Ülle Polluks A. P kaebus Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/437-1, 6-3/789-1, 6-3/830-1, 6-3/320-1, 6-3/632-1, 6-3/687-1 ja 6- 3/103-1 ja nende alusel koostatud vaideotsuste tühistamiseks ning kaebaja järjestikku pikka aega kartseris hoidmise õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja – A. P, esindaja vandeadvokaat Küllike Namm Vastustaja – Viru Vangla Kirjalik menetlus
Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Kuulutada haldusasja nr 3-19-765 menetlus kinniseks.
2.Rahuldada kaebus osaliselt. Tuvastada, et kaebaja suhtes kartserikaristuse täitmine oli õigusvastane osas, mil ajavahemikel 05.04 - 05.06.2017 (62 päeva), 04.07 - 06.09.2017 (65 päeva), 01.12.2017 - 06.04.2018 (127 päeva), 30.05 - 12.10.2018 (136 päeva), 19.10 03.12.2018 (46 päeva), 27.12.2018 - 27.03.2019 (90 päeva) A. P viibis kartseris kauem kui 45 päeva järjest.
3.Jätta rahuldamata kaebus Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/437-1, 6-3/789-1, 6-3/830-1, 6-3/320-1, 6-3/632-1, 6-3/687-1, 6-3/103-1 ja nende alusel koostatud vaideotsuste tühistamise nõudes.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1274 eurot ja riigilõiv 25 eurot. Kaebajal tuleb teatada vastustajale, kellele ja millisele kontole ta menetluskulude tasumist soovib. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsusele võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. jaanuaril 2021 (k.a).
3-19-765 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 28.02.2017.a käskkirjaga nr 6-2/241-1 määrati kinnipeetav A. P (kaebaja) tööle V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, tähtajatult alates 01.03.2017.a. Käskkirjast nähtub, et arst Viktoria Pronevitš kooskõlastas 04.02.2017 kaebaja tööle määramise, kaebaja on töövõimeline ning võib täita koristaja tööjuhendist E7 ja E8 tulenevaid tööülesandeid. Kaebaja esitas kohtuasjas 3-17-968 kohtule kaebuse tööle määramise käskkirja tühistamise nõudes. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud.
2.Viru Vangla määras 03.04.2017. a käskkirjaga nr 6-3/320-1 A. P distsiplinaarkaristuse, kartserisse paigutamise 21 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 01.03, 02.03 ja 03.03.2017 vanglaametniku korraldusele asuda tööle osakonna koristajana. Kaebaja põhjendas keeldumist sellega, et tal on seljavalu. Kaebaja terviseseisundit hindas kõigil kordadel meditsiiniõde O. Soom, kes tunnistas kaebaja töövõimeliseks. Peale töövõimeliseks tunnistamist anti A. P korduvaid korraldusi tööle asumiseks, kuid kinnipeetav keeldus korraldusi täitmast. Vastustaja leidis, et kaebaja pani toime raske rikkumise. Kaebajal ei olnud juhtumite toimumise ajal ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust.
2.1.Kaebaja esitas vaidlustatud käskkirjale vaide. Viru Vangla jättis 17.05.2017. a vaideotsusega nr 6-12/123-3 vaide rahuldamata.
2.2.A. P
2.3.esitas 14.06.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (kaebus registreeriti kohtuasjana nr 3-171267 ). Kohus võttis kaebuse menetlusse vaidlustatud käskkirja nr 6-3/320-1 ja vaideotsuse nr 6-12/123-3 tühistamise nõudes. Tartu Halduskohus peatas 29.08.2017. a määrusega haldusasja menetluse kuni haldusasjas 3-17-968 lahendi jõustumiseni.
3.Viru Vangla määras 29.06.2017. a käskkirjaga nr 6-3/632-1 A. P distsiplinaarkaristuse, kartserisse paigutamise 20 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 01.06.2017 vanglaametniku korraldusele asuda tööle osakonna koristajana. Kaebaja põhjendas keeldumist sellega, et tal on seljavalu. Kaebaja terviseseisundit hindas meditsiiniosakonna õde A. Koosel, kes tunnistas kaebaja töövõimeliseks. Kaebajale pakuti valuvaigistavaid ravimeid, kuid nendest ta keeldus. 25.05.2017. a kirurgi tehtud sissekandest tervisekaarti nähtub, et kinnipeetavale töövabastust antud ei olnud. Vastustaja leidis, et kaebaja pani toime raske rikkumise. Kaebajal oli juhtumi
3-19-765 toimumise ajal 6 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kõik määrati selle eest, et kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle.
3.1.Kaebaja esitas eelnimetatud käskkirja peale vaide. Viru Vangla jättis 09.08.2017 vaideotsusega nr 6-12/216-3 vaide rahuldamata.
4.Viru Vangla määras 13.07.2017. a käskkirjaga nr 6-3/687-1 A. P distsiplinaarkaristuse, kartserisse paigutamise 20 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 13.06.2017 vanglaametniku korraldusele asuda tööle osakonna koristajana. Kaebaja põhjendas keeldumist sellega, et tal on seljavalu. Kaebaja terviseseisundit hindas meditsiiniosakonna õde O. Soom, kes tunnistas kaebaja töövõimeliseks. Vastustaja leidis, et kaebaja pani toime raske rikkumise. Kaebajal oli juhtumi toimumise ajal 6 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kõik määrati selle eest, et kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle.
4.1.Kaebaja esitas eelnimetatud käskkirjale vaide. Viru Vangla jättis 16.08.2017. a vaideotsusega nr 6-12/230-3 vaide rahuldamata.
4.2.A. P esitas 31.08.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse (kaebus registreeriti kohtuasjana nr 3-17-1801). Kohus võttis kaebuse menetlusse käesoleva määruse p-des 3 ja 4 märgitud käskkirjade ja vaideotsuste tühistamise nõudes. Kaebaja lisab, et on alates aprillist 2017 viibinud kartseris 30.08.2017. a seisuga 118 päeva, mis kahjustab tema inimväärikust ja tervist.
5.Viru Vangla määras 11.08.2017. a käskkirjaga nr 6-3/789-1 A. P distsiplinaarkaristuse, kartserisse paigutamise 25 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 12.07.2017 vanglaametniku korraldusele asuda tööle osakonna koristajana. Kaebaja põhjendas keeldumist sellega, et tal on seljavalu. Kaebaja terviseseisundit hindas meditsiiniosakonna õde O. Soom, kes tunnistas kaebaja töövõimeliseks. Vastustaja leidis, et kaebaja pani toime raske rikkumise. Kaebajal oli juhtumi toimumise ajal 7 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kõik määrati selle eest, et kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle.
5.1.Viru Vangla määras 21.08.2017. a käskkirjaga nr 6-3/830-1 A. P distsiplinaarkaristuse, kartserisse paigutamise 25 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 19.07.2017 vanglaametniku korraldusele asuda tööle osakonna koristajana. Kaebaja põhjendas keeldumist sellega, et tal on seljavalu. Kaebaja terviseseisundit hindas meditsiiniosakonna õde O. Soom, kes tunnistas kaebaja töövõimeliseks. Vastustaja leidis, et kaebaja pani toime raske rikkumise. Kaebajal oli juhtumi toimumise ajal 7 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kõik määrati selle eest, et kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle.
5.2.Kaebaja esitas eelnimetatud käskkirjadele vaide. Viru Vangla jättis 28.09.2017. a vaideotsusega nr 6-12/278-3 vaide rahuldamata.
5.3.A. P esitas 18.10.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud käskkirjade nr 6-3/7891 ja nr 6-3/830-1 ning vaideotsuse nr 6-12/278-3 tühistamise nõudes. Kaebus registreeriti kohtuasjana nr 3-17-2131. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse.
3-19-765
6.Viru Vangla määras 25.05.2018. a käskkirjaga nr 6-3/437-1 A. P distsiplinaarkaristuse, kartserisse paigutamise 45 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 25.04.2018 vanglaametniku korraldusele asuda tööle osakonna koristajana. Kaebaja põhjendas keeldumist sellega, et tal on seljavalu. Kaebaja terviseseisundit hindas meditsiiniosakonna õde A. Koosel, kes tunnistas kaebaja töövõimeliseks. Vastustaja leidis, et kaebaja pani toime raske rikkumise. Kaebajal oli juhtumi toimumise ajal 9 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kõik määrati selle eest, et kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle.
6.1.Kaebaja esitas eelnimetatud käskkirjale vaide. Viru Vangla jättis 12.07.2018. a vaideotsusega nr 6-12/353-3 vaide rahuldamata.
6.2.A. P esitas 07.08.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud käskkirja nr 6-3/437-1 ja vaideotsuse nr 6-12/353-3 tühistamise nõudes. Kaebus registreeriti kohtuasjana nr 3-181594. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse vaidlustatud otsuste tühistamise nõudes.
7.Tartu Halduskohus 03.10.2018. a määrusega uuendas menetluse haldusasjas nr 3-17-1267 (p 1), võttis kaebuse haldusasjas nr 3-18-1594 menetlusse (p 2), jättis kaebaja taotluse menetluse peatamiseks haldusasjas nr 3-17-2131 rahuldamata (p 3), andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks (p 4) ning liitis haldusasjad nr 3-17-1267, 3-17-1801, 3-17-2131 ja 318-1594 ning otsustas lugeda edaspidi haldusasja numbriks 3-18-1594 (p 5).
8.Tartu Halduskohus 15.02.2019. a määrusega kuulutas haldusasja nr 3-18-1594 osaliselt kinniseks (p 1), jättis rahuldatama kaebaja taotluse asja arutamiseks kohtuistungil ja tunnistajate ülekuulamiseks ning määras asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (p 2). Kohus andis tähtaja täiendavate seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks (p-d 3 ja 4) ning teatas otsuse avalikult teatavaks tegemise aja (p 5).
9.Viru Vangla määras 08.02.2019. a käskkirjaga nr 6-3/103-1 A. P distsiplinaarkaristuse, kartserisse paigutamise 45 ööpäevaks. Kaebajat süüdistati selles, et ta ei allunud 16.01.2019 vanglaametniku korraldusele asuda tööle osakonna koristajana. Kaebaja põhjendas keeldumist sellega, et tal on seljavalu. Kaebaja terviseseisundit hindas meditsiiniosakonna õde E. Innos, kes tunnistas kaebaja töövõimeliseks. Vastustaja leidis, et kaebaja pani toime raske rikkumise. Kaebajal oli juhtumi toimumise ajal 7 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis kõik määrati selle eest, et kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle.
9.1.Kaebaja esitas eelnimetatud käskkirjale vaide. Viru Vangla jättis 04.04.2019. a vaideotsusega nr 6-12/107-2 vaide rahuldamata.
9.2.A. P esitas 22.04.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud käskkirja nr 6-3/103-1 ja vaideotsuse nr 6-12/107-2 tühistamise nõudes ning vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebaja palub kohtul tuvastada tema suhtes kartserikaristuse täitmise õigusvastasus osas, mil ajavahemikel 05.04 - 05.06.2017 (62 päeva), 04.07 - 06.09.2017 (65 päeva), 01.12.2017 - 06.04.2018 (127 päeva), 30.05 - 12.10.2018 (136 päeva), 19.10 03.12.2018 (46 päeva), 27.12.2018 - 27.03.2019 (90 päeva) kaebaja viibis kartseris kauem kui 45 päeva järjest. Kaebus registreeriti kohtuasjana nr 3-19-765. Kohus võttis kaebuse menetlusse
3-19-765 eelnimetatud käskkirja nr 6-3/103-1 ja vaideotsuse nr 6-12/107-2 tühistamise nõudes ning eelnimetatud tuvastamisnõudes.
10.Tartu Halduskohus 19.06.2019. a määrusega mh tühistas halduskohtu 15.02.2019. a määruse resolutsiooni p 5 (kohtuotsuse asjas nr 3-18-1594 avalikult teatavaks tegemise aeg) (p 3), liitis haldusasjad nr 3-18-1594 ja 3-19-765 ning edaspidi haldusasja numbriks sai 3-19765 (p 4).
11.Vastustaja esitas 30.08.2019 vastuse täiendatud kaebusele.
12.Tartu Halduskohus otsustas 06.08.2020. a määrusega vaadata asi läbi kirjalikus menetluses ja teatas kohtuotsuse teatavaks tegemise aja.
Menetlusosaliste seisukohad
13.Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjad ja vaideotsused ei ole põhjendatud ega õiguspärased. 1) Kaebaja ei ole toime pannud distsiplinaarrikkumisi. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 alusel tööst keeldumisel ei riku tööst keelduv kinnipeetav talle vangistusseaduse (VangS) § 67 p-ga 1 pandud kohustust alluda vanglateenistuse seaduslikele korraldustele. Kaebaja oli hädaabinõuna õigustatud keelduma tervist ohustava töö tegemisest ning tema tegevus ei ole käsitletav distsiplinaarrikkumisena. 2) Viru Vangla arst Viktoria Pronevitši andis 04.02.2017. a paljasõnalise kinnituse kaebaja töövõimelisusele ning seda enne, kui kaebajale teostati MRT uuring 20.02.2017, milles kirjeldatakse kaebaja lülisambas esinevaid mitmeid kõrvalekaldeid (kohtuasja toimik nr 3-171267, kaebuse, lisa 6). 3) Kaebaja pikaajalised seljavalud on fikseeritud alates 26.05.2015. Vastustaja ei ole piisava põhjalikkusega tutvunud kaebaja terviseseisundiga. Kaebajal on diagnoositud skolioos ehk kõverselgsus (06.07.2015. a ravilugu nr 349, samuti on tuvastatud lülisamba kõverdumine ning lülisamba kanali ahenemine (09.08.2016 ravilugu nr 63), millega kaasneb seljavalu. Kõverselgsus tuvastati ka 20.02.2017. a MRT-uuringuga, mida kajastab 27.02.2017. a ravilugu nr 76. Skolioos ei ole ajas paranev ning seda saab ravida üksnes operatsiooniga, mida kaebajale teostatud ei ole. 4) Kaebaja külastas 04.02.2017 meditsiiniosakonda seoses avaldanud kõrvapõletikuga. Hiljem selgus, et arst hindas paariminutilise vastuvõtu käigus hoopis kaebaja töövõimelisust. Arst ei küsinud kaebaja tervise kohta ega eelnevate diagnooside kohta. 5) Arvestades kaebaja diagnoosi skolioos, saab objektiivse hinnangu kaebaja töövõime kohta anda vaid vastavate meditsiiniliste eriteadmistega isik, s.o neuroloog või ortopeed, aga mitte vangla arst V. Pronevitš, kes on 2006. a omandanud erakorralise meditsiini (endine nimetus kiirabi) eriala1, mistõttu ei olnud ta piisavalt pädev. Seega ei ole kaebaja rahul enda tööle määramisega üleüldiselt ega selle aluseks olnud arsti hinnanguga kaebaja töövõime kohta. 6) Pärast 04.02.2017. a arsti töövõimelisuse hindamist on kaebaja suhtes tehtud täiendavaid uuringuid ja pandud talle uusi diagnoose: - 20.02.2017 toimus MRT uuring (ravilugu 76); - 13.04.2017 Tartu Ülikooli Kliinikumi arsti L. Kõivu ambulatoorne epikriis, milles arst peab võimalikuks füüsilise puude esinemist kaebajal;
3-19-765 - 08.05.2017 neuroloog dr N. Neglasoni hinnang, et kaebajale sobib kerge töö lisapuhkepausidega (ravilugu 87); - 25.05.2017 diagnoositi kaebajal spondüloartroos ja spinaalastenoos (ravilugu 90); - 08.08.2017 dr R. Aadamsoo hinnang, et kaebaja võib täita koristaja tööjuhendis tööülesandeid 1.1, 1.2, 1.3, 1.4 (ravilugu 101); - 01.09.2017 dr L. Kõivu ambulatoorne epikriis, milles põhidiagnoosiks märgitud spondüloos radikulopaatiaga; - 04.10.2017 korduv MRT uuring; - 13.10.2017 dr L. Kõivu ambulatoorne epikriis . 7) Kõikides vaidlustatud käskkirjades ette heidetavate rikkumiste kuupäevadel, hindas kambris kaebaja terviseseisundit meditsiiniosakonna õde. Mõnikord õde kraadis kaebajat ning teinekord mõõtis vererõhku. Visiidi kestvus oli maksimaalselt paar minutit ning kaebaja seljavalu kaebustele õde tähelepanu ei pööranud. Mõningatel kordadel pakuti kaebajale valuvaigisteid, kuid kaebaja keeldust neist. Seega ei ole vastustaja hinnangul seljavalu esinemine tööst vabastamise aluseks, kuivõrd valu korral on kinnipeetaval võimalus tarvitada valuvaigisteid ja seejärel kohustus tööle asuda, mis on vastuolus kohtupraktikaga. 8) Kaebaja puhul oli enne tööle asumise korralduse andmist olemas vastandlikud seisukohad kaebaja töövõime kohta. Koristaja töö puhul on tegemist füüsilise tööga, millega kaasneb paratamatult ka selja füüsiline koormamine. Dr Leho Kõiv soovitas kaebajal selja füüsilisest koormamisest hoiduda, kuna see võib kaasa tuua haiguse ägenemise. Kaebaja terviseprobleeme tõendab see, et meditsiiniosakond on korduvalt andnud kaebajale seljavalu tõttu valuvaigisteid. 9) E8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristaja ülesannete täitmine ei ole kaebajale näidustatud ning E8 koristatavad ruumid on kordades suuremad kaebaja kambrist, mistõttu ei ole nende ruumide koristamisele kuluv füüsiline pingutus ning koormus seljale omavahel võrreldavad. Koristaja tööjuhendis märgitud ülesanded ei ole võrreldavad kambri korrashoidmisega, samuti ei ole võimalik neid ülesandeid täita istudes. Pideva ja tugeva seljavalu tõttu on valulikud kaebaja mistahes füüsilise pingutusega seonduvad igapäevased tegevused ja toimingud, nt enesehooldus (riietumine, pesemine), seismine, kõndimine, istumine jne. Kuivõrd temale määratud tööülesannete täitmine nõuab pikaajalist püsti seismist, kummardamist, kükitamist, kerega külgsuunaliste liigutuste tegemist, raskuste tõstmist jne, ei ole kaebaja suuteline tugeva seljavalu tõttu neid ülesandeid täitma. 10) Määratud karistused on ebaproportsionaalsed. Kaebajat on tervist ohustavast tööst rahumeelselt keeldumise eest karistatud mitmetel kordadel ja ta on kõik talle määratud karistused vaidlustanud. Vastustaja on eiranud teadvalt EIK kohtupraktikat, milline keelab kartserikaristuse kohaldamise vangla korraldusele rahumeelselt mitteallumise korral ning määranud kaebajale erinevaid kartserikaristusi järjest ja katkematult. Kaebajale mõistetud karistus ei ole kooskõlas Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) soovitustega ning õiguskantsleri seisukohtadega, mille järgi ei tohi mõistetav kartserikaristus ületada 14 ööpäeva. 11) Käskkirjaga nr 6-3/320-1 määratud karistused on topeltkaristused. Kaebajapoolne tööle asumisest keeldumine on käsitletav ühe teona ning selle eest järjepidev karistamine on ne bis in idem põhimõtte rikkumine. Kaebajal on skolioos, mis ei ole iseenesest mööduv haigus. Kui ametnikule on teada, et isik ei ole suuteline tööle asuma, on sellise korralduse täitmisest keeldunud, seda selgelt väljendanud ja ka vaidlustanud, siis ei ole asjakohane, et kinnipeetavale antakse pidevalt uuesti samalaadseid töökorraldusi ja iga keeldumise korral uuesti karistatakse. 12) Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjade alusel on kaebajat karistatud kokku 201 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kuna vangla määrab kartserikaristusi järjest ja need pööratakse täitmisele katkematult, on kaebaja viibinud kartseris järjest ülipikka aega: 05.04 05.06.2017 (62 päeva); 04.07 - 06.09.2017 (65 päeva); 01.12.2017 - 06.04.2018 (127 päeva);
3-19-765 30.05 - 12.10.2018 (136 päeva); 19.10 - 03.12.2018 (46 päeva); 27.12.2018 - 27.03.2019 (90 päeva). Kaebaja hinnangul on õigusvastane katkematute kartserikaristuste määramine, mis ületavad 45 ööpäeva. Kinnipeetava sedavõrd pikka aega üksikvangistuses hoidmine kahjustab tema inimväärikust ja tervist. Vastustaja ei ole hinnanud, kas kaebaja tervislik seisund võimaldab tal sedavõrd pikaajaliselt kartserikaristust kanda.
14.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja viitas kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtadele. 1) Vangla määras kaebaja tööle vastavalt arsti kooskõlastusele. Hinnangu kinnipeetava töövõimelisusele annab vangla arst vastavalt tervisekaardis sisalduvatele kannetele. Kinnipeetava terviseprobleemid kajastuvad tema tervisekaardis ning seetõttu on vanglal väga hea ülevaade kinnipeetava tervislikust seisundist. Töövõimetust tingivad asjaolud on tõsised terviseprobleemid, mis ei saa tekkida nö üle öö. Pole mingit põhjust arvata, et Viru Vangla meditsiiniosakonna teenistujad ei tea, missugustes tingimustes peab kinnipeetav vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel viibima, milliseid tööülesandeid tuleb tal seejuures täita ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega tervist ohtu seadmata hakkama saada. 2) Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tema töövõime kohta on mitu vastandlikku seisukohta. 19.09.2016. a neuroloog N. Neglasoni hinnang ei ole vastuolus 04.02.2017. a Viru Vangla meditsiiniosakonna tõendiga, millest tuleneb, et kaebaja on töövõimeline ja võib täita kõiki koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. 20.02.2017 teostatud MRT uuring kinnitab juba varasemalt kaebaja tervisekaardis kajastatud probleeme seljaga, mis on töövõimelisuse hindamisel ka arvestatud. 13.04.2017 dr L. Kõivu arvamus, et kaebajal võib esineda füüsiline puue, on vaid oletus. Aprillis ei ole arst isikut üle vaadanud ega konkreetset otsust langetanud. Mh tuvastab puuet Sotsiaalkindlustusamet. Isegi juhul, kui isikul ka esineb mingi puue, ei tähenda see seda, et ta ei ole töövõimeline. 3) Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta kasutab selleks sobivaid töövõtteid ja -vahendeid. Koristamise ajal ei ole isik sundasendis, vaid võib pidevalt oma asendit muuta. Kaebajal on võimalik vältida enese vigastamist, valides ise töö tempo ja sobivad liigutused. Tegemist ei ole raske füüsilise tööga 8 tunni jooksul. Osakonna üldkasutatavate ruumide koristamiseks kulub 1 - 1,5 tundi. Selle aja jooksul jõuab kinnipeetav puhastada põrandat harjaga, pesta mopiga ja puhastada horisontaalpinnad niiske lapiga. Horisontaalpindu võib puhastada ka istudes. Oma kambri ja üldkasutatavate ruumide koristamise sisu ning maht on küll mõnevõrra erinevad, kuid liigutused, mis nende teostamisel teha tuleb, on suures osas siiski samad. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta seda kohustust ei täida. Ka selliseid igapäevased toimingud nagu pesemine, WC-s käimine, voodi korrastamine, kambris liikumine, jalutuskäikudel käimine jne nõuavad füüsilist pingutust ja koormavad selga. Vaatamata sellele ei ole kaebaja kõikidest eelmainitud tegevustest keeldunud. 4) Vastavalt kohtupraktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu (nt ootamatu terviserikke korral) ka tervishoiuteenust osutav õde. Peale tööle asumisest keeldumist hindas iga kord kaebaja tervislikku seisundit medõde. Meditsiinilistest tõenditest ei nähtu, et kaebaja tervislik seisund oleks välistanud töötamist. Vangla on seisukohal, et tööst keeldumise põhjuseks ei ole tervislik seisund, vaid hoopis kaaskinnipeetavate suhtumine sellesse, et A. P on sunnitud tegema lihttööd, mis võiks riivata tema eneseväärikust. 5) Ei oma tähtsust mitu kinnipeetavat on ühes osakonnas majandustööde abitöölisteks määratud. Töötamise võimaldamine ja töötamine on kinnipeetava jaoks olulise tähendusega. Vangistuse täideviimise eesmärke pole praktiliselt võimalik saavutada siis, kui isik keeldub töötamast. Õiguskuuleka elu vältimatuks osaks on tööoskused ja tööharjumuse omandamine
3-19-765 või säilitamine, selleks on vangla taganud vajalikud tingimused. Mistahes töö tegemine on üks tegevustest, mis aitab kinnipeetaval sisustada aega, kujundada õiguspäraseid väärtushinnanguid, et vanglast vabanedes tulevase tavaeluga kohaneda. Töötamise eest makstakse kinnipeetavale töötasu, selle arvel on kinnipeetaval võimalik täita tema vastu esitatud nõudeid ja tal on vabanedes olemas vahendid esialgsete kulude katteks. 6) Kaebajat on karistatud erinevatel kuupäevadel antud eraldiseisvatele korraldustele mitte allumise eest. Ne bis in idem põhimõte ei tähenda mitte seda, et ühe karistatava teo toimepanemise eest ei võiks isiku suhtes samaaegselt rakendada mitmeid eripalgelisi sanktsioonimeetmeid, vaid et tema ühele teole ei anta korduvalt hinnangut. Ka ei tähenda ühe sanktsiooni määratlemine karistusena seda, et sama õigusjärelm ei võiks kujutada endast osa mõne teise sanktsiooniga kaasnevatest piirangutest. 7) Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse (PS) § 11 teisest lausest. Abinõu peab olema sobiv, vajalik ja vajadusel kontrollitakse ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Korralduse täitmata jätmine on raske vangla julgeolekut ohustav distsipliinirikkumine. Kinnipeetava poolt ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui ametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kaebajale antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus, mistõttu korralduse täitmata jätmine on raske vangla julgeolekut ohustav distsipliinirikkumine. Vastustaja hinnangul jättis kaebaja ametnike korraldused täitmata subkultuursetel põhjustel, mis on vangla julgeolekut ohustav, eriti kinnipeetava poolt, kes on suuteline mõjutama kaaskinnipeetavaid oma nn subkultuurse autoriteedi läbi. 8) Kuna kaebaja rikkumiste näol on tegemist väga tõsiste rikkumistega, siis ei saa pidada karistusliigi valikut, kartserit, menetleja poolt ebaproportsionaalseks. Täiskasvanud kinnipeetavale võib ühe distsipliinirikkumise eest määrata maksimaalselt 45 ööpäeva kartserit. Näiteks 03.04.2017. a käskkirjaga määrati kaebajale kolme eraldiseisva rikkumise eest kartserikaristusena 21 ööpäeva. Seejuures 29.06.2017. a ja 13.07.2017. a käskkirjadega määrati kaebajale karistuseks 20 ööpäeva kartserit. 11.08.2017. a ja 21.08.2017. a käskkirjadega mõlemal juhul 25 ööpäeva kartserit ning 25.05.2018. a ja 08.02.2019. a käskkirjadega mõlemal juhul 45 ööpäeva. Arvestades rikkumise raskust, karistuse määramise eesmärki ja isiku eelnevaid distsiplinaarkaristusi ning et varasemad määratud karistused isiku hoiakuid ei muutnud, leiab vangla, et määratud distsiplinaarkaristusega ei sekkutud liigselt isiku põhiõigustesse ning määratud karistused on proportsionaalsed ja aitavad saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. 9) Üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele koheselt, mis põhineb seisukohal, et karistuse mõju on suurim siis, kui karistus järgneb rikkumise toimepanemisele võimalikult kiiresti. Karistuse täitmise põhjendamatu edasilükkamine on õigusvastane. Karistus tuleb täitmisele pöörata VangS § 65 lg-s 6 sätestatud tähtajal. Riigikohtu lahendi asjas nr 3-3-1-7912 kohaselt seadus ei kohusta vanglat jälgima, et kinnipeetavat ei paigutatakse erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. 10) Distsiplinaarkaristuse maksimummäär on kehtiva õiguse kohaselt 45 ööpäeva kartserit. Siseriiklikus kohtupraktikas ei peeta kartserikaristust, kui neid pööratakse järjestikku täitmisele ka pikemalt kui 45 päeva järjest, per se lubamatuks. Õigusvastasus võib tuleneda sellest, et üksikvangistus mõjub negatiivselt kaebaja tervisele, mh väheneb vangi sotsiaalne suhtlusvõimalus. Käesoleval juhul sellist negatiivset mõju ei esine. Kaebaja on ise keeldunud kartseriprogrammi raames täiendavatest suhtlusvõimalustest. Samuti on kaebaja korduvalt suhelnud kaplaniga. Vangla kaplan on eeskätt hingehoidja ning suhtlus kaplaniga on mitteformaalne. Seega annavad sellised suhtlusvõimalused vangile intellektuaalse stimulatsioonivõimaluse. Tervisekaardi kannetest ei nähtu, et kaebajal võiks millestki tuvastada
3-19-765 vaimse tervise probleeme seoses kartserikaristusega. Koosmõjus psühholoogi kannetega järeldub, et vangi tegevus on läbimõeldud ning eesmärgipärane. 11) Kaebaja ei kandnud kartserikaristust kartserikambris, vaid teise üksuse eluosakonna tavalises elukambris, kus talle oli tagatud eraldatud dušinurk ja tualett. Kambris on sundventilatsioon, piisav valgustus (aknaga ruum, lisaks kohtvalgusti), ruumis on sisseehitatud raadio. Kaebajale oli tagatud iga päev võimalus viibida värskes õhus. Kaebajal oli võimalik sportida oma kambris või jalutuskäigul väljas viibimise ajal.
KOHTU SEISUKOHT
15.Esmalt peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimikutesse liidetud dokumendid sisaldavad läbivalt andmeid kaebaja tervise kohta. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade tühistamise nõue
16.Kaebaja palub tühistada: 1) Viru Vangla 03.04.2017. a käskkiri nr 6-3/320-1 ja 17.05.2017. a vaideotsus nr 6-12/123-3; 2) Viru Vangla 29.06.2017. a käskkiri nr 6-3/632-1 ja 09.08.2017. a vaideotsus nr 6-12/216-3; 3) Viru Vangla 13.07.2017. a käskkiri nr 6-3/687-1 ja 16.08.2017. a vaideotsus nr 6-12/230-3; 4) Viru Vangla 11.08.2017. a käskkiri nr 6-3/789-1 ja 21.08.2017. a käskkiri nr 6-3/830-1 ning 28.09.2017. a vaideotsus nr 6-12/278-3; 5) Viru Vangla 25.05.2018. a käskkiri nr 6-3/437-1 ja 12.07.2018. a vaideotsus nr 6-12/353-3; 6) Viru Vangla 08.02.2019. a käskkiri nr 6-3/103-1 ja 04.04.2019. a vaideotsus nr 6-12/107-2.
17.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja käskkirjade tühistamise nõue on alusetu ja kaebus selles osas ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
18.Kinnipeetava töökohustus tuleneb VangS §-st 37, mille lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Töötama ei ole muuhulgas kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (§ 37 lg 2 p 3). Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (§ 37 lg 3). Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Riigikohtu 30.05.2012. a otsuse asjas nr 3-3-1-14-12 p 10 kohaselt laieneb TTOS § 14 lg 5 p 4 ka tööle vanglas ning sellel alusel tööst keeldumisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 lg-s 1 sätestatud kohustust.
19.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et kui kinnipeetav kasutab õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise, siis ei riku ta VangS § 67 p 1, mis kohustab
3-19-765 kinnipeetavat vanglateenistuse ametnike korraldustele alluma. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja keeldus: - 01.-03.2017 (käskkiri nr 6-3/320-1); - 01.06.2017 (käskkiri nr 6-3/632-1); - 13.06.2017 (käskkiri nr 6-3/687-1); - 12.07.2017 (käskkiri nr 6-3/789-1); - 19.07.2017 (käskkiri nr 6-3/830-1); - 25.04.2018 (käskkiri nr 6-3/437-1) ja - 16.01.2019 (käskkiri nr 6-3/103-1) tööle asumast tuginedes seejuures tervislikule põhjusele (seljavalule).
20.Riigikohtu praktika kohaselt saab kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-st 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt RKHK otsus nr 3-3-2-1-15, p 17 ja nr 3-3-2-2-15, p 18) või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Seega on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas kaebajal oli õigus keelduda tööst oma tervisliku seisundi tõttu elik kas kaebajal esines tervisehäireid ja kas need olid sellised, et teda oleks tulnud tööst vabastada.
21.Kaebaja on seisukohal, et tal oli käesoleva otsuse p-s 18 märgitud kuupäevadel õigus tööst keelduda VangS § 37 lg 2 p 3 ja TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel, kuna töö tegemine oleks ohustanud tema tervist.
22.VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Kaebaja määrati tööle käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud käskkirjaga. Kaebajale tööle asumise korralduste ajal oli seega tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga. Käskkirjas märgiti, et vastavalt meditsiiniosakonna ettekirjutusele võib kinnipeetav täita kõiki E8 koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. Meditsiiniosakonna arst Viktoria Pronevitš kooskõlastas 04.02.2017 kaebaja tööle määramise. Kaebaja vaidlustas tööle määramise käskkirja, kuna leidis, et arsti 04.02.2017 antud kooskõlastus on ebaõige, sest kaebaja tervisekaardile kantud varasemad diagnoosid, samuti 20.02.2017 teostatud MRT uuring lükkavad arsti hinnangu kaebaja töövõimelisuse kohta ümber. Kohus menetles eelnimetatud kaebust haldusasjas nr 3- 17-968 ning jättis kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud, mis tähendab, et praegu ei ole pooltel enam võimalik vaielda selle üle, kas kaebaja määrati tööle õigesti. Sellest tulenevalt jätab kohus tähelepanuta käesolevas asjas esitatud kaebaja selgitused ja tõendid, mis käsitlevad enne tööle määramist kaebaja tervisele antud hinnanguid, mis puudutavad Viru Vangla 28.02.2017. a käskkirja ning selle andmisel Viru Vangla arsti 04.02.2017 antud kooskõlastuse õiguspärasust ja kaebaja töövõimet hinnanud arsti pädevust.
23.Kaebaja väidab, et tema tervislik seisund on võrreldes tööle määramise ajaga oluliselt muutunud. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja see väide tõendatud. 25.05.2017 on kaebajale pandud põhidiagnoos spinaalastenoos (toimik nr 3-19-765, tl 43). Eelnimetatu on aga märgitud kaebaja tervisekaardis ka varasemalt, s.o 19.09.2016 (ravilugu nr 69, toimik nr 3-17-2131, tl 50). Samuti on 09.08.2016. a raviloos nr 63 nimetatud spondüloartroosi (toimik nr 3-17-2131, tl 49). Kaebaja tööle määramisel on eelnimetatud diagnoose arvesse võetud, mistõttu ei ole põhjendatud väita, et kaebaja tervislik seisund on võrreldes tööle määramise ajaga oluliselt muutunud. Dr L. Kõiv ei ole kaebaja tervisekaarti märkinud tööst vabastamist. 25.05.2017 on kirurgi poolt tehtud sissekanne tervisekaarti, mille kohaselt töövabastust kaebajale antud ei ole. Dr Kõiv on soovitanud kaebajale ravivõimlemist ja hoidumist selja füüsilisest koormamisest.
3-19-765 Samuti on neuroloog Neglason 08.05.2017 andnud kaebajale töötamisloa (sobib kerge töö puhkepausidega, toimik nr 3-17-2131, tl 52p). Ühtlasi jõudis kohtuasjas nr 3-17-968 kohus järeldusele, et kaebaja terviseseisund ei ole pärast tema tööle määramist halvemaks muutunud (vt TRKK 04.04.2018. a otsuse p-d 12-17).
24.Juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, võib ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde (vt RKHK otsus nr 3-3-1-53-14, p 16). Seega on VangS § 37 lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde on leidnud, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama.
25.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et otsuse p-s 18 märgitud kuupäevadel, kui kaebaja keeldus tööle asumast, vaatas meditsiiniosakonna õde kaebaja üle. Kaebaja põhjendas tööst keeldumist igakordselt seljavaluga märkides mõnedel juhtudel täiendavalt, et esineb suremuse tunne varvastes, sõrmede tuimus. Meditsiiniõe hinnangul oli kaebaja liikumine vaba, istub toolile probleemideta, visuaalselt selg turseta, kummardas ette umbes 45 kraadi. Järelikult võib asuda seisukohale, et kaebaja tööst keeldumise põhjused olid sarnased, mida kaebaja avaldas arstile 19.09.2016 ehk enne tööle määramist. Seega ei esinenud kaebajal tööst keeldumiste ajal ootamatut tervisehäiret. Kaebaja ei esitanud meditsiiniõele uusi asjaolusid enda tervise kohta. Vangla arst oli juba varem andnud kaebajale hinnangu selle kohta, kas seljavalu takistab tal töötamast ja kaebaja tööle määramine on läbinud kohtuliku kontrolli. Meditsiiniõde ei hinnanud vaidlustatud kuupäevadel kaebaja tervislikku seisundit selliseks, et kaebajal oleks olnud õigus tervislikel põhjustel neil kuupäevadel tööst keelduda, mistõttu puudus kaebajal õigus keelduda tööle asumise korralduse täitmisest. Ükski asjas kogutud tõend ei anna kohtu hinnangul alust jõuda järeldusele, et meditsiiniosakonna õe hinnang kaebaja võimelisusele tööd teha, oleks olnud ebaõige.
26.Kaebaja arvates lükkavad meditsiiniõe hinnangu ümber teised meditsiinitöötajate seisukohad kaebaja töövõime kohta. Kaebaja viitab 20.02.2017 MRT uuringule, millega tuvastati ta selgroos mitmed olulised degeneratiivsed muutused; 13.04.2017. a dr L. Kõivu ambulatoorsele epikriisile, mille kohaselt arst peab võimalikuks füüsilise puude esinemist kaebajal; 01.09.2017. a dr L. Kõivu epikriis, milles on põhidiagnoosiks märgitud spondüloos radikulopaatiaga, lülisamba degeneratiivsed muutused ning põhihaiguse tüsistuseks nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisundid radikulopaatiaga ja kompessiooni tagajärjel tekkinud närvivalu jm sümptomid. Kaebaja märgib veel, et 04.10.2017. a MRT uuring kinnitas täiendavalt, et kaebajal esinevad selgroo olulised degeneratiivsed muutused ning vajalik on säästlik režiim.
27.Kohus on seisukohal, et kaebaja viidatud tõenditest nähtub, et kaebajal on terviseprobleeme seoses seljaga, kuid selle üle poolte vahel vaidlust ei esine. Kaebaja hinnangul välistab tema tervislik seisund töötamise täielikult, kuid kohtu hinnangul ei nähtu ühestki kaebaja esitatud tõendist, et talle oleks meditsiinitöötaja poolt antud tulenevalt tema terviseseisundist täielik vabastus tööst. Kohus leiab, et kaebajale sobiva töö iseloomus on oldud küll erinevatel seisukohtadel, nt 04.02.2017. a Viru Vangla arsti tõendi kohaselt võib kaebaja täita kõiki koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid ning 13.10.2017. a dr L. Kõivu koostatud epikriisi järgi on kaebajale vajalik säästlik režiim, kuid see ei anna see alust järelduseks, et meditsiiniõe hinnang selle kohta, et kaebajal puudus tervisest tulenev põhjus otsuse p-s 18 märgitud kuupäevadel tööst keeldumiseks, oleks ekslik.
3-19-765
28.01.09.2017. a dr L. Kõivu koostatud epikriisis (toimik nr 3-18-1594, tl 40-41) on välja toodud, et igapäevane võiks olla ravivõimlemine, kuid silmas pidada, et selja füüsiline koormamine võib tuua haiguse ägenemist (võimalusel sellest hoiduda). 18.09.2017 kandest tervisekaardis (ravilugu nr 110, 3-18-1594, tl 36p) nähtub, et neuroloogi arvates võib kaebaja teha kerget tööd osalise tööajaga ilma koormuseta jalgadele ilma sundasendita. Vastustaja vastuse kohaselt on V8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristaja tööülesanneteks tavaliselt põranda puhastamine harjaga, põranda pesemine mopiga ja horistontaalpindade puhastamine niiske lapiga ning selleks kulub 1-1,5 tundi. Eelnimetatud tööülesandeid oli kaebaja dr Aadamsoo 08.08.2017 hinnangu kohaselt võimeline täitma (võib täita koristaja tööjuhendis tööülesandeid 1.1, 1.2, 1.3, 1.4). Kaebaja ei ole koristustööde ajal sundasendis, vaid tal on võimalus vahelduvalt nii istuda, kõndida kui ka seista. Kohus märgib, et TTOS § 14 lg 5 p 4 kohaselt on töötajal lisaks tööst keeldumisele õigus ka peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Seega oli kaebajal võimalik ka pärast tööle asumist, kui oleks selgunud, et tema tervislik seisund ei võimalda talle määratud tööülesandeid täita või täita neid temalt nõutud mahus, peatada töö tegemine. Vaidlusalustel juhtudel keeldus aga kaebaja täielikult tööle minemisest.
29.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud kuupäevadel töötamine ei saanud kahjustada kaebaja tervist ning kaebajal ei olnud õigust keelduda talle antud korralduste täitmisest ka TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel. Ühtlasi ei nähtu kohtuasja materjalidest HMS § 63 lgs 2 sätestatud korralduse tühisuse aluseid. Seega on vangla õigesti tuvastanud, et kaebaja on rikkunud vanglaametnike seaduslikele korralduste mittetäitmisega VangS § 67 p-i 1 ja VangS § 37 lg-t 1 ning pannud sellega toime distsiplinaarsüüteo, mistõttu esines vanglal alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.
30.Kaebaja on seisukohal, et määratud distsiplinaarkaristused ei ole ilmselgelt proportsionaalsed arvestades talle etteheidetavate tegude raskust. Kaebaja hinnangul karistati teda tervist ohustavast tööst rahumeelselt keeldumise eest ülemääraselt.
31.Vastustajal on õigus kohustada kaebajat töötama ja sellest keeldumise korral määrata kaebajale distsiplinaarkaristus. Väljakujunenud kohtupraktika järgi peetakse tööle asumise korraldustele mitteallumist raskeks rikkumiseks. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetavate töötamist on seadusandja pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (RK otsused nr 3-15-3133 p 17, 3-3-2-2-15, p 26).
32.Kaebajat karistati distsiplinaarkorras käesoleva otsuse p-des 2, 3, 4, 5, 6 ja 9 märgitud käskkirjadega vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele asuda otsuse p-s 18 märgitud kuupäevadel tööle järgimata jätmise eest vastavalt 21-ööpäevalise (kolme rikkumise eest kokku), kahel juhul 20-ööpäevalise, kahel juhul 25-ööpäevalise ja viimase kahe vaidlustatud käskkirjaga 45-ööpäevalise kartserisse paigutamisega. Kaebaja hinnangul on määratud karistused ebaproportsionaalselt ranged.
33.Kohus möönab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, CPT mittesiduva soovituse ja kaebaja viidatud õiguskantsleri soovituste kohaselt ei tohiks üksikvangistus üldjuhul ületada 14 päeva, sest üksikvangistus on üks rangemaid vanglas distsipliini tagamiseks kasutatavaid meetmeid (vt RKHK otsus nr 3-15-3133, p 17 ja seal viidatud lahendid). Nimetatud põhimõte ei tähenda siiski seda, et 14 ööpäeva ületavas osas oleks distsiplinaarkaristuse määramine lubamatu ning automaatselt õigusvastane. VangS § 63 lg 1 p 4 näeb ette, et vangistusseaduse,
3-19-765 vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Õiguskantsleri seisukohad on hetkel vaid soovituslikud ja suunatud Justiitsministeeriumile, et viimane kaaluks VangS § 63 lg 1 p 4 muutmist (vt Tartu Ringkonnakohtu 24.07.2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-1292, p 10). Õiguskantsler ei ole VangS § 63 lg 1 p-i 4 pidanud põhiseadusevastaseks, ka kohtu hinnangul ei ole alust normi põhiseaduspärasuses kahelda. Seaduses ette nähtud karistusmäära rakendamisel tuleb aga vanglal arvestada juhtumi asjaolusid, rikkumise raskust ning süü suurust ja ka eelnevalt kohaldatud mõjutusvahendite tulemuslikkust. Seetõttu tuleb vanglal karistuse määramisel teostada kaalutlusõigust ning lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest.
34.Kohus on seisukohal, et vastustaja on karistuse määramisel järginud kaalumisreegleid ning mõistetud karistused on proportsionaalsed. Kohtupraktikas on rõhutatud, et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu tuleb vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks. Käskkirjaga määratud karistuste proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada kaebaja eelnevate samaliigiliste rikkumistega, kuna see iseloomustab isiku käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini (vt RKHK otsused nr 3-3-2-15, p-d 25-26 ja 3-3-2-1-15, p-d 2425). Kaebaja on keeldunud tööle asumisest järjepidevalt. Ühtlasi on kaebajal sarnase sisuga ja põhjendustega vaidlusi kohtumenetluses mitmeid, mis on lõppenud kaebaja kahjuks (vt nt kohtuasjad nr 3-18-362, 3-18-1895). Kohtu hinnangul näitab eelkirjeldatu seda, et kaebaja eesmärk ei ole kaitsta enda tervist, vaid soov töökohustust mitte täita. Kohtu hinnangul kaebaja teadlikult eirab seadusest tulenevat töökohustust ning jätab tööle asumise korraldused süstemaatiliselt täitmata. Vaidlustatud käskkirjade karistuse määrast nähtub selgelt, et samaliigiliste distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest mõistetud karistused on muutunud järjest raskemaks (nt käskkirjaga nr 6-3/320-1 iga rikkumise eest 7 ööpäeva kartserit ning hilisemate rikkumiste puhul isegi maksimummääras 45 ööpäeva kartserit). Arvestades, et varasemalt määratud karistused ei ole kaebajale mõju avaldanud ning ta on uuesti toime pannud samalaadsed rikkumised, siis oli kohtu hinnangul kaebajale määratud karistuste määrad proportsionaalsed ja eesmärgipärased. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja ei saanud arvestada kaebajale varasemalt määratud distsiplinaarkaristusi tööst keeldumise eest, kuna kaebaja oli need kõik vaidlustanud ja tegemist ei olnud jõustunud karistustega. Asjaolu, et kaebaja oli varasemad käskkirjad vaidlustanud, ei oma nende kehtivuse seisukohast tähendust, kui nende kehtivust ei olnud vaidluse ajaks peatatud. Seega oli tegemist kehtivate haldusaktidega HMS § 51 lg 1 mõistes, millega vastustajal oli õigus arvestada. Kohus on seisukohal, et vastustaja on kaebajale karistuste määramisel õigesti arvestanud rikkumise iseloomu ja laadi ning kehtivaid karistusi, samuti võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma. Vastustaja on ka põhjendanud, miks muud mõjutusvahendid ei ole kaebaja puhul tõhusad. Kohtu hinnangul on vastustaja oma kaalutlusõigust teostanud seega nõuetekohaselt ning määratud karistusi ei saa pidada ebaproportsionaalseks.
35.Kaebaja leiab, et käskkirjaga nr 6-3/320-1 määratud karistused on topelt karistused. Kaebaja keeldumine tööle asumisest on käsitletav ühe teona ning selle eest ei saa topelt karistada.
35.1.VangS § 63 lg 3 teise lause kohaselt võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Nimetatud sättes koos VangS § 63 lg 1 p-ga 4 on karistuse maksimaalne määr kohaldatav ühe distsiplinaarkaristuse määramisel ega piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama rikkumise eest (vt RKHK otsus nr 3-15-3133, p 15). Kuna kaebaja pani toime eelnimetatud käskkirja kohaselt
3-19-765 distsiplinaarsüüteod vastavalt 01.03, 02.03 ja 03.03, siis on tegemist kolme erineva distsiplinaarsüüteoga, mis on toime pandud erinevatel aegadel, kuigi tegemist on samasisuliste rikkumistega. Seetõttu on vangla õigesti käsitlenud vaidlustatud käskkirjas nr 6-3/320-1 kaebaja kolme erinevatel päevadel toime pandud samasisulist rikkumist kolme erineva distsiplinaarsüüteona ning määranud nende eest kolm erinevat karistust. Vangistusseadus ei keela ka määrata erinevatel päevadel toime pandud rikkumiste eest karistusi ühes käskkirjas, kui karistuse määramisel järgitakse seaduses sätestatud nõudeid, sh tähtaega. Vangla ei ole rikkunud VangS § 63 lg 1 p 4 koostoimes § 63 lg-ga 3.
36.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kaebaja töötamiseks kohustamine ja talle distsiplinaarkaristuste määramine oli õiguspärane. Vaidlusaluste käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud. Käskkirjad on antud kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus selgituste andmiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja distsipliinirikkumisi menetletud õigusaktides sätestatud korras ja kaebajale määratud karistused on kohased ja proportsionaalsed. Vaidlusaluste käskkirjadega määratud karistused ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega.
37.Eelnevast tulenevalt jääb kaebuse nõue, tühistada Viru Vangla käskkirjad nr 6-3/437-1, 6- 3/789-1, 6-3/830-1, 6-3/320-1, 6-3/632-1, 6-3/687-1 ja 6-3/103-1 rahuldamata.
38.Seoses kaebuse nõudega tühistada vaidlustatud käskkirjade kohta tehtud vaideotsused märgib kohus järgmist. Vaideotsustes lahendas vastustaja vaidlustatud käskkirjade kehtetuks tunnistamise nõuet. Kaebaja ei ole vaideotsustele mingeid eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul kaebaja esitanud vaideotsuste tühistamise nõude põhjusel, et ta ei nõustu vaideotsuste lõppjäreldustega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna kohtu hinnangul on vaidlustatud käskkirjad õiguspärased, siis jätab kohus rahuldamata ka vaideotsuste tühistamise nõuded. Vaideotsused ei riku kaebaja õiguseid vaide esemest sõltumata.
Järjestikku pikka aega kartseris hoidmise õigusvastasuse tuvastamise nõue
39.Kohtu menetluses on tuvastusnõue, milles kaebaja palub tuvastada kartserikaristuse täitmise õigusvastasus osas, mil kaebaja viibis kartseris kauem kui 45 päeva järjest ajavahemikel: 05.04 - 05.06.2017 (62 päeva); 04.07 - 06.09.2017 (65 päeva); 01.12.2017 - 06.04.2018 (127 päeva); 30.05 - 12.10.2018 (136 päeva); 19.10 - 03.12.2018 (46 päeva); 27.12.2018- 27.03.2019 (90 päeva).
40.Tuvastamisnõude vaidlus seisneb selles, kas kaebaja hoidmine kartseris pikka aega järjest erinevate distsiplinaarkaristuse käskkirjade alusel on olnud õigusvastane ja kui on, siis millisest hetkest alates.
41.Kaebaja hinnangul on õigusvastane katkematute kartserikaristuste määramine, mis ületavad 45 ööpäeva. Kinnipeetava sedavõrd pikka aega üksikvangistuses hoidmine kahjustab tema
3-19-765 inimväärikust ja tervist. Vastustaja ei ole hinnanud, kas kaebaja tervislik seisund võimaldab tal sedavõrd pikaajaliselt kartserikaristust kanda.
42.Vastustaja märgib, et kaebaja ei kandnud kartserikaristust kartserikambris, vaid teise üksuse eluosakonna tavalises elukambris, kus talle oli tagatud eraldatud dušinurk ja tualett. Kambris on sundventilatsioon, piisav valgustus (aknaga ruum, lisaks kohtvalgusti), ruumis on sisseehitatud raadio. Kaebajale oli tagatud iga päev võimalus viibida värskes õhus. Kaebajal oli võimalik sportida oma kambris või jalutuskäigul väljas viibimise ajal. Psühholoogi sissekannetest kaebaja tervisekaarti nähtub, et kaebaja keeldus kartseriprogrammi raames täiendavatest suhtlusvõimalustest. Seejuures on kaebaja korduvalt suhelnud kaplaniga. Sellised suhtlusvõimalused annavad vangile intellektuaalse stimulatsioonivõimaluse. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et tal võiks tuvastada vaimse tervise probleeme seoses kartserikaristuse kandmisega. Koosmõjus psühholoogi kannetega võib järeldada, et kaebaja tegevus on läbimõeldud ning eesmärgipärane.
43.Kohus märgib, et kohtupraktika kohaselt tuleb eristada distsiplinaarkaristuse määramist ja täitmist (vt Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2018. a otsus nr 3-17-356). Kui kinnipeetava käitumisele antav distsiplinaarmenetluses karistuse määramisega antav hinnang võib olla õiguspärane, siis iseseisvate distsiplinaarmenetluste tulemusena määratud karistuste järjestikuse täitmise koosmõju võib siiski olla kinnipeetava suhtes ülemäärane.
44.VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. EIK selgitas 13.11.2018.a otsuses kohtuasjas A.T. vs Eesti (kaebus nr 70465/14, jõustus 18.03.2019) oma varasemat praktikat kokku võttes, et üksikvangistus iseenesest ei riku Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 sätestatud väärikust alandava kohtlemise või karistamise keeldu. Isiku pikaajaline eraldamine teistest ei ole küll soovitav, kuid selle meetme konventsiooni artikli 3 kohaldamisalasse kuulumine oleneb konkreetsetest tingimustest, meetme rangusest ja kestusest, taotletavast eesmärgist ja meetme mõjust puudutatud isikule. Teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus. Teisest küljest aga võib täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, kahjustada psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega. Üksikvangistust, isegi vaid suhtelise isolatsiooni korral, ei saa kohaldada lõputult, sellel peavad olema tõelised alused, seda tohib määrata üksnes erandkorras, kui on olemas menetluslikud tagatised ja kui kõik ettevaatusabinõud on võetud. Omavoli vältimiseks tuleb pikaajalise üksikvangistuse pikendamist sisuliselt põhjendada. Seega peaks käskkiri võimaldama kindlaks teha, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises.
45.Riigikohus on selgitanud, et isegi kui erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused on eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine. EIK praktikast nähtub, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt EIK otsus asjas Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77, ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Pikaajaline
3-19-765 üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (samas, p 78; EIK otsus asjas Csüllög vs. Ungari, p 30). Ka sellised tagajärjed on vastuolus taasühiskonnastamise eesmärgiga. Eeltoodust lähtudes muutis Riigikohus asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud kolleegiumi seisukohta, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg (otsuse p 9). On tõsi, et VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Sättes kasutatud sõna "üldjuhul" annab vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Riigikohus rõhutas ka, et PS § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes (vt RKHK 10.10.2017. a otsus nr 3-15-3133, p 18).
46.VangS § 63 lg 1 p 4 sätestab, et kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kohtupraktikas on kartserisse paigutamist kvalifitseeritud kinnipeetava vabadusõiguse täiendava piiramisena, mis riivab kinnipeetava vabadusõigust sedavõrd intensiivselt, et õigusvastane kartserisse paigutamine on käsitatav vabaduse võtmisena ja sellega tekitatud kahju hüvitamiseks on kohane rahalise hüvitise maksmine RVastS § 9 lg 1 alusel (vt RKHK 15.03.2010. a otsus nr 3-3-1-93-09).
47.Vangistusseadus ega muu õigusakt ei reguleeri täpsemalt kartserikaristuse täitmist ega sätesta numbrilist piirangut kinnipeetava kartseris hoidmise ajale. VangS § 65 lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Seega on vanglal kaalutlusõigus kartserikaristuse järjestikuse täideviimise edasilükkamisel. Kohtupraktikast tuleneb, et kinnipeetava hoidmist kartseris 45 ööpäeva järjest ehk ühe kartserikaristuse maksimaalse määra ulatuses ei saa üldjuhul pidada õigusvastaseks ja vastustaja ei pea sellisel juhul eeldama üksikvangistuse isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid tõenäoliselt kahjustavat toimet (vt Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2018 otsus asjas nr 3-17-356 ja RKHK 04.06.2018 otsus nr 3- 15- 2943).
48.Vastustaja hoidis kaebajat kartseris vastavalt 62, 65, 127, 136, 46 ja 90 päeva järjest, mida tuleb kohtu hinnangul pidada ülemääraseks ja ebaproportsionaalseks. Ka Riigikohus on rõhutanud, et isegi vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (vt RKHK 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 19).
49.Kuivõrd vaidlustatud perioodid ületavad kartserikaristuse maksimaalse määra, pidi vangla arvestades eespool toodud Riigikohtu seisukohta, et VangS § 65 lg 1 järgi on vanglal kaalutlusõigus kartserikaristuse järjestikuse täideviimise edasilükkamisel koostoimes VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimaalse määraga, veenduma, et kartserikaristuse jätkuv täitmine ei too kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale. Vastustaja sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud veendumuse kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral põhjendada kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Seejuures ei ole piisav tuginemine karistuste määramise õiguspärasusele, vaid kinnipeetava pikaajalist kartserisse paigutamist saavad õigustada kinnipeetavaga seotud asjaolud. Vanglal tuleb veenduda, et pikaajaline kartserisse paigutamine on kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega põhjusta kinnipeetavale terviseprobleeme. Kui vastustaja soovib tugineda üksnes terviskaardi andmete
3-19-765 alusel antud arsti seisukohale kinnipeetava pikaajalise kartserirežiimil viibimise mõju hindamisel, tuleb selgitada ka seda, kuidas on tagatud üksikvangistuse tegeliku mõjuga arvestamine kinnipeetavat üle vaatamata.
50.Praegusel juhul ei ole vangla kohtule sellekohaseid põhjendusi esitanud. Vastustaja selgitustest võib järeldada, et ta ei võtnud samme pikaajalise üksikvangistuse mõju hindamiseks kaebajale ega kasutanud seega VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust, kuna vaidlustatud käskkirjades ei ole vastustaja hinnanud seda, kas ja millistel kaalutlustel oli distsiplinaarkaristuse täitmisele päramine lubatav. Vastustaja ei ole esitanud ka muid enne karistuse täitmisele pööramist koostatud dokumente, millest nähtuks, et vastustaja oleks teostanud kaalutlusi distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramise kohta. Vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitused ei võimalda samuti teistsugust järeldust teha, kuna sisuliselt tugineb vastustaja sellele, et kaebaja võimalus suhelda psühholoogi ja vangla kaplaniga, tagab talle intellektuaalse stimulatsioonivõimaluse ning samuti ei nähtu kaebaja tervisekaardist, et kaebajal võiks tuvastada vaimse tervise probleeme seoses kartserikaristuse kandmisega. Seega oli kaebaja vaidlustatud perioodidel enamus ajast üksi ja tal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega, sh puudus see võimalus ajal, mil kaebaja viibis tavarežiimil. Kohtu hinnangul ei asenda suhtlus vanglaametnikega, psühholoogi või kaplaniga suhtlust nt kaaskinnipeetavatega, kuna vangla töötajad ei ole kaebajaga samal positsioonil ning neil puuduvad sarnased igapäevased tegevused, mistõttu ei saa eeldada, et kaebaja suhtleb nendega vabalt ning teemadel, millest ta räägiks kaaskinnipeetavaga. Kuna vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et enne distsiplinaararesti määramise käskkirjade täitmisele pööramist oleks hinnatud jätkuva kartserirežiimi mõju kaebajale, võib järeldada, et vastustaja ei ole sellist hindamist kaebaja suhtes läbi viinud. Kohus märgib ka, et kaebaja sotsiaalset isolatsiooni ei saanud leevendada see, et kaebaja viibis mitte kartserikambris, vaid elukambris kartserirežiimil ning et kaebaja muud kinnipidamistingimused (tingimused kambris, igapäevased jalutuskäigud jms) olid õigusaktidega kooskõlas. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et vaidlustatud perioodidel, mil A. P viibis kartseris järjest enam kui 45 päeva oli kartserikaristuse täitmine tema suhtes ülemäärane ja vastustaja tegevus vastavalt õigusvastane.
51.Kohus tuvastab kaebaja suhtes kartserikaristuse täitmise õigusvastasuse osas, mil ajavahemikel 05.04 - 05.06.2017 (62 päeva), 04.07 - 06.09.2017 (65 päeva), 01.12.2017 06.04.2018 (127 päeva), 30.05 - 12.10.2018 (136 päeva), 19.10 - 03.12.2018 (46 päeva), 27.12.2018 - 27.03.2019 (90 päeva) A. P viibis kartseris kauem kui 45 päeva järjest.
Menetluskulud
52.Kaebaja lepinguline esindaja on halduskohtumenetluses taotlenud õigusabikuluna 4 758 eurot. Vastustaja hinnangul on kaebaja õigusabikulud käesoleva vaidluse lihtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.
53.Kohus märgib esmalt järgmist. Kaebaja esindaja on märkinud menetluskulu nimekirjas muuhulgas esialgse õiguskaitse taotluse koostamine vangla 29.06.2017. a käskkirja nr 6-3/6321 peatamiseks 3 tundi summas 468 eurot (koos käibemaksuga). Kohus märgib, et tegemist ei ole käesoleva asja menetluskuluga, kuivõrd eelnimetatud taotlus on registreeritud kohtuasjas nr 3-17-1442 ning ei ole kuidagi seotud käesoleva vaidlusega.
3-19-765
53.1.Menetluskulu nimekirjas on märgitud menetluskuluna ka esialgse õiguskaitse koostamine vangla 13.07.2017. a käskkirja nr 6-3/687-1 osas 1 tund summas 156 eurot (koos käibemaksuga). Selles osas on taotlus kohtus registreeritud ja lahendatud eraldi haldusasjas nr 3-17-1494, mistõttu ei kuulu ka eelnev käesoleva asja menetluskulu hulka.
53.2.Veel on menetluskuluna märgitud esialgse õiguskaitse taotluse koostamine vangla 11.08.2018.a käskkirja nr 6-3/789-1 ja 21.08.2018. a käskkirja nr 6-3/830-1 osas kokku 2 tundi summas 312 eurot (koos käibemaksuga). Kohus märgib, et ka selles osas on esialgse õiguskaitse taotlused registreeritud ja lahendatud eraldiseisvalt kohtuasjades nr 3-17-1788 ja 3-17-1789, mistõttu ei ole samuti tegemist käesoleva asja menetluskuluga.
53.3.Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja taotletud menetluskuludest maha arvata eeltoodud summad. Seega jääb taotletava õigusabi kulu suuruseks 3822 eurot (4758-468-156-312) koos käibemaksuga.
54.HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuivõrd käesolevas asjas on tegemist liitkaebusega, milles kohus menetles erinevate käskkirjade tühistamisnõuet ja esmakaebusest oluliselt hiljem esitatud tuvastamisnõuet ning tühistamisnõue jäi tervikuna rahuldamata ja tuvastamisnõue rahuldati, siis kohus leiab, et võib öelda, et kaebus on rahuldatud 1/3 osas.
55.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, pidades silmas vaidluse keerukust ning tõendamismenetluse mahtu, samuti seda, et esitatud kaebused (enne asjade liitmist) on oma sisult sarnased ning vaidluse sisu arvestades pigem lihtsam, loeb kohus õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks 1274 euro ulatuses. Vastavalt tuleb Viru Vanglalt A. P kasuks menetluskuluna välja mõista 1274 eurot õigusabikulu.
56.Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 75 eurot. Kohus mõistab sellest 1/3 ehk 25 eurot riigilõivu.Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebajal tuleb teatada vastustajale, kellele ja millisele kontole tuleb menetluskulud tasuda.
57.Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks kohtunik Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2021 kohtuotsusega nr 3-19-765
16.detsembril 2021. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt, muuta Tartu Halduskohtu
4.detsembri 2020. a otsuse resolutsiooni punkti 2 ja lugeda see õigeks järgmises sõnastuses: „2. Rahuldada kaebus osaliselt. Tuvastada, et kaebaja suhtes kartserikaristuse täitmine oli õigusvastane osas, mil A. P viibis kartseris ajavahemikel
1.detsembrist 2017 kuni 6. aprillini 2018 (126 päeva), 30. maist kuni 12. oktoobrini 2018 (135 päeva) ja 27. detsembrist 2018 kuni 27. märtsini 2019 (90 päeva) kauem kui 45 päeva järjest.
3-19-765
2.Muuta Tartu Halduskohtu 4. detsembri 2020. a otsuse resolutsiooni punkti 4 ja lugeda see õigeks järgmises sõnastuses: “ Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 955,5 eurot ja riigilõiv 18,75 eurot. Kaebajal tuleb teatada vastustajale, kellele ja millisele kontole ta menetluskulude tasumist soovib. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude katteks 383,50 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Otsuse avaldamise asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.