A.K.i kaebus Tallinna Vangla vastu vangla tegevusega (ebapiisava põrandapinna ja halbade olmetingimustega kambrites hoidmisega) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja: A.K., volitatud esindaja Danil Lipatov Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
1.1.Mõista Tallinna Vanglalt A.K.i kasuks välja inimväärikuse alandamisega (kaebaja hoidmisega 42 päeva vältel (13.09.-24.10.2013) suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe isiku kohta oli väiksem kui 3 m2) tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis 80 eurot.
1.2.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Tallinna Vanglalt A.K.i kasuks menetluskuludena välja 0,95 eurot (sh riigilõiv 0,22 eurot ning õigusabikulud summas 0,73 eurot). Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 27.12.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.A.K. esitas 13.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-1839), milles nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist järgmiselt: 1) Tallinna Vanglas mittenõuetekohastes tingimustes kinnipidamise, so ebapiisava kambripinna ja halbade olmetingimuste eest 40 eurot päevas, kokku 36 400 eurot (40 x 910 päeva); 2) vajaliku meditsiiniabi mitteosutamise eest 50 eurot päevas, kokku 28 850 eurot (50 x 577 päeva); 3) ohtlikes tingimustes kartseris viibimise aja eest 70 eurot päevas, kokku 1540 eurot (70 x 22 päeva); 4) transportimisel ohutuse nõuete rikkumise eest 500 eurot ühe sõidu eest, kokku 10 000 eurot (500 x 20 sõitu).
2.Tallinna Halduskohtu 11.10.2016 määrusega (p 1) haldusasjas nr 3-16-1839 eraldas kohus A.K.i kaebused eraldi asjadena menetlemiseks järgmiste nõuete osas: 1) ebapiisava kambripinna, sh halbade olmetingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 36 400 eurot (käesolev haldusasi nr 3-16-2029); 2) transportimisel ohutuse nõuete rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot (haldusasi nr 3-16-2030); 3) ohtlikes tingimustes kartseris viibimise aja eest tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1540 eurot (haldusasi nr 3-16-2031). Sama määrusega (p 2) tagastas kohus kaebuse vajaliku meditsiiniabi mitteosutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud nõuete osas.
3.Tallinna Halduskohtu 02.11.2016 määrusega jättis kohus kaebaja menetlusabi taotluse käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja. Tallinna Halduskohus selgitus, et kujunenud kohtupraktikat arvestades tuleks kaebajal kaaluda, kas kaebus on perspektiivikas kõigi kaebuses nimetatu perioodide osas ning juhtis tähelepanu, et osaliselt võib kaebus olla esitatud tähtaega ületades. 18.11.2016 täpsustas kaebaja oma taotlust ning esitas nõutud dokumendid.
4.Tallinna Halduskohtu 31.10.2017 määrusega rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest 650 euro ulatuses. 100 euro suuruse riigilõivu osas jättis kohus kaebuse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu tasumiseks 10-päevase tähtaja. Kaebaja tasus riigilõivu 07.02.2017.
5.Tallinna Halduskohtu 15.02.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse.
6.Tallinna Vangla vastas 10.03.2017 ning leidis, et kaebus on perioodi 26.06.2012 – 12.09.2013 osas esitatud tähtaja rikkumisega.
7.Tallinna Halduskohtu 05.05.2017 määrusega luges kohus A.K.i hüvitamiskaebuse osas, milles see puudutab väidetavat kahju, mis tekkis perioodil 26.06.2012 – 12.09.2013 esitatuks pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist. Ühtlasi jättis kohus kaebetähtaja ennistamata ning lõpetas kaebuse menetluses osas, milles see puudutab Tallinna Vangla kinnipidamistingimusi perioodil 26.06.2012-12.09.2013. Määrus jõustus 26.05.2017.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
8.Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on tekitanud talle kahju, kuna hoidis teda kambrites, mis olid ülerahvastatud ja mille olmetingimused olid halvad.
9.Kaebaja hinnangul oli tema isiklik ruum Tallinna Vangla erinevates kambrites sedavõrd väike, et see alandas tema inimväärikust. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK
2(12)
asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Kaebaja arvates tuleks kambri põrandapinna suuruse arvestamisel üldpinnast maha arvata WC ja mööbli alla jääv pind.
10.Tallinna Vangla muude tingimuste osas toob kaebaja välja järgmised asjaolud: - kinnipeetavatel oli vaid üks kord nädalas võimalik duši all käia; - kambrites puudub piisav ventilatsioon, ventilatsiooni osas on õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis oluliselt takistavad õhuvahetust; - eeluuritava staatuses isik võib viibida kambrist väljaspool vaid ühe tunni ööpäevas ja sedagi väikeses jalutusboksis. Õue minnakse vaid suitsutunnile, mitte aga värske õhu kätte jalutama. Samuti ei saa õues kasutada spordivahendeid. - tualett ei vasta inimlike normide standardile; - üksuses ei ole kuivatit ega pesumasinat, kus kaebaja saaks pesta oma isiklikke asju. Kambris on seda võimatu teha, sest vee temperatuur ei ületa +3 kraadi; - puudub külmik ja köök, kus saaks toitu soojendada ja süüa, et ei peaks sööma kambris, kus kinnipeetavad puhkavad; - puudub puhketuba, kus saaks oma vaba aega veeta; - pääs võimlasse on tagatud ainult üks kord nädalas. Sporditarbed puuduvad.
11.Euroopa Inimõiguste Kohus on lahendis Dragan vs Rumeenia seisukohal, et halbu olmetingimusi vanglas tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks. Kaebaja hinnangul on Tallinna Vangla pika aja jooksul tegelenud inimõiguste jõhkra ja süstemaatilise rikkumisega.
12.Kaebaja leiab, et mittevaraline kahju tekitati talle Tallinna Vangla poolt süülise käitumisega, kuna vangla ei täitnud oma kohustusi ega taganud kaebajale kohaseid kinnipidamistingimusi. Mittevaralise kahju hüvitisena nõuab kaebaja 36 400 eurot (tl 7). Vastustaja seisukoht
13.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas nii vahistatu kui ka süüdimõistetuna. Esimese vangistuse jooksul, mis vältas 13.09.2013 – 10.02.2015, jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev otsus 28.05.2014 ning teise vangistuse jooksul, mis vältas 21.12.2015 - 06.04.2016, jõustus süüdimõistev otsus 15.06.2015. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna või vastuvõturežiimil pärast süüdimõistva otsuse jõustumist 13.09.2013 – 01.07.2013 ning 21.12.2015 - 05.01.2016. Nimetatud perioodidel oli kaebajale tagatud kambrivälise liikumisvõimalusena üks tund värskes õhus viibimist vangla jalutusboksides. Süüdimõistetuna vanglas viibides tagati kaebajale lisaks tunniajasele jalutusvõimalusele minimaalselt 4 tundi vaba liikumise aega eluosakonnas ning iganädalane võimalus spordisaali kasutamiseks. Lisaks eeltoodule on A.K. Tallinna Vanglas osalenud järgmistes hõive- ja taasühiskonnastavates tegevustes: 12.08.2013 – 06.12.2013 Riigikeele õppes osalemine A2-tasemele; 01.07.2014 – 14.07.2014 A2-taseme lõpetamine (varasemalt ei sooritanud suulist eksamit); 21.08.2014 – 25.09.2014 sotsiaalprogramm „Viha juhtimine“; 05.08.2014 – 28.11.2014 riigikeele õpe B1tasemele ning 05.01.2015 – 10.02.2015 riigikeele õpe B2 tasemele (lõpetamata, kuna isik vabanes). Seega on vangla taganud isikule ulatuslikult võimalusi hõivetegevuses osalemiseks.
14.Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga, et igale kinnipeetavale tuleb tagada minimaalselt 4 m2 isiklikku pinda, mille hulka ei arvestata tualeti ja mööbli alla jäävat pinda. 4 m2 nõuet ei tulene ei siseriiklikust ega riigiülesest regulatsioonist ega ka kohtupraktikast. Tallinna Vanglas viibimise perioodil 13.09.2013 – 06.04.2016 on kaebajale tagatud isiklikku ruumi (ilma
3(12)
tualeti alla jääva pinnata) vahemikus 2,95 – 14,80 m2, s.h on minimaalne, s.o 2,95 m2, olnud tagatud üksnes perioodil 13.09 – 24.10.2013. Alla 3 m2 jääv pind oli marginaalselt väiksem ning sellist isikliku ruumi erinevust on vastustaja hinnangul praktikas võimatu tajuda. Seega ei saa ainuüksi kambripinna suurusest tulenevalt pidada usutavaks kaebajale kahju tekkimist.
15.Tallinna Vangla olmetingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Seoses muude olmetingimustega seotud etteheidete osas selgitab vastustaja järgmist.
16.VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas, mistõttu ei ole vangla tegevus kaebaja sõnul olnud siseriikliku regulatsiooniga vastuolus. Kuivõrd kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud vangla poole seoses sooja vee puudumisega kambris, võib järeldada, et tegelikkuses isikul sellega probleeme polnud. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambrites, milles kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vee soojendamiseks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Siseriiklik regulatsioon ei kohusta vanglat tagama kambrites sooja vee kättesaadavust. Lisaks kannavad vahistatud reeglina isiklikke rõivaid, mida on võimalik isiku kulul vangla poolt pakutava teenuse tellimisega pesta vangla pesumajas (Tallinna Vangla kodukord p 11.2.5). Samuti on võimalik vahistatul taotleda vangla vormi väljastamist, mille pesemise ja korrasoleku tagab Tallinna Vangla. Seega oleks kaebajal olnud võimalus vältida rõivaste kambris pesemist ja kuivatamist, kui isik vanglas viibides leidis, et tal ei ole võimalik ise mugavalt rõivahooldust kambrites teostada.
17.Tallinna Vangla kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu, süüdimõistetute eluosakondades on kambrite aknad avatavad. Õhutusavad ja aknad tagavad võimaluse ise õhuvahetuse ja kambri temperatuuri reguleerimiseks. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Tallinna Vangla suletud eluosakondades on kambrites pesu kuivatamiseks mõeldud restid, samuti on eluhoonete kambrites radiaatorid, millel on võimalik pesu kuivatada. Kuna kaebaja ei ole vanglale teadaolevalt esitanud pöördumisi seoses pesu kuivatamisega, on väited esinenud probleemi osas paljasõnalised.
18.Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist ning vastavalt VangS § 93 lg-le 5 võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas värkses õhus viibida. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale jalutuskäike võimaldati - kaebaja sai värskes õhus viibida ca 15 m2 suuruses jalutusboksis, mida on märgitud ka kaebuses. Seega oli kaebajale Tallinna Vanglas viibides tagatud seadusest tulenev õigus jalutada igapäevaselt vähemalt üks tund värskes õhus. Jalutusbokse saab pidada piisavalt suureks, et sooritada seal võimlemisharjutusi ning hoolitseda oma füüsilise seisundi eest. Vangla jalutusbokside suurusteks on mõõdetud 11,21 – 16,71 m2, valdav enamus jalutusbokse üksuses, kus A.K. on paiknenud, on 14-15 m2 suurused. Seega ei ole vangla tegevus jalutusvõimaluste loomisel olnud õigusvastane ka isiku jalutusboksidesse paigutamisel.
4(12)
19.VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Seega tulenes kaebuse esitajale liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vahistatuna vanglas.
20.Vastustajal puudub kohustus võimaldada kinnipeetavatele külmkappide või köögi kasutamist. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust luua sobivaid tingimusi kinnipeetavate poolt ostetud toiduainete säilitamisele. Kuivõrd vanglal on kohustus tagada kinnipeetava nõuetekohane toitlustamine, ei ole vangla kauplusest soetatavad toiduained isikule inimväärse elu säilitamiseks hädavajalikud. Välistamaks haiguste ja parasiitide levikut, on vangla poes piiratud kiirestiriknevate toiduainete müümine.
21.Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja on viibinud, tagatakse tualeti kasutamine nn Aasiatüüpi WC näol. Aasia-tüüpi WC ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse kord nädalas kinnipeetavatele WC puhastusvahend, millest üldjuhul piisab. Vastavalt vajadusele väljastab vangla ka täiendavalt puhastusvahendit, kui kartseris viibiv kinnipeetav selleks soovi avaldab.
22.Vanglal puudub siseriikliku regulatsiooni alusel kohustus luua kinnipeetavatele nö vaba aja veetmise ruumid, seega ei ole ka vastustaja tegevus selles osas olnud õigusvastane. Kinnipeetavail võimaldatakse VangS § 55 lg 1 alusel kehakultuuriga tegelemist, mille vangla tagab kord nädalas spordisaali kasutamise võimaldamisega. Kinnipeetavatel on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides.
23.Igal kinnipeetaval on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Vanglas vahetatakse voodipesu ja käterätikuid reeglina kaks korda kuus. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 kehtib vanglas öörahu, mis tagab, et igaüks saab end korralikult välja puhata. Kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli umbes iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti, kuulata oli võimalik raadiot. Loa alusel väljastatakse kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, kui isik selliseid esemeid enesele soetada on soovinud. Sisseoste võimaldatakse sooritada kaks korda kuus. Lisaks on vahistatutel võimalik saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks on isikutel võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning osaleda usuteenistustel. Kinnipeetavate käsutuses on ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal, kinnipeetaval on võimalik pöörduda kõigi tervisemuredega vangla arsti poole, kes tagab kohase ravi ja nõustamise. Vältimatu arstiabi on vanglas tagatud 24 tundi ööpäevas. Ka toitlustuse sooja einega tagas kolm korda päevas vangla. Igahele võimaldati iga päev värskes õhus viibimist.
24.Tallinna Vangla leiab, et kaebuse esitaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, püüdes kahju tekkimist ära hoida. Kui kaebaja leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga ei teinud ning on pöördunud kohtu poole nõudes kahju hüvitamist rahaliselt. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Pelgalt ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele, mistõttu ei saa olla õigustatud ka kaebuse esitajale rahalise hüvitise maksmine.
5(12)
KOHTU PÕHJENDUSED
25.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt.
26.Kaebaja nõuab 36 400 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et kahju tekitati talle tema hoidmisega Tallinna Vangla ülerahvastatud ja viletsate tingimustega kambris. Kuivõrd muude perioodide osas lõpetati Tallinna Halduskohtu 05.05.2017 määrusega haldusasja menetlus, on vaidluse all kinnipidamistingimused ajavahemikel 13.09.2013 – 10.02.2015 ning 21.12.2015 – 06.04.2016. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli vaidlusalustel perioodidel, s.t 13.09.2013 – 10.02.2015 ja 21.12.2015 – 06.04.2016 paigutatud Tallinna Vanglasse. Samuti puudub vaidlus selle üle, et nimetatud ajavahemikel viibis kaebaja nii suletud (tulenevalt vahistatu staatusest või viibides süüdimõistetuna nn vastuvõturežiimil) kui ka avatud osakondades. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on A.K.i paigutamisel taganud talle inimväärika kohtlemise. Eelkõige on pooled erineval seisukohal kambripinna väidetava vähesuse osas. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas Tallinna Vangla muud olmetingimused on olnud nõuetele vastavad.
27.Kohus analüüsib esmalt kaebaja väiteid seoses ebapiisava põrandapinna ja olmetingimustega (I), lahendab seejärel kaebaja hüvitamiskaebuse (II) ning jagab lõpuks menetluskulud (III). I
28.Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikel 13.09.2013 – 10.02.2015 ning 21.12.2015 – 06.04.2016 ehk kokku 624-l päeval. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 110-123). Pooled ei vaidle esitatud andmete õigsuse üle. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) arendas lahendis Muršić vs Horvaatia (p-d 110 ja 124 ning seal toodud viited) edasi mitme kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat. Suurkoda asus seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris mööbli olemasolul tavapäraselt liikuda (p 114). Halduskohus lähtub kambripinna suuruse arvestamisel viidatud seisukohtadest.
29.Vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest nähtuvalt oli kaebusega hõlmatud ajavahemikul 42 päeva (13.09.-24.10.2013), mil põrandapinda ühe isiku kohta oli vähem kui 3 m2 (2,95 m2). Vastustaja vastusest nähtuvalt oli kaebaja sel ajal vahistatu staatuses ning viibis suletud osakonnas. Ülejäänud ajal oli kaebajale tagatud põrandapind suurem kui 3 m2 isiku kohta (varieerudes vahemikus 3,03 – 7,16 m2).
30.Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased eelkõige seetõttu, et kambripinda oli liiga vähe. Seega tuleb kohtul kaebuse lahendamisel võtta esmalt seisukoht selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustest.
31.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh VangS § 90 lg 1 kohaselt vahistatu) kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava
6(12)
valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas (VSkE). VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jäi kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE kehtivusaega. Siiski ei saa vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (samas, p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (samas, p 140 ja seal toodud viited). Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m2, inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul.
32.Eeltoodust tulenevalt analüüsib kohus kaebaja esitatud väiteid. Selguse huvides peab kohus põhjendatuks analüüsida eraldi ajavahemikku, mil kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind isiku kohta oli suurem kui 3 m2, ajast, mil see jäi alla 3 m2. Arvestuslik põrandapind isiku kohta oli suurem kui 3 m2
33.Lisaks väidetavale ruumipuudusele on kaebaja leidnud, et tema inimväärikust alandasid täiendavalt Tallinna Vangla järgmised olmetingimused: kambrites puudus soe vesi ning dušši võimaldati kasutada vaid kord nädalas; õhuvahetus/ventilatsioon kambrites oli puudulik; vahistatul võimaldatakse kambrist väljaspool viibida üksnes ühe tunni vältel jalutusboksis; tualett ei vasta „inimlike normide standardile“; puudub kuivati ja pesumasin, kambris isiklike riiete pesemine on aga võimatu, kuna puudub soe vesi; üksuses puuduvad köök ja külmkapp isikliku toidu hoidmiseks ja soojendamiseks; puudub vaba aja veetmise ruum ning spordisaali lubatakse vaid kord nädalas, saalis puuduvad piisavad vahendid. Seega võib kaebusest järeldada, et kaebaja hinnangul raskendasid ka olmetingimused kogumis tema olukorda.
34.Kohus leiab, et kaebaja etteheide seoses isikliku hügieeni hoolitsemise võimaluste puudumise, sh duši kasutamise võimaluste vähesuse ning sooja vee puudumisega, on alusetu. VangS § 50 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebaja ei ole väitnud, et ta poleks saanud vähemalt ühel korral nädalas duši all käia. Kaebajale oli tagatud võimalus end pesta ning ühestki õigusaktist ei tulene, et dušš peaks ilmtingimata asuma kambris. Lisaks asus kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, kraanikauss koos voolava (külma) veega. Vastustaja on selgitanud, et vee soojendamiseks on kinnipeetavatele lubatud veekeedukannud. Kambritesse, kus isiklik veekeedukann puudub, annab vangla veekeedukannu ajutiseks kasutamiseks kambrisse, et kinnipeetavad saaksid toidunõude ja
7(12)
vajadusel ka riiete pesemiseks sooja vett keeta. Kaebaja möönis 16.11.2017 menetlusdokumendis, et küsimisel oli võimalik valvurilt sooja vett saada, isegi kui ei saanud kambrisse veekeedukannu. Kaebaja arusaam, kas tegemist on valvuri tööülesandega või mitte, ei oma tähtsust. Kohus nõustub vastustajaga, et elementaarsel määral saab isik end pesta ka kambris olles (kohus arvestab siinjuures asjaoluga, et seep on kambris lubatud). Eeltoodut silmas pidades on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla tingimused ei ole selles osas õigusvastased. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti.
35.Kohtu hinnangul ei saa kaebaja ebapiisava ventilatsiooniga seotud etteheitest järeldada Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt sundja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kambrites on tuulutusavadega aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. On eluliselt usutav, et sellisel viisil on võimalik kambrit tuulutada. Kohus ei pea tõenäoliseks, et õhuakendele paigaldatud avadega metallist plaadid kambrisse sisenevat õhuhulka märkimisväärselt takistasid. Sobilik temperatuur ning õhuniiskus tagati toimiva ventilatsiooni ja keskküttesüsteemiga. Kohus leiab, et praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii üldjuhul toimiva ventilatsiooni kui ka küttesüsteemi osas. Kaebaja 16.11.2017 menetlusdokumendis toodud umbmäärased väited mingi kambri kohta, kus ventilatsioon puudub, ei ole kontrollitavad. Kaebaja ise väidab samas, et seal oli uks kogu aeg avatud, et tagada õhuvahetus.
36.Kaebaja etteheited pesumasina ning kuivati puudumise osas on põhjendamatud. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele pesumasina või -kuivati olemasolu. Vangla on kinnitanud, et vahistatuna oli kaebajal võimalik taotleda vangla riietust, mille pesemise eest hoolitses vangla (tl 107). Isiklike riiete pesemiseks sai kaebaja soovi korral ning omal kulul kasutada pesumajateenust (tl 106 pöördel). Vastustaja on selgitanud, et riiete kuivatamiseks on suletud osakondade kambrites pesukuivatusrestid ning pesu kuivatamiseks saab kasutada ka radiaatoreid. Ka kaebaja nimetatud köögi ja külmkapi puudumine ei ole õigusvastane. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada nimetatud esemete ja ruumide olemasolu.
37.Kohus nõustub vastustajaga selles, et õigusaktid ei reguleeri üksikasjalikult „tualetitüüpi“. Kohus leiab, et eluruumile esitatavad miinimumnõuded täidab ka nn aasia tüüpi tualett. Kuivõrd tualeti puhastamine on VangS § 45 lg 2 alusel kinnipeetava kohustus ning vastustaja on kinnitanud (tl 107), et vangla väljastab kinnipeetavatele kord nädalas WC-puhastusvahendit, oli kaebajal endal võimalik tagada tualeti vastavus „inimlike normide standardile“.
38.Kohtu hinnangul ei saa õigusvastaseks pidada ka asjaolu, et avatud osakonnas viibides sai kaebaja vaid korra nädalas spordisaali külastada. VangS § 55 lg-st 1 ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele füüsiline vormisolek, samuti ei tulene nimetatud sättest kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. Kaebajale oli tagatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval ühetunnise värske õhu käes viibimise ajal. Kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda, et tal võimaldataks osaleda spordiüritustel või külastada spordisaali. Samuti ei saa kinnipeetavad nõuda konkreetse spordiinventari olemasolu. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vanglal puudub kohustus luua nn vaba aja veetmise ruumid. Eeltoodust tulenevalt ei saa vangla tingimusi nimetatud asjaoludel õigusvastaseks pidada. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus, jalutusboksi suurust puudutav etteheide on aga kohtu hinnangul alusetu. Isegi juhul, kui jalutusboksis viibivad kõik kaebajaga samas kambris kinnipeetavad isikud (s.t maksimaalselt kuus inimest), on seal võimalik end liigutada ja teha võimlemisharjutusi. Nimetatud tegevust ei
8(12)
ole põhjust pidada õigusvastaseks. Kuivõrd vanglal pole kohustust tagada jalutusboksis erinevate konkreetsete spordivahendite olemasolu, pole ka nende puudumine õigusvastane.
39.Liikumispiirangud, mis kaasnesid vahistatu staatusega, tulenevad vangistusseadusest (VangS § 90) ning käesoleval juhul ei ole alust pidada neid piiranguid õigusvastaseks.
40.Kohus arvestab vastustaja selgitustega, et kaebajale oli tagatud omaette voodikoht, regulaarselt vahetati voodipesu ning tal oli öörahu ajal piisavalt puhkamisvõimalusi. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis oleksid kaebaja kinnipidamistingimusi halvendanud. Kui kaebajale olid tagatud vähemalt minimaalsed aktsepteeritavad olmetingimused, sh kambripind üle 3 m2, ei oma kahjuhüvitamise nõude kontekstis tähtsust väidetava osakondade põhise ebavõrdse kohtlemise väide (esitatud 16.11.2017 menetlusdokumendis). Vastustaja samas põhjendas 17.11.2017 menetlusdokumendis, et erinevus tulenes objektiivsetest asjaoludest. Kaebaja poolt alles 16.11.2017 väljatoodud ebamäärane paljasõnaline väide avatud osakonnas nn masskaristuse rakendamise kohta ei ole olnud tema vanglale esitatud taotluse aluseks ega muuda seisukohta, et kambripind oli tagatud määras üle 3 ruutmeetri. Seega ei olnud ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, kaebaja õigusi rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Arvestuslik põrandapind isiku kohta jäi alla 3 m2
41.Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust ajal, mil talle oli tagatud arvestuslikku põrandapinda vähem kui 3 m2 Kaebaja viibis kokku 42 päeva (s.t ajavahemikul 13.09.-24.10.2013) suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m2 (kõikidel päevadel 2,95 m2). Lahendis Muršić vs Horvaatia on EIK toonitanud, et alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi p-des 132 ja 138): ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
42.Ajal, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, kohaldusid temale VangS § 90 lõigetest 3 ja 5 tulenevad piirangud. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Samas ei saa sellest halduskohtu hinnangul järeldada, et isikut tohiks pikema aja kestel hoida kambrites, kus isiklik ruum on väiksem kui 3 m2. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli VangS § 93 lg-le 5 võimaldatud jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus. Vastustaja esitatud andmetest ei nähtu, et suletud osakonnas viibimise ajal oleks kaebajal olnud täiendavaid liikumisvõimalusi. Samas võtab kohus arvesse, et kambri olmetingimused on olnud seadusele vastavad (vt eespool).
43.Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele, ei ole need kohtu hinnangul siiski piisavad. Ruumikitsikuse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida (seejuures küll nõuetele vastavas, kuid suhteliselt väikeses jalutusboksis) ega võimalus
9(12)
lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid. Seega põhjustati kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Eeltoodust tulenevalt ning eespool viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites ajal, mil arvestuslik põrandapind oli väiksem kui 3 m2 ühe kinnipeetava kohta, pidada õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane.
44.Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-3-142-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. II
45.Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada.
46.Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m2, on õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad. Kohus võtab käesoleval juhul arvesse, et alla 3 m2 põrandapinnaga suletud kambrites viibis kaebaja 42 päeval ning tegemist oli ühe järjestikuse perioodiga. Sellel ajal pidi kaebaja suure osa ööpäevast (üldjuhul 23 tundi) viibima kambris.
47.RVastS § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eelduseks vastustaja süü. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus ehk õigusvastase tagajärje soovimine. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja süü puudumist tõendanud. Kohus nõustub sellega, et kohtuasja materjalidest ei nähtu vastustaja soov põhjustada kaebajale kannatusi või ebameeldivusi. See tähendab küll seda, et vastustaja tegevus ei olnud tahtlik, kuid mitte seda, et see ei olnud süüline. Lähtudes EIK praktikast pidanuks vastustaja aru saama, et vahistatute (s.t isikute, kes peavad 23 tundi ööpäevas viibima suletud kambris) puhul võib nende hoidmine alla 3 m2 arvestusliku põrandapinnaga kambris olla vaatamata siseriiklikele normidele väärikust alandav. Kohus leiab, et vangla süü vormiks on raske hooletus, mis väljendub olulisel määral hoolsuse järgimata jätmises.
48.Käesoleva vaidluse asjaolusid ning eespool viidatud kohtupraktikat arvesse võttes peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja rahaline hüvitis ajavahemikul 13.09.24.10.2013 Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest.
49.Riigikohtu halduskolleegium selgitas 16.03.2017 otsuses nr 3-3-1-83-16, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seetõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ega arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Samuti pidas kolleegium oluliseks arvesse võtta seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist,
10(12)
millised olid muud kinnipidamistingimused ja kaebaja võimalused viibida kambrist väljas. Hüvitise väljamõistmisel tuleb lisaks arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud.
50.Arvestades viidatud kohtupraktikat, õigusvastastes tingimustes viibimise aega ja arvestuslikku põrandapinna suurust (mis oli üksnes veidi alla 3 m2) ning muid tingimusi (olmetingimused, liikumis- ja suhtlemisvõimalused jne) kogumis, peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 80 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. III
51.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
52.HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
53.Kaebaja nõudis halduskohtule esitatud kaebuses Tallinna Vanglalt hüvitist 36 400 eurot. Kohus vabastas 31.01.2017 määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest 650 euro ulatuses ja jättis vabastamata summas 100 eurot (tl 70). Kaebaja tasus kaebuselt 100 euro suuruse riigilõivu (tl 74). Kuivõrd kaebaja nõudis 36 400 euro suurust hüvitist ning kohus mõistis kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 80 eurot, on kaebuse rahuldatud osaks 0,22%. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades, et kaebaja oli vabastatud 650 euro suuruse riigilõivu tasumiseks, tuleks kooskõlas HKMS § 118 lg-ga 2 Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja mõista menetluskulu (riigilõiv) 1,43 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes HKMS § 108 lg-le 11 leiab kohus, et Tallinna Vanglalt 1,43 euro riigituludesse väljamõistmine oleks ebamõistlik. Seega jääavad kaebaja menetluskulud, mis seonduvad riigilõivuga, millest ta oli vabastatud (s.t 650 eurot), jäävad Eesti Vabariigi kanda.
54.Kaebaja volitatud esindaja on esitanud taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning menetluskulude nimekirja (tl 133-136). Kuivõrd kaebaja eest tasuti riigilõivu 100 eurot ning kaebuse rahuldatud osaks on 0,22%, tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks menetluskuluna (riigilõiv) välja mõista 0,22 eurot.
11(12)
55.Lisaks tasutud riigilõivu väljamõistmisele taotleb kaebaja ka õigusabikuludena kantud 720 euro väljamõistmist. Kaebaja volitatud esindaja on esitanud Progressor Õigusbüroo OÜ kassa sissetuleku orderid (tl 134-135), mille kohaselt on kaebaja tasunud Progressor Õigusbüroo OÜle kokku 720 eurot. Seega on kulud kantud. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd 13.09.2016 esitatud kaebus sisaldas mitmeid erinevaid nõudeid, mis kohtu poolt erinevateks haldusasjadeks eraldati, ei saa kaebuse koostamiseks kulunud aega ja sellega kaasnevat menetluskulu lugeda täies ulatuses kantuks vaid käesolevas haldusasjas. Sisuliselt oli tegemist nelja erineva kaebusega, mistõttu järeldab kohus, et käesoleva haldusasjaga on seotud üksnes 1⁄4 12.09.2016 kassa sissetuleku orderil kajastatud summast ehk (360/4=) 90 eurot. Vastustaja vastuse analüüsile kulunud aega peab kohus põhjendatuks, kuid leiab, et menetlusdokumentide ülevaatamisele ning kokkuvõtte ja lõpliku seisukoha koostamisele kulunud aeg on ilmselgelt ülepaisutatud. Olukorras, kus kaebaja esindaja on juba 1 tunni ulatuses vastustaja vastust analüüsinud (ning kohus on seda põhjendatuks pidanud) ei saa aega, mis kulus „dokumentide ülevaatamisele“ ning mõneleheküljelise (suures osas varasemaid seisukohti kordava) seisukoha koostamisele, kogu ulatuses põhjendatuks pidada. Kohus loeb selles osas põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi. Kaebaja menetluskulude nimekirjast järeldub, et dokumentide analüüsile ning konsultatsioonile kulunud aja osas on 1 tunni õigusabiteenuse hinnaks 120 eurot (360/3=120) ning menetlusdokumentide ülevaatamisele ja kokkuvõtte koostamisele kulunu aja eest samuti 120 eurot (300/2,5=120), kuid vastustaja vastuse analüüsile kulunud aja osas 60 eurot.
56.Eeltoodust tulenevalt loeb kohus õigusabi põhjendatud kuluks (90+60+180=) 330 eurot. Tulenevalt sellest, et kaebuse rahuldatud osaks on 0,22%, tuleb vastustajalt HKMS § 108 lg 2 alusel mõista kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 0,73 eurot (sisaldab käibemaksu). Kokku mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja riigilõivu 0,22 eurot ning õigusabikulu 0,73 eurot ehk kokku 0,95 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda.
57.Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.