Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.08.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1072
Haldusasi
OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading kaebus Pärnu Linnavalitsuse 30.10.2012 otsuse nr 3-5/1527, 05.03.2013 otsuse nr 3-5/266, 13.09.2013 otsuse nr 35/1368, 04.10.2013 otsuse nr 3-5/1467 ja Pärnu Linnavalitsuse 23.03.2015 korralduse nr 176 tühistamiseks ning Pärnu Linnavalitsuse 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182, 07.06.2012 otsuse nr 3-5/836 ja 05.04.2013 otsuse nr 3-5/380 õigusvastaseks tunnistamiseks ning Pärnu linnalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudes OÜ Amar Pak kasuks summas 3620 eurot ja OÜ Arkin Trading kasuks summas 6720 eurot
Menetlusosalised
Kaebajad – OÜ Amar Pak (rk 10742211) ja OÜ Arkin Trading (rk 11613349), volitatud esindaja v.adv Anu Talu Vastustaja – Pärnu linn, volitatud esindaja Jaanika Tamar
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsus Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2012 otsust nr 3-5/836, 30.10.2012 otsust nr 3-5/1527, 05.03.2013 otsust nr 3-5/266, 05.04.2013 otsust nr 3-5/380, 13.09.2013 otsust nr 3-5/1368, 04.10.2013 otsust nr 3-5/1467 ja 23.03.2015 korraldust nr 176 puudutavas osas.
Teha uus otsus, millega tunnistada Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2012 otsus nr 3-5/836, 30.10.2012 otsus nr 3-5/1527, 05.03.2013 otsus nr 3-5/266, 05.04.2013 otsus nr 3-5/380, 13.09.2013 otsus nr 3-5/1368 ja 04.10.2013 otsus nr 3-5/1467 õigusvastaseks ning tühistada 23.03.2015 korraldus nr 176.
3-15-1072
4.Jätta halduskohtu otsus jõusse Pärnu Linnavalitsuse 19.10.2011 otsust nr 3-5/1182 puudutavas ning osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude.
5.Asendada Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
6.Mõista Pärnu linnalt OÜ Amar Pak kasuks kahe astme menetluskulude katteks 361 (kolmsada kuuskümmend üks) eurot ja 80 senti ning OÜ Arkin Trading kasuks 408 (nelisada kaheksa) eurot ja 30 senti.
Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.09.2017. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Linnavalitsuse 19.10.2011 otsus nr 3-5/1180 „Linnavara kasutusse andmine suvekaubanduseks avaliku suulise enampakkumise korras” nägi ette avaliku suulise enampakkumise korraldamise Pärnu linna omandis olevate rajatiste ja kinnisasjade või nende osade (maa-ala) ning kioskite kasutusse andmiseks kolmeks suveperioodiks (15. mai kuni 15. september).
2.Pärnu Linnavalitsuse 19.10.2011 otsusega nr 3-5/1182 anti otsustuskorras 2012–2014 suveperioodideks FIE HN kasutusse katastriüksusel Kesklinna rand R2 50 m2 suurune maa-ala rannatoolide üürimiseks, tasumääraga 300 eurot hooaeg.
3.Pärnu Linnavalitsuse 24.01.2012 otsusega nr 3-5/225 „Linnavara kasutusse andmine suvekaubanduseks avaliku suulise enampakkumuse korras” kinnitati rannatoolide üürimiseks maa-alade kasutusse andmiseks korraldatud suulise enampakkumise tulemused ja anti tingimused, millest lähtudes sõlmida lepingud Kesklinna rannas 50 m2 suuruste maa-alade kasutusse andmiseks 2012–2014 suveperioodideks. Parimateks pakkujateks tunnistati OÜ Amar Pak (vastavalt otsuse lisaks 2 olevale asendiplaanile müügikohad nr 1 ja nr 2 tasumääraga vastavalt 820 ja 1020 eurot hooaja kohta, otsuse p-d 1.3 ja 1.4), OÜ Arkin Trading (müügikohad nr 3 ja nr 6 tasumääraga vastavalt 3500 ja 340 eurot hooaja kohta, otsuse p-d 1.5 ja 1.8), Lemon Investments OÜ (müügikohad nr 4 ja nr 5 tasumääraga vastavalt 4060 ja 1030 eurot hooaja kohta, otsuse p-d 1.6 ja 1.7) ja TK (müügikoht nr 7 tasumääraga 6000 eurot hooaja kohta, otsuse p 1.9). Nimetatud otsuse alusel sõlmiti lepingud OÜ-ga Arkin Trading (leping 2-13.2/89/2012) ja OÜ-ga Amar Pak (leping 2-13.2/88/2012).
2(12)
3-15-1072
4.Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2012 otsusega nr 3-5/836 anti otsustuskorras perioodiks 07.06.–31.08.2012 OÜ Salming kasutusse müügikoht nr 4 (siin ja edaspidi viidatud otsuse nr 3-5/225 lisaks 2 oleval asendiplaanil toodud nummerdusele) tasumääraga 1300 eurot.
5.Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2012 otsusega nr 3-5/837 anti otsustuskorras perioodideks 07.06.–31.08.2012 ja 15.05.–31.08.2013 OÜ Velsor kasutusse müügikoht nr 7 tasumääraga 300 eurot hooaeg.
6.Pärnu Linnavalitsuse 12.07.2012 otsusega nr 3-5/1032 „Suulise enampakkumise osaline nurjunuks tunnistamine” tunnistati otsus nr 3-5/225 p-de 1.6, 1.7 ja 1.9 osas nurjunuks, kuna Lemon Investments OÜ ja TK ei sõlminud maa-alade kasutamiseks lepingut.
7.Pärnu Linnavalitsuse 30.10.2012 otsusega nr 3-5/1527 anti otsustuskorras 2014–2016 suvehooaegadeks OÜ Velsor kasutusse müügikoht nr 7 tasumääraga 300 eurot hooaeg. Pärnu Linnavalitsuse 16.10.2013 otsusega nr 3-5/1542 muudeti 30.10.2012 otsuses kasutusse saajat ning asendati OÜ Velsor OÜ-ga Sonero.
8.Pärnu Linnavalitsuse 05.03.2013 otsusega nr 3-5/266 anti otsustuskorras 2013–2015 suveperioodideks OÜ Salming kasutusse müügikoht nr 4 tasumääraga 1300 eurot hooaeg.
9.Pärnu Linnavalitsuse 05.04.2013 otsusega nr 3-5/380 anti otsustuskorras 2013. aasta suvehooajaks OÜ Varling kasutusse müügikoht nr 5 tasumääraga 300 eurot.
10.Pärnu Linnavalitsuse 13.09.2013 otsusega nr 3-5/1368 anti otsustuskorras 2014–2016 suvehooaegadeks OÜ Varling kasutusse müügikoht nr 5 (maa-ala suurusega 20 m2) tasumääraga 400 eurot hooaeg.
11.Pärnu Linnavalitsuse 04.10.2013 otsusega nr 3-5/1467 anti otsustuskorras perioodiks 15.05.2014–31.08.2016 OÜ Salming kasutusse müügikohtade nr 3 ja 4 vahele jääv maa-ala tasumääraga 3250 eurot hooaeg. Varasemalt oli sama müügikoht OÜ Salming kasutuses Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2011 otsuse nr 3-5/515 alusel 2011–2013 suvehooaegadeks tasumääraga 3450 eurot hooaeg.
12.OÜ-d Amar Pak ja Arkin Trading esitasid 13.10.2014 vaide Pärnu Linnavalitsuse otsuste nr 3-5/1527, nr 3-5/266, nr 3-5/1368 ja nr 3-5/1467 kehtetuks tunnistamiseks ja uue enampakkumise korraldamiseks.
13.Pärnu Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldusega nr 176 jäeti OÜ-de Arkin Trading ja Amar Pak vaie rahuldamata, kuna vaide esitamise tähtaeg oli mööda lastud. Pärnu Linnavalitsus leidis, et isegi juhul, kui vaie oleks esitatud tähtaegselt, tuleks see jätta rahuldamata.
14.OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading esitasid Tallinna Halduskohtule 24.04.2015 kaebuse (täpsustatud 28.09.2015) Pärnu Linnavalitsuse 30.10.2012 otsuse nr 3-5/1527, 05.03.2013 otsuse nr 3-5/266, 13.09.2013 otsuse nr 3-5/1368, 04.10.2013 otsuse nr 3-5/1467 ja 23.03.2015 korralduse nr 176 tühistamiseks ning 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182, 07.06.2012 otsuse nr 3-5/836 ja 05.04.2013 otsuse nr 3-5/380 õigusvastaseks tunnistamiseks ning Pärnu linnalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks OÜ Amar Pak kasuks summas 3620 eurot ja OÜ Arkin Trading kasuks summas 6720 eurot. 1) Vaidlustatud otsused on olulises osas motiveerimata ning kaalutlusvigadega. Müügikohad üüriti kolmandatele isikutele oluliselt madalama tasumääraga kui kaebajad ja teised osalejad nende eest enampakkumisel pakkusid. Vastustaja oleks pidanud vastavalt Pärnu Linnavolikogu 28.06.2001 määrusega nr 22 kinnitatud linnavara valitsemise korra § 14 lg-le 3 enampakkumise nurjumisel p-de 1.6, 1.7 ja 1.9 osas andma linnarajatise otsustuskorras 3(12)
3-15-1072 kasutusse paremuselt järgmisele pakkujale, kelleks müügikoha nr 5 osas oli OÜ Amar Pak ja müügikoha nr 7 osas OÜ Arkin Trading (pärast lepinguid mittesõlminud TK ja Lemon Investments OÜ-d). Kuna vastustaja seda ei teinud, oleks vastustaja saanud linnavara otsustuskorras kolmandatele isikutele kasutusse anda pärast enampakkumise kahel korral nurjunuks tunnistamist (linnavara valitsemise korra § 17 lg 1 p 2). Praegusel juhul ei järginud vastustaja müügikohtade otsustuskorras üürile andmisel linnavara valitsemise korda, andes kolmandatele isikutele õigusvastase konkurentsieelise kaebajate ees: kaebajad on sunnitud tasuma enampakkumise järgset kõrget hinda, samas kui OÜ-d Salming, Varling ja Velsor tasuvad madalat hinda vastavalt nende ja linna vahelisele kokkuleppele. 2) Kaebajad avaldasid linnavalitsusele oma tahet otsustes märgitud maa-alade üürimiseks 13.01.2012, kui võtsid osa Pärnu Linnavalitsuse majandusosakonna korraldatud suulisest enampakkumisest. Kaebajaid ei teavitatud enampakkumise osalisest nurjumisest. Kaebajad ei teadnud, et TK ja Lemon Investments OÜ-ga ei sõlmitud enampakkumise tulemuste alusel lepinguid, vaid müügikohad anti otsustuskorras kolmandate isikute kasutusse. Seejuures anti müügikoht nr 4 OÜ Salming kasutusse enam kui kuu aega enne seda, kui enampakkumine osaliselt nurjunuks tunnistati, ning kordades madalama hinnaga (1300 eurot) kui OÜ Salming oli enampakkumisel pakkunud (4050 eurot). 3) Kaebajad said vaidlustatud otsustest teada alles 2014. aastal, mil tegid linnale järelepärimise, ning said vaidlustatud haldusaktid kätte alles pärast korduvaid teabenõudeid. Kaebajatele selgus alles 16.09.2014, mil nad said kätte otsused nr 3-5/1032 ja nr 3-5/1467, enampakkumisel osalejate registreerimislehed ja pakkumiste lehed ning otsuses nr 3-5/266 viidatud asendiplaani, et vaidlustatud haldusaktidega on rikutud nende õigusi. Seega oli 13.10.2014 esitatud vaie tähtaegne ning ka kaebus on tähtaegne. Kui kohus peaks siiski leidma, et kaebetähtaega on rikutud, esineb alus kaebetähtaja ennistamiseks, arvestades, et vastustaja ei esitanud kaebajate päringutele vastuseks kohe kõiki nõutud dokumente, mistõttu olid kaebajad sunnitud tegema korduvaid teabenõudeid. 4) Olukorras, kus kaebajad pidid maksma kõrget üüri, samas kui kolmandad isikud olid eelisseisundis, kannatasid kaebajad majanduslikku kahju. Kaebajate kahju seisneb üürilepingute alusel tasutud summades: OÜ-l Amar Pak kokku 3620 eurot ja OÜ-l Arkin Trading kokku 6720 eurot.
15.Pärnu linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Otsuste nr 3-5/1527, 3-5/266, 3-5/1368, 3-5/1467 ja 3-5/1182 osas tuleb menetlus lõpetada kaebetähtaja ületamise tõttu. Otsus nr 3-5/1182 on vastu võetud 19.10.2011, kuid kaebus selle õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud rohkem kui kolm aastat pärast selle haldusakti andmist. Otsus nr 3-5/1188 ja otsus nr 3-5/255 nägid ette, et linnavara kasutusse saajatel tuleb sõlmida kasutusleping 60 päeva jooksul enampakkumise tulemuse kinnitamise otsuse teatavaks tegemisest. Pärast selle perioodi lõppu oleks kaebajad võinud pöörduda vastustaja poole, et saada informatsiooni lepingute sõlmimise kohta. Kaebajatele pidi olema enampakkumisele järgnenud esimesest suvehooajast teada, et rannas asuvates müügikohtades toimub kaubanduslik tegevus. Kaebajate juhatuse liikme AM 16.04.2014 teabenõudest nähtub, et hiljemalt selleks ajaks oli ta teadlik, et müügikohad nr 4 (otsus nr 3-5/266) ja nr 5 (otsus nr 35/1368) ei ole antud Lemon Investments OÜ kasutusse, kuna see ettevõte oli lepingu sõlmimisest loobunud. Seega pidid kaebajad hiljemalt 16.04.2014 mõistma, et vastustaja on andnud haldusaktid, millega võidakse rikkuda nende õigusi. Otsus nr 3-5/1467 puudutab müügikohtade nr 3 ja 4 vahelist ala, mis oli Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2011 otsuse nr 515 alusel antud OÜ Salming kasutusse aastate 2011–2013 suvehooaegadeks. Kaebajate 25.08.2014 teabenõudest nähtub, et nad olid teadlikud, et see maa-ala oli kasutuses kuni 15.09.2013. Seega
4(12)
3-15-1072 oli kaebajatel võimalik juba varem välja selgitada kõnealuse ala kasutusse andmist puudutavad asjaolud. 2) Vastustaja andis otsusega nr 3-5/836 müügikoha nr 4 OÜ Salming kasutusse, kuna enampakkumise võitja ei soovinud lepingut sõlmida ning linnavara oli vaja kiirkorras kasutusse anda, et linn saaks sellelt 2012. aasta suvehooaja eest tulu teenida. Vastustaja ei pidanud otstarbekaks pakkuda lepingu sõlmimist järgmistele isikutele enampakkumise nimekirjades, kuna sellega oleks kaasnenud 15-päevane lepingu sõlmimise ooteaeg, mil poleks olnud kindlust, et müügikohtadele kasutajad leitakse. Otsusega nr 3-5/380 anti müügikoht nr 5 OÜ Varling kasutusse, kuna linnal oli sel hetkel vaja kiirelt leida müügikohale kasutaja, et algaval suvehooajal üüritulu teenida. Otsustes nimetatud äriühingud olid kursis kõnealuseid müügikohti puudutavate asjaoludega ning kui selgus, et TK ja Lemon Investments OÜ ei sõlmi lepingut, esitasid õigeaegselt avalduse maa-ala kasutusse saamiseks. Kaebajad ei avaldanud sel ajal huvi nende müügikohtade üürimiseks. 3) Kaebajate kahju hüvitamise nõue on alusetu, kuna vastustaja haldusaktid ega tegevus ei ole olnud õigusvastased. Samuti ei ole kaebajad piisavalt põhjendanud, milles seisneb neile väidetavalt tekkinud kahju. Kaebajad sõlmisid vastustajaga lepingu sellise tasumääraga, mida nad ise olid pakkunud. Vastutasuks said nad äritegevuseks kasutada konkreetset ala rannas. Pärnu linn ei saa olla vastutav selle eest, et kaebajate kasutusse antud müügikohtades toimuv äritegevus ei toonud neile piisavalt tulu.
16.Tallinna Halduskohus luges 22.12.2016 otsusega kaebuse Pärnu Linnavalitsuse majandusosakonna 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182 õigusvastasuse tuvastamise ning 30.10.2012 otsuse nr 3-5/1527, 05.03.2013 otsuse nr 3-5/266, 13.09.2013 otsuse nr 3-5/1368 ja 04.10.2013 otsuse nr 3-5/1467 tühistamise nõuete osas esitatuks seaduses sätestatud kaebetähtaega rikkudes, jättis kaebetähtaja ennistamise taotlused rahuldamata ning lõpetas selles osas haldusasja menetluse (p 1); muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata (p 2) ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (p 3). 1) Kaebajad pidid enampakkumisel osalenutena oma õiguste rikkumisest teada saama juba enne 16.04.2014 teabenõude esitamist. 24.01.2012 otsuse nr 3-5/225 kohaselt tuli leping linnavara kasutusse saamiseks sõlmida 60 päeva jooksul selle haldusakti teatavaks tegemisest. Kui kaebajatel oli soov saada enda kasutusse täiendavaid müügikohti, oleks nad saanud kahe kuu möödudes või hiljemalt sama aasta suveperioodi alguses vastustajalt järele uurida, kas kõik lepingud on sõlmitud. Arvestades, et kaebajad on osalenud sarnastel pakkumistel alates 2009. aastast, peaksid nad olema linnavara kasutusse andmise protsessist teadlikud. Teabenõuete hilisem esitamine ei loo alust kaebetähtaja taastamiseks. Seega leidis vastustaja õigesti, et 13.10.2014 vaie on esitatud tähtaja rikkumisega. Kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. Vaideotsus on õiguspärane. 2) 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182 õigusvastasuse tuvastamise nõue on esitatud pärast HKMS § 46 lg-s 5 sätestatud tähtaja möödumist. Ka selle otsuse osas ei ole kaebetähtaja ennistamiseks alust. 3) Otsustega nr 3-5/836 ja nr 3-5/380 linnavara otsustuskorras kasutusse andmisel on vastustaja tuginenud linnavara valitsemise korra § 17 lg 1 p-le 4. Vastustaja selgituse järgi ei pea linnavara kasutusse andmiseks enampakkumist korraldama ning enampakkumise nurjumise järel ei pea tingimata viima läbi uut enampakkumist. Samuti ei olnud vastustajal kohustust teha ettepanekut paremuselt järgmise pakkumuse tegijale. Kõnealused otsused ei ole vastuolus linnavara valitsemise korraga. 4)
Vastustaja ei ole tegutsenud õigusvastaselt ega kaebajatele kahju tekitanud.
17.OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada, või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 1) Kohus ei ole kohaselt tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning on seetõttu jõudnud ebaõigetele järeldustele. Samuti on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebajad jäävad halduskohtule esitatud väidete ja põhjenduste juurde. 2) Kohus leidis ekslikult, et kaebajad pidid nende õiguste rikkumisest teada saama tunduvalt varem kui 16.09.2014. Mitte igasugune teadmine asjaoludest ei loo isikus ettekujutust, et tema õigusi rikutakse. Halduskohus ei analüüsinud kaebusele lisatud tõendeid, millest nähtub, et vastustaja ei andnud kaebajate teabenõuetele ammendavaid ja selgeid vastuseid, mistõttu ei olnud kaebajatel võimalik enda õiguste rikkumises ilma korrektsete vastusteta selgusele jõuda. Kohtupraktika järgi ei saa kaebetähtaeg hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal oleks võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kohtuotsusest ei selgu, miks pidi kaebajatel tekkima kahtlus vastustaja tegevuse õiguspärasuses ja miks oleksid nad pidanud tundma huvi, kas kõigi parimateks tunnistatud pakkujatega on lepingud sõlmitud. Vastavalt linnavara valitsemise korrale oleks vastustaja pidanud nurjunud osas korraldama kas uue enampakkumise ja sellest avalikkust teavitama või võtma ise paremuselt järgmise pakkujaga ühendust. 3) Kohus on jätnud arvestamata kaebajate väited ebavõrdse kohtlemise ja ebaterve konkurentsi loomise kohta. Kahju hüvitamise nõude osas jättis halduskohus tähelepanuta, et kaebajate makseraskused tekkisid seetõttu, et vastustaja keeldus enampakkumise tulemusena kaebajatega sõlmitud lepinguid üle vaatamast olukorras, kus vastustaja oli andnud linnarajatise kaebajate konkurentide kasutusse otsustuskorras oluliselt madalama hinnaga.
18.Pärnu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. Kaebus ei ole tähtaegne ning puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Teabenõudele vastamise sisukus ja selgus ei saa olla seotud kaebetähtaja ületamisega. Juba 2012. aasta suvel ei osutanud Pärnu rannas rannatoolide laenutuse teenust OÜ-d Lemon Investments ja TK, vaid OÜ-d Salming ja Velsor. See asjaolu oleks pidanud kaebajate huvi äratama ka 2013. aasta suvel, mille järel oleks kaebajad saanud linnale vastava teabenõude esitada. Kaebajate 13.06.2014 pöördumisest Pärnu linnapea poole nähtub, et nad olid hiljemalt selleks ajaks oma õiguste rikkumisest teadlikud. 2) Vastustaja ei rikkunud linnarajatisi otsustuskorras kasutada andmisel linnavara valitsemise korda. Korra § 14 lg 3 järgi on vastustajal õigus, mitte kohustus anda linnarajatis paremuselt järgmise pakkuja kasutusse. Vastustaja ei kasutanud seda võimalust, kuna müügikoha välja üürimisega oli 2012. aasta suvel kiire. Vastustaja lähtus korra § 17 lg 1 p-st 4, mille alusel on olulise avaliku huvi esinemise korral võimalik linnarajatis kasutusse anda otsustuskorras.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaebajate tühistamisnõudega vaidlustatud haldusaktide adressaatideks on kolmandad isikud – OÜ-d Salming, Varling ja Sonero (OÜ Velsor õigusjärglane). Seega otsuste nr 3-5/1527, 3-5/266, 3-5/1368 ja 3-5/1467 tühistamise nõude 6(12)
3-15-1072 rahuldamine oleks kaebuse esitamise ajal võinud mõjutada ka OÜ-de Salming, Varling ja Velsor õigusi ja kohustusi, mistõttu oleks tulnud need isikud HKMS § 20 lg 1 alusel menetlusse kaasata. Samas, kuna halduskohtu otsuse tegemise ajaks oli lõppenud linnavara kasutusse andmise tähtaeg kõikide nimetatud haldusaktide alusel ning vastavad lepingud täidetud, poleks kohtuotsus saanud selle tegemise ajal enam kolmandate isikute õigusi mõjutada. Seetõttu ei too kolmandate isikute kaasamata jätmine praegusel juhul kaasa halduskohtu otsuse tühistamist.
20.Halduskohus leidis õigesti, et 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182 tuvastamise nõue ei ole tähtaegne. HKMS § 46 lg 5 esimeses lauses sätestatud kolmeaastane tuvastusnõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmisest. See tähtaeg oli kaebuse esitamise ajaks ilmselgelt möödunud ning alust tähtaja ennistamiseks ei esine.
21.Kuna kaebajad ei ole vaidlustatud haldusaktide adressaatideks, ei toimetanud vastustaja neid kaebajatele kätte, vaid kaebajad nõudsid need ise vastustajalt välja. Seega tuleb praegusel juhul kohaldada HKMS § 46 lg-t 7, mis sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Viidatud sättest tuleneb, et kui isik on haldusaktist muul viisil teada saanud, mõistliku aja jooksul pärast teadasaamist haldusakti haldusorganilt välja nõudnud ning mõistliku aja jooksul kohtusse pöördunud, on kaebus tähtaegne. Kohtupraktikas on peetud mõistlikuks ajaks haldusakti vaidlustamiseks pärast selle olemasolust teadasaamist kahte kuud, s.o tähtaja järgimiseks piisab, kui isik on pärast haldusakti olemasolust teadasaamist nõudnud selle ühe kuu jooksul välja ning pärast haldusaktist teadasaamist esitanud 30 päeva jooksul kaebuse (Riigikohtu 09.05.2007 otsus nr 3-3-1-23-07, p-d 10-12; 18.04.2013 määrus nr 3-3-13-13, p 16).
22.Vastustaja ja halduskohus on seisukohal, et kaebajad pidid oma õiguste võimalikku rikkumist mõistma juba enne 16.04.2014 teabenõude esitamist. Ringkonnakohus möönab, et kaebajatel võis olla põhjust uurida müügikohtade üürimise kohta nimetatud kuupäevast oluliselt varem. Pärnu Linnavalitsuse 24.01.2012 otsuse nr 3-5/225 (I kd, tl 36-38) lisas 2 on esitatud asendiplaan, millele on kantud müügikohtade asukohad ja isikud, kelle kasutusse need nimetatud otsuse alusel anti. Lisaks müügikohtadele 1–7, mille kohta toimus enampakkumine, on asendiplaanile kantud ka OÜ Salming müügikoht alade 3 ja 4 vahel ning FIE HN müügikoht alade 6 ja 7 vahel, mille osas enampakkumist ei toimunud. Kaebajad, kes nii 2012. kui ka 2013. aasta suvehooaegadel laenutasid nende kasutusse antud müügikohtades rannatoole, pidid nägema, et teistes müügikohtades toimub äritegevus ja nad võisid igal ajal linnalt järele uurida, kes seal tegutsevad ja millist tasu nad linnale maksavad. Otsuse nr 3-5/225 p 2 järgi tuli leping linnavara kasutusse saamiseks sõlmida 60 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest. 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1180 (I kd, tl 25-26) p-s 1.8 sätestati, et kui parima pakkumise teinud isik ei ole 60 päeva jooksul pärast enampakkumise tulemuse kinnitamise otsuse teatavaks tegemist üürilepingut sõlminud, on majandusosakonnal õigus tunnistada enampakkumine selle maa-ala/kioski osas nurjunuks või tunnistada parimaks pakkujaks paremuselt järgmine pakkuja. Seega võisid kaebajad arvestada, et kõik pakkujad ei pruugi selleks ettenähtud tähtaja jooksul lepingut sõlmida ning kui nad soovisid üürida täiendavaid müügikohti, uurida pärast tähtaja möödumist linna käest, kas nende müügikohtade osas on lepingud sõlmitud. Kaebajate teabenõuetest järeldub, et nende esindaja on uurinud Pärnu linna dokumendiregistrist, kellega on sõlmitud lepingud linnavara kasutusse andmiseks.
23.Võimalust uurida müügikohtade välja üürimist puudutavate lepingute sõlmimise kohta ei saa siiski võrdsustada haldusaktidest teadasaamisega. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid üheselt sellele, et kaebajad teadsid või pidid juba enne teabenõuete esitamist teadma enampakkumisel olnud müügikohtade otsustuskorras kasutusse andmisest. Seetõttu 7(12)
3-15-1072 tuleb analüüsida kaebajate esindajate (AM ja seejärel vandeadvokaat Anu Talu) esitatud teabenõudeid ja tuvastada, millal pidid kaebajad konkreetsest haldusaktist teada saama ning kas vastav haldusakt nõuti pärast sellest teadasaamist mõistliku aja jooksul vastustajalt välja. 16.04.2014 teabenõudest (I kd, tl 47) nähtub, et kaebajate seaduslik esindaja AM oli teadlik sellest, et OÜ Lemon Investments loobus lepingu sõlmimisest. Pärnu Linnavalitsuse 22.05.2014 vastuses (I kd, tl 48) selgitatakse, et TK ja OÜ-ga Lemon Investments lepinguid ei sõlmitud ning müügikohad on antud OÜ-de Salming ja Varling kasutusse. Vastuses märgiti lepingute kehtivus ja tasumäär (vastavalt 15.05.2013–15.09.2015 tasumääraga 1300 eurot hooaeg ning 15.05.2014–15.09.2016 tasumääraga 400 eurot hooaeg). 05.06.2014 teabenõudes (I kd, tl 49p) palus AM teatada, mis alusel anti müügipunktid OÜ-de Varling ja Salming kasutusse ning kellega ja mis hinnaga sõlmiti leping perioodiks 2012–2013 müügikoha osas, milles otsusega nr 3-5/225 tunnistati parimaks TK pakkumine. Lisaks märkis AM 13.06.2014 kirjas (I kd, tl 185-186) Pärnu linnapeale, et OÜ-d Amar Pak ja Arkin Trading on ainsad firmad, kes tasuvad kõrget enampakkumise tasu ja on sellega ebavõrdses konkurentsis. Pärnu Linnavalitsuse 18.06.2014 vastuses (I kd, tl 49) selgitati, mis haldusaktide alusel kasutavad OÜ-d Salming ja Varling Pärnu rannas asuvaid müügikohti ning seda, et müügikohta, mille üürimiseks TK lepingut ei sõlminud, kasutas 2012. aasta suveperioodil OÜ Velsor tasumääraga 300 eurot. Seega said kaebajad otsusest nr 3-5/1368 teada 18.06.2014 vastusest. Otsuse nr 3-5/266 asemel viitas vastustaja eksitavalt otsusele nr 3-5/232. Kaebajad nõudsid vastustajalt need haldusaktid välja 04.07.2014 teabenõudes (I kd, tl 50-51) ning seega mõistliku aja jooksul. Kaebajate 25.08.2014 teabenõudest (I kd, tl 53-54p) nähtub, et nad olid 14.07.2014 vastusega (I kd, tl 52) kätte saanud OÜ-d Varling puudutava otsuse nr 3-5/1368 ja otsuse nr 3-5/232 (mis ei puudutanud OÜ-d Salming). 25.08.2014 teabenõudes palus kaebajate volitatud esindaja edastada OÜ-d Salming puudutava otsuse ning otsuse nr 3-5/1368 juurde kuuluva asendiplaani, mida vastustaja polnud koos otsusega edastanud. Ringkonnakohus leiab, et otsus nr 3-5/1368 tuleb lugeda kaebajate poolt kättesaaduks vahemikus 14.07.–25.08.2014. Asendiplaan polnud selle haldusakti vaidlustamiseks oluline, kuna juba 22.05.2014 vastusest selgus, et OÜ-d Salming ja Varling üürivad müügikohti, millele esitas algselt parima pakkumise OÜ Lemon Investments, s.o müügikohad nr 4 ja 5, ning üürihindade järgi (müügikohal nr 4 oli otsuse nr 35/1180 järgi alghinnaks 1000 eurot ja müügikohal nr 5 oli 300 eurot) võis järeldada, et müügikohta nr 4 üürib OÜ Salming (tasumäär 1300 eurot) ja müügikohta nr 5 üürib OÜ Varling (tasumäär 400 eurot). 01.09.2014 vastusega (I kd, tl 55) edastas linnavalitsus kaebajate esindajale OÜ-d Salming puudutava otsuse nr 3-5/266. Otsusele polnud lisatud asendiplaani (kaebajatele edastati see 12.09.2014 vastusega), kuid nagu eelnevalt märgitud, ei olnud asendiplaan otsuse vaidlustamiseks hädavajalik. Seega tuleb otsus nr 3-5/266 lugeda kaebajate poolt kätte saaduks vahemikus 01.09.–05.09.2014. Arvestades AM 13.06.2014 kirjas märgitut ning juunis ja juulis kaebajatele teatavaks saanud asjaolusid, ei saa põhjendatuks pidada kaebajate seisukohta, et neile selgus, et vastustaja haldusaktidega rikutakse nende õigusi, alles 16.09.2014, mil nad said kätte linnavalitsuse 12.09.2014 vastuse (I kd, tl 58). Eelnevast järeldub, et otsuste nr 3-5/226 ja nr 3-5/1368 osas esitati vaie mittetähtaegselt ning Pärnu linn tagastas nende otsuste osas vaide õigesti. Seega on tühistamiskaebus vastavate nõuete osas mittetähtaegne. Kaebajad ei ole esitanud mõjuvat põhjust nende haldusaktide hilinenult vaidlustamiseks. Asjaolu, et algul edastati nimetatud otsused kaebajatele ilma asendiplaanita, ei takistanud kaebajatel vaide tähtaegset esitamist. Kaebajaid esindas juba alates 8(12)
3-15-1072 04.07.2014 teabenõuete esitamisest vandeadvokaat, kes pidi olema teadlik haldusaktide vaidlustamise korrast ja tähtaegadest. Tähtaja ennistamise otsustamisel tuleb lisaks arvestada seda, et haldusaktide andmisest oli vaide esitamise ajaks möödunud juba enam kui aasta, mistõttu tuleb teiste isikute huve haldusaktide kehtima jäämise vastu pidada kaalukamaks kaebajate väidetavalt rikutud õigustest. Otsuse nr 3-5/1467 said kaebajad linnavalitsuse 12.09.2014 vastusega ning otsuse nr 3-5/1527 02.10.2014 vastusega. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajad said või pidid saama nendest haldusaktidest ja nende sisust teada enne kõnealuste haldusaktide kättesaamist. Otsuste nr 35/1467 ja nr 3-5/1527 peale esitati vaie seega tähtaegselt ning vastavas osas on kaebus tähtaegne. Samas tuleb märkida, et kuna linnarajatise kasutusse andmise tähtajad nende otsuste alusel on praeguseks möödunud, siis sõltumata tühistamisnõude tähtaegsusest ei aitaks nende haldusaktide tühistamine kaebajate õiguste kaitsele paremini kaasa kui nende õigusvastasuse tuvastamine. Ringkonnakohtul on võimalik hinnata eelnimetatud otsuste õiguspärasust kahju hüvitamise nõude raames.
24.Linnavara on valdavalt mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Linnavara kasutusse andmine tuleb otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi ja võrdse kohtlemise põhimõtet (Riigikohtu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, pd 14 ja 20). Linnavara valitsemise korda tuleb tõlgendada selliselt, et see loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel korrast kinnipidamist. Kui rikutud on korra sätteid, mis kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka halduskohtusse pöördunud isikute huve, on rikutud ka nende õigusi (samas, p 24; Riigikohtu 20.12.2001 määrus nr 3-3-1-8-01, p 23). Riigikohus rõhutas 15.12.2005 otsuse nr 3-3-1-59-05 p-s 17, et avaliku ressursi kasutusse andmine peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Sama lahendi p-s 20 selgitas Riigikohus, et sellest, et isik tegutseb vaidlustatud lepinguga hõlmatud või lähedases tegevusvaldkonnas, ei saa tuletada tema õiguste rikkumist ning selleks, et isiku abstraktne huvi muutuks kaitstavaks õiguseks, peab isik väljendama oma huvitatust seoses konkreetse haldusakti või -toiminguga.
25.Pärnu linna linnavara valitsemise korra § 10 sätestab, et linnavara, mis ei ole kasutatav avalikul või valitsemise otstarbel, võidakse anda kasutusse tulu saamiseks. Tehingute sooritamisel peab linnavara valitseja juhinduma põhimõttest vältida kahju ja saada linnale võimalikult suuremat kasu (§ 3 lg 4). Korra § 11 lg 1 kohaselt antakse linnavara tasu eest kasutusse enampakkumise korras, eelläbirääkimistega pakkumise korras või otsustuskorras. Linnavara tasu eest tähtajaliselt kasutusse andmise otsustab linnavalitsus (§ 11 lg 4 p 1). Müügikoha paigaldamiseks antakse linnarajatis kasutusse kas otsustus-, enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumise korras (§ 114 lg 1 p 4) ning otsustusviisi otsustab kasutusse andja (§ 114 lg 2). Korra §-s 17 on sätestatud ammendav loetelu juhtudest, millisel juhul võib linnavara anda kasutusse otsustuskorras, seevastu kui enampakkumise ja eelläbirääkimistega pakkumise korras linnavara kasutusse andmiseks piiranguid seatud ei ole. Sellest järeldub, et linnavara tasu eest kasutusse andmisel tuleb üldjuhul kasutada viimati nimetatud otsustusviise, mis võimaldavad kõigil soovijatel pakkumisest osa võtta ning eelduslikult tagavad linnale võimalikult suure kasu saamise. Otsustuskorras võib linnavara kasutusse anda muu hulgas juhul, kui enampakkumine kahel korral ja/või eelläbirääkimistega pakkumine tunnistati nurjunuks (korra § 17 lg 1 p 2) või igakordse otsuse alusel, lähtudes linna huvidest (§ 17 lg 1 p 4). Muud korra § 17 lg-s 1 sätestatud juhud ei ole praegusel juhul asjakohased. Lisaks on korra § 14 lg-s 3 sätestatud võimalus anda enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumise korral linnarajatis otsustuskorras kasutusse paremuselt järgmisele pakkujale. 9(12)
3-15-1072
26.Otsusega nr 3-5/1180 otsustati müügikohad nr 1–7 enampakkumise korras kasutusse anda. Vaidlust pole selles, et müügikohtade nr 4, 5 ja 7 osas tunnistati enampakkumine otsusega nr 35/1032 nurjunuks, kuid uut enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist linn ei korraldanud. Samuti ei kasutanud vastustaja korra § 14 lg-s 3 toodud võimalust.
27.Pärnu Linnavalitsus on vaidlustatud otsustes tuginenud korra § 17 lg 1 p-le 4. Ringkonnakohus märgib, et sellele alusele tuginedes peab linnavara otsustuskorras kasutusse andmise otsuses põhjendama, milles seisnevad linna huvid, millest konkreetsel juhul on lähtutud. Iseäranis oluline on põhjenduste esitamine juhul, kui võib eeldada, et linnavara kasutusse saamisest on huvitatud mitmed isikud. Praegusel juhul on tegemist just sellise olukorraga. See nähtub näiteks 13.01.2012 suulise enampakkumise protokollist (I kd, tl 30-31), mille järgi võttis enampakkumisest osa 14 isikut ning rannatoolide laenutamise aladele tegid pakkumisi seitse isikut. Kaebajad osalesid enampakkumisel – OÜ Amar Pak tegi pakkumisi müügikohtadele nr 1, 2 ja 5 ning OÜ Arkin Trading müügikohtadele nr 3, 4, 6 ja 7 – ning asusid üürima kokku nelja müügikohta kesklinna rannas. Seega on kaebajate puhul ilmne nende huvi ranna-alade üürimise vastu ning vaidlustatud otsused saavad rikkuda nende õigusi.
28.Otsustes nr 3-5/836, nr 3-5/1527, nr 3-5/266, nr 3-5/380, nr 3-5/1368 ja nr 3-5/1467 ei ole esitatud kaalutlusi, millest selguks linna huvi linnarajatise otsustuskorras kasutusse andmiseks. Üksnes asjaolu, et linnavara kasutusse saaja oli linna pikaajaline ja hea maksedistsipliiniga partner, ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav linnavara otsustuskorras kasutusse andmiseks. Vastustaja on täiendavalt selgitanud, et seoses suvehooaja algusega oli ranna-ala kasutusse andmisega kiire, et linn saaks hooaja eest tulu teenida. See põhjendus saab puudutada eelkõige otsust nr 3-5/836. Ülejäänud otsuste puhul ei nähtu mingisuguseid põhjusi, miks ei olnud enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumise korraldamine võimalik ega linna huvides mõistlik. Ringkonnakohus märgib, et enampakkumise osaline nurjumine pidi selguma juba 2012. aasta märtsi lõpuks, mil möödus lepingute sõlmimise 60-päevane tähtaeg. Seega jäi linnale piisavalt aega, et kuulutada uus enampakkumine või läbirääkimistega pakkumine. Lepingu sõlmimise tähtaja oleks seekord saanud panna lühema kui esialgsel enampakkumisel. Korra § 18 lg 1 kohaselt on kasutuslepingu sõlmimise tähtaeg 15 päeva. Vastustaja ei ole selgitanud, miks tunnistati enampakkumine osaliselt nurjunuks alles 12.07.2012, kusjuures müügikohad nr 4 ja nr 7 anti otsustuskorras kasutusse juba 07.06.2012 otsustega, ning miks pärast 60-päevase perioodi lõppu ei olnud võimalik korraldada uut enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist. Kokkuvõttes ei olnud ühelgi juhul tegemist olukorraga, kus oleks olnud täidetud linnarajatise otsustuskorras kasutusse andmise eeldused. Seega on kõnealused otsused vastuolus linnavara valitsemise korraga ning õigusvastased. Samuti on õigusvastane vaideotsus.
29.Kaebajad peavad neile tekitatud kahjuks aastatel 2012–2014 üürilepingute alusel tasutud summasid. Varalise kahju hüvitamisel tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (riigivastutuse seaduse § 8 lg 1). Kolmandaid isikuid puudutavaid haldusakte vaidlustades ei saa kaebajad saavutada olukorda, kus nad poleks pidanud linnarajatise kasutamise eest üldse üüri maksma (jättes seejuures endale müügikoha kasutamisest saadud tulu). Lepingud sõlmiti nende tasumääradega, mida kaebajad olid ise enampakkumisel pakkunud ning vastutasuks said nad õiguse kasutada linnarajatist. Ka juhul, kui vastustaja oleks nurjunud osas teinud paremuselt järgmisele pakkujale ettepaneku leping sõlmida või korraldanud uue enampakkumise, oleks kaebajad pidanud maksma üürilepingu järgset tasu.
30.Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et kui linn annab samas piirkonnas osad müügikohad üürile enampakkumise tulemuste alusel, teised müügikohad aga otsustuskorras kokkuleppeliste hindade alusel, võib see kahjustada konkurentsi, kui kokkuleppelised hinnad 10(12)
3-15-1072 on enampakkumise tulemusel sõlmitud lepingutes toodud hindadest oluliselt madalamad. Sellises olukorras on madalamat üüri maksvatel ettevõtjatel võimalik pakkuda teenust odavamalt ja teenida kokkuvõttes suuremat tulu. Teoreetiliselt võib sellises olukorras tekkida kõrgemat üürihinda maksvatel ettevõtjatel varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kahjunõude kontekstis ei ole siiski õige võrrelda otsustuskorras määratud tasusid nendega, mida pakuti enampakkumisel ja millest loobuti, vaid tuleb arvestada müügikohtade paiknemist rannaalal. Vastustaja selgituse järgi sõltub klientide hulk ja rannatoolide laenutamisest saadav tulu müügikoha asukohast. Mida atraktiivsem asukoht, seda suurem on selle üürimisest eeldatavalt saadav tulu, kuna potentsiaalseid kliente on rohkem. Sellest on ka vastustaja lähtunud alghinna määramisel ning ettevõtjad pakkumuste tegemisel. Seetõttu saab omavahel võrrelda asukoha poolest sarnaseid müügikohti. Näiteks tasus OÜ Salming keskrannas asuvate müügikohtade nr 3 ja 4 vahele jääva ala eest 2011–2013 suvehooaegadel 3450 eurot ning 2014–2016 suvehooaegadel 3250 eurot, mis on võrreldav müügikoha nr 3 eest OÜ Arkin Trading poolt tasutud summaga (3500 eurot). OÜ Velsor tasus keskrannast eemale jääva müügikoha nr 7 eest 300 eurot, mis on vaid veidi madalam OÜ Arkin Trading poolt müügikoha nr 6 eest tasutud summast (340 eurot). Müügikohtade nr 4 ja nr 5 eest tasutud summad (vastavalt 1300 ja 300 eurot; viimane alates 2014. aastast 400 eurot) ei ole nende asukohti ja kõrvalasuvate müügikohtade üürihindu arvestades ilmselgelt liiga madalad ning on võrreldavad OÜ Amar Pak poolt müügikohtade nr 1 ja nr 2 eest makstud tasuga (vastavalt 820 ja 1020 eurot). Kolmandate isikutega sõlmitud lepingutes ei ole tasumäärad vastava müügikoha enampakkumise alghinnast madalamad. Eelnevat arvestades on ringkonnakohtu hinnangul vähetõenäoline, et vaidlustatud haldusaktide tõttu oleks kaebajatel tekkinud varaline kahju saamata jäänud tulu näol.
31.Isegi kui möönda, et kaebajatel tekkis vaidlustatud õigusaktide tulemusel mingisugune kahju, siis tuleks arvestada ka sellega, et kaebajad asusid oma õigusi kaitsma alles siis, kui lähenemas oli otsusega nr 3-5/225 kinnitatud müügipiirkondade kasutusse andmise kolmas ja viimane suvehooaeg. Nagu järeldub käesoleva otsuse p-st 22, oleks kaebajad võinud juba 2012. aasta kevadel järele uurida, kellele ja mis hinnaga teisi müügikohti üüritakse. Aegsasti tegutsedes oleks kaebajatel olnud tõenäoliselt võimalik neile väidetavalt tekkinud kahju vähendada. Otsuse nr 3-5/225 lisaks 2 olevale asendiplaanile on enampakkumisel olnud müügikohtade kõrval märgitud ka OÜ Salming müügikoht ja FIE HN müügikoht. Kaebajatele oli seega teada, et need müügikohad enampakkumisel ei olnud ning nende müügikohtade üürimise aluste ja tingimuste kohta oleks kaebajad saanud vastustajalt juba kohe pärast otsusega nr 3-5/225 tutvumist järele uurida. Kaebajad seda ei teinud.
32.Kaebajate kahju hüvitamise nõue jääb küll rahuldamata, kuid arvestades, et kaebus on osaliselt põhjendatud, tuleb kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada otsuste nr 3-5/836, nr 35/1527, nr 3-5/266, nr 3-5/380, nr 3-5/1368 ja nr 3-5/1467 õigusvastasus.
33.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus OÜ-de Amar Pak ja Arkin Trading apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse Pärnu Linnavalitsuse otsuseid nr 3-5/836, nr 3-5/1527, nr 3-5/266, nr 3-5/380, nr 3-5/1368 ja nr 35/1467 ning korraldust nr 176 (vaideotsus) puudutavas osas ja teeb uue otsuse, millega tunnistab nimetatud otsused õigusvastaseks ja tühistab vaideotsuse. Halduskohtu otsus jääb jõusse otsust nr 3-5/1182 puudutavas ning kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). OÜ Amar Pak taotles esimeses astmes 435 euro (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 420 eurot) ning OÜ Arkin Trading samuti 435 euro suuruse menetluskulu (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 420 eurot) hüvitamist. Kulud on kantud ning on vajalikud ja põhjendatud. 11(12)
3-15-1072 OÜ Amar Pak menetluskulud on teises astmes 288,60 eurot (sh riigilõiv 108,60 eurot ja õigusabikulu 180 eurot) ning OÜ Arkin Trading kulud on 381,60 eurot (sh riigilõiv 201,60 eurot ja õigusabikulud 180 eurot). Kulud on kantud ning on vajalikud ja põhjendatud. Ringkonnakohus arvestab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude proportsiooni määramisel asjaoluga, et kaebajate põhinõue – kahju hüvitamise nõue – jääb rahuldamata, kuid ka sellega, et kaebajad tegid esimeses astmes vastustajale neli ettepanekut kompromissi sõlmimiseks. Ükski ettepanekutest küll ei ühti kaebuse rahuldatud osaga, kuid ettepanek nr 2, milles kaebajad panid ette korraldada ranna-alade kasutusse andmiseks uus enampakkumine, on sellele lähedane, sest õiguspäraselt toimides oleks vastustaja pidanud enampakkumise nurjumise järel uue avaliku enampakkumise korraldama. Eelnevat arvestades peab ringkonnakohus õiglaseks mõista vastustajalt kummagi kaebaja kasuks välja pool tema esimese ja teise astme menetluskuludest, s.o OÜ Amar Pak kasuks 361,80 eurot ja OÜ Arkin Trading kasuks 408,3 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.