A.K.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu saatebussis transportimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja: A.K., volitatud esindaja Danil Lipatov Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Triin Randoja
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 31.07.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.K. esitas 13.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-1839), milles nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist järgmiselt: 1) Tallinna Vanglas mittenõuetekohastes tingimustes kinnipidamise, so ebapiisava kambripinna ja halbade olmetingimuste eest 40 eurot päevas, kokku 36 400 eurot (40 x 910 päeva); 2) vajaliku meditsiiniabi mitteosutamise eest 50 eurot päevas, kokku 28 850 eurot (50 x 577 päeva); 3) ohtlikes tingimustes kartseris viibimise aja eest 70 eurot päevas, kokku 1540 eurot (70 x 22 päeva); 4) transportimisel ohutuse nõuete rikkumise eest 500 eurot ühe sõidu eest.
2.Tallinna Halduskohtu 11.10.2016 määrusega (p 1) haldusasjas nr 3-16-1839 eraldas kohus A.K.i kaebuse eraldi asjadena menetlemiseks järgmiste nõuete osas: 1) ebapiisava kambripinna, 1(7)
sh halbade olmetingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 36 400 eurot (nr 3-16-2029); 2) transportimisel ohutuse nõuete rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot (käesolev haldusasi nr 3-16-2030); 3) ohtlikes tingimustes kartseris viibimise aja eest tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1540 eurot (haldusasi nr 3-16-2031).
3.Tallinna Halduskohtu 18.10.2016 määrusega jäeti A.K.i kaebus saatebussis transportimisega seotud mittevaralise kahju hüvitise nõudes käiguta. Kaebaja esitas 14.11.2016 täpsustatud kaebuse ning märkis, et nõuab mittevaralise kahju hüvitisena 9500 eurot. Kaebaja hinnangul on kaebus kogu ulatuses tähtaegne. Juhul, kui kohus peaks olema vastupidisel seisukohal, palub kaebaja kaebetähtaeg ennistada.
4.Tallinna Halduskohtu 31.01.2017 määrusega jättis kohus A.K.i menetlusabi taotluse rahuldamata ning kaebuse käiguta ning kohustas kaebajat tasuma 285 euro suurust riigilõivu. Kaebaja tasus riigilõivu 07.02.2017 (maksekorraldus, tl 72).
5.Tallinna Halduskohtu 15.02.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajateks Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ning Tallinna Vangla.
6.Tallinna Halduskohtu 22.03.2017 määrusega luges kohus A.K.i kaebuse saatmiste osas, mis toimusid varem kui 13.09.2013 esitatuks pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist, jättis kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas menetluse enne 13.09.2013 toimunud saatmiste osas. Määrus on jõustunud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
7.Kaebaja leiab, et Politsei- ja Piirivalveamet tekitas talle tema saatebussis transportimisega mittevaralist kahju. PPA rikkus ohutusreegleid, kuna turvavöö puudumise tõttu polnud kaebajal võimalik seda kasutada ning ta pidi oma elu pärast kartma. Kuigi kehtiva õiguse kohaselt puudub saatmist korraldaval haldusorganil kohustus kinnipeetavat turvavööga kinnitada, peab isiku ohutus olema pidevalt tagatud. Turvavöö puudumisel tuleb ohutus tagada teiste meetmetega.
8.Kuivõrd saatebussides transporditi korraga mitut isikut, võib oletada, et kinnipeetava isiklik ruum sõidukis oli alla 0,5 m2 ning seda saab pidada ebainimlikuks kohtlemiseks vastavalt Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklile 3. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asjas Retunscaia vs Rumeenia (25251/04) leidnud, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum transpordivahendis on alla 0,5 m2, on tegemist ebainimliku kohtlemise ning EIÕK art 3 rikkumisega. Vastustaja seisukoht
9.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. PPA ei ole alandanud kaebaja väärikust, kahjustanud tema tervist või rikkunud mõnda muud RVastS-i § 9 lõikes 1 nimetatud kaebaja õigust. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks PPA tegevuse tõttu talunud füüsilist või hingelist valu või kannatusi. Saateautos turvavöö puudumise tõttu kaebajat valdav kartus elu
2(7)
pärast ning teoreetiline oht sattuda liiklusavariisse ei tõenda kaebajale kahju tekitamist ega ole aluseks kahjuhüvitise väljamõistmisele.
10.PPA on kaebajat transportinud Tallinna Vanglast Harju Maakohtu Liivalaia tn kohtumajja ja tagasi ning Tallinna Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse ja tagasi. Tallinna Vangla asub Tallinnas aadressil Magasini 35 ja Harju Maakohtu Liivalaia tn kohtumaja asub Tallinnas aadressil Liivalaia 24. Teekond Tallinna Vanglast Liivalaia tn kohtumajja on 1,37 km pikk ning sõiduaeg on 4 minutit; tagasitee on 1,54 km pikk ning sõiduaeg on 4 minutit. Tallinna Ringkonnakohus asub Tallinnas Pärnu mnt 7. Teekond Tallinna Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse on 2,64 km pikk ning sõiduaeg on 5 minutit; tagasitee on 2,35 km pikk ning sõiduaeg on 5 minutit. PPA ei pea eluliselt usutavaks, et niivõrd lühikesed sõidud saateauto turvavööta kinnipidamiskambris võisid alandada kaebaja väärikust või põhjustada temale mingisugust valu või kannatusi. Turvavööde puudumine alarmsõiduki sõitjateruumis ei ole vastustaja arvates käsitatav sellise asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3 rikkumiseks. Kaebaja väidetud oht etapeeritava turvalisusele ja elule on üksnes hüpoteetiline. Kaebusest ei selgu, et saateautos viibides oleks kaebajat turvavöö puudumise tõttu ähvardanud mingisugune reaalne oht. Liiklusseaduse (LS) § 30 lõike 1 kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukis, millel on turvavööd. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutatava sõiduki kinnipidamiskambris oleksid sõitjatele turvavööd. Seega puudub kaebajal subjektiivne õigus olla saatmisel turvavööga kinnitatud ning turvavöö puudumine kambrist ei ole PPA-le etteheidetav. Teoreetiline võimalus sattuda liikluses avariisse ei ole alus kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
11.PPA hinnangul ei ole kaebuse lahendamisel kohane tugineda EIK 08.01.2013 otsusele asjas nr 25251/04 (Retunscaia vs Rumeenia), millele kaebaja viitab. Nimetatud otsusega mõistis EIK kaebajale 3000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena EIÕK art 3 rikkumise eest, mis seisnes selles, et kaebajat transporditi kaheksal korral Bukaresti Tribunali sõidukis, milles iga kord oli lisaks kaebajale 41 kuni 63 kinnipeetut, mille tõttu kaebaja isiklik ruum sõidukis oli alla 0,5 m2; kaebajat hoiti kohtumenetluste ajal kohtumaja kinnipidamisruumis, mis oli räpane, ülerahvastatud ja puuduliku ventilatsiooniga; kus oli istumiskohti vaid 20-le inimesele, mistõttu tuli istuda iga kord rohkem kui nelja tunni vältel külmal betoonpõrandal ning kus kaebajale ei pakutud piisavalt toitu ja juua ning ei võimaldatud kasutada tualetti. Seega mõisteti nimetatud otsusega kaebajale hüvitis kahju tekitamise eest oluliselt teistsugustel asjaoludel, kui A.K.i viidatud asjaolud käesolevas asjas.
12.PPA arvates ei ole kaebajale põhjustatud selliseid kannatusi, mille tõttu oleks PPA tegevus hinnatav EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keelu rikkumisena. Isegi, kui asuda seisukohale, et kaebaja etapeerimisel põhjustati talle rohkem kannatusi, kui vältimatult isiku kinnipidamisega kaasneb, siis ei saanud kaebaja õiguste riive olla sedavõrd intensiivne, et põhjendatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine vastustajalt. Kaebaja enda käitumisest kahjunõude esitamisel, s.o nõude esitamine ca 3 aastat pärast väidetava kahju tekkimist olukorras, kus kaebaja ei ole vahepealsel ajal kasutanud muid õiguskaitsevahendeid ega valmistanud ette kahjunõude esitamist, saab järeldada, et kaebaja ei ole tajunud PPA tegevust oma õigusi erakordselt piiravana.
KOHTU PÕHJENDUSED
3(7)
13.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Kuivõrd saatmiste osas, mis toimusid varem kui 13.09.2013, jättis kohus kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas selles osas menetluse (vrd Tallinna Halduskohtu 22.03.2017 määrus, tl 91-92), puudutab vaidlus üksnes saatmisi, mis toimusid 09.10.2013, 22.10.2013, 04.11.2013, 17.02.2014 ja 11.03.2014. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud kuupäevadel on PPA kaebajat saatebussis transportinud. Pooled on erineval seisukohal selles, kas saatebussis transportimisega on PPA kaebajale mittevaralist kahju tekitanud. Kaebaja leiab, et PPA on teda ebainimlikult kohelnud, kuna vastustaja rikkus ohutusreegleid ja transportis teda sõidukiga, kus puudus võimalus end turvavööga kinnitada. Seetõttu pidi kaebaja kartma oma elu pärast. Lisaks saab kaebaja hinnangul pidada ebainimlikuks kohtlemiseks asjaolu, et kaebajale tagatud isiklik ruum transpordivahendis jäi tõenäoliselt alla 0,5 m2.
15.Kaebaja väidetest saab järeldada, et inimväärikuse alandamine tulenes ohutusreeglite rikkumisest, mis seisnes turvavööde puudumises ning kaebajale tagatud ebapiisavast isiklikust ruumist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK-i seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Kohtu hinnangul saab samast põhimõttest lähtuda ka kinnipeetava saatmise tingimuste tõttu väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendatuse hindamisel. Vastustaja on avaliku võimu kandja ja täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet. Seega peab kohus hindama, kas vastustaja on kaebaja saatmisel käitunud õigusvastaselt ja alandanud tema inimväärikust ning tekitanud sellega hüvitamisele kuuluvat kahju.
16.Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 ls 1 kohaselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Seega sõltub kaebaja saatmise õiguspärasus sellest, kas saatmisega tekitati talle rohkem kannatusi kui need, mis sellega paratamatult kaasnevad.
17.Asjas ei ole vaidlust, et kaebajat transporditi Tallinna linna piires (17.02.2014 ja 11.03.2014 Tallinna Vanglast Tallinna Ringkonnakohtusse ja tagasi; 09.10.2013, 22.10.2013 ja 04.11.2013 4(7)
Tallinna Vanglast Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajja ja tagasi). Halduskohtu hinnangul on vastustaja õigesti välja toonud, et vahemaa Tallinna Vangla ja Liivalaia kohtumaja vahel on u 1,5 km (1,3-1,6 km) ning vahemaa Tallinna Vangla ning Tallinna Ringkonnakohtu vahel u 2,5 km (2,35-2,64 km). Sõiduaeg jääb mõlemal juhul alla 8 minuti.
18.Kohtu hinnangul on kaebaja etteheide ohutusreeglite järgimata jätmise osas põhjendamatu. Kaebaja on ise möönnud (tl 60), et kehtiva õiguse kohaselt „puudub kohustus kinnitada kinnipeetavat turvavööga“. Üksnes asjaolu, et kaebaja hinnangul peavad olema teised võimalused ohutuse tagamiseks, ei tähenda, et vastustaja tegevus oli õigusvastane. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et turvavöö või mõne „teise ohutuse tagamise võimaluse“ puudumine oleks kaebaja elu reaalselt ohtu seadnud. Viide riigivõimu omavolile on praeguses kontekstis kohtu hinnangul asjakohatu. Pelgalt see, kas vastustajal olid kindlad reeglid kinnipeetava ohutuse tagamiseks või mitte, ei saanud vaidlusaluste saatmiste kontekstis kaebajale mittevaralist kahju tekitada. Lisaks jääb kohtule kaebaja etteheide arusaamatuks, kuna siseministri 14.12.2009. a määruse nr 60 „Saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 5 lg-st 1 tuleneb selge kohustus korraldada saatmine sõidukiga, milles on tagatud saadetava turvalisus. Vastustaja on õigesti viidanud LS § 30 lg-le 1, mille kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukis, millel on turvavööd. Turvavöö puudumine alarmsõidukis ei ole kohtu hinnangul käsitatav sellise asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3 rikkumisena. Kohus nõustub vastustajaga, et teoreetiline oht sattuda liiklusõnnetusse ei saa olla kahju hüvitamise taotluse rahuldamise aluseks. Ka see, et kaebaja väitel (tl 60) on alates 30.06.2016 saatebussidesse turvavööd paigaldatud, ei muuda kaebaja varasemat transportimist turvavööta erisõidukis õigusvastaseks. Kohus arvestab sealjuures asjaoluga, et sõidud olid lühiajalised ja toimusid linnaliikluses, mitte maanteel, kus sõidukid liiguvad suurtel kiirustel. Ka EIK on möönnud, et vaid turvavöö puudumist saatebussis ei saa pidada EIÕK artikli 3 rikkumiseks ning see võib olla inimväärikust alandav üksnes erandlikel asjaoludel (nt on kinnipeetav turvavöö puudumise ning ebapiisava valguse koosmõjul tasakaalu kaotanud ning seetõttu alandavasse olukorda sattunud, vrd EIK 10.06.2014 otsus Voicu vs. Rumeenia, 22015/10, p 63). Praegusel juhul kaebaja sellises erandlikus olukorras ei olnud.
19.Kuigi kaebuses on kaebaja üksnes oletanud, et kinnipeetava isiklik ruum sõidukis võis olla ebainimlikult väike, käsitab kohus seda kaebaja väitena ning kontrollib hüvitamiskaebuse põhjendatust ka sellest aspektist.
20.Vastustaja on seoses kaebaja transportimisega täpsustanud, et 09.10.2013, 22.10.2013 ning 04.11.2013 toimunud saatmistel kasutatud sõidukid (Mercedes-Benz Sprinter ning Volkswagen Krafter) ei ole enam vastustaja valduses, mistõttu ei saanud vastustaja autode sõitjateruumi mõõtmeid esitada. Siiski on vastustaja välja toonud, et 09.10.2013 transporditi nelja autoga kokku 13 kinnipeetavat (s.h kaebaja), kuid kuna kinnipeetavate jaotust sõidukite vahel ei fikseeritud, ei ole võimalik tuvastada, kuidas kinnipeetavad sõidukite vahel jagunesid. Ka 22.10.2013 osas on vastustaja täpsustanud, et sel päeval transporditi 2 sõidukiga kokku 15 kinnipeetavat, kuid ka nende täpset jagunemist ei ole võimalik välja tuua. 04.11.2013 transporditi kaebajat koos 8 teise kinnipeetavaga sõidukis, kus oli 10 kinnipeetava kohta.
5(7)
Vastustaja on selgitanud, et 17.02.2014 ja 11.03.2014 toimunud saatmiste ajal toimus vedu sõidukiga Volkswagen Transporter (kongi sügavus 91 cm, laius 156 cm). Samuti on vastustaja täpsustanud, et 17.02.2014 oli sõidukis peale kaebaja veel kaks kinnipeetavat ning 11.03.2014 oli kaebaja ainuke saadetav.
21.Siseministri 14.12.2009. a määruses nr 60 „Saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-s 5 on sätestatud saatmise tingimused. Kehtiv õigus reguleerib seda, milliste sõidukitega on lubatud teostada saatmisi ja saatmise korda, kuid ei ole sätestanud nõudeid saatebussis saadetavale ettenähtud põrandapinna suurusele. Kaebaja on kaebuses (tl 59 pöördel) viidanud EIK lahendile asjas Retunscaia vs. Rumeenia (25251/04), milles on osundatud EIK juba varasemale seisukohale, et kui kinnipeetava isiklik ruum transpordivahendis on alla 0,8 m2, siis sõltumata reisi kestusest on tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. Kohus jubib kaebaja tähelepanu asjaolule, et asjas Retunscaia vs Rumeenia EIK üksnes viitas CPT raportides toodud arvamustele ega võtnud selget seisukohta, kui suur peab olema saatebussi kamber. Kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega (nt valgustus ja ventilatsioon; oma istekoht; reisi kestus ja kitsastes oludes toimunud transpordikordade arv, vrd EIK 10.07.2014 otsus M.S. vs. Venemaa, 8589/08; 25.10.2007 otsus Yakovenko vs. Ukraina, 15825/06). Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2015 otsus nr 3-3-156-15, kus Riigikohus leidis, et 0,45 m2 pindalaga bussikong ei ole eraldivõetuna inimväärikust alandav. EIK 31.07.2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ja 08.11.2005. a otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK art-i 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Selliste tingimustega kinnipeetavale tagatud ruumi osas käesoleval juhul tegemist ei olnud.
22.Võttes arvesse vastustaja selgitusi, on sõitjateruumi põrandapinna suurus täpselt tuvastatav vaid 17.02.2014 ja 11.03.2014 toimunud saatmiste puhul. Arvestades vastustaja esitatud andmeid (kongi sügavus 0,91 m ning laius 1,56 m) ja sõidukis viibinud kinnipeetavate arvu, oli arvestuslik põrandapind sõidukis ühe kinnipeetava kohta 17.02.2014 toimunud saatmise ajal 0,47 m2 ning 11.03.2014 toimunud saamise ajal 1,42 m2. Teistel kuupäevadel toimunud saatmistel kasutatud sõidukite võõrandamise tõttu ei ole nende sõitjateruumi mõõtmine võimalik. Isegi juhul, kui sõidukite sõitjateruumi mõõtmed oleksid teada, ei oleks ühe isiku kohta käiva arvestusliku põrandapinna väljaarvestamine võimalik, kuna samal päeval transporditi kinnipeetavaid mitme sõidukiga ning pole teada, mitu isikut korraga sõidukis viibis. Kuigi arvestusliku põrandapinna täpne tuvastamine võimalik ei ole, võtab kohus arvesse, et 04.11.2013 oli isikuid sõidukis maksimaalsest mahutavusest vähem. Ka ei ole kohtul põhjust eeldada, et 09.10.2013 ning 22.10.2013 toimunud saatmiste puhul oleks isikuid sõidukisse mahutatud rohkem kui neile sõidukis ettenähtud istekohti. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et 09.10.2013 kasutati 13 isiku transportimiseks nelja kümnekohalist sõidukit ning 22.10.2013 15 isiku transportimiseks kahte kümnekohalist sõidukit.
6(7)
Kõiki asjaolusid kogumis arves võttes ning pidades silmas, et saatmised olid seotud vaid lühikeste vahemaadega ning sõidu kestus sihtkohta kestis kõikide saatmiste puhul tõenäoliselt (s.t arvestades vahemaad) vähem kui 8 minutit, ei ole kaebajale väidetavalt osaks saanud ebameeldivused sellised, et neid saaks pidada kannatusteks, mis ületanuks kaebaja õiguslikust staatusest tulenevaid vältimatuid ebameeldivusi ja õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Seega ei ole alust kaebuse rahuldamiseks. Menetluskulud
23.HKMS § 108 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuivõrd vastustaja menetluskulude nimekirja esitanud ei ole, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.