Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Määruse tegemise aeg ja koht
30. august 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1720
Haldusasi
KS kaebus Pühalepa Vallavalitsuse korralduse nr 228 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja - KS Eeldatav vastustaja - Pühalepa vald
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2017. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
KS määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
25.07.2017
Jätta KS määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-1720 muutmata.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
3-17-1720 Planeerimisseaduse (PlanS) 2. ptk-st tuleneb, et planeeringumenetluses tuleb leida sobiv lahendus erinevate huvide tasakaalustamiseks. Praegusel juhul on vaidlustatud detailplaneeringus selle seletuskirja p-st 1.11 nähtuvalt peetud tarvilikuks lahendada ka juurdepääsuküsimused. PlanS § 126 lg 1 p 17 nimetabki detailplaneeringu ülesandena muu hulgas ka servituutide seadmise vajaduse määramise. Juurdepääsu küsimuse käsitlemine planeeringulahenduses ei ole praegusel juhul seega detailplaneeringule iseenesest etteheidetav. Siiski ei saa kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostajana anda lõplikku hinnangut sellele, kas teeservituudi seadmine läbi planeeringuala on asjaõigusseaduse (AÕS) järgi võimalik ja põhjendatud. Planeeringu koostaja saab üksnes kaaluda, kas ja milliste kinnistute kaudu on juurdepääsu võimaldamine mõistlik ja otstarbekas ning riivab kõigi huvitatud isikute huvisid kõige vähem (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-78-12, p 11). Detailplaneeringuga ei anta võõra maa juurdepääsuna kasutamise õigust. Krundile avalikult teelt juurdepääsu puudumise korral lahendatakse juurdepääsu küsimus eratee kasutamise asja- või võlaõiguslike kokkulepetega. Omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja (AÕS § 156 lg 1). Neid kokkuleppeid detailplaneering ei asenda. Planeerimisseadus ei anna kohalikule omavalitsusele volitust kohustada üht isikut teisega kokkulepet sõlmima. AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud kitsendus on eraõiguslik seadusjärgne kitsendus ja sellise kitsenduse sisus lepivad seaduse kohaselt kokku pooled ise (sh juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg, tasu). Seega ei laheneks kaebaja jaoks juurdepääsu seadmise küsimus olenemata sellest, kas halduskohus vaidlustatud korralduse tühistab või mitte. Kui kaebaja detailplaneeringu ala omanikuga kokkuleppele ei jõua, saab ta taotleda, et kohus seaks juurdepääsu hagita menetluses. Kohus saab servituudi seada ka sõltumata koormatava kinnisasja omaniku nõusolekust. Selline vaidlus kuuluks praegusel juhul aga Harju Maakohtu pädevusse (TsMS § 475 lg 1 p 131). Kuna kaebus kuulub tagastamisele, ei saa sellel olla eduväljavaateid, mis välistab ka esialgse õiguskaitse kohaldamise. Seetõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
3-17-1720 on ekslik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei ole detailplaneeringu vaidlustamisega kaebuse eesmärgi saavutamine võimalik (HKMS § 121 lg 2 p 2). Riigikohus on 15.05.2013 otsuses nr 3-3-1-78-12 (p-d 10 ja 11) märkinud, et PlanS § 9 lg 2 p 13 seab detailplaneeringu ülesandeks muu hulgas ka servituutide vajaduse määramise. Vaatamata sellele ei anna kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostajana lõplikku hinnangut, kas teeservituudi seadmine planeeringuala kinnistutele on asjaõigusseaduse järgi võimalik ja põhjendatud. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on kaaluda erinevate planeerimismenetluses osalejate huvisid, kas ja milliste kinnistute kaudu on juurdepääsu võimaldamine mõistlik ja otstarbekas ning riivab kõigi osalejate huvisid kõige vähem. Asja materjalidest nähtuvalt ongi vaidlusalune detailplaneering servituutide vajaduse kindlaks määranud. Juurdepääsu küsimus sisuliselt tuleb aga lahendada kinnisasjade omanikel endil eratee kasutamise asja- või võlaõiguslike kokkulepetega (AÕS § 156 lg 1), milliseid ei saa asendada detailplaneering. Detailplaneering ei saa anda õigust kasutada planeeringuala kinnistut juurdepääsuna. Seega ei lahendaks kaebuse rahuldamine ja Pühalepa Vallavalitsuse 25.07.2017 korralduse nr 228 tühistamine praegusel juhul kaebaja kinnistule juurdepääsu seadmise küsimust ning kaebuse eesmärgi saavutamine ei ole esitatud kaebusega võimalik. Muid õiguslikke etteheiteid kaebajal vaidlustatud detailplaneeringule ei ole. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kui kaebaja detailplaneeringu ala omanikuga juurdepääsu küsimuses kokkuleppele ei jõua, on tal õigus pöörduda maakohtu poole (TsMS § 475 lg 1 p 131), kuna servituudi võib seada ka maakohus (mitte halduskohus) sõltumata koormatava kinnisasja omaniku nõusolekust.
(allkirjastatud digitaalselt)
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.