on umbes 168,3 m2, seega 70 kinnipeetavale 2,40 m2. Siinjuures tuleb maha arvestada suitsetamisala pindala, mis on umbes 70 m2. Seega on jalutamiseks 1,4 m2. Kinnises kambrisüsteemis oli jalutamiseks 15 m2, mis on kuuele kinnipeetavale 2,5 m2. Avatud sektsiooni koridoris on koridori lõpus televiisor üldiseks kasutamiseks, kus on ka inimesi seda vaatamas. Lisaks on avatud sektsioonis jalutusboksis pesukuivatamise ala.
III VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8.Vastustaja on endiselt seisukohal, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata perioodi 15.12.201112.04.2012 osas kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu. Üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõpeb toiming, millega kahju tekitati. See tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Riigikohus on 27.04.2016 haldusasjas nr 3-3-1-68-15 tehtud kohtuotsuses rõhutanud, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Kaebaja kinnipidamistingimused muutusid tema kinnipidamise ajal, mistõttu ta pidi koheselt ka aru saama, et kinnipidamistingimused võivad talle kahju tekitada. Vastustaja ei tea ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas kaebajal pöörduda inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude või tähelepanekuga vangla poole varem. Kaebaja hakkas enda ebainimlikku kohtlemist tunnetama ning hüvitist nõudma alles pärast seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada. Samuti tuleb kaebus jätta läbi vaatamata perioodidel 19.04.2012-20.04.2012, 06.05.201222.05.2012, 06.06.2012-21.06.2012, 25.06.2012-23.10.2012, 25.10.2012-20.11.2012 ja 07.12.2012-31.12.2013 ebapiisava põrandapinna tõttu tekitatud kahju osas. Kaebaja 13.04.2015 taotluse kohaselt tekkis tal kahju seoses sellega, et teda hoiti Tallinna Vanglas ülerahvastatud kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2. Seega seostas kaebaja endal kahju tekkimise põrandapinna vähesusega, mis avaldus vaid alla 3 m2 suurusel põrandapinnal viibimise ajal. Seda on kaebaja kinnitanud ka 27.04.2015 pöördumises, kui täpsustas kuupäevi, mil pidi viibima kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2.
9.Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Samuti palub Tallinna Vangla võtta arvesse kohtueelses menetluses toodud põhjendusi. Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kuni 31.12.2013 pidi kambrites Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on kinnipeetavale ette nähtud põrandapinna minimaalseks suuruseks 3 m2. Kaebaja kambrite suuruse ja neis paiknenud isikute arvu kajastavatest andmetest nähtub, et 15.12.2011-31.12.2013 on kambripinna suurus ühe isiku kohta olnud erinev. Küll aga ei ole kaebaja vaidlustatud ajavahemikul viibinud päevagi
tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta oleks alla VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Vaid 190 päeval on kaebajale tagatud kambripind jäänud alla 3 m2 ning seda enamasti ajal, mil kaebaja paiknes avatud eluosakonnas ja sai praktiliselt kogu ärkveloleku aja viibida väljaspool kambrit. Lukustatud kambris viibimise ajal jäi kaebajale tagatud põrandapind alla 3 m2 vaid 43 päeval ja sedagi erinevate lühiajaliste perioodide jooksul (kõige kauem 15 päeva). Isikute arv kambris muutus pidevalt ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, mil kambris oli maksimaalne arv inimesi, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Isegi juhul, kui kaebajale oleks kõigil päevadel olnud tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Riigikohus on 09.12.2015 lahendis nr 3-3-1-42-15 asunud seisukohale, et EIK-i praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Ka Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt ei tähenda mõiste „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Vaidlusalusel perioodil oli kaebajale tagatud võimalus praktiliselt kogu ärkveloleku aja viibida väljaspool kambrit 43 m2 suuruses koridoris ning jalutada 190,1 m2 suurusel alal. Tallinna Vanglasse saabumisel alates 15.12.2011-19.02.2012 oli kaebaja vastuvõturežiimil ning ta viibis lukustatud kambris, kus talle oli tagatud igapäevaselt vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Perioodidel 01.04.2012-07.04.2012 ja 21.05.201220.11.2012 oli kaebaja paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse. VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole lg-s 1 sätestatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud kambris ja vastuvõtuosakonnas. Täiendavaid liikumisvõimalusi andis kaebajale erinevates hõivetegevustes osalemine. Kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja õppetegevuses 16.01.2012-20.06.2012, 03.09.2012-20.06.2013 ja 02.09.2013-18.06.2014. Alates 2012. aastast on esimese ja teise üksuse kinnipeetavatele tagatud suveperioodil lisahüved, sealhulgas lisajalutuskäik üks kord nädalas. Kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed tagajärjed said avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei saanud kaebajale suurt negatiivset mõju olla, sest magamistingimused olid nõuetekohased (Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15). Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt või täielikult avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida. Akna olemasolu tagas loomuliku valgustuse. Täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes valgustid, lisaks on kambrites reeglina ka seinalambid. Kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik endale vangla kaupluse vahendusel näpitslamp lisaks soetada. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Kambrites nr 135 ja 144 olid magamisruumist eraldatud WC ja kraanikauss, kambrites nr 11 ja 15 asusid WC-d ja kraanikausid kambrist väljaspool. Vaba ligipääs neile oli tagatud kogu ärkveloleku aja ja WC-le vajadusel ka öörahu ajal. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal isikul oli oma voodikoht. Öörahu vahemikus 22.00-06.00 võimaldas end korralikult välja puhata. Kinnipeetavatele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalused lähedastega.
Arvestades perioodi lühiajalisust, lühemate ajavahemike kaupa ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2, ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist.
IV KAEBAJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
10.Kaebaja esitas 07.06.2016 oma täiendavad seisukohad: Kaebaja pöördus ligikaudu 2013. aasta oktoobris antud asjas kohtusse, mille kohta on ka kohtumäärus nr 3-13-2068. Seega on vastustaja väide hüvitise nõudmise aja kohta arusaamatu. Lisaks ei ole vastustaja välja toonud seda, et avatud sektsioonis oli sellel ajal umbes 73 kinnipeetavat. Kui jagada koridori ruutmeetrid kinnipeetavate arvuga ja veel jalutushoovis sama kinnipeetavate arvuga ning maha arvestada see, et seina ääres on pesukuivatuskoht ning veel suitsetamisala, siis oli reaalne jalutamiseks mõeldud ala naeruväärselt väike. Valgustus oli alla igasuguse normi. Kui kaebajalt on võetud vabadus, peab vangla tagama sellise kunstliku valgustuse, mis ei riku tervist. Ei saa eeldada, et lisavalgustuse ostmiseks on reaalne võimalus, kui isik on maksejõuetu. Kui kunstlik valgustus oleks piisav, ei oleks lisavalgustust üldse vaja vangla poolt müüa. Seega vangla tunnistab probleemi. 08.04.2016 raviloos nr 331 ja raviloos nr 240 tuvastati kaebajal müoopia ehk lühinägevus. Vangla peab tegema kõik endast oleneva, et elukvaliteet ega tervis ei halveneks.
V KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebus on menetluses Tallinna Vanglas 15.12.2011-31.12.2013 viibitud perioodi osas. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebus tuleb jätta perioodi 15.12.2011-12.04.2012 osas läbi vaatamata, kuna kaebaja taotles kohtueelses menetluses nimetatud perioodi eest kahjuhüvitist RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades. Tallinna Ringkonnakohus leidis 23.03.2016 kohtumääruses, et kuna miski ei viita kinnipidamistingimuste olulisele muutumisele perioodil 15.12.2011-31.12.2013, saab kaebaja kinnipidamisest rääkida kui jätkuvast toimingust, mille osas hakkas kaebetähtaeg kulgema pärast toimingu lõppemist (p 13). Kohus ei näe alust asuda praegu teistsugusele seisukohale. Riigikohtu 27.04.2016 otsuses nr 3-3-1-68-15 oli tegemist olukorraga, kus alama astme kohtud olid menetlenud 4 aasta ja 2 kuu pikkust perioodi hõlmavat kaebust. Niivõrd pika perioodi puhul on kogu kinnipidamise jätkuva toiminguna käsitlemine küsitav. Käesolevas asjas menetletud kaebus hõlmab aga poole võrra lühemat perioodi (2 aastat ja 16 päeva), mille kestel oli põrandapinda ühe isiku kohta vaheldumisi üle ja alla 3 m2.
12.Samuti ei pea kohus põhjendatuks tõlgendada kaebust selliselt, et kaebaja soovib kahju hüvitamist ainult nende päevade eest, mil kambris oli põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m2. Kaebaja on inimväärikust alandavate elamistingimustena toonud välja ka külma kraanivee, puuduliku valgustuse, ruumipuuduse koridoris ja Aasia-tüüpi tualeti. Kuna vähene põrandapind oli vaid üks kahjunõuet mõjutavatest teguritest, ei saa kohtueelses menetluses 27.04.2015 esitatud täiendust (tl 15) tõlgendada selliselt, et sellega sooviti kahjunõuet piirata üksnes täienduses nimetatud ajavahemikega.
13.Eeltoodust tulenevalt ei jäta kohus kaebust läbi vaatamata ning vaatab asja läbi Tallinna Vanglas 15.12.2011-31.12.2013 viibitud perioodi osas.
14.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebuse saab rahuldada osaliselt.
15.RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui täidetud on järgnevad eeldused: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt avalikõiguslikus suhtes, isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, isikule on kahju tekitatud, avaliku võimu
kandja õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud ning avaliku võimu kandja on tegutsenud süüliselt. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest.
16.Kaebaja väitel alandati tema inimväärikust sellega, et temale ei tagatud Tallinna Vangla kambrites vähemalt 3 m2 isiklikku põrandapinda. Lisaks on kaebaja inimväärikust alandavaks pidanud külma kraanivett kambris, puudulikku valgustust, ruumipuudust väljaspool kambrit ja Aasia-tüüpi tualetti.
17.VSkE § 6 lg 6 sätestas kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.
18.Vaidlusalusel perioodil kehtinud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ sätestab täpsemad nõuded eluruumi valgustusele, veele ja WC olemasolule: 5) Eluruumil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8. 9) Eluruum peab olema varustatud klosetiga või selle puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Eluruum peab olema tagatud külma vee saamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Vesi peab vastama EVS 663-1995 "Joogivesi" nõuetele.
19.Inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda muuhulgas EIK-i seisukohtadest, kuna RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel võib hüvitamisele kuuluda ka kahju, mis on tekitatud EIÕK rikkumise tagajärjel. Ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Lisaks sätestab PS § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise nõude. EIK leidis 19.12.2013 lahendi nr 429/12 (kohtuasi Tunis vs. Eesti) p-s 44, et kui kaebaja käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist. Vabadusevõtmise kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, et selleks, et kannatused ja alandus kuuluks art 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest (p 41). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nii nende tingimuste kumulatiivset mõju kui ka kaebaja esitatud konkreetseid väiteid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti (p 42).
20.Esmalt selgitab kohus isikliku põrandapinna arvestamise põhimõtteid. Riigikohtu halduskolleegium märkis 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 punktis 17 järgnevat: „EIK-i praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sealhulgas välislepingust, ei saa
isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.“ Tuginedes olemasolevale EIK-i ja Riigikohtu praktikale, ei arva kohus kambripinnast maha WC-alust ega mööblialust pinda.
21.Kaebaja Tallinna Vanglas paigutamise tabelist (tl 109-115) nähtub, et tal oli kambris isiklikku põrandapinda alla 3 m2 kokku 190 päeval. See on umbes veerand kogu vaidlusalusest ajavahemikust. Nendel päevadel oli kaebajal isiklikku põrandapinda vahemikus 2,50-2,76 m2. Kõige ülerahvastatum oli kamber nr 11, kus kaebaja elas koos 5-10 kaaskinnipeetavaga. Ülerahvastatuse perioodid vaheldusid sageli perioodidega, mil isiklikku põrandapinda oli üle normi. Kohati oli kaebajale tagatud oluliselt rohkem põrandapinda kui 3 m2 (näiteks 2012. aasta suveperioodil kuni 8,15 m2).
22.Ülerahvastatuse õigusvastasuse tuvastamiseks tuleb arvesse võtta, kas ja kui palju oli kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda. EIK-i praktikas on leitud, et laialdane liikumisvõimalus võib kompenseerida ruumipuudust kambris (nt 24.07.2001 lahend nr 44558/98 Valašinas vs. Leedu), võttes arvesse liikumisvõimaluste kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning vangla üleüldisi tingimusi (28.02.2012 lahend nr 11463/09 Samaras jt vs. Kreeka). Riigikohus leidis 27.04.2016 otsuses nr 3-3-1-68-15, et kambritingimusi ei ole põhjust käsitada inimväärikust alandavana, kuna kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit kompenseerisid piisavalt kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi (p 19). Eeltoodust tulenevalt saab kohus EIÕK art 3 rikkumise tuvastada alles siis, kui on analüüsinud, kas täiendavad liikumisvõimalused kompenseerisid kambrite ülerahvastatuse 190 päeval.
23.VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil VSkE-s ja vangla kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. VSkE § 8 lg-s 1 on täpsustatud, et kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt 1 tund päevas.
24.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest perioodist avatud kambrites. Vastustaja väitel oli avatud kambrites tagatud võimalus praktiliselt kogu ärkveloleku aja vältel viibida väljaspool kambrit 43 m2 suuruses koridoris ning jalutada 190,1 m2 suurusel alal. Vaidlusaluse perioodi kestel on kaebaja viibinud ka vastuvõturežiimil (15.12.2011-19.02.2012) ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seoses eraldatud lukustatud kambris (01.04.2012-07.04.2012 ja 21.05.2012-20.11.2012). Nende perioodide eristamine on oluline, kuna VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole lg-s 1 sätestatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud kambris või vastuvõtuosakonnas. See tähendab, et vastuvõturežiimil ning eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal oli täiendavaks liikumisvõimaluseks 1-tunnine jalutuskäik. Vastustaja on viidanud ka asjaolule, et kaebaja osales 16.01.2012-20.06.2012 ja 03.09.201220.06.2013 õppetegevuses (tl 116).
25.Kohus leiab, et avatud kambrites viibimise ajal ei rikutud kaebaja suhtes EIÕK art-t 3. Kaebajale olid tagatud piisavad liikumisvõimalused väljaspool kambrit, et kompenseerida kambrite ülerahvastatusest tulenevaid negatiivseid mõjutusi. Kaebaja väitel oli ka väljaspool kambrit ruumipuudus, kuna nii koridoris kui avatud sektsioonis jalutades jääb ühe kinnipeetava kohta ruumi alla 3 m2, võttes arvesse, et kinnipeetavaid on kokku umbes 70. Kohus leiab, et kambri põrandapinna arvestamise loogikat ei saa üle kanda koridorile ja avatud sektsioonile, sest erinevalt kambrist saab koridoris ja avatud sektsioonis suurema ala peal vabalt liikuda. Lisaks ei saa
eeldada, et kõik kinnipeetavad viibivad samaaegselt koridoris ja avatud sektsioonis. Kohtu hinnangul ei saa väljapoole avanevaid kambriuksi pidada asjaoluks, mis raskendab koridoris liikumist. Kaebaja tehtud mahaarvamised avatud sektsiooni pindalast on põhjendamatud, kuna suitsetamisala ja televiisori vaatamise ala on vajalikud neile, kes suitsetavad või kellel pole kambris televiisorit. Kambri põrandapinna arvestamise loogikat ei saa kohaldada ka jalutusboksile, sest jalutusboksi pindalale ei ole sama rangeid nõudeid sätestatud. Kohtu hinnangul ei oleks põhjendatud arvata jalutusboksi pindalast maha seal väidetavalt asuv pesukuivatusala. Mitmed kinnipeetavad on analoogsetes hüvitamiskaebustes väitnud, et pesu kuivatamine kambris muudab sealse õhu niiskeks. Seega nähtub kaebaja väitest, et pesu kuivatamise võimalus on tagatud ka mujal kui kambris, mida ei saa vastustajale ette heita. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et koridor ja avatud sektsioon ei olnud ülerahvastatud. Kaebaja ei ole väitnud, et kambrist väljaspool liikumise aeg oli tema jaoks liiga lühike. Seega kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused avatud sektsiooni kambrite ülerahvastatuse.
26.Seevastu kinnistes kambrites viibimise ajal ei olnud kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit kohtu hinnangul piisavad, et kompenseerida kambrite ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi. Seega tuleb EIÕK art 3 rikkumine tuvastada kõigi päevade osas, mil kaebajal oli kinnistes kambrites viibides vähem kui 3 m2 isiklikku põrandapinda: 15.12.2011, 09.01.2012-23.01.2012, 03.02.2012-07.02.2012, 01.04.2012, 05.04.2012, 23.05.201205.06.2012, 22.06.2012-24.06.2012, 12.09.2012-13.09.2012 ja 24.10.2012. Vastustaja on viidanud asjaolule, et kaebaja osales õppetegevuses, mis eeldab mõningast kambrist väljas viibimist. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja osales 16.01.2012-20.06.2012 10. klassi õpingutel üksikaineõppija lepinguga ning 03.09.2012-20.06.2013 10. klassi kaugõppes (tl 116). Tallinna Vangla kodukorrast nähtuvalt on õppimiseks ettenähtud aeg päevakavas alla 4 tunni ja värskes õhus jalutamise aeg 1 tund, mistõttu ei saanud kaebaja viibida kambrist väljas sama kaua kui avatud kambrite puhul.
27.Ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi võivad süvendada muud elamistingimused, mis alandavad kinnipeetava inimväärikust. Järgnevalt kontrollib kohus, kas kaebaja viidatud olmetingimused olid õigusvastased.
28.Kaebaja väitel oli valgustus kambrites nii nõrk, et väsitas silmi. Vangistusalastes õigusaktides (VangS, VSkE) ega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruses nr 38 pole sätestatud minimaalset valgustustiheduse taset, millele ruumi valgustus vastama peab. Eesti standard töökohavalgustusele sisetöökohtades näeb bürooruumides lugemiseks ja kirjutamiseks ette valgustustiheduse taseme 500 luksi (EVS-EN 12464-1:2011 tabel 5.26). Samas ei saa nimetatud nõudeid laiendada kinnipeetavatele, kuna kamber ei ole töökoht. Seega ei ole kindlat valgustustiheduse taset, millele mittevastavuse korral saaks kambri valgustuse igal juhul õigusvastaseks tunnistada. Tallinna Ringkonnakohus on 22.01.2016 määruse nr 3-15-530 p-s 6 leidnud järgnevat: „Kinnipeetavalt ei saa eeldada kunstliku valguse puudujääkide kompenseerimist, ostes vangla kauplusest näpitslambi. Kambri valgustus peab olema nõuetekohane ilma lisavalgusallikateta. Isikul on õigus nõuda, et kambris olev valgus vastaks sellisele kvaliteedile, mis ei ole tervist kahjustav.“ Sellest võib järeldada, et kambrite valgustust saab pidada õigusvastaseks, kui see on nii nõrk, et see on kinnipeetava tervist kahjustav. Kaebaja ei ole nõuetekohaselt esitanud väidet, et kambrite valgustus kahjustas tema tervist. Kaebaja esitas alles 07.06.2016 oma täiendavates seisukohtades väite, et kambrite halb valgustus kahjustas tema silmanägemist. RVastS § 9 lg-s 1 on eristatud mittevaralise kahju hüvitamise alustena väärikuse alandamist ja tervise kahjustamist. Kuna kaebaja ei esitanud tervise kahjustamise väidet kohtueelses menetluses, on tal selle aluse osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Seetõttu jätab kohus kaebaja nägemise halvenemise väite tähelepanuta.
29.Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 eluruumidele esitatavate nõuete kohta ei näe ette sooja vee olemasolu eluruumides. Pesu pesemine külma veega on ebamugav, kuid seda on võimalik vältida. Kinnipeetavad tohivad vee keetmiseks kasutada elektrilist veekeedukannu (VangS § 31 lg 2). Isegi, kui kaebajal polnud veekeedukannu ostmiseks rahalisi vahendeid ega ühtegi kambrikaaslast, kes nõustus oma veekeedukannu laenama, on kohtupraktikas viidatud võimalusele kasutada veekeedukannu, mille vangla annab pärast sööki nõudepesuvee soojendamiseks ja keeta sooja vett ka isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks (nt Tallinna Halduskohtu 10.02.2016 otsus nr 3-14-51256, p 27).
30.Kaebaja on Tallinna Vanglale ette heitnud Aasia-tüüpi tualette kambrites. Aasia-tüüpi tualeti peal ei saa istuda, vaid selle kohal tuleb kükitada. Üheski õigusaktis pole täpsustatud, millist tüüpi tualett kambris olema peab. Ka eluruumidele esitatavates nõuetes pole täpsustatud, millist tüüpi tualett eluruumis, hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal olema peab. Aasia-tüüpi tualett võiks olla probleemne, kui kinnipeetaval on raskusi kükitamisega, kuid kaebaja ei ole seda väitnud. Seega ei saa Aasia-tüüpi tualette iseenesest pidada õigusvastaseks.
31.Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väite kambris niiskuse vähendamise ja saunalina tagamise kohta, kuna ta ei esitanud seda kohtueelses menetluses.
32.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebajale vähem kui 3 m2 isikliku ruumi tagamine 15.12.2011, 09.01.2012-23.01.2012, 03.02.2012-07.02.2012, 01.04.2012, 05.04.2012, 23.05.201205.06.2012, 22.06.2012-24.06.2012, 12.09.2012-13.09.2012 ja 24.10.2012 ehk kokku 43 päeval oli EIÕK art-ga 3 vastuolus. Kambrite olmetingimused ei olnud õigusvastased. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Tallinna Vangla kambrites tagatud isikliku põrandapinna ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Ei saa väita, et kaebaja jättis kasutamata esmased õiguskaitsevahendid kahju ärahoidmiseks. Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Lisaks esitas kaebaja juba 02.10.2013 halduskohtule kaebuse temale tagatud isikliku põrandapinna õigusvastasuse tuvastamiseks. Sealjuures tegi EIK alles 19.12.2013 lahendi Tunis vs. Eesti. Vastustaja on kaebaja paigutamisel suletud kambritesse, milles isiklik ruum jäi alla 3 m2, käitunud süüliselt vähemalt hooletuse vormis, kuna juba enne Tunis vs. Eesti lahendit oli EIK-i kohtupraktikas tõstatunud Tallinna Vangla ülerahvastatuse küsimus (08.11.2005 otsus asjas nr 64812/01, Alver vs Eesti).
33.Järgnevalt tuleb määrata rahaline hüvitis. Kohus leiab, et rahalise hüvitise väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud kõigi eelnevas punktis nimetatud 43 päeva eest. Kohus mõistab rahalise hüvitise välja ainult nende perioodide eest, mis vältasid vähemalt 5 päeva järjest: 09.01.2012-23.01.2012, 03.02.2012-07.02.2012 ja 23.05.2012-05.06.2012 (kokku 34 päeva). Lühemate perioodide puhul ei saa kohtu hinnangul rääkida märkimisväärsest ebameeldivast mõjust, mis tingiks kahju rahalise hüvitamise. Võttes arvesse rahaliselt hüvitatavate perioodide kestust ning 3 m2 puudu jäänud pindala, leiab kohus, et õiglane hüvitis on 1,50 eurot iga päeva eest ehk kokku 51 eurot 34 päeva eest. Sealjuures peab kohus vajalikuks märkida, et kuigi 2,72 m2 ja 3 m2 vahel ei ole suurt erinevust, tuleb arvestada, et 3 m2 isiklikku põrandapinda on EIK hinnangul mitme kinnipeetavaga kambris pigem hädavajalik miinimum ning soovituslik määr oleks hoopis 4 m2 (nt kohtuasjas Tunis vs. Eesti, p 44).
34.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 3 sätestab, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt, mõistab kohus välja menetluskulu proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja kantud menetluskulu on riigilõiv
summas 16 eurot (tl 43). Ülejäänud riigilõivust vabastati kaebaja menetlusabi korras. Väljamõistetav hüvitis, 51 eurot, moodustab 1,09% taotletud hüvitisest. 1,09% kogu riigilõivust (141 eurot) on 1,54 eurot. Kuna see summa ei ületa riigilõivu osa, mille kaebaja ise kandis, saab selle vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.