3-14-53299 OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika kaebus Maksu- ja Tolliameti 29.12.2014 intressinõude nr 13-3/179797 tühistamiseks Kaebajad – OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika, esindaja v. adv Priit Lätt Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindajad Andreas Aas ja Kristel Uibo
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine
Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 otsus OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika apellatsioonkaebus kohtuistungil 20.06.2017
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallina Halduskohtu 20.06.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53299 muutmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.08.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-14-53299 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tolliagentuur OÜ Combidek Logistika deklareeris 29.09.2011 tollideklaratsiooniga IM A EE1310EE92065800 enda nimel ja OÜ Baltic Bolt eest Tai Kuningriigi äriühingult United Frontier Co. Ltd imporditud kauba (tsingiga kaetud terasest puidukruvid, kipskruvid, metallkruvid, seibid ning poldid (kinnitusdetailid)) vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga. Koos tollideklaratsiooniga esitati Tai Kuningriigi väliskaubanduse osakonna poolt United Frontier Co. Ltd-le väljastatud päritolusertifikaat vormil A, millelt nähtus kauba Tai Kuningriigi päritolu ja mis andis aluse imporditud kaubale tollisoodustuse kohaldamiseks. Kaup maksustati Euroopa Ühenduste tollitariifistiku kohaselt tollimaksumääraga 0%.
2.Maksu- ja Tolliamet (MTA) viis 06.05.2014 korralduse nr 12.2-3/23440-1 alusel OÜ Baltic Bolt kui importija ning OÜ Combidek Logistika kui tolliagentuuri suhtes läbi tollideklaratsiooni järelkontrolli ning koostas selle tulemusena 26.08.2014 kontrollakti nr 12.2-3/23440-4. MTA määras 25.09.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23440-5 (tl 12-22) OÜ-dele Baltic Bolt ja Combidek Logistika solidaarselt tasumisele maksusumma 62 385,21 eurot, mille moodustasid tollimaks 2165,75 eurot, lõplik dumpinguvastane tollimaks 49 753,78 ning käibemaks 10 465,69 eurot. Maksuotsuse kohaselt ei ole impordil Tai Kuningriigist tollimaksuvabastuse aluseks kasutatud ühenduse üldiste soodustuste süsteemi ehk nn GSP päritolusertifikaat vorm A kehtiv. Tollisoodustus ei ole seetõttu kohaldatav ning kaubale kohaldub tollimaksumäär 3,7%. Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) koostatud missiooni aruandest nr OF/2010/0950 nähtub Tai Kuningriigi Väliskaubandusosakonna kinnitus sellest, et OÜ-le Baltic Bolt kaupu tarninud ettevõttele United Frontier Co. Ltd ei ole kunagi GSP sertifikaate (vorm A) väljastatud. Aruandes sisalduv informatsioon sooduspäritolusertifikaatide võltsituse kohta viitab selgelt sellele, et OÜ Baltic Bolt imporditud kaubad on tegelikult pärit Hiina Rahvavabariigist ning kauba päritolu mõnest muust riigist on välistatud. See, et kauba tegelik päritolumaa on Hiina, nähtub ka OLAF 14.05.2013 lähetusaruandes nr 11367 kajastatud välisuurimise juhtumi tulemustest. Kaupade päritolu kohta käivat informatsiooni muudeti Aasias enne kauba saatmist Euroopasse. Kui kaup olnuks tegelikult Tai päritolu, saanuks Tai ettevõte sooduspäritolusertifikaadi. Hiina Rahvavabariigi päritoluga kinnitusdetailidele tollimaksuvabastus ei kohaldu ning nende suhtes on kehtestatud dumpinguvastane tollimaks, mille määraks on praegusel juhul 85%. Olukorras, kus Tai Kuningriigi Väliskaubandusosakond ei ole äriühingule United Frontier Co. Ltd sooduspäritolu tõendit kunagi väljastanud ning teavitas OLAF juurdlusrühma, et sertifikaat on võltsitud, ei kuulu kohaldamisele maksukorralduse seaduse (MKS) § 119 lg 7 ning maksukohustuslasel tuleb tasuda ka intress. OÜ Baltic Bolt tasus maksuotsusega määratud maksusumma 20.10.2014.
3.MTA kohustas 29.12.2014 intressinõudega nr 13-3/179797 (tl 26-50) OÜ-d Baltic Bolt ja OÜ-d Combidek Logistika MKS § 10 lg 2 p 3, § 46 ja § 115 lg 1 ja 3 ning võlaõigusseaduse § 65 alusel tasuma solidaarselt intressivõla summas 34 640,15 eurot. Intressinõudele lisatud intressiarvestusest nähtub, et intress on tekkinud 25.09.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23440-5 määratud maksusummade tähtaegsest tasumata jätmisest ning intressi on vähendatud ettemaksude arvelt. MTA ei arvestanud MKS § 119 lg 7 alusel intressi maksuvõla osalt, mis puudutab n-ö tavatollimaksu ja tavatollimaksult arvutatavat käibemaksu, sest OÜ Baltic Bolt on kinnitanud, 2(10)
3-14-53299 et ei olnud heauskse ostjana teadlik päritolutõendite valedel alustel väljastamisest või nende tõendite võimalikust võltsimisest. MKS § 119 lg 7 alusel intressi mittearvestamine puudutab vaid sellist intressi, mis tuleb tasuda sooduspäritolu tõendi tagantjärele kehtetuks või nõuetele mittevastavaks tunnistamise tulemusena (ning maksukohustuslane ei olnud teadlik päritolutõendi valedel alustel väljastamisest) tasumisele kuuluvalt tavatollimaksu summalt. MTA arvestas intressi dumpinguvastase tollimaksu osalt.
4.OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika esitasid 30.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 29.12.2014 intressinõude nr 13-3/179797 tühistamiseks. 1) MKS § 119 lg 7 välistab intressi arvestamise täies ulatuses, mistõttu oleks MTA pidanud kohaldama MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastust ka dumpinguvastase tollimaksu ja sellelt arvestatava käibemaksu osas. 2) Kaebajad ei olnud teadlikud vaidlusaluse päritolutõendi valedel alustel väljastamisest või selle võimalikust võltsimisest. OÜ Baltic Bolt tugines 2011. a septembris tolliprotseduuri läbimisel päritolutõendile heauskse ostjana. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajad oleksid olnud teadlikud, et sooduspäritolu ei ole või esineb mistahes takistusi selle tõendamisel. Kõik järelkontrollis kogutud tõendid viitavad sellele, et OÜ Baltic Bolt tegi mõistliku äripartnerina kõik endast oleneva, et toodete sooduspäritolu oleks kindlustatud ja ta saaks rakendada 0%-list tollimaksu. OLAF ei ole tuvastanud kaebajate seotust võimaliku tollipettusega. Heausksuse hindamisel on senises haldus- ja kohtupraktikas peetud oluliseks ka järelkontrollitava ettevõtja senist maksukuulekust ja tegevust, importide ajalugu, sealhulgas varasemaid importe teistest riikidest ning isiku seotust varasemate dumpinguvastaste tollimaksudega seotud uurimistega. Puudub vaidlus, et kaebajatele ei ole nende pika tegevuse jooksul maksualaseid etteheiteid tehtud. Samuti ei ole OÜ Baltic Bolt varem importinud kaupu sooduspiirkondadest. Need asjaolud kogumis viitavad sellele, et kaebajad tegutsesid heauskselt ja äris nõutava hoolega. 3) Intressi arvestamine ja sissenõudmine ei täidaks praegusel juhul maksuintresside kehtestamise eesmärke, sest kaebajad ei olnud ega pidanudki olema teadlikud, et 29.09.2011 imporditud kaupade tegelik päritolumaa on Tai Kuningriigi asemel Hiina Rahvavabariik. Kaebajad ei ole rikkunud maksu- ja tollialaseid eeskirju. Kui päritolusertifikaadi vormis A märgitud kauba päritolu ei leia järelkontrolli käigus kinnitust, tuleb asuda seisukohale, et kauba päritolu on teadmata ning päritolusertifikaadi väljaandmine ja tariifse sooduskohtlemise kohaldamine on olnud ekslik. Sellisel juhul tuleb sellelt kaubalt tasuda imporditollimaksu, mille impordiliikmesriigi tolliasutus võib sisse nõuda vastavalt Nõukogu 12.10.1992 määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS), art 220 lg-le 1. Kuna Eesti seadusandja on pidanud MKS § 119 lg-s 7 vajalikuks kehtestada intresside arvestamise keelu tollivormistusjärgse imporditollimaksude sissenõudmise korral kauba päritolu suhtes heauskselt importijalt, siis puudub praegusel juhul igasugune mõistlik põhjendus eristamaks „tavatollimaksu ja sellelt arvestatavat käibemaksu“ „dumpinguvastasest tollimaksust ja sellelt arvestatavast käibemaksust“. 4) Intressinõue ei sisalda sellest arusaamiseks ja tõhusaks vaidlustamiseks piisavaid põhjendusi. Intressinõude arvutuskäik on raskesti loetav ning intressiarvestuse tabeli read ja nende nimetused on segadust tekitavad. 5) MKS § 119 lg 7 on vastuolus põhiseaduse (PS) § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ja §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega. Samuti võib esineda vastuolu PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõigusega.
3(10)
3-14-53299
5.MTA palus jätta kaebus rahuldamata. 1) MKS § 119 lg 7 sõnastusest tuleneb selgelt, et intressi mittearvestamine puudutab vaid sellist intressi, mis tuleb tasuda sooduspäritolu tõendi tagantjärele kehtetuks või nõuetele mittevastavaks tunnistamise tulemusena ja olukorras, kus maksukohustuslane ei olnud teadlik päritolutõendi valedel alustel väljastamisest, tasumisele kuuluvalt (tava)tollimaksu summalt. Ka seaduseelnõu 596 SE seletuskirjas käsitletakse kitsalt vaid sooduspäritolu ja sooduspäritolutõendeid. Seega oli MKS § 119 täiendamisel lg-ga 7 eesmärgiks mitte arvestada intresse vaid neil juhtudel, mil sooduspäritolutõendid ei vasta nõuetele ning seadusandja eesmärgiks ei olnud intressidest vabastamine juhtudel, mil kaupadele määratakse dumpinguvastast või tasakaalustavat tollimaksu. Nende maksude korral sätestab maksuvabastuse MKS § 119 lg 8 ning üksnes tagasiulatuvalt kehtestatud dumpinguvastaselt või tasakaalustavalt tollimaksult. 2) Dumpinguvastaste ja muude kaitsemeetmete puhul rakendatavad kaupade mittesoodus- ja sooduspäritolureeglid on oma eesmärkidelt erinevad ja teineteisest sõltumatud. Erinevalt üldiste soodustuste kavast, mille kohaldamise eelduseks on päritolusertifikaadi esitamine, ei ole dumpinguvastast tollimaksu puudutavates õigusaktides kohustust koostada dokumenti, mis kinnitaks kaupade päritolu dumpinguvastaste õigusaktide alusel. Dumpinguvastaste meetmete õige rakendamine oleks ohustatud, kui tariifisoodustusega seotud päritolusertifikaatide ebaõige väljaandmine omaks sellist mõju, mis vabastaks ettevõtja dumpinguvastaste tollimaksude tasumise kohustusest. Seega ei ole eksportiva riigi ametivõimud teinud ÜTS art 220 lg 2 p b tähenduses viga tollivõla osas, mis seondub dumpinguvastaste tollimaksudega. Igasugune Tai ametivõimude viga on praegusel juhul välistatud, kuna päritolusertifikaadid väljastati väärinformatsiooni alusel ehk Tai ametivõimud olid sertifikaate väljastades viidud õigusvastasesse eksimusse. Sooduspäritolu ja mittesooduspäritolu kindlaksmääramise erisust on käsitlenud Euroopa Kohus oma otsuses T-191/09 Hit Trading BV (p-d 42-44). 3) MKS § 119 lg 7 ei ole vastuolus PS-ga. Kui seadusandja oleks soovinud maksumaksjaid vabastada intressi tasumise kohustusest ka dumpinguvastaselt või tasakaalustavalt tollimaksult, sisalduks selline regulatsioon MKS § 119 lg-s 8. Praegusest regulatsioonist nähtub selgelt, et seadusandja on soovinud eristada tavatollimaksult ning dumpinguvastaselt ja tasakaalustavalt tollimaksult arvestatavaid intresse ning nende arvestamata jätmist. MKS § 119 lg 7 ei ole vastuolus PS-st tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna isikule maksude ja intresside tasumisel üldreeglist soodustusi andvaid sätteid tulebki tõlgendada kitsendavalt ning lähtuvalt konkreetse sätte sõnastusest ja mõttest. Analoogiat ei saa kasutada ning sätte mõtet ei saa meelevaldselt laiendada, kuivõrd see looks soodustuse, mida seadusandja ei ole ette näinud.
6.Tallinna Halduskohus jättis 20.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Intressinõudes on esitatud piisavad põhjendused ning sellele lisatud arvutuskäik on kontrollitav. Intressisumma arvestamisel on lähtutud MKS § 119 lg-s 2 sätestatud summeeritud intressiarvestuse põhimõttest. Kuivõrd kaebajatele on MTA 25.09.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23440-5 määratud tasumisele maksusumma 62 385,21 eurot, on intressinõudel õiguslik alus. 2) MKS § 119 lg 7 kohaldamiseks puudus alus. Tegemist ei ole MKS § 119 lg-s 7 kirjeldatud olukorraga, kus sooduspäritolutõend on väljastatud valedel alustel ja maksukohustuslane pole olnud sellest teadlik. OÜ Baltic Bolt poolt maksuhaldurile esitatud äriühingule United Frontier Co. Ltd väljastatud päritolusertifikaadi vorm A nr IA2001-0060818 osutus võltsinguks ning maksuotsusega on tuvastatud, et Tai Kuningriigi ametivõimud pole nimetatud äriühingule sertifikaate vormil A kunagi väljastanudki (maksuotsuse p 3.3, tl 18). Seega on intressinõudes MKS § 119 lg 7 kohaldamisega eksitud kaebajate kasuks, mis aga ei riku nende õigusi ega anna 4(10)
3-14-53299 alust intressinõude tühistamiseks. Kuna MKS § 119 lg 7 kohaldamine ei riku kaebajate õigusi, puudub vajadus käsitleda kaebajate väiteid, mis käsitlevad selle väidetavat põhiseadusevastasust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika paluvad apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldada. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks MKS § 119 lg 7 põhiseaduskonformset tõlgendamist, paluvad apellandid jätta MKS § 119 lg 7 vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega kohaldamata osas, milles see ei vabasta maksukohustuslast intressist dumpinguvastase tollimaksu tagantjärele määramise korral järelkontrolli raames. 1) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et MKS § 119 lg 7 kohaldamine ei piira kaebajate õigusi. Kaebus rajaneb peamiselt väitele, et MTA oleks pidanud kohaldama MKS § 119 lg 7 intressivabastust ka dumpinguvastase tollimaksu ja sellelt arvestatava käibemaksu järelarvestuskande osas ning selle vabastuse kohaldamata jätmise tõttu on intressinõue materiaalselt õigusvastane. MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastuse mittekohaldamine on maksumaksja õigusi riivav tegevus ning toonud kaebajatele kaasa intressikohustuse. MKS § 119 lg 7, mida kaebajate väitel on praegusel juhul vääralt kohaldatud, kaitseb kaebajate kui maksumaksjate subjektiivset avalikku õigust heale haldusele (PS § 14) ja teiste asjassepuutuvate isikutega võrdsele kohtlemisele (PS § 12 lg 1) ning ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi puutumatust (PS § 32). Halduskohus on jätnud MKS § 119 lg 7 võimaliku vastuolu põhiseadusega täielikult analüüsimata, rikkudes sellega oluliselt menetlusnorme. Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning menetlusnormide rikkumine on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. 2) MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastus laieneb nii tavatollimaksule kui dumpinguvastasele tollimaksule. Halduskohtu ja MTA tõlgendused on meelevaldsed ning toovad kaasa kaebajate põhiõiguste ülemäärase riive. Seadusandja on kehtestanud MKS § 119 lg-s 7 intressivabastused olukordadeks, kus intressi nõudmine ei teeniks selle eesmärki või poleks õiglane. Olukorras, kus importija ei olnud teadlik valedel alustel sooduspäritolutõendi väljastamisest ja seetõttu tuleb importijal tasuda tagantjärele tollimaksud, millest ta oli päritolutõendi alusel täielikult või osaliselt vabastatud, ei oleks intresside arvestamine ja nõudmine õigustatud. Sisuliselt sama põhjendusega täiendati 13.12.2011 MKS §-i 119 8. lõikega. Nii tavatollimaksu kui dumpinguvastase tollimaksu järelarvestuskande tegemisel on oluline kauba tegeliku päritoluga seotud asjaolude kindlakstegemine. Tollivormistuse ajal on tavapärane, et kauplejad (sh importijad) lähtuvad kauba päritolu kindlakstegemisel eelkõige päritolusertifikaadist ning mõeldamatu on olukord, kus samaaegselt kohaldatakse päritolusertifikaadile tuginedes tollitariifisoodustust ja dumpinguvastast tollimaksu. Seega luuakse mõlemal juhul heauskse maksukohustuslase usaldus tollisoodustusteks just päritolusertifikaadiga ning mõlemal juhul on ebaõiglane nõuda tagasiulatuvalt intressi. Kaebajad tuginesid kaupade importimisel päritolusertifikaadi vormile A, mille ebaõigsus (võltsitus) ilmnes alles järelkontrollis peaaegu 3 aastat pärast imporditehingu tegemist. Puudub vaidlus, et kaebajad ei olnud varasemalt teadlikud vaidlusaluse päritolusertifikaadi valedel alustel väljastamisest või selle võimalikust võltsimisest. Samuti ei olnud ega pidanudki kaebajad olema teadlikud, et 29.09.2011 imporditud kaupade tegelik päritolumaa on Tai Kuningriigi asemel Hiina Rahvavabariik. Kõik järelkontrollis kogutud tõendid näitavad, et OÜ Baltic Bolt tegi mõistliku äripartnerina kõik endast oleneva selleks, et imporditavate kaupade sooduspäritolu oleks kindlustatud ja ta saaks rakendada 0%-list tollimaksu. Kaebajatel oli piisav alus eeldada, et kaupade päritolumaa on Tai Kuningriik. Kaebajatele ei ole varem maksualaseid etteheiteid tehtud ning nad ei ole varem 5(10)
3-14-53299 kaupu sooduspiirkondadest importinud. Need asjaolud kogumis viitavad sellele, et kaebajad tegutsesid heauskselt ja äris nõutava hoolega. Sellises olukorras on ebaõiglane nõuda tagasiulatuvalt intressi. 3) Kui kohus ei pea võimalikuks tõlgendada MKS § 119 lg-t 7 põhiseadusega kooskõlas olevalt, tuleb MKS § 119 lg 7 jätta kohaldamata osas, milles see ei võimalda vabastada maksukohustuslast intressist dumpinguvastase tollimaksu järelkontrolli raames tagantjärele määramise korral. MKS § 119 lg 7 on asjassepuutuv säte, kuivõrd MTA on intressinõude põhjendamisel viidanud MKS § 119 lg-le 7. See, et seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada MKS § 119 lg-ga 7 intressivabastuse üksnes nn tavatollimaksu ja sellelt arvestatava käibemaksu puhul ning välistada vabastus dumpinguvastase tollimaksu puhul, avaldab kaebajate rahaliste kohustuste suurusele vahetut mõju. MKS § 119 lg 7 ei ole kooskõlas PS § 12 lg-s 1 sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõttega. Ebavõrdselt on koheldud maksukohustuslasi, kellele määratakse järelkontrolli käigus tagantjärele tasumisele nii tavatollimaksu kui ka dumpinguvastast tollimaksu, ning maksukohustuslasi, kellele määratakse järelkontrolli käigus tagantjärele tasumisele üksnes nn tavatollimaksu. Ebavõrdne kohtlemine seisneb viidatud subjektidele erinevas lähenemises maksuintresside tasumise kohustuse kehtestamisel. Kaebajate suhtes läbi viidud tollijärelkontrolli eesmärgiks oli kontrollida päritolusertifikaadi vormis A märgitud kaupade päritolu õigsust. Kui päritolusertifikaadi vormis A märgitud kauba päritolu ei leia järelkontrolli käigus kinnitust, tuleb asuda seisukohale, et kauba päritolu on teadmata ning päritolusertifikaadi väljaandmine ja tariifse sooduskohtlemise kohaldamine on olnud ekslik. Kuna seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada MKS § 119 lg-s 7 intresside arvestamise keelu tollivormistusjärgse imporditollimaksude sissenõudmise korral kauba päritolu suhtes heauskselt importijalt, puudub igasugune mõistlik põhjendus eristamaks „tavatollimaksu ja sellelt arvestatavat käibemaksu“ „dumpinguvastasest tollimaksust ja sellelt arvestatavast käibemaksust“. Vastupidine tõlgendus oleks otseselt vastuolus järelkontrolli eesmärgi ja olemusega ning maksuintresside eesmärgiga. Lisaks ei ole MKS § 119 lg 7 kooskõlas PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega ja PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõigusega.
8.MTA palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Halduskohus on asunud õigele seisukohale, et kuivõrd sooduspäritolutõendit ei ole vaidlusalusele kaubale üldse väljastatud, on maksuhaldur kohaldanud MKS § 119 lg-t 7 apellantidele soodsamalt. 2) MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressi mittearvestamise võimalus puudutab vaid sellist intressi, mida tuleb tasuda sättes nimetatud eelduste esinemisel tasumisele kuuluvalt tavatollimaksu summalt. Selle sätte eesmärgiks ei ole intressidest vabastamine juhtudel, mil kaupadele määratakse dumpinguvastast või tasakaalustavat tollimaksu. Nende maksude puhul on intressivabastus reguleeritud MKS § 119 lg-s 8. Kuivõrd isikutele üldreeglist soodustusi andvaid sätteid tuleb tõlgendada kitsendavalt ja lähtuvalt konkreetse sätte sõnastusest, ei ole MKS § 119 lg 7 vastuolus PS-st tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. 3) Intressinõue on piisaval määral motiveeritud ning selle lisas toodud intressi arvestuskäik selge ja kontrollitav.
6(10)
3-14-53299
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 otsuse tühistamiseks puudub alus.
10.Kaebajad on vaidlustanud MTA 29.12.2014 intressinõude, millega MTA kohustas neid tasuma intressi MTA 25.09.2014 maksuotsusega nr 12.2-3/23440-5 määratud dumpinguvastase tollimaksu ja sellelt arvutatava käibemaksu tähtaegselt tasumata jätmiselt. Kuigi MTA on intressinõudes põhjendanud ka seda, miks ta ei pidanud vajalikuks arvestada intressi n-ö tavatollimaksu ja sellelt arvutatava käibemaksu tasumata jätmiselt, ei puuduta see põhjendus praeguses asjas vaidluse all oleva intressi määramise õiguspärasust. Küll aga on MTA nendest põhjendustest aru saada see, et MTA hinnangul ei kohaldu MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastus dumpinguvastase tollimaksu osas. Kaebajad seevastu on seisukohal, et sarnaselt tavapärasele tollimaksule tuleb MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastust kohaldada ka tagantjärele määratud dumpinguvastase tollimaksu puhul ning paluvad jätta MKS § 119 lg 7 vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata osas, milles see ei vabasta maksukohustuslast intressist dumpinguvastase tollimaksu tagantjärele määramise korral järelkontrolli raames.
11.Ringkonnakohus on sarnaselt halduskohtuga seisukohal, et MKS § 119 lg 7 ei kohaldu praeguse vaidluse asjaoludele juba ainuüksi seetõttu, et sooduspäritolu tõendavat sertifikaati, millele kaebajad soodustuse saamiseks tuginesid, ei olnud kolmanda riigi tolli ega selleks volitatud muu asutuse poolt üldse väljastatud ning tegemist oli võltsinguga.
12.MKS § 119 lg 7 sätestab, et intressi ei arvestata tollimaksu summalt, mis tuleb tasuda seoses sellega, et eksportiva riigi toll või muu selleks eksportivas riigis volitatud asutus on tunnistanud sooduspäritolu tõendi tagantjärele kehtetuks või nõuetele mittevastavaks ning maksukohustuslane ei olnud teadlik päritolutõendi valedel alustel väljastamisest. MKS § 119 lg-ga 7 täiendamise seaduseelnõu seletuskirjas (Riigikogu 10. koosseisu 596 SE) on selgitatud selle sätte kohta järgmist: „Euroopa Ühenduse tolliseadustiku alusel määratakse kaubale sooduspäritolu, et oleks võimalik rakendada Ühenduse tolliseadustiku artikli 21 lõike 3 punktides d ja e nimetatud meetmeid. Sooduspäritolutõendeid, mis annavad tollimaksusoodustust, võib saata nende õigsuse kontrollimiseks järelkontrolli eksportivate riikide vastavatele asutustele kuni 3 aastat nende väljastamise kuupäevast. Samuti võivad ka eksportiva riigi vastavad ametkonnad ise kontrolli käigus avastada, et kaubad ei vasta päritolunõuetele ja tühistavad sooduspäritolutõendid. Nüüd peab importija tasuma tagantjärele tollimaksud, milledest ta oli päritolutõendi alusel täielikult või osaliselt vabastatud. Samuti peab importija praegu kehtiva seaduse alusel tasuma ka intressi sellest päevast, kui algselt aktsepteeriti päritolutõendit. Samas ei ole tihti importija teadlik, et eksportija on valedel alustel väljastanud sooduspäritolutõendi. Seega ei ole sellisel juhul intresside arvestamine õigustatud.“ MKS § 119 lg 7 sõnastuse ning seletuskirjas esitatud selgituste pinnalt saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et seadusandja on pidanud ebaõiglaseks arvestada intressi heausksele importijale tagantjärele määratud tollimaksult, mille tasumise kohustuse on toonud kaasa eksportiva riigi tolli või muu selleks volitatud asutuse poolt sooduspäritolutõendi ebaõigetel alustel väljastamine ning selle hilisem tühistamine (s.o eksportiva riigi tolliviga). MKS § 119 lg 7 tõlgendamine selliselt, et see kohaldub ka tollimaksule, mis on jäänud õigeaegselt tasumata võltsitud päritolusertifikaatide esitamise tõttu, mida ei saa samastada pädeva eksportiva riigi asutuse eksimusega, ei oleks kooskõlas Euroopa Liidu õigusest tulenevate tollimaksuga maksustamise põhimõtetega.
13.Olukordi, kus tollivõlg on ebaõigesti deklareeritud, kuid selle kohta hiljem järelarvestuskande tegemine ei oleks importija heausksuse tõttu põhjendatud, reguleerib 7(10)
3-14-53299 ÜTS art 220 lg 2 p b. Selle sätte esimese lause kohaselt ei tehta imporditollimaksu tasumise kohustuse kohta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Sama punkti teine lause sätestab, et kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada. Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele (ÜTS art 220 lg 2 p b lause 3). ÜTS art 220 lg 2 p b hakkas eeltoodud kujul kehtima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.11.2000 määrusega (EÜ) nr 2700/2000 ÜTS-is tehtud muudatustega (määruse nr 2700/2000 art 1 p 16). Määruse nr 2700/2000 menetlemise materjalidest nähtub, et liidu seadusandja üheks eesmärgiks nende muudatuste tegemisel oli võtta kasutusele importivate ettevõtjate heausksuse kaitse uus definitsioon juhtudeks, kui päritolusertifikaadid osutuvad ebaõigeteks, ning importijad teavad seega, et maksukohustuslastel puudub automaatne õigustus siis, kui kolmanda riigi eksportijad on näiteks esitanud võltsitud päritolusertifikaate (Euroopa Parlamendi siseturu küsimustega tegeleva komisjoni liikme 05.10.2000 pressiteade IP/2000/1123, kättesaadav: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-00-1123_en.htm?locale=en; vt ka Euroopa Kohtu 15.12.2016 otsus asjas T-466/14: Hispaania Kuningriik, p-d 116-118).
14.Asjaolu, et ÜTS art 220 lg 2 p-ga b on välistatud maksukohustuslase võimalus tugineda heausksusele, mis on tekkinud võltsitud ehk mitteautentsete päritolusertifikaatide alusel, nähtub selgelt ka Euroopa Kohtu praktikast. Euroopa Kohus on selgitanud, et kui ilmneb, et päritolusertifikaadi vormi A ebaõigsus tuleneb eksportija süülisest käitumisest ning ekspordiriigi pädevad ametiasutused ei avastanud ega saanudki avastada, et asjaomane kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele, kannab importija tagajärjed, mis on seotud vääraks osutuva äridokumendi hilisema kontrolli ajal esitamisega, mistõttu nimetatud importija ei saa vastaval juhul tollimaksu tollivormistusjärgsele sissenõudmisele vastu vaielda (Euroopa Kohtu 16.03.2017 otsus asjas C-47/16: Veloserviss, p 32; 14.05.1996 otsus liidetud asjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt, p 92; 14.11.2002 otsus asjas C-251/00: Ilumitrónica, p 43). Importija heausksusele tuginemine ning ebaõigeks osutunud sooduspäritolusertifikaadi tõttu tollimaksu tagantjärele sisse nõudmata jätmine on võimalik üksnes juhul, kui ebaõigele sooduspäritolutõendile tuginemine oli tingitud tollile omistatavast veast (Euroopa Kohtu 27.06.1991 otsus asjas C-348/89: Mecanarte, p-d 22, 23; 26.11.1998 otsus asjas C-370/96: Covita, p 24). ÜTS art 220 lg 2 p b alusel õiguspärasele ootusele tuginemiseks ja selles sätestatud erandi kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik selles sättes nimetatud kumuleeruvad tingimused – toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (Euroopa Kohtu 12.07.1989 otsus asjas 161/88: Binder; 16.07.1992 otsus asjas C-187/91: Belovo; 14.05.1996 liidetud otsus asjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt, 14.11.2002 otsus asjas C-251/00: Ilumitrónica; 03.03.2005 otsus asjas C-499/03P: Biegi Nahrungsmittel; vt ka Riigikohtu 15.04.2009 otsus nr 3-3-1-6-09, p 12).
15.Võttes arvesse eelviidatud Euroopa Kohtu praktikat ja MKS § 119 lg 7 kohta seletuskirjas esitatud selgitusi, saab MKS § 119 lg-t 7 pidada kohaldatavaks olukorras, kus kolmanda riigi tolli või muu selleks volitatud asutuse poolt on sooduspäritolutõend väljastatud eksportija esitatud ebaõigetele andmetele tuginedes ning importija ei olnud tõendi ebaõigetel alustel väljastamisest teadlik. Sellises olukorras ei ole ÜTS art 220 lg 2 p b kolmandast lausest tulenevalt võimalik jätta järelarvestuskannet tegemata ning ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei 8(10)
3-14-53299 loeta tolli eksimuseks ÜTS art 220 lg 2 p b esimese ja teise lause tähenduses, kui sertifikaadi väljaandnud asutus ei olnud ega pidanudki olema teadlik, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele (vt Euroopa Kohtu 15.12.2016 otsus asjas T-466/14: Hispaania Kuningriik, p 81; 15.12.2011 otsus asjas C-409/10: Afasia Knits Deutschland, p 48; 08.11.2012 otsus asjas C-438/11: Lagura Vermögensverwaltung, p 19). Sellises olukorras intressi nõudmist pole aga seadusandja pidanud importija suhtes õiglaseks.
16.Eelnevalt esitatud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et MKS § 119 lg 7 ei ole kohaldatav juhtudel, kus importijalt nõutakse tollimaksu tasumist tagantjärele põhjusel, et tema poolt esitatud sooduspäritolutõend osutus võltsituks. Praegusel juhul puudub poolte vahel vaidlus, et OLAF-i raportiga on tõendatud, et kaebajate poolt koos 29.09.2011 tollideklaratsiooniga esitatud päritolusertifikaat vormil A oli võltsitud ning Tai Kuningriigi Väliskaubandusosakond ei ole ettevõttele United Frontier Co. Ltd päritolusertifikaati kunagi väljastanud (25.09.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23440-5 lk 2, tl 12p). Samuti pole maksuhaldur pidanud maksuotsuses samal põhjusel põhjendatuks hinnata ÜTS art 220 lg 2 p b alusel kaebajate heausksust (maksuotsuse lk 5-6, tl 14-15). Kaebajad ei ole maksuotsust vaidlustanud ega ole ka praeguses asjas esitanud väiteid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et sooduspäritolule tuginemine oleks praegusel juhul olnud tingitud tolli veast sooduspäritolutõendi väljastamisel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2016 otsus nr 3-15-424, p 11). Seetõttu ei ole võimalik kohaldada kaebajatele määratud maksukohustuselt arvestatava intressi osas MKS § 119 lg-s 7 sätestatud intressivabastust.
17.Kuivõrd maksuhaldur on lõppjärelduses õiguspäraselt jätnud kaebajatele dumpinguvastase tollimaksu ja sellelt arvestatava käibemaksu tasumata jätmiselt määratud intressi arvestamisel MKS § 119 lg 7 kohaldamata , ei sõltuks kaebuse rahuldamine või rahuldamata jätmine sellest, kas MKS § 119 lg 7 on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Seetõttu ei ole MKS § 119 lg 7 praeguses asjas otsustava tähendusega säte ning tegemist ei ole asjassepuutuva normiga, mille põhiseaduspärasust saaks põhiseaduslikkuse järelevalve korras praeguse asja raames kontrollida. Kohus saab kontrollida üksnes konkreetses asjas asjassepuutuva normi põhiseaduspärasust (PS § 15 lg 1 teine lause, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 ja § 14 lg 2 esimene lause). Olukorras, kus kohus leiab normi tõlgendamise käigus, et tegemist ei ole asja otsustamist mõjutava normiga, ei ole võimalik normi osas põhiseaduslikkuse järelevalvet algatada (vt Riigikohtu 18.05.2017 otsus nr 3-4-1-3-17, p 18). Seega jääb kaebajate taotlus MKS § 119 lg 7 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata ainuüksi põhjusel, et MKS § 119 lg 7 näol ei ole tegemist asjassepuutuva normiga PS § 15 lg 1 teise lause tähenduses. Samadel põhjustel ei ole ka halduskohus rikkunud menetlusnorme, kui jättis analüüsimata kaebajate väited MKS § 119 lg 7 põhiseadusele mittevastavusest.
18.Ringkonnakohus leiab, et MTA 29.12.2014 intressinõue on õigusaktidega kooskõlas ning MTA ei ole selle andmisel rikkunud menetlusnorme. MKS § 115 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressinõude põhitekstis on esitatud metoodika, mille alusel intressi arvestatakse – tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga korrutatuna intressimääraga – ning intressi määramise õiguslikud alused. Intressinõude osaks olevas lisas on toodud selle valemi sisustamiseks vajalikud andmed – tasumisega viivitatud päevade arv, tähtpäevaks tasumata maksusumma suurus ja intressimäär – ning nende põhjal välja arvestatud intressisumma. Kaebajad ei ole toonud välja, et intressiarvestuses esineks vigu, mis võinuks mõjutada intressikohustuse suurust. Selliseid vigu intressiarvestuses ei nähtu ka kohtule. Kui intressinõue peaks jääma kaebajatele arusaamatuks, on neil MKS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus pöörduda maksuhalduri poole taotlusega teabe ja selgituste saamiseks tasumisele kuuluva summa arvutamise korra ja aluste kohta. Seega ei ole kaebajad esitanud kohtumenetluses 9(10)
3-14-53299 selliseid asjaolusid või tõendeid, mis annaksid alust intressinõude muutmiseks. Samuti ei saa pidada õigusvastaseks ega ülemääraseks intressinõudes kohaldatud intressimäära suurust (vt Riigikohtu 29.03.2017 otsus nr 3-4-1-15-16).
19.Eeltoodu tõttu jääb OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika apellatsioonkaebus HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 otsus muutmata.
20.Kaebajad on taotlenud vastustajalt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist summas 1500 eurot (riigilõiv apellatsioonkaebuselt). Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad need kulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate endi kanda. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajatelt menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
(allkirjastatud digitaalselt) Virgo Saarmets
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.