Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse alus ringkonnakohtus Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene 24. juuli 2017, Tartu 3-17-1442 Assar Pauluse taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Assar Pauluse määruskaebus Tartu Halduskohtu 11. juuli 2017. a määruse peale Määruskaebuse esitaja - Assar Paulus Esindaja v-adv Nele Tammemäe Vastustaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Assar Pauluse määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. juuli 2017. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.28. veebruaril 2017 koostas Viru Vangla käskkirja nr 6-2/241-1, millega määras kinnipeetav A. Pauluse tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana tähtajatult alates 1. märtsist 2017. Käskkirjas märgiti, et vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele võib A. Paulus täita kõiki tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid.
2.29. juunil 2017 koostas Viru Vangla käskkirja nr 6-3/632-1, millega tunnistati A. Paulus süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 1. juunil 2017 ning karistati 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Karistus pöörati täitmisele 3. juulil 2017. A. Paulus esitas 10. juulil 2017 vastustajale vaide käskkirja vaidlustamiseks.
A. Paulus esitas esindaja vahendusel Tartu Halduskohtule 10. juulil 2017 esialgse õiguskaitse taotluse peatada viivitamatult Viru Vangla 29. juuni 2017. a käskkirja nr 6-3/632-1 täitmine kuni kohtulahendi jõustumiseni vaide esemeks olevas nõudes. Viru Vangla on asunud andma A. Paulusele järjepidevalt korraldusi asuda tööle osakonna koristajana, millest kinnipeetav on tervislikel põhjustel keeldunud. Keeldumise eest on Viru Vangla A. Paulust käesolevaks ajaks juba seitsmel korral karistanud kartserisse paigutamisega, millised käskkirjad on kõik vaidlustatud. Vangla ei ole enne distsiplinaarkaristuse määramist põhjalikult kontrollinud kinnipeetava tegelikku tervislikku seisundit, mistõttu ei saa esitatud vaiet pidada perspektiivituks. A. Pauluse
tervis on üksikvangistuses (kus ei ole ka madratsit ning magamiseks mõeldud kõva lavats on päevaseks ajaks seina külge kinnitatud, et seda ei saaks kasutada) pikaajaliselt ja katkematult viibides tõsises ohus, kuivõrd ta kannatab juba aastaid pidevaid seljavalusid. Arvestades asjaolu, et üksikvangistuse negatiivne mõju inimese tervisele võib tekkida juba paari päevaga ning risk tervisele suureneb iga üksikvangistuses veedetud päevaga, tuleb käeoleval juhul käskkirja täitmine esialgse õiguskaitse korras viivitamatult peatada ning A. Paulus kartserist vabastada.
4.Tartu Halduskohus jättis 11. juuli 2017. a määrusega Assar Pauluse esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määruse põhjendused on järgmised.
4.1.Taotluse põhjustanud vaidel või tulevasel võimalikul kaebusel on vähesed edulootused. Kinnipeetava arvamus talle antud korralduse õiguspärasuse kohta ei ole piisavaks aluseks korralduse täitmisest keeldumiseks ja saab õigustatud olla vaid juhul, kui korralduse tühisus on ilmselge. Antud juhtumi puhul see nii pole. Taotlusele pole lisatud tõendeid, mis lükkaksid ümber tervishoiutöötaja poolt kindlaks tehtud töövõimelisuse. Taotluses osundatud kahjulikku tagajärge saab kinnipeetav ise edukalt vältida, kui loobub distsipliinirikkumiste toimepanemisest.
4.2.Küllaldast põhjust vaide või tulevase tühistamiskaebuse rahuldamiseks ei pruugi anda ka viide kartserikaristuse negatiivsele mõjule ja üksikvangistuse lubamatusele. Taotlusele lisatud dokumentidest ei nähtu kaebaja võimatust kanda kartserikaristust. Karistuse pikkus on kooskõlas vangistusseaduses sätestatuga ning ei ole vastuolus kehtiva kohtupraktikaga. Esialgse õiguskaitse taotluse esitaja puhul viitab tema enda poolt väidetud distsiplinaarkaristuste rohkus selgelt, et ta ei taha kuidagi alluda vanglas kehtivale korrale ning talle määratud leebemad karistused pole tulemusi andnud.
4.3.Esineb kaalukas avalik huvi selles, et distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetav ei jääks karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on oma karistuse kohustusliku kohtueelse menetluse korras vaidlustanud ja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse selle täitmise peatamiseks. Vaideja kohtumenetlusele kuluvat aega arvestades on karistuse täitmisele pööramiseks sätestatud kaheksakuuline tähtaeg tulevase kohtulahendi jõustumise ajaks suure tõenäosusega juba möödunud. Kui karistus osutub alusetuks, on kinnipeetaval võimalik taotleda tekkinud kahju hüvitamist.
5.A. Paulus esitas esindaja vahendusel 11. juulil 2017. a määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11. juuli 2017. a määrusele, millega vaidlustab määruse täies ulatuses, palub selle tühistada ja teha uus lahend, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse põhjendused on alljärgnevad.
5.1.Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et kaebaja ei ole rikkunud VangS § 37 lg-t 1 ning § 67 p-i 1, kuna kinnipeetav võib keelduda tervist ohustavast tööst ning nimetatud õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS §-s 67 p-s 1 sätestatud kohustust ja puudub alus isiku distsiplinaarkorras karistamiseks. Vaidest ja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusest tuleneb üheselt, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda koristaja tööülesandeid täita.
5.2.Vastupidiselt halduskohtu hinnangule on kaebaja lisanud taotlusele tõendid tema töövõimelisuse ümberlükkamise kohta. Kaebaja on eraldi välja toonud, et enne tööleasumise korralduse andmist on kaebaja töövõime kohta olemas vastandlikud seisukohad ning vastustaja on jätnud üle kontrollimata, missugune oli kaebaja tervislik seisund tegelikult.
5.3.Kaebajale käskkirjaga määratud karistus – 20 päevaks kartserisse paigutamine ei ole proportsionaalne, arvestades asjaolu, et kaebaja on kõik talle määratud distsiplinaarkaristused vaidlustanud ja vangla on karistuse määramisel tuginenud karistustele, mis ei ole jõustunud. Kaebaja vaie ei ole ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud.
5.4.Arvestamata on jäetud õiguskantsleri seisukoht, mille kohaselt avaldab üksikvangistus negatiivset mõju inimese tervisele ning see mõju võib avalduda juba paari päevaga. Erinevalt
halduskohtu poolt viidatule, ei ole kaebajale seoses tööst keeldumisega määratud ühtegi „leebemat“ karistust kui kartserikaristus.
5.5.Kaebaja tugineb Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2017. a kohtumäärusele haldusasjas nr 3-17-533, kus kohus leidis sarnases vaidluses, et isiku huvi kaalub avaliku huvi üle ning rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse.
5.6.Käskkirja täitmise peatamata jätmisel ei ole kahjulike tagajärgede kõrvaldamine enam võimalik, kuivõrd sel juhul on kaebaja temale mõistetud kartserikaristuse ära kandnud. Kaebaja märgib, et hilisema kahju hüvitamise võimalus ei korva ligilähedaselt seda kahju, mis on tekkinud ilma õigusliku aluseta kartseris viibimisel.
6.Tartu Ringkonnakohus võttis 12. juuli 2017. a määrusega A. Pauluse määruskaebuse menetlusse ja kohustas vastustajat sellele vastama.
7.Viru Vangla palub määruskaebusele esitatud seisukohas jätta A. Pauluse määruskaebus rahuldamata, kuna see on põhjendamatu. Vastusele on lisatud väljavõte Vangiregistrist kaebaja distsiplinaarkaristuste kohta, millest nähtub, et eelnevad lühemad distsiplinaarkaristused ei ole heidutanud kaebajat distsipliinirikkumisi toime panemast. Samuti nähtub väljavõttest, et kaebaja on 05.06.-04.07.2017 viibinud tavarežiimil, mistõttu on igati põhjendatud halduskohtu seisukoht, et puuduvad usutavad tõendid kaebajale kahju tekkimise tõttu 29. juuni 2017 käskkirja eest distsiplinaarkaristuse kandmisel. Kaebaja taotleb karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist kuni vaidluses tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Juhul kui hüpoteetiliselt eeldada, et vaidluse lahendab lõppkokkuvõttes kohus, on vähetõenäoline, et jõustunud kohtulahendini jõutaks VangS § 65 lg-s 6 sätestatud tähtaja jooksul ning sellisel juhul ei oleks kaebaja distsiplinaarne mõjutamine enam võimalik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 11. juuli 2017. a määruse tühistamiseks.
9.HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi tuleb kohtul esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel prognoosida, millised võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjed taotlejale ja kas ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata võib taotleja õiguste kaitse muutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui selle kohaldamata jätmisega kaasneksid isiku jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive.
10.Määruskaebuse kohaselt on esitatud vaie ja võimalik hilisem kohtukaebus perspektiivikad, kuna määruskaebuse esitajal on õigus keelduda tervist ohustavast tööst. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga kaebuse perspektiivikuse osas. Viru Vangla 2. veebruari 2017. a tõendist (tl 22) ja 28. veebruari 2017. a majandustöödele määramise käskkirjast nr 6-2/241-1 (tl 7) nähtuvalt on A. Pauluse tööle määramise kooskõlastanud vangla meditsiiniosakonna arst. Arsti hinnangu kohaselt on kinnipeetav töövõimeline ning võib täita kõiki E7 ja E8 koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu arstide vastuolulistele hinnangutele ja on koos esialgse õiguskaitse taotlusega esitanud väljaspool vanglat asuva arsti hinnangu (tl 22 pöördel-23) ning viitab määruskaebuses raviloole nr 69 (tl 20), mille kohaselt sobib A. Paulusele kerge töö, ei sobi sundasend ega raske füüsiline töö 8 tunni jooksul. Sobib, kui saab vahelduvalt istuda, kõndida ja seista. Ringkonnakohus osutab, et vanglas pakutavad majandustööd ei ole pikaajalist rasket füüsilist pingutust nõudvad ning võimaldavad vahelduvalt istuda, kõndida ja seista. Kuigi määruskaebuses rõhutatakse, et koristaja tööd ei ole võimalik teha istudes, on kaebajal vajadusel võimalik istuda ja kehaasendit muuta töösoorituste vahepeal.
11.Kinnipeetava tervislikku seisundit on vangla meditsiiniosakonna õde hinnanud nähtuvalt Viru Vangla 29. juuni 2017. a käskkirjast nr 6-3/632-1 ka tööle asumise korralduse andmisel ning tunnistanud määruskaebuse esitaja töövõimeliseks. Kuigi A. Paulus on tööle asumise korralduse täitmisest keeldumisel viidanud seljavaludele, on ta siiski valu vaigistavatest ravimistest keeldunud, mis annab alust kahelda töötamist takistavates väljakannatamatutes seljavaludes. Kaebaja viitab määruskaebuses, et talle ei ole võimaldatud neurokirurgi vastuvõttu ega enne distsiplinaarkaristuse määramist kontrollitud tema tervislikku seisundit põhjalikumalt. Ringkonnakohus märgib, et VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Seega seaduses ei ole sätestatud eriarsti kooskõlastuse nõuet. Samuti ei ole Riigikohtu praktika kohaselt kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid vastavalt oma soovile (RKHKo 15. detsember 2010, nr 3-3-1-53-10, p 7). Kaebaja on esitatud meditsiinikaardi väljavõtte kohaselt olnud regulaarselt arstide järelevalve all ja tema kaebusi tervisliku seisundi kohta ei ole jäetud tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu, et isikule oleks abitöödel töötamine tervislikel põhjustel täielikult vastunäidustatud või abitöödele asumisel võiks halveneda isiku tervislik seisund pöördumatult. Lisaks on kinnipeetaval õigus tervise halvenedes või haiguse ägenedes pöörduda vangla arsti poole. Riigikohus on märkinud, et kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, siis on ootamatu terviserikke korral kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumisest. Sellises olukorras saab kinnipeetava terviseseisundile anda hinnangu ka tervishoiuteenust osutav õde (RKHKo 22. jaanuar 2015, 3-3-1-53-14, p 16).
12.Kaebaja on viitega Tartu Ringkonnakohtu lahendile märkinud, et talle käskkirjaga määratud karistus on ebaproportsionaalne, kuna vaidlusealuse käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud jõustumata karistustega. Viru Vangla 29. juuni 2017. a käskkirjast nr 6-3/632-1 nähtuvalt oli kinnipeetav A. Paulusel 6 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kõik olid määratud mitteallumise eest vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Käskkirjast nähtuvalt on kaebajale karistuse määramisel arvestatud, et teda on varasemalt samalaadse rikkumise eest korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 1 kehtib haldusakt reeglina adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates ning HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega iseenesest vaide- või kohtumenetluses osalemine haldusakti kehtivust ei mõjuta. Kohtul on HKMS § 251 lg 1 p 1 kohaselt võimalik esialgse õiguskaitse korras peatada haldusakti kehtivus või täitmine, kuid kohtute infosüsteemist ei nähtu, et mõne kaebaja vaidlustatud käskkirja puhul oleks niisugust esialgse õiguskaitse abinõud kohaldatud. Seetõttu oli võimalik eelnevalt kaebajale määratud karistusi uue distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võtta. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel ei saa arvestamata jätta kaebaja eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab kinnipeetava käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini ning vangla korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Samas vangla haldusakti õigusvastasus võiks omada tähendust kinnipeetavale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel. Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne (RKHKo 29. september 2015, nr 3-3-2-1-15, p 23-25). Seega juhul, kui kohtumenetluses tunnistataks mõni eelnevatest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadest õigusvastaseks, võiks iseenesest karistuse ebaproportsionaalsuse küsimus tõusetuda. Kaebajale mõistetud 20-päevast kartserikaristust ei saa eelnevaid karistusi ja lubatud maksimummäära arvesse võttes lugeda käesolevalt nii ebaproportsionaalseks, mis tingiks eraldivõetuna vaide- ja võimaliku kohtumenetluse perspektiivikuse.
13.Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus taotluse aluseks olevat vaiet ega võimalikku hilisemat kaebust perspektiivikaks.
14.Määruskaebuse esitaja on esialgse õiguskaitse vajadust põhjendanud sellega, et üksikvangistuse negatiivne mõju inimese tervisele võib tekkida juba paari päevaga ning risk tervisele suureneb iga üksikvangistuses veedetud päevaga. Samas ei ole määruskaebuses põhjendatud, kuidas A. Pauluse kartseris viibimine konkreetselt tema tervist ohustab. Esitatud materjalidest ei nähtu, et A. Paulus oleks kartserirežiimil viibides esitanud vanglale taotlusi oma tervisliku seisundi hindamiseks ning vangla oleks sellest põhjendamatult keeldunud. Esialgse õiguskaitse taotluses viitab kaebaja, et tema tervis on üksikvangistuses tõsises ohus, kuna ta kannatab aastaid pidevaid seljavalusid ja kartserirežiimis ei võimaldata lavatsi kasutamist. Samas ei nähtu, et A. Paulus oleks kartserirežiimil viibides taotlenud seljavalude tõttu vanglalt lamamisaseme kasutamise võimaldamist. Vaid väide, et üksikvangistus võib isiku tervisele negatiivselt mõjuda, ei tähenda, et käesoleval juhul põhjustab kartserikaristuse kandmine määruskaebuse esitajale tervisekahjustusi, mistõttu ei võiks kartserikaristust kaebaja suhtes kohaldada.
15.Määruskaebuse esitaja on viidanud, et Tallinna Ringkonnakohus on sarnases vaidluses 24. mai 2017 kohtumääruses haldusasjas nr 3-17-533 leidnud, et isiku huvi kaalub avaliku huvi üle ning rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole kohustuslike seisukohtadega. Tulenevalt HKMS § 233 lg 1 on kohustuslikud üksnes Riigikohtu seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel ja sedagi sama asja läbivaatavale kohtule. Teiste kohtuasjade lahendamisel ei ole alama astme kohtutele Riigikohtu seisukohad siduvad ja kohustuslikud, kuid seisukohtadega mittenõustumist ja normile teistsuguse tõlgenduse andmist tuleb alama astme kohtutel põhjalikult motiveerida (Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. K. Merusk, I. Pilving jt, lk 659). Kohtupraktikas on täpsustatud, et kohtule saab ette heita erinevat seaduse tõlgendamist, kui on tegemist kohtuasjadega, mille faktilised asjaolud on samasugused. Etteheite tegemiseks ei piisa, et erinevates seadustes sätestatud õigusnormid on sarnase sisuga (RKHKo 20. detsember 2016, nr 3-3-1-44-16, p 25). Seoses kartserikaristuse pikkusega on Riigikohus märkinud, et vangistusseadusest ei tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba viibib kartseris. Samuti ei kohusta vangistusseadus vanglat jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest (RKHKo 21.03.2013, nr 3-3-1-79-12, p 10).
16.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus 11. juuli 2017. a määrus muutmata.
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
rahuldamata
Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/
ja
Tartu
Halduskohtu
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.