Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ruth Plaks, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.07.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-53299 OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika kaebus Maksu- ja Tolliameti 29.12.2014 intressinõude nr 13-3/179797 tühistamiseks Kaebajad – OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika, esindaja v. adv Priit Lätt Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindajad Andreas Aas ja Kristel Uibo
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine
Tallinna Halduskohtu 20.06.2016 otsus OÜ Baltic Bolt ja OÜ Combidek Logistika apellatsioonkaebus kohtuistungil 20.06.2017
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.08.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks ( lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-14-53299 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-14-53299 et ei olnud heauskse ostjana teadlik päritolutõendite valedel alustel väljastamisest või nende tõendite võimalikust võltsimisest. MKS § 119 lg 7 alusel intressi mittearvestamine puudutab vaid sellist intressi, mis tuleb tasuda sooduspäritolu tõendi tagantjärele kehtetuks või nõuetele mittevastavaks tunnistamise tulemusena (ning maksukohustuslane ei olnud teadlik päritolutõendi valedel alustel väljastamisest) tasumisele kuuluvalt tavatollimaksu summalt. MTA arvestas intressi dumpinguvastase tollimaksu osalt.
3(10)
3-14-53299
3-14-53299 alust intressinõude tühistamiseks. Kuna MKS § 119 lg 7 kohaldamine ei riku kaebajate õigusi, puudub vajadus käsitleda kaebajate väiteid, mis käsitlevad selle väidetavat põhiseadusevastasust.
3-14-53299 kaupu sooduspiirkondadest importinud. Need asjaolud kogumis viitavad sellele, et kaebajad tegutsesid heauskselt ja äris nõutava hoolega. Sellises olukorras on ebaõiglane nõuda tagasiulatuvalt intressi. 3) Kui kohus ei pea võimalikuks tõlgendada MKS § 119 lg-t 7 põhiseadusega kooskõlas olevalt, tuleb MKS § 119 lg 7 jätta kohaldamata osas, milles see ei võimalda vabastada maksukohustuslast intressist dumpinguvastase tollimaksu järelkontrolli raames tagantjärele määramise korral. MKS § 119 lg 7 on asjassepuutuv säte, kuivõrd MTA on intressinõude põhjendamisel viidanud MKS § 119 lg-le 7. See, et seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada MKS § 119 lg-ga 7 intressivabastuse üksnes nn tavatollimaksu ja sellelt arvestatava käibemaksu puhul ning välistada vabastus dumpinguvastase tollimaksu puhul, avaldab kaebajate rahaliste kohustuste suurusele vahetut mõju. MKS § 119 lg 7 ei ole kooskõlas PS § 12 lg-s 1 sätestatud õigusloome võrdsuse põhimõttega. Ebavõrdselt on koheldud maksukohustuslasi, kellele määratakse järelkontrolli käigus tagantjärele tasumisele nii tavatollimaksu kui ka dumpinguvastast tollimaksu, ning maksukohustuslasi, kellele määratakse järelkontrolli käigus tagantjärele tasumisele üksnes nn tavatollimaksu. Ebavõrdne kohtlemine seisneb viidatud subjektidele erinevas lähenemises maksuintresside tasumise kohustuse kehtestamisel. Kaebajate suhtes läbi viidud tollijärelkontrolli eesmärgiks oli kontrollida päritolusertifikaadi vormis A märgitud kaupade päritolu õigsust. Kui päritolusertifikaadi vormis A märgitud kauba päritolu ei leia järelkontrolli käigus kinnitust, tuleb asuda seisukohale, et kauba päritolu on teadmata ning päritolusertifikaadi väljaandmine ja tariifse sooduskohtlemise kohaldamine on olnud ekslik. Kuna seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada MKS § 119 lg-s 7 intresside arvestamise keelu tollivormistusjärgse imporditollimaksude sissenõudmise korral kauba päritolu suhtes heauskselt importijalt, puudub igasugune mõistlik põhjendus eristamaks „tavatollimaksu ja sellelt arvestatavat käibemaksu“ „dumpinguvastasest tollimaksust ja sellelt arvestatavast käibemaksust“. Vastupidine tõlgendus oleks otseselt vastuolus järelkontrolli eesmärgi ja olemusega ning maksuintresside eesmärgiga. Lisaks ei ole MKS § 119 lg 7 kooskõlas PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega ja PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõigusega.
6(10)
3-14-53299
3-14-53299 ÜTS art 220 lg 2 p b. Selle sätte esimese lause kohaselt ei tehta imporditollimaksu tasumise kohustuse kohta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Sama punkti teine lause sätestab, et kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada. Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele (ÜTS art 220 lg 2 p b lause 3). ÜTS art 220 lg 2 p b hakkas eeltoodud kujul kehtima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.11.2000 määrusega (EÜ) nr 2700/2000 ÜTS-is tehtud muudatustega (määruse nr 2700/2000 art 1 p 16). Määruse nr 2700/2000 menetlemise materjalidest nähtub, et liidu seadusandja üheks eesmärgiks nende muudatuste tegemisel oli võtta kasutusele importivate ettevõtjate heausksuse kaitse uus definitsioon juhtudeks, kui päritolusertifikaadid osutuvad ebaõigeteks, ning importijad teavad seega, et maksukohustuslastel puudub automaatne õigustus siis, kui kolmanda riigi eksportijad on näiteks esitanud võltsitud päritolusertifikaate (Euroopa Parlamendi siseturu küsimustega tegeleva komisjoni liikme 05.10.2000 pressiteade IP/2000/1123, kättesaadav: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-00-1123_en.htm?locale=en; vt ka Euroopa Kohtu 15.12.2016 otsus asjas T-466/14: Hispaania Kuningriik, p-d 116-118).
3-14-53299 loeta tolli eksimuseks ÜTS art 220 lg 2 p b esimese ja teise lause tähenduses, kui sertifikaadi väljaandnud asutus ei olnud ega pidanudki olema teadlik, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele (vt Euroopa Kohtu 15.12.2016 otsus asjas T-466/14: Hispaania Kuningriik, p 81; 15.12.2011 otsus asjas C-409/10: Afasia Knits Deutschland, p 48; 08.11.2012 otsus asjas C-438/11: Lagura Vermögensverwaltung, p 19). Sellises olukorras intressi nõudmist pole aga seadusandja pidanud importija suhtes õiglaseks.
3-14-53299 selliseid asjaolusid või tõendeid, mis annaksid alust intressinõude muutmiseks. Samuti ei saa pidada õigusvastaseks ega ülemääraseks intressinõudes kohaldatud intressimäära suurust (vt Riigikohtu 29.03.2017 otsus nr 3-4-1-15-16).
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
(allkirjastatud digitaalselt) Virgo Saarmets
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.